Kosmonaut tellis veel ühe kohvi.
„Ma toon teile,“ ütles naine leti taga. Kosmonaut tänas. Ta oli istunud aknaäärses lauas juba mitu tundi, söönud algul munarooga, seejärel rabarberikooki, joonud ananassimahla ning kohvi. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud teab kui näljane, vaid sisse harjunud kombest, et kui sa juba kord kohvikusse tuled ja laua taga istud, siis on viisakas ka midagi tellida. Ja kuna ta ei tahtnud ikka veel lahkuda, siis telliski ta taas.
Keegi meesterahvas naaberlauast, kes oli just lõpetamas oma hommikuputru, oli kosmonauti juba mõnda aega jälginud, kogudes ilmselt vestluse alustamiseks julgust. Kosmonaut tajus seda ega vaadanud seetõttu meelega naabri poole. Nüüd nende pilgud siiski korraks kohtusid, mees kasutas kohe juhust, naeratas kosmonaudile ja küsis:
„Kas varsti lendate jälle Kuule?“
„Eks näis,“ vastas kosmonaut ebamääraselt, mispeale mees kiitvalt noogutas ja jätkas:
„Mina olen suur kosmosefänn, no loomulikult ma ise kuhugi ei lenda, mul on oma töö, seotud rohkem põllumajandusega, teate küll, traktorid ja sellised asjad, aga ma ikka jälgin ja hoian silma peal. Väga suur huvi on selle valdkonna vastu. Teie lendudega ma olen katsunud end pidevalt kursis hoida ja peab ütlema, et väga hea mulje on jäänud. Pange samamoodi edasi!“
„Tänan,“ vastas kosmonaut tagasihoidlikult. Samal ajal oli ka naine leti tagant uue kohviga pärale jõudnud, ta kuulis
putru sööva mehe viimaseid sõnu, asetas tassi lauale ning lausus:
„Jah, meie mehega oleme ka asjahuvilised. Meile väga meeldisid need torukesed, mis te viimaselt lennult kaasa tõite.“
„Ah need...“ sõnas kosmonaut. „See polnud just viimane...“
„Millised torukesed?“ küsis pudrusööja.
„Need torukesed, mis ajasid välja sinist auru,“ seletas naine. „Need olid väga ilusad. Mis nad õieti olid, taimed või loomad?“
„Ei kumbagi,“ vastas kosmonaut. „Ja tegelikult...“
„Millal te need torukesed veel tõite?“ uuris mees. „Mina ei tea neist midagi.“
„Viimane kord, noh,“ seletas naine. „Ajalehes olid ju fotod, see oli mõned aastad tagasi.“
„Kuus aastat tagasi,“ ütles kosmonaut. „Aga ma olen pärast seda veel mitu korda...“
„Mina ei tea nendest torukestest mitte kõige vähematki!“ õiendas mees pudruga. „Huvitav, kuidas see mul kahe silma vahele on jäänud, ma muidu ikka väga hoolikalt jälgin kõiki kosmoseuudiseid. Märgin isegi üles ja pean oma lõbuks graafikut. Minu meelest oli teie viimane lend siis, kui te pildistasite seda okkalist asja?“
„Ei, see oli natuke veel varem,“ ütles kosmonaut. „Pärast seda...“
„Oh jaa, need torukesed olid pärast seda!“ kinnitas kohviku naine. „Eks ole, see oligi viimane kord. Mul on muide täpselt selle sinise auru värvi kleit.“
„Rõõm kuulda,“ ütles kosmonaut. „Aga see ei olnud viimane kord, ma juba ütlesin, et ma olen pärast veel mitu lendu teinud.“
„Tõesti?“ imestas naine. „Ja leidsite veel torukesi?“
„Ei, seda mitte,“ vastas kosmonaut. „Aga...“
„Mina ei saa aru, kuidas ma seda kõike ei mäleta,“ lausus pudruga lõpule jõudnud mees pahaselt. „Olete ikka kindel? Ma väga täpselt olen enda meelest asjaga kursis.“
„No ma ikka olen päris kindel,“ noogutas kosmonaut ja naeratas kohmetult. „Ja ma tahtsin nende niinimetatud torukeste kohta öelda, et ega nad tegelikult polnudki...“
„Nojah, ega kõiki asju siin maailmas ei jõua ju tähele panna,“ ei kuulanud mees tema juttu ja tundus olevat tujust ära ning kosmonaudi peale solvunud. „Infot on nii palju ja samal ajal ju oma töö tahab ka tegemist. Ega seda keegi teine minu eest ära ei tee, muudkui aetakse hommikust õhtuni telefoniga taga. Siis pole ime, kui mõni asi kõrvust mööda läheb. No aga üldiselt ma olen ikka kosmosevärgiga kursis. Palju edu teile!“
Ta tõusis ja lahkus.
