Otsata päevade aegu

Otsata päevade aegu

Esimene peatükk

Missouris on laiba lautsile panek üks ränk tegemine. Vaesed kustunud sõdurpoisid oleks justnagu pulmadeks välja ehitud, mitte matusteks. Mundrid puha lambiõliga läikima löödud, ei nad elus midagi sellist näinud. Põsed värskelt paljaks aetud, nagu poleks surnutalitaja sugugi vurrusid sallinud. Tragun Watchorni ei oleks ükski ära tundnud, sest ta kuulus põskhabe oli läinud. Eks surmale meeldigi sind näost võõraks teha. Kirstud olid, tõsi küll, kehvast puust, aga see ei olnud peaasi. Kui kirst üles tõsta, on kuulda, kuidas surnukeha koos põhjaga kõvasti vetrub. Puit on veskis nii õhukeseks lastud, et paistab rohkem vahvli kui laua moodi. Kuid surnud poisid selliseid asju pahaks ei pane. Peaasi oli see, et olime rõõmsad, nähes neid kõigele vaatamata nii ilusti klanitult.

Ma räägin praegu oma esimese teenistusaja lõppemisest sõjateel. See pidi olema 1851. aasta paiku. Et ma ei olnud enam verisulis, pakkusin end seitsmeteistkümneselt Missouris armeesse. Kui sul olid kõik ihuliikmed küljes, siis võeti.

Olnuks sa ühesilmaline poisike, sellegi peale oleks võetud.

Kõige nirumast palgast Ameerikas maksti vähem ainult armees. Ja söögiks anti isevärki lobi, mis soolikad sõlme ajas.

Sina olid aga õnnelik, et ametisse said, sest kui sa Ameerikas oma paari dollari eest tööd ei rüganud, jäid nälga, selle – 9–

Sebastian Barry

olin ma selgeks saanud. Ja nälgimisest olin ma surmani tüdinud.

Uskuge mind, leidub sellist sorti mehi, kes armastavad sõduri­elu hoolimata nigelast tasust. Esiteks said hobuse. See võis olla lombakas kronu, koolikute all kõveras, tal võis olla kaelal maakerasuurune hõõtsik, aga ikkagi oli see hobune. Teiseks said mundri. See võis ju olla viletsasti õmmeldud, aga ikkagi munder. Sinine nagu porikärbse selg.

Jumala eest, sõjaväes oli alles elu. Olin alguses seitsmeteistkümne ligi, päris kindlalt ei mäleta. Ma ei arva, et mu elu kuni väeteenistuseni oleks hõlpus olnud. Aga kogu see tantsu­ keerutamine andis mulle jaksu juurde, justkui sitkeks tegi. Ega ma oma kundede kohta midagi halba ütle, pigem ikka head.

Kui sa tantsu eest terve dollari välja käid, tahad ka mehiselt jalga keerutada, selge see.

Jah, ütlen uhkusega – mind võeti armeesse. Jumal tänatud, et mu esimeseks sõbraks Ameerikas sai John Cole, minu sõber oli ta sõjas ja ainsaks sõbraks ta mulle jäigi. Ta oli mu kõrval pea kogu selle ütlemata uskumatu jänkidemaa elu, mis jooksis igate kanti ladusalt. John Cole oli samasugune nooruk kui ma ise, ent juba kuueteistaastaselt paistis ta nagu täismees. Kui ma teda esimest korda kohtasin, oli ta vast neliteist ja üsna teistsugune. Trahteri peremees ütles lõpuks ju ka. Teie aeg on läbi, poisid, pole te enam miskid lapsed, teatas ta. Tõmmu nägu, tumedad silmad, indiaanlase silmad, nagu siis öeldi.

