SUVETOO

1.

Mai „Kas tulite pulma?“ küsib autojuht, rõõmsad silmad vaatamas mind, selmet keskenduda kitsukesele teele, mida mööda üles vurame. „Ei, ei,“ vastan, istmesse kaevunud sõrmed juba tuli­ valusad. Mees sõidab vähemalt seitsmekümnega. „Noneh, ega te nende riietega tõesti pulma passi,“ nõus­ tub ta.

Vaatan oma pluusi ja häbi saab hetkeks hirmust võitu.

Ostsin valge siidpluusi TK Maxxist kuuekümneprotsendise soodukaga, kuid taipasin paar tundi pärast reisi algust, et valget siidpluusi võivad kanda vaid rikkad ja need, kellele meeldib pesu pesta. Rõivaid ostes langetan otsuse enamasti selle järgi, kas riideese näeb kuivatist tulnuna välja nii, nagu oleks see triigitud.

Auto võtab järsu kurvi ja kitsast teest saab peenike rada, kuid oleme peagi metsast väljas ja sõidame sisse lihtsast sepistatud väravast, mis kinnitub kahe vana kivisamba külge.

Udus on kõik hallikat tooni.

Ees hakkab paistma maja, mis näeb tegelikult välja rohkem nagu väike loss. Halli ja liivakivi karva emalaev, mille 5

kummaski küljes on torn ja mille ringikujuliselt sissesõidu­ teelt viib ukse juurde hiiglasuur trepp. See on uhkem, kui oskasin arvata, ent iseäralikult kõle. Saadan sedamaid Timile sõnumi.

Olen sattunud mingisse neetud gooti romaani.

Jään sõnumi tooniga rahule. Naljakas, irooniline, sala­ pärane. Mõtlen, kas helistada ja täpsustada, ent pole kindel, kas ta naljast aru saab. Tim pole suurem asi lugeja.

Auto rehvid libisevad ja ehmatus toob mu reaalsusse tagasi. Oleme hetkeks takerdunud, rattad käivad mudas lootusetult ringi ja juht annab gaasi. Ta vahetab käiku ja me sööstame edasi. „Seal taga on teejupp, mis viib tallide ja hoovimajade juurde,“ ütlen juhiseid lugedes. „Töötajate sissepääs?“ küsib mees ja kergitab ühtainust kulmu. „Jah,“ noogutan ja vaatan igatsevalt aknast välja.

Maja on tagant sama uhke kui eest, ent tagahoov on palju ilusam. Kividega sillutatud õu ja roosiaed viivad lange­ vas joones jõeni, mida kuulen, kuid ei näe. Tallid jäävad maja küljele, umbes saja meetri kaugusele, ja auto peatub tallide ning kolme kivist majakese vahel. Vaatan uuesti peamaja poole, mis väikese tammesalu tagant vaevu välja paistab.

Kolmest majakesest suurima korstnast tõuseb kaunilt kaarduvat suitsu ja puidust uksel on väike hõbehall silt, millelt suudan vaevu veerida sõnu. Ainult töötajatele. „Olemegi kohal,“ ütlen ja võtan kakssada Šoti naela, ulatan juhile ja pingutan, et mitte nuuksatada, jättes hüvasti viimase rahaga, mis mul siin ilmas veel oli. „Tänan sõidu eest.

Kes võinuks arvata, et Invernessist saab läänerannikule vähem kui pooleteise tunniga? See on kindlasti maailmarekord.“ 6

Mees on enda üle silmanähtavalt uhke.

Parklas on umbes tosin autot, valge minibuss, paar nelja­ rattaveolist, üks suur, kalli väljanägemisega linnamaastur ja paar golfikäru, kuid inimesi pole ikka veel näha. Kauguses haugatab korra koer, see heli kajab valdustes kurja­­kuulutavalt.

Tunnen, kuidas ärevus kasvab ja minust täieliku närvi­ puntra teeb. Ongi käes. Olen jõudnud sõna otseses mõttes paika, kus tee lõppeb, ja usutavasti on see ka kõige sõgedam asi, mida olen teinud sellest ajast saati, kui tollest tobedast West Endi lavastusest minema jalutasin. Vahetult enne oma esimest lauset. „Preilna, loodan, et Šotimaa meeldib teile,“ ütleb juht ja lahkub, rehvid kruusal krigisemas.

Koputan paar korda puidust uksele. Hiliskevade kohta on siin palju külmem, kui oskasin arvata, ja mu õhuke tuule­ jope on sellistes ilmaoludes täiesti mõttetu.

Telefon piiksub, see on Tim. Ma ei saanud aru. 😕 Naeran. Ta on nii etteaimatav.

