SAMAL AJAL, KUI
NAD VAIDLESID, ALGAS
REVOLUTSIOON ILMA NENDETA
AASTAL 1905, KUI LASTI MAHA PETERBURI TALVEPALEE EES DEMONSTEERINUD VENEMAA TÖÖLISED.
REVOLUTSIOONI PAREM KÄSI
Mõnede arvates oli Trotski Leninist intellektuaalselt üle ning Lev Trotski roll revolutsiooni õnnestumises oli oluline. Sellegipoolest oli tema saatus pagendus ja surm.
Pastapliiats Lev Davidovitš Bronšteini käes hõljus paberi kohal. Ta pidi reisiloale nime kirjutama, kuid kuna ta üritas vältida pagendust revolutsioonilise tegevuse eest, oleks oma nime kasutamine olnud enesetapp. Juhuslikult mõtles mees vangivalvurile, kes oli teda enne tema pagendust Odessas vangistuses hoidnud. Ta kritseldas paberile valvuri nime ega osanud aimatagi, et see nimi jääb temaga igaveseks. Esimeseks nimeks kirjutas ta Leon, mis oli variatsioon Levist. Perekonnanimeks pani Trotski.
Umbes 22 aastat varem, 1879. aasta novembris, sündis Lõuna-Ukrainas vene-juudi päritolu Bronšteini peres 5. laps. 8aastaselt saadeti too sugulaste juurde Odessasse kooli õppima. Elav linn oli teravas kontrastis tema maapiirkonna koduga, aga edu saatis teda nii hariduslikult kui kultuuriliselt. Kooli lõpetamiseks ja ülikooliks valmistumiseks kolis ta Nikolajevisse. Seal sai tuttavaks marksismiga. Kasvav poliitiline teadlikkus süvenes, kui Bronštein kohtus tšehhi intellektuaali Franz Švigovskiga, kes korraldas oma kodus mitteametlikke koosolekuid, kus arutati radikaalseid
ideid. Noormees hakkas ahmima tõsist ja laiahaardelist poliitilist kirjandust. Üks grupi liikmetest, noor naine Aleksandra Sokolovskaja, toetas Karl Marxi kujunevaid teooriaid ning Bronštein hakkas hiljem marksismi pidama sobivaks vahendiks muutuste elluviimisel.
Tema isa oli pettunud, kui poeg loobus kavatsusest ülikooli minna ja hakkas innukalt tsaristlikku režiimi õõnestama. Koos Sokolovskaja ja teistega asutas noormees Lõuna-Venemaa Tööliste Liidu, mis nõudis kohalikes tööstustes paremat palka ja töötingimusi, kusjuures ta ise oli alles teismeline. Ta
Lenin ja Trotski (keskel ja seistes), pildistatud 1921. aastal
kirjutas liikmete värbamiseks traktaate ja pamflette, kuid grupp oli koputajate suhtes naiivne. Liidu asutajad arreteeriti revolutsioonilise tegevuse eest 1898. aasta jaanuaris.
Pärast mitmeid kuid isolatsiooni erinevates vanglates viidi Bronštein üle Odessa vanglasse, kus tal oli vähemalt võimalik lugeda ja laiendada oma teadmisi marksismist. Peaaegu kaks aastat hiljem mõisteti ta ilma kohtuprotsessita neljaks aastaks koos Sokolovskajaga Siberisse pagendusse. Seejärel viibis ta Moskva transiitvanglas, kus kuulis esimest korda Leninist. Seejärel abiellus mees Sokolovskajaga.
Siberis majutati nad külasse nimega Ust-Kot. See oli üksildane paik, suvel ääretult palav ja talvel palju kraade miinuses. Seetõttu, arvestades ka küla suurt kaugust peamistest Venemaa keskustest, ei panustanud tsaristlik režiim palju ressursse revolutsiooniliste arutelude mahasurumiseks.
Kõiksugu pagendatud teisitimõtlejad rändasid mööda jõge, et kohtuda, arutada ja levitada salakaubandusega nii pamflette kui kirjandust.
Lõpuks jõudsid külla Lenini väljaanne „Mis teha?“ ja marksistlik ajaleht Iskra.
