Rooside_loikamise_ABC

Heiko H체bscher

Taskuatlas

Rooside l천ikamise ABC

Saksa keelest t천lkinud Monika Reedik T채iendanud ja kommenteerinud Else Liventaal

Eessõna Roose on kultiveeritud juba iidsetest aegadest. Tänu oma loomulikule võimele ristuda ja muteeruda tekkis üha uue õiekuju ja värvivarjundiga roose. Peagi jõudsid nad paljudesse aedadesse. Kasvatamiseks valiti välja kõige ilusamad, alles hiljem hakati roose aretama. Looduslike rooside aretamine kultuurroosiks sai alguse Kaug-Idast. Imelise õie ja õrna lõhnaga taim võitis kõikjal kiiresti populaarsust.

Roosikultuuri levikule on kaasa aidanud kirjanikud, eelkõige luuletajad, ülistades roosi kui armastuse sümbolit. Mitte juhuslikult ei kanna see suursugune ja kaunis taim lillede kuninganna tiitlit.

Vabas looduses kasvava roosi võrsed muutuvad aja jooksul üha nõrgemaks, kuni nad lõpuks kuivavad ja uutele ruumi teevad. Kuna roosipõõsa looduslik noorenemine kestab aastaid, ei malda nõudlik ajapidaja seda tavaliselt ära oodata.

Mis pole ka mingi ime, sest poolkuivanud roosipõõsas ei saa ju olla ühegi aia ehteks. Rooside noorendamisprotsessi kiirendamiseks on aja jooksul välja kujundatud eri lõikamistehnikad. Kui areenile astusid korduvalt õitsevad roosid, seati lõikamise eesmärgiks ergutada taimi teisele õitsemisele.

Roose jaotatakse rühmadesse nende kasvuvormi alusel. Seejuures kasutatakse iga rühma rooside puhul isesugust lõikamistehnikat. Ühte rühma kuuluvad roosid arenevad pärast kindlal viisil lõikamist enam-vähem sarnaselt. See aitab teha üldistusi selle kohta, kuidas peaks taime kaugemas perspektiivis hooldama.

Kui erialakirjanduses kirjeldatakse mõne konkreetse roosisordi kasvukuju ja tema õite arengut, eeldatakse, et antud sorti on asjatundlikult kärbitud. Mida selle all mõelda, selle kohta lähevad aiapidajate arvamused aga tihti lahku. Õnneks ei ole neid seisukohti mitte nii palju, kui on viljapuude lõikamise osas.

Sellest raamatust leiate ülevaate erinevatest roosirühmadest ja nende lõikamise eripärast. Kirjeldatud lõikamisvõtted, aga ka soovituslik lõikamise aeg põhinevad muu hulgas Saksamaa Zweibrückeni roosiaia kogemustel. Selles aias kultiveeritakse ligi 2000 eri rühmadesse kuuluvat roosisorti.

Heiko Hübscher Rooside lõikamine on tõsine töö. On tore, et selline raamatuke on abiks ilmunud.

Seda enam, et autoriks on praktik, kelle käe all on suur Zweibrückeni roosiaed. Autori õpetussõnu saab suurepäraselt rakendada ka meil Eestis, eriti harrastusaedniku soojas ja hooldatud koduaias. Siiski tuleb arvestada rohkem meie kliimaga ja pidada meeles, et ajaliselt ei ole sobiv kõiki töid teha saksa aednikuga samal ajal. Siinmail on vegetatsiooniperiood – taimede aktiivne arenemine ja kasvuaeg – peaaegu kaks-kolm kuud lühem, kui seda on Saksamaal ning see kajastub ka rooside kasvus.

Ka tuleks teha vahet sordirühmade käsitlemisel, sest Eestis ollakse traditsiooniliselt harjutud pisut teistsuguse süsteemiga. Ka paljud siinsed roosipaljundajad propageerivad Euroopas levinud süsteeme, mida kahjuks tõlgendatakse valesti ja ka erinevalt, seetõttu on nii mõnigi ostja suures hämmingus, saamata aru, millise roosiga on tegemist. Lääne-Euroopas levinud funktsionaalse rühmajaotusega võrreldes sobib meie oludesse siiski paremini botaaniline süsteem.

