HILINE KESKPÄEV
HILINE HOMMIK
. 19
. . . 61
. . . . 81
LEIUTAJATEKÜLA NÜÜD. VARAHOMMIK
. . . . . 39
. . . . . 47
NATUKENE VEELGI HILISEM
VARAJANE ÕHTU
JÕULUVANA OOTEL
8 9 LEIUTAJATEKÜLASISUKORD?KUNAGIAMMU. . 11
JÕULUÕHTU
ÕHTU . . 67
KESKPÄEV
. . . . . 70
. . . . . 50
NATUKENE HILISEM ÕHTU
. . . . . 31
1011 10
LEIUTAJATEKÜLA KUNAGI AMMU
Kunagi ammu juhtus Leiutajatekülas olema erakordselt külm talv. Tige ja vastik tuul tuiskas hambaid krigistades mööda külatänavaid ringi, tuuseldas puid ja põõsaid, lükkas ümber puuriitasid. Kõik külaelanikud, kes talle ette jäid, hakkasid juba samal päeval köhima ja nuuskama.
Aga Leiutajateküla elanikud ei mõelnudki alla anda. Kui mõnel oli kaks kampsunit, siis teise andis ta naabrile. Keegi kinkis oma naabrile liigse sokipaari või kootud mütsi ja sai vastu soojad kindad. Veel kingiti üksteisele mee- ja mustasõstramoosipurke, kuivatatud vaarikalehti ja ingverijuuri. Kõik selleks, et oleks kergem külmad ilmad üle elada. Ja säärane hoolimine kandis vilja – varsti polnud külas nohust ega köhast enam jälgegi. Kui tuul nägi, et külarahvas mitte ainult ei punni vastu, vaid osutub temast kangemaks, lükkas ta suure vihaga veel mõned puuriidad pikali ja kihutas torisedes minema.
Kinkimine ja kingisaamine hakkas külaelanikele meeldima. Terve järgmise suve kudusid emad ja vanaemad tavalisest rohkem sokke, salle, kampsune ja kindaid. Ja kohe, kui ilmad külmemaks läksid, algas Leiutajatekülas suur sagimine. Külaelanikud ruttasid naabrite ja sõprade poole, andsid kingid üle ega jäänud ka ise tühjade kätega. Mõni sai vastu sooja tutimütsi, teine paari karupükse, kolmas paksu pehme vesti. Käiku läksid ka moosipurgid, mesi, pähklid –kõik, mis oli tervisele kasulik ja tegi heameelt.
Külaelanikud kogunesid asja arutama. Tõepoolest, palju lihtsam ja mugavam oleks kinkimine viia läbi ühe päevaga. Et kingi saamiseks tuleb laulda, tantsida või luuletust lugeda, selle vastu polnud neil midagi. Aga see, et kinke saavad ainult lapsed, ei meeldinud kellelegi. Mille poolest on emad, isad, vanaemad ja vanaisad lastest kehvemad? Ei, kingi peavad saama kõik, oli külaelanike üksmeelne otsus!
13 Säärane rõõmus üksteisele kinkimine kestis mitu talve. Siis aga juhtus, et keegi talveks Lõunamaa-lennuga hiljaks jäänud pääsuke istus hobukastani otsa tiibu puhkama. Pääsukesel oli siin kandis palju tuttavaid, kellega tuli enne pikka reisi hüvasti jätta. Nüüd kükitas pääsuke puu otsas ja vaatas imestunult, kuidas külaelanikud kingipakkidega mööda küla ringi jooksid.
„Kas see on mõni uus ja huvitav mäng?” pärispääsuke. Kui külaelanikud olid oma loo talle ära rääkinud, teataspääsuke, et mujal maailmas teeb talvel kingitusi jõuluvana. Ta tuleb jõuluõhtul suure saaniga, mida veab põhjapõder, tal on pikk valge habe ees, punane mantel seljas ning punane müts peas. Ja kinke saavad ainult lapsed. Ja mitte niisama, vaid alles pärast laulmist, tantsimist või luuletuse lugemist.
„Jälle õige jutt!” plaksutasid külaelanikud.
Järgmisena võeti ette jõuluvana küsimus. Pääsuke teadis, et jõuluvana tuleb kaugelt Lapimaalt ja et tal on abiks päkapikud, kes käivad juba varakult akende taga piilumas ja korjavad kokku laste kirjad jõuluvanale. Külaelanikud hakkasid asja arutama, erinevaid arvamusi ja ettepanekuid oli seinast seina. Siis tõusis püsti jänes Prillup, jäneste portfellihoidja. See oli auväärt amet ja sinna valiti alati kõige targem„Milleksjänes. meile võõras jõuluvana?” küsis Prillup külarahvalt. „Kas meie hulgas ei ole siis tõesti kedagi, kes jõuluvana ametiga toime tuleks? Teistele tähtsatele ametitele oleme ju väärilised kandidaadid leidnud! Arvan, et jõuluvana peab olema oma küla mees!”„Õige jutt!” hüüdsid külaelanikud.