Sädelevad. Vanemad sõdurid seletasid, et indiaanlased olla ühed kurikaelad, kivinäoga kurikaelad, kes sulle ilma pikemata otsa peale teevad. Ähvardasid, et indiaanlased tuleb maamunalt ära pühkida, see oleks neile vast paras. Sõduritele meeldib – 10 –

Otsata päevade aegu

praalida. Eks sealt nende julgus tulebki, arvas John Cole, mõistev hing nagu ta on.

John Cole ja mina läksime värbamispunkti teadagi koos.

Pakku­sime end otsekui paarisrakendis, nagu kaks santi ühe kargu najal. Nagu kaksikud. Kui trahteritööga lõpparve tegime, siis kleitides me mõistagi teele ei asunud. Kerjuslaste nägu olime. John oli sündinud Uus-Inglismaal, kus ta isatalu maamullast jõud välja voolas. Kõigest kaheteistaastaselt pages poiss laia ilma. Nii kui teda silmasin, teadsin, et temaga saame sõpradeks. Nii see oli. Vaatasin, et hea väljanägemisega poiss.

Kuigi näost nälginud. Kohtasin teda seal neetud Missouris ühe heki varjus. Passisime heki all paos, sest taevas oli vihma­valingu all kaheks kistud. Seal vana Saint Louisi padumere kallastel.

Ennem võisid kohata peavarju otsivaid parte kui inimest. Taevas oli kaheks. Ma punusin okste varju peitu ja seal ta seisiski.

Mine tea, kas me olekski muidu kokku saanud. Sõber terveks eluks. Kummaline ja saatuslik juhtumine, võiks ütelda. Õnn. Esiti tõmbas ta välja katkisest orast nikerdatud pisikese terava noa.

Valmis sellega mind suskama, oleks ma teda rünnanud. Mulle paistis ta üpris endassetõmbunud poisina. Igal juhul, kui me siis selle heki varjus jutule saime, rääkis tema, et ta vana­vanaema oli indiaanlane, kelle hõim on idarannikult juba ammugi minema löödud. Nüüd asuvad nad oma kaugel indiaanlastemaal. Ta ei olnud neid kunagi kohanud. Ma ei saanudki aru, miks ta mulle sellest kohe rääkis, aga mina olin muidugi sõbralik ja äkki ta kartis sellest poolehoiupuhangust ilma jääda, kui ma halbu asju otsemaid teada ei saa. Nojah. Seletasin talle, mida sellest arvata. Mina, samasugune hädine olend, Sligo linna vaeste asukate järeltulija.

Ei, McNultydel ei olnud millegagi kiidelda.

– 11 –

Sebastian Barry

Austusest John Cole’i õrna hinge vastu võiksin ajas edasi tormata ja meie varasemad aastad vahele jätta. Kuigi ta tunnistaks ehk, et need aastad olid omaette tähtsad, ja ma ei saa ütelda, et oleksime pidanud taluma häbiväärseid kannatusi. Oli seal midagi häbeneda? Päris kindel ma pole. Nimetame seda siis tantsuõhtute ajaks. Põrgusse, miks ka mitte. Me olime ju alles lapsed, kes üritasid keset surmaohte ellu jääda. Ja ellu me jäime, näete, saan teile seda lugugi jutustada. Sõlminud tutvuse kõrvalise heki varjus, tundus loomulik ja lihtne selles katkematus ellujäämise katsetuses ühte hoida. Niisiis seadsime noorukese John Cole’iga sammud vesimärjal teel kõrvu ja siirdusime järgmisesse linna sellel ääremaal, kus oli sadade kaupa karuseid kaevureid ja mudase maantee ääres pool tosinat lärmakat trahterit, mis pidid nende meelt lahutama.

Mitte et me oleks sellest palju teadnud. Tollel ajal oli John Cole habras poiss, nagu ma olen katsunud teda kirjeldada: sünkmustad silmad ja näojooned teravad kui jahikoeral. Mina olin ikka seesama kes praegugi, ainult noorem. Ja ehkki ma võisin olla viieteistkümnene pärast oma seiklusi Iirimaal, Kanadas ja Ameerikas, nägin välja sama noor kui tema. Mul ei olnud aimugi, milline ma paistsin. Lapsed võivad tunduda endale sangarlikud ja suured, olles ise ometi pisikesed kröömikesed.