Bronštein ise oli hakanud kirjutama Irkutski ajalehele Vostotšnoje Obozrenie (tõlkes ida ülevaade). Ta oli kiiresti tuntuks saanud kui andekas kirjutaja, kes oskas hästi vormistada proosat, kasutada vaheldumisi irooniat ja sarkasmi ning lisada peenetundeliselt poliitilisi kommentaare. Noor mees oli jõudnud arvamusele, et revolutsioonilise tegevuse koordineerimiseks on vajalik tsentraliseeritud partei. Kui ta luges, et Lenin pooldas midagi sarnast, otsustas ta temaga liituda.
Kuna sentimentaalsus oli Bronšteini jaoks vastumeelne ja ta väitis, et naine julgustas teda niikuinii lahkuma, ei kahelnud Trotski, nagu teda nüüd kutsuti, hetkekski: ei tohi oma naist ja kaht väikest tütart hüljata ning tuleb läände põgeneda. Ta jõudis Londonisse ja alustas kirjutamist ajalehele Iskra. Trotski arenes intellektuaalseks suurkujuks ega kartnud seda kunagi näidata, isegi kui see tähendas Lenini seisukohtadele vastu astumist. Ta toetas menševike vaadet demokraatlikule teele sotsialismi suunas, seistes vastu Lenini seisukohale, et pühendunud revolutsionääride kontrolliv eliit peaks võimu säilitama.
Samal ajal, kui nad vaidlesid, algas aastal 1905 revolutsioon ilma nendeta – lasti maha Peterburi Talvepalee ees demonstratsioonil osalenud vene töölised. Sellele järgnes üldstreik ja lahingulaeva Potjomkin meeskond alustas mässu. Trotski, kes oli selleks ajaks abiellunud oma teise naise Natalia Sedovaga, kiirustas koju. Oma energia ja intellektiga muljet avaldades tõusis ta kiiresti esile Peterburi Nõukogus (tööliste nõukogu), nõudes radikaalseid reforme. Kuid tsaar tegi rahvale järeleandmisi, luues näiteks Riigiduuma, mis nõrgestas opositsiooni otsustavust, ja mäss suruti maha. Trotski arreteeriti, mõisteti kohtus süüdi ning saadeti teist korda Siberisse pagendusse. Seal kirjutas Trotski teose „Tulemused ja perspektiivid“, milles esitas oma püsiva
revolutsiooni teooria, enne kui jälle läände põgenes. Elatise teenimiseks naasis Trotski ajakirjanduse juurde, kajastades oskuslikult 1912.–1913. aastate Jugoslaavia sõdu sõjakorrespondendina. Nagu Lenin oli ka tema Esimese maailmasõja vastu, mis viis ta mitmest Euroopa riigist väljasaatmiseni. 1917. aasta alguses leidis ta end New Yorgist.
Mõne kuu jooksul oli tsaar Nikolai II troonist loobunud ja Trotski nägi kaost enda ennustatud püsiva revolutsiooni algusena. Mai keskpaigaks oli ta tagasi Peterburis, mis kandis nüüd nime Petrograd, ning tema erimeelsused Leniniga olid vähenemas. Esialgu toetasid bolševikud Ajutist Valitsust, mis võttis võimu pärast tsaari troonist loobumist. Kuid Lenin väitis oma „Aprilliteesides“, et partei peaks lõpetama selle toetamise ja katkestama sidemed menševikega, et lõpetada Venemaa osalemine sõjas ning korraldada riik ümber sotsialistlikel põhimõtetel. Menševike hulka kuulunud Trotski distantseerus fraktsioonist nende sõjaalase seisukoha tõttu. Juulis ühines ta Leniniga. Nad moodustasid võimsa liidu: Lenin tegutses tagaplaanil, juhendades, planeerides ja organiseerides; Trotski oli nähtav ja energiline, sütitades oma tulise kõnekunstiga töötajate, sõdurite ja meremeeste toetust. Kui Lenin taas esile kerkis ja õhutas bolševikke võimu haarama, sai Trotskist kiiresti välisasjade rahvakomissar.