„Kui meil on juba oma jõuluvana, siis milleks meile võõrad päkapikud akna taha piiluma?” jätkas Prillup. „Las igaüks teeb ühe kingituse, siis on kingitusi täpselt sama palju kui külarahvast! Paneme kõik kingid suurde ühisesse kotti ja edasine on juba jõuluvana asi!”
15
Valimine ise toimus vana traditsiooni järgi, nagu seda tehti teistegi suguvõssa jäävate ametite puhul. Lauale asetati valgeid kuivatatud herneid täis kübar, kusagil valgete herneste vahel oli peidus üksainus tilluke must hernetera. Jõuluvanaks soovijad pigistasid silmad kinni, astusid kordamööda laua juurde, torkasid käe kübarasse ja võtsid sealt välja ühe hernetera. Kes sai musta herne, sellest pidi saama jõuluvana.
Juhtus nii, et käsi sattus otse kübarasse herneste keskele. Joonas koperdas mõned sammud, sai tasakaalu tagasi ja tõmbas vabandusi pobisedes käe kübarast välja. Ja ennäe imet – Joonase peopesal lebas väike must hernetera! Vastavalt reeglitele oli asi lahendatud, Joonasest sai Leiutajateküla esimene jõuluvana.
Külarahvas hakkas otsima enda seast sobivat jõuluvana. Kõigepealt otsustati, et jõuluvana amet peab jääma igaveseks ühe pere kanda. Nii nagu oli Leiutajatekülas juba korstnapühkija, kooliõpetaja ja arsti amet.
Uude ametisse soovijaid tuli kokku palju. Kui kümmekond külaelanikku olid kübarast valge herne välja õngitsenud, komberdas laua juurde jänes Joonas. Joonas oli vaikne ja tagasihoidlik jänes, ta ei kavatsenudki õnne proovida, vaid tuli lihtsalt kohale, et toimuvat pealt vaadata. Aga korraga sattus talle pisike prügitükike silma. Silm hakkas kipitama, Joonas haaras ühe käega valutavast silmast, tegi sammu ettepoole, komistas ja kaotas tasakaalu. Et mitte pikali kukkuda, kobas tema teine käsi toetamiseks kohta.
Jõulupäeva hommikul viis Joonas suure tühja kartulikoti Leiutajateküla laadaplatsile. Külaelanikud pistsid päeva jooksul oma kingid kotti. Õhtul sidus Joonas ette suure valge habeme, puges ema ja vanaema õmmeldud punasesse mantlisse, tõmbas punase mütsi pähe, sikutas kingikoti kelgule ja käis läbi kõik Leiutajateküla majad. Iga külaelanik pidi enne kingi saamist jõuluvanale laulma, tantsima või luuletust lugema. Mõnikord juhtus, et kellelegi sattus tema enda tehtud kink, aga sellest ei olnud midagi – kui kink oli hoole ja armastusega tehtud, oli seda tore teistele näidata.
17
LEIUTAJATEKÜLAVARAHOMMIKNÜÜD.
Terve öö oli sadanud paksu laia lund. Hommikuks kattis maad, katuseid ja puulatvu puhas valge lumevaip. Ükski korsten ei suitsenud veel, külatänavad olid uniselt tühjad.Nagu
ikka, ilmus esimesena oma majakese trepile kärbes Jaak, kes pidas Leiutajatekülas äratuskella ametit. Tavaliselt tuiskas ta igal hommikul mööda küla ringi, peatus akende taga ning kisas ja kolkis seal nii, kuidas jaksas. Uni on teadagi magus, aga kui sa poole päevani põõnad, jäävad paljud tööd tegemata, oli Jaagu esi mene reegel külaelanikele.
Aga täna alustas Jaak oma tööd mitu tundi hiljem. Jaak ei kiirustanud, ta ringutas trepile jõudes sügavalt ja imetles lumist küla. Täna oli jõulupäev ja seepärast võisid kõik magada paar tundi kauem. Kui Jänes Joonas hakkas esimesena Leiutajateküla jõuluvana ametit pidama, käis ta õhtu saabudes majast majja ja jagas kingitusi. Need, kes olid nimekirjas viimased, said oma pakid kätte alles vastu hommikut. Sest kõik tahtsid jõuluvanaga rääkida ja talle näidata, mida nad oskavad. Joonas oli rahulik jänes ja nii see aeg muudkui kulus.
