Page 1

ivo tšetõrkin

Amazonas jõkke pissimine keelatud!


Autoriõigus: Ivo Tšetõrkin ja Petrone Print OÜ, 2019 Toimetaja: Mele Pesti Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildilisa kujundus: Margit Randmäe Kaart: Jan Garshnek Pildialbum: Ivo Tšetõrkin, Helen Kalmus, Jüri Pilliroog, Kadri Vanaselja, Kaidi Reinu, Kaupo Kikkas, Maarja Maalder, Margus Kaidja Trükk: Greif OÜ ISBN 978-9949-651-43-6 (trükis) ISBN 978-9949-511-35-8 (epub)

www.petroneprint.ee


eessõna

eessõna

Juhus on minu elus mänginud alati olulist rolli. Samas usun, et kui hoida üht mõtet või soovi kusagil kuklasagaras piisavalt ärkvel, lähevad asjad „nagu iseenesest“ sobivas suunas just eelkõige tänu pisikestele ja alateadlikele valikutele, mida ma selle endalegi selgelt formuleerimata juhtmõtte ajendil märkamatult kogu aeg teen. Lääne inimesed satuvad vihmametsas küladesse, kus kohalikud elavad palmilehtedest katusega hütis ja kus pere suurimaks varanduseks on alumiiniumist supipott. Osa ahhetab: küll nad on siin metsas rõõmsad, oh kui vähe on tegelikult õnneks vaja. Mõned proovivadki sel viisil oma õnne leida – ka eluaegsed seljakotirändurid, kes elatuvad sellest, et žongleerivad põlevate kurikatega kusagil tänavanurgal, paistavad tõesti esmapilgul eluga üsna sina peal olevat. Kuid minus tekitab see kahtlusi. Ka mina olen kukkunud äärmustesse. Kontoritöö ja hea elu mugava rutiini, aga ka hipielu asotsiaalsesse lõksu. Kumbki neist ei ole mul oma absoluutsuses silma särama löönud. Seega olengi proovinud otsida pigem keskteed. Siin aga on 8


minu amazonas

omad raskused. Tänapäeva maailmas ei ole lihtne hakkama saada korraga sajal alal tegutsedes. Lukksepp-günekoloog ei ole hinnatud amet ning riigi retoorika rõhutab, et spetsialiseerumine on see, mis ära elatab. Sellega ei pea nõustuma, aga ühes olen ma küll kindel – kui näiteks pühendada oma elu jäägitult tuulelohe lennutamisele, saab mingil hetkel ka sellega vorsti võileiva peale. Aga see valik või muutus ei tule lihtsalt. Globaliseerunud kultuur ja majandus soosivad inimesi, kes täidavad süsteemis perfektselt oma kindlat rolli, mis üldjuhul võtab enda alla parema osa ärkvel oldud ajast. Sest mitut asja tehes ei saa ühtegi neist teha „hästi“, ei saa olla edukas, kuna tihti leidub veel keegi, kes teeb pühendunult sedasama asja paremini. Ja kannapööre eeldab sildade põletamist – raske on lasta kuuse otsast alla nii, et pinnud tagumikku ei lähe. Oma esimese Peruu ja Amazonase lennupileti ostmiseks müüsin ma maha mootorratta. Ma mõtlesin, et küll ma kunagi jälle tsikli ostan, kui rohkem raha on, aga praegu ei ole see aeg veel kätte jõudnud. Teise, sedapuhku siis Kolumbia lennupileti ostmiseks võtsin väikelaenu, mis alles hiljuti makstud sai. Ilmselt oleks reisimisega tükiks ajaks ühel pool olnud, kui mul ei oleks tulnud mõtet hakata nendele rännakutele kaasama teisi – korraldada reise. Ja kuivõrd tagasiside on olnud väga inspireeriv ehk inimestele meeldib, olen seda rauda ikka edasi tagunud. Aastaid tagasi, õigusteaduse õpingute ajal kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks särgi kirjaga „Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta tuli juomari ja turisti“*. See * Ema tahtis, et minust saaks kohtunik või jurist, aga sai joodik ja turist. (soome k)