Sõja lubatud lõpetamist taotledes korraldas Trotski relvarahu Saksamaaga, et võimaldada rahuläbirääkimisi. Lootes julgustada oodatavaid revolutsioone mujal Euroopas, avaldas Trotski tsaarirežiimi poolt Suurbritannia ja Prantsusmaaga sõlmitud salalepingute üksikasjad, paljastades, kuidas kaotatud Saksamaa nende vahel jagataks. Siiski ei toimunud ühtki edasist ülestõusu ja kuigi Trotski kasutas läbirääkimiste ajal venitustaktikat, kaotas Saksamaa kannatuse ja ähvardas Petrogradi. See viis Brest-Litovski rahulepinguni, mis tõi küll rahu, kuid loovutas ründajatele olulisi alasid. Vähesed uskusid, et Saksamaa tõepoolest lepingu tingimustest kinni peab, samal ajal kui Lenini Venemaa seisis silmitsi kontrrevolutsiooniliste jõudude põhjustatud kodusõjaga. Vajati Punakaarti, et kaitsta saavutatut, ning Trotskile tehti ülesandeks selle loomine. Temast sai sõjaasjade rahvakomissar. Ta kehtestas massilise sundvärbamise, et tagada tohutu inimjõud, ja värbas juhtideks palju endisi tsaariarmee ohvitsere. Trotski nõudis äärmist distsipliini, et ohjeldada argust ja deserteerimisi, ning hindas rindeliinide olukorda ja tõstis moraali, reisides oma soomusrongiga tuhandeid miile. Valgekaartlaste armee alistati ja kodusõda võideti. Mitteametlikult oli Trotski uues, Kommunistliku Partei nime all alustanud parteis Lenini asetäitja, kuid ta ei püüdnud kunagi liikmete toetust. Ta kiusas sageli neid, kes temaga ei nõustunud. See intellektuaalne ülbus sai Trotskile saatuslikuks, kui Lenin 1920. aastate alguses haigestus. Erinevalt temast oli Jossif Stalin sekretärina paigutanud oma toetajad kõrgetele ametikohtadele, luues võimubaasi. Kui Lenin suri, tagasid Stalini toetajad, et just tema, mitte Trotski võtaks juhtimise üle.
BRONŠTEIN, TROTSKI, LUMEPALL
Revolutsiooniline Venemaa oli tõeline „taluõu“ tegelastest, kes inspireerisid Orwelli.
„Loomade farmis“, George Orwelli 1945. aasta allegoorilises teoses Vene revolutsiooni ja sellele järgnenud totalitaarse režiimi kohta, kehastavad sead võtmeisikuid: Vana Major, kult on Marxist ja Leninist inspireeritud tegelaskuju, Napoleon, Berkshireʼi siga, esindab Stalinit, Lumepall on tavaline roosa siga, kes peegeldab Trotski isiksust ja tegusid.
Orwell, demokraatlik sotsialist, jagas mingil määral Vana Majori visiooni, samas kui Lumepalli kujutamine sütitava kõnemehena, kes konfliktides otsustavalt võitleb, on teiste loomadega võrreldes üsna positiivne. Lõpuks sildistab Napoleon Lumepalli reeturiks ja ajab ta farmist välja, mis peegeldab Trotski süüdistamist ja pagendamist. Orwelli sügavad kahtlused Stalini suhtes, mis tekkisid osaliselt 1936–1939 Hispaania kodusõjas kommunistide kõrval võideldes, õhutasid teda seda lugu looma, et tuua esile võimu korruptiivne iseloom.
Trotski vaidles Staliniga partei demokraatia ja majanduse planeerimise teemadel, kuid mõisteti hukka kui fraktsionäär ja oportunist. Edasine oli etteaimatav. Parteist väljaviskamisele järgnes veel üks pagendus ning 1929. aastal juba pagendus riigist. Sellele järgnes Trotskilt mitu kirjanduslikku teost, millest paljud olid Stalini suhtes tugevalt kriitilised.
Euroopas oli sõda jälle ukse taga ning Trotski jõudis 1937. aastal Mehhikosse, kus viibis kunstnike Frida Kahlo ja Diego Rivera juures. Samal ajal toimusid Venemaal lavastatud näidiskohtud, kus süüdistati Trotskit reetmises. Oma endise seltsimehe vaikima sundimiseks saatis Stalin agente teda elimineerima. Ramón Mercader – Hispaania kommunist –oli mees, kes suutis täita Stalini käsu, rünnates Trotskit jäänaelaga 1940. aasta augustis. Trotski võitles vapralt oma elu eest, kuid suri vigastustesse järgmisel päeval. Üks revolutsiooni kangelastest oli langenud.
