kaks nadalat septembris

I peatükk

Vihmastel päevadel, kui pilved seilasid läänetuulel, ilmnesid hea ilma märgid raudteetammi taga aia tagaosas. Paljudel juhtudel, kui proua Stevens tahtis, et ilm selgineks, tavatses ta kiigata kõrvaluksest välja, nurga taha, ja otsida raudteetammi silmapiirilt heledamat taevariba.

Tamm – mis sirutus katkemata nii paremale kui vasa kule – jagas proua Stevensi jaoks maailma ära. Tema poolel oli Dulwich ja tema kodu: pikad, sõbralikud teed, mida siinseal ääristasid majad, kus elasid talle tuttavad inimesed. Tema poolel kõrgus ka majakatuste taga poole miili kaugusel Kristallpalee, millelt sügisel välgatas nende peale kuldseid päikesepaisteruute. Kaugemal laiusid lagendik ja puud – rohelised nõmmenurgad, kus nad käisid piknikku pidamas, kui Dick ja Mary olid lapseeas.

Tammi teisel küljel laotus välja proua Stevensi maailma teine pool – see, mida ta vaevu tundis. Herne Hill, Camberwell ja Londoni tuled, mis kiiskasid pilvise taeva all nagu

väävliküünlad pimedas ja unarusse jäetud haigepalatis – mis selgetel öödel uhtusid õige pisut minema seda tähistaeva sügavat sinist.

Corunna Roadi tee lõpus sukeldus asfalteeritud jalgrada tammi alla ja ilmus välja teisel küljel, kuid proua Stevens tungis harva nii kaugele sellesse teise maailmapoolde. Tema käis poes Dulwichis ja seal olid ka tema sõbrannad. Ilusad laupäevased pärastlõunad aga kutsusid neid lõunasse, lagedatele väljadele ja puude vahele, Bromley poole.

Ehkki ta oli elanud aadressil Corunna Road 22 kõik oma kakskümmend abieluaastat, polnud proua Stevensil erilist aimu sellest, mis asus täpselt nende aialõpu vastas – tammi taga.

Vahel, kui nad sealt rongiga mööda sõitsid, oli ta ürita nud seda välja selgitada. Ent rong oli alati täis ja ta ei saanud joosta kiiresti ühe akna juurest teise juurde, et nende majast möödudes silmata mõlemat poolt. Niisiis polnud ta kunagi suutnud lahendada saladust, mis täpsemalt laius teisel pool, kuigi üht asja märkas ta alati, sest see tegi ta uhkeks. Kui rong ragistas tammil, möödus tema silme eest panoraamina kolmekümnest aiast riba: need kolmkümmend, mis moodustasid Corunna Roadi tee paarisnumbritega poole. Ükski neist ei esitlenud end paremini kui nr 22 oma lühikeseks pügatud muru, kenade piirdeaedade ja sirelipõõsaga. Ainult majal nr 22 polnud poolikuid telliseid või tööriistakuuri katusele unustatud solgipangesid.

Aga sel tilkuval septembripärastlõunal mõjus aed kurva ja haledana. Sadama oli hakanud hommikul üsna varakult, juba

tibutas, kui ta varsti pärast ühtteist lihuniku juurest välja astus, ja nüüd, kell viis, täitis hääletu, tujutu vihm jalgradade õnarusi. Ta oli häiritud ja muserdatud. See õhtu enne päeva, kui nad oma puhkusele sõitsid, oli alati olnud peres pidulik. Kui Dick ja Mary olid lapsed, kerkis selle õhtu ülevus vaat et jõululaupäeva kõrguseni: see oli õhtu, mida vahel hääletati kogu puhkuse parimaks, ehkki see veedeti kodus ja meri oli alles kuuekümne miili kaugusel. Ent meri kutsus neid juba sel õhtul ja kui härra Stevens läks õhtueinejärgsele jalutuskäigule aias, tundis ta õhus peaaegu soolamaitset. Härra Stevensil oli kombeks sel ööl enne puhkusele suundumist püsida aias kaugem kui tavaliselt: kontor oli seljataga, ta oli virutanud töölaua kaane kinni viieteist kümneks hurmavaks päevaks ja talle meeldis tunda, et puhkus oli alanud juba sel õhtul. Väikesel murulapil õues – ehahäma ruses – tavatses ta ajada rinna kummi ja hingata seda õhku. Siis läks ta oma magamistuppa ja laotas laiali riided, mida tah tis mere ääres kanda: hallid flanellpüksid, tviidpintsak, tublid pruunid saapad ja pehme tviidmüts. Ent mütsi kandis ta harva. Kogu nende kahe nädala jooksul lendleks tema hõredad pruunid juuksed nii päikesepaiste kui tuule käes.

