Page 1

3.

PE ATÜ KK

Mõtle oma karjäärist teisiti Kirg on vastupandamatu. Kui sa oma elule üldse mingit tähelepanu pöörad, siis ei anna sulle asu asjad, mille vastu sa tunned kirge. Need on ideed, lootused ja võimalused, mille poole sinu mõte iseenesest kaldub; asjad, millele sa pühendaksid aega ja tähelepanu pelgalt sel põhjusel, et nendega tegelemine tundub õige.1 Bill Strickland, “Make the Impossible Possible” autor

K

atalüsaatoriks, mis ärgitas Steve Jobsi suhtuma teistmoodi nii maailma tervikuna kui ka enda rolli selle paremaks muutmisel, osutus kalligraafia. Pennsylvania osariigi Pittsburghi linna kirjaniku ja ühiskondliku aktivisti Bill Stricklandi katalüsaatoriks oli aga keraamika. 1965. aastal käis Strickland Oliveri keskkoolis Pittsburghis kehva kuulsusega Manchesteri linnaosas. “Käis koolis” on leebelt öeldud. Strickland oli koolist väljaviskamise äärel, sest puudus pidevalt tundidest. Tema elu muutus dramaatiliselt ühel kolmapäevahommikul, mil ta möödus klassist, kus paistis terve hulk potte, keraamikat ja põletusahjusid. Kunstiõpetaja Frank Ross pöördus 16-aastase nolgi poole ja küsis: “Kuidas ma saan sind aidata, poja?” Ross ei osanud aimatagi, et selle küsimusega paneb ta aluse sellise inimese karjäärile, kelle nime hakatakse tulevikus võrdsustama sotsiaalse innovatsiooniga. 43


Küsisin Stricklandilt, kuidas sai keraamika õppimisest tema elu pöördepunkt. “Minu lapsepõlv möödus karmis mustanahaliste linnaosas ja seal ei tegelenud keraamikaga mitte keegi. Ma polnud seda varem näinud. See tundus maagiline,” vastas Stricklane. “Keraamika näitas mulle, et on olemas terve maailm, millest mul polnud aimugi. Selle mehega [Frank Ross] kohtumine lükkas mu elu liikvele ja andis unistustele tõuke. Ilma keraamikatundideta oleksin praegu vangis või surnud.”2

Usalda oma südame häält Keraamika sõna otseses mõttes päästis Stricklandi elu. See andis ka tõuke koolivälise kunstiringi loomiseks 1968. aastal Manchesteri meistrite gildis. Strickland juhtis keskust, kus riskirühma kuuluvatele noortele tutvustati keraamika, fotograafia ja maalikunsti saladusi, ning õppis ise samal ajal Pittsburghi ülikoolis. Pärast kõrgkooli kiitusega lõpetamist tekkis Stricklandil huvi lendamise vastu. Ta võttis lennutunde ja seitse aastat hiljem sai temast Braniff Airlinesi piloot. Nädalalõppudel ta lendas ja esmaspäeva hommikul suundus taas keskusesse tööle. (Strickland armastab nalja visata, et pole 30 aastat maganud.) Braniff sattus majandusraskustesse (ja lõpetas 1982. aastal tegevuse) ja Strickland koondati. Ta oleks piloodina küll tööd leidnud – konkureeriv lennufirma pakkus talle kohta –, aga pärast pikka arupidamist taipas Strickland, et ehkki talle meeldib lennata, pole see tema kutsumus ega saatus. Tema tahtis maailma muuta. Strickland pühendus täiel määral oma julgetele ettevõtmistele, huvialaringidele ja täiskasvanute koolitusele. “Õpetasin noortele savi voolimist ja aitasin naabritel tööd leida mitte sellepärast, et mul oli seda vaja, vaid sellepärast, et ma tahtsin seda teha. See muutis kõike,” rääkis ta. Strickland teab täpselt, mida Steve Jobs tahtis öelda väitega, et Apple’ist vallandamine oli parim, mis temaga juhtuda sai. Strickland selgitab: “Kirg ei kaitse sind tagasilöökide eest, aga kindlustab, et ükski ebaõnnestumine pole kunagi lõplik.” Stricklandi kogemuse järgi on tagasilöögid õpikogemused, mis annavad võimaluse visiooni lihvida ja lähenemisviisi üle järele mõelda. Tema arvates on kõige tähtsam see, et tagasilöögid tuletavad meelde, kui olulised unistused sulle on. 44


