Page 1

minu haiti


tarmo j천eveer

elluj채채ja


Autoriõigus: Tarmo Jõeveer ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Dagmar Lamp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti Küljendus: Aive Maasalu Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–38–2 (trükis) ISBN 978–9949–479–39–9 (epub)

www.petroneprint.ee


minu haiti

Minu armastavale abikaasale Mamie’le, kallitele kaksikutele Sirjale ja Sandrile ja minu ülejäänud perele maakera mõlemal poolel. Minu emale Meelile, vanaema Ernale, vanaisa Arvidile ja äi Williamile – neile, kes on kahjuks meie seast lahkunud. Minu Haitil hukkunud sõpradele ja kolleegidele.

5


6


minu haiti

7


sisukord

sisukord

Proloog

9

Uued avarused

12

Poiss maalt

20

Missiooniga mees

33

Helesinine pass ehk laissez-passer

43

Minu uus elu Haitil ehk MINUSTAH

48

Kariibi mere paradiis

63

Morne Calvaire’ist Cité Soleil’ni

73

Raske õppustel, kerge lahingus

82

Mamie

92

Tap-tap ja griot

99

Võitluskuked ja voodoo

110

Kõik ei ole päikeseline

119

Topelt

124

Need, kes kaitsevad seljatagust

131

Karneval

138

Parc la Visite

144

Kui päike loojub

151

12. jaanuar 2010

162

Taas päevavalguse kätte

178

Au revoir!

194

Epiloog

205

8


minu haiti

proloog

On 12. jaanuar 2010. Kell hakkab saama viis õhtul. Olen oma neljanda korruse kabinetis, mis asub ÜRO Haiti Missiooni peakorteris Port-au-Prince’is. Istun kuulikindla klaasi taga, kust avaneb vaade koridorile ja liftidele ÜRO eriesindaja kabineti vastas. Näen paari kolleegi trepist alla jooksmas ja protokollitöötaja Jessica vilksatab korraks minu aknast mööda. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, on majas inimesi liikvel üha vähem ja vähem. Oleme kabinetis kahekesi – minu meeskonnakaaslane Karimou istub teise akna all, kust avaneb vaade hoone siseõuele ja allpool laiuvale linnale. Kolleegid Pierre ja Kate on just mõned minutid tagasi välja astunud ja Björn on hoopis teisel pool linna meie järgmist liikumist ette valmistamas. Libistan vaikselt kokakoolat ja ootan, Karimou on keskendanud pilgu arvutiekraanile. Selles meie töö põhiliselt seisnebki – ootamises. Mõlemad kaitsealused, nii härra Annabi kui ka härra Da Costa, on kõrvalkabinetis koosolekul Hiina rahvavabariigi politsei delegatsiooniga. Meie ootame selle koosoleku lõppu, et siis tegevusse asuda. 9


proloog

Kõigepealt tunnen tooli all kerget võnget, siis hakkavad seinad kõikuma. Mõne sekundi pärast hakkab terve maja juba tugevasti värisema ja põrand minu jalge all tantsima. Mõtlen: what the fuck!*, hüppan püsti ning üritan kabinetist väljuda, et kontrollida oma kaitsealuse olukorda ja ta majast välja saada. Tundub, et Karimou on samale järeldusele jõudnud. Ta röögib: „Move!!!”** ja tormab kabineti ukse poole. Jõuan oma lauast ainult mõne meetri kaugusele, kui põrand minu jalge alt kaob ning lagi ja seinad kokku kukuvad. Sekund enne seda näen Karimoud just koridori jõudmas. Pööran ringi. Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub. Avan silmad ja köhin välja suure tsemenditolmuklombi, kuid ei näe enda ümber midagi. Koban pimeduses taskut, kus peaks olema mobiiltelefon. Käes! Telefonist kumava valguse abil näen, et leban rusude vahel, mis mõned sekundid tagasi olid minu kabineti seinad ja lagi. Kontrollin kiirelt oma seisukorda: mul pole suuremaid vigastusi ning käed-jalad liiguvad. Hakkan aru saama, et kokku on kukkunud kas osa majast või lausa kogu meie hoone. Olen sügaval lõksus. Peas keerlevad küsimused: mis juhtus teistega? Kus on kolleegid? Kas kaitsealustega on kõik korras? Siis ma veel ei tea, et läheb veel mitmeid tunde, päevi ja isegi nädalaid, enne kui nendele küsimustele vastused saan. Kuigi rusude alt pääsemise lootus on habras, valdab mind suur õnnetunne: * **