Kusagil ei paista ikka veel hingelistki. Võtan endal kätega ümbert kinni, et jäise tuule käes vastu pidada, ning vaatan elumärke otsides sisehoovis ringi. Kuulen, kuidas hobused tallis heinaga kaetud kivipõrandat kaabivad, ja tunnen sambla lõhna. Kummardun, et vaadata läbi äärmise majakese väikse akna, ning väike liikumisanduriga lamp läheb põlema ja pimestab mind. „Heather?“ Hääl selja taga paneb mind võpatama: see on sügav ja tugeva, ent pehme šoti aktsendiga. Tõstan käe silmade juurde ja püüan vaadata inimest, kes valge bussi varjust välja astub. Ta on pikk, kannab tumeda, tuules lehvivate lahtiste 7

hõlmadega jope all valgeid kokarõivaid ning tumedat villa­ mütsi, mis on tõmmatud silmini. Pikk, salapärane ja oskab muna pošeerida. Ta pakub mulle sedamaid huvi. „Tere! Jah, Heather. Just tema ma olengi,“ vastan ja löön talle tervituseks kulpi, nagu oleks ta kindral, sest ärevus on teinud minust koomilise idioodi. „Sa pead kohe tööle hakkama,“ ütleb mees närviliselt ja sikutab jopekraed kõrgemale. „Kohe praegu?“ „Meie asendustöötaja lendas Ayri jõkke, kui end kaldal kergendamas käis,“ kõmistab peen inglise aktsent, kui nähta­ vale ilmub palju vanem, lühem, tumedas ülikonnas kõhukas mees, kes veab järel uhket pakikäru. Valgus paistab mehe punetavasse näkku, mis on kortsuline, kuid lõbus. „Ta viidi külmas vees hulpimise tõttu haiglasse.“ „See veelaskmine läks tal vett vedama,“ vastan naerdes, suutmata vastu panna, ja mees naeratab mulle kelmikalt. „Mina olen William. Kõik kutsuvad mind Billiks. Ja tema on James, kes tuli sind köögimeeskonna nimel tervi­ tama,“ jätkab mees ja langetab pilgu mu kotile. „Noh, paki­ käru ei lähe mul vaja. Sul on nii vähe asju. Taevas halasta!

Sa oleksid pidanud nägema seda, kes saabus eile hilisõhtul: vaene öövahetuse portjee pidi tosin korda trepist üles-alla käima. Endal on veel jalg vigane.“ „Mulle ei meeldi kaasas kanda rohkem asju, kui jaksan ise tassida,“ vastan mehele naeratades. „Noh, ma loodan, et sa võtsid kummikud kaasa,“ ütleb mees mu kingi silmitsedes. „Ei. Ma pean need alles hankima. Ja jope ka. Jeebus, kas Šotimaa ei saanud siis teadet, et meil on käes maikuu?“ küsin ja hõõrun õlavarsi.

8

„Põhjapoolne värk. Siin on isegi suvel kibekülm,“ vastab Bill võtit majakese lukuauku pistes ja lukust kostab raske mütsatus, kui ta võtit keerab. Bill lükkab ukse lahti, kuid selmet mind sisse lasta, tõstab ta mu koti üle läve ja tõmbab ukse kinni. „Nii külma tuule käes „Pinot’d“ ei kasvata, eks?“ Kogelen ja kogun end siis, et kiiresti vastata. „Tõsi. Ilm peaks kindlasti olema soojem. Välja arvatud siis, kui hall on maas. Vahel on halla vaja.“ Mees piidleb mind ja mõistagi vadistan ma edasi. „Viinamarjade jaoks, sest vahel vajavad need külma. Et vein saaks, khm, parem.“ „Sa pead täna õhtul tööle hakkama,“ ütleb James uuesti ja katkestab mu mulina. Mees ja tema pinges õlad vaatavad tagasi peamaja poole, nagu oleks ta jätnud tulele kuuma rasvaga panni.

Tunnen paanikat kasvamas. „Mul pole rõivaid,“ on kõik, mida suudan öelda. „Eeldasin, et mulle tehakse kõigepealt tutvustav ringkäik. Näidatakse mõnd filmi stiilis „Tere tule­ mast meie firmasse!“ Mitu tundi e-posti aadressi seadista­ mist? Kohtumine ülemusega? Tervitusnaps?“ „Minu masti tüdruk,“ muheleb Bill taas. „Meil on sulle vormirõivad.“ James vaatab mind, paks kulm kortsus, ja pöörab pilgu järsult eemale, et edasi tusatseda.

Bill vaatab mind vabandust paluva naeratusega. „Andesta, et see kõik nii ootamatult tuleb. Aga su kogemused on nii rikkalikud, et see on sinu jaoks kindlasti käkitegu. Oh, ära ole nii uje: sa ju tead, et mina võtsin su tööle. Olen sinu CV-d näinud.“ „Jah. Muidugi. Okei, läheb lahti,“ vastan nii enese­ kindlalt, kui suudan. Ma ei taha oma CV-d lahata Jamesi ega kellegi teise kuuldes.

9

Bill istub lähimasse golfikärusse ja keerab süüte sisse.

James naeratab kärsitult ja noogutab kõrvalistme poole. „Aitäh,“ ütlen, kui ta masina taga olevale väiksele astme­ lauale hüppab ja kinni hoiab. „James on pisut närviline selle pärast, et tal on vaja kohe praegu menüü koos sinuga üle vaadata,“ sosistab Bill.

Ma pean olema nüüdsest oma sõnadega väga ettevaatlik.

Mängima uut tüdrukut. Arvestades seda, kui palju on mul olnud töökohti, on mul vähemasti see roll käpas.

