naine pingil

PROLOOG

Aastal 600 eKr

Udu kerkib maapinnast nagu aur keevast nõiakatlast. Valged loorid tihenevad ja muutuvad haldjatantsuks nõmme kohal. Õhk on pärast vihma, mis lakkas niisama ruttu kui algas, küllastunud nõmm-liivatee ja niiske mulla lõhnast. Kuuvalguses paistab igivana kõlakivi.

Rühm naisi on ohvrikivi juurde nõu pidama kogunenud. Neil on käes maod, täpselt nagu nende õdedel lõuna­poolsetel saartel.

Madu on emajumalanna sümbol, õeskonna märk. Emajumalanna rahu on ohus. Rahu, mis on pannud põldudel elu idanema ja jõed kaladest kihama, mis on pannud kaubanduse õitsema ning andnud aega mänguks, lauluks ja tantsuks. Üle kuivanud nõmmetaimede on voolanud veri. Meessoost sõjajumalate sissetungile on järgnenud surm ja häving. Sõjakirve ja mõõgaga on nad nõmmel tapnud Jäära rahvast, sundimaks neid õiget õpetust tunnistama. Kuid mõte on vaba ja keegi ei või teada, missugust jumalat või jumalannat inimene oma südames kummardab.

Sel vihmasel ööl on naised kogunenud Laikarhaidile, sõjamängude ja tapetute nõmmele, et austada emajumalannat. Kivi nelja ohvrilohku on kogunenud vihmavett. Preestrinna, kelle kriitvalged juuksed on kuuvalgel nagu aupaiste, astub ette ja pritsib naisi püha veega. Maod lastakse käest maha. Nad ei tee oma kaitsjatele viga. Naised tantsivad tuhmide helide saatel, mis vibreerivad läbi maapinna, kui preestrinna kepiga vastu kõlakivi lööb, nii et täiuslikud toonid ühendavad harmoonias taevase jumala ja emajumalanna. Laul muutub valjemaks ja selgemaks.

7

Rütm haarab kaasa nende jalad, paneb nende kehad liikuma.

Looritantsus nagu udu, ringtantsus nagu madu. Liigutustega, mis voogavad nagu meri, tantsivad nad muusika taktis, kuni kurnatult maha langevad. Nüüd, kui hinged on avanenud, on aeg nõu pidada. Preestrinna joob viimase karika püha vett ja vaatab oma õdesid. Tema pilk kohtub igaühega neist. „Emajumalanna tahe on üksteisemõistmine, leppimine ja püüdlemine selle poole, et kõigil oleks parem. Me oleme mitu tuhat aastat selle järgi elanud. Nüüd on asjaolud muutunud.

Meid on ikka ja jälle laimatud. Läbirääkimise soovi on võetud kui nõrkuse märki. Headust on võetud kui rumalust. Meie pojad on tapetud ja meie naised teotatud. Vanadelt on röövitud nende vara. Seepärast on minu küsimus teile täna öösel otsustav.“ Sosistamine lakkab. Saabub vaikus. „Kas meil on õigus võtta kättemaksuks elu, mille ema­­ jumalanna on loonud? On see meie usuga kooskõlas?“ Vaikne häälesumin valjeneb, kui küsimust arutatakse.

Preestrinna ootab, kuni nad lõpetavad ja kuulab nende arvamused järjekorras ära. „Mis sa ise arvad?“ küsib Tingstädest pärit vana naine, kes on näinud nii poegi kui ka tütreid pärast talu mahapõletamist nälga suremas. „Varem on see olnud mõeldamatu, kuid nüüd oleme jõudnud sellesse punkti, kus peame otsustama. Minu seisukoht on see, et kui me ennast kättesaadavate vahenditega ei kaitse, siis käime alla. Me ei suuda neist füüsilise jõuga jagu saada. Meil pole relvi, teadmised on ainus, mis meil on. Keegi ei saa meilt võtta teadmisi tervistavate ürtide ja mürgiste taimede kohta. Aga nad püüavad.

Ma näen tulevikku, kus meie õdesid tuleriidal põletatakse.“ Naiste suust kostab õudusest rabatud hüüe. „Ma valisin liisutõmbamise asemel hääletamise. Otsuse eest, mille me täna öösel langetame, kanname ise vastutust, see otsus 8

mõjutab edaspidi meie tütarde elu pikka aega. Me ei saa liisu­ tõmbamisega oma inimlikku nõrkust emajumalanna õlgadele panna.“ Preestrinna ootab, kuni nende tähelepanu temale koondub: „Kes on selle poolt, et kui mingit muud õigust ei ole, mõistame ise õigust?“

1 JAANIL AUPÄEV TULI KO OS päikesega. Julia oli ostnud

roosi, kuid ei läinud mitte surnuaiale, kus oli urn ema tuhaga, seal oli nii paljude hingede koht. Ta jalutas hoopis linnamüüri äärde palissaadideni. Päike muutis rohu peaaegu helenduvalt rohe­ liseks. Pööraselt ilus. Ta polnud kunagi näinud, et värv niimoodi peegeldub. Ta peatus just selle pingi juures, kus ema pidi teda kunagi ammu ootama. Pink oli tühi, täpselt nagu toonagi. Ta pani roosi roheliseks värvitud laudadele.

