MINU MADEIRA
TÖÖ LEIDMISE LUGU „Tere, olen ikka veel töötu,“ kirjutan vastumeelselt ja iseendalegi üllatuseks oma iganädalases blogipostituses kodustele.
Asjad liiguvad siin saarel üldjuhul üsna aeglaselt ja kõigil on aega oma rahulikus tempos elu nautida. On aega hommikusöögiks, ajalehe lugemiseks, mõnusaks vestluseks naabriga. Ja kogu selle rahulikkuse keskel olen mina. Keeristorm, mis ei püsi hetkekski paigal. Kohalike teosammul veniva elutempoga võrreldes olen ma nagu kiirrong, mis märkamatult mööda vuhiseb. Ma ei oska lihtsalt mittemidagitegemist nautida, nagu madeiralased seda teevad. Üritasin paar esimest nädalat tööotsimise kõrvalt end rahulikult sisse seada, päevitamas ja ujumas käia ning lihtsalt puhkuserežiimil olla, kuid peas tiksuv mõte ajaraiskamisest ei anna mulle kuidagi rahu. Olen veel ühe nädalaga ära õppinud, et kiiresti ei juhtu siin midagi. Välja arvatud kuulujutud. Need levivad nagu kulutuli. Seega ei imesta ma sugugi, kui hommikul väikesesse pruunide seinte ja suitsust läbi imbunud kohvikusse istudes mind järsku kõik teretavad. „Olá! Bom dia, menina,“* ei suuda kaks kõrges eas härrat oma vaimustust peita ja kukuvad omavahel midagi kiirelt rääkima, vahelduva eduga minu poole kiigates. *
Olá! Bom dia, menina – tere hommikust, tüdrukuke. (portugali k) 55
TÖÖ LEIDMISE LUGU
Blond. Sinisilmne. Tätoveeritud. Mhmh, minust on korraga saanud väike kuulsus. Üritan sellest mitte välja teha ja tellin kiirelt kohvi, et järgmist tööotsimise ekspeditsiooni alustada. Kurjade kulmudega härra leti taga ei ole aga minust sugugi vaimustuses ja teeb näo, nagu ta ei oleks minu inglise keelest midagi aru saanud. Käsi laiutades teeb ta mulle žesti „ma ei tea, mida sa just ütlesid“ ja kaob siis kuhugi tagaruumi. Ilmselgelt ei meeldi talle turistid. Võtan peas kokku kogu oma seni õpitud sõnavara ja hõikan kõvema häälega, nii et härrad laua taga kohmetult tarduvad. „Vabandust, aga ma palusin üht espressot. Ma võin ka mujale minna,“ kordan järsku endalegi ehmatusena valjemal toonil, mille peale vana tagaruumist järsku välja tuleb ja masina urisedes mulle üle kohvi valmistab. „Palun vabandust, ma ei teadnud, et te portugali keelt oskate. Teate, tavaliselt meil siin naisi ei käi.“ „Mis mõttes ei käi? Miks?“ küsin igaks juhuks üle. „Te ei tea siis? Mehed käivad oma naistest siin puhkamas. Naised siin ei käi,“ selgitab härra ja ulatab mulle kauaoodatud kohvi. Joon selle kahe lonksuga ära, tänan teda ja sammun kohvikust hämmeldunud näoga välja. Tõepoolest, kui nüüd hästi meenutada, ei ole ma hommikuti vähemalt oma uue kodu tänava kohvikutes näinud ühtegi naist. Kas võib olla, et see ongi kohalik kirjutamata reegel, mille kohaselt ei tohi ükski naine pruunide seintega kohvikutes käia? Katsun edaspidi kohalikke vanahärrasid mitte ärritada ja siinses kohvikukultuuris paremini orienteeruda.
