minu sitsiilia
mae merusk
maffia kohta mitte k端sida!
Autoriõigus: Mae Merusk ja Petrone Print OÜ, 2012 Toimetaja: Tiina Kanarbik Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti Pildilisa küljendus: Margit Randmäe Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–81–8 (trükis) ISBN 978–9949–479–82–5 (epub)
www.petroneprint.ee
minu sitsiilia
Minu kallitele vanematele Evile ja Lembitule
5
6
sisukord
Eessõna
9
Esimesed kokkupuuted Sitsiiliaga
11
Ettevalmistused iseseisvaks eluks
19
Kindlameelne politseiametnik ja olematu Eesti vabariik
28
Päkapikk, ilukirurg ja töötu mina
33
Sisseelamine Sitsiilia ellu
45
Kuidas ma autosid välja üürisin
53
Suudlev giid ja kõlbmatu kohv
63
Meie kahe- ja neljarattalised sõbrad
73
Sitsiillased – kes nad on?
84
Sõbrad või tuttavad?
101
Mehed ja naised
111
Baciamo le mani...
126
Terves kehas terve vaim
138
Ja väravasse pall!
152
Milleks kasutada prügikaste?
160
7
sisukord
Omad ja võõrad
168
Kuidas harjuda rohelise talvega?
180
Sitsiilia maitsed
189
In vino veritas!
205
Pühad ja pidupäevad
211
Haridus ja haritus
223
Kavalpead ja muidu sulid
233
Eestlased Sitsiilias
241
Lõpetuseks
244
8
minu sitsiilia
eessõna
Itaalia on mind ilma ühegi tõsisema põhjuseta huvitanud lapsest saadik. Mulle meeldis ilusa kõlaga itaalia keel, kuigi aru ma sellest ei saanud. Ehk oli oma osa siin ka itaalia muusika plaatidel, mida armastavad vanemad mulle ostsid. Mäletan veel nüüdki suurt plaadipoodi Riia linnas, kus riiulil reas kõik ihaldusväärne – Toto Cutugnost Adriano Celentanoni. Paljud nendest muusikakogumikest leidsid tee ka minu plaadiriiulisse. Ja aastatega küpses unistus – kas või korra elus Itaalias ära käia. Olen alati arvanud, et kui inimene midagi väga tahab, siis seda ta ka saab. Nüüdseks olen läbi sõitnud peaaegu kogu Itaalia ja minu koduks on saanud maa kõige lõunapoolsem regioon – Sitsiilia saar. Pärast kooli lõppu tahtsin minna ajakirjandust õppima, aga sellele tõmbas kriipsu peale karm tõsiasi, et 90. aastate Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduskateedri vestluskomisjon leidis mu olevat „poliitiliselt ebakindla” ja käskis ennast aastakese harida ning siis tagasi minna. Seda ma loomulikult ei 9
eessõna
teinud, läksin õppima kehakultuuri, kus minu poliitiliste vaadetega ei olnud kellelgi asja. Ehkki erialalt olen kehalise kasvatuse õpetaja-spordiinstruktor, hakkasid mind pärast ülikooli lõpetamist huvitama turism ja reisikorraldamine. Tollel ammusel ajal ei olnud Eestis võimalik reisiharidust omandada, olin iseõppija. Nüüdseks olen turisminduses töötanud juba ligi 20 aastat. Jätkan seda tööd ka siinmail, tutvustades siiatulijatele Sitsiiliat ja aidates sitsiilia turistidel välismaal hakkama saada. Selles raamatus ei anna ma põhjalikku ülevaadet Sitsiilia vaatamisväärsustest ega jutusta erilistest sündmustest. Kirjutan igapäevaelust, kuidas elavad siinsed inimesed ja kuidas elan mina. Räägin sellest, mida olen siin õppinud ja kogenud, Sitsiilia headest ja halbadest külgedest, oma siinsetest sõpradest ja headest tuttavatest, kellega mõistame samu asju tihtipeale erinevalt – ikka veel, ka pärast kõiki siin elatud aastaid. Palermo, suvi 2011
10
minu sitsiilia
esimesed kokkupuuted sitsiiliaga
Ma ei tulnud Sitsiiliasse õnne, tööd ega armastust otsima. Külastasin seda saart mitu korda, enne kui püsivalt siia elama jäin, jõudes iga korraga sellele otsusele üha lähemale.