Emme, ma tahan mänguväljakule!

Mine, kullake. Mu pea valutab nii kohutavalt. Ma ootan sind siin pingi peal.

Mänguväljak oli vallikraavis. Ta oli kiikunud kõrgele ja hooga ning laulnud oma laule, siis kiige pealt maha kukkunud ja otsaesise katki löönud. Silmad verest pimedad, oli laps, tema ise, kallakust üles ukerdanud ja kisanud. Aga ema ei olnud pingi peal.

Ehkki ta oli lubanud.

L APSEP ÕLVES OLI T EDA haaranud täieliku mahajäetuse

tunne. Nüüd täiskasvanuna pingi ees seistes valdas see tunne teda jälle. Polnud mingit valget lindu, päikest ega sooja tuult, mis annaks edasi tervituse, nagu ema oli talle haiglas sosistanud. Surnud võtavad elavatega teisiti ühendust. Lapsena polnud ta kunagi julgenud istuda tollele maagilisele pingile müüri 9

ääres. Mitte kunagi. See oli pink, kust inimene võib kaduda.

Nagu ema.

Jaanilaupäeval otsustas Julia Påli maha jätta. Kui ta ei taha põhja minna, peab midagi muutuma. Julia nihutas roosi kõrvale, kogus julgust ja istus märjale pingile. Esimest korda. Imepärane mõte, et midagi ootamatut võib juhtuda, oli olemas nagu ähmane lubadus. Kas see pink on uks teise ellu? Kas ta saab kaduda? Ent midagi ei juhtunud, ta istus edasi, kuni mobiil helises.

Ekraan näitas, et see on Pål. Ta tegi südame kõvaks ega vastanud, ehkki teadis, et mees läheb marru. Pål ootab kindlasti tema juures kodus. Ta oli vastu Julia tahtmist varuvõtme enda kätte võtnud ja kui Julia seda tagasi küsis, oli mees lihtsalt naernud. Polnud ühtegi kindlat kohta, mitte mingit kaitset. Ta peab leidma lahenduse, kuidas sellest suhtest lahti saada.

Julia jalutas pikalt, kuni oli kindel, et nüüd on Pål koos oma semudega kõrtsi läinud. Nad olid kella kaheksaks laua kinni pannud. Selle asemel, et koju minna, kui õhk puhas on, suundus Julia palissaadide poole, naasis pingi juurde, et saada tagasi julgus ja jõud midagi muuta. Ja siis juhtus midagi tähelepanuväärset – pink ei olnud tühi. Seal istus vaimuliku riietuses naine, lahtiste hõlmadega Adidase pusa valge kaelusega särgi peal. Selle juurde kandis ta teksaseid. Risti asemel oli tal kaelas suur võti. Pastoril olid heledad kohevad juuksed ning ta oli Juliast vähemalt kümme aastat noorem. Tema ilme oli sõbralik ja uudishimulik. Suured sinised silmad olid lustlikult poolkuukujulised ja täidlane suu ametis õhtupäikeses tilkuva jäätisega. Nägu oli tuttav – naisest oli hiljuti ajalehtedes kirjutatud.

Noor pastor nihutas end ja andis Juliale käeviipega märku platsi võtta. Algul istusid nad natuke aega vaikides ja hakkasid siis lobisema. Et mitte iseendast rääkida, päris Julia selle kohta, mis tunne on pastor olla. Kui kaua peab õppima? Mida see töö nõuab? Jutuks tuli vaikimiskohustus. Mis on pastoritel igavene ja 10

tingimusteta, isegi kui tegemist oleks mõrvaga. Julia võrdles seda vaikimiskohustusega, mis temal sotsiaaltöötajana on. „Mis juhtub, kui keegi tuleb sinu juurde ja tunnistab üles mõrva, kas sa ei tohi siis tunnistust anda?“ „Mind lastaks lahti, kui ma vaikimiskohustust rikun, aga see pole veel kõige hullem. Ma olen igaveseks ajaks seotud tõotusega jumalale.“ „Ja kui sa enam jumalat ei usuks?“ Pastor muigas, otsekui tunduks see mõte talle täiesti mõistuse­vastane: „Siis on see ikkagi tõotus sellele, kes rääkis.“ Vestlus jõudis ikkagi pikapeale Juliani. Pastor, kelle nimi oli Alva, sai kuulda ametlikku versiooni ja võib-olla natuke enam.

