4 „Ja... ja... no tegelt? Tegelt ka?“ Täpselt seda ma omaette ütlesingi, kui nägin, mis mulle sealt aiamulgust vastu vahib. Tol hetkel kujutasin küll ette vist ükskõik mida, aga mitte nii tüütut algust. See, mis nende üksikute tammede ja lehiste vahel kasvas, oli omalaadne mets. Meistersabotöör my ass. Kõikidest maamunal leiduvatest taimedest, mis seal leiduda oleks võinud – kõrged ohakad ja vaarikapõõsad. Terve ogademeri. Oma sada viiskümmend meetrit torkivaid taimi. Ohakate vahel mitu meetrisügavust kraavi. Jäin mõttesse, kas peaks mingi pikkade varrukatega asja selga panema. Leidsin kotist dressipluusi, torkasin selga, läksin ja vandusin. Põrgupalavus. Samal ajal kui sajad nõelad sõbraliku uudishimuga kanni torkisid, läks mõte uuesti kiirelt kahanevatele veevarudele. Aga see kõik oli lihtsalt liiga naljakas, et indu vähendada. I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust. Reeda mulle ennast, Saksamaa. Mida on sul tegelikult pakkuda? Nad ei näe mind kunagi päriselt tulemas, sest ma ei liigu enamiku ajast nii, nagu normaalne inimene. Ma hiilin mööda võsasid ja varitsen. Ja siis kargan kusagilt välja. Surprise, motherfucker. Mi n e j a k a o t a e n n a s t
19