„Mida te tahtsite nende torukeste kohta öelda?“ küsis kohvikunaine.
„Ah, ei midagi,“ pomises kosmonaut, kes oli tahtnud tegelikult seletada, et need niinimetatud torukesed olid tegelikult väga keerulised eluvormid, mille olemust ega otstarvet veel keegi polnud mõista suutnud. Ka ei näinud nad sugugi mingite torukeste moodi välja, võib-olla paistsid nad omal ajal sedasi välja ainult ajalehefotol, ehkki ka see on kahtlane, sest pigem meenutasid nad teokarpe. Aga korraga ei näinud ta mõtet sellest kõigest kohvikupidajale jutustada. Ta soovis juua rahus oma kohvi.
„Jaa, meile mehega meeldisid nad väga,“ kinnitas naine. „Ja mõelda vaid, te olete seal hiljem veel käinud! Ja enam torukesi ei toonudki?“
„Ei,“ ütles kosmonaut.
„Miks siis? Tüütasid ära?“
Kosmonaut kehitas õlgu.
„Et mis sa ikka nii paljude torukestega teed? Ja sinise tossuga?“ muheles naine.
„Jah.“
Naine naeris, nagu oleks kosmonaut midagi väga vaimu kat öelnud, ja läks tagasi leti taha, sest kohvikusse olid sisenenud uued külalised.
Kosmonaut jõi lonkshaaval kohvi ja mõtles, mida edasi teha. Kas minna nüüd koju? Aga eks ta jõuab sinna varem või hiljem nagunii, sellega kiiret polnud. Koju jõutakse alati, sellest pole lõppkokkuvõttes kellelgi pääsu.
Aga veel ta seda ei soovinud.
Kosmonaudil sai kohvitass tühjaks, aga ta istus ikka edasi ja silmitses läbi akna möödujaid; ta oli seda tei nud juba mitu tundi: siis kui sõi munarooga ja siis kui sõi rabarberikooki. Inimesed tulid ja läksid. Kes nad kõik olid? Kindlasti on nende hulgas väga meeldivaid isikuid, kellega oleks hästi tore tuttav või lausa sõber olla: midagi ühiselt ette võtta, juttu ajada, nalja teha. Nende seas võis olla koguni sääraseid, kelle kohta öeldakse: ta on sinu jaoks justkui loodud! Kui ta neid tunneks, siis oleks ta ehk nen dega nagu sukk ja saabas. Mõni mööduv naine võinuks olla tema elu armastus, mõni mööduv mees verevend. Siis, kui nad oleksid kunagi juhuslikult kokku juhtunud. Aga seda ei sündinud, ta juhtus kokku – ja jällegi täiesti juhuslikult –hoopis teiste inimestega ja hoopis neist said tema elu armastused ning verevennad. Aga inimesed aknaklaasi taga jäid võõraks ja jäävadki võõraks, ükskõik kui vahvad nad on. Nad kõnnivad lihtsalt mööda ja elavad oma elu.
Naine leti tagant tuli jälle laua juurde ja sedapuhku oli temaga koos umbes viieteistaastane poiss valge põllega.
