neljateistkümnes peatükk
Esmaspäev, 30. juuni
Cherryl ei paistnud lahkumisega kiire olevat. Päevad venisid mööda, laisad, külluslikud ja päikest täis, ja Laura aina ootas, millal tüdruk ütleb, et ta puhkus on läbi saanud, või hakkab tööle naasmisest rääkima, aga ta ei maininud seda kordagi. Igasugused ettepanekud ühisteks väljasõitudeks jäid ära, Laura ei tundnud selleks enam mingit indu. Nende suhtlemises kujunes välja muster: hommikusöögi ajal uuris ta noorte käest, mis neil sel päeval plaanis on ja kas nad lähevad randa, sellest kuuldes tundis ta kergendust, kuna ei pidanud enam viisakat vestlust arendama. Selle asemel lamas ta basseini ääres, tundes end rahuliku, kuid üksildasena, ja Cherry kohalviibimine hakkas temas vähehaaval vastumeelsust tekitama. Ka tema oli puhkusel ja polnud arvestanud sellega, et poja tüdruk kogu selle aja kohal on. Ta tahtis samuti mõnda aega Danieliga koos olla, ainult temaga kahekesi. Ta võttis teema pojaga veel kord jutuks, mõned päevad pärast seda, kui Cherry oleks pidanud koju minema. Poiss oli omalt poolt vabandav ja pakkus kohe, et nad otsivad hotelli, kus elada. Aga siis taipas Laura, et nii ei näe ta poega üldse, ja veenis ta hetke ajel sellest mõttest loobuma. Pinge hakkas talle ka muus osas mõjuma. Ta pani asju valesse kohta. Naise võtmed läksid köögikapilt kaduma. Hambahari oli 121 |