Meie tuntuim koopauurija Ülo Heinsalu (1928–1994) käsitles oma kooparaamatus („Eesti NSV koopad”, 1987) umbes 200 koobast, teiste seas oli ka mitmeid urkeid, kurisuid, karstitühimikke ja -lõhesid, uurdeid ja tehiskäike. Neid oleks kindlasti veelgi rohkem kirja saanud, aga kusagile tuli tõmmata piir. See, et näiteks Kuimetsa karstiala sisaldab kümmekonda suuremat maa-alust tühimikku, ei läinud üldarvu puhul arvesse, Kuimetsa oli kirjas kui üks koobastik. Eesti ürglooduse raamat, ilmselt kõige täielikum ja ühtedel alustel koostatud ning 2001. aastaks valminud andmebaas, sisaldab infot umbes 50 koopa või koobastiku ning lisaks veel umbes 150 uurde kohta. Ka siin ei ole paljud väiksemad pugemikud arvesse läinud. Tosinat koobast on kirjeldatud hiljuti valminud pärandkultuuri inventuuris, mille fookus oli küll veidi teine. Loodus- ja muinsuskaitse all on hulk koopaid, need on ametlikes nimestikes enamasti veidi peitunud (nagu koobastele kohane!) urgete, paljandite, pelgupaikade, ajaloomälestiste ja teiste laiemate mõistete varju. Nii et kokkuvõttes: koopaid on Eestis parasjagu, tõsiselt võetavaid paarkümmend, maastikul märgatavaid vahest veel sadakond lisaks. Siin tuleb piirduda sama täpsusklassiga nagu koobaste maa-alustes juhistes: pika käigu lõpus hoia vasakule, seal poe läbi madalast praost ja hinda siis, ise kõhuli olles, avanenud saali pindalat.
Ülo Heinsalu ja Matti Masing on oma raamatutes andnud ülevaated Eesti koobastest, esimene geoloogi, teine käsitiivaliste uurija seisukohast.
10 / EESTI KOOPAD