kevad 1998 Minu keeleõpingud Roomas on just lõpule jõudnud ja otsustame islandlannast õpingukaaslase Krisbjörgiga premeerida ennast reisiga Sitsiiliasse – et end pisut kultuuriliselt harida, puhata ning loomulikult ka vast õpitud keelt praktiseerida. Me ei tea isegi, miks valime oma reisisihiks just Sitsiilia. Ehk näib see saar kuidagi kauge ja tundmatuna? Itaalia on mul selleks ajaks suures osas läbi sõidetud, aga Sitsiiliast ei tea ma eriti midagi – kui, siis ehk seda, et tegemist on Vahemere suurima saarega, mille pealinn on Palermo, ja et seal asub Etna vulkaan, mille otsas tahan kindlasti ära käia. Mina lähen rongiga päev varem ja ootan Krisi, kellel on koolis veel asju õiendada, Siracusa linnas Sitsiilia lõunarannikul. 11
esimesed kokkupuuted sitsiiliaga
Rongisõit Roomast lõunasse kestab terve öö ja mandrilt saarele saamiseks lammutatakse rong Calabria linnakeses Villa San Giovannis vaguniteks, mis sõidutatakse praamile. Sitsiilia sadamalinnas Messinas monteeritakse rong taas kokku ja sõit jätkub. Olen ühes kupees kahe sitsiillannaga, ema ja tütrega, kes mulle lahkelt oma kaasas olevat toidupoolist pakuvad, ning tüdruk varustab mind informatsiooniga oma kodusaare kohta: mida peaksin kindlasti nägema, mida sööma, milliseid linnu külastama. Minu itaalia keel ei ole veel nii hea, et ma täiesti vabalt suheldud saaksin, aga arusaamisega erilisi probleeme ei ole. Panen kuuldu kõrva taha. Seisan laevatekil ja vaatan saart, mis mulle aeglaselt läheneb ja mille piirjooned üha selgemaks saavad. Mandri-Itaaliast lahutab seda Messina väin, millel on laiust pisut üle kolme kilomeetri. Tunnen end turistina, kes on tulnud uusi kohti avastama ning loodab veeta toreda puhkuse. Siiski pole ma ka ehtne turist, sest elu Roomas on andnud mulle ettekujutuse itaallastest ja nende kultuurist – vähemalt nii ma arvan. Alles aastaid hiljem saan aru, et sitsiillastel on roomlastega (ja ka ülejäänud itaallastega) suhteliselt vähe ühist – nende kultuur, keel ja ka mõttelaad on üsna omamoodi. Loomulikult ei oska ma arvatagi, et kiindun Sitsiiliasse juba sellelsamal reisil ning et mõned aastad hiljem on see mu kodusaar. Veedame Krisiga toreda nädala rongide ja bussidega mööda saart ringi sõites. Sellest esimesest Sitsiilia-külastusest on mul meeles päevane palavus, läbipaistev merevesi, kõikjal laiutavad suured sidruni- ja apelsiniaiad, valge tolmuga põlvini kaetud jalad pärast Siracusa Kreeka teatri külastamist, 12
minu sitsiilia
