neljateistkümnes peatükk
Esmaspäev, 30. juuni
Cherryl ei paistnud lahkumisega kiire olevat. Päevad venisid mööda, laisad, külluslikud ja päikest täis, ja Laura aina ootas, millal tüdruk ütleb, et ta puhkus on läbi saanud, või hakkab tööle naasmisest rääkima, aga ta ei maininud seda kordagi. Igasugused ettepanekud ühisteks väljasõitudeks jäid ära, Laura ei tundnud selleks enam mingit indu. Nende suhtlemises kujunes välja muster: hommikusöögi ajal uuris ta noorte käest, mis neil sel päeval plaanis on ja kas nad lähevad randa, sellest kuuldes tundis ta kergendust, kuna ei pidanud enam viisakat vestlust arendama. Selle asemel lamas ta basseini ääres, tundes end rahuliku, kuid üksildasena, ja Cherry kohalviibimine hakkas temas vähehaaval vastumeelsust tekitama. Ka tema oli puhkusel ja polnud arvestanud sellega, et poja tüdruk kogu selle aja kohal on. Ta tahtis samuti mõnda aega Danieliga koos olla, ainult temaga kahekesi. Ta võttis teema pojaga veel kord jutuks, mõned päevad pärast seda, kui Cherry oleks pidanud koju minema. Poiss oli omalt poolt vabandav ja pakkus kohe, et nad otsivad hotelli, kus elada. Aga siis taipas Laura, et nii ei näe ta poega üldse, ja veenis ta hetke ajel sellest mõttest loobuma. Pinge hakkas talle ka muus osas mõjuma. Ta pani asju valesse kohta. Naise võtmed läksid köögikapilt kaduma. Hambahari oli 121 |
prügikastis – see oli kraanikausi kohalt alla kukkunud. Tema rendiautole ilmus sügav kriim, mille ta oli ilmselt saanud külas parkides. Cherry pidev kohalolu polnud ainus asi, mis teda häiris. Ta murdis pead ka tema lennu maksumuse kallal. Piletil oli päris kindlasti kirjas olnud viissada naela, naine oli selles veendunud. Ja ometi oli Daniel öelnud, et ta maksis sada naela suurema summa. Naine teadis väga hästi, kui erinev oli nende varaline seis, ja talle ei meeldinud sugugi, mis suunas ta mõtted liikusid. Kaks päeva enne seda, kui Laura pidi koju lendama, tuli talle korraga pähe mõte, et Cherry jääb tõenäoliselt villasse ka pärast seda, kui tema on tagasi Londonisse läinud. See arusaamine ärritas teda nii kohutavalt, et ta vastas noortele ühesilbiliselt, kui nood ütlesid, et lähevad päevaks St Tropez’sse. Ta lehvitas neile järele ja astus siis välja basseini juurde, et tuua ära oma bikiinid, mis ta oli päev varem kuivatusrestile riputanud. Sealt ta neid ei leidnud. Laura vaatas otsivalt ringi. Ta oleks võinud vanduda, et riputas päevitusriided eelmisel õhtul kuivama. Siis nägi ta tolmu sisse kukkunud bikiine. Ta läks neid üles võtma ja avastas, et need on määrdunud, nagu oleks tuul need märjast peast lendu viinud, mis oli veider, kuna eelmine õhtu oli olnud vaikne. Naine läks ohates tuppa neid pesema. Kraane lahti keerates küsis ta endalt, kui suurel määral, kui üldse, ta Cherry vastu astuda julgeb. Ta ei saanud ju temalt küsida, kui palju olid lennupiletid maksnud, kuna see oleks kõlanud otsese süüdistusena, kuid naine otsustas uuesti uurida, millal tüdruk koju plaanib minna. Selleks oli tal igatahes täielik õigus. Tüdruk otsustas reisi veel kolme päeva võrra pikendada. Lõppeks võtab matuste korraldamine Prantsusmaal nii kaua aega ja lisaks oli vaja vanaema asjad läbi vaadata. Neil oli olnud igati kaastundlik | 122
