Issuu

Proloog

Aprill 1912

Viieöörine münt juba näpus, astus Torun Ekman Stockholmi Stureplani väljaku ajalehekioski juures tihedasse kiiresti liikuvasse sappa. Tema ees seisev mees vangutas kolmandat või neljandat korda pead. Torun ei näinud küll tema nägu, kuid teadis, et see väljendab uskumatust. Uskumatus. Isegi tema, kirjastuse toimetaja, kes elas, pliiats paremas käes ja teine enamasti kõrva taha torgatud, poleks leidnud paremat sõna kirjeldamaks meeleolu, mis valitses linnas sel kargel aprillihommikul. Kui tänaste ajalehtede reklaamplakatid tõtt räägivad – ja jumal hoidku selle eest! – siis on järgmine pähetulev sõna „lein”. Kogu elevus, mida tunti Stockholmi vastsel staadionil peagi korraldavatest olümpiamängudest, oli lennanud tuulde.

Rahvas polnud siiski veel lootust kaotanud. Kui uskuda eilseid lehti, siis olid neli lisaks appi saadetud laeva päästnud kõik reisijad. Seda lugedes oli Torun korraks seisma jäänud. Kõik päästetud? Keset ookeani. Nii suurelt laevalt? Vaadates kunstniku illustratsiooni, mis kujutas Titanicut võrdluses Stockholmi kuningalossiga, oli Torun olnud rabatud nagu kõik teisedki. Kuninglik postilaev polnud mitte üksnes kõrgem, vaid ka märksa pikem. Ja uppumatu, nagu varem välja oli kuulutatud. Kõik päästetud? Vaevalt küll.

Asetanud mündi letile, võttis Torun virnast Dagens Nyheteri.

Enamasti torkas ta ajalehe kaenla alla, aga täna tuli leida koht, kus peatuda ja lugeda. Viimati oleks ta teel Norstedt & Söner kirjastusse käigupealt esiküljeuudist lugeda proovides peaaegu trammi ette astunud. Õnneks oli teine jalakäija ta viimasel hetkel tagasi tõmmanud ja enneaegsest surmast päästnud. See oleks vähemasti olnud kiire ja ootamatu. Titanicul viibinud head inimesed teadsid täpselt, mis neid ees ootab. Mustavas jääkülmas meres.

Tundes klimpi kurku kerkivat, neelatas Torun ja kõndis üle Sturegatani Humlegårdeni parki.

Pinke oli siin küll palju, aga siiski kahju, et rahvusraamatukogu veel lahti polnud. Pisut sooja poleks paha teinud.

Ta hakkas lugema. Ainult üks neljast appi tõtanud laevast oligi küllalt aegsasti kohale jõudnud, et ellujäänuid merest pardale võtta. Kahest tuhandest reisijast pooled arvati olevat uppunud. Nende hulka kuulusid kindlasti ka mõned neist sadakonnast rootslasest, kes olevat laeval viibinud. Võib-olla koguni mõni stockholmlane, kes oli alles läinud nädalal kõndinud siinsamas pargis. Ehk isegi mõni laps. Trükikiri tõmbus tema silme ees uduseks ja ajaleht kukkus maha. Torun torkas käe mantli hõlma vahelt sisse ja libistas üle kõhu.

Kuidas võib ta nutta tundmatu lapse pärast, haududes ise plaani hävitada omaenda sündimata lapse elu? Sellele küsimusele oli muidugi kerge vastata. Seda last poleks tohtinud ollagi. Ta ei tahtnud lapsi –polnud kunagi tahtnud. Temas ei ole midagi emalikku. See poleks ju õiglane nende kummagi vastu.

