Page 1

On raske vaikida ja laulda mul

Artur Alliksaare elust Margit M천istlik


© Margit Mõistlik. On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust (2011) Pealkirjas on kasutatud värssi luuletusest “Sõnade sügis”

Raamatu autor on vestelnud

Artur Alliksaare lelletütre Vilma Piibemaniga, luuletaja, tõlkija ja filosoofi Ain Kaalepiga, tema abikaasa Astrid Kaalepiga ja

tütre, keeletoimetaja Triin Kaalepiga,

kunstiteadlase ja -kriitiku Mirjam Peiliga,

kirjandusteadlase ja -kriitiku Sirje Oleskiga.

Autor Margit Mõistlik

Toimetaja Katrin Streimann

Keeletoimetaja Esta Hainsalu Kujundaja Einike Soosaar Menu Kirjastus

Kõik õigused kaitstud

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-470-93-8


On raske vaikida ja laulda mul

Artur Alliksaare elust Margit M천istlik


4

Sisukord Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid Põgusaid noppeid isapoolsest perekonnast

.

10

Ankeedivead. Koolitee 1931–1940

39

Kuid paindumatuks jäänd me kodu väike Saksa armees 1941–1944

48

1944–1949. Metsavend, raudteelane või vagabund?

55

Vanglatee 1950–1954

69

Vanglatee 1954-1957

97

On raske vaikida ja laulda mul

.


5

Ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan

124

Need kurvikad kuuekümnendad

133

Kohvikute “kerjuskuningas”

148

Nukruse hardusel on sinu kõikemõistev nägu. Perekonnast

162

Oo, kullased mälestuskillud

179

Artur Alliksaare elust


6

On raske vaikida ja laulda mul


7

Kas süvenev sügis viib sinugi? Eessõna asemel

Palju on kõneldud kerget ja tühist. Ütlemata jäi parim. Midagi lehtede lennuga ühist on unelmavaring. Kas süvenev sügis viib sinugi?

Kõleda novembrihommiku hilisel tunnil astub Toomemäelt tõtlikul sammul all-linna poole pikk vibalik mees. Tihub peent uduvihma, lõikav tuul keerutab üksikuid kollaseid vahtralehti, teerada on porine ja kleepunud lehtedest lige. Mees tõstab vileda tuulejope krae üles, võdistab õlgu, haarab päevinäinud musta portfelli kaenlasse ja surub käed sügavamale püksitaskutesse. Ringiga tulek oli viga, ent ta armastab seda sügise mõõtmatusse nukrusesse mattunud üksildast paika linnasüdames. Sammu kiirendades jõuab ta ülikooli peahoone nurgani ja seisatab hetkeks, kõhklus tumedates põlevates silmades, mis asuvad teineteisele ebatavaliselt lähedal. Ei, ülikooli kohvikusse täna siiski ei viitsi minna. Pole tahtmist jagada puid ja maid valvelauatädiga, kes seisab “kõige kõrgemal käsul” tema ja kohviku vahel, seda nalja on saanud küll ja veel. Praegu tahab ta kohvi. Ja ruttu.

Artur Alliksaare elust


8

Mees pöördub paremale, paotab Werneri ust, ning talle löövad vastu õdus soojus ja peadpööritav kohvilõhn. Kohvik on tühi, kui mitte arvestada paari eatut kübara alla peitunud kohvitantet – interjööri lahutamatut osa. Kohvi kallal mekutavad daamid manavad teda märgates näole põlastava grimassi ning hakkavad omavahel ägedalt susisema. Mees ei pane seda tähele. Harjumuspärane laud on vaba, ta võtab kohmerdades istet, tellib kohvi, otsides samal ajal taskust välja ülilühikese, üliterava pliiatsijupi, ja hakkab portfellist leitud paberilehele kirjutama. Üha uued ja uued lehed täituvad ühtlase, selgelt loetava kirjaga ning mees ei märka, kuidas lauale toodud kohv pikkamisi jahtub. Ega sedagi, et laua taha ilmub ja sealt lahkub inimesi, kes omavahel lobisedes ja kohvi juues tema tegevust jälgivad. Keegi tellib veini, keegi saiakesi. Hajameelselt lonksab-näksib mees pakutavat, lõpetab järsku, heidab enda ümber kiire uuriva-puuriva pilgu, koputab kolm korda lauale, tõuseb ja hakkab ette lugema. Väga valju ja väga kaugele kanduva häälega. Kummalisel monotoonsel viisil, sõrme abil rütmi kaasa lüües, et anda sõnadele suuremat kaalu. Tanted turtsatavad ja pagevad kontsaplaginal teise saali. Vuih! Aeg on 1960. aastate algupool, 1962 näiteks, ja Werner kannab nime kohvik Tartu. Mees on vagabund Artur Alliksaar, luuletaja, keda ümbritsevad skandaalne saladusloor, kõige pöörasemad kuulujutud ning terve rida andunud ja vähem andunud jüngreid, kellele meeldib pidada end tema sõpradeks ja kellest mõni seda kahtlemata ongi. Väga vähesed neist, kui üldse keegi, teavad, kes ta on, kust ta tuleb ja millist koormat endaga kannab.

