MINU KUUBA
SISSEJUHATUS Lesin rannaliival ning lasen põletaval päikesel end praadida. Lained löövad väikeste pahvakatena randa. Minu kõrval toimetavad krabid ei lase ennast minu kohalolekust karvavõrdki segada. Täiesti ideaalne olemine, kui vaid kitsed, kes üritavad mingil põhjusel puu otsa ronida, ei määgiks ega segaks sellega minu puhkust.
Tegemist on 2013. aasta oktoobripäevaga. Muust maailmast välja lülitununa lesin üksikul rannal, pooletunnise autosõidu kaugusel Kuuba kagurannikul asuvast Santiago de Cubast. Olen esimest korda Kuubal. Koos väikese Eesti sõpruskonnaga kavatseme avastada selle maa ilu ja kultuuri ning samas ka puhata ja laadida patareisid Eesti talve üleelamiseks. Rannas oleskledes tabab mind meeliköitev mõttesähvatus. Mis oleks, kui võtaksin töölt pikemaks ajaks palgata puhkuse, et oma tegemiste ja tuleviku peale mõelda? Selleks, et otsida oma sisemist mina, mille, nagu ma tunnen, olen juba ammu ära kaotanud. Arvatavasti on põhjuseks kuum ilm ning lagipähe paistev päike. Alkoholi süüks ma seda mõttealgatust küll ei ajaks, kuna ei mäleta, et oleksin eelmisel päeval tarbinud seda rohkem, kui meil on Kuubal juba tavaks saanud. Esimene mõte on, et võiks minna elama mõnda Brasiilia kalurikülla ning omandada seal oldud aja jooksul ka kohalik keel. Idee on kannustatud asjaolust, et Brasiilias korraldatakse 9