ja nõustunud ta puhkust pikendama, kui tüdruk helistas, et vanaema surmast teada anda. Otsus Laurale mitte öelda, kui kauaks ta täpselt jääda plaanib, oli tulnud lihtsalt, see kulus talle tüdruku asjades nuhkimise eest ära. Mida kuradit see naine endast tema isiklikes asjades sorides õigupoolest arvas? Ta elas pidevalt tüdrukul seljas, esitas kogu aeg küsimusi, tahtis iga ärkvel oldud hetke nende seltskonnas veeta ja arvas ilmselt, et tal on õigus nende magamistoas passimas käia. Tüdruk ohkas. Ta soovis nii väga, et asjad poleks sellist pööret võtnud. See oleks nii tore olnud, kui nad oleksid omavahel hästi läbi saanud. Cherry meelest olid head suhted oma poisi emaga olulised ja teda häiris, et nende sisseseadmine oli ebaõnnestunud. Tüdruk hoidis Danielil käest kinni, kui nad St Tropez’s ringi uitasid, kotid õlal rippumas ja mütsid silmi varjamas, plätud nende jalas lõid lendu liiva ja tolmu. Nad jalutasid läbi Place des Lices’i, kus vanamehed plaatanipuude varjus petanki mängisid, kuni jõudsid välja sadamasse, milles seisvad jahid selle jaoks liiga suurtena tundusid. „Mis see nüüd täpselt oligi?” küsis Daniel, kes soovis tüdrukut uuesti sellest rääkimas kuulda. „Sinine lühike kloššseelik ja sama komplekti sinise-valgetriibuline puuvillane pluus. Täpselt sobivates värvides,” ütles tüdruk end judistades. Mees vaatas ta jalgu. „Kui lühike täpselt?” Tüdruk tõmbas mütsi talle silmile. „OK, andeks,” muigas mees. „Mis siis edasi sai?” „Ma olin ühel päeval koos paari sõbraga väljas ja nägin tüdrukut, kelle kasutatud riideid ma kandsin. Ja mul olid need rõivad juhtumisi ka tol päeval seljas.” „Ja siis?” 123 |
„Sa ei saa ikka üldse aru. See oli alandav. Ma tundsin sellist piinlikkust, et jooksin üle tänava lootuses, et ta mind ei märka. Siis ma auto alla jäingi.” „Mida!” Mees vaatas talle kohkunult otsa. Tüdruk haakis end talle käevangu. „Kokkuvõttes pääsesin ma ainult välja väänatud hüppeliigese ja suure hulga sinikatega.” „Sa oleksid võinud surma saada.” „Sel hetkel oli minu jaoks palju suurem probleem see, kas koolis hakatakse jutte levitama. Tuletan meelde, et ma olin ainult neliteist aastat vana. Õnneks see tüdruk ei taibanud, miks ma niimoodi minema jooksin. Tegelikult,” ütles Cherry seda järsku mõistes, „oled sina esimene, kellele ma sellest rääkinud olen.” Daniel võttis tüdruku käe, pigistas seda ja too naeratas. Vahel oli tema raske lapsepõlvega seotud lugudest ka kasu ja erinevalt nii mõnestki räägitud asjast pidasid need tegelikult paika. Daniel tõmbas teda teisele poole tänavat. „Mis on?” küsis tüdruk hämmeldunult ja märkas siis, et nad olid jõudnud Old Village’i kitsastele tänavatele, kus asusid butiigid, ja tundus, et nad on teel otse Diori poe poole. Tüdruku süda jõnksatas, mehel oli midagi plaanis, kuid ta ei suutnud päriselt aru saada, mis nimelt. Siis olid nad poes sees. Tüdruk vaatas laitmatult puhta sisekujundusega ja valitud esemeid eksponeerivas poes ringi, kõik need asjad näisid teda üleolevalt silmitsevat ja ta muutus närviliseks. Väga tore muidugi, et lugu raskest lapsepõlvest tekitas mehes soovi osturetke korralda miseks, kuid ükski siinsetest hindadest ei olnud talle kaugeltki taskukohane. „See pood on liiga ilus, et …” „Mina maksan,” ütles mees vaikselt. Tüdruk jäi talle pärani silmadega otsa vaatama. | 124
