praetud rohelised tomatid

WEEMS WEEKLY (WHISTLE STOPI NÄDALALEHT, ALABAMA OSARIIK) 1. DETSEMBER 1938 Whistle Stopis sajab lund Milline lõbu – tõeline lumi. Whistle Stopi oleks võinud Põhjapooluseks pidada. Kas on midagi ilusamat kui lumega kaetud punased iileksipõõsad? Minu meelest ei ole, aga tänu taevale sajab lund ainult kord kümne aasta jooksul. Mu teinepool, kes arvab, et ta suudab autot juhtida iga ilmaga, tahtis ilmtingimata oma vanad jahikoerad sõitma viia ja libises First Streetil kraavi. Nii et see väike naine, keda te näete järgmisel kuul küüti lunimas, kuni auto korda saame, olen mina.

Jah, mu teinepool on sama mees, kes läks sõitma siis, kui meil oli see rahesadu ja raheterad olid suured nagu pesapallid, ja meil kulus tuuleklaasi väljavahetamiseks kolm nädalat. Ta on seesama, kes sai aerupaadiga jõel kala püüdes välgutabamuse.

Nii et järgmisel korral, kui te näete halba ilma tulemas ja näete ka Wilburit, saatke ta koju, ja ma panen ta konkusse luku taha. Ma kardan, et tornaado võib ta kaasa haarata ja kusagile ära viia ... Kellega ma siis tülitsema hakkan?

Ma kuulsin salateid pidi, et Raudtee-Bill on nädalaga viit rongi rünnanud. Sattusin ilusalongis Gladys Kilgore’iga kokku ja tema ütleb, et tema mees Grady, kes töötab raudteel, on tulivihane.

Muide, kui Raudtee-Bill seda loeb, siis kuidas oleks, kui sa viskaksid mulle mõnest rongist uhiuue auto välja, enne kui Grady su kinni nabib … Mul on seda vaja! ... Dot Weems ...

VALDOSTA, GEORGIA OSARIIK 4. AUGUST 1928

Oli möödunud kaks aastat sellest, kui Idgie viimati Ruthi nägi, aga aeg-ajalt sõitis ta kolmapäeviti Valdostasse, kuna just sel päeval käis Frank Bennett linnas juuksuriäris.

Tavaliselt logeles Idgie Pucketti rohupoe ümber, sest sealt oli hea vaade juuksuriäri eesuksele ja ta nägi Franki juuksuritoolil istumas.

Igdie soovis, et ta oleks kuulnud, mida mees räägib, aga piisas ka tema nägemisest. Frank oli ainus lüli Idgie ja Ruthi vahel ja seni, kuni Igdie meest nägi, teadis ta, et Ruth on ikka veel seal.

Sel kolmapäeval oli proua Puckettil, kõhnal väikesel mustaraamiliste prillidega vanal naisel, kiire nagu alati; ta liikus poes ringi, sättis kaupu, nagu sõltuks elu sellest, et kõik oleks puhas ja omal kohal.

Idgie istus leti ees, vaatas tänava vastaspoolt ja jälgis. „See Frank Bennett igatahes räägib palju, mis? Tõeliselt sõbralik mees, mh?”

Proua Puckett oli redeli esimesel astmel ning sättis Stillmanni tedretähnikreemi purke, selg Idgie poole. „Küllap mõned võivad nii ütelda.”

Idgie kuulis naise hääles kummalist tooni. „Mida te silmas peate?” „Ma lihtsalt ütlesin, et mõni võib nii arvata, ongi kõik.” Ta tuli treppredelilt maha. „Kas teie ei arva nii?” „Minu arvamus pole tähtis.” „Kas ta teie meelest pole sõbralik?” „Ma ei öelnud, et ta pole minu meelest sõbralik, või mis? Küllap ta on üsna sõbralik.”

Proua Puckett nihutas nüüd letil Carteri maksatablette. Idgie tuli pukilt maha ja läks tema juurde. „Mida te silmas peate: üsna sõbralik? Kas te teate temast midagi? Kas ta pole alati sõbralik?” „Ei, ta on alati üsna meeldiv,” vastas naine karpe ritta seades. „Asi on lihtsalt selles, et mulle ei meeldi ükski mees, kes oma naist peksab.”