BERLIINI MÜÜR
Ida-Berliin, Ida-Saksamaa, 1961–1989
Saksamaa Demokraatliku Vabariigi (SDV) ametnikud jälgisid 15 aastat kasvava vihaga, kuidas üle 2 miljoni inimese põgenes Lääne-Saksamaale paremat elu otsima. Muretsedes peamiselt nende noorte ja haritud põgenike jätkuva lahkumise pärast, kes pagesid üle Ida- ja Lääne-Berliini piiri, paluti Nõukogude Liidul – mis oli alates SDV asutamisest 1949. aastal seda hallanud ja okupeerinud – ehitada müür ning 1961. aastal nad lõpuks nõustusid.
Berliini elanikud ärkasid ning avastasid oma linna füüsiliselt lõhestatuna. Okastraat ümbritses Lääne-Berliini piiri, luues sisuliselt SDV sees asuva saare moodi linna. Mõni päev hiljem asendati okastraat betoonseinaga. Pered ja sõbrad rebiti lahku – nende vahel seisis müür –, kuid Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei, mis järgis marksismileninismi ideoloogiat, asus eraldatust veelgi kindlustama.
Idapoolsel küljel lammutati müüriga külgnevad hooned, et luua ala, mis võimaldaks valvuritel takistamatult jälgida kõiki, kes püüdsid põgeneda. Hiljem ehitati teinegi müür, mis muutis piiri veelgi rohkem läbimatuks. 155kilomeetrine maariba, mis Lääne-Berliini ümber tekkis, muutus piirkonnaks, kuhu surmahirmu tõttu julges astuda üha vähem inimesi. Mitmete põgeneda üritavate inimeste suunas avati tuli ning usaldamatus ida ja lääne vahel tõusis kõrgemale kui kunagi varem. Kommunistlik Partei pisendas müüri tähtsust, väites, et see ehitati lääne rünnaku ennetamiseks. Ometi oli neile selge, millist kahju see tekitas. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses eemaldati või varjati paljusid takistusi ning püüti turistidele sõbralikumat muljet jätta. Mõned takistused olid kadunud juba enne müüri langemist 1989. aastal. Siiski tõid need sünged vabadust piiravad meetmed esile valitsuse moraalse puudujäägi.
KOHE MAHA LASTA
Põgenikud eesotsas Ida-Saksa piirivalvuri Hans Schumanniga püüdsid ida poolt läände pääseda juba kaks päeva pärast müüri ehituse algust. Piirivalvurite käe läbi hukkus koguni 136 inimest. Stasi oli andnud valvuritele korralduse peatada ja likvideerida kõik, kes proovivad piiri ületada. 1973. aasta käsk ütles selgelt: „Ärge kõhelge tulirelva kasutamast, isegi kui piiri ületatakse koos naiste ja lastega.“
TŠEHHI SIILID
Berliini müüri äärde paigutati tuhandeid tankitõkkeid, mida kutsuti Tšehhi siilideks ja mida kasutati laialdaselt teise maailmasõja ajal. Need aitasid kaitsta Ida-Berliini sissepääsukohti lääne sissetungi eest, olles samal ajal veel üheks ohtlikuks takistuseks neile, kes püüdsid teisele poole põgeneda.
PALJU GRAFITIT
Justkui rõhutamaks elu drastilist erinevust kahel pool müüri, kattis LääneBerliini poolset betoonseina grafiti. See muutus kunstnike jaoks kutsuvaks hiiglaslikuks lõuendiks. Samal ajal jäi Ida-Berliini poolne külg täiesti tühjaks. Vabaduse puudumine tähendas, et SDV elanikud ei saanud isegi piisavalt lähedale, et oma spreivärvid välja võtta.
LÄÄNEPOOLNE MÜÜR
Berliini müür koosnes kahest betoonseinast. Läänepoolne barjäär, mida kutsuti viimaseks müüriks, kulges mööda kokkulepitud piiri Lääne- ja Ida-Berliini vahel. Esialgu oli see okastraataed, kuid hiljem asendati 3,6 meetri kõrguse betoonmüüriga. See ümbritses kogu Lääne-Berliini, et linnaosa täielikult Saksamaa Demokraatlikust Vabariigist eraldada.