„Kõike, mida sa iganes tahad. Tegelikult proovime nii palju asju kui võimalik. Mulle meeldib see kollane pluus, mida sina sellest arvad?” Tüdruk vaatas mehe näidatud suunas ja siis uuesti talle otsa, nagu poleks öeldu talle pärale jõudnud. „Parem hakka tegutsema, meil tuleb täna veel palju poode läbi käia.” „Palju poode?” sai tüdruk viimaks sõna suust. „Ära küsi, mis nende kõigi nimed on, kuna mulle ei jää sellised asjad meelde, aga neis müüakse päris ilusaid riideid.” Mees naeratas vabandavalt ja osutas oma tagasihoidlikule riietusele. „Vähemalt nii on mulle räägitud.” Cherry ei suutnud endiselt kuuldut uskuda. „Ma ei saa …” alustas tüdruk ilma erilise innuta. „See on minu sünnipäevakink sulle,” teatas mees kindlalt. See andis asjale vajaliku õigustuse. Mees tundus tüdrukuga võrdse innuga asja juures olevat, otsis stangedelt riideid ja passitas neid tüdrukule, ootas kannatlikult proovikabiini ukse taga ja tegi konstruktiivseid märkuseid, mis näitas, et ta riideid ka tegelikult vaatas. Ühtlasi maksis ta kõige eest. Cherry ei lasknud asjadel üle võlli minna, ta ei tahtnud jätta muljet ahnusest ega poisi rahakotti ära kasutada, väites, et tal on niigi palju riideid, kuid soetas endale sellegipoolest viis või kuus disainerrõivast. Eelviimases poes paistis Daniel ära väsima hakkavat, kuid ei taganenud siiski vapralt oma pakkumisest. „Võtame viimase poe ka ette?” küsis ta peaga teisele poole tänavat osutades. Tüdruk tajus, et poisile tänaseks piisab. Ta suudles teda huultele. „Ei, tänan. See oli juba niigi täiuslik hommik.” Mees näis kergendust tundvat ja tüdruk taipas, et ta oli mööda poode käies omajagu suure ohvri toonud. 125 |
„Sulle ei meeldi poodides käia, ega ju?” Üle mehe näo vilksatas süütunne ja ta märkas alles siis, et tüdruk naerab. „Ma ei või poode silmaotsaski kannatada. Sina istu nüüd siia,” korraldas mees varjulisele pingile osutades, „ja mina lähen toon pagariärist meile midagi lõunaks.” Cherry tundis rõõmu võimalusest pisut puhata ja vaadata, kuidas mees kõrvaltänavat mööda minema longib. Ta silmitses armastusega oma poekotte ja tajus endiselt osturetkega kaasnenud õnnetunnet. Tüdruku näole kerkis totakavõitu naeratus, kui ta mõttes oma uusi riideid revideeris, ehk peaks ta täna õhtul ühe uue kleidi selga panema. Kuid äkki ta naeratus kustus. Laural on tõenäoliselt sellest heldekäelisest laristamisest oma nägemus. Nemad kaks olid viimastel päevadel väga kaugeks jäänud, Daniel mõistagi ei pannud seda tähele, kuid tüdruk tajus väga teravalt, et tema esmasel saabumisel valitsenud lahke ja tervitav meeleolu oli kadunud. Hoolimata sellest, et kõik need riided olid kingituseks saadud ja Daniel oli need kinkinud ilma igasuguse tüdrukupoolse ärgituseta, ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et ta oli äsja tüdruku peale enam kui kaks tuhat eurot kulutanud. Cherry ajas end ebamugavustundega sirgu. Ta ei tahtnud kelleski enda ja Danieli suhete koha pealt mingeid kahtluseid tekitada. See oleks olukorra palju keerulisemaks teinud. Hajameelselt ringi vaadates nägi ta teisel pool tänavat, poeaknal tuttavlikku maali ja taipas, et selle autor on kunstnik, kelle töid oli ta Laura villas näinud. Tüdruk korjas oma kotid kokku, astus galerii akna juurde ja piilus sisse. Maali eksponeeriti väikesel puidust maalipukil ja tegemist oli St Tropez’ sadamat kujutava õlimaaliga. Pilt maksis kolm tuhat viissada eurot ja selle külge oli kinnitatud müüki tähistav sildike. | 126