Idgie süda tõmbus külmaks. „Mida te silmas peate?” „Just seda, mida ma ütlesin.” „Kust te seda teate?”

Proua Puckett oli nüüd ametis hambapasta ümbertõstmisega. „Oh, härra Puckett pidi sinna minema ja sellele vaesele väiksekesele rohtu viima – rohkem kui ühel

korral, seda ma ütlen. Mees oli naisel silma siniseks löönud ja ta trepist alla lükanud, ja ühel korral murdis ta naise käeluu. Naine õpetab pühapäevakoolis ja meeldivamat inimest pole kunagi nähtud.” Ta asus Sal Hepatica pudeleid piinama. „Vaat mida teeb alkohol mehega, sunnib teda tegema hullumeelseid tegusid, mida ta tavaliselt ei teeks. Härra Pluckett ja mina oleme karsklased ...”

Idgie oli juba uksest väljas ega kuulnud viimast lauset.

Juuksur pintseldas Franki kaela healõhnalise talgipuudriga, kui Idgie ärisse sisse tormas. Ta oli maruvihane. Ta pistis sõrme Frankile nina alla. „KUULA, SA LIBEKEELNE SÜNNIMÄRGI JA KLAASSILMAGA LITAPOJAST VÄRDJAS! KUI SA VEEL RUTHI LÖÖD, SIIS MA TAPAN SU ÄRA! VÄRDJAS! MA VANNUN, ET LÕIKAN SU KURAMUSE SÜDAME VÄLJA! KAS SA KUULED, SA SITAPEAST VÄRDJAS?” Ja seepeale sirutas Idgie käe ja lükkas maha kõik, mis marmorletil oli. Tosinad šampoonipudelid, juuksevedelikud, habemeajamisveed ja puudrid prantsatasid põrandale. Enne kui mehed aru said, mis oli neid tabanud, oli Idgie autos ja kihutas kummide vilinal linnast välja.

Habemeajaja seisis, suu lahti. Kõik oli toimunud nii kiiresti. Ta vaatas Franki peegelpilti ja ütles: „See poiss on küll hull.”

Otsekohe, kui Idgie koju Vankriratta kalapüügimajja jõudis, rääkis ta Evale, mis oli juhtunud, oli ikka veel maruvihane ja vandus, et sõidab sinna tagasi ja teeb mehele tuupi.

Eva kuulas tähelepanelikult. „Sa lähed sinna ja saad surma, vaat mida sa teed.

Kuule, sa ei saa kellegi abielu vahele segada, see on nende asi. Kullake, mehe ja naise vahel on asju, millega ei tasu mängida.”

Vaene Idgie oli ahastuses ja küsis Evalt: „Miks ta selle mehe juurde jääb? Mis tal viga on?” „See pole sinu asi. Kuule, kullake, sa pead kõik selle unustama. Ruth on täiskasvanud naine ja teeb, mida tahab, isegi kui sulle ei meeldi seda kuulda. Sa oled ikka veel laps, suhkrutükike, ja kui see mees on nii õel, nagu sa ütled, siis saad haiget.” „Mul ükskõik, mida sa räägid, Eva, ühel päeval ma löön selle litapoja maha, küll sa näed.”

Eva valas Idgiele veel ühe napsu. „Ei sa löö. Sa ei löö kedagi maha ega lähe enam sinna. Kas lubad?”

Idgie lubas. Mõlemad teadsid, et ta valetab.

WHISTLE STOP, ALABAMA OSARIIK JÕULUPÜHA 1937 Peaaegu kõik linna lapsed olid endale jõuludeks tongipüstoli muretsenud ja enamik neist oli sel õhtupoolikul paugutamiseks doktor Hadley tagaaeda kogunenud. Tongide tõttu, mis olid kogu pärastlõuna külmas õhus kärgatanud, lõhnas kogu õu väävli järele. Kõik olid sada korda maha lastud. Kõmm! Kõmm! Kõmm! Sa oled surnud!

Kõmm! Kõmm! „Aah! Sa said mulle pihta! ... Aahh!”