9


eessõna

kole särk on õnneks ammu kadunud, aga sõnum on kahjuks siiamaani meeles. Sest mõnes mõttes ongi elu täpselt niimoodi läinud. Ja äkki see kingitud särk oligi see tõuge õiges suunas, mida kõik inimesed aeg-ajalt lähedastelt vajavad? Kooli küll lõpetasin, aga kohtunikku minust ei saanud. Aga äkki ma olengi siis hoopis edukas „juomari ja turisti“, äkki see ongi minu tuulelohe, ja ehk suudan teisigi sellesse pöörisesse kaasa tõmmata? Sest mis see reisikorraldaja muud on kui professionaalne turist, kuigi ülalviidatud eluaegsed seljakotimatkajad seda sõna miskipärast ei salli ning paluvad ennast nimetada rõhutatult ränduriteks. Ma ei oleks kunagi uskunud, et jätan oma kätteõpitud ja hästi tasustatud juristiameti, asun õppima üldsegi-mitte-tasustatud kultuuriantropoloogiat ning hakkan reisikorraldajaks, kuid armastus Lõuna-Ameerika ja eriti just Amazonase kireva ja mitmekesise elu vastu on mind nendele radadele viinud. Käesolev raamat on kollaaž erinevatest mõtetest ja juhtumitest peamiselt Peruu, aga ka Kolumbia Amazonases – alates 2006. aastast, kui sattusin esimest korda seljakotirändurina Amazonasesse, liikudes edasi 2009. aastasse, kui kujutasin ette, et võiksin päriselt elada Peruu džunglilinnas Iquitoses, ning lõpetades praeguse ajaga, kui ma küll enam ei ela seal, kuid olen sidunud kogu oma elu rohkemal või vähemal määral nende paikadega. Korraldan sinna seiklusreise, aga teen ka isiklikke uurimisretki. Tõe huvides pean mainima, et ajateljel ei kulge peatükid kronoloogiliselt, vaid on järjestatud pigem temaatiliselt või erinevaid paiku silmas pidades. Üks selle raamatu mõte on kindlasti ka Amazonase mõningane demüstifitseerimine: Amazonas ei ole enam ammu 10


minu amazonas

puutumata, läbimatu ja üdini metsik džungel, millest inimene mitte midagi ei tea ning kus ainult areldi liikuda julgeb. Ei jookse igal pool ringi palja tagumikuga indiaanlased ega istu iga puu otsas ahv või tuukan. Tõsi, mets varjab ka tänapäeval veel mitut saladust, avastamisrõõmu jätkub kauemaks kõikidele loodusteadlastele, aga inimene on ikka igale poole jõudnud. Muidugi, see maa-ala on tohutu ning sadade tuhandete ruutkilomeetrite jagu on kohti, kuhu meie jalg ei ole mitte kunagi astunud. Varjatuks ja tundmatuks on metsas jäänud pigem füüsilistelt mõõtmetelt väiksemad asjad – taime- ja putukaliigid. Suuremad ja kallimad väärtused, mis lääne ühiskonnale huvi pakuvad – nafta, kuld ja väärispuu – leitakse ka kõige kaugematest soppidest üles. Aga tervikuna ei olegi seda meeletut ala, tohutut mitmekesisust võimalik kokku võtta. Igal juhul elab sealgi üksjagu inimesi, kes lähemal vaatlusel ehk ei olegi meist nii väga erinevad. Ma ei ole loodusteadlane. Kuigi Amazonas on paik, kus bioloogiline mitmekesisus on rikkaim kogu planeedil, ei keskendu ma raamatus loomadele ja taimedele. Olgugi et Amazonas piirkonnana on maailma kõige hõredamalt asustatud paik, kus inimestel on võimalik ellu jääda, elab seal neid kokkuvõttes ikkagi märkimisväärne hulk ja ma suunan pilgu rohkem isikutele ja olukordadele, mis mulle rännakutel on ette sattunud. Amazonas kätkeb endas erinevaid kultuure, ta on mosaiik ja kudum erinevatest protsessidest, millest paljusid ei juhita mitte seestpoolt, vaid kasvõi näiteks New Yorgi pilvelõhkujatest. Väita, et üks inimene kogu seda süsteemi piisavalt tunneb, oleks pehmelt öeldes arrogantne. Seetõttu mulle meeldibki pealkirjas sõna „minu“ 11