Ka andmata vastused on vastused. Enne kui Alva püsti tõusis, et lahkuda, pani ta käe Julia käsivarrele. „Oled oodatud Lärbro kiriklasse, kus ma töötan. Me võime aja kokku leppida, kui tahad uuesti kohtuda ja juttu ajada. Aga võid tulla ka ette teatamata. Ma ootan sind.“ „Sa ei pea lihtsalt sellepärast minu hädasid kuulama, et oled pastor.“ „Asi pole nii. Ma tahan hea meelega sinuga jälle kokku saada.“ Julia jäi kuni pimeduse saabumiseni istuma. Temast möödusid kesklinna suunduvad heledais rõivais vindiselt valjuhäälsed jaanipidulised. Pastor oli ema pingi peal istunud. Kas ta on teenäitaja? Ilmselt taipas ta, et Julia tahaks rohkemast rääkida, rasketest asjadest, mille kohta kehtib vaikimiskohustus. Ülestunnistus. Üks süütegu. See ei andnud Juliale rahu. See oli nagu raskus, ankur, mis kogu aeg põhja tiris. Ta polnud sellest kellelegi rääkinud. Niipea kui ta millegi üle õnnelik oli, hävitas ta selle ise meelega. Sest ta pole õnne väärt. Mitte pärast seda, mis ta teinud oli.

11

2 JAANIPÄEVA HOMMIKUL HELISES uksekell. Kui Julia

ukse avas, seisis seal Pål, käes suur kimp punaseid roose, pudel šampanjat ja pungil toidukott. Omamoodi vabandus selle eest, mis juhtus eile. Nad olid tülitsenud enne seda, kui Julia välja läks.

Nad sõid heeringat kartulitega ning maasikaid vahukoorega. Pål oli rõõmus ja rääkis lõbusaid lugusid eelmisest õhtust, kuidas üks meestest ettekandjat lantis ja korvi sai. „Minu meelest peaksid sa Gävlesse kolima,“ ütles ettekandja. „What?“ Sõber ei saanud mõhkugi aru. „Seal vajatakse jäära, kes kedagi kiima ei aja.“ Mees müksas Julia kätt: „Taipad? Kes kedagi kiima ei aja!“ Kui Pål midagi rääkis, seletas ta alati niigi selge jutu üle. Seda oli kindlasti vaja, kui tema ja ta semud juua täis olid, ent Julia arvates oli see liig.

Pål püüdis tõesti kõigest väest võluv olla, otsekui oleks ta aimanud, et Julia kavatseb lõpu teha. Pärast sööki pesi mees nõud ja õlitas ilma käskimata panipaiga ukse lukku, mis tavaliselt vastikut häält tegi. Just siis lõi Julia otsus vankuma. Pål võib mõnikord tõesti kena ja hoolitsev olla ning ta ei tahtnud üksi olla. Käsikäes kõndisid nad õhtul hiljem mööda rannapromenaadi ja jõid välikohvikus klaasi valget veini. Olemine oli õdus. Pål võttis taas jutuks selle, et nad peaksid uuesti tõeliselt kokku kolima nagu siis, kui nad Solnas elasid. „Meil oli nii tore, Julia, me kuulume kokku. Sa ju tead seda.“ KUI JULIA ESMASPÄEVA hommikul ärkas, oli toas soe ja

niiske. Hingeaur ronis mööda aknaklaasi ülespoole. Aken oli kinni, Pål tahtis nii. Julia tõstis mehe raske käe ettevaatlikult oma alasti kehalt ära ja puges pikkamisi voodist välja. Ta hiilis 12

vannituppa ja pani ukse peaaegu hääletult kinni. Viimane tund aega oli tal olnud kole kibe pissihäda, ent polnud julgenud ennast liigutada. Koidikul oli Påli tukastus pinnapealne. Viimaks vannituppa jõudnud, oli see tõeline vabanemine. Ta ei julgenud vett tõmmata, et mitte meest kogemata äratada. Ta pani potile vaikselt kaane peale, astus peegli ette ja tõmbas harjaga läbi oma pikkade juuste. Lokid olid pusas pärast rahutut ööund palavas toas. Ta sikutas ja tiris, kuni pisarad silma tulid. Harjas sassis juukseid, kuni pusad lahti sai, langetas siis harja ning vaatas ennast peeglist.

Päevavalguslambi valgus tekitas kulmude alla ja ninale tumedaid varje. Suured hallikassinised silmad kipitasid napist unest. Nahk oli talviselt kahvatu. Valged jalad ja käsivarred olid siniseid plekke täis. Påli pahameel selle pärast, et Julia ei tahtnud kokku kolida, oli paisunud raevuks. Kui Julia oleks püüdnud pääseda, oleks see asja ainult hullemaks teinud. Peale enesest lugupidamise polnud miski tõsiselt viga saanud.