Lapse isa oli olnud laev, mis temast ühel talveööl – tõtt-öelda küll mitmelgi talveööl – lähedalt möödus. Lahke näo ja õigete vaadetega ajakirjanik, kes oli paraku unustanud või ei vaevunud lihtsalt mainima, et on kihlatud teisega. Torun, ülimalt pragmaatiline nagu ikka, oli kinnitanud endale, et see polegi tähtis. Suurem osa mehi oli niikuinii kahtlase loomuga ning säärast masti mees polnud väärt, et raisata tema peale veel ainsatki mõtet. Olles andnud talle vastu

vahtimist, pidi Torun mõne nädala pärast tõdema, et kannab tema laadungit.

Oma olukorrast polnud ta rääkinud kellelegi. Isegi mitte vanemale õele Ottiliale ega lähedastele sõpradele Märtale, Bedale, Karolinale ja Margaretale. Nad kõik teadsid, et abort on ohtlik. Ja seadusega keelatud. Kui Torun ellu jääb, võidakse talle karistuseks määrata aasta paranduslikke töid. Halvematel juhtudel olid naised nüride ja räpaste instrumentidega äravusserdatud abortidesse rohkest verejooksust või nakkusest surnud. Aga kuidas leida korralikku spetsialisti tegema midagi ebaseaduslikku?

Pisar põsesarnalt alla nõrgumas, tõstis ta niiskeks tõmbunud ajalehe talvest jäänud lumehunnikult. Täna ei pandud imeks, kui inimesed nutsid, seega võis ta võtta oma mure hoolikamalt luubi alla. Mis õigus on tal tappa oma laps, kui teised olid ilmsüütult hukkunud? Surma olid ehk saanud ka nende emad. Või – mis veel hullem – ellu jäänud. Kuidas säärase süütundega elada?

Torun oli aastaid süüdistanud nooremat õde Victoriat, et ema oli pidanud teda ilmale tuues surema. Kas süütunne vaevas ka Victoriat ennast? Talle polnud kunagi pähe tulnud seda endalt küsida. Rabavalt ilus ja keevalise loomuga Victoria polnud seda igatahes kunagi mõista andnud. Ega olnud tal selleks ka põhjust, mõistis Torun nüüd. Kas pole ta ise siis nüüd kohutav silmakirjateener? Süüdistada last, et ta on tahtmatult tapnud ema, ent otsida õigustust emale, kes täie teadmise juures valmistub tapma oma last?

Mööda põske veeres alla veel üks pisar. Sest nüüd ta mõistis. Lõpuks sai Torunile selgeks. Selle süütundega ta elada ei suudaks.

Tal on katus pea kohal. Ta pole näljas ega töötu. Lühidalt: ta suudab pakkuda oma lapsele kodu – liiatigi koos terve hulga abivalmis tädide ja lahke vanaisaga.

Aga südamepõhjas teadis ta sedagi, et temast ei saa head ema. Ja seda vajab iga laps.

30. september 1913

Märta Eriksson lipsas Stureplani väljakul asuva Nordiska Kompanieti lipulaeva silmatorkamatust küljeuksest välja. Tema tuju oli nii ülemeelik, et ajas teda ennastki muigama. Midagi polnud ju õieti muutunud. Ta oli töötanud naistekinnaste osakonnas juba üle üheksa aasta ning seisab sellesama esimese korruse leti taga veel kaks aastat. Aga ikkagi. Teadmine, et Kompaniet kavatseb koondada kõik oma Stockholmi poed ühte uude suurejoonelisse hoonesse, tõi talle peaaegu pisarad silma. Äkilise mõtte ajel ületas ta Birger Jarlsgatani ja kõndis munakividega sillutatud platsi keskele, et silmitseda nende praegust, kõigile tuttavaks saanud hoonet. Selle kaks nurgatorni ja ornamentne kivifassaad tuletasid elavalt meelde aegu, kui kõikvõimalikud kaunistused tähendasid võimu ja jõukust ning linna, mis kogus tuntust. Nüüd paistsid hoone iseloomulik vasktorn ja kuppel kuuluvat selgemalt eelmisse sajandisse, kui olid tundunud nädal tagasi. Kuidas Josef Sachs täna ütleski?

