Esimene asi, mida te minu kohta teadma peaksite, on see, et ma usun märkidesse. Oomenitesse. Ettekuulutustesse. Ma kasvasin usus, et kõik juhtub kindla põhjusega.
Ma sündisin oktoobri lõpus või novembri alguses, täpset päeva ma ei tea. Kui olin viiene, valisin sünnipäevapeo päevaks 31. oktoobri. Halloween. Minu meelest oli see lahe päev sünnipäeva pidada.
See on ainuke võimalus selgitada, miks ma elus olen. Saate aru, ma olen veetnud palju aega, mõeldes selle üle, kes ma olen, sest ma ei tea, kust ma pärit olen. Ma olen eneselegi mõistatus.
Ta jättis mu sinna vanas lihavõttemunade korvis, nii imelik kui see ka pole, ma lebasin keset rohelisest paberist vinjette nagu valge šokolaadijänku. Mul oli seljas luitunud roosatriibuline puuvillane kombinesoon ja peas tanuke, mille paelad olid lõua alla lipsuks seotud. Väljas oli neli kraadi sooja. Selge see, et ma seda ööd ei mäleta, aga mõnikord mõtlen, mis tunne võis olla seal üksi nutta, ilma vähimagi aimuta, mida ma
Ükskõik mis päeval ma tegelikult sündisin, umbes nädalavanusena jäeti mind Tom Ginni ukse taha. Tema maja oli varem olnud kirik, sel oli valge torn ja vitraažakendega kaetud seinad. Keset ööd, pimedas, arvas mu bio loogiline ema ilmselt, et see on ikka veel tegutsev kirik, ja milline paik sobiks paremini selleks, et sinna poetada laps, kellest plaanid lahti öelda.
ei olnud sel ajal kodus. Ta oli 60 kilomeetri kaugusel Shelby järve ääres oma lemmikpaigas pilvitu kuuta taeva all öisel kalaretkel. Seni, kuni sa pole sellist ööd oma nahal kogenud, et mõista sa, kui palju tähti taevavõlvil ripub. Tom oli kaldale püsti sättinud telgi ja kaasaskantava propaanigrilli, et küpsetada seda, mida tal järvest püüda õnnestub. Oli laupäev, tema esimene vaba päev viimase nelja nädala jooksul, ning tal oli kavas hommikuni rannale laagrisse jääda.
Mind oleks tapnud külm või siis oleks mõni metsloom mu endaga kaasa vedanud. Meie maja lähedal laiuvad metsad kubisevad huntidest, pesukarudest, karudest ja ahmidest. Meil on isegi oma müütiline koletis, kelle nimi on Ursulina, paljud linnaelanikud vannuvad, et tegemist ei olegi müüdiga. Üks neist kiskjatest oleks väikese imiku jäsehaaval lõhki kiskunud ja alla kugista nud. Paljas mõte sellest ajab mulle ikka veel külmavärinad peale.
Kui ta oleks seda teinud, oleksin ma surnud.
8 BRIAN FREEMAN olen teinud, et mind niimoodi kõrvale heidetakse. Ta ei jätnud ühtegi selgitust.TomGinn
Tomil polnud sellest kõigest õrna aimugi. Tema nautis öist aega peegelsileda järve ääres. Õhk oli värske ja magus, ringi heljus kerget männilõhna. Tema paat oli abajas puude vahel, kus vesi oli täiesti tasane. Peale tema olid seal ainult järv, metsik loodus ja tähed. See on suur, suur koht, kus inimene tunneb ennast väiksena. Ta rüüpas termosest kuuma musta kohvi ja jõnksutas koha püüda lootes õngenööri. Ta oli seal edutult passinud terve tunni, aga tal polnud kuskile kiiret. Ja just siis saatis jumal talle märgi. Nagu ingel sööstis puuladvast alla lumekakk ja maandus paadi teises otsas.