On raske vaikida ja laulda mul


10

Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid Põgusaid noppeid isapoolsest perekonnast

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik. Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid. Tuul toob pakast, jahutades ahju. Millestki on kohutavalt kahju. Millestki on talumatult hale, ja see miski kerkib kõrgemale. Ühel tummal õhtul temas upud, pihus puhkemata õienupud. Ärklituba

On raske vaikida ja laulda mul


11

Hoian ettevaatlikult käte vahel punaste, veidi kaardu tõmbunud kaantega paksu kaustikut ega suuda oma silmi uskuda. Ma ei lootnud enam leida kedagi, kes oskaks rääkida Artur Alliksaare perekonnast. Suur Juhus, millele meil oma väikeste eksisammudega õnnestub vahel kaasa aidata, viis mu kokku Alliksaare lelletütre Vilma Piibemaniga. Ja siin ma nüüd istun ning püüan siluda kausta kaasi sirgeks. Vaikse nukruse ja sooja huumoriga on sellesse oma laste jaoks üles tähendatud mälestusi Artur Alliksaare isapoolsest perekonnast: vanaemast-vanaisast, nende 14 lapsest, laste abikaasadest, elukaaslastest, lastelastest ja lastelastelastest. Vilma Piibeman on oma kuulsa sugulase üle silmanähtavalt uhke. Tema raamaturiiulis on kõik Artur Alliksaare teosed, sahtlis ümbrikus aga õhuke patakas luitunud perefotosid, enamiku tagaküljele hoolikalt üles tähendatud, millal pilt on tehtud ja kes sellel on. Värisevi käsi küünitan riiulilt võtma Alliksaare vanaema-vanaisa suurt kuldpulmapilti, mis uhkelt raamituna seisab Vilma toakeses aukohal. Olen liigutatud. Kui üritan juba teab mitmendat korda pobiseda, et suhtun mulle usaldatud väärtustesse hoolikalt ja tagastan esimesel võimalusel, välgatab vanaproua silmis kuratlik tuluke: “Aitab, aitab, mis te muudkui korrutate. Ma usun teid.” Autor

Artur Alliksaare elust


13

Lepiku talu Pudiveres

Ta on kui kodu, kuhu ihkad, kui oled väisand kaugeid maid. Diletandi mõtteid vabavärsist

Lepiku talu oli 20 vakamaa suurune kandimehekoht, mille Artur Alliksaare vanaisa Jaan Alnek võttis 20. sajandi alguses Lustivere mõisalt rendile, tasudes maakasutuse eest tööga: suvel-sügisel peamiselt heinateol, viljalõikusel ja kartulivõtul, talvel vooris käies. Kui pojad hakkasid kaela kandma, siis saadeti nemad mõisatöödele, vanaisa ise jäi kodutalu juurde toimetama. Eesti Vabariigi ajal osteti talu päriseks, 1920. aastate keskel ehitati uued hooned. Avaras eluhoones paiknesid kolm tuba, suur köök ja veranda. Karjalauda ehitamiseks andis vanematele raha jõukaim poeg Jaan. Laudas oli viis lüpsilehma, latrites kaks hobust.