Peatume köögiukse ees ja kui raske moodne uks avaneb, täitub sisehoov valguse ja häältega ning korraga ärkavad minus teravalt uued meeled.

Maja tagaosas asuv köök kihab elust. Seal on valgeis rõivais kokad, kes valmistavad ette õhtusööki. Pestakse hunnikute viisi väikseid värskeid kartuleid ja ühe teise koka ette on laotatud suur hulk tillukesi maitsetaimi, mida ta sordib kriminalisti täpsusega, kasutades töövahendit, mis meenutab pintsette. Sellest, kuidas noad puitu tabavad, pannid granii­ dil kolisevad ja mu jämedad kontsad kivi­põrandal klõpsuvad, saab omamoodi rütmide koor. „Tere, boss,“ ütleb noorimana paistev kokk. Ta on kaetud verepritsmetega ja hoiab käes koomiliselt suurt lihunikunuga.

James noogutab noorele poisile heakskiitvalt ja too punastab ning naeratab ujedalt vastu. Nende suhtlus on armas ja James hakkab mulle pisut rohkem meeldima.

Kui möödume koogiletist, täidab mu ninasõõrmeid sidruni­koore ja rammusa tumeda šokolaadi lõhn. Siis poeme läbi madala ukseava ettevalmistusalale ja mu silmad hakka­ vad sibulast kipitama. Siin on kaks rida roostevabast terasest grillplaate ja suuri ahje ning veel üks tõsise moega noor kokk, tumedad juuksed võrgu alla topitud, kes seisab tohutu suure 10

poti ees ning langetab vette hiiglasliku kulbi, mis näib olevat täis tillukesi merivähke. „Oh jumal, merivähibeebid,“ sosistan ahastavalt, kuid Bill on juba pendeluste vahelt restoranisaali astunud. Näen vilksamisi hämarat, küünaldest valgustatud ruumi, kus annavad tooni sügavpunane ja tartan. „Langustiinid, kolm minutit, viisteist sekundit. Keeda terava tulega,“ ütleb kokk endale, kui taimeri käima paneb.

Langustiinid. Punastan oma rumaluse peale ja hingan sügavalt. Kui ma suud kinni ei hoia, ei pea ma siin vastu viit minutitki. „Heather?“ James hüüab mind teenindusalalt, kus ta täis kritseldatud pabereid lappab. „Kuule, kas sind hüütakse Jamieks?“ „Ma olen James,“ vastab mees järsult ja langetab pilgu. „Kas oled valmis?“ „Valmis,“ vastan, manades näole asjaliku ja enesekindla ilme.

Ta viibutab mu poole üht paberilehte. „Me oleme leidnud sobiva veini langustiinide ja kuumsuitsulõhe kõrvale, kuid peedi ja hapukapsa juurde pole meil midagi. Vein on vaja valida ka abafilee kõrvale. Mina oleksin valinud Cabernet’, aga arvestada tuleb ka kevadiste ürtide ja maapirnivahuga.

Mida sa arvad?“ James paneb paberi käest ja vaatab minu poole ning ma näen esimest korda valguse käes tema nägu. Ta on päris kind­ lasti nägus, kui sulle meeldib selline juhuslikult ilus, lopsakate huulte, kortsus kulmu ja nädal aega ajamata jäänud habemega tüüp ja minule igatahes meeldib. Tumedad juuksed, kastan­ pruunid silmad, põsed köögipalavusest õhetamas. Ja need lumivalged kokarõivad. Pingutan, et mitte ainiti vahtida.

11

Okei. Ma vahin teda siiski.

Vahin ikka veel. „Heather?“ Äratan end mõtteist ja keskendun ülesandele. „On sul ideid, mida võiksime nende roogade kõrvale pakkuda?“ „Millega te neid tavaliselt pakute?“ küsin, lootes kerge­ malt pääseda. „Menüü muutub pidevalt, sõltudes aastaajast, nii et see on täiesti uus roog. Tavaliselt on iga päev vaja midagi uut kokku sobitada. Nagu ma ütlesin: pakume sageli hirve abaliha Cabernet’ga, kuid maapirn…“ „Menüü muutub kogu aeg?“ küsin ehmunult.

James tõmbab hinge. „Anna andeks. Ma tean, et seda on korraga palju. Istume enne igat õhtusööki maha ja arutame degustatsioonimenüü läbi. Sommeljee ja mina. Siis selgitan kõike peakokale.“ „Peakokale? Ma arvasin, et sina oledki peakokk.“ „Ei,“ vastab James ujedalt naeratades. „Russell Brooks, meie uus peakokk vaatab täna õhtul kogu menüü üle. Kõik peab õnnestuma kohe esimesel korral,“ vastab James pisut alandlikult. „Russell Brooks,“ naeratan. „Kõlab nagu mingi kodumasinafirma.“ Mu naeratus jääb veidikeseks õhku rippuma, närbub siis ja kaob. „Tal on kaks Michelini tärni,“ ütleb James silmi suureks ajades. „Jaa,“ vastan kiiresti.

