me algame lõpust

K U L D SE P I ST O DA VÕ I T JA 2 0 2 1

KE CCHHRRII SS W WHHI ITTA A KRE R

ME ME ALGAME ALGAME LÕPUST

LÕPUST „Üks mu lemmikraamatuid läbi aegade.“ M. W. Craven

Sa näed midagi ja tõstad käe.

Isegi kui see on ainult sigaretipaber või limonaadipurk.

Sa näed midagi ja tõstad käe.

Sa ei puuduta seda.

Lihtsalt tõstad käe.

Linnarahvas seadis end valmis, jalgupidi maanteekraavis.

Liiguti ahelikus, kahekümnesammulise vahega, sada silmapaari maha suunatud, selles pahaendelises koreograafias siiski oma­ vahel kokku hoides.

Linn nende selja taga valgus inimestest tühjaks, uudis oli pika sillerdava suve nagu noaga läbi lõiganud.

Tüdruku nimi oli Sissy Radley. Seitse aastat vana. Heleda peaga. Peaaegu kõik tundsid teda, politseiülem Dubois ei pida­ nud fotosid laiali jagama.

Walk kõndis kõige kaugemas servas. Kuigi ta oli viieteistaas­ tane ja kartmatu, värisesid ta jalad igal sammul.

Nad marssisid läbi metsatuka nagu armee, politseinikud kõige ees, taskulambivihud kammisid ümbritsevat, puude taga oli ookean, kõrge kaldapank, aga tüdruk ei osanud ujuda.

Walki kõrval sammus Martha May. Nad olid kolm kuud käinud, kuid polnud suudlusest kaugemale jõudnud; tüdruku isa oli Little Brooki episkopaalkiriku õpetaja.

7

Martha heitis pilgu tema poole. „Tahad ikka veel politseini­ kuks hakata?“ Walk põrnitses Dubois’d, kes kõndis, pilk maas, viimne loo­ tus õlul. „Ma nägin Stari,“ ütles Martha. „Ta oli koos oma isaga kõige ees. Ta nuttis.“ Star Radley oli kadunud tüdruku õde. Martha parim sõb­ ranna. Nad olid kokkuhoidev kamp. Ainult üks oli puudu. „Kus Vincent on?“ küsis Martha. „Me olime enne koos. Võib-olla ta on teisel pool.“ Walk ja Vincent olid lähedased nagu vennad. Üheksa-­ aastaselt olid nad noaga peopessa lõiganud, pihud kokku pan­ nud ja vandunud teineteisele igal tingimusel truuks jääda.

Rohkem nad ei rääkinud, vaid kammisid pilguga maapinda, möödudes Sunseti teest, soovipuust, Converse’i ketsid lükkasid lehti laiali. Walk teritas tähelepanu, nagu vähegi suutis, kuid sellegipoolest oleks see tal peaaegu märkamata jäänud.

Kümme sammu osariiki läbivast Cabrillo maanteest, mis kulges kuussada miili mööda California rannikut. Ta jäi järsult seisma, tõstis pilgu ja nägi, kuidas ahelik ilma temata edasi liigub.

Ta kükitas.

King oli väike. Punase-valgekirju, nahast. Kuldse pandlaga.

Maanteel sõitev auto aeglustas lähemale jõudes, selle esitu­ lede vihk liikus mööda kurviserva, kuni langes Walkile.

Ja siis nägi ta tüdrukut.

Ta hingas sügavalt sisse ja tõstis käe.

8

ESIMENE OSA

LIND P R I I

1

W

sumisevast rahvahulgast pisut eemal; mõnda neist tundis ta ajast, mil ta sündis, teisi ajast, mil nemad sündisid. Suvitajad oma fotoaparaatide, päikese­põletuse ja muretu naeratusega, mõistmata, et vesi viis kaasa enamat kui puitu.

Kohalik raadiokanal uudislugu tegemas, KCNR-i reporter. „Kas me saaksime teie kommentaari, politseiülem Walker?“ Walk naeratas, surus käed sügavale taskusse ja otsis võima­ lust minema lipsata, kui rahvahulk äkki ahhetas.

Ebamäärane ragin, katus langes sisse ja prantsatas alla vette.

Tükk-tüki haaval paljastus vundament nagu rohmakas ja alasti luustik, justkui oleks tegu lihtlabase ehitise, mitte kellegi koduga.

Niikaua kui Walk mäletas, oli see olnud Fairlawnide maja, tema lapsepõlves jäi maja ja ookeani vahele pool aakrit. Aasta tagasi piirati see turvalindiga, sest kaljupank murenes, California Kesk­ konnaameti inimesed käisid siin aeg-ajalt mõõtmas ja hindamas.