Else Liventaal, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik

Guaredisch 3

Sisukord Eessõna

2

Rooside lõikamise ABC 4 Kasvuvormid 6 Lõikamisreeglid 9 Erinevad lõikamisviisid 12 Lõikamiseks vajalikud töövahendid 17 Eri roosirühmade lõikamine 20 Väärisroosid (teehübriid- ja grandifloora- (floribund)roosid) 23 Peenraroosid (floribund-, polüantja polüanthübriidroosid) 28 Põõsasroosid (liikide sordid ja hübriidid, ajaloolised roosid) 34 Väänroosid (ramblerroosid, suureõielised väänroosid, Kordese roosid) 45 Madalad põõsasroosid ja pinnakatteroosid 52 Miniroosid 58 Pargiroosid (eriti külmakindlad kibuvitsaliigid ehk metsroosid, nende sordid) 62 Tüviroosid 68 Rooside kasvatamine 78 Väetamine ja mullahooldus 80 Kastmine 83 Taimekaitse 83 Rooside talvine katmine 89 Ronimistoed väänroosidele 95 Väänrooside kujundamine 96 Roosid vaasis 98 Ülevaade ADR-roosidest 100 Lisad 106 Fotod 108 Register 109

Rooside l천ikamise ABC

6 Rooside lõikamise ABC

Kasvuvormid Roosid kasvavad puitunud võrsetega erineva kõrguse ja laiusega põõsastena. Mõned liigid võivad oma ülipikkade võrsete abil ronida isegi naaberpuude või -põõsaste võrasse.

Loomuliku arengu ja viimaste aastasadade aretustöö tulemusel on roosidest saanud väga suur taimerühm.

Lõikamise järgi võib roose jagada kolme põhirühma: madalad puhmja vormiga roosid, kõrgemaks kasvavad põõsasroosid ja pikkade võrsetega väänrooside vormid. Nende kolme põhirühma vahele jääb mitmeid üleminekuvorme. Nii näiteks võib varasuvel esimest korda õitsevat roosi pidada peenraroosiks, kuid teisel õitsemisel võib ta olla juba väike põõsasroos. Igal sordil on oma kasvuloogika, mida saab lõikamisega mõningal määral mõjutada. Teiseks rooside kasvukuju mõjutavaks teguriks on kliima. Nii võib pehmes kliimas kasvav roos pürgida kõrgusse, samal ajal kui pakaselise

Aprillis lõigatud roosipõõsad

talvega alal jääb ta tavaliseks põõsasroosiks.

Puhmjad vormid ehk väikepõõsad Pinnakatteroosid Päris ehtsaid pinnakatteroose ei ole tegelikult olemas, sest rooside võrsed ei hakka maapinnaga kontaktis olles juurduma. Küll on aga mööda maapinda kasvavaid roosisorte, mille pikemad või lühemad peened harunenud võrsed suudavad maapinda suuremal või vähemal määral katta. (Eestis loetakse pinnakatteroosid peenrarooside hulka, sest hooldusvõtted ja kasvunõuded on ühesugused. Pinnakatterooside seas on ka Kordese firmas aretatud pinnakatterooside sordid, kellel arenevad mullaga kokkupuutel lehesõlme kohtadesse juured, nt ‘Weisse Immensee’ jt.)* * Siin ja edaspidi on sulgudes toodud Else Liventaali täiendused, mis lähtuvad Eesti kliimaoludest ja kogemustest.

Kasvuvormid 7

A

B

C

D

Kasvuvormide skeem: (A) mööda maapinda arenev pinnakatteroos, (B) madalakasvuline miniroos, (C) puhmja kasvuga peenraroos ja (D) jäigalt püstja vormiga väärisroos.

… on juunis õieehtes

8 Rooside lõikamise ABC

Miniroosid Miniroosideks peetakse kuni 40 cm kõrgusi väikeste kaunite õitega roosisorte. Nende üksikult või kobaras olevad õied võivad olla teehübriidroosi kujuga, tihedalt täidetud või lihtsad.

