Autoriõigus: Silver Paling ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimet aja: Anna-Maria Penu
Keeletoimet aja ja korrektor: Eva Kink ar
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-153-4 (trükis)
ISBN 978-9916-82-154-1 (epub)
www.petronepri nt.ee
Lennale, Gustavile ja Raimondile, kelle hindamatu abita oleks siinne raamat tunduvalt varem valminud.
Tabula rasa
Pidu ja pi llerkaa r
Just n ii, härra tur vatöötaja
Si na saad fla ieri, tema saab fla ieri, kõik saavad fla ieri!
Baan ian ipuu maja õudused
Di letantidest gurmaan id
Kau n is hetk, oh v iibi veel 177
Õõvaöö Maui l
Kadu nud pärl
Maa i l ma katusel, päikese kodus
Teekond Hanasse 227
Vaba käigu l fi n išisse .
Reaalsuskontroll
Vean end suure vaevaga Toomemäest üles. See kerge tõus mööda Lossi tänavat, mis möödub minu akadeemiliste aastate jooksul teiseks koduks saanud nunnuroosaks võõbatud õppehoonest ning Pirogovi platsist, paneb mind alati mõtlema mu füüsilise vormi hetkeolukorra peale. Seekord pole samuti mingi erand.
Pime ja karge kooljakuu sügiskaamos koos taevast langeva
umbmäärase olluse ning kõikjal teel lebavate läbiligunenud
libedate puulehtedega ei muuda olukorda lihtsamaks. Minu
kõrval ketrab oma peas sarnaseid mõtteid Ave. Tema tume-
sinine tepitud jope, pikkuselt Guinnessi rekordite raama-
tusse pürgiv hiiglaslik sall ja vanaema kootud mütsike on
kahtlemata liiga õhukesed taolise rõske ilma jaoks. Tagasi
Annelinna läheme küll ühistranspordiga, võib-olla väikese vahepeatusega Werneris, mõtleme omaette samal ajal eht-
eestlaslikult väiksemaidki emotsioone välja näitamata künkast üles rühkides.
Õnneks ei pea selle üle pikalt juurdlema, sest jõuame
kohemaid endisesse sünnitusmajja, nüüdsesse Tartu ülikooli sotsiaalteaduste majja Toomemäel. Malelauda mee-
nutavad põrandaplaadid, kõrged laed ja massiivsed uksed
annavad suurepäraselt edasi ajastu hõngu. Teisel korrusel
toimub just täna sissejuhatav infotund kõikidele seiklus-
himulistele tudengitele, kel sihiks Ameerika. Loodetavasti see pole järjekordne raamatumüügi võrgustik, kuhu meid
mõlemaid on aastaid üritatud meelitada, kuid mille spar-
talike töövõtete tõttu oleme pakkumised lahkelt tagasi
lükanud. Sestap oleme põhjendatult skeptilised ka tänase
ürituse suhtes. Võib-olla on see pelgalt väsimus aastatepikkusest õppimisest. Oleme mõlemad viimase aasta
magistrandid – mina ajaloo ja arheoloogia ning Ave mole-
kulaar- ja rakubioloogia erialal –, kel põleb hinges soov end
korrakski lõdvaks lasta ja maailma avastada, enne kui oma
eludega rohkem või vähem ette määratud viisil jätkame.
Siia juurde lisandub veel paras kompott üleüldisest tead-
matusest enda tuleviku suhtes, reisikirg, janu D-vitamiini
järele ning soov hetkekski distantseeruda kogu sellest Eesti
elust, alates kliimast ja sobiva töö leidmise raskustest ning
lõpetades poliitiliste kemplustega ja küllastumusega kõigist
neist negatiivse alatooniga uudistest, mida meedia pidevalt
treib. Kõike seda kokku pannes on tegelikult otsus minna, et mitte öelda põgeneda, juba tehtud, kuigi me ise seda endale
sel hetkel ei teadvusta.
Järgmisel momendil siseneme loengusaali, kus projektori
huuates kuvatakse valgele linale katkeid Eesti tudengite
imelisest ajast Ameerikas. Promovideost jooksevad läbi nii
New York, Las Vegas, San Diego kui ka Hawaii. Kõikidesse
neisse sihtkohtadesse lähevad igal aastal sajad noored eest-
lased – tööd tegema, reisima, elu nautima, tutvusi leidma
või ka reaalsuse eest põgenema. Mis iganes põhjus kellelgi
on, ühel või teisel moel üritatakse oma unistusi täita.