Kaks Michelini tärni? See pole loogiline. Mulle jäi mulje, et see koht pidi olema kinni keskajas. Vaatan köögis ringi ja 12

taipan, et seal on kõik liiga uhke. „Muidugi ma tean, kes ta on. Kes siis Russell Brooki ei teaks?“ „Brooksi,“ parandab James mind. „Jah,“ noogutan kiiresti. „Kaks Michelini tärni.“ „Kas tahad veidi aega, et end kurssi viia? Ma saan anda sulle pool tundi ja siis peame peakoka jaoks menüü paika panema.“ Silmitsen veidi aega Jamesi nägu. Ma ei saa aru, kas ta anub meeleheitlikult minu abi või on vihane, et ma juba abi ei paku. Üks on kindel: ta ootab, et ma ohjad haaraksin, ja siiani olen püüdnud vaid vältimatut edasi lükata. On aeg härjal sarvist haarata. „Kus teie veinikaart on? Ja kus on vein? Ma pean nägema veinikeldrit ja ehk ka pisut degusteerima,“ vastan ja sirutan käe menüü järele. Jumal, kui keeruline see on! See koht on neetult peen. Mis kuradima asi see suitsutatud merepeekon veel on? „Mis road ma veiniga sobitama pidingi?“ „Pärlkana, vähk, peet ja kruubid ning hirve abaliha,“ vastab James ja paisunud veen tema kaelal lõdvestub pisut. „Uus veinikaart on siin,“ ütleb ta ja asetab mu kätele suure musta nahkkaantega kausta. „Ja kelder on taga, seal, kust sa sisse tulid, sügavkülmiku kõrvalt kivitrepist alla. Kas näitan sulle?“ „Pole vaja. Mul läheb pool tundi,“ vastan asjalikult noogu­ tades ja otsustan, et vaikses veinikeldris on kõige turvalisem paanitseda. Uus veinikaart? „Üks hetk. Anis?“ hüüab James kokale, kes merivähi­ beebisid keedab, ja naine kortsutab segamise peale kulmu.

Ta valab ettevaatlikult kannmikserisse tumerohelist õli, olles seejuures nii kindla käega ja tõsine, nagu oleks ta kirurg, kes teeb südameoperatsiooni. „Kui sa oled tilliemulsiooniga 13

ühele poole saanud, valmista Heatherile degusteerimis­ vaagen,“ käsutab James. „Jah, boss,“ vastab naine tusaselt ja läheb külmiku juurde.

Seepeale James noogutab ja isegi peaaegu naeratab ning läheb siis kööki tagasi. Ma hingan välja, ent mulle meenub kohe, et kell tiksub ja mul pole aega raisata.

Lähen kiirel sammul tagasi läbi ettevalmistusala ja sammun imeliselt romantilisest kivitrepist alla keldrisse.

Koban lüliti järele just sel hetkel, kui järjekordne neetud liikumisanduriga lamp põlema süttib, kuid see on sooja, kahvatukollase kumaga. Silmad harjuvad ja ma imetlen veidi aega enda ees avanevat ruumi.

Kelder ulatub pimedusse, kuid seal on muudki peale veini. Suured juustukerad on laotud moodsatele terasest riiulitele ja hiiglaslikud vinnutatud singid ja peekoni­ kamakad ripuvad lae all roostevabast terasest konksude otsas.

Ja kaugemal on veel juustu. Oh jumal, kuidas ma juustu armastan.

Aga mul pole aega passida. Tõmban telefoni taskust ja laotan ilmatuma pika veininimekirja ja menüü enda ette riiulile. Persse! See pole üldse see veinikaart, mille ma kodu­ lehelt välja printisin. Selles, mis on minu kotis seal maja­ keses, oli tosin punast ja valget veini, mõni odavam, mõni kallim.

Mu plaan – kui seda saab plaaniks nimetada – oli olnud võtta oma uhiuus „Veiniõpik algajale“ ja Härra Google ning end täna õhtul nende abiga kiirkorras harida. Pealiskaudselt.

Nii, et suudaksin bluffida. Piisavalt, et hämada end läbi sest suvest näruses Šoti hotellis, mis asub pärapõrgus. Aga näkast, lagunenud, räämas Šoti hotelli polnudki olemas 14

ja selle asemel leian end peene restoraniga luksuslikust butiik­hotellist. Siin on vaja esmaklassilist sommeljeed, kes suudaks uhiuue kahekümneleheküljelise veinikaardi lahti rääkida. Mina see kindlasti ei ole.

On aeg paluda abi.

On aeg helistada päris Heatherile.

2.

Kaks nädalat varem „Kas sul on asjad pakitud?“ küsisin pead raputades ja vaata­ sin tema magamistoas ringi, otsides asju, mida saaksin tema äraolekul „laenata“. Märkasin esimese hooga kohe rihmaga kontsakingi, mis tooli alt välja piilusid, ja juuksesirgendajat.

Siis nägin voodile laotatud päevitusriideid. Kui uhke see Šoti hotell õigupoolest on?

Heather oli olnud mu parim sõbranna algkoolist saati, alates sellest, kui ta oli pärast ema surma isaga meie kodu­ linna, Plymouthisse kolinud. Ta kruttis ja kiskus oma lokke, silmad maha naelutatud, ja ma nägin kohe, et tal on suur hirm. Jutt tema ema surmast levis mänguväljakul kulutulena.