Kuna viimasel ajal soovivad inimesed üha enam roose, mida saaks kasvatada pottides ja kastides, on nüüdseks aretatud suur hulk väikesekasvuliste rooside vastupidavaid sorte.

Peenraroosid Selle mõiste alla koondatakse tänapäeval floribund- ja polüantroosid, aga ka kõik nende vähem või rohkem kauniõielised segavormid. Peenraroosid kasvavad 50–80 cm kõrguseks ning on kas jäigalt püstiste või kergelt kaardus võrsetega. Õied on kobarates. (Eestis paigutatakse siia ka teehübriid- ja miniroosid, sest neile kehtivad samad hooldusnõuded.)

Väärisroosid Väärisrooside kohta võib öelda, et nad on roosimaailma aristokraadid, mis võluvad meid oma suursuguste õitega. Mõiste „väärisroos” hõlmab nii üksikõitega teehübriide kui ka kobaras

suurte õitega floribund- /grandifloorahübriide. Need roosid on tavaliselt jäigalt püstise kasvuga ja 70–120 cm kõrgused.

Põõsasjad vormid Madalad põõsasroosid Veel mõni aasta tagasi nimetati neid pinnakatteroosideks, tänapäeval levib aga üha enam nimetus „madal põõsasroos”. Need roosid on kaardus võrsetega ja kasvavad 50–120 cm kõrguseks ja laiuseks. (Eestis jääb see rühm siiski puhmjate vormide ehk väikepõõsastega ühele tasemele ja seda pole otstarbekas eraldi välja tuua.)

Põõsasroosid Põõsasrooside hulka kuuluvad lisaks kõigi ajalooliste rooside moodsatele sortidele ka pargiroosid. Olenevalt sordist kasvavad põõsasroosid 120– 300 cm kõrguseks. Kuna nende võrsed on tavaliselt kaardus, vastab põõsa kõrgus tema laiusele. (Eestis kuuluvad siia hooldusnõudlikud põõsasroosid, nende seas ka populaarsed nn uusantiikroosid (inglise ehk Austini roosid). Ajaloolised roosid on meie oludes

Kasvuvormide võrdlus: madal põõsasroos (vasakul) ja põõsasroos (paremal; joonisel on kujutatud moodsat sorti).

Lõikamisreeglid 9

eraldi rühm, kes vajab erilist tähelepanu ja erisuguseid hooldusvõtteid. Ka pargiroose käsitletakse meil eraldi rühmana, nad sisaldavad vähese hooldusnõudlusega, eriti külma- ja haiguskindlaid kibuvitsaliikide sorte ja hübriide. Sarnanevad rohkem liigiga. Siia kuuluvad ka kibuvitsaliigid ehk metsroosid.)

Ronivormid Nende rooside omapäraks on väga pikad, suve jooksul tublisti harunevad võrsed.

Väänroosid Väänroosidel on 200–350 cm pikkused painduvad püstjad võrsed. Kui neid sobilikult toestada, võib väänroosidega kaunistada majaseinu, sambaid ja väiksemaid kaarväravaid.

Enamasti õitsevad nad suve jooksul mitu korda. (Eestis kuuluvad siia Kordese rühma väänroosid, kes annavad rühmale ka nime. Kordese rühma väänroosid on sama aasta võrsetel õitsevad püstise kasvuga 2,5–3 m kõrgused põõsad. Siia kuuluksid ka Klettermaxe- jt taolised püstise kasvuga põõsasjad sordid.)

Ramblerroosid Nii nimetatakse väga jõudsakasvulisi painduvate ja üsna aeglaselt puituvate võrsetega roose. Kuna nad kasvavad 250–600 cm kõrguseks, sobivad nad hästi suurtele, üle 200 cm läbimõõduga kaarväravatele, kuid neid võib lasta kasvada ka põõsaste ja vanade puude võrasse. Välja arvatud mõned uuemad sordid, õitsevad ramblerroosid suve jooksul üks kord. (Eesti oludes ei kasva nad üle 3–4 m kõrgeks.)

Suureõielised väänroosid ehk climber’id Climber’ite all mõistetakse roosisortide mutatsioone, mis üldjuhul ei moodusta väänroosidele iseloomulikke pikki võrseid. (Suureõieliste väänrooside õied arenevad enamasti sama aasta, kuid ka vanematel võrsetel. On suve jooksul nii üks kord kui ka korduvalt õitsevaid sorte. Õied on suured, sageli teehübriidroosi meenutavad.)