M ÕT L E O M A K A R JÄ Ä R I S T T E I S I T I

Strickland on “sotsiaalne novaator”, kelle nimi seisab Pittsburghi ajaloo kõige väljapaistvamate novaatorite seas kõrvuti terasemagnaadi ja filantroobi Andrew Carnegiega, kes leiutas odava ja efektiivse mooduse terast toota; Henry Heinziga, keda tuntakse kõige paremini küll ketšupi järgi, aga kes mõtles välja kiirkeedupoti, külmutusvagunid ja vaakumsäilitusmeetodi; lastehalvatuse vaktsiini välja töötanud doktor Jonas Salkiga ja ühe noore mehega, kelle nimi on Chad Hurley ja kes leiutas uue mooduse internetis videote edastamiseks ja andis sellele nimeks YouTube. Strickland ei leiutanud vaktsiini, uut tehnoloogiat ega pöördelist tehnoloogiat, ent tema sotsiaalse muutuse teooriad on erakordsed ja laia kõlapinnaga. Ta ütles: “Kui sa suhtud inimestesse kui varasse, mitte kohustustesse, võid maailma põhjalikult muuta.” “Millist rolli etendas kirg teie sotsiaalsete uuenduste edus?” küsisin ma Stricklandilt. “Kirg on emotsionaalne kütus, mis viib sinu visiooni edasi,” vastas ta. “See annab sulle jõudu, kui ideedele tekib vastuseis ja inimesed vastavad eitavalt, kui “eksperdid” ja lähedased sind hülgavad. See kütus hoiab sind töös isegi siis, kui keegi teine sinu unistusse ei usu. Minu visioon oli luua keskus, mis muudaks suhtumist vaestesse inimestesse. Tahtsin muuta seda, kuidas me vaesusest mõtleme.” Stricklandi organisatsioon Manchester Bidwell ei ole pelgalt keskus. See on kultuuriline oaas. Kakskümmend aastat pärast keskuse rajamist sai Strickland kokku piisavalt palju raha, et viia ellu oma unistus: palgata Frank Lloyd Wrighti ülikoolikaaslasest arhitekt ja ehitada uus hoone. Sama arhitekt on ka Pittsburghi rahvusvahelise lennujaama autor. Manchester Bidwelli keskuses ootavad vaestest peredest noori ja töötuid kaunid kunstiteosed, hea mööbel, gurmeeköök ja maailmatasemel 350-kohaline kontserdisaal, kus on esinenud sellised džässi suurkujud nagu Dizzy Gillespie, Herbie Hancock ja Wynton Marsalis. Külastajaid võtavad vastu ka veejoad. “Kui tahad olla osa nende inimeste elust, kellele on käega löödud, pead näitama end lahenduse, mitte probleemina,” ütleb Strickland. “Mina usun, et riiklikest toetustest elatuvad emad, vaeste perede lapsed ja endised terasetöölised väärivad purskkaevu ja nii ma paningi hoovi ilusa purskkaevu. Sisenedes tervitab 45


sind vesi. Vesi on elu, vesi on inimlikud võimalused. Ma lõin säärase maailma, mis vabastab hinge ja annab inimestele lootust.” Stricklandi panus ei ole jäänud tähelepanuta. Teda on kutsutud Valgesse Majja, MacArthuri Fond andis talle “Geeniuse stipendiumi” ning kus iganes ta kõneleb, tunnustavad kuulajad teda alati aplausiga ja püsti tõustes. Manchester Bidwelli koolitusprogrammid jõuavad tuhandete tudengite ja täiskasvanuteni Pittsburghi piirkonnas ja lisaks veel tosinkonnas linnas terves riigis, kuhu on loodud Manchester Bidwelli filosoofiale vastavad keskused. See filosoofia ütleb, et iga elu on midagi väärt ja iga inimene saab anda panuse kogukonna elukorraldusse. Stricklandi ei tunnustata mitte sellepärast, et ta otsustas saada novaatoriks, vaid kuna ta otsustas järgida elule suuna andnud kutsumust. Selle tulemusel tunnustatakse tema loodud institutsiooni toimiva sotsiaalse uuenduse teooria väljamõtlemise eest: nende koolitustel osalevatest rohkem kui 3000 kooliõpilasest aastas lõpetab keskkooli ja astub ülikooli 80 protsenti; lisaks aitab Manchester Bidwell täiskasvanutel leida tööd Pittsburghi suurimates ettevõtetes, sealhulgas Pittsburghi ülikoolis, mille usaldusisikuks Strickland on.

