1 . P E AT Ü K K
Polnud kahtlust, et seda lämbet augustiõhtut ähvardas oma lärmaka saabumisega õnnistada äike, kui Monica Noble targu viimase pesu nööri pealt ära tõi ja oma rõõmsameelselt kollasesse kööki läks. Lükanud niisked tumedad juuksed lauba eest ära, läks ta külmkapi juurde, valas endale suure klaasi imeliselt külma sidrunijooki ja neelas sellest kolmveerandi korraga janu kustutuseks alla, enne kui asus riideid voltima. Ta oli peaaegu lõpetanud, kui abikaasa Graham Noble töötoast kohale vantsis ja veekeetja tööle pani. Graham oli kakskümmend aastat teeninud Cotswoldi mägikuurordi väikese Heyford Bassetti küla kirikuõpetajana, aga abielus oli ta vaid viimased kaks. „Kas proua Parsonsiga on kõik korras?“ küsis Monica, teades et Graham oli äsja vestelnud ühe külaelanikuga, kelle mees pidi süveneva haiguse tõttu peatselt ratastooli jääma. „Ta on uskumatult rõõmsameelne, kui asjaolusid arvestada,“ vastas mees väikese ohkega. „Ma pole kindel, kas reaalsus on talle veel kohale jõudnud. Võtan kohe hommikul sotsiaalosakonnaga ühendust.“ Ta valas keevat vett teekannu ja küsis vaikselt: „Võtad ju ka tassikese, eks?“ Monica pani volditud pesu kõrvale, läks mehe selja taha ja libistas talle lohutuse ja toe pakkumiseks käed ümber piha. Kolmekümnekuuesena oli ta mehest viisteist aastat noorem. Mitte, et vanusevahe kuigi tuntav oleks olnud, sest Graham nägi