56
MINU MADEIRA
Tööotsing on jätkuvalt aktuaalne teema ja kahjuks venivad asjad ootamatult pikale. Ükski läbikäidud koht ei ole mulle tagasi helistanud ega kirjutanud. Käin läbi veel paar turismikeskust, kuid tulutult: viimasel ajal on saarel palju prantsuse turiste ja paljud kohad nõuavad töötajatelt vähemalt suhtlustasandil prantsuse keele oskust. Kohalikele see probleeme ei tekita, kuna paljudes koolides õpetatakse võõrkeelena inglise keele asemel hoopis prantsuse keelt. Nii peangi keskpäevaks tõdema, et turismiga seotud töökohta mulle siin saarel ilmselt ei ole. Istun ühel pärastlõunal korteri terrassil ja üritan endale positiivseid mõtteid sisendada. „Kõik läheb hästi, sul on aega veel küllalt. Kõik käibki saarel aeglaselt, harju ära. Ja sul on vähemalt tõlketöö. Ja kui midagi ei suju, siis maailm ei lakka selle pärast kohe olemast,“ rahustan end oma ema kuulsate sõnadega. See on mul omaette mantraks saanud iga kord, kui mõni tagasilöök mind heidutama tikub. Ei, see ei ole vabandus või ettekääne, millega oma läbikukkumist leevendada. Pigem aitab see mõista, et enesehaletsus ei tee olukorda paremaks ja muretsemise asemel võiks jalad kõhu alt välja võtta ning tegutsema hakata. Võtan endale mõttes ülejäänud päeva tööotsingust vabaks ja naudin päikest. Kuskil laulavad linnud. Meri on piisavalt lähedal: kui hästi kuulata, kuuleb lainete kohinatki. Tuleb meelde, et seda ma ju tegelikult tahtsingi, kui orav-rattas-elu kauamängiva plaadi kinni panin. 57
TÖÖ LEIDMISE LUGU
Ühtäkki heliseb telefon – kohalik tundmatu number. Kõhklen hetke, sest aiman, et ees ootab pikem vestlus portugali keeles. „Jaa, tere.“ „Tere, mina olen Aleixo, Antonio sõber. Ta mainis, et sa oled saarel ja otsid tööd. Kus kandis sa täpselt asud?“ „Jah, otsin tõepoolest. Olen Funchali kesklinnas,“ räägin kõvasti purssides lihtsates lühilausetes, endal keel juba sõlmes. „Väga hea. Räägiks ehk sellest tööst, saame umbes poole tunni pärast Dona Mecias kokku. Näeme seal!“ vuristab ta (hakkan sellega juba ära harjuma). Kuna Funchal ise on üsna väike, ei pea ma kohe kiirustama hakkama, urgitsen kotist oma pildiga CV ja loen selle veel kord tähelepanelikult üle. Töökogemust nagu on, kohvikus ja hotellis olen ka varem töötanud. Äkki läheb seekord õnneks... Dona Mecia on üks mõnus hubane koht, kus kohalikud käivad hommikukohvi joomas ja ümbritsevate kontorite töötajad lõunal. Õnneks on lõunatund juba läbi ja leian kiirelt ühe vaba laua, tellin endale carioca de limão ehk sidrunikoore tõmmise (kohvi enam ei taha – olen täna harjumatult palju kohvi joonud) ja jään kaaslast ootama. Telefoni teel rääkides läks mul täiesti meelest küsida, kuidas ma ta ära tunnen, kuid aiman siis, et hoopis tema tunneb minu ära, sest ümberringi istuvad laudades tumedate juuste ja silmadega kohalikud. Ja mina nende keskel nagu valge riisitera. Mhmh, küll ta mu ära tunneb. Ja juba astubki poodi-kohvikusse geeliga sätitud soengu ja ideaalselt pressitud ülikonnaga noormees, näol lai säravvalge naeratus ja käes kaks telefoni. Tumesinise ülikonna all särab heleroosa kalli brändi triiksärk. Triiksärgi ülevalt lahti 58
MINU MADEIRA
