Rooside_loikamise_ABC

Eessõna Roose on kultiveeritud juba iidsetest aegadest. Tänu oma loomulikule võimele ristuda ja muteeruda tekkis üha uue õiekuju ja värvivarjundiga roose. Peagi jõudsid nad paljudesse aedadesse. Kasvatamiseks valiti välja kõige ilusamad, alles hiljem hakati roose aretama. Looduslike rooside aretamine kultuurroosiks sai alguse Kaug-Idast. Imelise õie ja õrna lõhnaga taim võitis kõikjal kiiresti populaarsust.

Roosikultuuri levikule on kaasa aidanud kirjanikud, eelkõige luuletajad, ülistades roosi kui armastuse sümbolit. Mitte juhuslikult ei kanna see suursugune ja kaunis taim lillede kuninganna tiitlit.

Vabas looduses kasvava roosi võrsed muutuvad aja jooksul üha nõrgemaks, kuni nad lõpuks kuivavad ja uutele ruumi teevad. Kuna roosipõõsa looduslik noorenemine kestab aastaid, ei malda nõudlik ajapidaja seda tavaliselt ära oodata.

Mis pole ka mingi ime, sest poolkuivanud roosipõõsas ei saa ju olla ühegi aia ehteks. Rooside noorendamisprotsessi kiirendamiseks on aja jooksul välja kujundatud eri lõikamistehnikad. Kui areenile astusid korduvalt õitsevad roosid, seati lõikamise eesmärgiks ergutada taimi teisele õitsemisele.

Roose jaotatakse rühmadesse nende kasvuvormi alusel. Seejuures kasutatakse iga rühma rooside puhul isesugust lõikamistehnikat. Ühte rühma kuuluvad roosid arenevad pärast kindlal viisil lõikamist enam-vähem sarnaselt. See aitab teha üldistusi selle kohta, kuidas peaks taime kaugemas perspektiivis hooldama.

Kui erialakirjanduses kirjeldatakse mõne konkreetse roosisordi kasvukuju ja tema õite arengut, eeldatakse, et antud sorti on asjatundlikult kärbitud. Mida selle all mõelda, selle kohta lähevad aiapidajate arvamused aga tihti lahku. Õnneks ei ole neid seisukohti mitte nii palju, kui on viljapuude lõikamise osas.

Sellest raamatust leiate ülevaate erinevatest roosirühmadest ja nende lõikamise eripärast. Kirjeldatud lõikamisvõtted, aga ka soovituslik lõikamise aeg põhinevad muu hulgas Saksamaa Zweibrückeni roosiaia kogemustel. Selles aias kultiveeritakse ligi 2000 eri rühmadesse kuuluvat roosisorti.

Heiko Hübscher Rooside lõikamine on tõsine töö. On tore, et selline raamatuke on abiks ilmunud.

Seda enam, et autoriks on praktik, kelle käe all on suur Zweibrückeni roosiaed. Autori õpetussõnu saab suurepäraselt rakendada ka meil Eestis, eriti harrastusaedniku soojas ja hooldatud koduaias. Siiski tuleb arvestada rohkem meie kliimaga ja pidada meeles, et ajaliselt ei ole sobiv kõiki töid teha saksa aednikuga samal ajal. Siinmail on vegetatsiooniperiood – taimede aktiivne arenemine ja kasvuaeg – peaaegu kaks-kolm kuud lühem, kui seda on Saksamaal ning see kajastub ka rooside kasvus.

Ka tuleks teha vahet sordirühmade käsitlemisel, sest Eestis ollakse traditsiooniliselt harjutud pisut teistsuguse süsteemiga. Ka paljud siinsed roosipaljundajad propageerivad Euroopas levinud süsteeme, mida kahjuks tõlgendatakse valesti ja ka erinevalt, seetõttu on nii mõnigi ostja suures hämmingus, saamata aru, millise roosiga on tegemist. Lääne-Euroopas levinud funktsionaalse rühmajaotusega võrreldes sobib meie oludesse siiski paremini botaaniline süsteem.

Else Liventaal, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik