ELA JA LASE ELADA

1 „Minu töökoht on vetsupaberis.“ Nii vastan ma tavaliselt juba kakskümmend kolm aastat, kui keegi küsib, kuidas ma leiba teenin. Nimelt nii kaua olen juba töötanud WC- ja puhastustarvikute hulgimüügifirmas. Kolmkümmend kuus tundi nädalas. Esmaspäevast neljapäevani 8.00 kuni 17.45, vahepeal kolmveerand tundi lõunapausi. Sellest kakskümmend minutit kulub võileiva ja õuna söömiseks, misjärel teen kahekümneminutilise jalutuskäigu ­Breukeleni äri­ kvartalis. Tee peal luban endale Pieti kiirtoiduhaagise juures ühe vasikalihakroketi – magustoiduks nii-öelda. Piet ise on juba aastaid surnud. Ta sai ühel õnnetul päeval infarkti ja kukkus nägupidi vitriini, keset kartulisalatit ja kroketeid. Ainsa kundena oli kohal keegi Poola veokijuht. Too helistas küll kohe 112, kuid ei rääkinud sõnagi hollandi keelt. Ja häirekeskuse töötaja ei osanud poola keelt. Nii et asi võttis aega. Kui kiirabi siis kolmekümne viie minuti pärast kohale jõudis, ei saanud Pieti heaks enam midagi teha. Pieti naine Trees võttis äri üle. Kahju, et ta nimi Jet pole. „Jeti kroketid“ oleks päris hea alternatiiv.

Mind häirib pisut, et haagise katusel seisab ikka veel suur silt PIETI FRIIKAD. Trees väidab, et see on austusavaldus Pietile.

Sõna „austusavaldus“ ei käi eriti Treesiga kokku. Pietiga muide samuti mitte.

Viis minutit enne lõunapausi lõppu sätin ennast uuesti töölaua taha ja vaatan, kas meilikasti on tulnud uusi tellimusi.

Vastaslaua taga töötab Berend, kes ennast firma finants­bossiks nimetab. Ta kirjutab arveid välja. Mõni meeter edasi istub ­Marieke, direktori sekretär. Direktoril endal, härra Hertogil, on 5

omaette kabinet pähklipuust kirjutuslauaga. Kui Hertog kabinetis uusi kliente vastu võtab, libistab ta käega üle laua ja ütleb: „Ilus, eks ole. Ehtne pähklipuu“. Laud kuulus tema isale, Hertog seeniorile, kes ikka veel kord nädalas kontorisse ilmub, et oma iPhone’i näppima hakates endale tähelepanu tõmmata, silmis pilk, mis ütleb, et vaadake vaid, kuidas kaheksakümneaastane siin ajaga kaasas käib.

Reedeti on mul vaba päev. Siis lähen oma kolme parima sõbraga golfi mängima.

2 Minu nimi on Arthur Ophof. Olen juba kakskümmend neli aastat elanud korralikus ridaelamus 1980ndate aastate uuselamu­ rajoonis Purmerendis. Meie maja ehitati ajal, mil autovabad sisehoovid kõvasti moodi läksid.

Minu naine Afra oli toona väga vaimustatud. „Siin võivad lapsed paari aasta pärast julgelt õues mängida.“ Ainult et lapsi me ei saanudki. Püüdsime kogu hingest aastate kaupa, aga tulutult. „Sugulises läbikäimises esineb mõningasi pingeid,“ rääkis Afra suhteterapeudile.

Ainuüksi need kaks sõna teevad minust impotendi. Peale Afra ei tea ma kedagi, kes kasutaks väljendit „suguline läbikäimine“. Pealegi pidi meil kõik käima kalendri ja kraadiklaasi järgi. „See annab sugulisele läbikäimisele tegelikult paraja põntsu,“ ütlesin terapeudile.

Afral vajus suu ammuli.

Terapeut noogutas mõtlikult. Noogutused moodustasid kõige väärtuslikuma osa tema panusest meie vestlusse. Arvutasin ükskord välja, kui palju ma talle iga noogutuse eest maksma pean, ning tulemus polnud sugugi rõõmustav.

6

Pärast veel mitu aastat kestnud jändamist selgus uuringust, et Afra munarakkudel on midagi viga ja ta ei saagi lapsi.

Sellega oli ära langenud kõige mõjuvam põhjus elada Purmerendis, vastuvõetava hinnaga autovaba hoov otse ukse ees.