Kell helises, kui ta galeriisse astus, ja tüdruk teadis, et tal pole aega kaotada, kuna Daniel on peagi tagasi. Ta vaatas ruumis kiiresti ringi ja leidis tagumises seinas veel mõned sama kunstniku maalid. Müüdud, müüdud, müüdud ja siis nägi ta ühte väiksemat tööd, Places des Lices’i kujutavat õlimaali, millel kümmekond plaatanipuud liivasele pinnasele pitsilisi varje heitsid. Imekombel tundus, et see pilt on saadaval. Tüdruk teadis, et tal tuleb oma krediitkaardivõlga mitu kuud tagasi maksta, kuid tajus instinktiivselt, et asi on seda väärt. Galerist pakkis pildi sisse, tüdruk maksis ostu eest ja väljus siis kiirustades poest ja naasis pingi juurde, olles paki ühte riidekotti ära peitnud. Daniel jõudis tagasi vaid paar minutit hiljem ja punetas näost, nagu oleks ta jooksnud. Ta vabandas, et oli nii kaua ära olnud, kuid nüüd oli neil lõunasöögiks baguette ja sidrunikook. Nad istusid väljakul ja sõid, vaatasid petankimängijaid ja läksid siis villasse tagasi. Sissesõiduteel seisis Isabella auto ja sisenedes kuulsid nad mitme inimese häält, ka Brigitte oli koos Nicole’iga kohal. „Seal nad ongi!” hüüatas Isabella, kes oli ilmselgelt paar klaasi veini joonud. „Kas teil oli tore päev?” „Tänan, imetore,” vastas Cherry. „Seda ma näen,” naeratas Isabella tema kottide poole vaadates. „Kas meile korraldatakse moesõu?” uuris Brigitte. Cherry punastas. „Ei.” „Lase meil siis vähemalt vaadata, mida sa endale ostsid.” Tüdruk sikutas kotte ja üritas neisse sisse piiluda ning Cherry nägi vaeva, et ärritust tagasi hoida. Ta tõmbas teiste tunnustavate ja kadestavate hüüete saatel ühest kotist välja kleidi. „Mis seal veel on?” nõudis Brigitte ja Cherry soovis mõttes, et ta ometi vait jääks. 127 |
„Üks pluus ja üks topp.” „Kõigis neis kottides?” küsis tüdruk uskumatult. „Ole nüüd, mis sa salatsed. Palun, palun, palun, kas sa näitaksid neid meile?” Laura oli kogu selle aja vaikinud, kuid Cherry tajus ka temas soovi kottide sisu näha. Isabella ja Brigitte vaatasid teda uuriva ja ootusrikka pilguga. Tal ei olnud valikut ja peagi olid kõik asjad kotist väljas, neid imetleti ja nende üle ahhetati. Cherry tabas Laura uudishimuliku pilgu. Tüdruk teadis, et naine küsib endalt, kust ta kõigi nende riiete eest maksmiseks raha võttis. „Paistab, et sa oled poodidele edukalt ringi peale teinud,” tähendas naine heatahtlikult. „Mitte kõigile,” tunnistas Daniel kergendustundega. „Sina käisid ka poodides?” Brigitte oli ilmselgelt hämmingus. „Kuidas sul õnnestus Daniel poodidesse meelitada?” „See oli minu mõte,” naeratas mees. Ta võttis Cherryl ümbert kinni ja suudles teda. „Palju õnne sünnipäevaks. Anna andeks, et hilinemisega.” Laura nägu jäi ilmetuks. Nüüd on õige hetk käes, mõtles Cherry. Ta läks selle koti juurde, milles oli pakendis maal, võttis selle välja ja ulatas Danielile. „See on sulle.” Mees võttis üllatunult paki vastu. „Mis see on?” „Tee lahti,” ütles tüdruk naeratades. Mees rebis paberi lahti ja ta nägu lõi särama. „Aga see on …” ta jättis lause lõpetamata. Cherry noogutas. „Ma nägin seda ja tahtsin väga, et sa selle endale saaksid.” Kingitus oli tüdruku peaaegu laostanud, kuid see oli olnud möödapääsmatu. Pilt meeldis mehele, kuid tüdruk nägi, et see pani teda ka muretsema. „Sa poleks pidanud … sa ei saa …” | 128