Homne päev keerab meie ajaloos ette uue lehekülje. Küllap keerabki. Selle mehe sõnadele võis kindel olla.

Märta hakkas reipal sammul mööda Biblioteksgatanit edasi minema. Tal oli Josef Sachsile aega mõelda maa ja ilm: mees, kellest oli küpses eas, neljakümnesena saanud Stockholmi suurima kauba maja ainuomanik, äratas temas tohutut austust. See oli mees, kes oskas teretada

peaaegu kogu viiesajast inimesest koosnevat tööperet nimepidi, kes uskus, et tööandjad peavad tagama oma palgalistele tasuta arstiabi ja pensioni, ning veel enam: käis ise oma sõnade järgi. Härra Sachsi juures töötamisel on üksainus viga, mõtiskles Märta üle Norrmalmstorgi platsi kõndides: ta usub muu hulgas sedagi, et abielunaistele tuleb säilitada nende töökoht. Suudaks keegi veenda ka valitsust nägema naistes iseseisvaid olendeid – mitte oma meeste vallasvara. Sest mis muud olid abielunaised praegu kui omand? Nad kaotasid iseseisvuse – ja mis veel hullem, otsustusõiguse – samal hetkel, kui ütlesid altari ees jah-sõna. Ning kui ta ise suudaks Wilhelmile selgeks teha, et keeldudes mehega abiellumast, ei armasta ta teda seepärast sugugi vähem, siis oleks tema elu nii täiuslik, kui ta eales oskaks unistada. Jah, Märta sai aru, et saksa mehel on oma uhkus, aga eks sedasama või öelda ka rootsi naise kohta. Aga ikkagi oleks elu sootuks lihtsam, kui ta saaks tõtt väänamata öelda Wilhelmile, et kui nad praegu abielluksid, siis kaotaks ta töö ja sissetuleku. Paraku teadis Wilhelm Kompanieti reegleid ja poliitikat sama hästi kui tema. Kuidas võinukski see teisiti olla, kui ta ise töötas reisikohvrite osakonnas. Murekorts kulmude vahel, tõttas Märta edasi.

Teisele poole linnakeskust jäävalt Riddarholmeni saarelt tulev Torun tõttas mööda Tryckerigatanit Birger Jarlsi platsi suunas, nagu lombakas jalg lubas. Munakiviväljaku teises servas kõrgus Riddarholmeni kirik, mille Torun arvas olevat Stockholmi viimase keskaegse kloostri kiriku ja teadis kindlalt olevat enamiku Rootsi kuningate viimse puhkepaiga.

Selle ikooniline valurauast torn kerkis kõrgele ilusasse indigosinisesse taevasse. See sinine tund, mil hämarus annab maad pimedusele, oli tema kõige armsam aeg. Stockholm võis õigusega hoobelda, et on ilus alati, aga selle vasksed katused polnud ühelgi teisel ajal nii pilkupüüdvad kui tintjassinisel õhtul. Siit, saarekese pisut kõrgemalt kohalt, nägi Torun teist, viis korda suuremat saart. See oli Gamla Stan.

Torun vaatas käekella, mille oli endale ise kinkinud ühelainsal põhjusel: tal oli seda vaja. Ta oli küll saanud töölt aegsasti tulema,

aga pidi ikkagi kiirustama. Torun tõttas üle Riddarholmeni silla, siis üles kuningalossi poole ja üle Norrbro silla maismaale. Teisel pool vett säras elektrituledes Grand Hôtel, tõotades tulijatele sooja vastuvõttu.

Kuninglikust ooperiteatrist mööda saanud, leidis ta oma hea sõbranna Beda Johanssoni, sündinud matemaatiku, kes oli ühtlasi hea südamlik ja vaimukas ning kellega ta sõbralikult jagas väikest kahetoalist korterit, ootamas nende tavalises kohtumispaigas, Kungsträdgårdeni pargis Karl XII monumendi juures.