lumi ja külm tuul Etna tipus, mida me lihtsameelsetena suveriietuses ning rannakingadega vallutama läheme, Catania linna sümbol – mustast laavakivist elevant, sinine mopeed, mille me päevaks üürime, et kõrvalisemaid kohti avastada, tamburiinimängija, kes meid ühes pizzeria’s (pitsarestoran) lauluga lõbustab, ja kaks kohalikku noormeest, kellega Taorminas tuttavaks saame ning kes meid öösel oma uhkete mootorratastega lähedal asuva mäe otsa mahajäetud linna ja surnuaeda vaatama viivad, koheldes meid nagu sitsiilia tüdrukuid – täie austusega. Meil on tegelikult plaan teha tiir peale tervele saarele, aga põhjarannikule, kus asub Palermo, me ei jõuagi. Nädal lausa lendab käest. Sitsiilia idaranniku kuulsaimas kuurordis Taorminas oleme lummatud sealsetest randadest, ümberkaudse looduse ilust ning õhtusest bella vita’st*. Meil ei ole nii palju raha, et istuda peentes veinibaarides ja süüa luksuslikes restoranides, piirdume pizzeria’tega ja sellega, mida ostame puu- ja juurviljamüüjalt. Naudime sooje kevadõhtuid ja pikki jalutuskäike Taormina peatänaval Corso Umbertol, vaadates rahvast ja vaateakende uhkeid väljapanekuid. Iga päev laskume mööda lõputuid treppe mere äärde – Taormina paikneb mäenukil. Õhtul linna tagasi minnes tuleb ennast ülesmäge ronima innustada. Muidugi ei turni kõik turistid meie kombel mäest üles ja alla, piletiga saab kasutada tõstukit, aga meie hoiame piletiraha alles ja arendame jalalihaseid. Tänaseks on minu Taormina-vaimustus lahtunud, sest vaatamata oma maalilisusele on sellest linnakesest saanud *
Otsetõlkes „ilus elu”, aga itaallased kasutavad seda väljendit muretu ja lõbusa elu kohta. (itaalia k)
13
esimesed kokkupuuted sitsiiliaga
üks suurimaid turistilõkse kogu Sitsiilias. Nii kurb kui see ka ei ole – sealt, kuhu saabuvad turistide hordid, kaob pikapeale kohalik koloriit ja määravaks saavad ainult rahanumbrid. Aga nii on see paraku kõikjal. Veedame Taorminas reisi kolm viimast päeva ja ongi aeg Rooma tagasi pöörduda. Sitsiilia jääb kusagile hingepõhja peitu, kuid aeg on olnud liiga lühike, et kõike näha ja kogeda, siinsest elust aru saada. Ja ma pole veel näinud Palermot.
suvi 2002 Minu esimesest Sitsiilia-külastusest on möödunud neli aastat. Olen giidina bussitäie eesti turistidega Itaalia-Sitsiilia ringreisil. Reis on kaks nädalat pikk ning programmi kokkupanek läks ladusalt – inimestel on ettekujutus, mida nad näha tahavad. Bussijuhid Olev ja Raivo on juba vanast ajast minu head tuttavad ning nendega sõites ei pea muret tundma, et kusagil ära eksime. Külastame mitut mulle juba tuttavat kohta, kuid selle reisi käigus satun esimest korda elus ka Palermosse. Olen enne siiatulekut selle linna kohta palju lugenud ning tean nii Palermo kuninglikust minevikust kui ka 20. sajandi teise poole maffiasõdadest. Mida võiks pakkuda see linn aga nüüd, 21. sajandi algusaastail? Esmapilgul tundub Palermos olevat meeletu liiklus ja vilgas tänavaelu, siin on ilusaid ja vähem ilusaid ehitisi, suuri väljakuid, ülikitsaid tänavaid, palju parke ja rohelust. Linn näib koosnevat paljudest erinevatest osadest – piisab vaid keerata ümber nurga, ning juba oledki sattunud peenelt äritänavalt 14
minu sitsiilia