19
Et Leiutajatekülas poodi ei olnud ja seepärast tuli kõik vajaminevad asjad ise leiu tada, oli äratuskella ameti pidajal suur vastutus kogu küla ees. Öö saabudes ajas ta külaelanikud tagasi oma vooditesse. Ole sa nii hea leiutaja, kui tahad, aga öö on magamiseks, mitte mutrivõtmega vehkimiseks, oli Jaagu teine reegel. Ja vastuvaidle mist Jaak ei sallinud.
Mõne aasta pärast otsustati seda reeglit siiski muuta, sest keegi ei tahtnud olla nimekirjas viimaste hulgas, et siis jõuluvana hommikuni oodata. Nüüd kogunesid külaelanikud jõuluõhtul alati kellegi majja, et seal üheskoos lõbus jõulutrall maha pidada. Jõuluvanale loeti salme või esitati muud lõbusat, saadi kinke, söödi jõulutoite, joodi morssi ja mõdu, mängiti mänge ja tantsiti. Viimased külaelanikud lahkusid peopaigast südaöö paiku.
Roosile meeldis luuletada, sõnad ja riimid tulid tal kuidagi iseenesest. Leiutajateküla aastapäevaks leiutas ta niisuguse„Leiutajatekülaluuletuse:on meie kodu! Armastus ikka õhku haihtub ja jälle maha paistub, süda ikka teeb tuks-tuks-tuks!”
Tänase jõulupeo kohaks oli valitud Lotte maja. See oli küla kõige suurem maja. „Meie suguvõsa leiutajatel on alati väga palju mõtteid,” oli Lotte vanaisa öelnud maja ehitades. „Ja head mõtted peavad kõik ühe katuse alla ära mahtuma.”
Jaak koputas sõrmenukkidega vastu akent. Ei läinudki palju aega, kui Lotte silmad avas. Teisi Jaak äratama ei rutanud. Ta teadis hästi, et kui Lotte juba üleval on, siis teeb ta kindlasti kolinat, mille peale isa Oskar, ema Anna ja väike õde Roosi ärkavad.Täpselt nii juhtus ka nüüd. Lotte otsis voodi alt oma susse ja lükkas kogemata tooli ümber. Väike Roosi tegi silmad lahti, tõusis voodis istuli, vaatas aknast välja ja leiutas lund nähes sealsamas valmis luuletuse LumiTänanüüd„Hommikune„Jõuluhommik”:päikejalumi,äraigaühelläinudonuni.onkäesjõulupäev!veelvalgemkuipiimajäätis!”
20
Esimesena lendas kärbes Jaak Lotte akna taha. Koeratüdruk Lotte kirjutas igal õhtul paberilehele järgmise päeva plaani. Nimekiri tuli tavaliselt pikk ja paljud asjad jäid tihti tegemata. Aga see ei olnud Lotte süü, lihtsalt päev jäi tema jaoks liiga lühikeseks. Jaak arvas, et kui ta Lotte esimesena üles ajab, saab koeraplika tegemata asjade nimekiri natukenegi lühem.
Jõudnud Mati akna taha, klõpsas Jaak lahti oma kuulsa äratuskohvri. Kummimootor oli juba varem üles keeratud, nüüd jäi üle vaid käik sisse lükata. Kõigepealt esimene käik, kohvrist kerkis välja peenike trummipulk ja hakkas rahulikult vastu magamistoa aknaklaasi toksima. See oli rohkem mõeldud Paulale ja poeg Brunole. Nemad olid viisakad kassid, tõusid toksimise peale üles ja lehvitasid Jaagule. Aga Mati ei teinud teist nägugi, tõmbas teki üle pea ja norskas edasi.
23
Kärbes Jaak tuiskas edasi kass Mati maja poole. Mati oli vasaraga lendamise maailmameister ja tema äratamine ei olnud lihtne. Mati tahtis aasta alguses uut maailmarekordit teha, seepärast kestsid tema viimaste päevade treeningud kaua. Kui rampväsinud Mati hilisõhtul koju jõudis, sõi ta Paula tehtud õhtusöögi viimase palakeseni ära, tihti lakkus veel taldrikugi puhtaks. Kohe seejärel vajusid tal silmad kinni. Paula talutas ta voodini. Mati jõudis vaevalt ühe saapa jalast võtta, kui uni kukutas ta voodisse. Enne rekordipüstitamist oli Mati uni alati väga magus ja sügav.
„Sinine lutikas, kas sa siis ei näe, et käes on juba jõulupäeva hommik?” karjus Jaak vastu. „On sul ikka meeles, mida sa täna tegema pead? Või oled sportimisega täitsa segi„Jajah ...”läinud?”pomises Mati. Täna tuli ju jõulukink teha.