eessõna

ning ma sooviksin tagasihoidlikult rõhutada selle subjektiivset tähendust. Mis üldse on Amazonas? On see jõgi, mets, loodus, inimesed, või kõik kokku? Sõnaga „Amazonas“ tähistatakse mitut kohta. See tähistab maailma kõige suuremat jõge, aga laiemalt ka tervet Amazonase jõgikonda, mis katab 40% Lõuna-Ameerika mandrist. Samuti öeldakse Amazonas ka vihmametsa kohta, mis selles jõgikonnas kasvab. Amazonas ületab mitme riigi piire. Teadlased vaidlevad, kas Amazonase jõgi on ühtlasi ka maailma pikim. Minule aga numbrid väga ei meeldi – nad ei ütle mulle palju, mul ei teki numbritest rääkides tunnetuslikku kogemust jõe pikkuse kohta. Mingil määral saan ma selle suurusest küll aru, kui sõidan paadiga ta peal ning mõtlen, et näiteks siit ookeanini jääb veel umbes neli tuhat kilomeetrit jõge ja metsa. Samuti saab jõe pikkuse või metsa tohutu ulatuse kohta aimu lennukiaknast, kui tundide kaupa ei näe muud kui ühtlast rohelist massi ning selle sees looklevaid jõgesid. Aga kõige rohkem saan ma tema suurusest ja jõust aru öösel metsas laagris olles – kui võrkkiik on tõmmatud puude vahele ning algab lindude, konnade ja putukate öine jutuvada. Jaanuar 2013, Tallinn

12


minu amazonas

minemise lugu

veebruar 2009 Minu seekordne pikem rännak Peruusse ja Amazonasesse algas sellest, et meie suhted Maarjaga muutusid ühel hetkel... no pehmelt öeldes jahedaks. Ja siis ühel päeval teatas Maarja mulle, et kolib vähemalt mõneks ajaks minu juurest minema. Et nii oleks parem. Eks see oli mõnevõrra oodatud ka, päris üllatusena see mulle ei tulnud, kuid hoop vastu pead oli sellegipoolest. Midagi lõplikku me üksteisele ei öelnud ning lootus, et kõik ühel hetkel korda saab, ikka jäi. Seejärel aga läks kõik päris kiiresti. Umbes nädal hiljem kaotas Maarja töö, nagu paljud teisedki sel aastal. Ning otsustas samal päeval, et läheb pikemaks ajaks Austraaliasse – nagu paljud teisedki sel aastal. Minul enesel aga seisis paari päeva pärast ees reis Ameerika Ühendriikidesse. Maarja ise viis mind veel lennujaama ja ütles, et minu tagasituleku hetkeks on ta tõenäoliselt 13