Panin mitu korda ette kolida ära Breukeleni, kus leidub samuti kenasid ridamaju, mis asuvad minu töökohale tubli tunni võrra lähemal, aga Afra ei võtnud tuld. „Ma olen Purmerendi absoluutselt kiindunud, kallis,“ kuulutas ta. „Kiindunud, kiindunud, mis sõna see jälle on? Ega mina ju Breukeleni ka kiindunud pole,“ vaidlesin vastu. „Just sel põhjusel me ei peagi Breukeleni kolima, vaid ilusti siia jääma.“ Ise astusin ämbrisse. Jätsin asja sinnapaika ja nüüd sõidan kahekümne kolmandat aastat järjest neli korda nädalas hommikul Purmerendist Breukeleni ja õhtul Breukelenist Purmerendi.

3 Häid sõpru mul tegelikult palju pole. Õigupoolest ainult kolm.

Stijn, Joost ja Wouter. Tunnen neid keskkoolist peale. Oleme omavahel jaganud nii häid kui halbu aegu ja vahel ka mõnda tüdrukut.

Viimasel ajal jagame peamiselt reedeseid päevi. Käime golfi mängimas, sadagu või pussnuge. Stijn nentis eelmisel nädalal, et meie reeded on alati kuidagi eriliselt mõnusad. „Mitte just kõige hingematvam iseloomustus, Stijn-poiss,“ märkis Joost.

Stijn on keskkoolis saksa keele õpetaja ja siiamaani oma klassi kõige tublim poiss, täpselt nagu varemgi. Ta on meie golfi­ seltskonnas õieti nagu kaasajõlkuja. Teda lihtsalt talutakse, sest ta on alati meiega olnud. Sõber pigem harjumusest kui veendumusest.

7

Joost on hoopis teistsugune. Tema pole sugugi tubli. Ta on advokaat, kelle rohkearvulise klientuuri hulka kuuluvad petturid, maksudest kõrvalehiilijad ja valgekraedest kriminaalid. Ta sobib oma klientidega hästi kokku, ja esimene vale ei jäänud tal kindlasti mitte kurku kinni. „Teie olete tegelikult ainukesed, kellele ma tõtt räägin,“ tunnistas ta hiljuti. „Vähemalt suurema osa ajast. Paljude äriliste kontaktide puhul tuleb mul peamiselt tegelda tõe varjamisega, ja kui see enam ei õnnestu, siis püüan võimalikult tõelähedaselt valetada.“ „Aga oma naisele?“ küsis Stijn. „Oo, tema vastu olen samuti alati kristalselt aus,“ vastas Joost muiates. Stijn vaatas kahtlustavalt. „Ja-jah.“ Joost on osav mängur, kes end vahel probleemidesse mässib, aga peaaegu alati õnnestub tal neist kenasti välja tulla.

Minu kolmas sõber Wouter pole ka mingi kullatükk, aga tema asjad on alati kindlalt korras. Tal on mingisugune informaatika­ firma. Püüdsin kord aru saada, millega ta täpselt tegeleb, aga selle küsimuse peale lõi ta käega: „Programmeerimise värk, mida sa ei jaga nagunii.“ See on vägagi tõenäoline. Wouteril on ilus naine, ilus maja ja ilus auto – tähtsuse järjekorras, ja oma kallites rätsepaülikondades näeb ta alati laitmatu välja. Tuleb ka märkida, et niisuguse eluviisi harrastamise vältimatuks eelduseks on palju raha. Kui palju täpselt, jätab ta enda teada. „Ütleme nii, et üsna piisavalt,“ kõlab tavaliselt vastuseks, kui keegi küsib.

Aga mina ise? Ma olen alati tahtnud elada suurejoonelist ja meeliköitvat elu, aga miskipärast pole sellest Purmerendis elades ja Breukelenis WC-paberi hulgimüügifirmas töötades midagi välja tulnud. „Minu meelest oled sa lihtsalt liiga laisk, et lennukalt elada,“ tähendas Joost eelmisel nädalal. „Või liiga arg. Või mõlemat.“ Oleksin tahtnud vastu vaielda, aga mul ei tulnud nii kiiresti midagi pähe. Ka paar päeva hiljem sellele tagasi mõeldes mitte.

8

Olen tõesti üsna laisk. Arg vast mitte, aga äärmiselt ettevaatlik küll. See närib mul pisut hinge.