Olime ringi kondamisest koledasti tülpinud. Kahekesi on kergem, ütles John.

Siis tuli meile mõte otsida tööd solgikoristajana või leida mõni muu ots, mida korralikud inimesed jälestavad. Me ei teadnud täiskasvanutest suurt midagi. Ega muustki mitte.

Olime kõigeks hakkamas ja ise rõõmsad selle üle. Olime valmis lampkasti ronima ja sealt sita välja kühveldama. Oleksime – 12 –

Otsata päevade aegu

ehk koguni särasilmi salajasi veretöid korda saatnud, kui oleks pääsenud arreteerimisest ja karistusest, kes sedagi teab. Olime paar pihutäit inimlikkust selles julmas maailmas. Arvasime, et küllap meile siin ilmas suupoolist jagub, tuleb see ainult kätte leida. Toidu kohta ütles John Cole, et see on issanda and, sest pärast oma isa allakäiku oli ta tihedasti külastanud paikasid, kus kõhtu täideti kirikulaulu ja kõhetu leivakoorukesega ühevõrra.

Daggsville’is selliseid kohti palju polnud. Polnud ühtegi.

Ainult üks põrgulärm, mudased hobused, paukuvad uksed, kriiskamine ja kisa. Peab tunnistama, et selleks ajaks olin oma eksirännakutes sealmaal, et mu ihu kattis vana nisukott, vöö peale tõmmatud. Rõiva eest ajas kuidagi asja ära. John Cole paistis etem oma veidras mustas kuues, mis aukude järgi arvates kolmsada aastat vana pidi olema. Jalgevahelt käis igal juhul kergesti tuul läbi, nagu ma märkasin. Oleks saanud käe sisse pista ja ta meheuhkust mõõta, nii et targem oli pilk ära pöörata.

Selle tarvis oli mul hea moodus võtta, ma vahtisin ainiti talle näkku, ja see ei olnud teab mis vaev, nägu oli tal kena. Ühel päeval hakkab meile silma tuliuus majake, värske puidu lõhn veel küljes, äsja sisse taotud naelad kiiskamas. Sildil seisab üksainus sõna – „Trahter“. Ja selle all nööri otsas kõlgub väiksem silt: „Otsime puhtaid poisse“.

Näe vaata, ütleb John Cole, ta ei olnud küll nõnda palju vaimu­valgust saanud kui mina, ent midagi siiski mõikas. Armsa emakese nimel, tähendab ta, vähemalt pool tingimustest on täidetud.

Astusime sedamaid sisse, ruum oli ütlemata mõnusast tumedast puidust, tume vooderdis põrandal ja laes, pikk baarilett, läikiv­must nagu õlitriip. Korraga tundsime end nagu lutikad – 13 –

Sebastian Barry

leedi tanu all. Kontvõõrad. See oli üks neid kenasid pilte hunnitust Ameerikast, mida oli parem vaadata kui ise sest osa saada.

Leti taga seisab mees, uhke seemisnahkne kuub seljas, ja hõõrub kõigutamatus rahus läikima letti, mis põrmugi läigitamist ei vaja. Päevselge, et kõik siin oli äsja nõelasilmast tulnud. Puusepp kopsis veel ülemise korruse tubadesse viiva trepi kallal, sättides käsipuule viimast lauda paika. Kõrtsmikul pidid vist silmad kinni olema, muidu märganuks ta meid varem. Oleks meid juba välja kihutanud. Siis korraga läksid tal silmad lahti, kuid selle asemel, et tagasi kohkuda ja kiruma hakata, nagu ootasime, see mõistlik mees naeratas hoopis ja paistis meie üle rõõmustavat.

Otsite siin puhtaid poisse? pärib John Cole oma rusikavõitleja toonil, endistviisi hädaohte peljates.