Kirg on geniaalsuse alge. Anthony Robbins

Stricklandi mittetulundusliku organisatsiooni juhtum seisab nüüd Harvardi majanduskooli ettevõtluskursuse kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Strickland ütleb, et Harvardi nutikad noored mehed ja naised on andnud endast kõik ning leidnud piisavalt põhjusi, miks ta oleks pidanud läbi põruma. Ent neil jäi kahe silma vahele edu maagiline koostisosa. Uus ettevõtjate põlvkond saab lihtsa innovatsiooni-teemalise õppetunni, mida ei leia ühestki PowerPointi esitlusest ega paberilt; õppetunni, millest nii Strickland kui ka Steve Jobs on aastakümneid jutlustanud – kuula oma südame häält ja ära lepi sellega, mis pole sinu tõeline kutsumus. “Hirm ebaõnnestumise ees võib lämmatada igaühe unistuse erakordsest elust,” lausub Strickland. “Hirmust saab jagu, kui võtad kuulda oma südame häält.” 46


M ÕT L E O M A K A R JÄ Ä R I S T T E I S I T I

5126 läbikukkumist Leiutajad on loomupärased läbikukkujad. Nad ebaõnnestuvad sagedamini kui õnnestuvad. Briti leiutaja James Dyson suhtus kirglikult tehnikasse, disaini ja tolmuimejatesse. Just nimelt tolmuimejatesse (igasugustesse asjadesse võib kirglikult suhtuda). 1978. aastal vihastas ta müügilolevate tolmuimejate peale, mille imemisvõimsus tolmu kogudes kadus. Põhjus oli tolmukotis, mis täitudes umbe läks ja seetõttu imemisvõimsust vähendas. Dyson nägi idee kallal vaeva viis aastat, elas kunstiõpetajast abikaasa palgast ja 5127. katsel valmis tolmukotita tolmuimeja töötav versioon. “Peaaegu iga päev tahtsin käega lüüa,” rääkis Dyson. “Aga noorena harrastasin muu hulgas pikamaajooksu ja jooksin korraga kuni viisteist kilomeetrit. Ma tegin päris häid aegu, aga mitte sellepärast, et olin füüsiliselt heas vormis, vaid tänu oma kindlameelsusele. Õppisin, et hetkel, mil sa tahad tempot alla lasta, tuleks seda hoopis tõsta. Pikamaajooksus ületad sa oma valuläve. Sama kehtib teadus- ja arendusprojektide puhul või ükskõik millise firma asutamisel. Tekib õudne hetk, mil ebaõnnestumine vahib sulle otse näkku. Aga kui sa veel veidi vastu pead, hakkad sellest august välja ronima.”3 Enamik inimesi oleks esimeste nurjunud katsete peale käega löönud, aga Dyson ei andnud alla. Ta nautis ebaõnnestumisi, sest see on inseneridele omane – nad nuputavad, katsetavad, proovivad uusi ideid. Nad leiavad sellest innustust. Kui sa oma tegevusest innustust ei saa, tee midagi muud, sest suure tõenäosusega sa tehtavaga edu ei saavuta. “Mul pole ebaõnnestumise vastu midagi. Olen ikka mõelnud, et koolilapsi tuleks hinnata nende ebaõnnestumiste järgi. Laps, kes katsetab veidrate asjadega ja kogeb enne eesmärgile jõudmist sageli ebaõnnestumisi, on tõenäoliselt teistest loovam,” ütles Dyson.4 Dyson on oma 5126 ebaõnnestumise üle nii uhke, et pani läbielamised – Dysoni loo – kirja väiksesse bukletti, mis pannakse kaasa igale tema firma müüdud tolmuimejale. Ehkki toote valmistamisele kulus viis aastat, oli see alles algus. 47


Dysoni leiutise lükkas korduvalt tagasi sedavõrd tuntud ülemaailmne ettevõte nagu Hoover, mille lühinägelikud juhid nägid ainult kiiret kasumit tolmuimejakottide müügist. Hooveri juhid keeldusid Dysoni leiutist töösse võtmast, ehkki tunnistasid, et see töötab hästi. Dyson on öelnud, et nagu vajadus, on ka viha ja pettumus suurimad innustajad. Kuna tema leiutist ei ostnud ükski ettevõte, müüs Dyson tolmuimejat otse tarbijatele ja mitte Inglismaal, vaid Jaapanis. Jaapanlastele hakkas Dysoni disain ja funktsionaalsus meeldima. Dysonist saigi lõpuks hitt leiutaja koduturul ja suurima läbimüügiga tolmuimeja Suurbritannias, möödudes tolmuimejatest, mille tootjad olid omal ajal Dysoni idee tagasi lükanud.

