Minu Hawaii-sisu algus (2)

Page 1


Minu Hawaii

Autoriõigus: Silver Paling ja Petrone Print OÜ, 2025

Toimet aja: Anna-Maria Penu

Keeletoimet aja ja korrektor: Eva Kink ar

Kuju ndaja: Heiko Unt

Kaa rdi kuju ndaja: Kudrun Vungi

Kü ljendaja: Aive Maasalu

Trükk: Gr eif OÜ

ISBN 978-9916-82-153-4 (trükis)

ISBN 978-9916-82-154-1 (epub)

www.petronepri nt.ee

Lennale, Gustavile ja Raimondile, kelle hindamatu abita oleks siinne raamat tunduvalt varem valminud.

Sisukord

Tabula rasa

Pidu ja pi llerkaa r

Just n ii, härra tur vatöötaja

Si na saad fla ieri, tema saab fla ieri, kõik saavad fla ieri!

Baan ian ipuu maja õudused

Di letantidest gurmaan id

Kau n is hetk, oh v iibi veel 177

Õõvaöö Maui l

Kadu nud pärl

Maa i l ma katusel, päikese kodus

Teekond Hanasse 227

Vaba käigu l fi n išisse .

Reaalsuskontroll

Tabularasa

Vean end suure vaevaga Toomemäest üles. See kerge tõus mööda Lossi tänavat, mis möödub minu akadeemiliste aastate jooksul teiseks koduks saanud nunnuroosaks võõbatud õppehoonest ning Pirogovi platsist, paneb mind alati mõtlema mu füüsilise vormi hetkeolukorra peale. Seekord pole samuti mingi erand.

Pime ja karge kooljakuu sügiskaamos koos taevast langeva

umbmäärase olluse ning kõikjal teel lebavate läbiligunenud

libedate puulehtedega ei muuda olukorda lihtsamaks. Minu

kõrval ketrab oma peas sarnaseid mõtteid Ave. Tema tume-

sinine tepitud jope, pikkuselt Guinnessi rekordite raama-

tusse pürgiv hiiglaslik sall ja vanaema kootud mütsike on

kahtlemata liiga õhukesed taolise rõske ilma jaoks. Tagasi

Annelinna läheme küll ühistranspordiga, võib-olla väikese vahepeatusega Werneris, mõtleme omaette samal ajal eht-

eestlaslikult väiksemaidki emotsioone välja näitamata künkast üles rühkides.

Õnneks ei pea selle üle pikalt juurdlema, sest jõuame

kohemaid endisesse sünnitusmajja, nüüdsesse Tartu ülikooli sotsiaalteaduste majja Toomemäel. Malelauda mee-

nutavad põrandaplaadid, kõrged laed ja massiivsed uksed

annavad suurepäraselt edasi ajastu hõngu. Teisel korrusel

toimub just täna sissejuhatav infotund kõikidele seiklus-

himulistele tudengitele, kel sihiks Ameerika. Loodetavasti see pole järjekordne raamatumüügi võrgustik, kuhu meid

mõlemaid on aastaid üritatud meelitada, kuid mille spar-

talike töövõtete tõttu oleme pakkumised lahkelt tagasi

lükanud. Sestap oleme põhjendatult skeptilised ka tänase

ürituse suhtes. Võib-olla on see pelgalt väsimus aastatepikkusest õppimisest. Oleme mõlemad viimase aasta

magistrandid – mina ajaloo ja arheoloogia ning Ave mole-

kulaar- ja rakubioloogia erialal –, kel põleb hinges soov end

korrakski lõdvaks lasta ja maailma avastada, enne kui oma

eludega rohkem või vähem ette määratud viisil jätkame.

Siia juurde lisandub veel paras kompott üleüldisest tead-

matusest enda tuleviku suhtes, reisikirg, janu D-vitamiini

järele ning soov hetkekski distantseeruda kogu sellest Eesti

elust, alates kliimast ja sobiva töö leidmise raskustest ning

lõpetades poliitiliste kemplustega ja küllastumusega kõigist

neist negatiivse alatooniga uudistest, mida meedia pidevalt

treib. Kõike seda kokku pannes on tegelikult otsus minna, et mitte öelda põgeneda, juba tehtud, kuigi me ise seda endale

sel hetkel ei teadvusta.

Järgmisel momendil siseneme loengusaali, kus projektori

huuates kuvatakse valgele linale katkeid Eesti tudengite

imelisest ajast Ameerikas. Promovideost jooksevad läbi nii

New York, Las Vegas, San Diego kui ka Hawaii. Kõikidesse

neisse sihtkohtadesse lähevad igal aastal sajad noored eest-

lased – tööd tegema, reisima, elu nautima, tutvusi leidma

või ka reaalsuse eest põgenema. Mis iganes põhjus kellelgi

on, ühel või teisel moel üritatakse oma unistusi täita.