Fotoaparaatide sähvimine ja kohatu elevus, kui katusekivid alla sadasid ning veranda rippu vajus. Lihunik Milton laskus ühele põlvele ja tulistas õhku aupaugu, kui lipuvarras viltu kal­ dus ja lipp tuules laperdas.

Noorem Tallow’ poistest nihkus liiga lähedale. Ema krahmas tal kraest ja tõmbas nii tugevasti, et poiss räntsatas istuli. a l k s e i s i s pa l av i k u l i s e lt

11

Taamal vajus päike koos hoonega allapoole, lõhestades vee­ pinda oranžide, purpursete ja nimetut tooni triipudega. Repor­ ter sai oma loo tehtud, hüvastijätu nii pisikese killukesega aja­ loost, et see vaevu üldse midagi luges.

Walk vaatas ringi ja nägi Dickie Darke’i, kes vaatas toimuvat osavõtmatult pealt. Ta seisis seal nagu hiiglane, peaaegu seitse jalga pikk. Darke tegeles kinnisvaraga, tal oli mitu maja Cape Havenis ja ööklubi Cabrillo maantee ääres, sedasorti urgas, kus üleaisalöö­ mine läks sulle maksma kümme dollarit ja killukese voorusest.

Nad seisid seal veel tund aega, Walki jalad olid juba väsinud, kui veranda viimaks järele andis. Pealtvaatajad surusid endas alla soovi plaksutada, seejärel pöörasid ringi ja suundusid koju, et liha grillida ja õlut juua ning teha üles lõkked, mille kuma valgustas Walki õhtust patrullkäiku. Nad kõmpisid üle kilt­ kivi, pika halli rinnatise, mis oli ilma mördita laotud, aga püsis kindlalt. Selja taha jäi soovipuu, hiiglasuur tamm, mis oli oma oksad nii kaugele laiali sirutanud, et neid tuli toestada. Vana Cape Haven andis endast parima, et endiseks jääda.

Walk oli kunagi koos Vincent Kingiga selle puu otsa roninud, nii ammusel ajal, et ka see läks vaevu arvesse. Ta toetas väriseva käe relvale puhkama ja pistis teise vöö vahele. Tal oli lips kaelas, krae kõvaks tärgeldatud, kingad läikima viksitud. Mõned imetle­ sid ja teised haletsesid viisi, kuidas ta oli selle paiga omaks võtnud.

Walker, kapten laevas, mis mitte kunagi sadamast ei lahkunud.

Ta märkas tüdrukut, kes liikus rahvahulgale vastupidises suu­ nas, käe otsas vennake, kes nägi vaeva, et õega sammu pidada.

Duchess ja Robin, Radley lapsed.

Ta läks neile poolele teele vastu, sest ta teadis nende kohta kõike, mida üldse teada oli.

Poiss oli viiene ja nuttis hääletuid pisaraid, tüdruk oli äsja kolmeteistaastaseks saanud ega nutnud mitte kunagi.

12

„Teie ema,“ ütles Walk ja see ei olnud küsimus, vaid nii traagilise fakti nentimine, et tüdruk isegi ei noogutanud, vaid lihtsalt pööras ümber ja näitas teed.

Nad kõndisid läbi hämarduvate tänavate, valgeks värvitud lippaedade ja nõiduslike tänavalaternate vaikelu. Pea kohal tõu­ sis taevasse kuu, mis juhtis ja pilkas, just nagu viimased kolm­ kümmend aastat. Mööda suursugustest elumajadest, mille klaas ja teras trotsisid loodust ning hingematvalt kaunist vaadet.

Edasi mööda Genesee tänavat, kus Walk elas ikka veel oma vanemate vanas majas. Sealt Ivy Ranchi teele, kus ilmus nähta­ vale Radleyde kodu. Koorunud värviga luugid, tagurpidi pöö­ ratud jalgratas, mahavõetud ratas selle kõrval vedelemas. Cape Havenis torkas vähemgi kõrvalekalle täiuslikkusest silma nagu must plekk lumivalgel laudlinal.

Walk jättis lapsed sinnapaika ja jooksis mööda rada maja juurde, seest ei paistnud mingit valgust peale televiisori vilku­ mise. Selja taga nägi ta Robinit, kes ikka veel nuttis, ja Duchessi, kes jälgis teda karmil ja halastamatul ilmel.

