Ma leian su, Sky_sisu

12. peatükk End kummargil hoides juhatas Zed mind allapoole mööda madala veega oja, mis Eyrie’ jõkke suubus. Ta kandis matkasaapaid, aga minu tennised ei kaitsnud mind talla alla jäävate kivide eest, nii et ma koperdasin pidevalt.

Hoia mu jakist kinni, ütles ta mulle. Me oleme kohe kohal.

Kui oja sügavamaks läks, oli kallas madalam ja me saime veest välja tulla. Maandusime rohusele kallakule maja lähedal. „Kas sa tunnetad veel midagi?“ küsis Zed. „Ei. Aga sina?“ „Ma ei näe midagi. Jookseme majani.“ Ta pigistas mu kätt. „Kolme peal. Üks, kaks, kolm!“ Jalad tennistes lirtsumas, jooksin üle välja esiuksest sisse. Kuulsin enda taga ust lukustumas, ilma et Zed seda puudutanud oleks. „Kas su isal ja Xavil on kõik korras?“ Ma hingeldasin.

Ta nägi korraks eemalolev välja, kui ta ülejäänud peret kontrollis. „Neil on kõik hästi, aga nad kaotasid jahtijad silmist. Sul oli õigus, neid oli kaks. Nad sõitsid linnast välja numbrimärgita maasturis. Must, tumendatud klaasidega. Selliseid autosid on mägedes tuhandeid. Isa käskis meil siin olla, kuni ta tagasi jõuab.

Näita oma silma.“ Zed viis mu allkorruse vannituppa ja pani mu vanniäärele istuma. Kui ta esmaabikarbiga kohmitses, sain aru, et ta värises.

Panin oma käe ta käele. „Kõik on korras.“ „Ei ole.“ Ta tõmbas vatipaki lahti, pildudes vatipadjad kosmeetikakotti laiali. „Meil peaks siin turvaline olema.“ Pigem raev kui šokk pani ta värisema. „Miks teil muidu ei peaks turvaline olema? Mis toimub, Zed? Sa ei paista eriti üllatunud olevat, et keegi sind tulistada tahtis.“ 121

Ta naeris võltsilt. „See on pisut jube, Sky.“ Ta väänas rätiku veest tühjaks ja pani selle mu silmale, külm leevendas veidi valu. „Hoia seda siin.“ Siis puhastas ta mu kriimustused vatiga. „Ma saan aru, et sa tahad teada, miks ma üllatunud pole, aga nii sulle kui meile mõlemale on parem, kui sa ei tea.“ „Ja ma peaks sellega nõus olema? Lähen sinuga jalutama, meie pihta hakatakse tulistama ja ma ei tohi küsida, miks? Ma suudan plahvatavate sidrunite ja ülejäänuga hakkama saada, aga see on teine asi. Sa said peaaegu surma.“ Ta pani rätiku tagasi mu põsele, sest olin lasknud sellel eemale nihkuda. „Ma tean, et sa oled minu peale vihane.“ „Ma pole sinu peale vihane! Ma olen vihane nende peale, kes meid just tappa üritasid! Kas te olete politseile rääkinud?“ „Jaa, isa tegeleb sellega. Nad kaasatakse kindlasti. Nad tahavad ilmselt sinuga ka rääkida.“ Ta võttis rätiku ära ja vilistas. „Kuidas see esimeseks kohtinguks sobib: lõin sulle sinise silma.“ Minust käis jõnks läbi. „See oli kohting? Sa kutsusid mu siia nagu kohtingule ja ma ei saanudki aru?“ „Jaa, noh, mitte just väga paljud poisid ei vii oma tüdrukut esimesel kohtingul pardijahi sihtmärgiks. Sa pead mulle stiilipunkte andma.“ Ma polnud ikka veel esimesest teemast üle saanud. „See oli kohting?“ kordasin.