jäetud nööbid paljastavad karvase ülakeha (kohalik mood) ja kaelas rippuva raske kullast keti, mille otsas ripub suur rist. Ärimees, kahtlemata. Tervitame teineteist ja istume maha. „Antonio rääkis, et sa oled Eestist. Kas seal on ka mägesid?“ uurib ta. „Eee, no mitte päris. Kas me võiksime inglise keeles rääkida? Ma ei tea veel eriti sõnu,“ vabandan end välja. „Eesti on tasane maa, teie mõistes mägesid seal ei ole. Aga ilus loodus on seal küll.“ „Aa, mulle sobib inglise keel ka, saangi harjutada! Sa oled varem teeninduses töötanud, eks? Siis on mul sulle võib-olla isegi tööd pakkuda. See baar, millest Antonio sulle rääkis, ei saa veel niipea valmis, aga ühes teises kohas saaksid ehk tööd küll. Ma ei ole veel kindel, kas sa talle sobid, aga mul on üks hea tuttav senjoor Marco. Tal on turismibüroo. Võime sinna kas või kohe minna, kui sul veel aega on. See ei ole siit kaugel.“ „Jaa, mul on aega küll, võime minna,“ ei suuda ma sülle kukkunud õnne uskuda. Töö. Turismibüroo. Kohe praegu. Need kolm asja ühes lauses on see, mida ma olen viimased kaks nädalat pingsalt oodanud. Maksan viisakusest ka Aleixo kohvi kinni ja astume kohvikust välja. Kui paljud linnas elavad kohalikud sõidavad siin enamasti rolleritega, siis endast lugupidav ärimees Aleixo kimab mööda Funchali vaikseid tänavaid C-klassi mersuga. Tegelikult on mulle üldse arusaamatu, miks peab kilomeetri läbimiseks autoga sõitma, kui saab ka jala, aga vastu vaidlema ma ei hakka, arvestades, et see on hetkel mu ainus võimalus leida enam-vähem huvitav töö. Peatume ühe hotelli ees, mille kõrval on väiksemad poedkohvikud, ja astume hoonesse, mis tundub olevat maha59
TÖÖ LEIDMISE LUGU
jäetud. Maja ees annab päevinäinud ja poolenisti lagunenud silt teada, et tegemist on Monumental Lido ostukeskusega, kuid lähemalt uurides näib, et paljud rentnikud on oma poekesed siin kinni pannud ja majas haigutab tühjus. Teisel korrusel paistab olevat väike kohvik, selle all vihmavarjude pood, suitsu- ja postmargipood ning kõige selle keskel üksik sularahaautomaat. Kõige uuem rentnik on siin ilmselt vasakut kätt asuv büroo, mille seinal seisab uhkelt Madeira Happy Tours, logoks loomulikult naeratav päike. Aleixo sammub klaasuksest sisse ja tervitab meie poole seljaga askeldavat pikka kasvu meest. „Olá, senjoor Marco. Pole ammu näinud. Kuidas läheb?“ „Oi, Aleixo, rõõm näha. Kiirelt ja töiselt, aga ikka hästi. Tere ka teile, kuidas teie nimi on?“ uurib senjoor Marco mind, nagu putukateadlane uuriks mõnd haruldast liiki isendit. Tutvustan end portugali keeles juba stampväljendiks kujunenud lausega: „Tere, mina olen Marita, tulen Eestist ja otsin tööd. Oskan mitut keelt ja saan portugali keelest juba enamvähem aru ka, aga veel ei räägi seda.“ Senjoor Marco pahvatab selle peale kõva häälega naerma ja Aleixo ühineb temaga. „Väga tore, Eestist pärit Marita, kes oskab mitut keelt. Tundub, et meil on, millest rääkida,“ parodeerib Marco minu pikka sissejuhatust. „Aleixo, jääd ka siia või vurad kohe minema?“ „Kahjuks pean minema, aga jätan su ju väga heasse seltskonda,“ pilgutab ta silma (ma ei tea, kas mulle või Marcole, äkki mõlemale) ja jätab meid nüüd klaasseintega büroosse kahekesi. Algul tundus mulle see silmapilgutamise komme üpris veider. Eriti kuna mul endal puudub selline näolihaste 60