Maailmarekordimehe äratamiseks tuli sisse lükata äratuskohvri teine käik. Kohe kargasid kohvrist välja kaks suuremat trumminuia ja hakkasid halastamatult vastu aknaklaasi kolkima. „Äratus! Äratus!” karjus Jaak kolkimisest ja klaasiplärinast üle. Unest poolsegane Mati hüppas voodist välja ja hakkas kohe käteringe ja ette-taha painutusi tegema. Nähes akna taga Jaagu lõbusat nägu, hüüdis Mati pahaselt: „Mis sa, põrguline, keset ööd laamendad? Oled täitsa segi läinud või?”
25
Siga Helmi juures läks Jaagul ruttu. Piisas vaid paar korda vastu aknaklaasi koputada, kui Helmi, Helmuti ja nende kolme lapse tekid lainetama hakkasid. Jaak teadis, mis nüüd toimuma hakkab. Ja tõesti, juba lendasidki tekid kõrvale ning seapere tormas naeru saatel üksteist patjadega klohmima. Helmut, kes oli Leiutajateküla kooli direktor, armastas igal võimalusel öelda: „Padjasõda teeb lapse rõõmsaks!”
Adalbertüle.
27
Jänes Adalbert oli üleval ammu enne, kui Jaak tema akna taha jõudis. Vaevalt silmad lahti teinud, asus leiutaja Adalbert sooja teki all unistama, missugused uued leiutised ta kohe-kohe valmis meisterdab. Need olid fantastilised, enneolematud ja tingimata väga värvilised, et külarahval oleks neid juba kaugelt hea näha! Ja mida kõike need teha oskavad! Kui Adalbert ühe säärase leiutise täna jõulupeole tooks, kukuksid kõik üllatusest pepuli. Oi, kui mõnus oli niisuguseid mõtteid sooja teki all mõelda! Ainus häda oli see, et ühe päevaga nii uhkeid aparaate valmis ei leiuta. Alati ei sõltu kõik leiutajast, vaja on vähemalt sada väikest vidinat, millest leiutised kokku panna. Ja neid juba nii ruttu kuurist või metsa alt ei leia. See teadmine ei rikkunud aga põrmugi Adalberdi tuju. Leiutaja teele veeretatakse pidevalt takistusi, ent tõeline leiutaja hüppab nendest hopsti!
ronis lõbusalt ümisedes voodist välja, läks kööki ja keetis valmis väikese potitäie kaerahelbeputru. Seejärel avas maasikamoosipurgi ja äratas hellade musidega oma armsa Sohvi ning poeg Alberti. Pere oli Adalberdile sama tähtis kui tema fantastilised leiutised. Kui Jaak köögiakna taha jõudis, istus Adalberdi pere juba pudrukausside taga. Jaak neelatas ja lendas edasi. Tööajal ei tohi lasta ennast millestki eksitada, isegi kui selleks on sinu lemmikpuder.
Suslik Väino unenäos oli tema kuulus leiutis, telliskividest sooja sepiku tegemise masin kadunud. Keegi varblane sosistas talle, et sepikumasin asub külaservas ühes mahajäetud majas. Väino läks maja otsima, aga selgus, et vahepeal oli sinna sada jänest sisse kolinud. Maja jäi jänestele kitsaks ja nad kinkisid sepikumasina möödaminevale pesukarule. Kuhu viimane sepikumasinaga läks, seda jänesed ei teadnud. Siis ilmus taevast jänes Adalbert ja ütles, et nägi sepikumasinat sadamas ühe purjeka peal. Väino kiirustas sadama poole, kui avastas äkki, et on paljas nagu porgand. Ta tormas koju ja hakkas riideid otsima. See ei olnud lihtne, riidekapi uks oli kõvasti kinni kiilunud. Väino nägi kõvasti vaeva, enne kui ukse lahti sai. Kapis valitses suur segadus: riideid siin ei olnud, kõike muud aga jätkus. Kui Väino lõpuks riided sahvri ülemiselt riiulilt leidis, oli purjekas juba lahkunud. Aga kohe kohtas Väino kolme hiiremammit. Esimene hiir sosistas midagi teisele, teine kolmandale ja see omakorda Väinole: „Sinu sepikumasin on metsas kännu otsas.”
Kui Väino kuulis läbi une Jaaku naabermaja akna taga mürgeldamas, oli ta just metsa minemas. Silmad endiselt kõvasti kinni pigistatud (sest kohe, kui silmad avad, on unenägu kadunud), ronis Väino voodi alla ja puges põrandavaiba sisse. Oli ka viimane aeg – Jaak surus näo vastu jäätunud aknaklaasi ja uuris tuba. Nähes tühja voodit, suunas Jaak pilgu voodi alla, mõned unimütsid üritasid ennast sinna ära peita. Aga Väino voodi all lebas vaid segipaisatud põrandavaip. „Paistab, et Väino tõusis täna varakult ja askeldab juba oma sepikumasina juures,” arvas Jaak.