Lõikamisreeglid Roosipõõsa lõikamisreeglid tulenevad roosi loomulikust arengust ja sellest, kuidas ta lõikamisele reageerib. See

Kasvuvormide võrdlus: üldjuhul jäikade võrsetega väänroos (vasakul) ja painduvate võrsetega ramblerroos (paremal).

10 Rooside lõikamise ABC

Õis Vili (tõrsik) 1. järgu võrse

Õisik

2. järgu võrse Põhivõrse Metsik võrse

Alus

Juured

Roosi ehitus ja harunemine.

aga tähendab, et roosi edenemise mõjutamiseks tuleb teda tunda. Kahjuks võib aedades ja parkides tihti näha asjatundmatu lõikusega sandistatud roose. Teine äärmus on hoopis lõikamata jäetud roosid, seda siis kas liigsest loodusearmastusest või hirmust midagi valesti teha. Kui end ise noorendada suutvatele pargiroosidele ei tee lõikamata jätmine üldjuhul midagi, siis aretatud roosid vajavad kindlasti oskuslikku lõikamist.

Kuidas roos areneb?

Roos hakkab võrseid kasvatama juurekaelalt (vt joonis). Aretatud roosidel on selleks juurestiku ülaosas olev mügarik, kuhu on poogitud kultuurroosi pung. Sellist võtet nimetatakse roosikasvatuses silmastamiseks. Algul kasvavad pookekohast välja esimesed põhivõrsed, mis peagi harunevad ja kõrgemate järkude võrseid moodustavad. Kõige kõrgema järgu võrsed kannavad õisi, millest hiljem arenevad viljad, tõrsikud.

Põhireeglid Iga roos on omaette isiksus. Seepärast ei saa näiteks kõiki teehübriidroose ühtmoodi lõigata. Kuid olenevalt kasvuetapist kehtivad rooside lõikamisel mõningad põhitõed: – Tugevaid võrseid lõigatakse vähe.

Nii saab roos kogu oma kasvuenergia suunata pungade arengusse. Tugev lõikamine stimuleeriks üleliigsete võrsete moodustumist. Ainsaks erandiks on noorenduslõikus (vt lk 15).

– Nõrku võrseid lõigatakse tugevasti, sest siis suunab roos oma kasvujõu vähestesse pungadesse. Lisaks muutub nõrk võrse lõikamise järel tugevamaks. Eriti kehtib see tagasihoidliku kasvuga sortide kohta. (Eesti oludes sõltub lõikamine eeskätt talvitumisest. Halva talvitumise korral tuleb võrsed lõigata sageli kuni pookekohani tagasi. Normaalse talvitumise korral sobivad kõik autori nõuanded.)

– Roosioksa kõrgeim pung hakkab teistest varem ja jõulisemalt arenema.

Ka paindunud võrse tipmise osa pun-

Lõikamisreeglid 11

gast arenev võrse on teistest elujõulisem. Seda on hea teada, sest nii saab ette aimata pungade arengut ja roosi kogu hilisemat välimust. (Toitained ja vesi liiguvad taime võrsetes tipmistesse pungadesse. Seetõttu peaksid kõik võrsed põõsal pärast lõikamist jääma enam-vähem ühekõrguseks, et kõik pungad saaksid võrdselt vett ja toitaineid. See tagab ühtlase õitsemise.)

– Olenevalt roosirühmast ilmub kõige rikkalikumalt õisi esimese või teise aasta puitunud võrsetele. Iga lõige, mis tehakse õitsemise ergutamiseks, peab lähtuma eesmärgist aidata kaasa võimalikult paljude 2. ja 3. järgu võrsete moodustumisele. See kehtib eriti põõsas- ja väänrooside kohta.

– Oksaharu, mis oli eelmisel aastal kidur, ei edene ka järgmisel aastal hästi, seepärast on otstarbekas taolised nõrgad harud eemaldada.