4 „Surnutest halba ei räägita“ – leian, et selle ütlusega minnakse tihti veidi liiale. Üksteise järel surid ära Johan Cruijff, David Bowie, Prince ja Mohammed Ali, mis viis selleni, et kõik neli peaaegu pühakuks kuulutati. Olin küll väga tähelepanelik, aga ei avastanud lahkunud kuulsustele pühendatud lõputus reas leheartiklites ja telesaadetes peaaegu ühtegi kritiseerivat m ­ ärkust.

Küll aga ilmus iga kord välja terve kari isehakanud sõpru, et kadunukesi ülistada ja jutustada, kuidas nad isiklikult oma kangelastele nende eluajal külje alla pugesid.

Keegi ei öelnud, et Cruijff oli ühteaegu nii suurepärane jalgpallur kui ka väga isepäine ja ennastimetlev mehike. Või et Ali pidi ikka päris loll olema, kui ta lihtsalt raha pärast liiga kauaks poksiareenile jäädes endale Parkinsoni tõve sisse peksta lasi. Ta oleks võinud mõned oma kõrgaastate suurustlevatest sõnadest hoida pensionipõlve tarvis, kus ta enam ühtki arusaadavat lauset kuuldavale ei suutnud tuua. Ka Bowie ja Prince’i edvistamise kohta käivad väikesed ääremärkused poleks paha teinud. „Cruijffi võrreldakse küll jumalaga, aga see on liiast. Ma mõtlen, et jumal on muidugi hea küll, aga ta pole ju Cruijff.“ See Twitteri säuts ajas päris naeru peale.

Harva juhtub, et ma kurvastan või šoki saan, kui mõni maailmakuulsus ära sureb, ja ega ma ei kipu nende mälestuseks lilli asetama või küünalt süütama.

I „Kas sa oled päriselt õnnelik, Afra?“ Sellise küsimusega üllatas mind eile joogakaaslane Heleen keset lootoseasendit. „Ähh... ikka jah. Arvan ma.“ „Arvad või tead? Ja mida tähendab „ikka jah“, kas see on kümne­punktisüsteemis kaheksa ja pool või kuus?“ „Oeh, Heleen, peab siis nüüd kohe niimoodi? Ma püüan just täiuslikku zeni saavutada,“ hiilisin naljatamisi vastamisest kõrvale. Õnneks ta selle teema juurde tagasi ei pöördunud. See sööbis mulle aga mällu ega läinud enam meelest. Ilmselt väldin seda küsimust juba aastaid, ja nüüd, ükskord väljaöelduna, on ta eriti painavaks muutunud.

Paari päeva pärast, kui küsimus ikka rahu ei andnud, ei jäänud muud üle, kui endale ausalt tunnistada: suure vaevaga pingutan välja viis ja pool. Vahel tuleb ette isegi seitsmepunktine päev, aga ka neljaseid leidub. Võib-olla pole isegi viis ja pool täiesti ausalt pandud, sest minu meelest oleks liiga karm oma elu puudulikuks hinnata.

Kunagi oli elu parem.

Kui Arthuriga tuttavaks sain, olin õnnelik. Ka esimesed paar aastat Purmerendis olid tohutult toredad. Muresid meil polnud ja reisida saime me ka. Näiteks Egiptusesse ja Mehhikosse. Kuigi reisidel juhtus nii mõndagi. Mexico Citys varastati meid näiteks paljaks. Mitu päeva pidime oma uusi passe ootama. Ja Egiptuses jäime haigeks.

Sellest peale olen reisimise suhtes natuke paranoiliseks muutunud. Omaenda nördimuseks ei saa ma sellest ka aastate möödudes 11

üle. Kuigi olen kindlustatud peaaegu kõige eest, mis üldse võimalik. Või öeldakse, et kindlustama millegi vastu? Igatahes on mul maailma­avastamise tung järele andnud. Väike rattamatk Hollandi piires rahuldab täiesti. Ka Saksamaal on tore. Jah, ma tean, et kõlab igavavõitu, aga midagi pole parata. Ainuüksi mõte puhkusest Aafrikas – või Hiinas – ajab hirmuhigi peale. Arthur tahaks minna Jaapanisse, aga mina ei julge. Sest see on lihtsalt Põhja-Koreale nii ligidal.

Võib-olla olen iseenda suhtes ülekohtune, aga nädalake Drenthes või Terschellingis on mulle piisavalt hea. Punktide juurde jäädes: seitse ja pool.