Kui sinu elul on eesmärk, oled võimsas hoos. Oprah

Hoover tunnistas hiljem otsekoheselt oma viga: üks ettevõtte juhte nentis, et nad oleksid pidanud Dysoni idee ära ostma ja maha matma, et see iialgi päevavalgust ei näeks. Sel moel oleks Hooveri ülekaal säilinud. Paljude juhtide jaoks pole innovatsioon – uued ideed, mis muudavad inimeste elu paremaks – nüüd ega ka edaspidi oluline osa nende ettevõtte olemusest. Üks Forbesi ajakirjanik küsis kord Dysonilt, miks ettevõtted ütlevad, et tahavad palgata novaatoreid, aga palkavad ikkagi “truid hingi” ehk inimesi, kes on aastaid täitnud sama ülesannet teistes firmades. Dyson vastas:

“Probleem on selles, et igal ettevõttel on kaadriosakond ja talendiotsijad ning sa pead täitma erinevaid ankeete. Hiljem püüavad nad värvata inimesi, kes vastavad ankeetidesse kirja pandule. Võitlen pidevalt idee vastu, mis käsib palgata kogenud inimesi. Selle kohta on jube väljend: pea ees töösse sukelduma. Ma vihkan seda. Mõnikord võivad sellised inimesed ju ideaalselt sobida, aga enamasti on nad saanud valet sorti kogemuse ja sa pead nad ümber õpetama. Mina eelistan palgata töötajaid otse ülikoolist või siis neid, kes on töötanud mingil teisel alal, ent millegi huvitava kallal. Värbajaid on väga raske sel moel mõtlema panna.”5 48


M ÕT L E O M A K A R JÄ Ä R I S T T E I S I T I

“Üllata mind“ Dysoni tähelepanekud peegelduvad ka Apple’i töötajate värbamise meetodis. Sharon Aby töötas Apple’is aastatel 1983–1996, sellest kolm aastat värbajana. Intervjuu käigus rääkis ta järgmist:

“Me ei tahtnud kedagi, kes sooviks minna pensionile, kuldkell kingituseks taskus. Tahtsime ettevõtjaid, silmatorkavalt edukaid inimesi (ka neid, kes alles ülikooli lõpetasid, ent suurepäraste tulemustega), energilisi töötajaid, kes määratlesid oma eelmist rolli saavutuste, mitte ametinimetuse põhjal. Me ei palganud inimesi ainult ühest valdkonnast. Meil töötasid inimesed kõikidelt elualadelt. Uskusime, et geniaalsust leidub kõikjal. Peamiseks tingimuseks oli tahe saavutada suurepäraseid tulemusi. Otsisime inimesi, kes kibelesid uusi asju looma. Värbajatena ei leppinud me iialgi vähemaga. Sõdisin paari juhiga, kes tahtsid projektiga alustamiseks vajaliku ametikoha kiiresti ära täita, aga kui parima kandidaadi leidmisele kulus pool aastat, pidid nad ootama. Otsisime inimesi, kes suudavad luua midagi uut. Meie motoks oli: üllata mind.”6 Steve Jobs, Bill Strickland ja James Dyson jõudsid edukate uuendusteni erinevaid teid mööda, ent igaühe loos sisaldub üks ja seesama õppetund: ära lase kirel kustuda. Tunnista seda, tunne õiget maiku ja kasuta seda ära ülejäänute seast väljapaistmiseks. Järgi oma südant, mitte rahvamassi. Kui sa valid ülikoolis eriala ainult vanemate rahustamiseks, tekib oht tunda loengutes tüdimust, mitte teotahet. Kui sa asutad firma ainult sellepärast, et naabril läheb sel alal hästi, suurendad võimalust läbi kukkuda. Ja kui sa valid mingi ameti sellepärast, et sinu mehe- või naisevend teenis sellega eelmisel aastal palju raha, suurendad šansse tunda rahulolematust. Põhiline on teada, et kui paratamatud takistused ja tagasilöögid ähvardavad sinu unistust kraavi ajada, hoiab kirg sind edasi liikumas. 49

innovatsioon steve jobs  

Mõtle oma karjäärist teisiti Kirg on vastupandamatu. Kui sa oma elule üldse mingit tähelepanu pöörad, siis ei anna sulle asu asjad, mille va...