Page 1

minu guatemala


kaja kahu

Guatemala maa, kus vikerkaar saab oma v채rvid


Autoriõigus: Kaja Kahu ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Anna-Maria Penu Keel ja korrektuur: Annika Orm Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildialbum: autori erakogu Küljendus: Aive Maasalu Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–32–0

www.petroneprint.ee


sisukord

minu guatemala

Armastusega minu perele ja Guatemalale


Väikesest Eestist suurde maailma Kallis, me kolime Esimest korda Ameerikas Jälle teele Guardaespaldas – ihukaitsja Kohanemine Perdón, pero no hablo español – Vabandust, aga ma ei räägi hispaania keelt Lilled, liha ja musid Ilmajutt Antigua. Atitlan. Tikal Jõulud suvel ja vulkaanid Poco a poco – tasapisi Cómo usted quiere – nii nagu teie soovite Matšeetemehed ja maffia Segane suvi, skorpionid ja surnute püha Haigus Lihavõttevaibad ja nututa lapsed Hüvasti, Guatemala! Epiloog

6

8 10 16 31 41 58 72 79 89 104 132 148 167 185 194 214 229 246 255


minu guatemala

sisukord

Väikesest Eestist suurde maailma Kallis, me kolime Esimest korda Ameerikas Jälle teele Guardaespaldas – ihukaitsja Kohanemine Perdón, pero no hablo español – Vabandust, aga ma ei räägi hispaania keelt Lilled, liha ja musid Ilmajutt Antigua. Atitlán. Tikal Jõulud suvel ja vulkaanid Poco a poco – tasapisi Cómo usted quiere – nii, nagu teie soovite Matšeetemehed ja maffia Segane suvi, skorpionid ja surnute püha Haigus Lihavõttevaibad ja nututa lapsed Hüvasti, Guatemala! Epiloog

8 10 16 31 41 58 72 79 89 104 132 148 167 185 194 214 229 246 255 7


väikesest

eestist

suurde

maailma

väikesest eestist suurde maailma

Minu pikemate ümberasumiste peapõhjus erinevatesse maadesse, sealhulgas ka Guatemalasse, on minu mees Juhan. Temal oli soov ennast välismaal töötades proovile panna ja mina tahtsin koos temaga katsetada, kas tulen sellise eluga toime. Esialgu läk sime mõttega, et proovime aasta-paar, tänaseks oleme väljaspool Eestit elanud kümme aastat. See elu on olnud väga ilus ja samas ka väga raske ning sellega toime tulemiseks ei ole mina muud võimalust leidnud kui vaadata enda sisse ja muudkui õppida, õppida, õppida. Guatemala oli Juhani kolmas „töö maa”, kuhu me pärast kolme ja poolt aastat Leedus ning kolme aastat Ukrainas 2007. aasta augustis elama asusime. Olin Guatemalasse kolimise osas väga põnevil, sest aimasin ette, et tulemas on eelnevatest tunduvalt erinev kogemus. Kartsin muidugi ka, sest Vilniusest ja Kiievist oli mul siiski mingi eelteadmine, Guatemala tähendas aga tundmatus kohas vette hüppamist. 8


minu guatemala

Eelneva kuue ja poole aastaga olin end võõraste hulgas elamise stressist paljuski läbi närinud ja oma uue seisuse, koduperenaine, enam-vähem omaks võtnud. Lootsin, et selle pagasiga saan hakkama ka tingimustes, kui ei oska keelt, ei tea kohalikust kultuurist mitte midagi ja seda kõike nii kaugel, et kojusõit ei tule iga tahtmise peale kõne allagi. Aga ka kõige fantaasiarikkamates unistustes ei osanud ma arvata, et nendest kahest aastast saavad minu senise elu parimad. Liibüa, jaanuar 2011

9


kallis,

me kolime

kallis, me kolime

Kell on 9 ühel lihavõttepühadejärgsel hommikul aastal 2007. Olen ärkvel, aga ülestõusmisega veel viivitan, et natuke pikendada üksiolemise aega, enne kui sukeldun lapselaste toimekasse maailma. Mobiiltelefon mu padja all heliseb. Mõtlen: mu mees helistab, et teatada kohalejõudmisest Peterburi. Koban telefoni järele. Ongi Juhan ja vastan enda arvates väga reipalt: „Jaa! Tere hommikust!” „Tere! Sa oled nii unise häälega. Magasid veel?” „Ei, tegelikult ma ei maganud enam, aga olen veel voodis küll.” „No parem ongi, et oled pikali.” „?!?” „Mulle tehti täna uus tööpakkumine. Guatemalasse.” Maailmakaart jookseb mu silme eest kiiruga läbi. Kuna meil on omavahel juttu olnud, et väga suure tõenäosusega võib 10