MINU MADEIRA
liigutamise oskus. Enamasti pilgutan mõlemat silma korraga, suutmata otsustada, kummaga parem pilgutada oleks. See omakorda võib vaatajale jätta mulje, et mul on mingi imelik silmalihaste spasm. Kokkuvõttes väldin ma kelmika silmapilgutuse tegemist. Samas olen paari nädala möödudes jõudnud arusaamale, et siin on see omaette tervitus sõpradetuttavate vahel ja ei pea sugugi tähendama lähenemiskatset või kurameerimist. Kui veel täna lõunal tundus mulle, et ma ei leia niipea sobivat tööd, mis võimaldab mul saart ja keelt tundma õppida, siis õhtuks on asjad kategooriliselt suunda muutnud. Senjoor Marco pakub mulle tööd giidina ja müüjana, mis tähendab paaril korral nädalas kontoris olemist ja eri sihtkohtadesse piletite müümist ning ülejäänud ajal ekskursioonidel kaasas käimist. Saare nelja eri sihtkohta sõitev Madeira Happy Tours pakub ekskursioone mitmes keeles ning tundub, et alates tänasest giid Maritaga peale inglise keele ka vene keeles. Pärast vestlust selgitab Marco, et kuna büroo teenib hetkel väga vähe raha, ei saa ta mulle töö eest eriti palju palka maksta. Palka saab iga kahe nädala tagant ja ilmselt tema enda taskust, mitte firma omast. Kuna Eesti ravikindlustus mul veel kehtib ja tõlketööga elan kenasti ära, ei hakka ma pikalt protestima ja võtan tööpakkumise nurinata vastu. „Kaua ma siia saarele ikka jään, aastaks ehk heal juhul,“ rahustan end mõttes. Kokkulepe Ruiga jäi, et niipea kui ta on oma isa poodi leidnud asendaja, kes töökoormuse enda peale võtab, hakkame Eestisse kolimist plaanima. Või noh, mina oma peas olen selle juba ammu valmis plaaninud.
61
TÖÖ LEIDMISE LUGU
Lisaks kummituste ostukeskuses olevale büroole on Marcol veel kaks kohta, kus erinevaid saareekskursioone müüakse. Küll saab nende kaudu minna sukelduma, küll mägedesse matkama, mägijõgedesse mööda kaljusid trossidega laskuma, vaalavaatlemise ekskursioonile või varavalges kogenud kaluritega tuunikala püüdma. „Kõike saab ja enamgi veel,“ uhkustab Marco mulle eri brošüüre näidates. „Sinu ülesanne on rääkida kõigest nii, nagu sa oleksid neid ekskursioone ise proovinud. Ma arvan, et sind usaldatakse rohkem, oled neile nagu oma inimene.“ „Oma inimene ehk siis heledama nahatooniga?“ mõtlen ma endamisi. Selge. Veidi absurdne loogika, kuid tundub, et see peab vähemalt esialgu paika: enne kui kontorist lahkuda jõuan, astub kummituste ostukeskusesse kaks inglise vanadaami, ilmselt kõrval olevast hotellist. „Me tahaksime kogu saart näha, kas teiega saab?“ uurivad nad seinal olevat Madeira kaarti vaadates. „Jah, ikka saab, kui kaua te siin olete? Saame teid igasse saare nurka viia,“ hakkab müügimees Marco usinalt tööle ja viipab mulle, et ma üle võtaksin. Laotan lauale laiali ekskursioonide plaani ja müün sealsamas kummalegi daamile neli ekskursiooni saare kõikidesse turismisihtkohtadesse, osa sellised, kuhu ma veel ise jõudnudki pole. Piletid müüdud, väike jootraha saadud. Daamid on õnnelikud, boss on õnnelik ja mina veel kõige õnnelikum. Mul on lõpuks ometi töö.
62