Olete teretulnud, vastab mees.

Oleme või? imestab John Cole.

Jumala nimel. Te sobite suurepäraselt, eriti see pisem poiss, vastab mees. Sellega mõtles ta mind. Ja lisab, justkui kartes, et John Cole võib pahaks panna ja uksest välja trampida: aga sina käid kah. Maksan teile viiskümmend senti õhtu eest, joogid pealekauba, kui te mõõtu peate, ja ööseks võite tallis põhku pugeda, just-just, elate nagu kuninga kassid. Kui teiega rahul ollakse.

Mis sorti töö see on, pärib John umbusklikult.

Kõige lihtsam töö maailmas, kinnitab mees.

Ja mis see on?

No tantsimine, tants ainult. Ei miskit muud.

Me pole mingid tantsumehed, kostab John juba nõutult, sügava pettumusega.

– 14 –

Otsata päevade aegu

Ega te peagi päris tantsijad olema, nii nagu sõnaraamatutes kirjas. Siin pole mõni ballisaal.

Hüva, vastab John, enam täpselt aru saamata, aga meil pole ju riideid tantsimiseks, kohmab ta ja osutab oma hõredale püksi­esisele.

Küll saab, küll saab, kõlab vastus.

Puusepp tõmbas trepiastmel hinge ja saatis meile laia naeratuse.

Astuge edasi, härrased, kutsub kõrtsmik praalivalt – küllap temale see koht kuulubki –, ja ma näitan teile teie tööriideid.

Siis sõtkus ta oma kräuksuvate saabastega üle uhiuue põranda ning lükkas kontoriruumi ukse valla. Uksel rippus silt „Kontor“, sellepärast me teadsime. Noh, poisid, teie järel, ütles ta ust avali hoides. Mina juba kombeid tunnen. Ja ma loodan, et teie samuti, sest isegi karmid kaevandusemehed peavad kommetest lugu, seda ma ütlen.

Marsimegi sisse, silmad pärani. Toas seisab riidevarn nagu hunnik ülesriputatud naisi. Naisteriided on need. Kleidid.

Midagi muud seal polnudki, me uurisime hoolega.

Tants algab täpselt kell kaheksa, jätkab mees. Haarake siit, mis teile passib. Viiskümmend senti nina peale. Jootraha, mis saate, on teie jagu.

Aga härra, poetab John Cole, justkui nõdrameelsega kõneldes. Meie pole ju naised. Ise näete. Mina olen poiss ja Thomas niisama.

Naised te pole, sellest saan ma aru. Tegin kohe kindlaks, kui sisse astusite. Nägusad noored poisid. Sildil on – otsime poisse. Võtaksin rõõmuga naised tööle, aga ainukesed naised Daggsville’is on kaupmehe proua ja tallimehe väike tütar. Kõik – 15 –

Sebastian Barry

teised puha mehed. Aga ilma naisteta on mehed justkui vaevas.

Kurvastus ronib neile hinge. Mina tahan selle välja juurida ja mõne rahamündi veel pealekauba teenida, justament nagu see äri siin Ameerikas käib. Neil on vaja ainult pettekujutust, illusiooni õrnemast soost. Ja selleks saate teie, kui töö vastu võtate.

Ainult tantsida on vaja. Ei mingit musutamist, kaisutamist, käppimist ega käperdamist. Kõige viisakam ja kombekam tants. Te ei oska aimatagi, kui kenasti ja õrnalt üks karm töömees jalga mõistab keerutada. Lausa vesi tuleb silma. Ja teie olete mõlemad omaette klantsid, kui ma tohin nii nimetada, iseäranis see pisem. Aga sina kõlbad ka, sina kõlbad ka, lisab ta, nähes John Cole’i silmis äkitselt tärganud ametiuhkust välgatamas. Seejärel kergitab küsivalt kulmu.