Kaheksa-aastane Dwane Kilgore haaras endal rinnust, kukkus maha ja tal kulus suremiseks kolm minutit. Kui poiss oli viimase tõmbluse tõmmelnud, kargas ta püsti, rullis lahti veel ühe punase tongiriba ja laadis raevukalt uuesti.

Stump Threadgoode saabus paugutamisele hilja ning oli kohvikus just lõpetanud jõuluõhtusöögi koos pere ja Smokey Lonesome’iga. Ta läks jooksuga aeda ja oli selle just õigesti ajastanud, sest kõigil olid püstolid laetud ja laskevalmis. Ta jooksis puu taha ja sihtis Vernon Hadleyt. KÕMM! KÕMM! RAKK RAKK RAKK ... Vernon, kes oli põõsa taga, kargas püsti ja karjus: „Sa lasksid mööda, räpane võllaroog!”

Stump, kes oli kõik tongid välja tulistanud, püüdis kiirelt uuesti laadida, kui Bobby Lee Scroggins, vanem poiss, tema juurde jooksis ja teda tulistas.

RAKK RAKK RAKK ... KÕMM KÕMM KÕMM: „Pihta said!”

Ja enne kui ta ise arugi sai, oli Stump surnud ...

Aga Stump oli vapper. Ta laadis ikka ja jälle uuesti vaid selleks, et ta ikka ja jälle uuesti maha lastaks.

Vernoni väike õde Peggy Hadley, kes käis Stumpiga samas klassis, tuli välja, oma uues pruunis mantlis nagu kubujuss, kaasas uus nukk, ja istus tagatrepile vaatama. Ühtäkki polnud enam tore ikka ja jälle surma saada ja Stump püüdis meeleheitlikult kellelegi pihta lasta, aga poisse oli liiga palju ja ta ei suutnud enda kaitsmiseks küllalt kiiresti laadida.

RAKK RAKK RAKK ..., jälle surnud! Aga ta püüdis endiselt. Ta jooksis meeleheitlikult ja pääses keset õue kasvava suure tamme taha, kust ta võis välja söösta, tulistada ja jälle puu taha hüpata. Ta oli õnneliku lasuga juba tapnud Dwane’i ja sihtis Vernonit, kui Bobby Lee talle tellisevirna varjust selja taha hüppas – Stump keeras ringi, aga liiga hilja.

Bobby Lee oli talle suunanud kaks püstolit ja tulistas teda mõlemast rauast.

RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK RAKK Boby Lee hüüdis: „Sa oled surnud. Topeltsurnud! Sure!”

Stumpil ei jäänud muud üle, kui Peggy jalge ees surra.

See oli kiire vaikne surm. Ta kargas kohe püsti ja ütles: „Ma pean koju minema ja tonge juurde tooma. Tulen kohe tagasi.”

Tal oli tonge küllalt, aga ta tahtis tõeliselt surra. Peggy oli näinud, kuidas teda ikka ja jälle tapeti.

Kui Stump oli läinud, tõusis Peggy ja karjus oma vennale: „Te ei mängi ausalt.

Vaesel Stumpil on ainult üks käsi ja see pole aus. Ma lähen kaeban emale sinu peale, Vernon!”

Stump jooksis tagatuppa, viskas tongipüstoli toa teise otsa ning lõi vihaselt ja pettumusest nuttes oma elektrirongikomplekti jalaga vastu seina. Kui Ruth ja Idgie tagasi tulid, trampis ta oma Erectori komplektil, mille oli juba lömmi löönud.

Naisi nähes hakkas ta samaaegselt nutma ja kriiskama: „Ma ei saa sellega midagi teha,” ja hakkas oma puuduvat kätt peksma.

Ruth haaras temast kinni. „Mis viga on, kullake? Mis juhtus?” „Kõigil peale minu on kaks kabuuri! Ma ei saa neid võita, nad on terve õhtupooliku mind tapnud!” „Kes?” „Dwane ja Vernon ja Bobby Lee Scroggins.”

Ruth ütles löödult: „Oi, kullake ...”

Ta teadis, et see päev tuleb, aga nüüd, kui see oli juhtunud, ei teadnud ta, mida öelda. Mida seal öelda oli? Kuidas sa ütled seitsmeaastasele poisile, et kõik saab korda? Ta vaatas abipaluvalt Idgiele otsa.