Proua Stevens kiikas taas õue. Kui see vihm vaid üle jääks! Kogu puhkus oleks lahjem, kui neilt oleks petetud välja see esimene õhtu – magus, sest see oli varastatud, sest see polnud ametlikult üldse osa puhkusest.

Pealegi tähistas seda õhtut alati ka eriline õhtueine. Sel aastal oli selleks keedetud veiseliha, sest sellest sai teha rongisõiduks

häid võileibu ja selle järel oli kerge nõusid pesta, mis muutis hiljem lõpliku pakkimise selle võrra mõnusamaks. Samuti olid laual õunapommid, härra Stevensi erilised lemmikud.

Kell oli üle viie. Tunni aja pärast pidi pere kodus olema. Esmalt härra Stevens (ta lahkus sel konkreetsel õhtul alati punktipealt), siis Dick ja seejärel Mary. Seitsmeks oleksid nad kõik kodus. Aga kui sadu kavatses niimoodi kesta kaks nädalat? Kord oli see nii olnud, aastaid tagasi. Ta ei olnud iial unustanud õhtut, kui nad vantsisid vaksalist mööda Corunna Roadi teed tagasi hämaruses, läbi lõputu vihma – Dick ämbriga, mida ta oli vaevalt kasutanud, ligunenud kühvlike tilkumas veest.

Aga seekord ei saanud – ei tohtinud – niimoodi juhtuda: ta palvetas, et taevas lööks selgeks, ja tema palvele vastati. Sest kui ta nüüd köögiukse vahelt piilus, oli ilmne, et õues oli valgem: kruusarada läikis, lombis oli vähem ja harvem vihmapiisku ja seal, tammi taga, oli tilluke sinitaevatriip rullimas raskeid pilvi ülespoole.

Ta naasis kööki, mure pühitud. Nüüd pidi kõik hästi minema.

Kui oleksite küsinud proua Stevensilt, miks ta oli nii rõõmus, poleks ta iial suutnud seda selgitada, ta oleks tõrkunud ütlemast „Sest siis on teised õnnelikud“, see oleks kõlanud õilsa ja samas totrana. Kui oleksite küsinud: „Kas naudite oma puhkust?“, oleks ta võpatanud küsimuse peale, mida oli alati peljanud, kuid mida polnud kunagi esitatud. Mitte keegi ei küsinud temalt iialgi. Perekond eeldas, et ta seda nautis, ja sõbrannad piirdusid küsimusega „Oli teil tore?“, millele ta oli kakskümmend aastat vastanud: „Imetore.“

See oli alati olnud Bognor – sellest ajast peale, kui tema kahvatud silmad olid mesinädalatel esimest korda merd näinud. Tema isal oli olnud õde, kes elas talus, ja kuna isa põlgas puhkusi, oli ta saatnud sinna lapsi – igal aastal, kuni tütar oli kohtunud oma mehega ja temaga abiellunud.

Meri oli proua Stevensit hirmutanud ja ta polnud kunagi oma kartusi alistanud. Kõige enam hirmutas see teda siis, kui oli täiesti tüüne. Miski tema sees judises selle ulatusliku, sileda, limase pinna ees, see sirutus olematusesse ja pani tal pea ringi käima. Mesinädalateks olid nad võtnud härra ja proua Huggetti juures korteri St. Matthew’s Roadi tänaval – selle nimi oli Merevaade, sest kemmerguaknast nägi maja ees oleva lambiposti tippu.

Nad olid vastanud ühele kuulutusele ja avastanud, et härra ja proua Huggett on üks imelikult sobitatud paarike. Härra Huggett oli jässakas ja joviaalne. Ta oli teeninud ühe mehe juu res, kes jättis talle natuke raha, mille eest ta ostiski Merevaate. Mees oli laheda olekuga, veidike isalik, ja jõi. Proua Huggett oli kõhn ja üritas meeldida nii väga, et see oli juba piinlik. Neil oli väike teenijanna nimega Molly, kes, olles tönts ja kõverjalgne ja punajuukseline, oli jäänud ustavalt nende juurde aastateks.

Aga maja oli hästi sisustatud ja laitmatult puhas. Stevensid tulid tagasi ka järgmisel aastal ja jätkasid tagasi tulemist kahekümnel septembril, oli ilm siis märg või ilus, kuum või külm.