Ta tõmbas mu üles oma käte vahele. „See oli kohting, ma tahtsin, et sa minuga mu loomulikus keskkonnas ära harjud. Aga ma suudan paremini, ma luban.“ „Mida? Järgmiseks korraks gladiaatorite võitlus?“ „See on hea idee.“ Ta sasis oma ninaga mu juukseid. „Aitäh, et seal kainet mõistust suutsid säilitada.“ „Aitäh, et meid sealt välja aitasid.“ „Zed? Sky? Kas kõik on korras?“ hõikas Saul koridorist. „Me oleme siin, isa. Mul on kõik korras. Sky on pisut kannatada saanud, aga muidu on kõik hästi.“ Saul tuli uksele, ta ilme oli meeleheitlik. „Mis juhtus? Kas sa ei näinud ohtu ette, Zed?“ 122

„Jaa, muidugi nägin. Ma lihtsalt mõtlesin, et „Oh, ma lähen viin oma tüdruku jalutama ja lasen natuke tema pihta tulistada.“ Ilmselgelt ma ei näinud, sama palju kui sina ei tunnetanud seda.“ „Vabandust, loll küsimus. Vick jõuab kohe siia. Ma käskisin emal ja Yves’il koju tagasi tulla. Trace tuleb ka nii kähku kui võimalik.“ „Kes need olid?“ „Ma ei tea. Kaks Kellyde perekonnaliiget pandi teisipäeval vangi. See võib kättemaks olla. Aga nad ei tohiks teada, kust meid leida.“ Ma keerasin end teisele poole, et Saulile otsa vaadata. „Kes on Kellyd?“ Saul nägi mu nägu esimest korda korralikult. „Sky, sa oled viga saanud! Xav, tule siia!“ Vannituba oli ülerahvastatud, kui nii palju Benedicte mu ümber oli. „Mul on kõik korras. Tahaks lihtsalt oma küsimustele vastuseid saada.“ Xav tuli joostes. „Sul pole kõik korras. Su nägu näeb välja, nagu see põleks.“ Tegin suu lahti, et protestima hakata. „Ära isegi vaevu, Sky, ma tunnen su tundeid. Nende kaja.“ Xav sirutas käe välja ja pani oma sõrmeotsad mu sinikale. Ma tundsin justkui okkaid ja pisikesi nõelu oma näo paremal poolel. „Mida sa teed?“ „Üritan vältida seda, et sa homme panda moodi välja näed.“ Ta võttis käe ära. „See on minu anne.“ Puudutasin ettevaatlikult oma nägu. Kuigi see koht ikka pisut tuikas, oli valu järele andnud. „Sulle tekib ikkagi pisike sinikas. Ma ei saanud kõike ära võtta. Valu läheb kiiresti üle, sinikad võtavad kauem aega, vähemalt viisteist minutit oleks veel pidanud hoidma.“ „Me peaksime nüüd Sky koju viima. Mida kaugemal ta sellest kõigest on, seda parem.“ Saul juhatas meid vannitoast välja.

123

„Kas politsei ei taha temalt tunnistust võtta?“ Zed ulatas mulle pesukorvist kuiva sokipaari. „Vick üritab sellega tegeleda. Ta ei usu, et me peaksime kohalikke politseinikke asjasse segama, ta paneb oma inimesed tööle. Kui ta tahab Sky’ga rääkida, siis ta läheb ise millalgi tema juurde.“ Veel üks lisaniidiots, mida lahti harutada. „Ja kes tema inimesed on?“ Võtsin jalanõud ära, et oma jäätunud jalgu soojendada. „FBI.“ „Kas see on nagu CIA – spioonid ja puha?“ „Ei, mitte päris. Föderaalne Juurdlusbüroo tegeleb kuritegudega, mis ületavad osariigi piire. Suured kuriteod. Neil on tavalised riided. Pigem agendid kui politseinikud.“ Võtsin patsikummi lahti libisevast punupatsist ära ja panin juuksed hobusesabasse. „Zoe ütleb alati, et Victor on väga salapärane.“ Saul vaatas Zedi poole, silmanähtavalt ebamugavust tundes, et ma nii palju nende kohta teada sain. „Aga mida vähem tema teisest elust teatakse, seda parem, eks?“ „Veel üks Benedicti perekonna saladus?“ „Neid koguneb päris palju või?“ Saul viskas Zedile võtmed. „Vii Sky rattaga koju, aga ära kasuta otseteed. Pole vaja, et sa kellegi temani juhataksid.“ „Sa võid mind mu vanemate stuudiosse viia ja nemad viivad mu koju.“ „Hea idee. Zed, vabanda minu poolt härra ja proua Brighti ees, et ma nende tütre eest korralikult hoolt ei kandnud.“ „Mida ma neile ütlen?“ küsis Zed minuga ukse poole minnes.