Ta leidis Stari diivanilt, pudel kõrval, kuid seekord mitte ühtegi tabletti, üks king jalas ja teine jalg paljas, väikesed var­ bad, lakitud küüned. „Star.“ Ta laskus põlvili ja patsutas naise põske. „Star, ärka nüüd üles.“ Ta rääkis rahulikul toonil, sest lapsed seisid ukse peal; Duchess hoidis kätt venna ümber, poiss oli nii raskelt õe najale vajunud, nagu ta enda väikeses kehas poleks enam luid, mis teda püsti hoiaksid.

Walk käskis tüdrukul helistada 911. „Juba helistasin.“ Mees lükkas pöialdega Stari laud lahti, kuid nägi ainult silmavalgeid. „Kas ta saab terveks?“ Poisi hääl.

13

Walk heitis pilgu tema poole, lootes kuulda sireene, ja kis­ sitas loojangukuma peale silmi. „Kas te saaksite minna ja vaadata, ega nad juba ei tule?“ Duchess mõistis teda ja viis Robini õue.

Star hakkas vappuma, oksendas veidike ja vappus veel, nagu Jumal või Surm hoiaks tema hinge kinni ja ta püüaks seda vabaks väänata. Walk oli olnud kannatlik, Sissy Radley ja Vincent Kingi loost olid möödunud kolm aastakümmet, aga Star jahus endiselt eternismist, mineviku ja oleviku põrkumisest, jõust, mis väärab tulevikku, ilma et see kunagi õigele rajale tagasi jõuaks.

Duchess otsustas sõita koos emaga. Robini pidi Walk järele tooma.

Tüdruk jälgis parameediku tegutsemist. Mees ei üritanud naeratada ja Duchess oli selle eest tänulik. Parameedik oli kii­ lanev ja higine ning võib-olla oli ta väsinud nende inimeste päästmisest, kes ise püüdsid nii järjekindlalt surra.

Nad jäid veel mõneks ajaks maja ette ja avatud uksest paistis Walk, kohal nagu alati, käsi Robini õlal. Robinil oli seda praegu vaja, lohutust täiskasvanu juuresolekust, turvatunnet.

Teisel pool teed liikusid kardinad, mille taga olevad varjud toimuva vaikides hukka mõistsid. Ja siis nägi ta tänava otsas oma koolikaaslasi, kes sõtkusid ägedalt rattapedaale, ise näost punased. Väikelinnas, kus ajalehtede esikülgedele jõudsid sageli linnaplaneerimise küsimused, liikusid uudised kiiresti.

Kaks poissi jäid patrullauto lähedal seisma ja lasid oma jalg­ ratastel ümber kukkuda. Pikem neist, hingetu, üks juuksesalk laubale kleepunud, astus aeglaselt kiirabiauto poole. „Kas ta on surnud?“ Duchess ajas lõua ette ja vaatas poisile pika pilguga otsa. „Käi perse.“ 14

Mootor hakkas mürisema ja uks mürtsatas kinni. Piimklaas muutis kogu maailma matiks.

Autod laskusid mööda käänulist teed kurve võttes künkast alla, selja taga Vaikne ookean, mille veepinda lõhestasid kivid nagu uppujate pead.

Duchess silmitses oma kodutänavat lõpuni välja, kuni neid võtsid vastu Pensacola kõrgele küünitavad puud, oksad justkui käed, kokku pandud palves tüdruku ja tema venna ning selle tragöödia eest, mis sai alguse ammu enne seda, kui kumbki neist sündis. Öö põimus teiste samataolistega ühte ja nad kõik neelasid Duchessi nii täielikult endasse, et too polnud kindel, kas ta enam kunagi päeva näeb, vähemasti mitte sel viisil nagu teised lapsed. Haiglaks oli Vancour Hill ja Duchessile oli see liigagi hästi tuttav. Kui ema ära viidi, seisis ta poleeritud põrandal, mis peegeldas lambivalgust, pilk uksel, kuni Walk Robini sisse juhatas. Tüdruk läks ja võttis vennal käest kinni, seejärel viis ta lifti juurde, millega nad teisele korrusele sõitsid. Pereliikmete ooteruum oli hämaralt valgustatud, ta lükkas kaks tugitooli kokku. Ooteruumist üle koridori asus ladu, Duchess võttis sealt mõned pehmed tekid ja tegi tugitoolidele magamisaseme.

Robin seisis kohmetult, väsimus hakkas tema üle võimust võtma, silmade ümber olid tontlikud tumedad rõngad. „On sul pissile vaja?“ Noogutus.

Duchess juhatas poisi tualettruumi, ootas paar minutit ja vaa­ tas siis, et vend korralikult käed ära peseks. Ta leidis hambapasta, pigistas seda veidike oma sõrmele ja hõõrus poisi hammastele ja igemetele. Robin sülitas, Duchess tupsutas ta suu kuivaks.

15