29
Ja nii kolistas Jaak järgemööda kõikide Leiutajateküla akende taga. Jäi veel vana rännukoera Klausi maja, aga sealt lendas Jaak peatumata mööda. Jaak oli sõlminud Klausiga kokkuleppe, et ei tülita rännukoera terve aasta. Klaus oli hiljuti jõudnud tagasi oma teiselt ümbermaailmareisilt. Kui sa ikka viis aastat oled maganud ainult oma rännukohvris, vajad sa aega, et koduse pehme voodiga jälle harjuda. Klausil ei läinud see lihtsalt – kui vähegi võimalik, ronis ta voodi asemel oma armsasse rännukohvrisse. Siin oli kõik tuttav, igal plekil, kriimul ja pisikesel augul oli oma lugu rääkida. Ja muidugi lõhn, ilma viie rännuaasta jooksul kohvrisse kogunenud lõhnabuketti nuusutamata uni lihtsalt ei tulnud.
Jaak ei saanud sellest hästi aru. Tema arvates oli voodi kõige tähtsam osa just hästi pehme madrats. Niisugune, kuhu vajud kohe sisse, nii et sind pole enam nähagi – sa oled nagu sügavasse auku kadunud. Alles paar päeva tagasi oli Jaak õhtul teki alla pugenud ja vaikselt madratsisse vajunud. Kui tema naine Ruta magama tuli ja Jaaku voodis ees ei näinud, küsis ta imestunult: „Armas Jaak, kus sa oled? Ma arvasin, et oled juba voodis!” Ruta oli läti kärbes ja oskas seda küsida üliarmsa läti aktsendiga.
„Misjaoks teil neid vaja läheb?” päris Eduard uudishimulikult.
Vaevalt päevaunest ärganud, sõi Helmuti pere ära lõunaoote ja hakkas järelejäänud viit võtet harjutama. Helmut ja Helmi näitasid lastele pette- ja ründeliigutused ette. Iti ja Kusti said vanematelt osavuse eest kiita, väikesel Peedul tuli aga eriti hästi välja kile karjumine. Seda oli vaja, et vaenlane segadusse ajada.
„Kulla naabrimees, anna head nõu!” ütles Eduard.
„Meil on pead hästi ära tuulutatud,” teatas Roosi, „nüüd hakkame laulusõnu leiutama!”
„Eiõpitud?”ole,”sosistas Eduard vastu, „ma unustasin selle täitsa ära!” Nii oligi, kõigepealt lükkas Eduard luuletuse õppimist muudkui edasi, kuni varsti sootuks unustas. Nüüd tuli midagi kiiresti ette võtta! Eduard läks külavahele kõndima. Ta lootis, et äkki kohtab mõnda külaelanikku, kes oskab head nõu anda. Vaatetorni lähedal hüpleski talle vastu jänes Adalbert, käed sügaval mantlitaskus ja lai naeratus näol.
„Küsi ainult!” naeratas Adalbert.
39 Suslik Väino otsis unenäomaailmas oma sepikumasinat edasi. Vahepeal oli ta jõudnud metsa, kus sepikumasin pidi teda kännu otsas ootama. Aga kännu otsas istus hoopis kriimu näoga kass, pulgakomm suus, kepp käes, ja õpetas lapsi lugema. Kass ütles, et sepikumasin on mäe otsas. Väino rõõmustas – asi see mäe otsa ronida ei ole! Noorena meeldis Väinole väga üle aia edasi-tagasi hüpata. Aga mägi osutus järsuks ja kavalaks. Rohulibled ja väikesed lilled ergutasid Väinot, kuidas jaksasid, ent kasu sellest ei olnud – ikka ja jälle libises Väino alla tagasi.
Eduardil sai lumememm valmis, oli jäänud veel vaid porgand ninaks torgata. Lumme mattunud vesiveski poolt tulid tagasi Lotte ja Roosi. Mõlemal olid põsed punased ja nägu rõõmus.
KESKPÄEV
„Onu Eduard, täna tuleb ju jõuluvana! Me esitame talle koos Bruno ja Albertiga jõululaulu!” seletas Lotte.
Eduard vaatas kodu poole ruttavatele õekestele järele ja tundis, kuidas pähe ilmus üks mõte. Algul kõndis mõte niisama edasi-tagasi, aga siis sosistas magusa häälega: „Kulla Eduard, täna on ju jõulupäev! Ega sa ei ole ära unustanud? Kas sul on luuletus pähe
jõuluvanale loetakse ikka luuletusi!”