John Cole vaatab mulle otsa. Mina ei olnud vastu. Parem igal juhul kui nisukotis nälgida.

Nõus, teatab John.

Lasen teile talli pesutünni viia. Seepi saate ka. Ja aluspesu annan teile, muy importante*. Saint Louisist tõin kaasa. Istuvad teile priimalt, poisid, usun, et istuvad teile priimalt. Ja pärast paari pitsi ei suuda ükski mees, keda mina tean, teile vastu panna. Daggsville’is algab uus ajastu. Üksildased mehed saavad tüdrukutega tantsida. Ja kõik kombekohaselt, kõik kombe­ kohaselt.

Ja nii me kõmpisime välja tagasi, kehitasime õlgu, justkui öelda tahtes, et on ikka pöörane see maailm, aga vaheti ka helge. Viiskümmend senti nina peale. Kui palju kordi, kui paljudes varjualustes oma sõduripäevil me seda enne unnesuikumist * Väga tähtis (hisp). Tlk

– 16 –

Otsata päevade aegu

meenutasime, küll väljas preerias, küll üksildastel mäenõlvadel, ning ikka ja jälle ajas see meid Johniga naerma – viiskümmend senti. Nina peale.

Tol ajaloohõlma vajunud õhtupoolikul aitas Titus Noone – just nii oli ta nimi – isemoodi meheliku taktitundega meile kleidi selga. Tuleb tunnistada, et nööpidest, paeltest ja muust kaadervärgist paistis ta jagavat. Tal oli isegi oidu meid lõhnaveega piserdada. Nii puhas polnud ma vähemasti kolm aastat olnud, kui üldse kunagi. Ausalt ütelda Iirimaal ma just puhtusega ei hiilanud, vaesed farmerid juba vannis ei käi. Kui sul ei ole raasugi hamba alla panna, jääb kasimine kohemaid unarusse.

Trahter täitus kiiresti meestega. Kuulutused olid linnas käbedalt üles pandud ja kaevurid vastasid kutsele. Meie John Cole’iga istusime seina ääres toolidel. Üpris neiulikud, korralikud, malbed ja kaunid. Me ei vaadanud kokkutulnute poolegi, sihtisime pilgud otse enda ette. Ega me olnud malbeid tütarlapsi oma elus teab kui palju kohanud, meile tuli lihtsalt vaim peale. Minul oli kollane parukas ja Johnil punane. Pead paistsid meil justkui mõni riigilipp, kui seal sedasi istusime. Härra Noone oli meie pihikutesse ettenägelikult puuvilla toppinud.

Heakene küll, aga varbad olid meil ju paljad, sest Noone olla unustanud kingad osta. Need pidime saama hiljemini. Ütles, et vaadake ette, kuhu kaevurid astuvad, ja meie lubasime vaadata.

Naljakas, kuidas kõik muutus niipea, kui olime kleidi selga tõmmanud. Ealeski varem ei olnud ma end nii rahul tundnud. Kõik hädad ja õnnetused olid kui peoga pühitud. Olin justkui uus mees, õigemini uus tüdruk. Olin vabaks saanud nii nagu orjad selles sõjas, mis seisis veel ees. Olin kõigeks valmis. Tundsin – 17 –

Sebastian Barry

end noobli, tugeva ja täiuslikuna. Nii see oli. Ei oska arvata, kuidas see John Cole’ile mõjus, ta ei öelnud kunagi vähimatki.

John Cole’i tuli austada selle eest, mida ta otsustas ütlemata jätta. Tema suust kuulis palju kasulikke asju. Aga meie tööotsa kohta ei võtnud ta ealeski sõna, isegi kui see lõpuks rappa läks, ei. Me olime esimesed näitsikud Daggsville’is ja kaugelt mitte kõige kehvemad.

