joonistanud Axel Scheffler
tõlkinud Kerti Tergem
KIRJAD uhele j a .. igauhele
DRAAKON & KUU .
..
Pildid joonistanud Axel Scheffler
Pildid joonistanud Axel Scheffler
Pildid joonistanud Axel Scheffler
Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem
Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem
Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem
DRAAKON & KUU
DRAAKON & KUU
DRAAKON & KUU
KIRJAD
KIRJAD
uhele .. igauhele
KIRJAD
uhele .. igauhele ..
uhele .. igauhele ..
Kulla tigu!
Kas tohiksin paluda, et Te minuga tantsiksite, Teie kojakatusel?
Paar tantsusammu ainult?
Selline on minu südamesoov.
Ma tantsin väga ettevaatlikult, et me läbi katuse ei kukuks.
Ma luban seda.
Aga ega selles asjas kunagi väga kindel olla ei saa.
Elevant
Kulla elevant!
Suur tänu kirja eest.
Kunagi hiljem tantsin Teiega kindlasti hea meelega, oma kojakatusel.
Selles olen ma peaaegu kindel.
Ma arvan, et ma oskan väga hästi tantsida.
Aga praegu ei tule see mul kahjuks eriti hästi välja.
Tigu
Ühel
talvepäeval kirjutas orav kirja sipelgale:
Kulla sipelgas!
Sipelgas sipelgas sipelgas sipelgas sipelgas
sipelgas sipelgas sipelgas sipelgas
kulla sipelgas
sipelgas sipelgas sipelgas sipelgas
kulla sipelgas
kulla sipelgas sipelgas.
Orav
See oli üks imelik kiri ja oraval polnud aimugi, miks ta selle kirjutanud oli. Aga ta pani kirjale mantli selga ja mütsi pähe, sest ilm oli külm, selgitas talle, kuidas minna ja tegi ukse lahti.
Kiri astus ettevaatlikult õue, ronis
pöögitüve mööda alla, kõndis läbi lume ja koputas sipelga aknale.
„Kes seal on?“ küsis sipelgas.
„Kiri,“ vastas kiri.
„Kiri?“ imestas sipelgas ja avas ukse.
„Ma olen teile,“ teatas kiri. Ta tegi kerge kummarduse ja võttis mütsi peast.
Sipelgas uuris teda igast küljest ja tegi ta seejärel ettevaatlikult lahti.
„Eks ma siis loen sind,“ ütles ta.
„Olgu pealegi,“ kostis kiri.
Kui sipelgas oli kirja läbi lugenud, hõõrus ta käsi ning lausus: „Võta istet, kiri, võta istet. Mida sulle pakkuda?“
„Noh ...“ kõhkles kiri. „Ma õieti ei teagi.“
„Midagi magusat?“ uuris sipelgas.
„Kõlab hästi!“ vastas kiri ja sahises mõnust.
Sipelgas võttis sule ja kirjutas kirja peale mida gi magusat ning pärast mõningast järelemõtlemist
lisas alumisse serva veel midagi sooja. Ise võttis ta mett.
Kiri krabises mõnust ja tema nurgad keerdusid kahekorra.
Päris tükk aega istusid nad sedasi teineteise seltsis; sipelgas tõusis aeg-ajalt püsti ja kirjutas midagi kirja servadele.
Kui pimedaks läks, jättis kiri hüvasti. Sadas lund ja ta kahlas aegamisi läbi lume tagasi pöögipuu juurde, ronis üles ja libistas end orava ukse alt sisse.
„No nii,“ ütles orav. „Jõudsidki tagasi.“
„Jah,“ vastas kiri, ja sel ajal kui orav tema kohale kummardus, jutustas kiri talle kõigest, mis sipelga juures toimunud oli ja viimaks sedagi, mida sipelgas temast ‒ oravast ‒ arvab.
„Mida siis?“ küsis orav.
„Eks sa loe,“ vastas kiri.
Orav lugeski, ja kui tal kiri loetud sai, küsis ta, kas tohib kirja omale padja alla panna.
„Olgu pealegi,“ kostis kiri.
Väljas oli torm, orava maja nagises ja lund sadas üha tihedamate räitsakatena. Maailm muutus aina valgemaks.
Oraval ja kirjal aga ei olnud sellest aimugi. Nemad magasid ja nägid und sõnadest ning magusast tindist.