40
„Mul pole ka veel, aga mina ei muretse!”
„Täna tuleb jõuluvana, aga mul pole ühtegi luuletust, mida talle lugeda! Ma kohe muretsen sellepärast!”
„No hästi, kuula siis: jõuluvana, punanina, anna kink ja mine ära.”
Eduard jäi mõttesse. „Tähendab ... ma loen selle luuletuse, ta annab mulle kingi ja läheb ära ... Kas siis teised ei saagi kinki?”
„Äkki„Muidugi!”nopid mulle ühe ... ja tervet luuletust pole vaja, piisab ühest salmist. Ja pikka pole ka vaja, piisab lühikesest.”
„Ei saa jah,” nõustus Adalbert. „Ma ju ütlesin, et seda ei sobi talle lugeda.”
„Palun! Üks niisugune on täitsa olemas! Ainult ma ei tea, kas seda sobib jõuluva nale
See luuletus meeldis Eduardile väga. Tänutäheks kinkis ta lumememmele ninaks mõeldud porgandi Adalberdile. Too hoolis kingitusest väga ja sõi selle sealsamas ära.
„Sellepärast, et mul on väga palju häid mõtteid peas. Kui vaja, nopin sealt hopsti! mõne
„Kas sul midagi niisugust ei ole, kus jõuluvana ei pea ära minema?”
„Sobib-sobib,lugeda.”
„Äkki siis see: jõuluvana, punanina, anna kink ja ära mine ära! Palju parem, eks?”
„Kasvälja!”sulseal luuletusi ka on?”
„Miks sina ei muretse?”
Leiutajateküla arst jänes Ave abiellus suvel jänes Mihkliga. Neil oli suur pulm, terve küla tuli kokku. Avest ja Mihklist sai tore paar, keda oli ilus vaadata nii kaugelt kui ka lähedalt. Kui pulmad said läbi, hakkasid Ave ja Mihkel teineteist väga hoidma. Ave läks hommikuti polikliinikusse ja Mihkel küla peale tõbiseid otsima. Kohe, kui ta mõne köhija, aevastaja või nuuskaja leidis, keelitas ta teda Ave juurde läbivaatusele tulema. Kui patsiendid vastu punnisid, hakkas Mihkel neid meelitama Ave uue, saja haiguse vastu mõeldud magusa marjamaitselise salviga, mida tohtis vabalt ka keeleotsale määrida. Seepeale muutsid nii mõnedki meelt.
Täna Mihklil nii hästi ei läinud, külaelanikel ei olnud aega tervise peale mõelda, sest nad tegid viimaseid ettevalmistusi õhtuseks jõulupeoks. Kui Ave nägi, et täna patsiente ei tule, pakkis ta valmis enda ja Mihkli jõulukingitused. Ühes karbis oli mustikaid ja maasikaid täistopitud jääpurikas, teises kotike kümne erineva ravimtaimeseguga. Mõlemad erakordselt head ravimid vähemalt viiekümne erineva haiguse vastu.
43
Lotte nägu lõi särama, ta kallistas õde. „Roosi! Sa oled geenius!”
Esimene salm oli valmis:
Roosi pakkus välja teise rea: „Koer ja kana ja veel üks väga tore kana!”
Aga Lotte arvates sobis paremini lühem variant: „Lapsi miljoneid!”
Rebane Giovanni oli varem taevarebane. Nende küla rändas õhupallide külge kin nitatud majakestes mööda taevaruumi ringi. Kui ilmad läksid külmemaks, võeti suund lõuna poole, aga kui palavus hakkas liiga tegema, liiguti tagasi põhja poole. Taevarebaseid hoidis taevas kinni piiritu vabadusejanu ja võimalus vaadata ülalt alla maa peale. Muus osas nende elu maaelanike omast ei erinenud: ka taevas käidi üks teisel külas, peeti sünnipäevi ja pulmi, kord aastas koguneti külapäeva pidama.
„Miks mitte!” oli Roosi nõus. „Peaasi, et neid on tõesti palju!”
Lotte ja Roosi olid ametis jõululaulu esimese salmi leiutamisega. Esimese rea mõtles valmis Lotte: „On jõuluvana ootel täna ...”
Giovanni jättis vanematega hüvasti ja hüppas langevarjuga alla otse rebaseneiu Julia kõrvale. Juba nädala pärast noored abiellusid. Ja juba kuu möödudes sai Giovannist tubli leiutaja. Julia kööginõudest õnnestus tal lühikese ajaga leiutada nii raadio kui ka laadaplatsi keskele purskkaev. See pritsis palavatel suvepäevadel külaelanike rõõmuks magusat marjamorssi. Täna, jõulupäeval, küttis Giovanni sauna. See oli tal kujunenud traditsiooniks – jõuluvana ette tuleb minna puhta ihu ja hingega.