Nad olid tihti rääkinud vaheldusest – Brightonist, Bexhillist, koguni Lowestoftist –, aga lõpuks võitis alati Bognor. Õigupoolest hoidis see neid igal aastal kõvemini enda

küljes. Seal oli tuttavlikkust, tundeid. Tindiplekk elutoa laud linal, mille Dick oli poisiklutina teinud; see väike ehe, mille Mary oli teinud kaardile merikarpe liimides ja mida esitleti proua Huggettile ühe puhkuse lõpus ning mis oli alati elutoa kaminasimsil, kui nad igal aastal saabusid. Trepimademe kõrval oli täistopitud pardkala, keda nad kutsusid „härra Richardsiks“, sest see meenutas piimameest, kes oli neil kord Dulwichis olnud – ja seal oli veel palju väikseid seoseid, mida oleks olnud kurb katkestada.

Ent Merevaade oli mööduvate aastatega hääletult, pöördumatult muutunud. Härra Huggett, algselt puhevil nagu küps ploom, oli hakanud kahanema. Tema tumepunased põsed olid närtsinud – jättes alles tillukeste purpursete veresoonte võrgus tiku. Ühes septembris olid Stevensid märganud, kui kõhnaks olid muutunud tema käed, kuidas nahk rippus nukkide ümber ja kuidas tema kämmal oli tšekile allkirja andes vabisenud.

Igal aastal oli proua Huggett tulnud ühel õhtul Stevensite elutuppa, kui lapsed olid läinud voodisse, ja rääkinud oma kostilistele äreval toonil ning sagedasti ukse poole kiigates, kui hirmus oli olnud talv härra Huggetti jaoks, kord pikali, kord jalgel, tal olid bronhiit ja teisedki, salapärasemad hädad, mida proua Huggett iialgi täpsemalt ei selgitanud.

Igal aastal oli ettekanne muutunud üha pikemaks ja hämmastavamaks, kuni ühel aastal olid Stevensid saanud lihavõtte ajal mustaga ääristatud kirja. See pärines proua Huggettilt ja ütles, et eelmise teisipäeva öösel kell kümme oli tema abikaasa lahkunud.

Järgmises septembris leidsid nad proua Huggetti musta kandmas. Ta rääkis neile, kui metsik ilm oli olnud sel ööl, kui abikaasa suri: kuidas küll meri oli möiranud, kuidas lumekruubid tiirutasid tee peal; ja kuigi ta kirjeldas abikaasa surma rõõmsa pääsemisena, oli ta sellest ajast peale leinas.

Härra Huggettist ei olnud lõpupoole majas mingit kasu. Ta oli pidanud loobuma oma ainsast kindlast tööst (elektripirnide vahetamisest) mõned aastad enne, sest üles vaatamine pani tal pea ringi käima. Aga see ei muutnud asjaolu, et nende majaemanda partnerit enam polnud, et pika talve jooksul oli proua üksi.

Stevensid ei märganud järgnevatel aastatel, et Merevaatega oleks kohe kindlasti midagi viltu. Proua Huggett askeldas nagu alati ja üritas väriseva ärevusega meeldida samamoodi nagu enne. Molly näis terve päeva ringi toimetavat – ja ometi oli siiski midagi teisiti: igal aastal mõni väike asi. Paar aastat tagasi oli vannikork keti otsast lahti tulnud, seda polnud aga tagasi pandud ja see lebas igal aastal vanni põhjas vabana. Aasta aasta järel muutusid voodilinad üha topilisemaks ja viledamaks ning kui härra Stevensil juhtus olema terav varbaküüs, käristas ta oma pealislina keskele lõhe, mida ta kogemata suurendas jalaga igal ööl, kui voodisse läks.

Stevensid ei kaevanud kunagi ega osutanud nendele asjadele. Nende aastatepikkune seos Merevaatega – nende hirm tülitada proua Huggettit ja vahest ka pisut haletsus tema vastu – hoidsid nende suid lukus. Pealegi olid nad ju kogu päeva väljas.

Aga proua Stevensi jaoks oli Merevaade vaid taustaks nendele kahele nädalale igal aastal, mis teda häirisid ja segasid. Ta

vihkas end selle eest, et ei nautinud seda nagu teised. Teda muutis õnnetuks see, et ta teeskles nautimist, sest see oli pettus – kuidagi nagu ebaaus. Dick, kes oli umbes neljateistkümne ringis, kaevas liivas, päikesest põlenud paljad jalad üles kistud lühikestes pükstes, ja jooksis vahel järsku tema juurde, öeldes „Kas pole imetore, emme?“, ja tema ütles siis „Imetore“ ja naeratas ning vihkas end selle vale eest.