Tom oli nii šokeeritud, et tal jäi hing kinni. Kohvikruus ikka veel huultel, vajus ta suu ammuli. Kakk sättis ennast istuma, nagu oleks õrrel, ja vahtis meest stoilisel ilmel silmagi pilgutamata. Linnu pea oli täiuslikult valge, keha hallivalgekirju. Ta katkestas öise vaikuse valju käheda huigatusega. Kuna Tom ei vastanud, hüüdis lind tema poole veel ja siis veel, igas hüüdes kõlamas ülim kannatamatus.
Tomist sai minu isa, ta kasvatas mu üles. Teid ei tohiks üllatada, et minu sil mis on ta alati olnud superkangelane, kogu mu maailm, mu iidol, mu elu. Ma jumaldasin seda meest alates hetkest, mil kõndima õppisin. Teid ei peaks üllatama ka see, et olen veetnud palju tunde oma isiklikust ajast röövlindude keskuses vabatahtlikuna, et aidata vigastatud linde, kes on sinna kosuma toodud.
Tomi kõrvus kostsid kaku huiked nagu üks ja sama sõna.
Juba Mitteli maakonnas üles kasvades teadsin, et minust saab politseinik nagu mu isastki. Ma aitasin šerifi kabinetis sekretär Monica Constantil telefonikõnedele vastata, kui olin alles kolmteist. See ei olnud elu, mida isa mulle soovis. Tema arvas, et peaksin minema ülikooli, selle maailmast hülja tud metsiku paiga seljataha jätma ja kodust kaugel teoks tegema hoopis teistsuguseid unistusi. Aga mina otsustasin siia jääda ja tema jälgedesse astuda. Just nii ma tegin. 1 Eesti k: järv. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Koju. Hiljem rääkis ta, et sai aru, kui ebatavaline see hetk tema elus oli. Ta jutustas kõigile, et teda ei kutsunud ainult see lumekakk. See olin hoopis mina. „Hea küll,“ teatas Tom viimaks. „Hea küll, ma lähen.“ Kakk ajas oma suured tiivad laiali, hüüatas taeva poole ja kadus. Ja just sel hetkel hakkas Tom asju paadist välja tõstma ja oma laagrit kokku pak kima. Ta sõitis sel kuuekümne kilomeetri pikkusel kaherealisel maanteel kul geval teekonnal kiiremini kui kunagi varem. Tal polnud aimugi, mis teda ees ootab, aga kohe, kui ta koju jõudis, nägi ta seda. Maailma peale kisendamas. Ise külmast sinine. Tom ei leidnud kunagi inimest, kes oli mu sinna jätnud. Mu ema oli juba kaugel. Mu ema leidmata lapsendas Tom Ginn, kolmekümneaastane mees, kes polnud kunagi abielus olnud, noorim šerif Mitteli maakonna ajaloos, mu ise. Ta ei andnud mulle oma nime, vaid selle paiga nime, kus oli asunud siis, kui jumal meid kokku viis. Shelby Lake1. See olen mina.
SÜGAV, SÜGAV LUMI 9
10 BRIAN FREEMAN
Olen teiega aus. Ma olen alati tundnud pisukest süütunnet, et ma üldse elus olen. Selles mõttes, et Jumal nägi minu siin hoidmiseks ju hullumoodi vaeva, kas pole? Kui ma olin laps ja isa rääkis mulle, kuidas ta mu oma ukselävelt leidis, küsisin temalt: „Miks mina? Ma pole ju eriline. Miks mind säästeti?“Taütles mulle, et selle pean ma ise välja selgitama, isegi kui selleks kulub väga palju aega. Ja tal oli õigus. Alles aastaid hiljem on mul lõpuks käes vas tus, millega olen rahul. Aga see on juba loo lõpp. Ma pean teid viima tagasi algusesse. Mõistatus rullus lahti kümme aastat tagasi, 17. juulil, täiuslikul suvisel pärastlõunal. Ma olin sel ajal kahekümne viie aastane. Tol päeval ilmus minu ellu veel üks lumekakk, justkui tuleks eelmise sõnumitooja tööd lõpetama.