Saul hõõrus oma kaela. „Ma saadan Victori seletama. Ta teab, mida ja kui palju öelda. Praeguseks ütle, et mingi idioot jooksis metsas ringi. Las nad hoiavad seda saladuses, kuni võimud sellega tegelema hakkavad. Kas sulle sobib nii, Sky?“ Noogutasin.

124

„Väga hea. Sa olid tubli.“ Saul tegi mu pealaele musi ja kallistas oma poega. „Jumal tänatud, et me pärast seda kõike ainult ühe sinise silmaga pääsesime. Ja aitäh, Sky, et sa meiega nii kannatlik suutsid olla.“ Istusin Zedi taha mootorrattale, ta jakist kui päästevestist kinni hoides. „Ma lähen mööda kõrvalteid, mis ümber Wrickenridge’i sinu linnaossa lähevad,“ hoiatas ta. „Lihtsalt igaks juhuks.“ Nii-öelda kõrvalteed olid pigem porimülkad. Et sellega toime tulla, hakkasin jälle oma peas lugu looma: esituli pimedust lõikamas, ehmunud hirv teelt ära jooksmas, ratas langenud puude vahel manööverdamas, tüdruk kõvasti poisist kinni hoidmas.

Muusika oleks ähvardav, kiirustav, heavy metal võib-olla... Aga see ei toiminud, oht oli liiga tõeline. Ma ei suutnud loost kaugeneda, siis mitte, kui ma ise üks peategelane olin.

Kui me kunstikeskuse juurde jõudsime, tundsin end räpasena ja olin kuidagi endast väljas. Mu süda peksles jälle. „Kas sina oskad ka seda teha, mis Xavier tegi?“ küsisin, katsudes oma nina, kui ma kiivri ära olin võtnud. „Ei. Aga ma võin sulle midagi apteegist tuua.“ „Ei ole vaja.“ Zed hingas raskelt õhu välja. „Lähme astume su isaga silmitsi.“ „Kas sa näed ette, kuidas meil läheb?“ „Üritan mitte näha.“ Sinine silm oli piisav sissejuhatus, aga uudis, et meid oli metsas mingi hull tulistama hakanud, oli viimane piisk. „Sky!“ ulgus Sally, tema hääl kajas stuudio valgete seinte vahelt katuseni. „Kuhu me oleme su toonud? Sellist asja poleks Richmondis kunagi juhtunud!“ „Te võib-olla ei usu mind, proua,“ ütles Zed viisakalt, „aga see pole ka siin väga tavaline juhtum.“ „Sa ei lähe enne välja, kui see hull on tabatud!“ ütles Sally, paitades mu põske ja sinikat. „Ja miks sa meile ei öelnud, et sa täna välja lähed, Sky?“ Simon vaatas Zedi vaenulikult, mis polnud üllatav, sest Zed nägi 125

oma mustades nahast mootorrattariietes erakordselt kurjakuulutav välja. Aga mulle paistis Simoni küsimus ebaõiglane, arvestades, et neid polnud kunagi kodus. Karmi Isa roll oli vastuolus rahuliku Boheemlasest Kunstniku rolliga, mis tal muidu oli, aga ta paistis minuga alati erandit tegevat. Tema meelest olin ma alati 10, mitte 16. „See tuli viimasel hetkel. Ma läksin ainult õhtusöögiks. Ma arvasin, et jõuan enne tagasi, kui teie koju jõuate.“ Su isa mõõdab mind praegu mu kirstu jaoks, ütles Zed mulle.

Ei mõõda.

