Page 1

minu supilinn


mika ker채nen

t천elise elu mekk


Autoriõigus: Mika Keränen ja Petrone Print OÜ, 2012 Toimetaja: Epp Petrone Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus, makett ja pildialbum: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–83–2 (trükis) ISBN 978–9949–479–84–9 (epub)

www.petroneprint.ee


minu supilinn

Supilinn – ma tunnen sind juba päris kaua. Ja ma ei pane üldse pahaks, kui mõni peab sind hauaks. Uimane sa oled küll, sõna heas ja halvas mõttes, ja mitte nagu kvissentalid elult viimast võttes.

5


sisukord

sisukord

T채nud

10

Soomest Eestisse

12

Jakobi m채el

19

Susanna

26

Ergo

35

Anzori

43

Herne pood

51

Remont

56

Botaanikaaed

62

Nime m체steerium

70

Toomas

81

Selts

90

Neetud haid

95

Mardi saunaklubi

100

Naised saunas

108

Kristiina

117

6


minu supilinn

Kaks taksot

122

Sapaka-Raits

125

Lundi Andreas

130

Corinna

134

Savotta

141

Genklubi

145

Loomulikult puudega!

152

Perekond Tuti h채da

159

Kodu otsinguil

162

Supilinna lapsed

171

Indrek

179

Mehis

183

Meeste mured

187

Eva

190

J채rels천na

193

7


sisukord

8


minu supilinn

9


tänud

tänud

Tänan kõiki sõpru, kes on olnud minu jaoks olemas ja nõuks ning abiks selle raamatu kirjutamise juures. Nii nagu iga tore koht siin ilmamunal on ka Supilinn oma elanike nägu ja tegu. Sellepärast on selle raamatu peategelased need supilinlased, keda olen oma rännakutel kohanud ja keda on mul au isiklikult tunda. Inimeste nimesid olen muutnud vastavalt tujule, sest mõned teemad selles raamatus ei kannataks liiga otsest päevavalgust. Tõtt on selles raamatus igatahes palju rohkem kui fantaasiat. Tänan ka oma kallist Evat, kes on mulle pärast selle raamatu kirjutamist järjest kallim. Kaks võrdselt ühesugust suurt tänu mu kahele tütrele, kelle käest olen õppinud rohkem kui nemad minult. Samuti aitäh mu parimale sõbrale, Herne tänava Ergole. Sügav tänu ja kummardus minu toimetajale Epule ja kogu Petrone Printi rahvale. Te ulmade peegelsära on ka selles raamatus näha. 10


minu supilinn

Ja muidugi tänud kõigile teile, kes olete selle võrratu „Minu” sarja lugejad. Mul oli seda raamatut lust kirjutada ja loodan, et teil on selle seltsis sama lõbus. Tartu, 1. veebruar 2012 Mika Keränen

11


soomest

eestisse

soomest eestisse

Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile. „Ilusaid unenägusid!” Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain. Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellukesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis mängivat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse 12


minu supilinn

asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud. Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala. Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teiste sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin! Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma lastele rääkida ka seda, millest koolide ajalooõpikud vaikisid. Aga mina olin tavalisest tööliskodust, kus välispoliitikal või maailma asjadel polnud mingit erilist tähendust. Sellepärast ütlengi, et praegu ja edaspidi võtan sõna ainult enda nimel, ja palun, et te ei teeks minu põhjal soomlaste kohta rämedaid üldistusi. Minu, 1973. aastal sündinud noormehe maailmavaate moodustasid Aku Ankka, Tex Willer ja muud koomiksid ning James Bondid ja spiooniraamatud. Kusjuures see maailmavaade pole nendest aegadest suurt muutunud. Külm sõda on kuulutatud lõppenuks, aga minule on suurriikide huvid muutumatud. Lihtsalt mina ise olen ehk veidi rohkem maailma näinud kui kakskümmend aastat tagasi.

13


soomest eestisse

Seesugune oli olukord hetkel, kui ta astus aianduse klassi. Ja mina armusin temasse esimesest silmapilgust 11 meetri kauguselt. Kas minu pilk tabas tulevikku juba siis, ma ei tea, kuid oluline oli see, et hakkasime koos aega veetma. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui sain temaga kõndida küla ainsasse pagariärisse kakaod jooma. Ma polnud kunagi näinud kedagi niisugust kui tema. Terve Põhja-Karjala polnud näinud temasugust naist. Kui ta kõndis tehnikumi söökla uksest sisse, jäi lihatükk kurku nii mõnelgi maamehel. Ja kui ta kõndis kandikuga minu juurde, tundsin, et aeg peatub ja ma viibin unenäos, kust ärgata ei taha. Kuid ta oli päris. Tema hääl ja naeratus. Ta pikkade helepruunide juuste lõhn. Lokid, millesse upun unenägudes ka praegu. Ja loomulikult ta silmad, mis olid imelised – elektrisiniseid iiriseid ääristasid mustad rõngad. Nendest silmadest ongi pärit Eesti lipu värvid! Eva rääkis puhast soome keelt, kuid eesti keel kõlas ta suus ilusamalt. Ta hääldas oma nime kuidagi lühemalt, kui olin soome keeles harjunud kuulma. Pikemalt kui lihtsalt Eva, aga mitte päris Ee-eva, nagu soomlased hääldavad. Kuidagi vahepealselt. Ma harjutasin ta nime õiget teise välte hääldust nii kaua, et lõug valus, sama kaua kui seda paganama õ-tähte. Peegli ees pobisemine tasus kuhjaga ära, sest selgeks ma need sain.

14

Minu Supilinn-sisu  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you