Ja siis ma upun
Kirjutanud Ditte Wiese
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Toimetanud Signe Kure
Küljendanud ja kaane kujundanud Signe Kanarbik Kaanel Shutterstocki fotod
Kirjastanud Päike ja Pilv, 2022 www.paikejapilv.ee
Trükitud Printonis ISBN 978-9916-630-26-6
Originaali pealkiri: Og så drukner jeg © Ditte Wiese og Forlaget Carlsen, 2019
Raamatu väljaandmist on toetanud:
Ditte WieseTaani keelest tõlkinud Eva Velsker
Silmapilgu ma kõhklesin. Rummi soojus voogas läbi keha, teravaks kontrastiks Põhjamere külm soolane vesi, mis jala sääri limpsis. Rummi uljus uhtus must läbi ja leotas lahjaks need mõistlikud mõtted, mis püüdsid mind sundida minema tagasi suvilasse ja istuma kõigi täiskasvanute keskele maha. Või lihtsalt heitma voodisse ja korralikult välja magama. Aga rummi kihelus ja suveöö ja lõke rannal ja romantiline ette kujutus sellest, kuidas peaks elu elama, kui saad õige varsti 15, kohasid läbi mu keha ja sundisid paigale jääma.
„Tule nüüd, Josse!“ hüüdis Ellioti siluett veepiirilt. „Väike Josse.“
Nojah, see ja minu ainitine püüd tõestada oma igavesti lahedale ja kergelt ülehoolitsevale vennale, et päris kindlasti ei ole ma enam väike.
„Mokk maha!“ hüüdsin ma vastu ja hingasin sügavalt sisse.
Pagan, kui külm see vesi oli. Mu vanemad oleksid täitsa segi läinud, kui nad oleksid teadnud, mis mul teoksil on.
„Viimane on hapupiimane,“ kiljus mu onutütar Nikoline ja kihutas minust lainevahus mööda. Kaks onupoega olid juba vees, rannal oli veel ainult Mads, kes aegluubis T-särki seljast tõmbas. Ja mina.
„Väike Josse, väike Josse, pisikene Jossemosse,“ laulis Elliot.
Idioot. Ma olin peaaegu sama pikk kui tema ja ma olin meist kõigist kõige parem ujuja ja mina küll see hapupiimane ei kavatsenud olla, niisiis tegin paar kiiret sammu, kummar dusin ja liuglesin läbi vee.
Külm vesi mu päev otsa päikse käes küpsenud naha vas tas andis värske tunde. Sool, mis huultele kleepus. Kuu, mis peegeldus veiklevalt vees ja mu silmis. Vesi, mis vere soontes kirvendama pani ning mis segunes joogi ja öö antud kergu sega. Raske oli olla naeratamata. Just sellised olid suveööd alati raamatutes.
„Kes nüüd väike on?“ naersin ma ja tõmbasin end Ellioti õlgadele.
„Sina!“ Ta lõi vastu vett, nii et see kaskaadina mu näo ümber kerkis. „Vean saja peale kihla, et ma jõuan esimesena ümber lainemurdja.“ Ta tõmbas mind õlgadelt alla.
„Lainemurdjate ümber ei tohi ujuda. Ema ütleb …“
„Ema ütleb,“ ahvis ta. „Tunnista lihtsalt, et sa ei jõua minuga sammu pidada.“
„Või veel!“ karjusin ma nii kõvasti, et summutasin ema manitsused ja torke südames.
Ma tõukasin end põhjast lahti ja libisesin kiiresti edasi. Pikad, jõulised tõmbed. Teiste hääled, naervad ja hõikuvad, jõudsid läbi vee minuni. Ma naeratasin võidule mõeldes, kui ümber lainemurdja otsa keerasin. Üks laine lõi mulle vastu. Ma tõusin taas pinnale, sain korraks õhku, enne kui järgmine minust üle uhtus. Ja kolmas haaras minust kinni. Imas kogu mu alakeha sisse. Kurat. Ma rapsisin kätega.