Cherry tõstis sõrme. „Ei. Ma ei taha midagi kuulda. Ma tahtsin sulle midagi erilist kinkida.” „Ei.” Tüdruk asetas sõrme mehe huultele „Kuss.” Mees vaatas uuesti maali, ta silmad lõid särama, ta haaras tüdrukul kaela ümbert kinni ja suudles teda. „Tänan sind. See meeldib mulle hullupööra.” Tüdruk nägi, kui liigutatud mees oli, ja tundis oma teo üle rõõmu. „Ma ju ei oodanud mingit vastukingitust,” tõreles mees hellalt. Ta suudles tüdrukut uuesti. Too nägi üle mehe õla Laura ebakindlat pilku. Ilmselt üritab ta välja mõelda, kust tüdruk pildi eest maksmiseks vajaliku summa sai. Las üritab. Laura magas tol ööl kehvasti. Teda närisid nii paljud mõtted. Daniel oli kinni maksnud Cherry lennupiletid ja pealtnäha rohkemgi ja nüüd kõik need riided. Poiss oli ilmselgelt kulutanud terve varanduse ja kui aus olla, siis oleks sellise summa väljakäimine Cherry jaoks mõistagi probleemiks osutunud. Milleks seda maali siis vaja oli? Kuidas sai tüdruk endale lubada kaks kuni kolm tuhat eurot maksva maali ostmist, kui tal polnud raha lennupiletite eest maksmiseks? Need mõtted hoidsid Laurat kuni kella kaheni hommikul ärkvel ja ta tõusis samuti varakult, kella kuue paiku. Rahutus ja kerge iiveldustunne ei tahtnud kaduda, niisiis tuli naine voodist välja ja läks kööki, et seal klaas vett juua. Kui ta klaasi veejoa alla sirutas, libises see ta sõrmede vahelt ja kukkus valamusse puruks. Laura vandus, ta oli viimasel ajal nii kohmakaks muutunud, kaotas asju, pillas neid käest. Ta rendiauto oli endiselt korda tegemata ja nüüd oli selleks hilja, kuna ta pidi järgmisel päeval lahkuma. Naine korjas klaasitükid ettevaatlikult valamust välja ja asetas vanale ajalehele. Siis võttis ta uue klaasi ja jõi aegamööda, teda eelmisest 129 |
õhtust saadik painanud küsimused aina põrkasid peas nagu kuulid bingomasinas, kuid ühtegi selget vastust ta ei leidnud. Laura sirutas oma valutavaid ja tõmblevaid liikmeid. Kuigi tema eeldatavasti lõdvestust pakkuva puhkuse viimane päev oli kätte jõudnud, tundis ta end saabumise päevaga võrreldes oluliselt väsinumana ja suuremas stressis olevana. Cherry oli kõike muutnud. Ta tundis end nagu kodus ja polnud sellele vaatamata üles näidanud vähimatki soovi koos oma võõrustajaga aega veeta, tegelikult tajus Laura teravalt, et tüdruk vaevu talus teda. Naine võttis kätte maali, mille Cherry oli Danielile ostnud. Päike riivas plaatanipuid ja heitis liivasele väljakule varje. See oli tõesti ilus. Mõni ime, et Daniel seda nii kõrgelt hindas. „See on originaal.” Laura keeras end välkkiirelt ringi ja nägi Cherryt ukseavas seismas. „Juhuks, kui sul see küsimus tekkis.” „Kui kaua sa siin juba seisnud oled?” pahvatas naine ärritatult – end süüdi tundes –, kuigi Cherry poleks saanud kuidagi ta mõtteid lugeda. „Mitte väga