Artur Alliksaare elust


14

Tallinna-Tartu maanteel sadakond meetrit pärast Puhu risti juhatab teeviit Lustivere poole. Paari kilomeetri järel hargneb tee kaheks. Parempoolse tee alguses on Lepiku talu. Ikka samas kohas, aga aastakümnete jooksul vanemaks saanud ja muutunud. --Vanaema oli keskmist kasvu ja tüse, veel vanuigi peente näojoontega. Tal oli kena hääl ning pidude ja pühade, eriti jõulude aegu õhutas ta kõiki laulma, lauldes ise nii loomulikult teist häält. Julgen öelda, et ta oli omamoodi snoob. Mäletan ta läikivaid siidrätikuid ja kirevate triipudega villast õlasalli. Talle meeldis külas käia ja külalisi vastu võtta. Vanaisa oli keskmist kasvu, pigem kõhnapoolne. Kui ta poegadel kippus kenas keskeas liigseid kilosid juurde tulema, siis tema oli ikka ühesugune, enne surma veel üsnagi väike ja kõhn. Ta oli pikaldase ütlemisega. Seltskonnas oli ta pigem kuulaja ja muheleja kui rääkija. Aga kui lõpuks suu lahti tegi, siis pani asjad paari lausega paika. Ma arvan, et ta oli väga tubli töötegija. Vilma Piibeman

On raske vaikida ja laulda mul


15

Artur Alliksaare vanaisa Jaan ja vanaema Juuli Alnek (neiupõlvenimega Pahla) abiellusid 1889. aastal. Perre sündis kümme poega ja neli tütart. Kaksikutest tütardest suri Liide 3-kuusena ja Iida 4-aastasena, vanim poeg Aleksander suri 15-aastasena. Poeg August hukkus Eesti sõjaväes. Seda surma ümbritses raske vaikus. Vendadeõdede laste kõrvu ulatusid vaid kuuldused enesetapust ja kirjast, milles armastatud Kusti olevat nimetanud end pere mustaks lambaks. Vanematel tuli matta veel kaks poega: Artur Alliksaare isa Robert ja temast 15 aastat noorem Paul. Jaan ja Juuli olid tegusad, vitaalsed ja elurõõmsad inimesed. Vanaema Juuli suri 1953. aastal 84-aastasena, vanaisa Jaan kaks aastat hiljem 91-aastasena. Mõlemad on maetud Põltsamaa kalmistule. Pojad omandasid väärikad ja asised ametid. Artur Alliksaare isa Robert töötas Tartus raudteel rööpaseadjana, kaks aastat noorem Johannes Tallinnas tselluloosi- ja paberivabrikus. Kaksikud Martin ja Jüri paistsid silma käeosavusega: Martin oli hinnatud kingsepp, Jüri aga maaler, kes vabal ajal maalis oma lõbuks soemüüridele, ahjupottidele ja lõuendile naivistlikke pildikesi. Noorim poeg Nikolai pidas Põltsamaal sepa ametit, temast aasta vanem Paul läks lähedal asuvasse Tõrenurme külla Polutski tallu koduväiks. Kõige jõukamal järjel oli vanaisa järgi nime saanud Jaan, vanuselt kolmas poeg peres. Temale kuulus Põltsamaal uhke toidu- ja pudupood, mis asus punastest tellistest majas. Maja seisab siiani keset linna. Selles müüdi “kõike alates jalanõudest ja lõpetades raua ja petrooleumiga tagumistes ruumides. Ka toiduaineid müüdi. See oli mõnus pood, kus kundesid koheldi lahkelt ja kenasti. Eriti põnev oli minna läbi poeruumide kitsast ja poolpimedat treppi mööda teisele korrusele, kus oli onu ja onunaise elukorter. Kõigepealt tuli vastu väga suur köök, mille pliidiosa oli eraldatud sirmiga. Köögist läks uks sahvrisse, kus leidus alati head ja paremat, sügisel lõputult purke vekitud puuviljadega”, mäletab Vilma Piibeman. Jaani ainus laps, poeg esimesest abielust suri paari nädala vanusena ning nõnda abistas ja toetas ta jõudumööda oma vanemaid, vendiõdesid ja nende lapsi.