„Elliot!“ karjusin ma. „Ell…“ Sõnad uppusid, kui vesi mu suu täitis. Ajasin käelabad nii laiali kui sain ja lükkasin nen dega vett. Allapoole, et pääseksin üles. Või alla. Ümberringi olid virvarrina mullid ja vesi, mis tõukas ja tõmbas ja imas. Kurat. Vali naer oli kadunud. Ei olnud õhku ega valgust. Oli vaid raevukas mühin ja mullid ja mu aju, mis karjus. Ma pekslesin paaniliselt jalgadega. Varbad tabasid midagi kõva ja teravat, aga jalg libises, ma ei saanud end lahti tõugata. Õhku, ma pidin saama õhku. Üles. Üles, Josephine! ÜLES! Võta end ometi kokku, tule üles!
Jälle tabas jalg midagi kõva. See pidi olema põhi, ma tõmbusin kägarasse ja püüdsin jalgu rapsakuga sirgu ajada, et üles tõusta. Õhu poole. Aga vesi tiris mind tagasi, üks suur kivi kõmatas vastu selga ja põrutas kopsudest välja viimsegi hapniku.
„JOSSE! JOSSEEE!“ kriiskas Nikoline. Miski näpistas mu kõrva, ma tahtsin selle eemale pühkida, aga käsivarred olid liiga rasked.
„… helistab kiirabisse?“ ütles üks hääl kusagil. Kas see oli Mads? Miks neil kiirabi vaja läks?
„Ta on tagasi! Ta ärkab,“ kiljus Nikoline ja pani käe mu põsele.
Ma avasin silmad ja vaatasin üles hulga nägude poole.
„Josse, no tõesti! Mis põrgut sa seal tegid?“ küsis ta.
Aeglaselt pöörasin ma pead ja tabasin Ellioti pilgu. Pupil lid olid kohkumusest pärani. Siis vaatas ta eemale. Kogu mu keha värises ja Nikolinele vastamise asemel öökisin ma välja soolase rummi.
„Aih!“ Nikoline tõmbus minust eemale.
„Me peaks teie vanemad kutsuma,“ pani Mads ette, kui keegi ei reageerinud ta ettepanekule kutsuda kiirabi.
„Ei, temaga on kõik korras,“ vastas Elliot.
Ma tahaksin kergendatult hingata, sest ehkki isa karjub harva, oleks see üks neid väheseid kordi. Kas te olete peast segi? Joote end käpukile ja hüppate hauakohta. Ja Elliot ei pida nud jama kaela saama selle pärast, mida mina olin teinud, nii et ma noogutasin. Ja katsusin varjata oma vappuvat keha ja hingeldavat püüdu hapnikku saada.
„Viime ta suvilasse tagasi.“ Onupoeg Frederik tõmbas mu püsti ja hoidis kõvasti kinni. Mu külmad sõrmed puu risid ta õlgu. „Kas sa üldse jaksad kõndida? Nägi päris kole välja, kui Elliot sind üle kivide tiris.“
Pisarad tungisid silmi, aga välja ei tulnud. Mitte midagi ei tulnud välja. Frederik ja Elliot talutasid mind läbi vareskaera, mis jalgadele kergeid kriime jättis. See ei olnud midagi,
võrreldes kirvendava haavaga mu säärel ja juba sinakaslillade laikudega ülejäänud kehal.
Elliot hoidis majaust lahti ja Frederik püüdis mind teiste nägemata sisse munsterdada. Soojus ja koridoris kajavad hää led tabasid mind rindu otsekui rusikas ja ma oksendasin jälle. „Kurat küll, Josse,“ uratas Elliot pahuralt.
„Mis siin sünnib?“ Ema pistis pea toast välja. Ta nägi, kui das ma poolenisti Frederiki ja poolenisti seina najal õõtsusin. „Mida imet nüüd juhtunud on? Josse, mis sa teinud oled?“
„Ta kukkus, kui kividel jooksis,“ pomises Elliot.