„See on minu õepoeg,“ seletas naine. „Ta aitab meil köögis, peale kooli, teenib sedasi natuke taskuraha. Ma mõtlesin, et näitan talle ka, kes meil täna siin kohvi joob. Sa ju tunned seda meest?“ pöördus ta poisi poole, kes aga midagi ei vastanud, vaid üksnes ujedalt naeratas, ilmselgelt ebamugavust tundes. „See on ju kuulus kosmonaut! Ma olen sulle temast ikka rääkinud. Ja koolis ka kindlasti räägitakse. Tema käib Kuu peal! Kogu aeg! No sa ju tead teda kindlasti!“
„Ja-jah,“ vastas poiss ebamääraselt. Ta vaatas igatsevalt köögiukse poole, soovides piinlikust olukorrast pääseda, aga seisis siiski kuulekalt edasi tädi kõrval. Ei paistnud sugugi, et kosmonaut teda karvavõrdki huvitaks.
„Kas sa tahad ehk kosmonaudihärra käest midagi küsida?“ uuris naine leti tagant. „Ta on kindlasti igasuguseid põnevaid asju näinud, siis kui ta seal kõrgel käib ja meie peade kohal lendab. Sa ju neid torukesi tead, mis ta Kuu pealt tõi?“
Poiss noogutas, aga ilmselgelt üksnes selleks, et tädi rahule jääks.
„Sulle nad ju meeldisid ka?“ ei vahetanud tädi teemat.
Poiss noogutas uuesti ja näis juba üsna ära vaevatud.
„Mis neist ikka,“ hakkas kosmonaudil poisist ja ka ise endast kahju. „Ega nad pole ju nii tähtsad, lihtsalt ühed... Ja see oli ammu ka, ma ise ka enam eriti ei mäleta seda aega.“
„No kuidas siis nii, ikka on tähtsad, otse Kuu pealt!“ arvas naine ja küsis poisilt: „Sa ju tead küll Kuud, oled ju õhtuti vaadanud? Mõtle, sealt pealt!“
„Noorel mehel on muudki, mida vaadata, ja õige kah,“ arvas kosmonaut, andmaks poisile märku, et on tema poolt ega kiida heaks tädi liigset innukust.
„Ei, ta on tegelikult tubli poiss,“ hakkas naine nüüd jutustama. „Ema üksi kasvatab teda, isa kadus jumal teab kuhu. Aga õde on mul poes kassapidaja, selle palgaga on raske suurt poissi kasvatada. Nii ta käibki meil siin abiks.“
„Väga tore,“ vastas kosmonaut. Poiss oli jutuajamise vastu igasuguse huvi kaotanud, ilmselt isegi ei kuulanud enam, vaid ootas ainult, millal tädi lubab tal kööki minna.
„Hea küll,“ halastas naine viimaks. „Ütle nüüd kosmo naudihärrale head aega. Homme koolis võid rääkida, keda sa täna nägid ja kellega juttu ajasid.“
„Head aega,“ ütles poiss ja kõndis pikkade sammudega tagasi köögi poole, tädi kõrval sibamas.
Ka kosmonaut tõusis. Ta tundis korraga suurt tüdimust ja vajadust värske õhu kätte pääseda.
„Mõnusat lendu! Tuult tiibadesse!“ jõudis naine leti tagant veel hõigata. Kosmonaut ei keeranud pead.
Uksest välja astunud, jalutas ta mõned meetrid ja jäi siis seisma. Ta ei teadnud, kuhu minna edasi.
Kas tõesti tuleb minna koju? Ometi on veel nii vara, nii hirmus vara...
Juhtuks ometi midagi!
Kosmonaut silmitses jällegi tänaval kõndivaid inimesi, ta uuris neid isegi vaikse ahastusega pilgus – oleks üliväga meeldiv, kui nende seas torkaks silma mõni tuttav. Siis võiks temaga juttu teha, võib-olla minna isegi kuhugi istuma... Aga tuttavaid polnud, ainult võõrad, need, kes elasid oma igapäevast elu, mis kulges kosmonaudi omaga
paralleelselt, kordagi ristumata. Kui ta ometi oleks varem tekitanud oma elusse rohkem siksakke, kihutanud aeg-ajalt risti üle võõraste radade, siis ehk tunneks ta neist kedagi! Need võhivõõrad inimesed olid ju sümpaatse moega. Nad liikusid tõtlikul sammul, ilmselgelt oli neil mingi siht, keegi kusagil ootas neid... Tundus, justkui seisaks tema ainsana väljaspool seda salapärast süsteemi, mis tema ümber kihas ja kiirustas. Kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, ainult tema mitte.