HÄSTI VALGUSTATUD ALA
Mõistes, et paljud potentsiaalsed põgenikud üritaksid pimeduse varjus läände pääseda, valgustati ala võimsate lampidega. Valvurite nähtavuse parandamiseks paigaldati vaatetornide tippu prožektorid, mida sai eemalt pöörata. Lisaks värviti müüri siseküljed valgeks, et põgenikud oleksid paremini märgatavad.
SÕIDUKILÕKS
KÕRGED VAHITORNID
Piiri turvamiseks kasutati koguni 302 vahitorni. Kõige levinum oli 8nurkne seenekujuline BT 6 tüüp, millest üks seisab endiselt Potsdami väljakul. Valvurid töötasid ööpäeva ringi kitsastes tingimustes, jälgides läbi väikeste aknaluukide igasuguseid kahtlasi liikumisi. Mõnes vaatetornis olid ka kinnipidamiskambrid.
PATRULLRIBA
Peale valvurite, kes jälgisid sündmusi kõrgelt, ja betoontee, millel valvurid liikusid, olid maapinnal patrullkoerad. Iga koer oli kinnitatud 5 meetri pikkuse keti külge, mis oli omakorda kinnitatud rippuvale liinile, mis kulges mööda müüri. Koerte tingimused olid karmid: neid hoiti näljas ja külmas, et nad oleksid hirmuäratavad. Kui müür langes, jäeti paljud koerad maha või pandi magama.
SURMARIBA
Kahe müüri vahele jäi kuni 145 meetrit maad, mis jäeti meelega avatuks, et valvuritel oleks SDV põgenikele hea vaade. Ida poolele lähim oli nn surmariba, mis oli täis kaitsemehhanisme. Selle liiv või kruus oli siledaks riisutud, et märgata jalajälgi. Samuti olid seal peidetud traatidega käivituvad kuulipildujad ja naelvooderdused, mida nimetati Stalini vaibaks.
Läänepoolse müüri taga olid masinavastased kraavid juhuks, kui keegi suudab idast kahe- või neljarattalise sõidukiga nii kaugele jõuda. Sügav kraav kulges kogu müüri ulatuses ja selle ees oli hoolikalt silutud kontrollriba, mis võimaldas valvuritel märgata igasuguseid kahtlasi jalajälgi.
TAGAMAA MÜÜR
1970. aastatel rajati veel üks betoonmüür, mis kulges paralleelselt viimase müüriga. See sisemine osa vaatas Ida-Berliini ja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi elanike poole, pakkudes piiriäärsele alale täiendavat takistust, et veelgi enam läände suunduvat rännet takistada. Müüri ülaosa kaeti sileda asbestbetoonist toruga, et seda oleks raskem ületada. Idapoole taga paiknes elektrisignaaliga aed, mis andis valvuritele märku igasugusest rikkumisest.
Illustration by: Adrian Mann
EMAMAA RÜÜSTAMINE
Kui Nõukogude Liit lagunes, püüdis uus president Boriss Jeltsin avada stagneerunud majanduse turumajandusele. Ta sai palju rohkem, kui oskas oodata …
APRILMADDEN
Keegi ei tahtnud lääne haletsust. Dekadentlikel kapitalistidel oma soojades ja mugavates kodudes, süües hamburgereid, pitsasid ja värvilisi Ameerika hommikuhelbeid, vahtides rahvusvahelisi uudiseid oma uhketest, läikivatest telekatest, oli lihtne vaesele emakesele Venemaale kaasa tunda. Aga Moskva ei vajanud nende kaastunnet. Ja kindlasti ei vajanud ta lääne patroniseerivat, enesega rahulolevat heategevust. Too võis oma Live Aidi, Unicefi ja Comic Reliefi endale hoida. Vene probleemid olid venelaste lahendada – ja seda nad ka tegid.
SRÜ ebastabiilses majandusolukorras oli 1994. aastal mõistlikum vahetada rublad USA dollariteks, et kulutada neid hallidel ja mustadel turgudel
1980. aastate lõpus elas lääs majandusbuumi eufoorias ning raudse eesriide kõrvaletõmbamine paljastas selle tavalistele venelastele. Autod, kiirtoit, tarbeelektroonika, mood, mänguasjad ja kaubamärgid, kaubamärgid, kaubamärgid – läänel oli kõik olemas ja nüüd tahtsid seda endale ka nõukogude inimesed. Nende uus president mõistis, et kui ta ei tee samme selle saavutamiseks, võib tal peagi ukse taga olla järjekordne verine revolutsioon.