Praegu lamab mees pimedas magamistoas, kerge unega ja ettearvamatu. Julia peab hästi vaikselt olema. Mitte midagi maha pillama, tualetis mitte vett tõmbama. Mitte duši alla minema, ehkki enne tööleminekut olnuks vaja seda teha. Ettevaatlikult avas ta vannitoakapi, võttis paar pehmest paberist puhastuslappi. Keeras pikkamisi kraani lahti. Vesi oli külm. Ta pesi ennast kiiresti kaenla ja rindade alt. Võttis uue puhastuslapi. Tegi ettevaatlikult märjaks. Mehe jõulised tõuked olid kuiva üsa tuli­ valusaks muutnud.

Ta vaatas ennast peeglist. Kunagi, ühes teises elus, oli ta olnud fotomodell. Julia tõmbas põsed sisse ja ajas silmad suureks, et ette kujutada, kuidas ta siis välja nägi. Ta korjas lokkis juuksed ühele poole ja laskis need üle õla paljale rinnale voogama nagu merikarbis seisval Venusel. Sel hetkel taipas ta, et on oma ema nägu. Ähmane mälestus lapsepõlve mustvalgest arhiivist ühines peegelpildiga. Nad olid haiglas. Voodi ümber seisid ringis 13

mornide nägudega täiskasvanud. Päike paistis pooleldi avatud aknast sisse ja muutis meditsiiniõe riietuse pimestavalt valgeks.

Küünistega sarnanev käsi oli otsinud tema lapsekätt, helesinisel kroonutekil tema randmest kinni haaranud.

Nüüd haaras see kinni tema südamest ja pigistas nii kõvasti, et Julial jäi hing kinni. Peeglisse vaadates oli igatsus tema hinges nagu füüsiline piin. Ta nägi tõepoolest ühte teist nägu.

Vananenud, kuid väga ilusat nägu. Julia äigas käega kergelt üle peegliklaasi, justkui kustutamaks pettepilti, mis tahtis teda üle piiri tirida. Teda tegelikkusest eemale tõmmata. Kui ta käe alla lasi, oli pilt alles. Naine peeglis nõudis temalt midagi. Nõudis, et ta paigale jääks, ehkki tema tahtis läbi klaasi minna, ennast kildudega veristada, et surnute sekka astuda.

Ema, ma ei jaksa enam.

Ela oma elu, Julia. Kohtume teisel pool, kui see aeg tuleb.

Emme, kuhu sa lähed? oli laps küsinud. Ühte kohta kohe sinu lähedal. Kui sa tunned tuult oma näol, on see minu hingamine. Kui päike sind soojendab, on see minu paitus. Kui sa näed kõrgel taevas valget lindu, olen see mina, kes sinu üle valvab. Minu armastus sinu vastu ei saa otsa. See on alati sinu ümber.

Pateetiline muinasjutt, mida ta oli hinges kandnud. Aga ühel moel oli see tõsi. Elavate ja surnute vahel on ainult õhkõrn filter.

Alates viimasest nädalast, kui Julia oli hakanud tualeti­potist alla laskma psühhofarmakone, mis mõtted töntsiks muutsid ja ta paksemaks tegid, oli see piir veel õhemaks muutunud. Mõttes surmast kui seisundist, kus ta saaks ühendust oma viha, impulsiivsuse ja tugevusega, oli vastupandamatu ahvatlus. Ta on Påli vang ainult tegelikkuse leiges maailmas. Surmas ja meeletuses on ta vaba.

14

T EISMEE AS JULIAT MÄRGAT I ja temast sai väiksema moe­­

ajakirja fotomodell. Ta oli sale, peaaegu kõhn, suure pihani ulatuva punase lokipahmakaga. Juuksevärviga käis kaasas hele läbipaistev nahk, mida ta vihkas. Seejärel pakuti talle teist tööd.

Kui ta rohkem paljast ihu näitas, maksti paremini. Ta oli kehalt kõik nähtavad karvad maha ajanud, nii et jalgadel olid lõikehaavad ja üsk hell ja katkine. Nad ütlesid, et siis on ta ilus. Ta ise ei näinud seda kunagi. Kui ta adus, mida leping tegelikult tähendab ja et ta tõmmati haneks mesimagusate juttudega edust suurtes välismaistes moeajakirjades, oli ta lepinguga seotud ega näinud väljapääsu. Kuid see polnud põhjus, miks ta oma vaskpunased juuksed lühikeseks lõikas ja mustaks värvis. Ta tegi seda varjamaks midagi muud ja palju hullemat. Hiljem, umbes aasta pärast toda kohutavat juhtumit, kohtus ta Påliga. Ta läks koos mehega Stockholmi, ametlikult selleks, et õppima asuda, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Pålile meeldis väljas käia ja pidutseda ning vahel pruukis ta uimasteid. Julia oli ka proovinud.