Beda lehvitas talle heatujuliselt. „Hakkasin juba arvama, et sa ei saanudki tulema.”

„Äärepealt polekski ning homme pean olema enne kukke ja koitu üleval, et jõuda ära toimetada käsikiri, mille lubasin lõpetada lõunaajaks, aga see film on väärt, et varakult tõusta. Arvustused on väga kiitvad.”

„Rõõm kuulda. Mingit kehvasti tehtud soperdist ma vist küll vaadata ei viitsiks.”

Torun turtsatas lustlikult. „Matsiplika. Natuke kultuuriajalugu tuleb sulle kasuks.”

„Soe toit ja varakult tuttu ei teeks ka paha. Aastad annavad end tunda.”

„Sa pole ju üheksakümnene, vaid krapsakas kolmekümne ühene. Ja pealegi lubasime me Märtale.”

„Seda küll.”

Nad hakkasid läbi pargi edasi minema. Nööpidega sügissaapad hoidsid neil kõndides jalad soojad. Õhtune õhk oli jahe, aga mitte nii külm, et teed ääristavatele madalatele lompidele kaant peale tõmmata.

Pärnad ja paplid polnud esialgu veel langetanud oma kuldseid lehti, aga paar tuulisemat päeva toovad need keereldes maha. Tuul, mõtles Torun, või homsed möödapääsmatud pöördelised sündmused.

Blanch’s Café nurga tagant välja jõudnud, nägid nad teisel pool Hamngatanit Märtat ja lehvitasid talle.

„Vaadake nüüd veel hoolega, naised,” lausus Märta tervituse asemel. „See on meie viimane võimalus näha Sparreska lossi.” Ta osutas käega aristokraatliku Sparre perekonna kunagisele nooblile elumajale, mis oli valminud 1670. aastal ning koosnes peahoonest ja kahest täiskorrustiivast. Tiibadesse olid juba jumal teab kui ammu ehitatud korterid, aga peahoone oli kakskümmend viis aastat tagasi, 1888. aastal kohandatud populaarse Sveasaleni varieteeteatri tarvis. Aasta tagasi oli selle katuse alla kolinud ka Röda Kvarni kino.

Beda silmitses hoonet hindava pilguga. „Mina oleksin Röda Kvarni juhatajate asemel küll kaunis nördinud. Kolida kahe aasta jooksul sisse ja välja on kindlasti majanduslik katastroof.”

„Nii kõneleb hankejuht,” ütles Torun kõiketeadvalt. „Jumalale tänu, et Grand Hôtel uude kohta ei kolinud.”

Hoonelt pilku pööramata andis Beda Torunile küünarnukiga vopsu ribidesse.

Märta turtsatas naerma. „Tulge. Film algab kümne minuti pärast. Orkester häälestab kindlasti juba pille.”

Nad läksid kaksiktrepi vasakust poolest üles.

Torun nooksas kahe sissepääsuukse vahel seisvale skulptuurile: lõvi seljas ratsutav emake Svea. Sõdalase pea kohal keerutas punaste lambikestega ehitud tiibu Röda Kvarni tunnusmärk punane tuuleveski.

„Ei tea, mis temast saab? Ja kõigist neist peredest, kes on harjunud pidama seda kohta oma koduks?”

„Ei taha mõeldagi,” lausus Beda. „Aga kas pole omamoodi irooniline, et viimaseks siin näidatavaks filmiks jääb „Pompei viimased päevad”?”

„Häh!” mühatas Märta. „Mina usun härra Sachsisse. Ta ehitab siia midagi imelist. Küllap näete.”

