Kui laps kardab Vestle lapsega tema hirmudest. Selgita, et hirm on loomulik ja enesestmõistetav. Räägi, et kõik kardavad midagi, ka täiskasvanud. Laps ei tohiks oma hirmudega üksi jääda, vaid tal on vaja täiskasvanuga vestelda, et neid mõista. Võta tema hirmu tõsiselt. Lapse hirm on alati tõeline, seda ei tohi pisendada. Laps tajub seda, kui täiskasvanu tema kartust naljakaks peab. Keskendu ja kuula, kui laps oma hirmudest räägib. Vasta lapse küsimustele asjalikult ja ausalt. Anna tõest infot. Võib-olla saab hirmu võita mänguga. Lastenõuandlasse pöördutakse sageli laste hirmuga pimeduse, loomade, arsti ja fantaasiaolendite ees. Lapsega tasuks rääkida, kuidas hirmust üle saada. Mõnikord võib hirmu võita ka koos mängides. Kaisukaru on vapper kaaslane, tema julgeb minna ja proovida ning näidata eeskuju. Ka hirmu käsitlevatest lasteraamatutest võib abi olla. Hoia käest kinni. Ole toeks ja kaitsjaks. Laps julgeb sageli tutvuda hirmu tekitavate kohtadega siis, kui ta on täiskasvanu süles või hoiab käest kinni. Last ei tohi laita ega süüdistada tema hirmu pärast, vaid talle tuleb anda aega. Hirmuäratavat olendit või olukorda võib joonistada, pildi võib rebida tükkideks ja visata prügikorvi. Nii õpib laps oma hirmu valitsema. Professionaalset abi tasuks otsida varases staadiumis, kui hirm hakkab lapse ja kogu pere üle võimust võtma. Kui laps on hirmu tõttu paanikas, ei saa olukorda lahendada mänguliste võtetega, vaid laps vajab spetsialisti abi, näiteks võib pöörduda laste- või perenõuandla psühholoogi poole.
40
Püüa ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Ole valmis koos lapsega arutama ka rõhuvaid nähtusi, näiteks surma ja vägivalda. Lase lapsel mängus kujutada ka õnnetusi, surma ja muid hirmsaid asju. Mäng on lapse viis hirme käsitleda. Kui laps hakkab muretsema täiskasvanute pärast, tuleb rõhutada, et täiskasvanud suudavad oma elu eest vastutada. Lapsel on õigus jääda lapsemaailma.
Fantaasia kasvades algavad rollimängud. Samal ajal algab ka laste jagunemine mitmesugustesse sotsiaalsetesse positsioonidesse: kes on juhi tüüpi, kes lohutaja, kes eemaletõmbuja ja kes meelelahutaja. Ka võime ennast valitseda areneb alates neljandast eluaastast. Mängueas hakkavad grupist eralduma need lapsed, kellel on raskusi kollektiivi sobitumise ja sõprussuhete loomisega näiteks temperamendi tõttu. Täiskasvanu võib aidata lapsel sõprussuhteid sõlmida ja ühist mängu alustada: mine algul mänguga kaasa ja tõmbu siis vargsi eemale. Arglikku või tormakat last saab aidata nii, et oled mängukoha lähedal ja pakud tuge, kui seda mingil hetkel vaja läheb. Lapsele võib ka mänguväljakul kõrva sosistada, kuidas ta peaks mängus toimima, et ta seltskonda sobituks. Laps oskab juba mõnevõrra sõnu käänata ja pöörata. Tema grammatikavigu tasub delikaatselt ja märkamatult parandada. Kui laps ütleb näiteks: „Vaata, ovar!”, võiks talle vastata: „Jaa, orav läks sinna.” Ka suuremale lapsele võiks õpetada, et väiksemate laste jutu üle ei tohi naerda ja teiste laste ülesanne pole väiksemate õdede-vendade naljakaid ütlusi parandada. Last tasub õpetada asju ja nähtusi klassifitseerima: mis on mänguasjad, mis toidud, puuviljad, liiklusvahendid. Laps küsib sageli võõraste sõnade tähendust. Nelja-aastaselt täiustub võime kirjeldada asjade suurust, hulka, värvi ja kuju. Ka lapse jutustamisoskus areneb. Väga tihti jääb tema
41