Hernehirmutis Hugo otsib tööd

Maal tagaaias elas herne­­hirmutis Hugo. Ta oli seal juba mitu aastat hernehirmutisena töötanud, ajades peamiselt linde peenardest, põõsastest ja kirsipuudest eemale. Hugo nägi üsna räsitud välja, sest aias viibis ta iga ilmaga. Ta kandis pikka halli pleekinud mantlit. Ühest mantlitaskust turritas välja hein, teise põhja oli jäänud ammusest ajast suupill.

Hugo traksipüksid ja ruuduline pluus olid samuti üpris kulunud olemisega.

Peas kandis ta mütsilotti, mille küljes helises kelluke niipea, kui ta end liigutas.

Hugo oli alati tõsise, võiks suisa öelda et kurja ilmega ja teda pelgasid kõik – seega tegi ta oma tööd ju hästi.

Ei julgenud ükski lind maasikaid või kirsse sööma tulla.

Hernehirmutisel ei olnud ühtki sõpra, keegi ei tahtnud temaga isegi mitte niisama juttu puhuda. Hugot kardeti.

Ohutust kaugusest heideti aga tema üle nalja.

Lindude hirmutamise asemel oleks Hugo aga parema meelega midagi muud teinud, näiteks suupilli mänginud. Pillimäng tuli tal hästi välja, ent paraku ei ajanud see linde eemale – vastupidi, nad jäid Hugo muusikat kuulama. Nii oli Hugo pillimängust juba ammu loobunud, sest hernehirmutisel ei sobi linde hoopis peenardele ligemale meelitada.