Kahekümne kuue aastaselt oli ta ära pruugitud, haige ja üksi.

Niipea kui Julial probleemid tekkisid, oli Pål jalga lasknud. Ning tal polnud perekonda, kellele toetuda. Aga ta oli ennast jalule ajanud. Jätkanud sotsiaaltöö õppimist, eksamid napilt ära teinud.

Pärast mõnda pikemat asendust Stockholmis oli ta saarele tagasi kolinud ja alustanud tööd sotsiaalosakonna vanurihoolduse üksuses. Pål oli talle järele tulnud ja nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, oli ta jälle mehe võimu all.

Påli, kes heitis ta kõrvale siis, kui äng oli kõige hullem, otsis ta üles, kui ennast jälle paremini tundis. Ta poleks kindlasti tohtinud nii rumal olla, et mees uuesti oma ellu lasta. Kuid kindel olemine jooksis liiva, kui Påli tahe oli palju tugevam ning mees oli armastav ja hoolitsev. Julia oleks pidanud õppust võtma naistelt, kellega ta kohtus peredega töötades, naistelt, kes olid eelistanud halba ja ohtlikku suhet üksindusele. Nendelt, kelle tahe oli 15

murtud, nendelt, kel puudus julgus. Täpselt nagu temal endalgi.

Iga kord, kui Julia õhutas kedagi südant rindu võtma ja politseisse teatama, tundis ta ennast silmakirjateenrina. Aga pärast jutu­ajamist pastoriga oli tema otsus kindel. Pål peab tema elust kaduma.

JULIA TUHNIS VANNITOAKAPIS , võttis peitekreemi ja

määris lõual olevale sinikale, mis oli nüüdseks sinakaspunase tooni omandanud. Pål oli eile õhtul tegutsenud kauem kui tavaliselt. Sinikad rinnal ja käsivartel, jalgadel ja seljal olid kreemiga varjamiseks liiga suured. Tema kolleeg Liv oli alles eelmisel nädalal küsinud, kuidas ta saab soojal suvisel ajal iga päev pikkade varrukate ja kõrge kaelusega riideid kanda. Julia oli öelnud, et tunneb ennast natuke tõbisena ja kehvasti. Ei midagi hullu. Küll läheb varsti üle. Juba gümnaasiumiajast saadik, kui nad ühes rühmas prantsuse keelt õppisid, oli Julia tundnud ennast Livi seltsis ebakindlana. Jälgituna, naerualuse või eiratuna. Nii vähe oli vaja, et alaväärsustunne taas lõkkele lööks.

Oli selge, et Liv kahtlustab midagi ja tema küsimused jõudsid tõele aina lähemale. Julia katsus temaga kahekesi jäämist vältida.

Nüüd oli Liv koos pojaga Austraalias puhkusel ja Julia asendas teda peredega tegelevas üksuses. Teadmine, et Liv on teisel pool maakera, oli tõeline kergendus.

Julia hiilis magamistuppa tagasi oma riiete järele. Ta ei julgenud kummutisahtlit lahti tõmmata, et midagi uut otsida. Eilsed riided pidid asja ära ajama. Kui silmad hämarusega harjusid, nägi ta Påli selgesti – mees lamas selili, tekk pealt ära, alasti, kael paljas ja pea kuklas. Ta norskas. Ilastas kergelt. Julia seisis täiesti liikumatult ning vaatas teda. Poolpikad tumepruunid juuksed katsid ühte näopoolt. Mehel oli üks pool tume, mida ta hästi varjas, ja teine hele. Hele näopool naeratas unes – ja meenutas hetki, kui mees oli tema vastu õrn olnud. Tume, ettearvamatu pool oli 16

tugevamaks muutunud. Kontrollivajadus oli kasvanud sellest ajast saadik, kui mees alalise töökoha kaotas ning pidi kas mustalt töötama või helistamise peale tunnitööd tegema. Lühikese peadpööritava hetke jooksul mõtles Julia, kui kerge oleks mees une pealt ära tappa. Kiire noahoop enesekaitseks, enne kui mehe jõud une halvavast haardest toibub.

3 AINULT HAVAI SÄRK seljas ja aluspüksid jalas, vaatas politsei­ inspektor Jesper Ek ennast peeglist ja kohendas valget õlgedest panamakübarat, mille ta oli Traderast* ostnud. See muutis ta mõne sentimeetri pikemaks. Mustade kingade paksud tallad aitasid samuti kaasa, kuigi need jalavarjud olid palava ilmaga väljakannatamatud. Sinna juurde teksased ja valge pintsak ning ta on valmis koos kolleeg Per Arvidssoniga, kes samuti vallaline, suveööle ja rahvahulgale vastu minema. Nad olid üle kümne aasta koos töötanud ja seltsis Gotlandile tulnud.