– Kui põhivõrse tippu jätta liiga palju harusid, näeb taim peagi välja nagu luud. Seepärast jäetakse põhivõrsele vaid kõige tugevam või kõige soodsa-

Juba „roosipaavst” Dietrich Woessner tõdes: „Õigesti saab lõigata vaid siis, kui osatakse punga ära tunda.” (Woessner, 1978.)

Roosidele on omane, et kõige kõrgemal asetsev pung ajab välja tugevaima võrse. Sama kehtib ka paindunud võrse kohta.

malt asetsev haru, teised eemaldatakse.

– Lõige tehakse punga juurest kergelt poolviltu suunaga allapoole. Kui lõigata liiga teravnurkselt, võib oks hakata punga juurest kuivama.

Pigem lõigata juba risti kui liiga viltuselt. (Lõige tuleks teha 0,5–1 cm kõrguselt punga pealt väikese kaldega punga aluse poole oksa vastasküljel. Lõikekohale lähim pung kasvatab välja tugevaima võrse.)

– Tugevatele, üle 2 cm läbimõõduga võrsetele tehakse lõige vähemalt 5 mm, kõige enam 10 mm ülalpool punga. Kui lõigata liiga punga lähedalt, võib võrse kuivama hakata.

Kuivanud võrsete kaudu ründavad taime tavaliselt nii seenhaigused kui ka putukkahjurid.

– Oleks hea, kui kõige ülemine pung oleks suunaga väljapoole.

12 Rooside lõikamise ABC

Erinevad lõikamisviisid Värskelt istutatud rooside lõikamine Istutamisel lõigatakse roosi selleks, et aidata tal uue kasvukohaga kohaneda.

Paljasjuursed roosid Paljasjuurseid roose on kõige parem istutada sügisel. Taim saab siis soojas pinnases veel uusi juuri ajada, ilma et ta peaks samal ajal maapealseid võrseid kasvatama. Kevadine istutamine seda aga just soodustab ega ole seepärast ideaalne. Sügisel istutatud roos areneb järgmisel aastal tunduvalt jõudsamalt kui kevadel istutatu. (Sügisest istutust ei saa Eestis alati eelistada. Kõik sõltub sügise pikkusest – temperatuurist ja niiskusest. Sobivaim aeg oleks septembri lõpp, oktoobri algus, kuid sageli on siis liiga soe ning põõsas hakkab pärast juurdumist uuesti kasvama. Liiga varajase talve korral ei jõua põõsad korralikult juurduda. Kevadisel istutamisel on kasvamaminek aga kindel.)

Olenemata istutusajast, kärbitakse roosi juured enne istutamist 20–25 cm pikkuseks. See soodustab rohkete lisajuurte arengut. Et maapealsed võrsed on puukoolis tavaliselt juba ette ära

Pookekoht

Eemaldatud võrsete tüügas

Nõuanne Paljasjuursete rooside juuri tuleb enne istutamist kärpida, kuid võrseid lõigata alles kevadel. kärbitud, tehakse koduaias võrsete esimene tagasilõikus alles kevadel. Istutamisel eemaldatakse ainult kahjustatud oksad või lõigatakse nad kuni sõlmekohani tagasi.

Kõrgekvaliteedilistel roosidel peaks ostes olema kolm tugevat võrset: kaks neist välja kasvama pookekohast, kolmas aga mitte enam kui 5 cm pookekohast kõrgemalt. Tugevatele võrsetele jäetakse kuni viis punga, nõrkadele kuni kolm.

Konteinerroosid Konteinerroosi istutamisel on oht taime vigastada väiksem kui paljasjuurse roosi puhul. Terve taim kohaneb uue kasvukohaga paremini, pealegi saab ta konteinerist harjumuspärase pinnase juurtega kaasa. Korraliku

5 cm

Pärast seda, kui roosi on hoitud 24 tundi vees, lõigatakse tagasi kõik võrsed ja kärbitakse juureotsi. See soodustab uute võrsete ja juurte arenemist.

Taim istutatakse nii sügavale, et pookekoht jääks 5 cm sügavusele mulla alla. (Istutussügavus vastavalt soovitustele varieerub (1–10 cm), kuid pookekoht peab jääma siiski vähemalt 2–3 cm mulla alla.)