Teadsin kohe, et see tüdruk vajab mind.

Sammusin sedamaid tema juurde. „Ära karda. Ma tutvustan sulle ümbrust. Minu nimi on Elizabeth Finch ja ma olen juba kuuene.“ 15

„Finch*? Nagu see lind?“ sosistas Heather vastu. „Mul on pliiats, mis on täis linnupilte. Kas tahad endale?“ „Ikka tahan.“ Imetlesin väikseid eredavärvilisi pilte ja nokakujulist kustutuskummi. Mul polnud kunagi olnud erilist pliiatsit. „Nüüd on see sinu oma. Kas me hakkame sõpradeks?“ „Hakkame, aga sul läheb vaja palju rohkem pliiatseid,“ vastasin talle, nägu naerul. Asi polnud muidugi üldse pliiatsis.

Sellest päevast peale olime lahutamatud. Mina, tema tuline kaitsja, ja Heather, kõige lahkem, toetavam inimene mu elus.

Ja sellest ajast polnud kuigi palju muutunud. Möödunud oli oma kakskümmend viis aastat ja Heatheril oli Londonis korter, rõivad, meik ja kindel sissetulek, mis tähendas, et tema juures sai alati teed piimaga. Ja isa jälgedes käies oli temast saanud üks säravamaid noori veinieksperte kogu Inglismaal. Heather oli leidnud maailmas oma koha. Mina tundsin end ikka nagu laps, kel pole oma uhket pliiatsit.

Heather istus voodiserval, hingas sügavalt ja rahustavalt sisse ning vaatas mind siis närvilise moega. „Birdy, juhtunud on midagi suurt. Minuga on kõik hästi. Kõik on korras. Kõik on lausa suurepärane.“ „Oookei, kõlab põnevalt,“ vastasin, oodates väikese väri­ naga, et kuulda suurest draamast. Toetasin tagumiku tema tualettlaua servale ja valmistusin kuulama. „Sul veab, et ma olen nüüd jälle ametlikult töötu ja mul on aega kõigi draa­ made jaoks, kogu aeg. Lase siis tulla, ma kuulan.“ „See pole draama,“ vastas Heather ja tõmbas suured silmad haavunult kissi. *

16

Finch – vintlaste sugukonda kuuluv lind (ingl) . ‒ Tõlkija märkus

„Persse! Anna andeks, ma ei tahtnud kõlada lugupida­ matult. Palun. Mis lahti on?“ „Ma olen vist Cristianisse armunud,“ vastas Heather ja tema huuled kaardusid närviliseks naeratuseks. „Oh,“ vastasin, püüdes kõlada rõõmsalt, samas kui mu süda muutus raskeks. „Tean, tean.“ Heather punastas ja naeratas ja ma oleksin tahtnud midagi ära lõhkuda. Mitte see kutt. Cristian, koka­ uimas kingamees. „Päriselt?“ küsisin end kokku võttes. „See kingsepp?“ „Kingadisainer – Cristian, jah,“ vastas Heather ohates. „Igatahes sõidan ma temaga suveks Rooma, et näha, kas sellest võib midagi tulla.“ Sellepärast siis need päevitusriided. „Ta jätab oma tüdruku maha,“ ütles Heather kiiresti.

Küllap selleks, et mind rahustada. Ja siis hingas ta sügavalt sisse. „Birdy, ma olen vist… tähendab ma arvan, et me oleme armunud. See on vist õige asi.“ „Oookei,“ vastasin ja pöörasin pilgu tema bambusest keraamilisele juukseharjale, et ei peaks talle silma vaatama.

Tõmbasin sõrmega üle harjaste ja tegin endale mõttes märkuse oma sassis juukseid sagedamini fööniga siluda. „Mis sellest tööst saab? Sa ei loobu ju sellest ometi Cristiani pärast?“ Teadsin vastust niigi. See oli tema Achilleuse kand.

Heather ihkas armastust. Ta sukeldus suhtesse niipea, kui õhus oli tunda väiksemaidki armastuse märke. Ainuüksi viimase kahe aasta jooksul olid tal olnud Jobu-Kyle, nelja­ kümne kaheksa aastane lemmikloomaterapeut, kes kutsus teda „väikseks kiisuks“; pagar Khalil, kellel magamistoas ei tõusnud ja kes ütles, et see on Heatheri süü; aktivistist 17

Warren, maailma seksistlikem feminist; ja nüüd Cristian.

Cristian, kellel on tüdruk, kelle ta pidi nähtavasti maha jätma, ning sügav ja pikaajaline suhe kangete narkootiku­ midega. Ma pole mingi psühholoogiaekspert, aga Heather kaotas ema väga õrnas eas ja isa vaid mõni aasta hiljem ning sel kõigel pidi olema mingi seos sellega, et ta ihkas nii meele­ heitlikult armastatud olla.