Joakimi hääl tõi Jesperi tegelikkusesse tagasi: „Kurat võtaks, paps, sa ei kavatse ju ometi niimoodi rahva sekka minna? Tõsiselt ka või?“ Poeg tuli aurupilve saatel vannitoast välja, rätik ümber puusade. Pärast lühiajalist viibimist Svartsjö vanglas, kus kandis karistust peksmise eest, oli ta isakoju kolinud. Ek oli uhke selle üle, et Joakim oli üles öelnud tutvuse endiste semudega ja püüdnud uut elu alustada. Mis polnud lihtne, kui talle ainult juhutöid pakuti. Joakim oli pikka kasvu, tumedate lokkis juuste ja erksiniste silmadega. Nii tema enda kui ka oma ema nägu. Jesper kahetses ikka veel südamest, et oli naise paanikas maha jätnud, *

Veebioksjon Rootsis – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

17

kui too rasedaks jäi. Nad olid ju toona nii noored ja kui Jesper oma veast aru sai, oli naine koos uue mehega eluga edasi läinud ja keeldunud Jesperit oma ellu tagasi lubamast. Kuid Joakim on tema poeg, selles ei kahelnud Ek mitte minutitki. Nad on loomult vihale ajavalt sarnased. „Oma arust olen ma niimoodi päris kena. Mis siin viga on?“ küsis Ek. „Sinusugused mehed kannavad musta. Mustad teksad, must T-särk ja must või ehk beež pintsak. Sa näed välja nagu kuradi tola.“ „Keegi peab ju selles mornis maailmas meeleolu paremaks tegema.“ „Kas keegi teine ei võiks seda teha? Võiksid vähemalt särgi ära vahetada. Selliseid kirjusid Havai särke kannavad ainult Ullaredi* ostupõrgu kurvad tüübid. Oled kindlasti näinud telekas seriaale, kus nad mossis näoga oma autosuvilate ees istuvad ja liha grillivad, samal ajal kui nende moorid terve aasta jao šampooni ja kaalukomme ja šokeerivalt odavaid liibukaid kokku ostavad, nii et neil pole puhkusele sõitmiseks raha. Nad on Ullaredi vangid, kes mossitavad ja kuseleiget õlut joovad. Sihukesed mehed kannavad Havai särke. See on omamoodi vangirüü.“ „Nad kannavad seda protestiks halli argipäeva vastu. Minu arust on kena, kui on natuke värvi. Naised tohivad värvilisi riideid kanda! Ma püüdlen võrdõigusliku ühiskonna poole.“ „Oi, see on küll ootamatu! Sa polnud Jarita vastu just kena, kui ta politseisse tööle tuli.“ „Jarita tuli meile praktikale, et ametit õppida. Praktikant peab kogenud kolleege kuulama, õppima, kuidas töö käib, ja *

Rootsis Hallandi maakonnas asuv küla, kus asub suur kaubamaja Gekås. See on suurim pood nii Rootsis kui ka Skandinaavias ning poe kasv on teinud Ullaredist enam-vähem rootslaste madalate hindade sünonüümi.

18

mitte ülbitsema. Algul pidas ta ennast kuradima jubedalt üleval, aga praegu saame paremini läbi, eriti siis, kui eri kabinettides oleme. Kas teadsid, et ta sai meile tööle?“ Joakim kehitas õlgu, nagu ei läheks see talle üldse korda.

Ek vaatas pojale uurivalt otsa: „Kas te praegusel ajal kohtute?“ „Ei,“ surus Joakim lõuapärad kokku, tema silmad tõmbusid pilukile.

Ek jätkas vastuseisust hoolimata: „Miks?“ „Võib-olla sellepärast, et mul on paps, kes kannab Havai särki ja on torisev ja tagurlik vanamehetarikas. Mis sina arvad?“ Toon oli väljakutsuv, ent Ek kuulis sõnade taga meeleheidet. „Sa olid temasse kõrvuni armunud. Eks ole? Kas oled ikka veel?“ Ek hoidis hinge kinni ja ootas plahvatust.

Joakim polnud tahtnud sellest rääkida. Jaritat oli vägistatud, samal ajal kui Joakim kõrvaltoas oli. Ta polnud saanud Jaritale appi minna, sest need raisad, kes majja tungisid, olid teda kinni hoidnud ja uimastanud, kuni ta teadvuse kaotas. Pärast seda katastroofilist ööd oli tärkav suhe välja surnud. Joakim tahtis, ent Jarita mitte. Ta ei teadnud, kuidas neiule uuesti ligineda.