LÄÄNEL OLI KÕIK OLEMAS JA NÜÜD TAHTSID SEDA ENDALE KA NÕUKOGUDE INIMESED.
Venelaste kogemus raudse eesriide langemisest erines märgatavalt teiste kommunistliku bloki riikide omast. Saksa DV kukutas Berliini müüri, uskudes, et leiab eest räämas ja isoleeritud Lääne-Berliini, mis on endiselt teise maailmasõja hävitusest toibumas. Selle asemel avanes nende ees elav rahvusvaheline suurlinn, mille sõjajärgsed kodud ja ettevõtted olid tänu rahvusvaheliste partnerite abile tugevamana üles ehitatud. Hästi elavad lääneberliinlased tervitasid kaua kadunud sõpru ja pereliikmeid avasüli – käes toidud ja kingitused, millest Ida-Berliini elanikud olid vaid unistanud. NSV Liidu Gorbatšovi valitsuse perestroika reformid, mis pidid majanduslikult räsitud sotsialistliku režiimi päästma, hoopis süvendasid riigi hädasid. Gorbatšovi valitsus lubas esimest korda pärast Lenini revolutsioonilise võimu kehtestamist eraettevõtlust ja eraomandit ning andis samal ajal riigiettevõtete juhtimise üle töötajate kollektiividele. Ülejääki võis nüüd kasumi teenimiseks müüa, mitte ladustada. Kuid riigiettevõtteid ja kooperatiive käsitlevad seadused ei ulatunud piisavalt kaugele. Need ukerdasid hägusalt ja ebamääraselt sotsialismi ja Nomenklatuuril olid erilised load, mis andsid neile eksklusiivse ligipääsu Moskva kaubamajja GUM laupäeva hommikutel. Seda naist ei lubata sisse
Boriss Jeltsin peab Moskvas tanki peal kõne, kutsudes NSV Liidu kodanikke üles keelduma kõvakäelisest kommunismist, august 1991
kapitalismi vahel, pakkudes paljudele tavalistele venelastele mõlema süsteemi halvimat poolt ilma ühegi eeliseta. Riik ei leevendanud enam toidupuudust, aga ei suutnud (ega tahtnud) ka vaevlevat tööstust üleval hoida. Heade kavatsustega, kuid kogenematud kollektiivid astusid küll juhtimise ülevõtmiseks vajalikud sammud, ent väljaspool riigiaparaadi kõrgemaid kihte polnud keegi rohkem kui 60 aastat ettevõtet juhtinud. Ja mis peamine – Gorbatšovi reformid, mis pidid päästma sotsialismi, mitte konkureerima kapitalistliku Euroopaga, ei suutnud luua toimivat rahvuslikku turgu. Esimest korda üle mitmete aastate olid poeriiulitel kurgid, aga leiba, millega neid süüa, polnud kusagilt võtta.
Minister Boriss Jeltsin, alati tuline ja otsekohene, astus 1987. aastal protestina Poliitbüroost tagasi, öeldes, et perestroika reformid ei lähe piisavalt kaugele ja viivad majanduskatastroofini. Ta pööras kommunismile selja ning hakkas nõudma Nõukogude Liidu üleminekut mitmeparteilisele demokraatiale. 1991. aastal valisid väsinud, näljased ja pettunud
nõukogude inimesed ta presidendiks lootuses, et tal leidub probleemidele lahendus. Tal leiduski –aga see oli karm. Oktoobris 1991 teatas Jeltsin, et Nõukogude majandus läbib šokiteraapia. Ta muutis riigi seiskunud sotsialistliku majanduse vabaturumajanduseks. Poola oli teinud seda kaks aastat varem ning see oli neil toiminud. Poola, hoolimata oma sunnitud sõjajärgsest seotusest kommunismiga, oli traditsiooniliselt maailma tollase majandusliku suurvõimu, Ameerika Ühendriikide, liitlane. Riik sai kasu nii USA rahalisest ja nõustavast abist kui ka Rahvusvahelise Valuutafondi toetusest. Nõukogude Liit aga – kurjuse impeerium, mille vastasena külma sõja aegne Ameerika end määratles – seda ei saanud. Võib-olla oli Moskva tõepoolest valgustatud kapitalistliku demokraatia poolt, võib-olla oli see lihtsalt järjekordne Vene psühholoogilise sõja trikk. Igatahes ei tulnud USA-l t Moskvale abi ega kaubandust. Kui Jeltsin käskis kaotada kommunistlikud hinnakontrollid, viis tema radikaalne poliitika koos Venemaa keskpanga kogenematu vabaturule ülemineku
juhtimisega inflatsiooni lakke. Lääneriikide avalikkus oli šokeeritud telepiltidest, kus venelased seisid leivajärjekordades, hoides kärutäisi väärtusetuid rublasid. Ameerika president George H. W. Bush tegi lõpuks 1991. aasta jõulude ajal diplomaatilisi samme, et aidata vaevatud Jeltsini valitsust. Nõukogude Liit oli just ametlikult laiali saadetud ning selle asemele oli kerkinud SRÜ – Sõltumatute Riikide Ühendus.