kaua.” Cherry naeratas, astus üle köögi ja võttis ta käest maali. Vaatas talle otse silma. „Tahad veel midagi kontrollida?” Laura oli hämmingus. Mida tüdruk sellega öelda soovis? Ta oli juba midagi vastuseks nähvamas, kui jahutavalt külm meenutus teda peatas. Too päev, kui ta noorte toas oli käinud. Cherry asjad, andmed lennupiletil. Kas tüdruk teadis, et ta oli neid näinud ja lugenud? Daniel ilmus välja ja võttis Cherryl ümber kinni. „Oled ikka rannameeleolus?” Tüdruk naeratas. „Ikka. Ma lähen ja toon oma asjad,” ja ta sammus ülemisele korrusele. „Kuidas sinuga on, ema? Viimane päev päikese nautimiseks?” | 130
„Tänan, ei.” „Mis viga?” Naine ei olnud tahtnud nii napisõnaline olla, aga tema mõõt hakkas täis saama. „Kas Cherryl on tore puhkus olnud?” Poiss kortsutas kulmu. „Jah. Väga tore. Kas midagi on pahasti?” „No kuule, kas sa tõesti ei taipa? Ta on päris kaua siin olnud.” „Minu meelest sa ütlesid, et sul pole selle vastu midagi?” Laura ohkas. „Ütlesin jah. Aga kui aus olla, siis ma ei osanud arvata, et ta nii kauaks jääb.” „Anna andeks, ma oleksin pidanud meile hotellis toa võtma, ma ju isegi pakkusin …” „Pole hullu,” ütles Laura napilt. „Ma muidugi tahaksin teada, miks tema lahkumise päevast on vaja nii suurt saladust teha.” „See ei ole saladus.” „Aga kui mina küsisin, ei öelnud ta midagi. Ja hiljem ei ole ta ise samuti midagi öelnud.” Laura tundis, kuidas viimaste päevade pinged temas kohuvad. „Kui kauaks ta siis jääda plaanib, nädalateks, kuudeks, terveks suveks?” „Ta lahkub laupäeval.” Laura jäi hetkeks tummaks. „Laupäeval? See on ju ülehomme?” „Jah, ta peab tagasi tööle minema.” „Ah nii. Ja miks ta seda siis öelnud ei ole?” „On ju. Ma olen seda kogu aeg teadnud.” „Aga talle ei tulnud kordagi mõtet seda ka mulle öelda?” „Ta … ma … ilmselt me unustasime. Anna andeks, ma oleksin pidanud sellele mõtlema. Me oleksime välja kolinud, kui ma oleksin teadnud, et me sul olla ei lase. Ausõna.” Laura neelas nördimuse alla. „Meie”, ta ütles kogu aeg „meie”. Ta oli viimastel nädalatel pojast kohutavalt puudust tundnud. „Sa tead, et ma poleks midagi sellist tahtnud.” 131 |
Mõlemad jäid vait. Mõlemal oli veel paljugi öelda, kuid kumbki ei tahtnud teemat edasi arutada. „Meile väga meeldiks, kui sa meiega randa tuleks, ema. Mulle meeldiks see väga. Kas või paariks tunniks?” Naine oleks peaaegu nõustunud. Peaaegu. „Anna andeks, Daniel, ma lubasin Izzyga kokku saada.” Poiss mõistis, et ema mõtles selle ettekäände käigu pealt välja, ja naine tundis end selle pärast pahasti, aga kuidas oleks ta pidanud seletama, et miski Cherry juures ei klapi? Ja ta oli päris kindel, et ta ei kujuta nendevahelisi pingeid endale ette. Poisi solvunud ilme näitas selgelt, et tema meelest ei meeldinud emale ta tüdruk. „Hea küll, hiljem näeme.” Kiire suudlus põsele, siis tuli Cherry ja nad olidki läinud. Väljamõeldud külaskäik Izzy juurde tekitas naises süütunnet, niisiis otsustas ta üritada seda tõeks teha ja sõitis alla St Tropez’sse. Aga õnnetuseks ei olnud Isabellat kodus. Naine seisis hetke sõbra tühja villa ees ja küsis endalt, mida ta peaks pihta hakkama, ja otsustas siis tagasi koju minna. Ta pakkis järgmiseks hommikuks valmistudes kohvri ära ja otsustas siis