Näiteks see noor naine teisel pool tänavat. Kui asjalikult ta astus! Miks ei võinuks olla see tema tuttav, veel parem –lähedane tuttav! Ta hõikaks naist, too viipaks vastu, nae rataks, jookseks rõõmsalt üle tee, nad tervitaksid, võib-olla isegi embaksid nagu vanad sõbrad kunagi...
Aga ta ei tundnud seda naist. Tal oli palju igasuguseid tuttavaid, kes asusid hetkel kurat teab kus, aga too naine, kes oli siinsamas, nende hulka ei kuulunud ja see tundus korraga väga ülekohtune ning vale.
Kosmonaut jälgis naist silmadega ja talle tundus, et naine vaatab ka teda. Ja siis juhtuski täpselt nii, nagu kosmonaut oli ette kujutanud, naine naeratas, tuli üle tee ja tervitas teda, küll mitte eriti lõbusalt, pigem ettevaatlikult või isegi arglikult, aga ikkagi! See oli otsekui ime.
„Tere!“ ütles naine. „Teie mind ei tunne, aga mina tundsin teid kohe ära. Ega ma tavaliselt muidugi ei lähe niimoodi võõraste inimestega rääkima, mis sellest, et ma olen neid televiisorist näinud, aga teie juurde ma tulin.“
„Väga tore, et tulite,“ ütles kosmonaut õnnelikult. „Ikka peab tulema, kui selline tahtmine tekib.“
„Ei, mis see tahtmine loeb, ikkagi ei sobi võõraid tüli tada,“ vabandas naine. „Ja mina kunagi ei tülita ka, ma
kujutan ette, kui ebameeldiv on, kui sind muudkui segatakse kiirel ajal.“
„Ei ole hullu,“ arvas kosmonaut. „Mul pole kuhugi kii ret.“
„Siis on hästi,“ muutus naine pisut julgemaks. „Vaadake, mina tulin ainult sellepärast, et minu isa on mulle teist palju rääkinud, teie olite kunagi tuttavad. Ja käisite vist kunagi ammu isegi üheskoos reisil, vähemalt isa on mulle sedasi kõnelenud ja meil kodus on üks pilt ka, kus te olete kõrvuti peal. Lendaval laeval.“
„Lendaval laeval,“ kordas kosmonaut ja tundis, et need kaks sõna äratavad temas ühekorraga väga palju väga ere daid mälestusi, otsekui oleks ammu kustunud kaminas löönud järsku lõõmama ere ja kõrge leek. „Jaa, muidugi ma mäletan lendavat laeva! Kes teie isa on?“
„Tema on Lai,“ vastas naine.
„Armas aeg, ah teie olete siis Laia tütar!“ rõõmustas kosmonaut. „Me olime tõesti sõbrad, sel ajal... Oh, see oli nii ammu... Pole nii kaua aega näinud... Kuidas isal läheb?“
„Kehvasti,“ vastas Laia tütar. „Ta on päris raskelt haige. Vaadake, sellepärast ma tegelikult teiega rääkima tulingi, mitte lihtsalt sel põhjusel, et öelda, et ma olen teie vana sõbra tütar. See oleks ju väga rumal ja inetu, kui ma sel kombel end teile külge kleebiksin, sest Lai võib ju teie sõber olla, aga minuga pole teil mingit asja, mina olen teile võõras.“
„Kuidas siis võõras, kui teie olete mu sõbra tütar!“ protesteeris kosmonaut. „See pole mingi külgekleepimine, vastupidi, väga paha oleks olnud, kui te oleksite niisama mööda läinud ja mina polekski teada saanud, kelle tütar te olete.“
„Mis te selle teadmisega ikka peale hakkate,“ ütles naine ujedalt naeratades. „Ei, ma ei tulnud end sugugi tutvustama, mina tulin sellepärast, et isa on teist rääkinud ja vahel on ta ka seda öelnud, et tahaks teid kunagi jälle näha. Mitte ainult teid, vaid kõiki oma sõpru, kes olid koos temaga lendava laeva peal. Ja kuna ta on väga haige ja kes teab, kui kaua veel elab, siis ma leidsingi, et peaks teile sellest rääkima. Ega ma teile helistama poleks hakanud või spetsiaalselt üles otsinud, seda kindlasti mitte, ma ei ole üldse pealetükkiv inimene, aga kui ma teid praegu sedasi juhuslikult nägin, siis käis selline mõte läbi pea, et mis oleks, kui läheks ja räägiks. Ma loodan, et ei teinud palju tüli.“
„Üldse mitte mingit tüli!“ kinnitas kosmonaut. „Vastu pidi, see oli ääretult õige otsus! Mul on väga kahju, et Laial tervis käest ära on ja ma kindlasti tahaks teda näha! Ma olen ise ka mõelnud, et peaks vanad sõbrad üles otsima, aga alati on mingid teised asjad ees ja ei leia mahti.”