Mida kuradit! (inglise k) Liigutame! (inglise k)

10


minu haiti

hing on sees! Mis oleksid v천inud olla minu elu viimased maised hetked, olid ime ja jumala tahte l채bi muudetud minu uue elu esimesteks minutiteks. Miami, kevad 2010 Tarmo J천eveer

11


uued

avarused

uued avarused

Kuidas väikesest Atsalama küla poisist saab maailmarändur, kes tõestab Hemingway väidet igas sadamas leiduva eestlase kohta. Väljas on mõnusalt jahe, vast ainult kahekümne kraadi ringis. Seda küll ainult tänu asjaolule, et istun restorani Trois Deck terrassil, mis asub Port-au-Prince’i taga kõrguvates mägedes. All-linnas on kindlasti vähemalt kolmkümmend soojakraadi ja pääsu selle eest pole: käes on juuli lõpp ja õige vihmaperiood pole veel alanud. Nagu nimi Trois Deck ütleb, on restoranil kolm tasandit. Iga aste on maitsekalt sisustatud kohalike käsitöömeistrite valmistatud laudade ja punutud toolidega. Säravvalgetel laudlinadel lõhnavad vaasitäied paradiisilinnulillede õitega. Restorani nurkades on arvatavasti samade meistrite valmistatud metallkujud ning seintel metall-lehtedest vormitud plaadid ja ornamendid, mis kujutavad liblikaid, kalu ja külastseene. On vaikne pärastlõuna. Jahedust lisab restoranihoonet kattev tihe lehestik, mis 12


minu haiti

jätab ainult ühest küljest avaneva vaate all orus õites punetavatele kuning-leekpuudele ja taamal kõrguvatele mäeahelikele. Terrassi kõrval on kolm rohelusse peituvat paviljoni, mis meenutavad minipiparkoogimaju. Sellistes majakestes on hea ja privaatne oma seltskonnaga istuda. Mul pole vaja privaatsuse pärast muretseda: olen restoranis peaaegu üksinda, kui mitte arvestada kolmeliikmelist seltskonda suure ruumi teises servas ja ettekandjate armeed. Jah, kuigi restoran on inimtühi – ehk seetõttu, et lõuna on läbi ja õhtustajad pole veel saabuma hakanud –, loen kokku vähemalt kuus ettekandjat. Kõik erevalgetes laitmatult pressitud triiksärkides, mustades pükstes ja läikima löödud kingades. Minu ettekandjaks on Joel, nagu tema rinnas olevalt sildilt loen. Joel on meeldiv kahekümnendates mehehakatis paljaks aetud pea ja laia valge naeratusega. Olen õnnega koos – Joel räägib veidi inglise keelt, nii et on lootust, et ta mõistab minu prantsuse-inglise segakeelt ja ma saan seda, mida tellisin. Samas, minu esimene soov – „Un Prestige, s’il vous plait”* – tavaliselt mingit segadust ei tekita. Tulin just jooksmast. Ega siin olegi palju kohti, kus jooksmas käia – sörkida saab kas trenažööri peal või siis linna taga kõrguvates mägedes. Tänavatel treenimine võrdub ekstreemspordiga – kui sa ei jää tap-tap’i** või võrri alla, siis võid vabalt jala murda ühes lugematutest aukudest, mis kõnniteid kaunistavad, või libastuda tundmatul vedelikul, mis lõhnab nagu uriin ja piduriõli. Samas: kui jääd end rahvamassist läbi surudes jalgele ja *