„Kas sa oled purjus? Kas ta on purjus? Kas sa lasid tal ennast purju juua?!“ Ema hääl oli kile ja terav.
„Ta jõi ennast ise purju,“ sisistas Elliot. „Ega ta enam laps ei ole. Ma ei pea kogu aeg tal faking sabas jooksma.“
Ema heitis talle oma tavalise tõreda Elliot-pilgu. Ma olek sin tahtnud Ellioti kaitsta. Selgitada. Aga ma ei suutnud.
„Miks ta märg on? Kus ta riided on?“ Elliot hakkas neid ulatama, aga laskis käed riidekompsuga taas alla. „Ütle, kas te läksite purjus peaga vette? Koos temaga? Mida ilma imet te õieti mõtlete?“ Tõre pilk rändas kordamööda ühelt teisele, aga maandus lõpuks jälle Elliotil. „Kas te üleüldse mõtlete?“
Elliot viskas mu riided põrandale ema ette. Frederik vaa tas maha, aga hoidis minust piisavalt kõvasti kinni, et ma hunniku kõrvale lössi ei vajuks. Teised ei öelnud midagi.
„Ema, ega siis nemad, ma ise,“ sosistasin ma. „Me lihtsalt pritsisime vett. Ja siis ma kukkusin. Ma ise.“
„Ma olen sinus pettunud,“ pomises ema ja korjas mu rii ded üles. „Puhasta see haav oma jalal ära ja mine voodisse, Josse. Ja siis võid ühtlasi natuke mõelda, miks sul ei lubata õhtuti väljas ringi joosta ja pidudel käia ja muud säärast teha.“
Ma ei vastanud. Ema keeras ringi ja läks minema. Elliot tõmbas mind ettevaatlikult Frederiki haardest lahti ja talutas tualetti. Midagi ütlemata hakkas ta haavu mu jalal ja seljal pesema. Ta ulatas mulle sooja lapi.
„Sul on siin okset,“ ütles ta ja osutas oma põsele ja kae lale.Võtsin jõu kokku ja liigutasin lappi.
„Vabandust,“ sosistasin ma. Elliot kõõritas mu poole ja püüdis naeratada. See ei olnud samasugune naeratus nagu siis, kui ta mulle rannas rummipudeli ulatas. Ei olnud aru saada, kas see naeratus oli mõeldud mulle või talle endale.
„Sa ära lihtsalt nii palju muretse, muud ei olegi. Nii see lihtsalt on,“ ütles ta. Ma püüdsin pisarad ära pilgutada. „Kuule, sõts, ära tee temast välja. Näe, mina ei tee üldse.“ Ta pilgutas mulle.
„Olgu,“ ütlesin ma ja panin lapi kraanikaussi.
„Sa mine parem voodisse.“ Ta ulatas käe, et mind püsti aidata.
„Ma saan ise ka.“ Valusähvatused käisid kogu kehast läbi, aga tal ei olnud vaja mind rohkem ringi tarida.
„Muidugi,“ ütles ta ja tõmbas sügavalt hinge. „Maga hästi.“ Siis keeras ta eemale ning korjas lapi ja plaastritükid kokku.
10.10 ingl
11.40 vt tööpl + loe kroonika pol.dk*
12.10 taani
13.40 ühisk – esitlus: Your plans for the summer
15.10 koju, vt õppekava + plaan läbi
16.30 õpikohvik
See on ... kuidas ma sain selle unustada … mis pagan minuga lahti on?!
Mu süda ei löö. See on täiesti vait. Mu aju on tühi. Mu keha on tühi. Nagu oleks kogu veri välja valgunud. Nagu seisaksin rannas, jalad valges liivas. Märjas, raskes valges lii vas. Kohale naelutatud. On tühi. Nii kaugele, kui pilk ulatab. Kogu vesi on kadunud. Välja imetud. Nagu veri mu kehast. Läinud.