Ühine otsus on meil juba peas tehtud: meie sihtkoht

saab olema Hawaii. Kui juba, siis juba. Võib-olla seepärast,

et mõned aastad varem tegin Ameerikas avastusretke

mööda idarannikut – alates Chicagost, New Yorgist ja

Washingtonist kuni Miami ja Puerto Riconi välja – ning see-

tõttu soovisin avastada midagi uut. Või ehk hoopis selle-

pärast, et Hawaii on enam-vähem kõige kaugem koht maamunal, kuhu Eestist minna saab. Või äkki hüpnotiseerib

meid äsja nähtud video ning kõik see eksootika. Võib vaa-

data üht- või teistpidi, aga otsus on sündinud – meie uus

elu algab Hawaiil.

Me Avega peame end väga pragmaatilisteks inimes-

teks, keda pole kerge mõjutada, kuid sel hetkel oleme

valmis sealsamas ükskõik millele alla kirjutama, et oma

eldoraadosse pääseda, nüüd ja kohe. Siiski on vaja eelne-

valt teha mõned ratsionaalsed arvutused. Kaks tudengit

ilma erilise sissetulekuta. Ainuüksi Hawaiile pärale jõudmiseks on tarvis minimaalselt tuhatkond eurot per nase.

Programmitasud ja tööviisad teist samapalju. Elu kohapeal kuni töö leidmiseni on vaja samuti katta ning sinna otsa veel

tagavarapuhver juhuks, kui kõik ei laabu nii, kuis peab. See

kõik paneb kukalt kratsima.

Diskussioon minemise ja mitteminemise vahel jätkub

Annelinna teise mikrorajooni kollast värvi viiekorruselise maja köögis, elutoas ja magamistoas veel mitmeid päevi ja

öid, enne kui mõlemad anname pühalikult oma jah-sõna.

Mina olen üheksakümne üheksa koma üheksa protsendilise

tõenäosusega minemas, kuid Ave üritab mind ikka ja jälle

kahe jalaga maa peale tuua: „Kust me raha leiame? Kuhu

me kassi jätame? Mis siis, kui me ei leia seal tööd?“

Kõik on õigustatud küsimused, tean seda isegi, kuid

päeva lõpuks õnnestub mul Ave ümber veenda. Tegemist võib olla viimase, üks-kord-elus-võimalusega, ja kui me nüüd ei lähe, ei tee me seda eales. Programmi pääsevad osalema üksnes tudengid ning meie mõlema õppuriperiood on lõpusirgel. Jah, nüüd või mitte kunagi. Hüvasti, ratsionaalsus!

Askeldusi jagub igasse päeva rohkem, kui meile meeldiks. Kõige kiiremaks läheb, nagu eeldatult, lõputööga, mille esitan vaid paar minutit enne tähtaja kukkumist, ning

kui edukas kaitsmine nädal hiljem tehtud saab, langeb kivi lõplikult südamelt. Samal ajal kui Ave kannatlikult enda kaitsmist ootab, on minu meeled ja mõtted juba reisil ja asjade pakkimisel. Nende kibekiirete viimaste kuude jooksul pole meil tegelikult olnud suurt mahti uurida, kuhu me siis lõpuks täpselt läheme või mis seal ees ootab. Ees ootab tühi leht.

Kas see on tõesti käes, lõpuks? Jah, seiklus võib alata.

Tartu, 2013

Esimene ehmatus

Lennureis on täpselt niisama pikk, tüütu ja kurnav, nagu maailma teise otse lendamist võiks ette kujutada.

Kokku 28 tundi pooluneledes, maailma kõige maitsetumate

Lufthansa munasaiadega okserefleksi tagasi lükates, pide-

valt õhku tõustes ja maandudes, pagasit uuesti registree-

rides, immigratsiooniametiga vesteldes, uusi lennujaamu

avastades. Tunne on umbes selline, nagu oleksime läbi tei-

nud Borati marsruudi Kasahstanist Ameerikasse.

Oleme magamatusest pahurad ja unised, kuid teisalt siiski ootusärevusest lõhkemas. Meid ootab ju ees paradiis!

Veel viimased viis ja pool tundi San Franciscost Honolulule ning olemegi kohal. „Aloha! Ema, ma olen Hawaiil!“ Emotsioonid pulbitsevad, kui Honolulu lennujaama ustest välju-

des lööb esimese hooga pahviks see mõnus briis. Troopiline, soe, mõnus tuul. Ma ei ole midagi sellist varem tundnud, kuigi reisinud olen juba omajagu. Aga see on teistmoodi.

Sametiselt mahe ja malbe ja mõnus ja paras. Eesti keeles puudub selle tunde kirjeldamiseks vastav leksika.

Poolt elamist täis kohvreid enda järel vinnates leiame lõpuks üles bussipeatuse, kust kohalik buss kõigi eelduste kohaselt otse meid meie tulevase kodu ukse ette viib.

Pärast veerandtunnist pingsat kella jälgimist ja ümbruse

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.
Minu Hawaii-sisu algus (2) by Rahva Raamat - Issuu