Mind kutsuti selleks, et päästa üks laps.
Mulle tähendas lumekaku saabumine ainult ühte.
ESIMENE OSA SOOVIMATU KÜLALINE
ESIMENE PEATÜKK
Päeval, mil Jeremiah Sloan kadus, narrisin ma Monica Constanti tema surnud koera pärast.
Sel juulikuu pärastlõunal nõjatus mu partner Adam Twilley vastu parkimismajja viivat ust, sigaret hammaste vahel. Mu isa ei näinud teda, see oli ainuke põhjus, miks Adam tundis end piisavalt vaprana, et kon toris suitsetada. Tuppa puhus soe tuulehoog, haaras sigaretiotsast tuhakoonla ja lennutas selle kollaseks tõmbunud linoleumist põrandakattele. „Monica?“ hüüdsin ma väikesele hallile tuhaebemele osutades. „Mul on tunne, et Hellik peab välja minema.“
Kõlab julmalt, aga saate aru, Monica Alaska malamuut oli surnud juba üheksa aasta eest, pärast pikka ja poputamist täis elu. Ta lasi Helliku tuhastada, mis pole ebatavaline, aga tema pani koera tuha lillelisse urni, mille igal viimasel kui päeval endaga spetsiaalses kotis töö juurde kaasa võttis. Puhkusele ka. Kui temalt küsiti, miks, selgitas ta, et kui ta Helliku koju jätaks ja maja maha põleks, poleks võimalik eraldada maja tuhka koera omast.
Monical polnud plaaniski asja juhuse hooleks jätta. Jah, ma norisin teda selle pärast igal võimalusel.
Monica auks tuleb öelda, et ta itsitas mu lamedate naljade peale alati.„Shelby,
„Ole nüüd, Adam,“ noomisin mina. „Mehel on Alzheimer.“
Selles küsimuses oli Adamil õigus. Stanton asub naabermaakonnas, nii et see ei olnud tegelikult üldse meie probleem, aga mul oli härra
mida ma küll sinuga peale hakkan?“ lausus ta kergelt pead vangutades vanaemalikul toonil, mida kasutas minuga rääkimisel alates ajast, mil ma olin väike tüdruk. Monica ja mina tunneme teineteist juba ammu. Natuke imelik on töötada koos inimestega, kes sul mähkmeid vahetasid. Ta asus šerifi juures sekretärina tööle kohe pärast keskkooli lõpetamist ja polnud kolmekümne aasta jooksul kuskil mujal töötanud. Nii käivad need asjad väikelinnu täis maakondades – nagu Mitteli oma. Sellistes pai kades on lojaalsus kõige alus. Kui oled kord oma koha maailmas leid nud, jääd sinna püsima. Monica jätkas meile viimaste politseiraportite ettelugemist. Adamil ja minul olid seljas šokolaadipruunid vormiriided. Tavaliselt oleksime pidanud koos maanteel patrullima, aga see reede oli kulgenud üsna uniselt. Ma kuulasin ainult ühe kõrvaga, mida rääkis Monica, sest mu isa oli suletud ukse taga oma kabinetis ja sealt kostev summutatud vestlus paisus järjest valjemaks. „Oh, nii kurb,“ teadustas Monica oma kõrge siristava häälega, kui kissis silmadega arvutiekraani uuris. „Vaene vana Paul Nadler läks jälle Stantoni peale hulkuma. Nad tahavad, et me silmad lahti hoiaksime ja teda Adamotsiksime.“norsatasoma
sigareti taga. „Silmad lahti hoiaksime? Stanton jääb meist tunni aja kaugusele. Nadler on ju mingi üheksakümmend neli? Kas nad arvavad, et ta jookseb maratoni või misasja?“
14 BRIAN FREEMAN
„Jajah, ma tean, aga see on vist kuues kord, kui ta sealt hooldekodust märkamatult välja kõnnib. Keegi peaks talle kella kaela siduma või välja nuputama, kuidas see kuradi uks kinni püsiks.“