See oli kohutavalt ärritav, sest kui üldse keegi, siis oli just Heather seda väärt, et leida endale sitaks hea elukaaslane. Ta oli sitaks hea inimene. „See polnudki nagunii mu unistuste töökoht.“ „Mida sa sellega mõtled? Sa ütlesid, et tahad sinna minna.

Just nimelt sinna. Sa ootasid aastaid, et seal töökoht vaba­ neks. Miks sa nüüd nii lihtsalt loobud?“ „See oli kõigest suvetöö,“ nähvas Heather.

Toeta teda, Elizabeth Finch. „Ah nii, siis küll,“ vastasin noogutades. „Ja ma võtsin selle pakkumise vastu ainult sellepärast, et pidasin vajalikuks elu jooksul kordki Šotimaal ära käia, sest ma olen ju pooleldi šotlane. See on üks vana lagunev koht keset pärapõrgut. Aga see asub Skye lähedal ja ma olen alati tahtnud Skyed külastada. Mu ema sündis seal.“ „Tean, tean,“ vastan kiiresti. „Igatahes on sellel kohal Tripadvisoris väga halvad hinnangud. Sommeljeel pole seal neetud paigas midagi peale hakata – seal on vaja täielikku uuenduskuuri. Aga, Birdy, ma pean teada saada, kas mul on Cristianiga mingit tuleviku­ lootust. Kas sa siis loobuksid võimalusest leida tõeline, ehtne armastus?“ küsis ta, silmad suured ja ümmargused. Ärge saage minust valesti aru: mulle meeldivad õnneliku lõpuga lood, aga Cristian ei ole see õige. Öäkk. Ma ei suutnud 18

isegi taluda mõtet, et Heatheri heas südames hakkab ruumi võtma järjekordne vääritu tolgus. Ja ometi saanud ma seda talle öelda. Olin valusate õppetundide abiga selgeks saanud, et loengute ja vahelesegamisega ei saavutanud Heatheri puhul soovitud tulemust, kui tegemist oli armastusega.

Heatheri parima sõbrannana oli minu ülesanne teda toetada, hoolimata sellest, kui vastumeelne see mulle oli. „Kui sa seda tahad, siis mine oma kingsepaga. Ole armu­ nud!“ ohkasin. „Ah, mine perse. Sa irvitad minu üle.“ „Ausõna ei irvita. See tuli lihtsalt ootamatult,“ vastasin.

Toeta teda, Elizabeth Finch. Vaatasin talle otse silma. „Kui sa tõesti seda tahad, siis olen ma sinu üle õnnelik.“ „Sa oled minu üle õnnelik?“ „Kas sul on vaja, et oleksin?“ „Ei. Aga sellest oleks abi.“ „Loomulikult olen ma pisut mures, sest kõike arvesse võttes on see ju normaalne. Aga ma olen sinu üle õnnelik, kui see sind tõesti õnnelikuks teeb,“ vastasin ja mu põlv hakkas rahutult hüplema. See ei meeldinud mulle mitte üks põrm ja ma ei tahtnud Heatherile öelda, mida sellest päriselt arvan. „Mul on lihtsalt tunne, et pean sellele Cristianile võimaluse andma. Ma tean, et sinu arvates on ta lihtsalt üks lõbujanuline sell, aga tegelikult on ta väga tundlik.

Seks on maagiline. Meie vahel on nii tugev side ja ma olen temaga seksides tõesti väga, väga seikluslik olnud. Kui me armatseme…“ „Oeh, ära ütle „armatseme“, see tekitab mul lööbe.“ „Armatsemeee?“ venitas Heather seksikalt. „Jah. Jah, jah,“ ütlesin järsult. „Okei, Itaalia. Kohv ja süsi­ vesikud. Kas ma võin sulle sinna vähemasti külla tulla?“ 19

„Muidugi! Aga ma pean olema jõudnud end enne sisse teada,“ vastas Heather ujedalt. „Aitäh, Birdy. Ma tunnen suurt kergendust, et sain sellest sulle rääkida.“ „Kas sa neile oled öelnud? Seal hotellis?“ küsisin ohates, sest pidin nüüd jääma ootama, millal see kõik kolme või nelja kuu jooksul vastu taevast lendab, nii et kõigil on silmad peos, kaasa arvatud Cristiani vaesel tüdrukul. Mina olen siis muidugi olemas ja aitan Heatheril südamevalust üle saada.

Just nagu olin alati aidanud. „Ei. Ma ei kavatsegi midagi öelda. Ma ei suuda seda teha.“ Ta püüdis teemat vahetada ja ma jäin mõneks ajaks vait.

See polnud Heatheri moodi. Ta oli tavaliselt väga professio­ naalne. Kui mul häirekellad juba enne käima läksid, siis nüüd käivitusid lausa õhurünnaku sireenid. „Heather, ära ole tobu. Sa pead neile helistama,“ ütlesin uskumatult. „Mõtle midagi välja.“ „Ma ei suuda valetada. Mu elu on selletagi keeruline.“ Heatheri hääl oli kramplik ja kõrge ja ma tundsin selga sirgeks minemas, kui valmistusin talle mõistust pähe panema. „Ütle neile näiteks, et sattusid autoõnnetusse. Või et sul on ebola. Või sattusid eksikombel noarünnaku ohvriks.