värvikirevasse turumöllu. Tundub, nagu oleksid korraga erinevates ajastustes ja mitmes erinevas linnas – kontraste on nii rohkesti. Kesklinnatänava rõdudelt võib varahommikuses linnas jalutades kuulda kukkede kiremist. Palermo meeldib mulle oma eheduses – ja isegi väga! Jõuan oma ringkäiguga Capo turule ja näen kogu selles lõhnade ja värvide segadikus pilti, mida mõni võib ehk pidada vastikuks, aga mis on mul silme ees tänaseni – turu lõpus on tänava ääres suured prügikonteinerid, täis äravisatud aedvilja ja muid turujäätmeid, ning sealsamas kastide sees ja peal on endale suupoolist otsimas prisked pruunid rotid, silmad kui nööbid, vurrud värisemas. Keset päist päeva! Millises Euroopa suurlinnas veel võiks sellist pilti näha! Palermo meeldib mulle oma eheduses. Ja sellist erakordset lõhnade intensiivsust pole ma tundnud kusagil mujal. Vanades kvartalites jalutades tunned iga paari meetri järel midagi uut: kalalõhn vaheldub apelsinilõhnaga, siis tuleb praetud pirukate lõhn ja siis pestud pesu lõhn ja siis prügikast, mis küll ei lõhna, aga annab sellele lõhnade kombinatsioonile vürtsi, ja siis mingi lõhn, mis sulle midagi meenutab. Imelik, et lõhnad ei segune – võid neid kõiki üksteisest eristada. Ehk toob siinne õhk need nii ilmekalt esile? Kui hiljem jalutame rühmaga Corso Vittorio Emanuele tänavat pidi Garibaldi pargi suunas, et minna vaatama seal kasvavat Euroopa ühte suuremat puud, peatub meie kõrval politseiauto ja politseinik tunneb huvi, kas keegi meist oskab itaalia keelt. Grupp osutab minule. Politseinik manitseb mind turiste hoiatama, et need oma kotte ripakile ei jätaks – siinne rajoon olevat taskuvaraste toimetamispaik. Kuna meid on 15
esimesed kokkupuuted sitsiiliaga
palju, otsustavad politseinikud aeglaselt sõites rühma pargini eskortida – väga kena nendest! Eesti turistidele jäävad nende kotid alles. Jõuame Etnale. Ööbime kenas hotellis otse vulkaani jalamil, kus piiniasalud lõpevad ja laavaväljad algavad. Pärast väsitavat sõitu teevad bussijuhid sõiduki juures vorstileiba ja kutsuvad mind ka kampa. Vähekese aja pärast ilmub hämarusest välja rebane, kes on vorstilõhna tundnud ning tahab ka oma osa. Söödame Sitsiilia rebast Eesti suitsuvorstiga ning talle paistab see maitsevat. Etna on rahulik ega anna kuidagi märku, et tegemist on vulkaaniga, kui ehk tipust kerkivat kerget suitsuvinet mitte tähele panna. Kui reis on läbi ja oleme Eestis tagasi, saan mõne nädala pärast oma postkasti meili meie Etna ööbimiskoha aadressilt, kus teatatakse, et nende hotelli enam broneerida ei saa, sest laava on selle mõni päev tagasi minema viinud. Koos hotelliga läks igaviku teed ka hulk ilusat piiniametsa. Samal ajal raputasid saart ka selle aastakümne suurimad maavärinad, mille põhjustatud mõrasid majaseintes võib veel praegugi Etna ümbruse külades näha.