„Täitsa arusaadav,“ noogutas naine kuidagi eriti aupak likult. „Ma kujutan ette, kui kiire teil on, muudkui käite Kuul ju! Ärge üldse muretsege, ega isa ei pahanda, isa saab ka väga hästi aru. See oli kõik niisama öeldud, ärge võtke seda mingi kutse või kohustusena. Me ju mõistame, et teil on kindlasti kohe jälle Kuu peale minek, see on üldse ime, et ma teid täna kohtasin.“
„Ei ole mul kuhugi minekut,“ vastas kosmonaut. „Ja pole mul sugugi kiire, ma hea meelega tulen teie isa vaatama.“
„Nii tore, ma ütlen talle kindlasti edasi,“ noogutas naine. „Ja tal on hea meel. Aga ärge hakake tema pärast oma plaane muutma, lihtsalt kunagi, kui te jälle Kuu pealt tagasi olete, siis tuletage meid meelde. Või ka hiljem, sest
võib-olla on teil tarvis mitu korda käia, need on ju tähtsad ekspeditsioonid, ühesõnaga, kunagi tulevikus... Jah, kunagi võite ju selle peale mõelda, et isa külastada.“
„Ma mõtlen selle peale üsna varsti,“ lubas kosmonaut. „Ma ei käi seal Kuu peal sugugi nii sageli, kui te arvate, tegelikult pole ma juba hulk aega käinud ja praegu pole ka plaanis. Nii et ma tulen kindlasti.“
„Seda on rõõm kuulda,“ naeratas Laia tütar. „Ma just praegu sõidangi isa juurde, ma räägin talle meie kohtumisest ja sellest, mida te lubasite.“
„Praegu lähetegi?“ küsis kosmonaut. „Kuulge, aga ma tulen teiega kaasa. Kas see sobiks?“
„Minuga kaasa?“ kordas naine üllatunult. „Nüüdsama?“
„Jah, kui see teie isa ei ehmata. Miks mitte? Nii ongi ju parem, teie teate, kuhu sõita. Ja minul on hetkel piisavalt vaba aega.“
„Kui te nii arvate,“ ütles naine. „Kui te enesele tüli ei tee!
Ja ma hoiatan, et isa juurde sõitmiseks kulub oma poolteist tundi, see pole siinsamas ümber nurga. Nii palju vaba aega teil ehk pole?“
„On küll,“ kinnitas kosmonaut. „Poolteist tundi pole midagi, vastupidi, see on väga hea, me jõuame autos juttu ajada ja paremini tuttavaks saada. Teate, ärge öelge mulle teie, sest minul on kuidagi imelik oma vana sõbra tütart teietada, ja siis oleks õige ka vastupidi.“
„Teie võite mulle muidugi sina öelda,“ nõustus Laia tütar. „Aga mina teile...“
„Sina mulle ka! Kuule nüüd! Me sõidame ju Laia juurde ja temaga me räägime mõlemad sina, sest ta on ju sinu isa ja minu vana sõber, aga omavahel teietame! See ei kõlba, see oleks imelik!“