Üks Prestige’i õlu, palun. (prantsuse k) Haiti ühistranspordivahend, tavaliselt minibuss või väike kastiga auto. (autori märkus) **

13


uued avarused

läbid takistusribad õnnelikult, muudab see sind kindlasti tugevamaks ja osavamaks ning arendab tähelepanuvõimet ja kiiret mõtlemist. Juuni lõpus kolisin elama mäeküljele, Laboule’i-nimelisse piirkonda. Nüüd on minu õnneks hea jooksurada kohe kodu kõrval olemas. See viiemiiline tee kulgeb üle orgude ja küngaste, läbi väikese puudesalu ja külade, kus mind sõbralikud kohalikud alati tervitavad ja poolalasti paljasjalgsed poisipõnnid minuga kaasa joosta üritavad. Kohalikud on alati ülevas meeleolus ja jutualtid. Meievaheline jutuajamine koosneb enamasti paarist ingliskeelsest sõnast, näiteks „hello, hello!”* ja tavalisest järelehüüdest „blan, blan!”**. See viimane tervitus võib mõnele tundlikumale inimesele kohatu tunduda, kuid muretsemiseks pole põhjust – üldjuhul on kõik välismaalased sõltumata nahavärvist blan ja seda hõiget kuuled tänavatel väga tihti. Minu jooksurajalt alla vaadates on Port-au-Prince väga kaunis. Mitmesajameetrise kuristiku servalt avaneb hingemattev vaade tervele linnale ja lahesopile. Loojuv päike peegeldub mereveelt ja muudab kauguses sinetava lahe ühtlaselt läikivaks. Presidendipalee katus ja katedraali tornid säravad ja kogu linn paistab rahuliku ja unisena. Kui olen jooksmise lõpetanud, kõnnin väga sageli tagasi sinna mäeveerele ja lihtsalt istun, naudin all avanevat vaadet ning mõtisklen elu ja asjade üle.

* **

Tere-tere! (inglise k) Valge, valge! (kreooli k)

14


minu haiti

Täna on esimene vaba päev pärast pingelist töönädalat ning seetõttu otsustasin, et ei viitsi kodus söögitegemisega jändama hakata ning lähen hoopis restorani. Trois Deck tundus olevat sobiv paik nii söömiseks, janu kustutamiseks kui ka hingetoidu saamiseks. Nüüd istun mugavalt punutud korvtoolis, jalad välja sirutatud ja käeulatuses külm pudel kohalikku õlut Prestige, millelt jääkristallid loojuva õhtupäikese käes vaikselt sulavad. Mõnikord mõtlen küll, millest see õlu tehtud on: Haitil on nimelt väga vähe viljakandvat pinnast järel. Samas on õllel linnase ja odra maitse täiesti olemas ja mekil pole viga midagi. Prestige on tugevam ja tunduvalt parem kui Ameerika masstoodangu õlled, millel maitse peaaegu puudub. Ja kangust on kah. Õlut ostes peab aga ettevaatlik olema ja vastu valgust kõik pudelid läbi vaatama, et pudelipõhjas mingeid „lisasid” poleks. Meenutab nõukogude aja õllesid, või kuidas? Pudel on omapärane, lühike ja paks, istub hästi käes. Kuulujutu järgi olevat üks Kanada õlletehas oma liinide uuendamise käigus otsinud väljavaateid, mida teha vana liini ja suure hulga olemasolevate pudelitega. Lahendus leiti Haitis, kus õlletehas terve liini ja pudelite varu ära ostis. Olgu legendidega, kuidas on, üks asi on kindel: 1973. aastast, kui loodi Brasserie Nationale D’Haiti S.A., on kohaliku õlle osalus turul suurenenud ja vabrik pakub tööd pea tuhandele inimesele, lisaks veel sadadele, kes tegelevad jae- ja hulgimüügiga. Nii et kui ma õlut juues ei tee midagi muud asjalikku, siis vähemalt edendan siinset majandust. Peale õlle villitakse tehases ka kõiki Pepsi tooteid ja mitmeid kohalikke karastusjooke. Eriti tänuväärseks muudab minu õlle-eelistuse asjaolu, et ida poolt surub agressiivselt peale Dominikaani vabariigi õlu Presidente, mis on väga populaarne ja seda eriti välismaalaste hulgas. 15