Idgie vahtis Stumpi veidi aega, võttis siis mantli, haaras poisi voodist, pani talle palitu selga ja viis ta välja auto juurde. „Tule nüüd, härra, sa sõidad minuga kaasa.” „Kuhu me läheme?”

„Pole tähtis.”

Stump istus vaikides, sel ajal kui Idgie teda jõeäärsele teele sõidutas. Jõudnud sildini, millel seisis VANKRIRATTA KALAPÜÜGILAAGER, keeras Idgie selle juurest alla. Õige pea jõudsid nad kahest suurest valgest vankrirattast tehtud väravani. Idgie läks autost välja, tegi värava lahti ja sõitis siis sisse jõe ääres seisva osmiku juurde.

Kohale jõudes andis ta signaali ja veidi aja pärast tegi ukse lahti punapäine naine.

Idgie käskis Stumpil autosse jääda ja läks naisega rääkima. Majas oli koer otsekui arust ära, kargas üles-alla, klähvis ja oli Idgiet nähes väga erutatud.

Idgie rääkis mõne minuti, siis läks naisterahvas viivukeseks ära, tuli tagasi ja andis Idgiele kummipalli. Kui ta võrkukse lahti tegi, lendas väike koer välja ning pidi ennast äärepealt surnuks vänderdama, nii rõõmus oli ta Idgiet nähes.

Idgie astus verandalt alla ja ütles: „Tule, Lady! Tule, tüdruk!” ja viskas palli õhku.

Väike valge rotiterjer hüppas vähemalt nelja jala kõrgusele, haaras palli õhust, jooksis tagasi Idgie juurde ja andis palli jälle talle. Siis viskas Idgie palli vastu majaseina ning Lady hüppas otse üles ja püüdis jälle palli kinni.

Just siis märkas Stump, et väikesel koeral on ainult kolm jalga.

See koer hüppas ja jooksis pallile järele umbes kümme minutit ega kaotanud kordagi tasakaalu. Mõne aja pärast viis Idgie väikese koera jälle tuppa ja ütles punapäisele naisele head aega.

Siis tuli ta uuesti auto juurde, sõitis mööda väikest teed ja parkis jõe äärde. „Stump, pojake, ma tahan sinult midagi küsida.” „Jah, ma’am.” „Kas see koer ei näinud nii välja, nagu oleks tal lõbus?” „Jah, ma’am.” „Kas paistis, nagu oleks ta õnnelik, et on elus?” „Jah.” „Kas paistis, nagu ta haletseks ennast?” „Ei, ma’am.” „Nii, sa oled mu poeg ja ma armastan sind kõigest hoolimata. Sa ju tead seda, eks?” „Jah, ma’am.” „Aga tead, Stump, mulle ei meeldi kohe üldse mõte, et sul pole rohkem aru peas kui sellel vaesel väikesel tummal koeral, keda me täna nägime.”

Poiss vahtis auto põrandat. „Jah, ma’am.”

„Niisiis ei taha ma enam midagi kuulda sellest, mida sa teha saad ja mida mitte, nõus?” „Nõus.”

Idgie tegi kindalaeka lahti ja võttis välja pudeli Green Riveri viskit. „Ja pealegi kavatseme onu Julianiga su järgmisel nädalal kaasa võtta ja õpetada sind päris püssi laskma.” „Tõesti?” „Tõesti!” Idgie keeras pudelil korgi maha ja võttis lonksu. „Me teeme sinust osariigi parima kuramuse laskuri, ja nad ainult proovigu sind milleski võita ..., säh, võta üks lonks.”

Stumpil läksid silmad suureks, kui ta käe pudeli järele sirutas. „Tõesti?” „Jah, tõesti. Aga ära oma emale räägi. Me paneme need poisid soovima, et nad poleks hommikul ärganud.”

Stump võttis sõõmu ja püüdis teha nägu, nagu poleks see maitsenud justkui põlev bensiin, ja küsis: „Kes see naine oli?” „Minu sõbranna.” „Sa oled siin varem käinud, eks ole?” „Jah, mitu korda. Aga ära oma emale räägi.” „Olgu.”