Erinevad lõikamisviisid 13

hooldamise korral võib konteinerroosi istutada kogu kasvuperioodi vältel.

Konteinerroosi juuri üldjuhul ei kärbita, kuid vahel tuleb seda sõltuvalt konteinerist ja taime kasvuajast siiski teha. Võrgust ja kõdunevast materjalist potis olev taim asetatakse istutusauku koos potiga. Tehismaterjalist potis kasvav roos võetakse enne istutamist sellest välja. Konteineris peaksid roosi juured olema mullast hästi läbi kasvanud, siis ei lagune mullapall laiali. Kui juured on kasvanud piki potiseina üles mullapinnale, lõigatakse nad kuni pinnaseni tagasi, vastasel korral arenevad nad valesti ega paku taimele tuge.

Eemaldatakse ka mullapalli allossa tekkinud peenikesed pruunikstõmbunud juured.

Roosi istutusauku tuleks lisada enam-vähem samasugust mulda, mis oli konteineriski. See aitab juurtel kiiremini kohaneda. (Eestis kasvatatakse müügiroose enamasti turbas, seepärast on soovitatav istutada roosid siiski värskesse aiamulda või aiamulla ja aiakomposti segusse, kuhu on lisatud ka turvast.)

Olenevalt konteinerroosi istutusajast vajab ta erinevat lõikust: kui sügisel eemaldatakse vaid kahjustatud ja kuivanud osad, siis kevadel ja suvel tuleb teha aastaajale vastav säilituslõikus.

(Eestis on tavalised plast-, kile- või savikonteinerid, mistõttu koos selliste konteineritega istutada ei saa. Õitsva taime istutamisel on soovitatav eemaldada lahtised õied ja värvunud õienupud, vastasel korral pole sellise taime juur-

Nõuanne Vahel on konteinerroosi juuri enne istutamist siiski vaja kärpida. Võrsetele teha aga aastaajale vastavat säilituslõikust.

Ülal: Roosi võib koos sellise kõduneva potiga mulda istutada.

All: Kauplustes on müügil just sellistes pottides roosid.

26

Väärisroosid

‘Grande Amore’

‘Erotika’

(Kordes 2004)

(Tantau 1968)

Õis: särav-purpurpunane, Ø 8–10 cm Kasv: puhmjalt püstjas, 60–80 cm Eripära: sobib vaasi

Õis: tumepunane, Ø 11 cm Kasv: jäigalt püstjas, 100–120 cm Eripära: klassikaline väärisroos

‘Elbflorenz’

‘Inspiration’

(Meilland 2006)

(Noack 2003)

Õis: fuksiapunane, Ø 8–10 cm Kasv: jäigalt püstjas, 60–80 cm Eripära: sobib vaasi, suursugune

Õis: roosa, kollaka varjundiga, Ø 10 cm Kasv: puhmjalt püstjas, 70–80 cm Eripära: sobib vaasi, vihmakindel, talub väga hästi kuumust

Väärisroosid

‘Berolina’

‘Elina’

(Kordes 1986)

(Dicksen/RU 1984)

Õis: sidruni kollane, Ø 11 cm Kasv: jäigalt püstjas, kuni 130 cm Eripära: vihmakindel, sobib vaasi

Õis: nurmenukukollane kuni kreemvalge, Ø 14 cm Kasv: laialt puhmjas, 70–90 cm Eripära: Maailmaroos 2006, sobib vaasi

‘Roy Black’

‘Nostalgie’

(Poulsen/RU 1994)

(Tantau 1995)

Õis: puhasvalge, Ø 10 cm Kasv: jäigalt püstjas, 60–80 cm Eripära: väga vihmakindel, tumedate lehtedega

Õis: kreemvalge, serv kirsspunane, Ø 10 cm Kasv: puhmjalt püstjas, 70–80 cm Eripära: õis on avanenult kerakujuline, sobib vaasi

(Ülaltoodud sordid on kõik teehübriidroosid, väga kaunid. Enamasti on võrsel õied üksikult või on neid õisikus enim 3–5. On meie oludes külmaõrnad ja vajavad hästi hoolikat katmist ning kevadist lõikust.)

27