5 Ise oleksin oma viiekümnenda sünnipäeva parema meelega tähele­panuta jätnud, aga Afra käis mitu korda peale, et mul tuleb seda pidulikku sündmust suurejooneliselt tähistada. „Sa ei saa sel ju lihtsalt niisama mööduda lasta,“ ütles ta. „Millepärast?“ „Sellepärast!“ „Nii raudkindla argumendi vastu olen võimetu.“ „Ah et pere parim naljahammas jälle jah? Sa võiksid kordki teiste inimestega arvestada. Nendele meeldiks sind päiksepaistega ümbritseda.“ Ma kaalusin, kas öelda, et eelistan juba aastaid päikese eest varjus olla, ja kui teisiti ei saa, siis kasutan päikesekreemi, mille faktor on 50. Inimeste vastu see päikesekaitsefaktor kahjuks ei aita.

Aga siis oleks Afra öelnud: „Küll meie oleme ikka vaimukad.“ Nojah, me olime kord vaimukad. Mul ei tule meeldegi, millal ta mind viimati naerma ajas. Ehk tookord, kui ta klapptooliga tagurpidi täispuhutavasse basseini lendas. See oli tema parim nali läbi aegade ja tundus mulle kohutavalt naljakas. Tema oleks mind parema meelega sinnasamma lastebasseini ära uputanud.

Ei, Afra huumorimeelega pole mul just vedanud. Imelik, et ma suhte algusaastatel seda ei taibanud. Tähelepanematus ­tutvumisel võib nii mõnelegi paarile hiljem hukatuslikuks saada.

Mis mu juubelit puudutab, siis andsin lihtsalt järele. Järgmisel nädalal tuleb mul aiapidu. Õigemini Afral.

13

Esimestena kutsus ta naabrid. Mitte et nad just toredad inimesed oleksid, vaid selleks, et võimalikke kaebusi lärmi pärast juba eos lämmatada. Järgmistena kutsus ta oma joogakaaslased, oma perekonna, oma matkaklubi, kaks töökaaslast ja siis ka veel ka paar minu tuttavat. Joost, Stijn ja Wouter olid tal nii-öelda meelest läinud. Ta ei pea neist palju. Nemad kutsusin ma pärast golfimängu ise.

Mida lähemale see päev jõuab, seda kõhedamaks läheb. „Kui pidu juba käib, hakkab see sulle veel meeldima,“ julgustas Joost, „ja kui mitte, siis saab ta otsa, enne kui arugi saad.“

6 Breukeleni poole teel olles on mul ummikutes piisavalt aega põdeda. Viimasel ajal andun sellele järjest enam. Mul ei lähe meelest Joosti väide, et ma olevat liiga laisk ja/või arg, et suurejoonelist ja meeliköitvat elu elada. Tõsi ta on, et kahekümneselt tehtud plaanidest pole suurt midagi välja tulnud.

Maailmast pole ma peaaegu midagi näinud, mul pole olnud metsikuid seiklusi ega laialdast huvitavate ja toredate inimeste sõpruskonda.

Tol hetkel, kui oma meeliköitva eluga pihta tahtsin hakata, armusin Afrasse ära. Kõrvuni. See tõmbas plaanidele teatud mõttes kriipsu peale.

Afra ütles toona, et talle meeldib reisida. Meie esimene ühine reis oli Egiptusse. Kümnest päevast viis pidi Afra vetsus istuma.

Järgmisel aastal läksime Mehhikosse ja juba teisel päeval rööviti tal käekott turul ära. Umbes nädalajagu pidime asenduspassi ootama. See andis tema armastusele kaugete maade vastu surma­ hoobi. „Miks peaks minema nii kaugele, kui siinsamas lähedal leidub nii palju asju, mida pole näinud,“ laitis ta sestpeale kõik seiklused maha. Ja „siinsamas lähedal“ all mõtles ta Beneluxi maid, 14

võib-olla ka Saksamaad. Prantsusmaa oleks ka väga tore, aga see keel, mis nad seal räägivad...

Nii rändan ma juba aastaid septembrikuus Drenthesse, Luxemburgi või Schwarzwaldi. „Pärast hooaja lõppu on kõige parem, siis on kõik odavam ja rahulikum.“ Mina tahan tegelikult minna Patagooniasse ja Lapimaale, ­Jaapanisse ja Hiinasse. Afra saab kuumahoo ainuüksi pulkadega söömisele mõeldes.

Ummik on hullem kui tavaliselt. Veerand tundi seisan juba Volendammeri kalapoe kaubiku taga. Reklaamlause sellel ütleb, et KALA! SEE ON HÕRGUTAV PALA! Tõelised poeedid, need kalakaupmehed.