Ainult mesinädalad olid olnud imetoredad, laste saabumine oli muutnud need kaks nädalat koormaks – vahel õudusunenäoks. Kodus olid lapsed tema päralt: nad armastasid teda ja tulid kõigis asjus tema juurde. Bognoris nad kuidagi nagu tõmbusid temast eemale – muutusid teistsuguseks. Kui ta solberdas vees, naersid nad tema üle, ütlesid, et ta nägi nii naljakas välja. Kodus ei naernud nad tema üle kunagi.

Kui ta oli noorem, oli ta üritanud mängida nendega liival kriketit, aga tal polnud silma põrkava palli jaoks ja ta ei suut nud piisavalt kiiresti kummarduda, et seda püüda. Nad naer sid – ja varsti ta pigem peitis end ajakirja taha lamamistoolil sel ajal, kui kuum päike kutsus esile peavalu.

Aga kõige hullem oli reis ise, sest kuigi koorem oleks pidanud laste sirgudes kergemaks muutuma, ei olnud ta iial alistanud kabuhirmu Claphami jaama ees, kus nad pidid ümber istuma.

Pakikandjate kärude mürin; valed platvormid; kriiskavad rongid; see, kui ta kord kaotas abikaasa ära, kui too tuli piletite ostmise järel valest august välja – proua Stevensi jaoks oli rahvarohke Claphami jaam põrgu, kus kuradid kandsid teravatipulisi mütse.

Ent kui Claphami jaam tähistas tema paaniliste hirmude tippu, siis reis rongis endas jõudis tema kannatliku taluvuse piirideni. Vagun oli septembri esimesel laupäeval, mil nemad alati reisile läksid, vältimatult täis tuubitud. Ühel korral oli keegi minestama hakanud ja hüüdis õõnsal häälel, et aken alla lastaks. Teisel korral – mõned aastad tagasi – oli keegi nurgas seisnud daam saanud mingi haigushoo, toksis kandu vastu maad ning oigas. See oli löönud proua Stevensi kabuhirmust külmaks. Ta nägi sellest vahel ikka veel und ja sellest ajast peale oli vagunisse pääsedes tema esimeseks ja ärevil kohustuseks vaadata oma kaasreisijate näod üle, lootes kõige kiuste, et igaüks mõjuks ikkagi tugeva ja rahulikuna. Kui keegi oli kaame ja habras, üritas ta sättida nii, et mõni teine reisija varjas nad ära, jälestades samas omaenda argpükslikkust.

Vähemalt oli laste suureks saades üks mure kõrvaldatud, sest Maryl oli lapsena rongis alati süda paha – ja süda läks pahaks kõhedusttekitava korrapärasusega just siis, kui nad olid läbinud kurvi, mis viis neid Dorkingist välja. Proua Ste vens oli proovinud last näljutada, ta oli proovinud kangete piparmündikommidega – ei midagi. Lõpuks kuulis ta head nõu oma naabrilt proua Jackilt, kelle väike Ada oli täpipealt samasugune. Proua Jackil oli rongireisidel alati käekotis kaasas kaks või kolm väikest paberkotti. Neid said kähku avada, kergelt rakendada ja mugavalt aknast välja poetada. Proua Jack oli muutunud selles nii osavaks, et kiitles vahel, kuidas kogu vahejuhtum oli möödas enne, kui tema üllatunud kaasreisijad arugi said.

Perekond Stevensid sõidavad kahenädalasele puhkusereisile. Nad peatuvad samas kohas, kus igal aastal: rannikuäärses külalistemajas, mis näib ajahambast puretum, kulunum, korratum ja võluvam kui kunagi varem. Puhkus on imetore ja perekond kahetseb üksnes seda, et maha jäi koduaed, mille september on nüüdseks rüütanud soojadesse sügisvärvidesse.

20. sajandi helgeim romaan „Kaks nädalat septembris“ on enamiku lugejate jaoks veel avastamata kirjanduspärl, mis räägib südantsoojendavalt nostalgilise, eskapistliku ja ajatu loo igapäevaelu väikestest rõõmudest: mee magususest, kuumas vannis kümblemisest, varasügisese taeva säravsinisest selgusest. See on elamise argisust hingestav lugu, mis äratab meis lapseliku avastamisrõõmu ja meenutab elu ilu.

postimehekirjastus.ee

„Puhkusel on pilvitu päeva alguses teatav tunne: elevil kahin, justkui hõõrutaks katuste kohal äraootavalt nähtamatuid käsi kokku ...“