PROLOOG
PEAGI HAKKAB SADAMA, kuid ta otsustab riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste kohal kõrguvad tumedad pilved ta kätte saavad. Otse läbi metsa minnes kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis tihkete kivimüüride vahel. Tundub, nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui ta viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult, justkui tahaks teda pilgata. Ta tõmbab jaki tihedamalt ümber keha ja hakkab astuma. Jakk on liiga pingul, uued tennised hõõruvad ja enesetunne on üleüldse veider. Ilmselt on asi kogu selles jamas, mida ta on pidanud terve päeva taluma. Pilved heidavad varje hallikasvalgele haiglafassaadile ja plekk-katuselt võib aimata vihmasabinat. Ta lisab kiirust. Metsarajale jõudes muutub kõik vaikseks, vaid puud kõiguvad järjest hoogsamalt. Peagi jõuab ta jalgrattateeni, siis on jäänud vaid kolm minutit. Selle mõtte juures valgustab taevast võimas äikeselöök. Hetkeks muutub kõik tema ümber päevselgeks, valge valgus kõrvetab võrkkestale iga lehe, okka ja rohukõrre. Automaatselt hakkab ta mõttes sekundeid loendama, nii nagu on teinud juba lapsepõlvest saati. Seitse. Müristab, nagu väriseks maa. Kergendusega märkab ta teisel pool metsa eramuid ja kortermaju. Taevas on süsimust. Esimesed piisad taovad hämmastava jõuga kuklasse. Ta tõmbab kapuutsi pähe ja surub käed taskutesse.
TAEVASTES KÕRGUSTES 5