Tänapäeval saavad kõik nuga.“ „See pole naljakas,“ vastas Heather ärritunult. „Mis siis, kui sa said noa rindu Benidormi interneti­ kohviku ees seistes?“ „Mida?“ „Keegi ei usuks, et sa sellise loo välja mõtlesid. See on hea. Usu mind. Sa said Benidormis nuga. Kas Benidormi linnas või saarel?“ „Miks ma nuga sain? See vihjaks justkui narkootikumidele.“ 20

„Põhjuseta.“ „Miks ma üldse Benidormis olin?“ „Õppimas.“ „Mida ma seal õppisin?“ „Mõistagi õppisid sa seal tundma Hispaania veine.“ „Hispaania veine. Hmm. Ei. Aga šerri tuleks kõne alla.

Kas selline uudis ei peaks jõudma ajalehtedesse?“ „Ei. Inimesed saavad kogu aeg nuga.“ „Sa pead nende kohutavate kõmulehtede lugemise lõpetama.“ „See on mu matsliku lapsepõlve pärand,“ vastasin. Ja enne, kui Heather jõudis protestida ja öelda, et ma pole mats, lisasin naljatades: „Igatahes võid sa mind usaldada. Keegi ei hakka lappama Hispaania ajalehti uurimaks, kas mõni peen inglise tüdruk sai seal nuga.“ „Kas ründaja saadi kätte?“ „Ei.“ „Kas ta pääses minema?“ „Politsei muidugi otsib teda ikka veel.“ „Noh, see on kergendus.“ Vaikisime hetke ja purskasime siis mõlemad naerma. „Sa peaksid neile ütlema, Heather,“ sõnasin, kui naer vaibus. „Ei juhtu ju midagi. See on kõigest suvetöö ja nad leia­ vad mulle silmapilk asendaja. Sügisel on mu järgmine suur samm Pariis. See hotell pole tähtis. Noh, see pole nii tähtis.

Vaevalt ma üldse kunagi veel nendega kohtuma või suhtlema pean…“ Ma ei saanud lasta tal nii teha. „Mis siis, kui ma helis­ tan ise sinu eest? Ma ei luiska, et said nuga. Räägin midagi usutavat, okei?“ 21

„Kas sa teeksid seda?“ küsis Heather, silmad siirast kergen­dusest suured. „Vabalt.“ See polnud esimene kord, kui võtsin enda peale ülesande, mis Heatherile hirmu nahka ajas. „Okei,“ vastas ta ja lõdvestus silmanähtavalt. Seda oli mul tema heaks lihtne teha, erinevalt oma üüriosa maksmi­ sest. „Parem vist oleks, kui mu maine kannatada ei saaks.“ Krimpsutasin nägu, mõeldes oma kiiva kiskuvale karjää­ rile. See „karjäär“ koosnes tegelikult rodust tulevikuta töö­­ otstest, millest parim oli viimane – ametikoht, mille nimes oli „digitaalmeedia“ –, kuhu olin end tegelikult laia jutuga nihver­ danud, olgugi et tõtt-öelda olid mul vaid kasutud teadmised Instagrami suunamudijatest. Kui nad sellest aru said, lasid nad mu lahti. Enne seda olin proovinud paar korda läbi lüüa näitle­ jana, aga ma ei kannatanud teisi näitlejaid; töötasin raamatu­ poes, kus mulle tegelikult meeldis, kuid kust mind koondati; raamatupidamisfirma, kohutav; paar satsi töötupõlve; kaks suve Tenerife baaris, kuhu Heather oli mulle töökoha hanki­ nud. „Lihtsalt väike töökoht senikauaks, kuni sa mõtled välja, mida edasi teha. Kuni sa leiad oma kutsumuse,“ oli ta öelnud.

Aga ma olen nüüd juba kolmkümmend üks ja pole sellele müütilisele kutsumusele sammugi lähemale jõudnud. „Ma mõtlen välja hea ja mainet säästva vabanduse, okei?

Aga sa pead hoidma madalat joont. Sa ei saa tööst loobuda ja sattuda siis internetti fotodega, millel sa Rivieral päikest võtad.“ „Cristian tahabki tegelikult, et ma madalat profiili hoiaks, nii et sellega pole muret.“ Muidugi tahab, mõtlesin ja mu põlgus mehe vastu kahekordistus. „Jäta see minu hooleks,“ ütlesin.

22

„Aitäh, Birdy.“ Ta hingas välja ja me vaikisime hetke. „Soovin väga, et mul oleks võimalik lasta sul siia jääda, aga sa ju mõistad, et pean korteri välja üürima. Kas oled endale juba koha leidnud? Sa ei pea ju ometi vanemate juurde kolima?“ „Ära muretse, ma püüan rääkida Tootingis elava nõoga,“ vastasin. Mul polnud südant talle öelda, et olin juba nõolt eitava vastuse saanud. „See sinu lihunikust nõbu?“ „Jah.“ „Aga ta ju ei salli sind.“ „Ei, mina ei salli teda. Kõik saab korda. Küll ma midagi välja mõtlen. Sa ju tunned mind. Ära muretse,“ vastasin.