7 Viimasel ajal laekub minu meilikasti üha enam soovimatut reklaami, näiteks trepilifti, invaskuutri ja kusepidamatuse mähkmete kohta. Mingi arvutiprogramm on minu internetikasutuse põhjal aru saanud, et hakkan juba kuhtuma. Postkastis on muide ka palju matusekindlustuse pakkumisi. „Nemad“ seal ei tea ilmselt, et Afra on juba kõik ära kindlustanud, mis vähegi kindlustada annab. Nii on meil korduv reisikindlustus D ­ renthes ja ümbruskonnas ringiliikumiseks. Juhuks, kui peaksime ööbima muinasaja kivikalmes.

Eelmisel aastal teatas üks Afra sõbranna kindlustusele kämpingus varastatud telefonist, aga hüvitist ta ei saanud, sest firma sõnul pidanuks tal telgis olema lukustatav laegas, kus oma Nokiat hoida. Tookord kaalus Afra korraks reisikindlustuse ülesütlemist, kuid leidis lõpuks siiski, et iga nurga taga varitseb liiga palju õnnetusi. „Nagu näiteks?“ küsisin temalt.

15

„Meie Arthur siin jälle oma teaduslike põhjendustega. Ei, Arthur, mul pole sulle praegu tervet nimekirja võimalikest õnnetustest ette laduda.“ „Nimekirja pole vaja. Ühest piisab.“ „No mis sa arvad näiteks kallaletungist?“ Noogutasin, justnagu see oleks hea mõte, ega juhtinud tema tähelepanu sellele, et reisikindlustus kallaletunge ei kata. Nagu ka tuumarünnakuid minu teada mitte.

8 Eile käisin naabrimehe isa tuhastamisel. Ta oleks nädala pärast saanud üheksakümneseks. See oli puhtalt viisakusüritus. Ma käisin kohal naabrimehe, mitte lahkunu pärast, keda ma vaevalt tundsin. Olin teda vaid paar korda näinud aias sirmi all istumas ja Parkinsoni tõvest vaevatud kätes raamatut hoidmas.

Imetlesin veel tema osavust, et ta suutis silme ees tantsisklevaid tähti jälgida, aga hiljem kuulsin, et juba mitu aastat oli tegu sama raamatuga.

Kui ise leinama ei pea, on krematooriumi saalis hoopis teine tunne. Mind üllatab alati see soe õhkkond, mis seal suudetakse luua, see külalislahke ja vahetu vastuvõtt ning hubane sisustus.

Kohe on tunne, nagu oleksid kodus.

Ei-ei. Kohe pärast sisenemist hakkad igatsema rõõmsaid ­Aafrika matuseid, kus on muusikat, laulu ja tantsu. Isegi araablaste pateetiline itk ja ulg võib osutuda paremaks valikuks kui see kõle külmus, millega Hollandi krematooriumid üldjuhul oma surnud ja elusaid külastajaid vastu võtavad.

Kalmistud on kindlalt paremad, eriti siis, kui päike paistab.

Nelikümmend seitse inimest oli lahkunule viimset austust avaldamas. Või siis viisakuse pärast kohale ilmunud. See arv on kaugelt alla keskmise. Ma loen nimelt alati üle, mitu inimest ärasaatmisele tuleb. Rekord on kakssada viiskümmend 16

viis. Huvitav, mitu tükki minu matustele tuleb? Loodetavasti rohkem kui nelikümmend seitse.

Saalis kõlas Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani „Time to Say Goodbye“. Matuste esikümnes number üks.

Esikümnes on näiteks ka Paul de Leeuw, Marco Borsato ja Claudia de Breij. Ei tea, kas see esitajaile endile meeldib.

Või mõtlevad nad peamiselt oma autoritasudele? Claudia de Breij populaarse laulu pealkiri on „Kas ma saaksin su juurde?“ Mis on tegelikult imelik, sest ma oletan, et see „sina“ lebab ju kirstus. Vera Lynn ja Mieke Telkamp on edetabelist kadunud.

Kahju. Võib-olla panen ma nad üllatuse mõttes oma matusesoovide nimekirja. Või parem hoopis André van Duini „Esikus on hobune“. „Üks viimseid veidrusi teile, kulla inimesed, kadunukese enda soovil.“ Afral on enamasti migreen, kui tuhastamisele või matustele tuleb minna. Sellest pole midagi, sest ma lähengi parema meelega üksi. Muidu peab, eriti matustel, lõpmatuseni temaga käevangus käima, et teineteisele tuge ja lohutust pakkuda.