Ma näen pilte – kõik väga piinarikkad ja kahjulikud mu väljavaatele kunagi tulevikus isaks saada. „Sa oled koduarestis, Sky, et ilma luba küsimata välja läksid,“ ütles Simon vihaselt. Ta võttis Karmi Isa rolli praegu väga tõsiselt. „Mida! See pole aus!“ Ta liialdab, sest ta kardab sinu pärast.

See pole ikkagi aus. „Andke andeks, söör, see on minu süü, et Sky täna välja läks.

Mina kutsusin ta enda juurde.“ Zed üritas Simoni vihastamist minu pärast vähendada.

Karm Isa võttis tuure maha. „Võib küll olla, aga mu tütar peab õppima oma otsuste eest vastutust võtma. Koduarest. Kaks nädalat.“ „Simon!“ protestisin, tundes piinlikkust, et Zed kõige tunnistajaks oli. „Ära pane mind seda neljani pikendama, noor neiu. Head õhtut, Zed.“ Zed pigistas mu kätt. Anna andeks, ta ei kuula mind. Ma lähen parem koju tagasi.

Ta läks ära ja ma kuulsin väljas ratast möirgamas. Huntmees ära põgenemas. Suur aitäh.

Panin käed risti ja mu jalg põntsus vastu maad nagu ärritunud kassi saba. Kui Simon oli Karm Isa, siis mina olin Ülivihane Sky. „Sa eeldad, et ma istuks kodus, kui sina ja Sally kogu aeg siin olete, ega taha, et ma sõpradega väljas aega veetmas käiks!“ pahvatasin välja. „See on nii ebaaus!“ 126

„Ära vaidle minuga, Sky.“ Simon viskas pintslid kraanikaussi ja lasi neile liiga tugeva survega vett peale, nii et see ta kampsuni märjaks pritsis. „Sa ütled seda ainult sellepärast, et sa tead, et sul pole õigus!

Ma ei nurisenud, kui te esmaspäeval härra Ozawaga kooli kokkusaamisele ei tulnud – see oli nii piinlik. Ma ei teadnud, mida talle öelda. Ma ei pannud teid koduaresti selle eest, et te halvad vanemad olete.“ Simon saatis Sallyle häbeneva pilgu. „Ma helistasin härra Ozawale ja vabandasin.“ „Ma tean, et te adopteerisite mu küllaltki hilja, aga mõnikord tundub, nagu te oleksite ära unustanud, et ma olemas olen.“ Kahetsesin sõnu kohe, kui need välja olin öelnud. „Ära ütle nii!“ Sally pani käed suule ja ta silmad täitusid pisaratega, mis pani mind end umbes mõne sentimeetri pikkusena tundma. „Nii et see on pisut liig,“ jätkasin. Olin niigi sügaval augus ja jätkasin selle kaevamist. „Liiga palju selle eest, et ma teid kursis ei hoia, mida ma teen. Pool aega pole mul vähimatki aimu, kus te olete, ja ma olen kindel, et te ei saa ise sellest aru!“ „See pole sama,“ nähvas Simon, vihane, et ma olin Sallyle haiget teinud. Ka temal oli kindlasti valus. Ma tean, et minul küll oli. „Neli nädalat.“ Ma ei tea, miks ma selliseks muutusin. Tavaliselt läheb palju vaja, et mind vihaseks ajada, aga minu pihta oli tulistatud, ma pidin hoidma suurt hulka saladusi, mul oli silm sinine ja Simon oli muutunud kellekski, kes noorte karistamise komisjoni meelest oleks töö jaoks sobiv kandidaat olnud. „See on täiesti idiootlik!“ „Ära räägi minuga niimoodi!“ „Brr! Sinu jaoks liiga ameerikalik? No teie tõite ju mind siia neetud riiki! Ma ei palunud, et mind tulistataks! Mul on kõigest kõrini, teist kõrini!“ Tormasin välja ja lõin ukse enda järel pauguga kinni. Simoni peale vihane, iseenda peale vihane. Kõndisin mööda teed edasi, lüües jalaga enda ees olevat tühja purki, ise kõigest väest vandudes. Ei mingit väljumist saatvat muusikat, 127

kui muusikaks mitte lugeda soovi prügikasti kaasi omavahel kokku lüüa.