suvi 2004 Olen veetnud Sitsiilias kaks kuud turiste kantseldades. Elan Palermost 15 kilomeetri kaugusel asuvas hotellis Saracen, kuhu reisikorraldaja, kelle heaks töötan, on mind majutanud. Saarega olen nende kuude jooksul tutvunud igast küljest, saates rühmi ekskursioonidel ning sõites vabadel päevadel koos 16
minu sitsiilia
kolleeg Tiinaga ringi, avastades kohti, kuhu turistil on suhteliselt keeruline sattuda. Mida aeg edasi, seda enam hakkab Sitsiilia mulle meeldima. Ühest küljest kindlasti seepärast, et iga päevaga aina ühenäolisemaks muutuva Euroopaga pole siin kellelgi asja – elatakse omas ajas ja sagedasti ka oma parema äranägemise järgi. Sitsiilia moto on: ela ise ja lase ka teistel elada. Reeglid ja seadused muidugi eksisteerivad, aga nende täitmisse suhtutakse lõunamaise kergusega – ka seadusesilmad käituvad nii. Minulegi pole kunagi meeldinud tobe seadustega ülepingutamine, sest kui inimene pole suuteline õigel ja valel vahet tegema, siis ei aita ka mingid reeglid ega pidev kontroll. Samuti on Sitsiilias võrratu loodus, hea söök, sõbralikud inimesed ja muidugi päikeseline ilm. Annan enesele aru, et kohe kindlasti pole kõik nii roosiline, kui algul näib, sest turist (kes muu siis minagi olen) ei puutu kokku tavaeluga ning igapäevaprobleemidega. Aga millisel maal neid ei oleks... Sügis läheneb. Minu tööleping reisikorraldajaga hakkab lõppema ning üha enam vaevab mind mõte ärasõidu kiirest lähenemisest. Ühel päikeselisel septembripäeval ujun Palermo lähedal Capaci rannas. Minu ümber on heleroheline meri. Lasen ennast vees selili ning see kannab mind kergelt endaga kaasa. Imetlen eemal asuvaid mägesid ning äkki on mul otsus tehtud – siit ei lähe ma enam kusagile. Miks ma peaksin? Tahan, et see meri ja need mäed oleksid alati minu läheduses. Võib ju proovida, milline on elu saarel, millesse suhtutakse tema verise lähimineviku tõttu ikka veel kahtlustavalt. Minu otsus sünnib sellest, et Sitsiilia on mind ära võlunud. Et Palermo on mind ära võlunud – selle linna keevaline elu, 17
esimesed kokkupuuted sitsiiliaga
tema lõhnad, värvid ja maitsed. Ning ma ei taha siit enam kuskile minna. Vähemalt proovin, kas saan hakkama. Ja kui tõepoolest ei saa, siis on ju alati võimalik saba jalge vahele tõmmata ning koju tagasi pöörduda. Aga kergesti ei kavatse ma alla anda! Ma olen elanud Soomes ja Itaalias, Roomas, ning kohanemisega ei tohiks probleeme tekkida. Otsustamise teeb lihtsamaks asjaolu, et mul pole endal peret ning võin oma eluga ette võtta, mis parasjagu meeldib, kellelegi aru andmata. Teatan reisikorraldajale, et minu koht lennukis jääb vabaks. Helistan Tartusse vanematele, et ma ei tule enam Eestisse tagasi, ja nemad ei saa aru, kas ma teen nalja või on mul tõsi taga. Eks ma ole varemgi mujal elanud, aga mitte nii kaugel ja tundmatus kohas. Paljud arvavad, et minu siiajäämise põhjuseks olid kuumad tunded mõne sitsiilia mehepoja vastu, aga vale puha. Miks peab naisterahva kapitaalse elumuutuse taga tingimata mees olema? Otsuse palermolaseks hakata võtsin ma vastu ise, selge mõistuse juures ja omal vabal tahtel. Olen nüüdseks õppinud mõtlema iseendale ja tegutsema oma heaolu nimel. See tarkus on tulnud küll suhteliselt hilja, aga hea, et on lõpuks siiski kohale jõudnud. Elukohavahetuseks peaks piisama sellest, kui tunned, et mingi koht on nagu sinu jaoks loodud, kus sul on hea olla ning kus igahommikune ärkamine on sulaselge rõõm, sest päike paistab! Ja päike paistab siin tõepoolest suurema osa ajast – on ju saare üks sümboleidki kollane päikeseketas.
18