Roosi ei andnud alla ja pakkus kolmandaks reaks: „Ja veel triljoneid ja kriljoneid ja veel nii palju, kui üldse mahub!”
„On jõuluvana ootel täna lapsi miljoneid –kes täpset arvu teabki, kuid on tõesti palju neid.”
Giovanni jaoks muutus kõik, kui tema maja lendas üle Leiutajateküla. Ühe maja rõdul märkas Giovanni päevitamas rebaseneiut. Ilma mingi selge plaanita lehvitas Giovanni neiule ja hõikas: „Tere, kaunitar!” Rebaseneiu tõstis pea ja lehvitas vastu. Kui Giovanni rebaseneiu kahte pruuni kelmikat silma nägi, hakkas tal süda kiiresti põksuma. Ta mõistis, et kätte oli jõudnud kõige tähtsam hetk tema elus.
Lotte arvas, et äkki peaks täpne number jääma saladuseks. Sest siis tundub see veelgi suurema arvuna. Ta pakkus: „Kes täpset arvu teabki!”
44
„Kui Ave„Vägavalus?”valus.”võttissuurendusklaasi, et haiget varvast lähemalt uurida. See oli eriline suurendusklaas, millega sai näha läbi naha. Oskar leiutas selle spetsiaalselt Ave jaoks.
Päästekomando vaatas Klausi poole. Kui keegi oskab keerulises olukorras midagi tarka öelda, siis on selleks maailmarändur Klaus.
58
„Mul on hoopis teine mure,” vastas jõuluvana. „Kuidas metsalepatriinud nüüd oma kingid kätte saavad? Kingikott on ju minu käes!”
59
„Luu on terve, aga närvid said põrutada,” teatas Ave. Seejärel pöördus ta jõuluvana poole: „Kus teil valutab?”
„Kohe näha, et sa pole varem Leiutajatekülas käinud,” ütles Mati. „Ma tean küll, kus see küla on. Me käime Oskariga ära ja toome lepatriinud siia.”
„Me olime sinnapoole teel, kui õnnetus juhtus,” lisas Benno. „Kui luu jäi terveks, siis ehk polegi asi nii hull. Äkki proovime uuesti? Ja sealt otse Lapimaale?”
„Valus on,” vastas põder.
Tavaliselt istus Oskari kõrval kas Anna, Lotte või Roosi. Praegu istus Mati, kes näitas teed. Metsalepatriinude küla asus jõuluvana lumevangistuse kohast umbes kilomeetri kaugusel kolme kõrge kuuse otsas. Mati oli sealt vasaraga mitu korda üle lennanud ja lepatriinudele lehvitanud.
Poole tunni pärast asus Oskari lennumasin teele metsalepatriinude küla poole. Oskar oli leiutanud kaks lennumasinat. Suurema, mis mõeldud pikemate lendude jaoks, pani lendama kuivade kasehalgudega köetav väike ahi. Sellega viidi omal ajal väike linnupoeg Pippo Lõunamaale. Väiksemal, kohalike lendude jaoks mõeldud lennumasinal oli ahju asemel üleskeeratav kummimootor. Ja igaks juhuks veel pommidega seinakellast ümber ehitatud tagavaramootor. Seda juhuks, kui midagi ootamatut peaks ette tulema.
„Üks tuttav tiibeti kits teadis, et kui mägi ei tule kitse juurde, peab kits ise mäe juurde minema,” ütles Klaus.
„See oleks tore küll!” rõõmustas jõuluvana. „See oleks neile nagu väike jõuluime!”
„Aga mis metsalepatriinudest saab?” oli jõuluvana nõutu. „Ma vean neid ju alt!”
„Mitte mingil juhul!” hüüdis Ave pahaselt. „Kui haiget varvast kohe terveks ei ravi, siis homme on juba jalg haige, edasi kõht, selg ... Ma ei taha niisugust juttu kuuldagi! Kohe kirjutan välja kompressid, mähised ja salvid. Vähemalt kolmeks päevaks peate jääma poikliinikusse ja jutul lõpp!”
„Metsalepatriinud ei tea, et me siin oleme,” laiutas jõuluvana käsi.
Klaus kuulas Eduardi uue mure ära, uuris suupilli, katsus ettevaatlikult ülejäänud krokodilli hambad läbi ja ütles siis: „Hammastega on ikka nii, et mõni kipub valel ajal ära tulema, ole sa krokodill või suupill. Aga teised on õnneks kõvasti kinni ja mängida saab küll. Kaks nooti on nüüd puudu, aga kes seda nii väga ikka märkab.”
„Kes need puudu on?” päris Eduard.