Heather kortsutas kulmu. „Heather, rahune. Niipea, kui sa läinud oled, kandidee­ rin ma mitmele töökohale ja leian midagi sellist, kus ma ei pea arvuti taga passima. Midagi praktilisemat. Vahest teen midagi oma kätega,“ ütlesin nii positiivselt, kui vähegi sain. „Soovin, et mul oleks seesugune kirg nagu sinul.“ „Sa kohtad kedagi, Birdy.“ „Ma ei mõtle kirge kuti vastu: pidasin silmas karjääri.

Veinivärki, nagu sinul on. Ja üldsegi olen ma jälle Timiga sebima hakanud.“ „Birdy,“ ütles Heather kulmu viltu vedades. „Sa ei saa võtta tõsiselt meest, kellega kohtusid öises bussis.“ Tõmbusin pisut krampi. Teadsin, kes Tim on, ja otsus­ tasin sellest hoolimata temaga aega veeta. Aga Heather seevastu ei näinud Cristianit sellena, kes ta on. „Ma magan Timiga lahtisi silmi,“ vastasin teravalt. „Noh, see pole päris õige. Kui ma magaks temaga silmad lahti, ei saaks ma unistada Jason Momoast.“ 23

„Ma tahan vaid, et sa oleksid õnnelik. Ta ei lase sul isegi enda juures elada, kuni sa uue koha leiad. Ja, jumal hoidku, ta on kindlustusagent!“ „Ta on kindlustusjuhtumite uurija,“ parandasin teda. „Heather, sugugi kõik ei taha suurt Itaalia armastuslugu. Sa unustad, et sain kunagi korvi kutilt, kes töötas kaubandus­ keskuses jõuluvanana. Mul pole just kuigi palju valikuid,“ naljatasin, soovides vestlust kiiremas korras Heatherile tagasi juhtida, eemale mu ohtratest puudujääkidest. „Armastus,“ alustas Heather ja ma teadsin, et sellele järg­ neb loeng, kuidas olen imeline, ent ei saa sellest ise aru. Aga siis Heather ohkas ja ma tundsin end veel sandimalt.

Panin harja käest ja tundsin ühtäkki, et ei taha hüvasti­ jätuga venitada. „Kuule, Heather, sa pead nüüd tegutsema hakkama.“ „Jah, sul on õigus. Head aega siis,“ ütles ta tõustes ja mind kallistades. „Aga, Birdy, ma ei saa elu nautida, teades, et sa oled õnnetu.“ „Ma olen õnnelik. Saan nüüd võimaluse lõpuks ometi maha istuda ja kirjutada valmis see raamat, millest olen nii pikalt jahunud: „Kuidas peaaegu igasugusest vastutusest kõrvale hiilida“.“ „Ainult sina suudad kirja panna eneseabiraamatu, kus puudub igasugune sisu,“ vastas Heather uhkelt. Püüdsin eirata väikest torget, mida tema nalja peale südames tundsin. „Eks ole.“ Kui naeratused asendusid lahkumiskurbusega, kallistas Heather mind kõvasti. „Kas sa ütled mulle, kui oled helistanud? Kas sa saaksid täna helistada?“ „Ikka.“ 24

„Aitäh. Ja anna mulle teada, kui oled kodu leidnud. Ma ei saa magada, teades, et pead minema tagasi sinna vasti­ kusse majja. Tõsiselt, Birdy, su vanemad…“ „Jah, annan, annan,“ segasin ruttu vahele. Ma ei taht­ nud hakata rääkima oma vanematest. Olime arutanud seda miljon korda ja rääkimine ei muutnud tõsiasja, et nad on närused ja jäävad selliseks igavesti. „Väga hea,“ vastas Heather kergendusohke saatel uuesti voodile vajudes. Tundsin taas südames torget. Teadsin, et osa minus soovis, et tal enam kunagi ühegi mehega hästi ei läheks, kui see tähendanuks, et jään temast vähimalgi määral ilma. Olime olnud Heatheriga teineteisele perekonna eest, aga iga mööduva aastaga tundsin, kuidas Heather endale oma elu loob, samas kui mina rapsisin ringi, lootes, et elu ja armastus langevad mulle lihtsalt taevast sülle.

Surusin maha pisarad, mis hakkasid silmi tungima.

Korraga ajas Heather end sirgu. „Ma unustasin sulle öelda. Ma pidin täna minema Ritzi pidulikule üritusele. Minu nimi on uksel: tee nii nagu alati ja ütle lihtsalt, et sa oled mina. Keegi ei küsi midagi. Ja vein on tasuta. Palju nägusaid hotellindusega tegelevaid kutte.“ „Mis üritus see on?“ „Briti veiniauhinnad. Sa ei pea tõesti tegema midagi muud, kui uksest sisse saama. See pole mingi pidulik õhtu­ söök. Mine! Ma jätan alt laia kleidi ja rihmaga kontsakad siia, okei? Oh, ära arvagi, et ma ei näinud, kuidas sa neid vahtisid!“ Naeratan. „Miks ka mitte? Kas ma võin kaaslase ka võtta?“ „Võid, aga Timi sa küll sinna ei vii.“ 25