uued avarused

Nii ma siis seal istun, mõnus roidumus kontides, vaatan alla oru ja taamal kõrguvate mäetippude poole ning mõtisklen elu üle. Vahepeal on üks sisalik ennast rõduäärele upitanud, ta punnitab oma ereoranži kurgualust, justkui öeldes: „See on minu territoorium!” Mõtlen, et pakuks viisakuse pärast talle ka midagi, kuid juba on ta üle ääre rohelusse vupsanud. Lehestikust kostab lakkamatu lindude laul ja tirtsude sirin. Kuidas on see võimalik, et mu ümber on nii palju lärmi, kuid samas on kõik vaikne ja rahulik? Just äsja täitus mul viis aastat sellel saarel. Mis olid need jõud, mis mu Haitile suunasid ja mis oleks olnud teisiti, kui ma ei oleks siia tulnud? Olen sageli mõelnud: kas saatusel on meie jaoks olemas kindel tee, mida me enese teadmata kõnnime, või on elu hoopis vooklev rada, kus mitmed ristmikud? Huvitav, kuidas elu viis väikese Atsalama küla poisi mööda neid keerdkäike teisele poole maakera teisi aitama! Kui keegi oleks sellele väikesele poisile öelnud, et aastakümnete pärast istun ühel Kariibi mere saarel troopilisse lehestikku uppunud restorani terrassil, poleks ma seda kindlasti uskunud. Lapsena ja noorukieas ei saanud ma ringi rännata, pikimaks reisiks oli ekskursioon Musta mere äärde. Tol ajal lihtsalt puudusid vahendid ja võimalused, seda enam olin kaugetest maadest huvitatud. Loomulikult ei teadnud ma Haitist kuni siia saabumiseni eriti midagi. Mõnikord mõtlen, et sattusin Haitile selleks, et Hemingway väide ikka vett peaks. Me kõik, kaasa arvatud mina, armastame tsiteerida vanameistrit, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Kes on võtnud vaevaks tema teose „Kellel on ja

16


minu haiti

kellel pole”* läbi lugeda, teab, et Hemingway pidas silmas ainult kõiki korralikult varustatud Lõunamere sadamaid. Ja siin ma nüüd olen, Lõunamere sadamas, blondi peaga ja päikesest põlenud. Eestlasi on tõesti paljudes maailma paikades ja tundub, et minu kohaks on Haiti – seniajani ei ole mul veel õnnestunud selles riigis leida ühtegi teist eestlast. Huvitav on ka see, et Hemingway romaani tegevus toimub minu praeguse asukoha lähistel. Raamatu kangelane Harry veab salakaupa Kuuba ja Key Westi vahel – veeteed mööda, mis asub Haitist ainult natuke loode poole. Harry seiklused toimuvad Suure Depressiooni ajal, mis räsis Ameerikat eelmise sajandi algupoolel, see omakorda pakub huvitavaid paralleele tänapäevaga, kus terve maailm tundub viibivat majanduslikus masenduses. Tegelikult sattusin Haitile mitte Hemingway, vaid ÜRO tõttu. Organisatsioon tegi mulle tööpakkumise ja mina nõustusin. Minu tööks on ÜRO eriesindaja Haitil ja tema asetäitja ihukaitse. Ja siin ma nüüd olen, üritan elada oma elu ja säilitada endas eestlast keset võõraid rahvaid ja kombeid. Erinevaid rahvaid on siin palju. Võtame näiteks kas või minu enda töökoha: ÜRO missiooni Haitil. Võrreldes mu varasemate töökohtadega on seltskond siin väga kirju. Juba minu väikeses üksuses on esindatud vähemalt kümme rahvust, rääkimata siis veel tervest missioonist. Esmapilgul tundub selline rahvaste paabel kindlasti segadust tekitava ja arusaamatuna, kuid üllataval kombel asjad toimivad ja töö saab tehtud. Asi läheb lihtsamaks, kui oled süsteemi sisse elanud ja hakkad olukorda paremini *

„To Have and Have Not”, Ernest Hemingway, 1937.