Eduard istus diivanil, jõulukink süles, ning muudkui ohkis ja puhkis. Nii ilusat suupilli polnud ta varem näinud! Sellel oli kõik ilus: krokodilli hambad, punasest puust karp, plekist servad ja tillukesed läikivad needid. Mida rohkem Eduard suupilli silitas, seda suuremaks kasvas soov pilli proovida. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja puhus seda ühe korra. Nii kaunist heli ei olnud ta veel kunagi kuulnud! Eduard puhus uuesti, nüüd juba mitu korda, iga uus heli kõlas eelmisest veelgi ilusamini!
NATUKENE HILISEM ÕHTU
61
„Ma mängin ka natuke, mis see ära ei ole,” mõtles Eduard ja hakkas „Mutionu pidu” puhuma. Alguses vaiksemalt, ettevaatlikumalt, siis hakkasid jalad kuidagi iseenesest vastu põrandat takti lööma. Varsti õõtsutas ta ennast küljelt küljele ja siis hakkas juba diivanil istudes üles-alla hüppama. Oi, kuidas talle meeldis suupilli mängida! Aga ühel hüppel ei maandunud ta diivanile, vaid prantsatas hoopis põrandale. Sabakont lõi tuld välja, ent see oli väike häda. Suupill lendas käest, kukkus maha ja üks krokodilli hammas kukkus välja. „Oi-oi,” ehmatas Eduard, „mis nüüd saab?” Ilma ühe hambata suupilli ei saa ju kinkida! Aga teist kinki tal polnud. Jälle ei jäänud Eduardil muud üle, kui Klausi juurde minna.
„Sol ja Si-bemoll,” vastas Klaus. „Paneme kingi ja selle äratulnud hamba ilusasti paberisse. Öeldakse, et krokodilli hammas toob õnne. Kes selle kingi õhtul saab, võib hamba endale näiteks nööriga kaela riputada.”
63
Mati ja Oskar jõudsid metsalepatriinude juurde ja seletasid sealsele rahvale, mis juhtus. Metsalepatriinud olid vahepeal hakanud juba jõuluvana pärast muretsema. Kuuldes nüüd, et jõuluvana ootab neid Leiutajatekülas, ronisid nad kibekiiresti Oskari lennumasinasse. Oskar pani kummimootori tööle, lennumasin tõusis lumiste kuusetippude kohale ja võttis suuna Leiutajateküla poole. Mõned väikesed metsalepatriinud pugesid Matile sülle ja hakkasid tema suurte mustade vuntsidega mängima.
Oskari lennumasin maandus otse keset külaplatsi. Paarkümmend lõbusat metsalepat riinut läksid Lotte majja jõuluvana ootama. Neid tervitasid soe tee, kringel, piparkoogid ja pisikesed pannkoogid. Kõik see oli Lotte ema Anna looming.
JÕULUÕHTU
Lepatriinude järel hakkasid Lotte majja jõudma külaelanikud. Esimesena saabus siga Helmuti pere. Oma jõulukingid, punasel põhjal roheliste kuusepiltidega kaunis tatud padjad, jätsid nad trepi kõrvale valmis pandud jõulukotti.
Ja siis kostis kauaoodatud koputus. „Ei tea, kes seal küll on?” hakkasid metsalepatriinud ärevalt sädistama.
Majaperemees Oskar avas ukse, sisse astus Lapimaa jõuluvana, kingikott üle õla. „Tere-tere, lepatriinupere ja kõik teised, kes te siin olete! Mina tulen kaugelt Põhjamaalt! Täpsemini Lapimaalt! Kas siin ka tublisid metsalepatriinu lapsi on?”
„On küll! Mina olen! Mina olen ka!” hüüdsid väikesed metsalepatriinud üksteisest üle. „Me kõik oleme tublid!”
70
Järgmisena tuli karu Eduard koos ema Urvega. Eduard pani paberisse keeratud suupilli raske südamega kingikotti. Oi, kuidas ta oleks tahtnud veel suupilli mängida!
Viimastena jõudsid kohale doktor Ave, Mihkel ja kolmel jalal hüplev põder Benno. Leiutajatekülas oli mõeldamatu, et jõuluõhtul jääb keegi üksi. Külaelanikud ja metsalepatriinud maitsesid pannkooke, rääkisid omavahel juttu ja piilusid aeg-ajalt ukse poole.
Edasi tulid rõõmsa ja lärmaka jutuvada saatel Giovanni, Julia, nende pisipoeg Garibaldi ja Giuseppe oma perega. Kõigil kingid kaasas, mis pandi ukse kõrvale kin gikotti. Nende järel saabus suslik Väino, suur kingikarp kaenlas. Ja nii, üksteise järel, jõudsid Lotte majja kõik külaelanikud.