„Kas sa võiksid mulle öelda, mida see tähendab?“ sisistas naine talle, üritades Leoga sammu pidada. „Asi muutub aina huvitavamaks!“ Leo muigas. „Noh, mul oli ju vaja põhjust, miks me siia kahekesi saabume. Ja sina ütlesid, et sind huvitab tehnika. Mul on vaja ilmutamisel abi ja härra Pietznerit ei saa ma kuriteopiltide ilmutamisse segada, nagu sa isegi mõistad. Piisab sellest, mida ajalehed praegu kirjutavad.“ „Aga ma ei oska ju pilte ilmutada!“ vaidles Julia. „See on väga lihtne. Ma näitan sulle.“ Ta juhtis Julia läbi valgusküllase ateljee, mille lagi oli osalt klaasist, nii et pärastlõunase päikese soojad kiired paistsid sisse. Seinte ääres seisid kipsist Kreeka sambad ja fassaaditükid, mis ilmselt pidid moodustama fotodele tausta. Nende kõrval oli kunstpalme, amforates sõnajalakimpe, kipskrokodill ja isegi pisike eesriidega teater. „Carl Pietzner on sellest aastast keiserlik-kuninglik õukonnafotograaf,“ selgitas Leo, kui nad läbi koridori kiirustasid. „Ta on tohtinud isegi keisrit pildistada. Tema alluvad töötavad vahel ka politsei heaks. Pietzner oli nii lahke ja lubas mul oma pimikut kasutada.“ Ta lükkas kõrvale paksu eesriide, mille taga oli tohutu uks. Alles siis, kui eesriie oli taas sulgunud, tegi Leo ukse lahti. Selle taga oli lihtne ruum, mille otsaseinas seisis pikk paljude plekkvannidega laud. Seal oli ka paar väikese raamiga puust jalga, mille eesmärgist ei saanud Julia esiotsa aru. Ruumi valgustas üksainus gaasilamp, mille ümber oli punane mattklaas ja mis ujutas toa üle kõhedust tekitava, peaaegu põrguliku valgusega. „Punavalgus,“ sõnas Julia noogutades. Lummus, mis teda sisseseadet nähes valdas, oli suurem kui esialgne kõhklus. „Täpselt.“ Leo vaatas teda tunnustavalt. „Nii et sa ikkagi tunned asja.“ „Isa seletas mulle pisut. Punavalgus on ainus, mida tohib piltide ilmutamisel kasutada. Muidu on fotod untsus.“ „Nõnda see on.“ Leo pakkis kaamera lahti ja tõmbas magasini välja. Selles olid juba valgustatud klaasplaadid. Nüüd järgnevat toimingut vaatas Julia kasvava hämminguga, see kõik meenutas talle peaaegu et usurituaali. Leo pani esimese plaadi ettevaatlikult kõigepealt vasakpoolsesse vanni, siis keskmisse ja viimaks parempoolsesse. „Ilmutusvedelikus lahustuvad valgustamata hõbedaioonid,“ selgitas ta, toimides teise plaadiga samamoodi. „Siis lähevad nad kinnitusvedelikku ja viimaks tuleb veel veega niisutada.“ „Moodne alkeemia.“ Julia muigas. Talle hakkas uus töö fotograafiabilisena juba meeldima. „Täpselt. Ja sina oled mu võluriõpilane.“ Ta ulatas Juliale esimese niisutatud plaadi. „Pane see sinna raamile kuivama. Aga ole ettevaatlik, et katki ei läheks.“ „Kus sa seda õppisid?“ küsis Julia. „Isa kinkis mulle kaamera, kui olin viieteistaastane. Wenigi lõõtsaga amatöörkaamera, pildiformaat oli 8,5 korda 10 sentimeetrit, käepärane riist, kuigi pigem mänguasi.“ „Üpris kallis mänguasi,“ sõnas Julia ja pani alusele järgmise pildi.
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.