Iga hingeline teab, et kaevureid leidub igat sorti. Olen ühtepuhku näinud, kuidas nad mõnda maanurka kohale saabuvad ning hävitavad kõik kauni, pärast on jõed rokased ja puud jäävad närbu nagu teotatud neitsid. Neile meeldib käre söök, käre jook, käredad ööd, ja õigust öelda, juhtusid sa indiaanitüdruk olema, meeldis neile hirmsaid asju teha. Kaevurid käivad telkkülades ja saadavad jubedusi korda. Ei ole iial sääraseid vägistajaid mehi nähtud kui kaevurid, vähemasti osa neist. Leidub ka õpetajaid, professoreid koguni kultuursematest kantidest, pattulangenud preestreid ja pankrotis poepidajaid – mehi, kelle nende kaasad olid hüljanud kui kasutu mööbli. Hingi igat kraadi ja igat marki, nagu haljasemüüja ütleks ja nagu ta ütlebki. Ent kõik nad tulid Noone’i joogimajja ja said seal teiseks, said hoopis teiseks. Sest meie olime nägusad neiud, meie olime nende südamedaamid. Liiatigi seisis härra Noone leti taga, kaheraudne ilusti käepärast ja kõigile näha. Te ei usu, millise vabaduse annab Ameerika seadus trahteripidajale kaevurite mahakõmmutamiseks, see on päris röögatu.

Vahest olime me mälestused möödunud ajast. Näitsikud nende noorusest, tüdrukud, kellesse oldi esimest korda armunud. Jeerum, me olime nii pestud ja mukitud, et oleks isegi tahtnud ennast kohata. Vahest olime mõne jaoks päris esimene – 18 –

Otsata päevade aegu

armastus. Tantsisime nendega tervelt kaks aastat igal õhtul ja iialgi ei astunud nad üle sündsuse piiri. Päris tõesti. Põnevam oleks jutustada, kuidas nad oma jalgevahe meie vastu tõukasid ja keele suhu surusid või kuidas parkunud käed haarasid kujuteldavate rindade järele, aga ei. Need seal trahteris olid ääremaade džentelmenid. Nad kukkusid koidikul viskist oimetuna kummuli, nad möirgasid laulda, lasid üksteist kaardilauas ülepeakaela maha, rookisid üksteist raudse rusikaga, kuid tantsu­ põrandal olid meeldivad nagu vanade romaanide d’Artagnan.

Suured põrsakõhud näisid koomale tõmbuvat, manades silme ette mõne elegantsema looma. Mehed ajasid meie pärast põsed puhtaks, küürisid ennast ja panid pidurõivad selga, kellel mis oli. John oli Joanna, mina ise Thomasina. Me aina tantsisime ja tantsisime. Keerutasime ja keerutasime. Õigupoolest said meist lõpuks head tantsijad. Oskasime valssi, aeglast ja kiiret.

Söandan arvata, et paremaid poisse ei olnud Daggsville’is enne nähtud. Ega hunnitumaid. Ega puhtamaid. Meie tuiskasime oma kleitides ringi ja kaupmehehärra Carmody naine, proua Carmody siis muidugi, kes oli õmbleja, lasi aegamööda seelikuid järele. Võib-olla ei maksaks hulgustele palju toitu anda, aga peamiselt kasvasime pikkusesse, mitte paksusesse. Võibolla me muutusime, kuid oma kundede silmis olime ikka needsamad tüdrukud. Nad rääkisid meist hästi ja mehi tuli miilide kauguselt kohale, et meid imetleda ja saada oma nimi kirja väikesele papist tantsusedelile. „Preili, kas teeksite mulle seda au ja tantsiksite minuga?“ – „Oo jaa, härra, mul on kell kolmveerand kaksteist kümme vaba minutit, kui te soovite selle aja täita.“ – „Oleksin otsatult tänulik.“ Kas on eladeski enne kaks kasutut, rentslist leitud poisikest nõnda lusti löönud. Meid taheti altari – 19 –

Sebastian Barry

ette viia, pakuti kaarikuid ja hobuseid, kui vaid soostume selle ja sellega kaasa sõitma, meid kuhjati üle kingitustega, mis ei teeks Araabiamaa mehelegi häbi, kui see kõrbes mõrsjat kosib.