minu guatemala

järgmine koht, kuhu mu kaasale tööd pakutakse, olla Aafrikas, siis üritan esimese hooga Guatemalat kusagile Aafrika kaardile paigutada. See ei taha hästi õnnestuda. „Eee... ja kuhu ma õigupoolest peaksin näpu maailmakaardil panema, et teada, kuhu sa nüüd meid viia tahad?” „Kesk-Ameerikasse.” Mul on tõesti piinlik oma kesiste geograafiaalaste teadmiste pärast, ent, Jumala eest, ma ei tea, kus see riik on! Olen hetkega väga ärkvel ja väga põnevil. Musttuhat küsimust tahab huultele tungida, aga ma ju tean, et kõigile neile pole praegu vastuseid. Uurin kõige tähtsamat: kas ettepanek oli juba täiesti ametlik või veel nii kuulujutu tasemel? Saanud vastuseks, et täiesti ametlik, muretsen veel vaid, et ega kohe homme kolima pea hakkama. Selleks hetkeks on meil koos noorema tütre Katarinaga ja esimestel aastatel ka noorema poja Johannesega seljataga kolm ja pool aastat elu Vilniuses ning peaaegu kolm aastat Kiievis. Sel tähelepanuväärsel hommikul, kui Guatemala esimest korda minu ellu tuli, oleme meie Kataga veel Tallinnas viimaseid koolivaheaja päevi veetmas ja Juhan on just eelmisel õhtul tööasjus Peterburi sõitnud. Oleme külas meie vanema poja kodus. Pärast kõnet ei vaja ma enam hetkegi üksindust ning tõttan tütre ja miniaga uudiseid jagama. Lapselapsed-tirtsud on veel liig väikesed, et taibata, mida tähendab, et Kiievi vanaemast-vanaisast ähvardab nüüd Guatemala vanaema ja vanaisa saada. Hetk hiljem klõbistan juba interneti otsingumootorisse „Guatemala”, kust loen alustuseks, et Guatemala on riik KeskAmeerikas, mis piirneb Mehhiko, Belize, Hondurase, El Salvadori ning Kariibi mere ja Vaikse ookeaniga. 11


kallis, me kolime

„Oh!” laskun unistustesse. „Kariibi meri ühel pool ja suurim ookean teisel pool...” Tundub väga ahvatlev elada kahe suure vee vahel, liiati veel selliste vete. Kariibi meri oma legendaarse imagoga piraatidest ja paradiislikest saartest ning Vaikne ookean – üks nurgake maailma suurimast veest uhtumas tulevase koduriigi kaldaid. Loen ka seda, et Guatemalas elab üle 12 miljoni inimese. Latiinod, indiaanlased... „Hm, rahvast paistab seal ikka olevat, kuigi kaardil olev maalapp näib olevat pigem väike kui suur,” imestan edasi. Olen liiga ärevil, et süveneda nende ajaloosse, kuid märkan kohe, et tegemist on piirkonna ühe vaeseima riigiga. Mõnedel andmetel elab seal pea kolmveerand elanikkonnast vaesuses, kuritegevus on kõrgem kui naabermaades, maa väriseb alalõpmata ja tegevvulkaane on ka rohkem kui üks. Ma muidugi tean, et internetis võivad paljud asjad hullemad paista, kui nad tegelikult on, aga siiski mõtlen, et ei teagi, mida nüüd rohkem karta, kas noid kurikaeltest latiinosid või värisevat maad ja purskavaid vulkaane. Tegelikult pean seda kuritegevuse juttu esiotsa ülepaisutatud kohutamiseks, sest olen lugenud küllalt artikleid selle kohta, kui ohtlik on ringi liikuda, näiteks Tallinnas. Kuid faktid maavärinate ning vulkaanipursete kohta on kirjas koos hukkunute arvuga ning minu jaoks on säärased loodusjõud kindlasti hirmutavamad kui mis tahes kuritegelik inimgrupp. See hirmutav pool jääb esialgu aga siiski tagaplaanile, sest kolimine nii kaugele tundub eelkõige ülipõneva väljakutsena. Jätangi need õudusjutud sinnapaika ja otsustan, et kui 12 miljonit inimest seal elada saavad, miks mina ei peaks saama. 12


minu guatemala

Lõppude lõpuks – ega need vulkaanid seal iga päev ka purska ja maa lakkamatult värise!