Kui Märtal oleksid olnud silmad ka selja taga, võinuks ta märgata Josef Sachsi ennast seismas pargis pärna all ning vaatamas, kuidas viimased kinolised Röda Kvarni ustest sisse astuvad. Mees võitles kerge süütundega, mis oli hakanud uuristama tema kasvavat elevust. Tessin Vanema projekteeritud Sparreska loss oli seisnud seal üle kahesaja neljakümne aasta. Sama kaua, kui Stockholmil oli kulunud, et kasvada neljakümne tuhande elanikuga linnakesest kolmesaja neljakümne tuhande asukaga linnaks. Kes oli tema, et kiskuda maha niisugune ajaloomälestis? Tema, kel oli nagu paljudel teistelgi stockholmlastel ilusaid mälestusi sõpradega Sveasaleni varieteeteatris veedetud pikkadest õhtutest.

Langetanud otsuse ehitada üksainus suur kaubamaja, oli Josef lamanud öiti ärkvel. Stockholmi kaubanduslik kese oli võtnud enda alla kõigepealt Gamla Stani saare, ent valgunud linna poole, kasvades edasi väiksele Helgeandsholmeni saarele ning mööda Regeringsgatanit Norrmalmi maismaale. Leiaks ta sobiva koha kusagil Regeringsgatani ja Stureplani vahel? Linnakeskus oli korrapäraselt jaotatud mitmesuguse suurusega kruntideks. Tal oli tarvis osta üks suuremaid ja teha see siis puhtaks.

Ootamatu pakkumine, et ta ostaks Hamngatanil asuva ja taga küljest Smålandsgataniga piirneva krundi, oli tundunud küll ahvatlevalt tulus, kuid sellel oli üks suur puudus: selleks et viia ellu ikoonilise

kaubanduskeskuse unistust, jäi see piirkond siiski liiga väikseks.

Vaja oli veel üht krunti – eelistatavalt põhja pool, Regeringsgatani ja Smålandsgatani nurgal. Selle koha oli paraku juba hõivanud uus elektrijaam. Tema teine valik oli Hamngatani järgmine, Norrmalmstorgi-poolne krunt, kus paiknesid Sparreska loss ja Sveasaleni varieteeteater. Kui ta suudaks omanikele augu pähe rääkida, et nad selle temale müüksid … Ta oli maksnud neli miljonit krooni, et omandada mõlemad Hamngatani krundid koos kaheksa hoonega.

Nüüd, hääbuvas õhtuvalguses vaatas ta Sparreska lossi ja pidas võitlust omaenda äkilise melanhooliahooga. Möödunud aegade armsad mälestused ei muutnud olematuks tõika, et hoone on lagunenud. Dekoratiivsed kivist kaunistused olid ajahambast puretud ja viimse naela oli selle arhitektuurimälestise kirstu löönud Sveasaleni varieteeteater.

See Stockholmi ööelu uus tõmbekeskus võis ju teha rõõmu tänavalt sisseastuvale lihtsale inimesele, aga viis, kuidas ehitist oli muudetud, võis vaevalt meeldida isegi kõige andunumatele püsikundedele. Vähemasti siinseid kultuuriväärtusi püüavad nemad iga hinna eest säilitada. Selles oli Nordiska Kompanieti juhatus olnud vankumatult ühte meelt.

Hoonet üle vaadates olid tuntud arhitekt Ferdinand Boberg ja hinnatud ehitusinsener Josef Norén jõudnud otsusele, et kui mitte muud, siis seitsmeteistkümnendast sajandist pärinevate fassaadisammaste alused ja sepisrauast trepikäsipuud tuleb anda kindlasti üle Stockholmi St Eriksi muinsuskaitseühingu asjatundjatele.

Josef kahetses juba teab mitmendat korda, et Blanch’s Café teele nii palju välja ulatub. Vähe sellest, et otse Nordiska Kompanieti uue sissepääsu ette moodustub liikluses püsiv pudelikael, lisaks oli piiratud ka korruste arv, mida ta ehitada tohtis, sest linna ehitusseadustiku järgi sõltus ümbritsevate hoonete kõrgus tänava laiusest. Uue hoone tagumine osa jääb veelgi kitsama Smålandsgatani poole ning peab seega olema veel madalam.