minna välja vaatama, kas aias on korjamist vajavaid tomateid või maguspipraid. Naine võttis köögist sõela ja tal õnnestus aias tubli pool tundi veeta ja koguni Cherry hetkeks unustada, kui ta köögist hääli kuulis. Laura kaalus veel natukeseks õue jäämist, kuid mõistis ohkega, et see oleks lapsik, ja astus punaste ja kollaste paprikakaunte ja nelja lihatomatiga köögiuksest sisse. „Meil on tänavu täitsa kena saak,” alustas naine ja nägi siis noorte nägusid. „Mis lahti on?” Daniel hoidis oma maali käes. Lõuendis oli viie sentimeetri pikkune rebend, mis jooksis läbi Place des Lices’i väljaku keskkoha. Laura oli rabatud. „Kuidas küll … Sinu imeilus maal …” | 132
„See oli klaasitükkide otsas,” ütles Daniel, „kui me sisse tulime.” Köögi tööpinnal vedelesid hommikul purunenud klaasi killud, ta oli unustanud need kokku pakkida ja prügikasti visata. „Aga … miks see pilt seal oli?” Ta vaatas noortele otsa, kuid Cherry vältis ta pilku ja vahtis selle asemel õnnetuna maha. Kulus hetk, enne kui ta asjast aru sai, kuid siis üritas ta pähe kerkinud mõtet naeruga tõrjuda. Siis katkestas ta uskumatust tundes naeru. „No mida?” „Juhtus, mis juhtus, küllap see oli õnnetus,” ütles Cherry suuremeelselt. Laura oli tummaks löödud. „Te ei arva ometi … et seda tegin mina?” „Ei, ema, ma tõesti ei tea, kuidas see juhtuda sai. Me tulime koju ja leidsime pildi klaasikildude otsast.” „Ma pidin need enne ära koristama, aga unustasin.” Laura katkestas lause, mõistes, et ta jätab endast süüdlase mulje. „Klaasi kildude otsas vedelemine ei tee maale katki. Neid tuleb rebida, lõigata.” Endast väljas olev naine katkestas uuesti lause. „Mul on sinu maalist väga kahju,” ütles ta Danielile, „aga mul ei ole tõepoolest õrna aimugi, kuidas see vigastada sai.” Ta vaatas vilksamisi Cherry poole, kes seisis, pilk löödult põrandale suunatud. Õhtusöök kujunes vaikseks, maali ei maininud keegi. Laura lahkus peagi lauast ja läks magama. Järgmisel hommikul tõstis Daniel ta kohvrid autosse. Cherry seisis avatud uksel ja surus tal kätt. „Tänan sind väga meeldiva puhkuse eest, Laura.” See on esimene kord, kui ta seda ütleb, mõtles Laura ja üritas alla suruda ärritust, mida tekitas mõte, et teda saadetakse ta enda maja ukselävelt teele. 133 |
Daniel oli teel lennujaama vaiksevõitu ja Laura tundis kurbust, et nende suhted pole nii head nagu harilikult. Ta üritas enne koju lendamist asju klaariks saada. „Sa ju taipad, et mulle ei tuleks pähegi sinu maaliga midagi sellist teha, eks ole?” küsis naine, suutes vaevu uskuda, et peab üldse midagi sellist ütlema. „Jah, muidugi mitte.” „Tundub, et sa ei ole selles eriti veendunud.” Poiss tõstis hetkeks pilgu teelt ja naeratas emale. „Äkki on tegemist ühega neist üleloomulikest nähtustest.” Näiteks millisega, mõtles Laura. Aga oli selge, et teema on lõpetatud. Ja selle kallal edasi närimine ei annaks enam midagi. Naine teadis, et ta ei olnud seda teinud, ja Daniel see vaevalt olla sai, niisiis jäid alles Cherry või juhuslik õnnetus. Viimasest variandist ta aru saada ei suutnud, aga samamoodi ei olnud talle mõistetav, miks oleks pidanud Cherry seda tegema. Seda oli raske mõista, kuid samal ajal häiris teda veel üks asi, mis närivat rahutust