Nadlerist kahju ja mind vihastas, et vanadekodu ei suutnud teda tur valiselt enda juures hoida. Tavaliselt leidsid nad ta paari tunniga üles, aga selle ajaga võib vana mehega juba päris palju juhtuda. Kord oli ta läinud võõrasse majja kahe kvartali kaugusel ja garderoobis magama jäänud. Teinekord ronis ta 30 meetri kõrguse Stantoni tuletõrjetorni otsa. Varem või hiljem võis ta endale viga teha. „Lähme edasi, Monica. Mis seal nimekirjas veel on?“ Olin temaga pisut liiga järsk, kuid Monica naeratas mulle ruumi teisest otsast leplikult. Ta oskas mu mõtteid lugeda. Mind ei ärritanud ju härra Nadleri mäluprobleemid. Ma muretsesin, et ühel päeval leian end oma isaga samast olukorrast. „Saabus teade, et Martin’s Pointis varastati väike pikap,“ jätkas Monica. „Valge Ford F150. See on nii kena masin. Ma olen endale alati sellist tahtnud.“ Mõte pisikesest Monica Constantist, kes istub ühe maailma suurema auto roolis, tõi mulle muige huulile. Ta klõbistas klahve, numbrimärk ilmus ekraanile ning Adam ja mina kribasime selle oma märkmikesse üles. See oli sel kuul neljas teade sõidukivarguse kohta. Oli suvi. Meie maakonna autodel on kombeks lõbusõitudele minna, kui noored koolist vabaks saavad. Martin’s Point on järveäärne linn meist 80 kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et see tõmbab ligi turiste, perekondi koos igavlevate teismelistega, kes üsna kiiresti avastavad, et kõik kohalikud ei panegi oma autosid lukku. „Veel midagi?“ küsisin. „Oi, jah. Norris ütles, et nägi eile õhtul üht meest oma magamistoa akna taga luusimas. Tema jutu järgi mees – ma tsiteerin – „jõllitas teda himuralt, ise riieteta olekus“.“ „Riieteta olekus?“ küsisin. „Mees oli ilma riieteta või naine?” „Ma arvan, et naine.“ „Nii et me otsime pimedat meest,“ naljatas ukseavas seisev Adam. „See peaks asja lihtsamaks tegema.“
SÜGAV, SÜGAV LUMI 15
Violet Roka ja mina olime keskkoolist saadik kõndinud vihkamise ja armastuse vahelisel peenel joonel. Ma olin maakonnas kuulus ainult ühe asja poolest – või noh, ühe asja poolest peale selle, et mind imi kuna lihavõttekorvist leiti. Nimelt kuulusin ma tüdrukute võrkpalli võistkonda, mis tuli mu viimasel kooliaastal osariigi meistriks. Uskuge mind, väikeses linnas on see suur asi. Veel praegugi on maantee ääres üleval tahvel meie pildiga. Violeti perekond kolis siia, kui ta keskkooli alustas, ning kõigile ootamatult kandideeris ta kohe võistkonda, puksides nii välja minu parima sõbra, mis ei soosinud eriti meie head läbisaamist. Violetist ja minust said kaks kõige jäärapäisemat rivaali, aga treener Trinal õnnestus meile pähe taguda, et me suudame üheskoos saavutada rohkem kui eraldi. Vaherahu kestis seni, kuni olime karika koju toonud. Sellest saadik ei olnud me enam eriti lähedased.
16 BRIAN FREEMAN
Violet oli kakskümmend kuus, ta oli äsja juristiks saanud, kuid oli juba ametisse määratud maakonnavalitsusse, sest üks liige oli oma ametiaja keskel tagasi astunud. Üks asi, millest Violetil iialgi puudust pole olnud, on ambitsioonikus. Ta kasutas oma värskelt omandatud ametirüüd
„Violet,“ laususin külmalt. „Shelby,“ vastas tema samaväärselt jäise häälega.