minemise lugu

juba läinud. Me naeratasime kohtlaselt, suudlesime teineteist põsele ja lubasime ikka ühendust pidada. Tegelikult oli see lugu muidugi pisut detailirohkem, aga ma jätan kogu endapoolse nutu ja hala siinkohal vahele. Mul on siiamaani silmade ees suure rõduga baar kusagil Fort Lauderdale’i ja Miami vahel Floridas. Maarja oli sel ajal juba Malaisias, sest ei läbenud Eestis enam kauem oodata, kuid Austraalia tööviisa ei olnud veel saabunud. USAs oli just parasjagu kevadvaheaeg, mis on õpilaste ja tudengite kõige rajum peopidamise periood. Baar oli puupüsti noori täis, nii poisse kui tüdrukuid, kes kargasid laudadel ja lettidel ning tundsid ennast ilmselgelt ülemeelikult. Istusime Pulgaga rõdul, rüüpasime juba ei tea mitmendat kannutäit Budweiseri õlut ning vaatasime üle maja ees lookleva valgustatud promenaadi Atlandi ookeani. Minu mõtted kandusid ikka purunenud pikale suhtele ning loomulikult suurenes minu melanhoolia iga tühjendatud kannuga. Ja siis mul korraga lihtsalt sähvatas. „Tead, Pulk,“ ütlesin ma rahulikult, „ma vist lähen Iquitosesse elama.“ Sõber vaatas mulle pikalt otsa ja lausus lõpuks: „Muidugi lähed. Ma olen seda kogu aeg teadnud. Ma ei saa ainult aru, miks sa seda niimoodi ütled, nagu sa oleks selle just välja mõelnud.“ „Aga ma mõtlesingi selle just praegu välja!“ „No mina olen seda küll kogu aeg teadnud, et sa ükskord sinna elama lähed. Ja eriti just nüüd.“ Iquitos oli sel hetkel minule lihtsalt üks hull linn Amazonase vihmametsas Peruus, kus me koos Pulga ja veel kolme 14


minu amazonas

sõbraga kaks aastat varem käinud olime. Tegelikult olin ma Peruu Amazonases selleks hetkeks kolm korda olnud ja kellelegi mu sõpradest ei olnud saladus, et mul selle paigaga tugev side oli tekkinud. „Kui ma praegu sinna elama ei lähe, siis ei tee ma seda kunagi. Siis ma ei jõua üldse kuhugi. Ma sean Eestis elu sisse ja ei saa kuskile enam pikemaks minna. Ja kui ma juba võtan aluseks selle, et ma tahan vähemalt mingiks ajaks kuhugi ära minna, siis ma ei suuda küll mõelda välja paremat kohta kui Iquitos. Ega paremat aega.“ „Ma tean, sellepärast ma ütlesingi, et ma teadsin, et sa sinna lähed.“ „Mõtle, ma saan ju seal kohapeal turistidele metsamatku organiseerida ja...“ „Just-just, muidugi saad, ja meie tuleme sulle külla ja...“ Me jõime selle otsuse tähistamiseks veel mitu kannu õlut. Kuigi Pulk ütles, et ta teadis, et ma ükskord tulen mõttele Peruusse pikemaks ajaks minna, oli see õhtu minule ikkagi pöördepunkt. Sest pärast seda ei lasknud ma sellest ideest enam hetkekski lahti. Ma teadsin, et kui ma seda kasvõi korraks teen, siis on raske temast uuesti kinni haarata. Eks mul ikka oli Eestis mingisugune piltlik pagas, sillad, mis oli vaja põletada. Kuid kõige olulisem sild põles iseenesest, kõik muu oli selle kõrval vaid vormistamise küsimus. „Millal sa lähed?“ küsis Pulk. „No ilmselt nii kiiresti kui võimalik. Ega mind miski Eestis ju kinni ei hoia. Ma arvan, et mul kulub paar nädalat, et kõik otsad ära siduda, no ja siis ma pean ju veel kasvõi natukene mõtlema, mida ma seal täpselt tegema hakkan.“ 15


minemise lugu

Ise kujutasin ma elu Iquitoses ette umbes nii, et loon seal väikese ettevõtte, mis turistidele Iquitosest džunglisse loodusekskursioone korraldab. Selliseid firmasid on seal loomulikult teisigi. Pärast kahte omal käel seiklust Amazonases olime sõpradega juba jõudnud korraldada kümmekonnale eestlasele ühe ekspeditsiooni mööda Napo harujõge, seega selle valla kogemus oli mul enda meelest kaugelt suuremgi kui paljudel kohalikel, kes lennukite pealt maha astuvaid pahaaimamatuid turiste varrukatpidi tirides metsakämpingutesse püüavad vedada. Nii et kukepea.

16

Profile for Rahva Raamat

Minu  

Minu