Toon Tellegen Minu isa
Pildid joonistanud
Rotraut Susanne Berner
Hollandi keelest tõlkinud
Kerti Tergem
DRAAKON & KUU
Originaalteose pealkiri Mijn vader
Copyright © 1994 by Toon Tellegen
First published in 1994 by Em. Querido’s Uitgeverij, Amsterdam
Copyright illustrations © 1994 by Rotraut Susanne Berner
Tõlge eesti keelde © Kerti Tergem 2002
Esmatrükk Huma 2002
ISBN 978-9949-574-80-3
Draakon & Kuu
Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn www.draakonkuu.com
Ma seisin uksel. Olin siis veel väga pisike, aga ma ei mäleta täpselt, kui pisike.
Nägin tornitippe ja viljapõldu, ja mulle tundub, et mu ema küpsetas pannkooke.
Kuulsin rongi häält.
Päike paistis.
Päris kaugel nägin ma täppi, mis minu poole tuli.
Mis see veel on? mõtlesin.
Täpp muutus suuremaks. See muutus mustaks kühmudega asjaks. Asi hüples üles ja alla nagu pall, tantsiskledes, põrgeldes. Sellele tekkisid käed, jalad ja pea.
“Kes sina niisugune oled?” hüüdsin.
“Sinu isa,” hüüdis see asi vastu ja tegi värava lahti.
Minu isa?? mõtlesin. Säärasest polnud ma veel kunagi kuulnud. “Mis asi see veel on?” pärisin.
“Mnjah...”
“Kust sa tuled?” uurisin.
“Eikuskilt.”
Siis veeretas see asi ennast pusast lahti ja põrkles minu jalge juurde.
See tõusis püsti ja oli ühekorraga palju suurem kui mina. Aga mina olin siis veel väga pisike ka.
“Ah sedasi,” ütlesin. “Sina oled siis minu isa.”
Isa noogutas ja tõstis mu õhku ning surus nimetissõr me mu ninale.
“Tere, Joosep,” ütles ta. Seda mäletan ma veel päris täpselt.
See oli suvel.
Minu isa on väga pikk.
Ta on nii pikk, et kui ma tahan talle midagi rääkida, pean ma päris tema otsa ronima.
Sinna on igavesti kauge maa. Eriti kauge on maa tema püksirihmast lõuani.
Enamasti on mul võhm väljas, kui ma tema kõrva äärde jõuan. Ja siis on mul alati meelest läinud, mida ma rääkida tahtsin. Siis ma seisan seal natuke segaduses tema õla peal.
“Jah?” küsib mu isa.
“Noo jah,” ütlen lihtsalt. “Ma mõtlesin, et lähen jalutan natuke, ja siis ma jõudsin siia.”
“Tahtsid sa mult midagi küsida?”
“Ei, ei usu, ei sugugi.”
“Noo.”
Ma puhkan isa õlal ennast välja. Selg vastu tema kaela. Tema õla pealt näen ma tervet maailma.
Ma arvan, et minu isa on maailma kõige vägevam mees. Ma ei tea päris kindlasti, aga üks peab ju kõige vägevam olema. Elevandikarjas on ka üks elevantidest kõige vägevam. Alati. Inimeste seas on seda minu isa. Miks mitte?
Ja mõnikord tuleb mulle korraga meelde, mida ma temalt küsida tahtsin: “Kas keegi on sinust veel suurem?”
“Ei,” ütleb ta. “Aga keegi pole ka väiksem.”
Vaat see on veider vastus.
“Aga mina?” küsin.
“Sina ei ole minust väiksem.”
“Ei ole või??”
“Ei.”
Aga lähemalt isa ei selgita.
Ja sel ajal, kui ma selle asja üle järele mõtlen, ronin ma jälle alla. Mul on väga veider isa. “Mis sa kostad, Joosep,” ütlen ma mõnikord endale, “üks väga veider isa.”
Teistele ma seda ei ütle. Nemad näevad isegi, kui suur ja veider mu isa on.
Lamasin voodis.
Minu voodi all lebas paharet.
Pimedas roomas ta mu voodi alt välja ja kummardu s minu kohale.
Ta ütles mulle jubedaid asju.
“Krants,” ütles ta.
“Kuidas nii?” küsisin.
“Kas mina pean sulle seda selgitama?” küsis tema.
“Jah,” ütlesin mina.
“Ei!” kriiskas tema. “Seda ei pea mina sulle selgit ama!” Ta vehkis rusikaga mu silme ees.
“Ma hakkan sind kägistama,” ütles ta.
“Kägistama?” pärisin. “Mis see on?”
“Kägistama?” küsis tema. “Kas sa ei tea, mis kägistamine on?”
“Ei.”
“Ei tea või??”
“Ei.”
Ta pani oma käed ümber mu kaela ja hakkas pigistama.
“See on kägistamine,” ütles ta.
“Appi!” suutsin ma veel hüüda, lämmatatud häälega. Aga see oli piisavalt kõvasti: mu isa tormas sisse.
Ta tõstis pahareti ühe käega üles. “Nõndaks, paharet,” ütles ta.
Teise käega tegi ta akna pärani lahti, tõmbas kardina kõrvale ja heitis pahareti minema.
Mina olin voodist välja hüpanud ja seisin isa kõrval.
“Kas sa näed, kuidas ma ta minema heidan?” küsis isa.
“Jah,” ütlesin mina.
“Madalalt maa kohalt. Nii peab paharette minema heitma. Mitte kunagi otse üles. Kas pead meeles?”
“Jah.”
“Ja kui sa pahareti üle vee lennutad, pead teda viskama nagu lutsu. Nii et ta vee peal põrkleb. Võtad tal jalust kinni ja lennutad nii, et ta ringiratast keerleb. Sedasi saad teda visata nagu lutsu.”
Isa jutustas, et oli kord ühe pahareti lutsu moodi üle järve visanud. Paharet oli kümme korda vee peal põrgelnud ja siis keset järve maandunud.
“Appi!” oli too hüüdnud. “Mis ma nüüd teen?”
“Uju,” oli mu isa vastanud.
“Kuhu?”
“Teisele kaldale.”
“Oi.”
Seda paharetti polnud ta enam kunagi näinud.
“Lutsu viskamist pead sa õppima,” ütles isa.
Pärast seda lõi ta mu voodi külge plangulaua, nii et seal enam paharettide jaoks ruumi polnud. “Võimalike paharettide,” ütles isa.