Mõni nädal enne Nõukogude Liidu lagunemist liitus Jeltsini valitsuskabinetiga uus minister. Anatoli T šubais oli majandusreformija ning dotsent Leningradi Inseneri- ja Majandusteaduste Instituudis Peterburis. Riigivarahaldusameti (Rosimuš t šestvo) juhina pooldas T šubais erastamist ning väitis, et riigi tööstusharude kiire üleandmine eraettevõtetele oli olnud Ungari jaoks tõhus teel lääneliku majanduse suunas. Kuid Rahvasaadikute Kongress, olles pärast perestroikat ja hüperinflatsiooni ettevaatlik, ei nõustunud temaga. Nad eelistasid hoopis majandusteadlase Vitali Naišuli ideid. Too uskus, et parim lahendus oleks nn vaut šer-erastamine –uute eraettevõtete börsil kauplemise asemel anti kodanikele vaut šeriraamatud, mis andsid neile õiguse osalusele endistes riigiettevõtetes. See sotsialistlikumalt kõlav meetod tundus Rahvasaadikute Kongressile eelistatavam ning oli pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni saavutanud
mõõdukat edu ka endises T šehhoslovakkias. Kongress uskus, et see meetod aitaks ära hoida, et bratva – Venemaa maffia – ja nomenklatuur – NSV Liidu endine juhtkond – ei muutuks uues majanduses liiga rikkaks ja mõjukaks. Bratvaʼl oli tugev organisatsiooniline võimekus ja ligipääs musta turu rahale. Nomenklatuur oli ohtlikult lähedane vana tsaariaegse eliidiga (ja mõnikord isegi nende hulgast pärit). Nad olid haritud, kavalad, äritegevuses kogenumad ning nende huvides oli säilitada senine võimustruktuur.
T šubais sattus ebameeldivasse olukorda, kus pidi juhtima ja pooldama poliitikat, millele ta algselt vastu oli olnud. Siiski võtsid vene inimesed selle omaks ning umbes 98% täiskasvanutest osales skeemis. Kuid nad ei püsinud selles kaua. Vabaturumajanduse elukorraldus oli uus ja ootamatu. Väga varsti tegid kahtlase väärtusega rikkamad ühiskonnaliikmed rahapuuduses venelastele ahvatlevaid ettepanekuid viimastele kuuluvate vaut šerite ostmiseks.