Siis tuleb vesi ja veri mühinal sajameetrise tsunamina. Ma tunnen maa seest värinat, mis kogu mu kehasse kandub. Mu käed vabisevad, mu pulss väreleb, mu silmalaud võbelevad, ma ei saa end liigutada. Ma. Ei. Suuda. Mitte midagi. Ja siis ma upun …
* Politiken, Taani uudisteportaal
„Josephine? You have prepared your presentation, haven’t you?“1* küsib Martin imestunult.
Mingil moel tungivad sõnad minuni, ehkki kõrvu täi dab hullumeelne taguv ja mühisev heli. Minu pulss. Mis mind pikali paiskab ja kõrvetab. Nahk mu käsivartel, rin nal, kaelal ja põskedel lõkendab. Isegi mu kõrvad on värvi muutnud, tean ma. Ja vähe sellest, et ma unustasin enne esit lust beetablokaatorit võtta, ma ei ole pannud selga ka pika käistega pluusi ega võtnud rätikut, et katta neid tuhandeid punetavaid laike kehal. Ma küll kavatsesin seda teha juba siis, kui ülesande sain. Kõik mu ees ujub. Igat moodi. Vesi tõuseb koos verega mulle pähe ja ähvardab silmadest välja voolata.
„Ma pean korraks … mul on vaja …“ Torman klassist välja ja raban koti kaasa. See jääb kinni tooli külge, mis sõi dab keset põrandat ja sooritab pirueti.
Suletud tualetiukse taga veereb närvilisus minust täie jõuga läbi. Pisarad jooksevad nagu luubitud GIFis. Üles. Üles. Alla. Üles. Üles. Alla. Need tilguvad tabletilehele, mis mu käes krabiseb, ehkki püüan seda vaikselt hoida. Ma värisen nagu lombipind suvevihmas. Ja tablettide krabin kõlab justkui lõgismadu igas väikses fooliumiõõnsuses.
Ma ju tean seda. Niimoodi on see olnud juba oma sada aastat, vähemalt tundub. Kunagi oli vist teisiti. Lihtsalt nüüd on see nii. Ükskõik kui palju olen oma asja õppinud, muu tun ma ogaralt närviliseks, kui pean midagi klassi ees esitama. * vt tõlget lk 328
Või eksamil. Või siis, kui ma tegin autojuhilube. Sarlak punased laigud levivad üle keha, ja see lihtsalt ei ole minu värv. Hirmus näotu. Olgu teadus tänatud beetablokaatorite eest. Need aitavad. Need annavad mulle rahu. Panevad mu kehasse piiri. Siiamaani, närvilisus, ja mitte kaugemale! Aga need aitavad muidugi ainult siis, kui mul on meeles neid võtta. Kuidas ma võisin unustada! Ma pean tõesti ennast kokku võtma! Vaid klomp kurgus takistab mind karjumast.
Raske tualetiuks lajatab vastu seina. Tuttav kontsaklõbin läheneb üle põranda.
„Josse? Kas sul on paha?“ Miriam koputab ettevaatlikult uksele. Ma sulen silmad ja hingan sügavalt sisse. Libe tab lett lipsab äärepealt sõrmede vahelt, aga ma jõuan ta kinni püüda. Ma lihtsalt pean selle alla neelama, ehkki suu on kuiv ja keel tundub hiigelsuur. Lõpuks maandub see mu tühja kõhu õõnsuses. Nüüd on vaja ainult aega. Aega, mida mul ei ole. „Kas sa oled seal? Josse, kurat küll!“ Ta põrutab kõvemini vastu ust.
„Jah,“ kääksatan ma. „Mida?“ hüüab ta vastu. Ma tõmban ettekäändeks vett ja teen ukse lahti. „Fakk, Josse, kas sa oled haige?“ Ta paneb käe mu laubale.
„Ma arvan, et see võib tulla mingist asjast, mis ma sõin,“ pomisen ma ja vangun kraanikausi juurde, üks käsi kõhul. Miriam tuleb järele.
„See on kindlasti spiraaladru, mida sa iga asja sisse paned …“ „Spirulina. See on vetikas, mitte adru,“ parandan ma.