Kuulsin kedagi endale järele jooksmas. „Kallike!“ See oli Sally. Ta võttis minust kinni ja kallistas mind. „Sa pead aru saama, et su isa on su pärast mures. Sa oled ikka veel ju tema väike tüdruk. Ta pole harjunud sind nägema nii täiskasvanuliku poisiga. Ja ta ei taha, et sa mingi püssiga maaka tõttu metsas haiget saaksid.“ Olin õnnetu kõige pärast, mis viimaste tundide jooksul juhtunud oli, ja hakkasin nutma. „Palun vabandust, Sally. Ma ei mõelnud seda, mida ma ütlesin. Seda halbade vanemate asja.“ „Ma tean, kallis. Aga me oleme halvad vanemad. Sa pole vist sel nädalal ühtki korralikku toitu söönud, ma tean, et mina küll pole.“ „Sa pole halb ema. Ma olen vilets tütar. Teie võtsite mu enda juurde ja aitasite mind ja mina...“ Ta raputas mind õrnalt. „Ja sina oled meile sada korda rohkem vastu andnud, kui meie eales sulle andsime. Ja me pole ühekski hetkeks unustanud, et sa olemas oled, isegi kui me täiesti talumatud oleme. Anna Simonile võimalus maha rahuneda ja ma arvan, et ta isegi vabandab su ees.“ „Ma kartsin, Sally. Nad tulistasid meie poole.“ „Ma tean, kallike.“ „Zed oli väga vapper. Teadis, mida teha.“ „Ta on armas poiss.“ „Ta meeldib mulle.“ „Ma arvan, et see on juba midagi enamat kui lihtsalt meeldimine.“ Ma löristasin nina, üritades taskurätti leida. Mul polnud aimugi, mida ma tema vastu tunnen, savandi ühendusest segaduses kahtlesin, et keegi võiks mind nii väga tahta, nagu tema väitis, aga õppisin teda tasapisi usaldama. „Ole ettevaatlik, Sky. Sa oled väga tundlik. Temasugune poiss võib sulle väga palju haiget teha, kui sa tema külge liigselt klammerdud.“ „Mis mõttes temasugune poiss?“ Miks kõik arvasid, et Zedi sai kuskile lahterdada?

128

Ta ohkas ja viis mind autoni. „Ta on hea välimusega, pisut metsik, niipalju kui ma kuulnud olen. Väga vähesed jäävad keskkoolis leitud armsamaga kokku, see on pigem nagu päriselu jaoks treenimine.“ „Meil on ainult üks kohting olnud.“ „Täpselt. Nii et ära liialt ette rutta. Võta üks päev korraga ja siis on ta jätkuvalt sinust huvitatud.“ Tema huvitatud olemises polnud probleem, mina võtsin seda ettevaatlikult. Aga see oli nii mu ema moodi, minu südame pärast muretseda, kui kuulid vihisenud olid. „Ja see on mis? Doktor Sally Brighti suhtenõu?“ „Kas me peame jälle selle vestluse ära pidama? Ma arvasin, et me juba rääkisime kõik vajalikud asjad ära, kui sa 12-aastane olid,“ kiusas ta. „Ei ole vaja, tean juba fakte.“ „Siis ma loodan, et kasutad neid ka praktikas.“ „Sina usaldad mind, aga Simon ei usalda.“ Ta ohkas. „Ei, ta on alati sinu suhtes pisut ülehoolitsev olnud, võib-olla isegi rohkem, sest sa olid nii katki, kui me su enda juurde elama võtsime. Kui ta saaks sind torni lukustada, selle ümber kraavid kaevata, miinid ümber panna ja selle traataiaga ümbritseda, siis ta teeks seda.“ „Siis mul isegi vist veab, et ma ainult koduaresti olen pandud.“ „Just. Ma saan arvatavasti teda veenda ainult kahe nädala peale, aga ma arvan, et võime kindlalt öelda, et oled koduarestis.“

129