Valimistsüklid olid endises NSV Liidus uus kontseptsioon ja kui järgmine tsükkel 1990. aastate keskpaiku saabus, mõistis Jeltsin, et ta ei pidanud mitte ainult veenma rahvast, kellele oli lubatud tsirkust ja leiba, kuid kellele polnud kumbagi seni antud, vaid tal oli vaja ka valimiskampaaniat rahastada. „Laenud aktsiate vastu“ oli nagu ametlik versioon sellest,
Eakas vene paar 1991. aastal. Hüpereinflatsioon tegi nende 200rublase kuupensioni väärtuseks vaid 10 USA dollarit
kuidas rikkad ostsid vaestelt vaut šereid, kuid nüüd juba makromajanduslikul skaalal. Selle pakkus välja pankur Vladimir Potanin (kes teenis skeemi abil tohutult raha ja on nüüd miljardär), võimaldades pankadel ja ärimeestel anda Jeltsini valitsusele laenu vastutasuks osaluse eest hiljuti erastatud Venemaa ettevõtetes. Skeem oli rahvusvaheliselt avatud lootuses, et see julgustab lääne investoreid oma kogemustepagasit Venemaa ettevõtete juhatustesse tooma, et endisi Nõukogude Liidu tööstusharusid ümberstruktureerida, lõhkudes allesjäänud kommunistliku bürokraatia ja luues kaasaegseid, paindlikke ettevõtteid, mis on valmis rahvusvaheliseks kaubanduseks. Kuigi Maailmapank ja Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengukoostöö agentuur (USAID) andsid mõned väikesed ettevaatlikud ja poliitiliselt motiveeritud laenud, mis tagasid neile väikese osaluse Siberi naftafirmas Sibneft Oil (nüüd Gazprom Neft), siis enamik tehingutest „laenud aktsiate vastu“ tehti uue jõukate Vene ärimeeste tõusva klassi, nn oligarhide poolt. Need rahaliselt nutikad nouveaux rich’id olid juba kasu saanud ettevõtete juhtimisest ja vaut šerite soetamisest, kuid nüüd olid nad valmis jahtima suuremaid sihtmärke.
Boriss Jeltsin teatab1999. aastal enda tagasiastumisest. Tema järglane, Vladimir Putin (vasakul), lubas, et kui teda valitakse, siis hävitab ta oligarhide klassi, kuid praktikas ta hoopis võimaldas neil tegutseda
Skeemi peamine tingimus oli see, et oligarhidel ei olnud võimalik enne valimisi soovitud aktsiaid osta tagamaks, et Jeltsini valitsus saab oma raha ja jääb võimule. Kuid kui Jeltsin arvas, et nad jätkavad tema presidendi ametikoha toetamist ka pärast valimisi, siis ta eksis. Üha ebastabiilsem ja alkoholi poole kalduv Jeltsin muutus ettearvamatuks ning tema isiklikud ettevõtluspartnerid ostsid aina enam meediakajastust, mis paljastas tema olukorra nii Venemaa kui ka rahvusvahelises meedias. Seetõttu sai sõnakas ja purjus Jeltsin pilkealuseks telesaadetes ja ajalehtedes üle kogu maailma ning see kukutas ta presidendi kohalt. Jeltsini lääne demokraatia ja kapitalismi pooldamine ei sobinud sellisele klassile, kes, nagu sosistati, oli kasutanud ära perestroika majanduskaose ja Jeltsini varajase valitsuse võimalusi, et haarata endale riigi varasid, mis ei olnud ehk isegi avalikult saadaval. Nad olid saanud väga, väga kiiresti rikkaks. Väideti, et „laenud aktsiate eest“ oksjoneid oli manipuleeritud.
Nõukogude kodanikud tähistavad 1987. aastal perestroika reformide algust. Kahjuks ei ulatunud need väga vajalikud reformid piisavalt kaugele, et majandust päästa
Venelased veetsid järjekorras tunde, et osta toiduaineid riigi omanduses olevatest poodidest nagu see Moskva kalaturg, aasta 1991
Uue põlvkonna oligarhide jaoks, kes ei jaganud Jeltsini visioone ja kel ei olnud nomenklatuuri pragmaatilist tausta, soovisid, et Jeltsin lahkuks enne, kui jõuab avada paljastava Pandora laeka. Kui päevavalgele tuuakse kodumaa varade hämar erastamine ja paljastatakse need, kelle käed on räpased. Selle asemel vajasid nad ranget, motiveeritud ja tugevat juhti, kes oleks vastandiks kaootilisele Jeltsinile – kedagi, kes ühendaks autoritaarsuse, mis hoiaks neid ja valitsejat ennast võimul koos terava finantstundlikkusega, et võimaldada teatud oligarhidele jätkuvalt vaba voli Venemaa äride üle. Nad valisid oma inimeseks Jeltsini valitsuse liikme, endise KGB ohvitseri, kes oli enne peaministriks tõusmist juhtinud julgeolekuteenistust. Ta asus presidendi kohusetäitjaks juba neli kuud enne ametlikke valimisi – siis, kui Jeltsin oli sunnitud 1999. aastal tagasi astuma. Ta on olnud võimul sellest ajast alates. Tema nimi on Vladimir Putin.