Aga meie ju teadsime oma piire. Küllap teadsid nemadki, kui nüüd järele mõtelda. Nad olid valmis end abieluköidikutega köitma, sest teadsid, et see kõik ei ole päris. Kui palju vabadust, rõõmu ja lõbu selles oli.

Sest see räpane vilets kaevurielu on igavesti troostitu ja kõigest üks kümnest tuhandest leiab kulda, päris tõesti. Pealegi Daggsville’is kaevandati seatina, nii et seda enam. Ei muud kui pori ja vesi. Aga härra Noone’i trahteris särab kaks teemanti, nagu Noone kiitis.

Lõpuks teeb loodus ikka oma ning tasahilju meie noorusvärskus hääbus, me olime rohkem poisid kui tüdrukud, rohkem mehed kui naised. John Cole tegi nende kahe aastaga iseäranis suure muutuse läbi. Pikkuse poolest andis kaelkirjakulegi silmad ette. Härra Noone ei leidnud enam parajaid rõivaid ja proua Carmody ei jaksanud piisavalt nobedalt õmmelda. See oli terve ajastu lõpp, jumal ise teab. Kõige õnnelikum tööpõli, mis mul eales olnud. Siis saabus päev, kui härra Noone pidi asja jutuks võtma. Surusime päevatõusul südamlikult kätt, isegi paar pisarat pühiti, ja nii sai meist kõigest mälestus Daggsville’i teemantidest.

Härra Noone lubas saata meile igal apostel Johannese ja apostel Toomase mälestuspäeval kirja uudistega. Ning meie pidime vastama samaga. Asusime teele oma dollarisaagiga, mille olime ratsaväeteenistuse jaoks kõrvale pannud. Ja kummaline küll, tol hommikul oli Daggsville kui välja surnud, ei ainsat hingelist meid saatmas. Teadsime, et olime vaid killukesed legendist ja tegelikult polnud meid seal kunagi olnudki. Paremat tunnet ma ei tea.

– 20 –

Otsata päevade aegu

Teine peatükk

Niisiis jäimegi kokku. Meie vana äri läks pankrotti, sest loodus tegi kehaga, mis tema kohus. Pärast väljaõpet saadeti meid õige pea mööda Oregoni vankriteed California suunas. Tuli nädalate viisi ratsutada ja siis kuskil vasakule keerata, kus, ei mäleta, aga muidu pidada Oregoni välja jõudma. Tuli ratsutada ja seda me tegime. Missourist läbi minnes nägime palju vaeseid indiaanlasi, nad sõitsid isegi jõge pidi, ohtralt oli neid liikvel, mõned ehk selleks, et valitsuselt lubatud raha kätte saada, isegi Kanadasse välja mindi. Kurvad, kasimata indiaanlased. Ja arvukalt rahvast Uus-Inglismaalt lääne poole rändamas, mõned skandinaavlased, aga enamasti ameeriklased, ikka kompsud kaenlasse, ja teele.

Utah’sse siirduvatest mormoonidest tasus eemale hoida, neid pööraseid poisse ei võinud usaldada. Neid peeti püsti kuraditeks.

Kui sa nendega võitled, tuleb nad tappa, ütles meie seersant, aga ei tea, kas ta ise seda tegi. Ja siis nägime kõrbe, mis polnudki päris kõrb. Kuhjade viisi teeliste kariloomade luid, siin-seal vedeles vankrilt lükatud pianiino või puhvetkapp, millest vabaneti, kui härjad koorma all nõrkesid. Kõige hirmsam asi oli põud. Päris veider oli näha musta pianiinot samahästi kui kõrbes.

Kuule, John Cole, mida kirevase päralt see pill siin tolmu sees teeb?

Küllap otsib endale trahterit, vastab tema.

– 21 –