„Selge, käime sealt hiljem läbi. Olen kindel, et Rose’i ei üllata proua Norrise järjekordne kaebus tema külaliste kohta. On see kõik?“ Tegelikult ei olnudki oluline, kas see oli kõik.
Enne kui Monica midagi lisada jõudis, lendas mu isa kabineti uks pauguga lahti ja see katkestas meid. Ma nägin ukseavas kõhna pikka tüütult atraktiivset naist ja tema nägi mind laua taga istumas.
Ma ei saanud teisiti, kui pidin naerma hakkama. Adamil oli jälle õigus. Mitte ükski tervete silmadega inimene ei jääks proua Norrist jõllitama. „Kas ta andis mehe kirjelduse?“ „Ei, ta ei näinud meest nii hästi. Naise magamistoa aken oli lahti ja ta ütles, et mees oli kõvasti ninaga tõmmanud, justkui oleks tal raske hingata. Ta arvas, et mees tuli teisel pool maanteed asuvast motellist.“
Kui ta läinud oli, jalutas isa meie juurde suurde tuppa. Adam viskas sigareti sõrmenipsuga kiiresti välja asfaldile ja hakkas süütut lauluviisi ümisema.„MisVioletil vaja oli?“ küsisin. „Ah, ta leiab alati midagi, mille üle kurta,“ vastas isa ja kergitas oma vuntsipuhmast. „Selgus, et nüüd ei tee ma piisavalt kliimamuutusega võitlemiseks.“„Midasatäpselt
Violet ei jäänud kontorisse kauemaks. Ta viskas käekotirihma õlale, kõpsutas pilvelõhkujakontsadel
üle toa ja pressis ennast läbi Adami sigareti suitsupilve parkimismajja. Adam kostitas teda ühe oma viltuse James Deani naeratusega, aga ei võitnud sellega Violeti südant.
selle vastu tegema peaksid?“ „Nagu oodata võis, oli Violetil terve nimekiri ette valmistatud.“ „Midagi oli veel? Kõlas sedamoodi, nagu te kaks oleks vaielnud.“ „Ei midagi olulist, Shelby. Ära muretse selle pärast.“ Mu isa oli kõige ausam mees, keda ma tundsin, aga see tähendas ühtlasi seda, et ta oli halb valetaja. Ma ei teadnud, mille üle ta Violetiga oli vaielnud, aga see oli midagi enamat kui kliimamuutus. Mis see ka polnud, isa otsustas seda minuga mitte jagada.
SÜGAV, SÜGAV LUMI 17 selleks, et näägutada mu isa kallal kõikide nende asjade pärast, mida ta maakonna šerifina valesti tegi. Mulle ei meeldinud see mitte üks raas, aga isa lasi sel mööda külgi maha joosta nagu kõigel muulgi oma elus.
Isa tuli meie juurde, toetas end Monica laua servale ja jäi sinna politseiteadete kokkuvõtet lugema. „Härra Nadler, jälle? Uskumatu, et nad selle mehe pidevalt ära kaotavad.“ Ta jätkas pilku tõstmata: „Oh, Adam? Kas ma nägin su käes sigaretti?“ „Kindlasti mitte, Tom,“ vastas Adam, kuigi ta ei suutnud kedagi ära petta, sest terve kelder oli suitsuhaisu täis.