Varajane laupäevahommik, kuus aastat varem, nädalapäevad pärast 2001. aasta tervitamist. Oleme Volkswagen Sharani bussi pakkinud oma selja- ja voodiriided, kaks koera ja kaks last; ülejäänud maine varandus on möödunud kolme päeva jooksul konteinerisse surutud. Meie armastusega ehitatud maja trepile jäävad lehvitama meie 20-aastane poeg Joosep ja 16-aastane tütar Liisi. Alustame reisi Vilniusesse, uude koju, uude ellu. Meil kellelgi pole sel hetkel aimugi, kuidas nüüdsest asjad kulgema hakkavad, ja ainus, kes ei närveeri, on meie kolme ja poole aastane pesamuna Katarina. Kui ta teaks, et järgmised seitse tundi tuleb tal selle vihatud ohutusrihma taga kinni olla, siis oleks ka tema tõenäoliselt veidi murelik. Mina loomulikult olen muretsenud juba terve viimase aasta, mil meil on elumuutus teemaks olnud. Kui Juhan esimest korda räägib taolise elu- ja tööstiili võimalikkusest, siis tundub see ennekõike põneva väljakutsena, ent mida lähemale reaalsele lahkumisele, seda enam poevad hinge erinevad kahtlused ja kõhklused. Nii et kui mu õde jõulude ajal küsib, kas olen valmis minema, siis olen sunnitud tunnistama, et üldsegi mitte. Ei, mul ei tule pähegi kõhelda sellepärast, mis näib olevat meie vanemate suurim probleem, et kuidas ometi saame maha jätta oma maja, oma kodu. Ka ei mõtle ma kordagi sellele, et ehk oleme sellise asja jaoks juba liiga vanad, kuni naabrinaise poetatud: „Nüüd siis veel, pea neljakümnestena, oleks siis, et kahekümne viieselt...”. 13


kallis, me kolime

Vanana ma ennast ei tunne ja maja ei kao ka kusagile. Kodu, nojah kodu... aga see on ju seal, kus me oleme koos! Ilmselt see ongi minu jaoks asja suurim konks, et enam ei ole kõik koos. Poeg, kes on selleks hetkeks juba kakskümmend ja teenib aega Eesti sõjaväes, on faktiliselt täiskasvanu, ent tütar, kel aastaid alles kuusteist ja kes üksinda koju jääb, et lõpetada üheteistkümnes klass... Algne plaan nägi ette, et ka tema koos meiega tuleb, aga selgus, et Vilniuse rahvusvahelises koolis on ainult üheksa klassi. Jah, mõtlen küll, et oleme püüdnud oma lapsi kasvatada nii, et nad ise teavad, mida teevad ja enda eest vastutada mõistavad, kuid kas see ka päriselt toimib? Eesti kultuuriruumis on ikka kombeks, et lapsed mingil hetkel kodust lahkuma hakkavad, aga et vanemad ühel päeval asjad pakivad ja lähevad... Ebakindlust tunnen ka kahe noorema lapse pärast, kes peavad alates esmaspäevast hakkama haridust omandama inglise keeles. Kolmese pärast ma nii väga ei muretse, sest mõtlen, et võib-olla on see kõik selleks ajaks juba läbi, kui tema „päris kooliikka” jõuab, kuid vanema lapse pärast on küll mure: jätta neljateistaastaselt maha kõik sõbrad ja tuttav elukorraldus. Kohati arvan, et see on veel raskem, kui meie endi jaoks, sest lõppude lõpuks meie ju tahtsime seda, nemad on vaid kaaskannatajad. Loomulikult oleme sellest kõigest nendega rääkinud ja küsinud ka nende arvamust, ent ikkagi tunnen ennast natukene süüdi. Muidugi pabistan ka enda pärast. Kas tulen toime ilma lähedaste, sõpradeta käeulatuses? Mismoodi üldse on elada võõral maal, võõras linnas igapäevast elu? Mida ma seal üldse tegema hakkan? Ja loomad? Juba aastaid on meil kodus alati paar koera ja kassi olnud, aga kas normaalsed inimesed reisivad teise riiki 14


minu guatemala

koos oma pudulojustega? Hetkel jagavad meiega eluaset kümneaastane pisike puudel Donna, kaheaastane kutsikatempe täis „hullumeelne” bokser Morris ja triibuline isekas kass koos kolme pojaga. Kassi saamegi jätta ühele loomi armastavale sõbrale, ent koerad... Koeri lihtsalt ei ole võimalik ära anda! Mitte, et ei leiduks kedagi, kes vastu võtaks, vaid me ei saa anda. Nii nad meiega kaasa sõidavadki, väljendades oma ärevust sellega, et seisavad peaaegu kogu seitsmetunnise teekonna vahekäigus lõõtsutades püsti. Ainus, kelle pärast ma üldse eriti ei muretse, on Juhan, kuigi näen väga hästi, et temagi on pabinas. Aga tema saab ju alati kõigega hakkama, on alati saanud. Pealegi on see tema töö ja eelkõige tema valik, mis meid sellele teele viib. Ja ma mõtlen, et temaga koos tulen minagi toime. Ehk tulen?

15

Minu Guatemala-sisu