Plahvatus jäi toimumata ning Joakim vastas rahulikult ja veidi kurvalt: „Ilmselt küll. Miks sa ei võiks selle idiootliku särgi asemel musta T-särki ja musti teksaseid kanda? Kuramus, selle peal on pisikesed päkapikud, Näe, vaata. Pisikesed kuradima helesinised päkapikud spinati sees.“ „Valge T-särgi ma võiksin ikka selga panna. Praegu on ju suvi.“ Joakim oli seda nägu, nagu kavatseks karjuda, kuid rahunes maha. Jesper oletas, et poeg luges vangla terapeudi õpetuse järgi vaikselt kümneni, enne kui talitsetud häälega vastas: „Valge on liiga läbipaistev. Pole just kena vaatepilt, kui oled jõudnud sellesse ikka, et sul on tekkinud mehetissid ja sa näed riietes kenam välja. Kuidas selles laulus oligi … sinu rinnad on 19

nagu pääsukesed pesal? Kuigi sinu tissid näevad välja nagu masenduses öökullid. Arvad sa, et naised sind nähes kihku täis lähevad, et sa meeldid neile, kuna su rinnahoidja korv on suurem kui neil? Kuramus, paps, võta ennast käsile. Kui sa trenni teha ei jaksa, peaksid vähemalt niimoodi riides käima, et häbi ei ole.“ Joakim tõmbas häälekalt läbi nina õhku sisse ja hingas ühest suunurgast välja.

Ek sai aru. Tema riidevaliku peale pahandamise põhjuseks oli miski muu. Temalgi polnud kerge Jaritast rääkida ja ometi just seda tahtis Joakim teha – kogu aeg. Ek soovis, et oskaks ise paremini tunnetest rääkida. „Kuidas ta ennast tunneb?“ küsis Joakim. „Minu arust vist üsna hästi. Me panime need raiped kinni, kes tema ja Hartmani tütre kallal vägivallatsesid, aga Jarita suguselts on temaga kuradi karm. Ma juhtusin kuulma, kui ta Mariaga sellest rääkis. Jarita vanaema keeldub temaga kokku saamast.

Justkui oleks Jarita selles ise süüdi, et ta ära vägistati, ja on nüüd häbiks tervele perele.“ Joakim pigistas hetkeks silmad kinni ja surus käed külgedel paar korda rusikasse. „Kas ta kohtub mõne teise kutiga?“ küsis ta tõsiselt. „Ei tea.“ Seda võis Ek ausalt öelda. Ta ei teadnud Jaritast kuigi palju. Nad olid kõveriti alustanud, kõveriti jätkanud ning Jarita töötas enamasti koos Maria Werniga.

JESPER PANI SELGA musta T-särgi ja jalga paari musti teksa-

seid, viskas heleda pintsaku üle õla, et Hotell Solhemi minna.

Seal kohtub ta Arvidssoniga, nad teevad ühed õlled ja lähevad siis Stora torgetile. Ta kõndis mööda randa, ehkki puhus paras tuul, mis tahtis kogu aeg ta valge kaabuga mängida. Ta polnud Arvidssoni kampa võtnud, kuigi neil oli üks tee, ja sellel oli oma mõte. Ek lootis, et näeb taas ühte inimest ning tahtis siis üksi olla.

20

Ilmutust, nagu kolleegid tavaliselt naljatamisi kutsusid punapäiseid naisi, kelle pärast ta mõnikord transsi langes. Esimesest pilgust armumine oli tema elu needus. Ta mõtles Gloriale. Neil oli olnud mõni kuu ebakindlust ja sügavat õnne, enne kui ta Gloria tapetuna leidis. Ta ei tahtnud selle peale mõelda, sest kui ta seda tegi, ei suutnud ta lakata ketramast, mis oleks saanud, kui ta oleks nii või naa tegutsenud. Nad olid mõrvari kätte saanud, aga Gloria oli igaveseks läinud.

Enne vana sadamahoonet keeras ta Södra Slottsgatanile, läks mööda linnamüüri äärt ja lahkus läbi kitsa värava vanalinnast.

Ta seisatas hetkeks, et kogu rohelust endasse haarata. Kividest laotud võlv oli nagu raam haljendava raja ümber. Seespool võlvi nägi ta ühest teisest ja võimsamast ajast pärit lossivaremete kive.

Ta võttis mobiili ja tegi paar pilti.

Just jaanilaupäeval oligi ta näinud toda võõrast naist, kes istus palissaadide juures pingil, üksik roos kõrval. Naisel oli seljas pikk valge õhukeste voogavate varrukatega kleit ning karikakardest ja rukkililledest pärg punastel juustel. Need juuksed hõõgusid õhtupäikeses nagu tuli. Naine oli nii ebamaiselt kaunis ja samal ajal nii kurva olemisega, et see lõikas Eki hinge. Sest naine oli nii Gloria moodi. Lühikeseks viivuks oli ta – jaanilaupäeval ja täiesti kainena – mõelnud, et see on tema. Et Gloria on tagasi tulnud. Naine, kellega ta oli kavatsenud koos vanaks saada, kui too ainult elus oleks.