Tähtis linnaplaneerimistegelane oli avaldanud arvamust mitme uut poodi puudutava asja kohta.

1912. aasta sügisel oli Josef koos arhitekt Ferdinand Bobergiga reisinud risti-põiki läbi Ameerika ning naasnud sealt sületäie uudsete ideede ja tehniliste lahendustega, mida nad mõtlesid kasutada Stockholmi uue kaubamaja ehitusel. Ameeriklased polnud üksnes mõistnud, et on võimalik välja arvutada, kui kõrgeks tohib kivihoone ehitada, enne kui selle seinad omaenda raskuse all kokku varisevad, vaid avastanud ühtlasi lahenduse: tuleb püstitada rauast sõrestik ning püstitada hoone selle ümber. Kuna välisseinte ülesandeks jäi siis ainult vooderdada hoonet ja kaitsta seda ilmastikunähtuste eest, võisid nad valida fassaadimaterjali oma maitse järgi. Ja et polnud vaja enam kandvaid võlve ja sambaid, said Ameerika poed kasutada katkestamatut põrandapinda. Mõlemad võimalused pakkusid härradele Sachs ja Boberg suurt huvi.

Hamngatani kaubamaja elegantne fassaad pidi tulema Bohusläni graniidist ja vertikaalselt liigendatud akendega. Interjööri pidid kuuluma N. K. enda Nyköpingi vabrikus valmistatud mahagonist riiulid ja kapid ning kogu hoonele tuleb peale pilkupüüdev vaskkatus. Lühidalt öeldes saab Nordiska Kompanietist Rootsi püsivuse ja väärikuse majakas, mis on ehitatud Ameerika moodi. Ning seda tegema on neil valitud just õige mees: ehitusinsener Josef Norén oli viibinud ametit õppides samuti mõnda aega Ameerikas. Sealsed ehitusmeetodid polnud talle kaugeltki võõrad.

Võõrad olid need muidugi Stockholmi linnavalitsuse ja kohaliku linnaplaneerimise ülemustele. Miks ehitada raami, mis nõuab Saksa rauda, selle asemel et ehitada hoone kohalikest materjalidest ja toetada kodumaist turgu?

Ja ükski pisiasi polnud nii tähtsusetu, et sellele läbi sõrmede vaadata. Isegi liftide kiirus oli kutsunud esile pominat ja vastuväiteid. Võimatu. Liiga kiired. Pole turvalised. Argumendid, millega nad püüdsid otsuse langetajaid veenda, et ehitajad kasutavad uudseid, täiustatud meetodeid tagamaks kogu kaubamaja ohutust ja tulekindlust, olid langenud peaaegu kurtidele kõrvadele. Tulekindlus – olid nad põlglikult

mühatanud – ei vääri mainimistki. Isegi viisteist aastat tagasi ehitatud

Stureplani kaubamaja on tulekindel.

Jah, oli Josef nõustunud, aga neil pole vihmuteid, mis ei lase tulel võimust võtta. Vihmuteid? Lõpuks, kui kõik oli üksipulgi ära seletatud, plaanidesse parandused tehtud ja uuesti seletatud, said Josef Sachs ja linn käed lüüa.

Väliselt pidi majesteetlikust graniithoonest saama jõukust koguvale linnale vääriline maamärk.

Seestpoolt pidi uus kaubamaja tulema suisa pilkupüüdev. Kirev ja pulbitsev kaubandus- ja kultuurikeskus.

Kungsträdgårdenis pärna all seistes kujutas Josef seda kõike endale elavalt ette. Ta naeratas ja kohendas mantlikrae salli ümber koomale. Tarvis minna tagasi auto ja sohvri juurde. Homme tuleb jälle toimekas päev.