7. PEATÜKK
P
ärast Jervise-härra lahkumist läksin kööki tagasi. Olin ära olnud kõigest mõne minuti, aga ehkki see oli minu kodu, kus olin elanud peaaegu neli aastat, ja Frankiga olime alles eile tuttavaks saanud, oli mul tagasi jõudes tunne, justkui segaksin neid. Nagu tookord, kui astusin meie vanas kodus isa magamistuppa, kus Marjorie istus lapsega voodil, pluus eest lahti, rind paljas, või tookord, kui meid lasti koolist varem ära, sest keemiakatse läks untsu ja kogu koolimaja oli väävlihaisu täis, kodus aga mängis grammofon nii valjusti, et ema ei kuulnudki ukse prantsatust, ja mina nägin köögist, kust sisse tulin, ema elutoas tantsimas. Mitte harilikku, sammudega tantsu või sellist, nagu ta ikka püüdis mulle õpetada. Tol päeval keerles ta toas nagu derviš, keda olin kord National Geographicu erisaates näinud. Ema ja Frank olid seekord, kui ma virsikutega sisse astusin, samasugused. Nagu oleksid nad maailmas kahekesi. Neil ei olnud neid enam kuhugi panna, ütlesin. Jervistel. Sellest teisest, sellest vanglast põgenemise asjast, millest Jervise-härra oli rääkinud, ei hakanud ma juttu tegema. Panin virsikud lauale. Frank oli põlvili põrandal ja parandas valamu veetoru. Ema istus tema kõrval, mutrivõti käes. Nad vaatasid teineteist. 60