Möödunud nädala jooksul oli Gloria pilt kahvatunud ja mälestus pingil istunud naisest piinaval moel tema koha üle võtnud. Ta peab naist uuesti nägema. Palissaadide juures künkast üles minnes kirus Ek oma lollust. Mida ta õigupoolest teeb? Ta on jupp maad üle neljakümne ja jahib ikka veel eilse päeva seebimulle. Nüüd nägi ta pinki. See oli tühi. Süda jõnksatas. Ta oli kujutlenud, et punapea istub seal. Tema istunuks naise kõrvale, et lahti tulnud kingapaela siduda, ja nad oleksid 21

lobisema hakanud. Ta oli tõepoolest vasaku jala kinga paela lahti jätnud ja mõne repliigi ette valmistanud. Oli mõelnud, et siis viib üks asi teiseni ning ta saab naise meiliaadressi ja telefoninumbri. Aga naist polnudki seal. Ja võib-olla ongi parem. Ilmselt on naine nelja lapse ema ja peab kodus kasside varjupaika. Või siis on ta karjääri­naine, kes on abielus oma ametiga. Või on tal hullumeelne naer. Või pole üldse naljasoont. Võiks veelgi hullem olla. „MIKS ME PIDIME just siin Solhemi hotellis kokku saama?“ küsis Arvidsson, kes oli hotelli raamatukogus oodanud ja lehte lugenud, pikad jalad põrandal välja sirutatud. Arvidsson oli näost punane, ehkki tõenäoliselt mitte sellepärast, et oli pidanud ootama. Harilikult ei teinud ta sellest eriti välja. Aga ta oli punapea ega talunud kuigi hästi päikest. „Sest Tomas Hartman räägib sellest alati. Ta ütleb, et Borgen ja Solhem on kõige parem käik. Küllap oled kuulnud.“ Jesper Ek polnud varem siin käinud. Uusi kõrtse tekkis kogu aeg. Ta silmitses heakskiitvalt vestibüüli ja õdusat baari, kus seinu katsid briti stiilis puupaneelid.

Arvidsson naeris: „Seitsmekümnendatel, Hartmani nooruses oli see popp koht. Tomas läheb varsti pensionile. Ilmselt rääkis ta Solhemist siis, kui vanadest headest aegadest pajatas.

Praegu on siin hotell, mitte diskoteek. Natuke süüa võib saada.

Ma uurisin veidi asja. Istume väljas terrassil, eks ju?“ Ek pani lugemisprillid ette. Üks sang oli katki ja teibiga kinni pandud. Ühe peadpööritava viivu rehkendas ta, kui palju raha tal võiks arvel olla. Ta oli kodus paar võileiba söönud, et raha kokku hoida. Ilmselgelt tahtis Arvidsson, et nad sööksid.

Ta oleks pettunud, kui peaks üksinda nosima. Nad võtsid istet ja tellisid kumbki ühe Wisby Klosteri ning silmitsesid menüüd.

Arvidsson valis veiselihast carpaccio ja veinikastmes tigude vahel, 22

Ek tellis taldriku tapaseid. Üks kindel kaart ebakindlas maailmas.

Arvidsson on natuke suurem nautleja, ta riskib ka toore toidu ohtudega. „Kuidas Hartmanil läheb? Ma pole teda esmaspäevast saadik näinud. Oled sa midagi kuulnud?“ küsis Ek ja tänas toidu toonud ettekandjat. Pärast seda, kui vabastati Tomas Hartmani tütar, keda oli ühes paadikuuris kohutavates tingimustes vangis hoitud, oli ülemus üksjagu töölt eemal olnud, algul haiguslehel ja siis palgata puhkusel. Sofi vajas tema tuge. Veebruaris oli Sofi poja ilmale toonud. Aga ta polnud suutnud lapsest rõõmu tunda, vaid teda tabas raske sünnitusjärgne depressioon. Tomas ja tema naine hoolitsesid kodus Sofi ja pisikese Simoni eest. Pärastpoole oli Marianne peamise oma õlgadele võtnud, nii et Tomas sai tööle naasta. „Hartman on väsinud. Aga mis ta teha saab? Täiskasvanud lastega ju lapsehoolduspuhkust ei anta. Võib-olla titaga, aga mitte Sofiga, kuigi too on haige ja üksikema. Tomas kardab, et pisike Simon antakse kasuperesse. Lastepolikliinik oli sotsiaal­ osakonnale häiret andnud.“ „Tahad sa öelda, et nad võivad Sofi lapse hooldusele võtta?

Pärast seda, mis ta läbi elas?“ Ek ei uskunud, et see võimalik on. „Jah, kui ta ei suuda lapse eest hoolitseda ja asi hulluks läheb.

Aga Tomas ja Marianne on ju abiks ja toetavad teda. Hartman ütles, et Liv Ekdal tegeleb sellega. Aga tema on praegu puhkusel ja keegi asendab teda. See teeb Hartmanile muret.“

23