Isa ohkas ja vaatas silmanurgast minu poole. „Kuidas oleks, kui me lahendaksime Adami eest ühe väikese ristsõnamõistatuse, Shelby? Proovime seda. „Soovimatu külaline lauanõude kaupluses.“ Seitse tähte.“
18 BRIAN FREEMAN
Isa armastas ristsõnu. Me olime neid kahekesi kohalikus kohvikus kakskümmend aastat hommikusöögi kõrvale lahendanud. Mul läks tema vihje äraarvamiseks hetk aega, aga siis ütlesin: „Elevant.“ Sest elevant on portselanipoes kindla peale soovimatu külaline. „Said kirja, Adam?“ küsis mu isa silma pilgutades. „Elevant.“2 Adam vahtis oma jalgu ja köhatas. „Vabandust, Tom.“ „Ei ühtegi sigaretti siin enam, kas on selge? Proovime kuidagi hoiduda veel ühe hoone mahapõletamisest.“ „Just nii, härra.“ Me Monicaga püüdsime naeratust varjata. Selline mu isa juba kord oli. Ta ei pidanud karjuma, kisendama ega ennast teistele peale suruma, et oma tahtmist saada. Ta suutis su ära võluda isegi siis, kui pani su samal ajal end tundma murust madalamana, sest olid talle pettumuse valmistanud. Tema hääl oli leebe nagu klaverimuusika, mis oli nii suure mehe puhul lausa imelik. Ta oli 1.85 pikk, tal olid sakris lumivalged juuksed ja vuntsid, mis kasva sid kontrollimatult nagu umbrohi. Tema nahk oli isegi talvel tugevalt päevitunud, justkui oleks seda pargitud. Tema keha oli jässakas, õlad laiad, kõik see andis ümbritsevatele sõnadeta teada tema tugevusest. Nojah, nüüd on teil temast selgem pilt silme ees. See oli 17. juuli. Uimane päev. Meie neljakesi maakonna šerifi kontoris, mis asus linna Carnegie raamatukogu all keldris. See oli vana hoone, talvel liiga külm, suvel liiga niiske. Me kuulsime oma peade kohal jooksvate laste jalgade müdinat. Linoleum oli nurkadest üles koorunud. Lagi oli täis veeplekke.
Minu vaimusilmas on see hetk igaveseks paigale tardunud. Mina oma laua taga istumas. Isal ja Monical politseiraportid käes. Adam ukseavas. Just nii see oli silmapilgul, kui maailm muutus. „Oh sa, vaata vaid!“ lausus Adam äkitselt.
2 Tõlkimatu sõnamäng: a bull in a china shop; inglise keeles tähendab bull nii pulli kui ka lauslollust.
Ratta külgpeegli peal oli lumekakk. Liikumatu. Tõsine. Kuninglik.Tundsin lindu vaadates oma keha läbivat väga veidrat, külma tunnet.„See on lihtsalt üks kakk,“ kuulsin end pomisemas, sest me elasime riigimetsa lähedal, kiskjate ja saakloomade keskel. Enne tagasilendu metsa puhkepausi pidav lumekakk ei olnud iseenesest midagi erilist.
SÜGAV, SÜGAV LUMI 19
Kui Monica toru hargile pani, jäin talle ootavalt otsa vaatama. Isa ja Adam samuti. „See oli Ellen Sloan,“ ütles ta meile. „Jeremiah on kadunud. Ta arvab, et keegi röövis ta.“
Ta vaatas kissis silmadega päikesepaistes kümbleva raamatukogu parkimisplatsi
poole ja vangutas aukartlikult pead. Küsisin temalt, mis toimub, aga Adam vahtis midagi üksisilmi ega lausunud sõnagi. Me kõik sööstsime ukse poole, mina jõudsin esimesena. Vaatepilt võttis mu hingest kinni. Väljas, vähem kui kümne meetri kaugusel, oli pargitud Adami mootorratas.
Kui mitte arvestada seda, et just sel hetkel helises Monica laual telefon. Me kõik hüppasime helina peale ning kakk tõusis karjatuse saatel lendu. Sel hetkel ma teadsin. Midagi on juhtunud.
Monica tippis väikeste sammudega kiiresti üle toa ja haaras toru. Ta oli ise ka enamvähem linnu mõõtu. Ta kuulas häält liini teises otsas ega saanud sõnagi sekka öelda paanikas naise sõnavalingule, mis minugi kõrvu kostis, kui too telefonis Monica peale karjus.