MINU MADEIRA
TÖÖ LEIDMISE LUGU „Tere, olen ikka veel töötu,“ kirjutan vastumeelselt ja iseendalegi üllatuseks oma iganädalases blogipostituses kodustele.
Asjad liiguvad siin saarel üldjuhul üsna aeglaselt ja kõigil on aega oma rahulikus tempos elu nautida. On aega hommikusöögiks, ajalehe lugemiseks, mõnusaks vestluseks naabriga. Ja kogu selle rahulikkuse keskel olen mina. Keeristorm, mis ei püsi hetkekski paigal. Kohalike teosammul veniva elutempoga võrreldes olen ma nagu kiirrong, mis märkamatult mööda vuhiseb. Ma ei oska lihtsalt mittemidagitegemist nautida, nagu madeiralased seda teevad. Üritasin paar esimest nädalat tööotsimise kõrvalt end rahulikult sisse seada, päevitamas ja ujumas käia ning lihtsalt puhkuserežiimil olla, kuid peas tiksuv mõte ajaraiskamisest ei anna mulle kuidagi rahu. Olen veel ühe nädalaga ära õppinud, et kiiresti ei juhtu siin midagi. Välja arvatud kuulujutud. Need levivad nagu kulutuli. Seega ei imesta ma sugugi, kui hommikul väikesesse pruunide seinte ja suitsust läbi imbunud kohvikusse istudes mind järsku kõik teretavad. „Olá! Bom dia, menina,“* ei suuda kaks kõrges eas härrat oma vaimustust peita ja kukuvad omavahel midagi kiirelt rääkima, vahelduva eduga minu poole kiigates. *
Olá! Bom dia, menina – tere hommikust, tüdrukuke. (portugali k) 55