tekitas: Cherry oli endiselt tema majas. Cherry vaatas, kuidas auto ära sõitis ja sissesõidutee otsa taha kadus. Nüüd oli ta läinud. See tõi kaasa tohutu kergendustunde. Laura teadis paljudest asjadest, ta oli selles kindel. Ta teadis, et tüdruk ei olnud tagasilennu kuupäeva paika pannud, ehk isegi seda, et Daniel oli lennu eest selle tegelikust hinnast pisut rohkem maksnud. Tüdruk oli meeleheitlikult uusi ujumisriideid vajanud, neid oli vaja mehe enda jaoks, tüdruk tahtis tema jaoks hea välja näha. Niisiis oli tõeline kergendus, et lämmatavalt mõjuv ema viimaks läinud oli, nüüd saab ta end vabaks lasta, ta oligi vaba! Vaba seda suurepärast maja nautima. Cherry silitas läbi elutoa jalutades toolide seljatugesid. Ta sättis köögis nõudekuivatusrätid sirgu ja nägi puruks rebitud maali. | 134
Häbilugu. Ainuüksi mõte tagasi makstavale krediitkaardivõlale tekitas temas kerget iiveldus- ja paanikatunnet. Aga see oli olnud vajalik. Ta pidi lahti harutama need emalikud sidemed, millega Laura endiselt Danieli enda külge sidus. Nüüd, kui Laura oli nuhkimas käinud, pidi Daniel tema poole hoidma. Cherry võttis puuviljakausist õuna ja astus terrassile. Ta seisis, sõi ettevaatlikult õuna, vaatas St Tropez’ poolsaart, mõtles Laurale ja küsis endalt, kas naine üldse oskas endale kuuluvat hinnata ja kui tihti ta viitsis siin käia. Danielilt saadud info kohaselt rabas naine kõvasti tööd ja tegi pikki päevi. Cherry turtsatas sisemiselt, mõte nii ilusa maja raiskamisest tekitas temas põlgust. Ilmselt ei nautinud seda kohta kuude kaupa keegi, kui välja arvata ämblikud, kes iga päev enne koristaja saabumist igale poole oma võrke kudusid, ja linnud, kes basseini servas nokka kastmas käisid. Cherry teadis, et kui selline villa kuuluks talle, viibiks ta siin nädalate ja kuude kaupa. Ta silmitses kauget kuulsat sadamat ja tundis tohutut heaolutunnet, omanikutunnet, nagu oleksid kõik need jahid, päikesekuumad tänavad ja elustiil temast vaid ühe sammu kaugusel ja ootaks noppimist. Sel õhtul voodis lamades ja Danieli vannitoast väljumas oodates võttis Cherry raamatu kätte. Ta kuulis, kuidas mees tuppa astus ja voodisse puges, ning laskis raamatul langeda. Üles vaadates nägi tüdruk, et mees hoiab käes väikest karpi. „Ma ootasin selle kingitusega, kuni me üksi oleme,” ütles poiss. Tüdruk vaatas heameelt tundes karbi poole. See oli kaetud türkiissinise sametiga. Niisugune karp sai sisaldada üksnes ehteid. Ta avas selle ettevaatlikult ja ahmis siis õhku. Siidisel voodril lamas peenike kuldne käevõru, mida ehtis üksainus veiklev sinine kivi. 135 |
„See on kuukivi. See peaks olema horoskoobi järgi sinu kivi, aga ma pean tunnistama, et tegu on kokkusattumusega. See lihtsalt meeldis mulle. Arvasin, et see sobib sulle.” Tüdruk viskus talle kaela. „Tänan sind. See meeldib mulle hullupööra.” „Palju õnne sünnipäevaks. Veel kord.” Poiss suudles teda, võttis siis karbist käevõru ja tüdruk sirutas oma saleda päevitunud randme välja. Daniel kinnitas võru ta käe ümber ja tüdruk vaatas, kuidas kivi kätt liigutades salapäraselt sillerdas. Ta polnud iial ilusamat ehet näinud. Just sel hetkel tegi Cherry otsuse. Nicolas pole ainuke, kes abiellub. Tema saab endale Daniel Cavendishi.