„Vetikas,“ ahvib ta. „Kui me oleks mõeldud vetikaid ja adrut sööma, siis me elaksime meres.“ Ainuüksi mõte kogu sellele veehulgale paneb mu üle keha värisema. „Musse, pagan küll!“
Ta käsi mu seljal tundub kuum. „Sa pead koju minema. Kas ma lasen Oliveril su koju sõidutada?“ Ta naeratab mulle peeglis.
„Ei!“ Ilma Oliverita oleks mul asi olnud kontrolli all. Siis ma ei oleks unustanud kõike seda, mis ma plaaninud olin.
„Ma olen täitsa kindel, et ta hea meelega hellitaks sind.“ Miriam itsitab.
„Mingi hellitamise pärast ma küll pausi ei pane.“
„See ei ole ju pausipanek, kui sa haige oled.“
„Ei. Ma ei ole haige,“ ütlen ma teravalt. „Ja kui ma olek sin, siis tema mind näha ei tohiks.“
Veel üks sügav hingetõmme. Ma sikutan juustest patsi kummi. Pingul hobusesabast on üks salk välja tulnud. Ma teen uue. Kõrgele kuklasse nagu alati. Kinnitan iga heleda juuksekarva. Silun veel korra käega.
„Nüüd on korras.Tule, siis saan ma selle ettekande tehtud.“
„Ah, kuule, võta nüüd vabalt. See on ju lihtsalt see Mar tini totakas viis eksamivaheaega tähistada. „Your plans for the summer in a global, social perspective2“,“ irvitab ta. „Ja …“ Miriam vaatab kella, „37 minuti pärast on sul vaja teda näha ainult eksamil ja rohkem mitte kunagi enam.“
Uks prahvatab lahti ja üks 1.g* tüdrukuid tõttab sisse.Ta on nagu hirv autolaternate valguses pimedal ööl, kui meid mär kab. Siis ta luksatab ja sulgub ühte kabiini. Isegi kinnise ukse * gümnaasiumi esimene aasta, vastab Eesti 10. klassile
tagant on nuuksed selgesti kuulda. Miriam kehitab õlgu. Kui nad siin ei töina, siis teevad nad seda tühjas koridoris füüsika kabineti taga. Mina mitte. Panipaigauks ei ole kunagi lukus.
Ma ei vasta Miriami märkusele, hõõrun lihtsalt märja käega triipu oma põsel.
„Nii!“ ütlen ma nõnda veendunult, et usun seda isegi. Ma võtan ta käe ja pigistan korraks. Ta soojus kiirgab mu kohal ja ma ignoreerin väikest murekübet ta silmis.
„Sa lihtsalt piitsutad ennast liiga rängalt. Et sa ainult stressi ei saaks …“
„Ära jama,“ katkestan ma teda. „Ma lihtsalt sõin midagi halba. Nüüd on see väljas. Põmm. Ja siis on ettekande aeg.Tule.“
„Õudselt hea, et ma tunnen sind terve igaviku ja tean, et ka sinul on oma pehmem külg, muidu oleksid lihtsalt talu matu,“ sähvab ta, aga suudleb mind põsele ja tirib endaga kaasa uksest välja.
„Aitäh, sinuga on sama lugu,“ vastan, aga ma olen ta sõp ruse eest siiralt tänulik. Ilma temata ma vastu ei peaks.
„Kids! That’s all. From now on the responsibility is all yours.“ Martin vaatab klassis ringi. „You’re on your own. I’m loo king forward to seeing you again in a month for the exam. I expect you to succeed.3“ Ta tõstab pöidla püsti ja liigutab seda poolkaares. Me kõik huilgame ja plaksutame. See tunne, kui niiske pihk laksab vastu niisket pihku, on liigagi tuttav.