17


uued avarused

aduma. Nii näiteks õpin peagi selgeks, kelle puhul lubadus saata mulle info esmaspäeval tähendab, et saan selle kohe ning kelle puhul toob sama lubadus kaasa selle, et info laekub võib-olla kunagi mingil esmaspäeval kauges tulevikus. See muidugi ei tähenda, et teisel juhul on tegemist rumalama või laisema inimesega, lihtsalt ajast ja tähtaegadest on erinevad arusaamad. Õpin ka ära, kellega tuleb pikalt-laialt juttu puhuda, enne kui saab asja kallale asuda, ja kes pikka sissejuhatust ei vaja. Selline virvarr on mõnikord väga väsitav, samas avardab silmaringi ja laiendab vaadet elule. Peagi mõistan, et igale probleemile on vähemalt kaks erinevat lähenemisviisi ja sõltuvalt sellest mitmeid lahendusi.

Sain pakkumise minna Haitile tööle 2004. aasta maikuus. Nagu öeldud, polnud mul õrna aimugi, mis maa see selline on ja kus täpselt asub. Heaks näiteks minu teadmatuse kohta on see, et olin õnnelik võimaluse üle hispaania keel selgeks õppida. Kujutage ette minu pettumust, kui selgus, et mulle pakuti tööd Kariibi meres asuva Hispaniola* saare „valel” poolel. Nimelt on suuremat osa saart kattev Dominikaani vabariik hispaaniakeelne, kuid Haitil räägitakse paraku ainult prantsuse ja prantsuse kreooli keelt. Hoolimata väikesest pettumusest olin pakutud võimaluse üle ääretult elevil. Minu senine elu ja töö olid mind hoidnud peamiselt Euroopas ja selle ümbruses, nüüd oli võimalus kogeda *

Eesti keeles nimetatakse saart pigem Haitiks, kuid ingliskeelses maailmas on kasutusel nimi Hispaniola saar. (toim.)

18


minu haiti

maailma teist poolt, näha uusi maid ja saada osa nende kultuurist. Kuna meie töö on väga pingeline, peame iga kahe kuu tagant vähemalt nädalaks Haitilt lahkuma. Seetõttu on mul olnud ideaalne võimalus näha läänepoolkera. Viimase viie aasta jooksul olen külastanud nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat, peesitanud Kariibi mere saarte lõpututel randadel, roninud Kesk-Ameerika iidsetes templites ja püramiididel ning loonud teise kodu Lõuna-Floridasse. Ükskõik, kas mu Haitile tuleku põhjuseks oli Hemingway väite kinnitamine või vastus minu soovile rohkem maailma näha – need aastad on olnud kõige põnevamad minu elus. Ma olen õnnelik, et haarasin kinni võimalusest Haitile tulla.

Meenutused on kurgu kuivama pannud ja haaran laualt pudeli, et võtta üks lonks. Prrr! Vahepeal on kõik jääkristallid pudelilt sulada jõudnud ning õlu muutunud soojaks ja mõruks. Õnneks näeb Joel minu grimassi ja varustab mind uue külma pudeliga. Kelner asetab lauale ka taldriku Liibanoni päritolu suupistete kibby’dega, millele on lisatud laimilõigud ja teravamaitseline salat piklis. Haiti köögipool on väga mitmekesine, enim on seda lisaks kreooli köögile mõjutanud muidugi prantsuse ja liibanoni köögid. Kuid mina tunnen puudust hoopis eesti söögist, eriti vanaema vaaritatud lihtsatest toitudest.

19

Minu Haiti-sisu  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you