Ühine otsus on meil juba peas tehtud: meie sihtkoht
saab olema Hawaii. Kui juba, siis juba. Võib-olla seepärast,
et mõned aastad varem tegin Ameerikas avastusretke
mööda idarannikut – alates Chicagost, New Yorgist ja
Washingtonist kuni Miami ja Puerto Riconi välja – ning see-
tõttu soovisin avastada midagi uut. Või ehk hoopis selle-
pärast, et Hawaii on enam-vähem kõige kaugem koht maamunal, kuhu Eestist minna saab. Või äkki hüpnotiseerib
meid äsja nähtud video ning kõik see eksootika. Võib vaa-
data üht- või teistpidi, aga otsus on sündinud – meie uus
elu algab Hawaiil.
Me Avega peame end väga pragmaatilisteks inimes-
teks, keda pole kerge mõjutada, kuid sel hetkel oleme
valmis sealsamas ükskõik millele alla kirjutama, et oma
eldoraadosse pääseda, nüüd ja kohe. Siiski on vaja eelne-
valt teha mõned ratsionaalsed arvutused. Kaks tudengit
ilma erilise sissetulekuta. Ainuüksi Hawaiile pärale jõudmiseks on tarvis minimaalselt tuhatkond eurot per nase.
Programmitasud ja tööviisad teist samapalju. Elu kohapeal kuni töö leidmiseni on vaja samuti katta ning sinna otsa veel
tagavarapuhver juhuks, kui kõik ei laabu nii, kuis peab. See
kõik paneb kukalt kratsima.
Diskussioon minemise ja mitteminemise vahel jätkub
Annelinna teise mikrorajooni kollast värvi viiekorruselise maja köögis, elutoas ja magamistoas veel mitmeid päevi ja
öid, enne kui mõlemad anname pühalikult oma jah-sõna.
Mina olen üheksakümne üheksa koma üheksa protsendilise
tõenäosusega minemas, kuid Ave üritab mind ikka ja jälle
kahe jalaga maa peale tuua: „Kust me raha leiame? Kuhu
me kassi jätame? Mis siis, kui me ei leia seal tööd?“
Kõik on õigustatud küsimused, tean seda isegi, kuid
päeva lõpuks õnnestub mul Ave ümber veenda. Tegemist võib olla viimase, üks-kord-elus-võimalusega, ja kui me nüüd ei lähe, ei tee me seda eales. Programmi pääsevad osalema üksnes tudengid ning meie mõlema õppuriperiood on lõpusirgel. Jah, nüüd või mitte kunagi. Hüvasti, ratsionaalsus!
Askeldusi jagub igasse päeva rohkem, kui meile meeldiks. Kõige kiiremaks läheb, nagu eeldatult, lõputööga, mille esitan vaid paar minutit enne tähtaja kukkumist, ning
kui edukas kaitsmine nädal hiljem tehtud saab, langeb kivi lõplikult südamelt. Samal ajal kui Ave kannatlikult enda kaitsmist ootab, on minu meeled ja mõtted juba reisil ja asjade pakkimisel. Nende kibekiirete viimaste kuude jooksul pole meil tegelikult olnud suurt mahti uurida, kuhu me siis lõpuks täpselt läheme või mis seal ees ootab. Ees ootab tühi leht.
Kas see on tõesti käes, lõpuks? Jah, seiklus võib alata.
Tartu, 2013
Lennureis on täpselt niisama pikk, tüütu ja kurnav, nagu maailma teise otse lendamist võiks ette kujutada.
Kokku 28 tundi pooluneledes, maailma kõige maitsetumate
Lufthansa munasaiadega okserefleksi tagasi lükates, pide-
valt õhku tõustes ja maandudes, pagasit uuesti registree-
rides, immigratsiooniametiga vesteldes, uusi lennujaamu
avastades. Tunne on umbes selline, nagu oleksime läbi tei-
nud Borati marsruudi Kasahstanist Ameerikasse.
Oleme magamatusest pahurad ja unised, kuid teisalt siiski ootusärevusest lõhkemas. Meid ootab ju ees paradiis!
Veel viimased viis ja pool tundi San Franciscost Honolulule ning olemegi kohal. „Aloha! Ema, ma olen Hawaiil!“ Emotsioonid pulbitsevad, kui Honolulu lennujaama ustest välju-
des lööb esimese hooga pahviks see mõnus briis. Troopiline, soe, mõnus tuul. Ma ei ole midagi sellist varem tundnud, kuigi reisinud olen juba omajagu. Aga see on teistmoodi.
Sametiselt mahe ja malbe ja mõnus ja paras. Eesti keeles puudub selle tunde kirjeldamiseks vastav leksika.
Poolt elamist täis kohvreid enda järel vinnates leiame lõpuks üles bussipeatuse, kust kohalik buss kõigi eelduste kohaselt otse meid meie tulevase kodu ukse ette viib.
Pärast veerandtunnist pingsat kella jälgimist ja ümbruse