Nüüd on vastutus minu õlul. Ainuüksi minu õlul. Närvi lisus jõuab just hakata kiirenedes kasvama, aga põrkab siis
*
vastu keemilist metoproloolimüüri. Ma oskan seda kõike. Ma pean oskama. Ma pean saama 12*, eriti veel pärast üksi kut õnnetut kümmet. Ja seda senikuulmatut seitset aasta hindeks, mis ikka veel mind öösiti ärkvel hoiab. Ema võttis seda hämmastavalt rahulikult, aga tema ja isa pilgud ei jätnud mingit kahtlust, et sellist asja ei oodanud nad sugugi. Et ma ei täitnud nende lootusi.
Kogu mu keha väriseb jälle. Ma ei saa ikka veel aru, mis juhtus. Täiesti mõistatus, et ma unustasin nii riided kui ka tabletid. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Aga Oliveri ei ole muidugi ka kunagi varem juhtunud. Ja ehkki ta on see õige, olen ma sunnitud ta pausile panema, kuniks lõpu tunnistuse kätte saan, kui see nii väga kõik mu plaanid sassi ajab. Eksamid peavad olema kõige tähtsamad.
Oliver avastab, et ma vaatan teda. Ta täiuslik nägu saadab mulle täiusliku naeratuse. Ta teeb mulle üle klassi silma ja vestleb siis edasi Martiniga, kes käib ringi ja surub kõigi kätt. Who am I kidding?4 Tema nüüd küll ootama ei hakka. Ma pean lihtsalt leidma viisi, kuidas kõik laabuma panna. See peab olema tema. Ma ju ise plaanisin nii.
„Miss Josephine,“ alustab Martin inglise keeles, „ma hak kan sinust ja su tahtejõust puudust tundma. Sa saad. Ja sa teed. Sinu sihikindlus on võrreldamatu. Sellest võiksid paljud midagi õppida.“ Ta vaatab klassis ringi, aga enamik on juba läinud.
„Aitäh,“ naeratan ma. Uhkelt.
Taani haridussüsteemis on lõpueksamite hindamisel kasutusel seitsmeastmeline skaala, kus positiivsed hinded on 12, 10, 7, 4, 02, negatiivsed 00 ja –3.
„Ja sina võiksid üht-teist neilt õppida,“ sõnab ta ja tõmbub tõsiseks. Ma naeratan edasi, aga mul pole halli aimugi, mida ta mõtleb. Ta näeb seda. Oh kurat. „Sa pead õppima minna laskma. Sa kohtad kedagi, kes on osavam kui sina. Kunagi.“
Ta naeratab jälle. „Ja see ei tohi sind siis maha rabada. Asjad, mida me ei tee, on need, mida me kahetseme. Astu nüüd välja ja anna gaasi. Sul ei ole vaja kogu maailma päästa. Ole jabur. Unusta kokkulepe. Suudle kedagi, selle asemel et õppida. Muidugi välja arvatud minu eksamiks, siis ootan ma hiilgavat sooritust.“ Nüüd naerab ta valjusti.
„Okei,“ ütleb mu suu, õieti teadmata, milliste tema käsku dega ma nõus olen. Martin paneb käed kohmakas kallistuses minu ümber.
„See oli muide väga hea ettekanne. Nagu alati. Ei ole mingit põhjust nii närvi minna, nagu sa lähed. Kas sa said sellega tegeldud, millest me rääkisime?“ Ma noogutan. Jah, ma rääkisin kooli psühholoogiga. Aga see oli pentsik vestlus, ja see sa-saad-kindlasti-oma-õpingutega-hästi-hakkama ja soovi tus harrastada teadvelolekut ning hakata joogaga tegelema ei aidanud suuremat. Mul ei ole lihtsalt aimugi, millal ma peaksin veel joogasse jõudma, ja ükskõik kui mitu korda ma ütlen päh, ise ma seda ei tunne. Ja tal oli ju õigus, ma saan õpingutega hakkama, mis häda mul siis õieti on?
„Väga hea. Tööta sellega edasi.“ Ta patsutab mulle õlale, võtab oma koti ja läheb. Ta ei tea mitte midagi. Ta võib ju väga tark olla, aga ta ei tea mitte midagi.