Artur Alliksaare elust


16

Onu Jaan oli rahuliku olekuga ja pikaldase astumisega. Tema natuke paksemast rahakotist jätkus ka teistele, kes abi vajasid. Ta aitas oma isa hoonete ehitamisel, samuti minu isa poe avamisel Lustiveresse. Ta oli ka minu üks ristiisa. Kui olin viieaastane, avas ta mulle pangaarve. Siis aga tuli 1940. aasta ja kõik kadus. Viimasel hetkel välja võetud raha eest sain jalgratta. Ja oligi kõik. --Tädi Marta oli elurõõmus talitaja-toimetaja, naeruhimuline mälestuste heietaja ja naljaarmastaja. Polnud suu peale kukkunud. Niikaua kui teda mäletan, on ta ikka olnud meie esivanemate talu perenaine ja hea haldjas. Ja ikka säristas ta pannil pekki, lõi rohkesti mune peale ja tõi kannuga külma piima. Vilma Piibeman

On raske vaikida ja laulda mul


17

Kahest ellujäänud õest vanem, Senni (Ksenja) töötas Jaani poes äriteenijana. Kui Artur Alliksaare ema haigestus vähki, käis Senni neil Tartus abiks. Ta ehitas koos vend Jaaniga Põltsamaale Tallinna maantee äärde suure, kahe korteriga elumaja, milles teised õed-vennad ja nende lapsed said vajadusel peavarju. 1940. aastate lõpus maja natsionaliseeriti. Nõukogude ajal töötas Senni kohalikus konservitsehhis. Oma elu viimased aastad veetis ta õde Marta peres. Jaan sai tööd koondises, kus tegeldi metallitööga. Lisa teenis ta kingsepana, oskas isegi saapaid meisterdada. Pere pesamuna Marta sidus oma elu Lepiku taluga. Kui nõukogude võim ärastas vanaemalt ja vanaisalt maad ja loomad, tohtis pere kodus edasi elada. Marta võttis vähehaaval majapidamise üle ja pidas talu koos noorima poja Juhaniga ka pärast selle tagastamist taasiseseisvunud Eestis. Vennad olid uhked eesti mehepojad. Vilma Piibeman nimetab kõige kenamaks kord salapärast, varalahkunud Augustit, kord noorimat poega, tõmmut ja tumedate juustega Nikolaid, kord jälle Alliksaare isa, “pikemat, mehelikult kena välimusega” Robertit. Alliksaarte meesvägi kaldus tüsedusele, oli naiste-, napsi- ja naljalembene. Veel vanuigi olla vanaema Juuli, kui vanaisa ei soovinud temaga koos lastele külla sõita, nähvanud: “Tean küll, sul on teised naised!” Kõige suurem lõuapoolik lobisemishimuliste vendade-õdede seas oli Alliksaare isa Robert. Hiljem, juba varases noorukieas võttis naerutaja pearolli üle Artur, kes tihti etendas hetkeolukorrast inspireeritud sketše, mis pilasid mõnda pereliiget ja panid kõik naerust vappuma. 1930. aastate keskpaigaks oli nimede eestistamine jõudnud haripunkti ja Roberti eestvedamisel valiti Alneki asemel uueks perekonnanimeks Alliksaar. Kaks venda, Martin ja Paul, jätsid alles vana nime. Robert, tema naine ja lapsed said Alliksaare nime Tartu perekonnaseisuameti otsusega 17. juunil 1936, vaid paar nädalat enne pereema surma. Nende elukohaks on otsusel märgitud Tartu, Kesk-Kaar 61, korter 11. Marta suri 1998. aastal, pärast seda talu müüdi.

1 EAA f 2022, n 2, s 386.

Artur Alliksaare elust


Nüüd on mu esivanemate talu võõraste käes. Aga mälestus jääb: sealne avarus, roheline õuemuru, kevadised sirelid ja tädi Marta seismas trepi peal, alati naerusuine ja rõõmsameelne. Vilma Piibeman

Keskel on kuldpulmapaar: 75-aastane vanaisa Jaan ja temast viis aastat noorem vanaema Juuli. Vanaisa kõrval istub noorem tütar Marta, kelle süles on poeg Jaan ja kõrval abikaasa Johannes. Poeg Juhan, kellest saab hiljem Lepiku talu peremees, pole veel sündinud. Artur Alliksaare isa Robert seisab vanaisa selja taga. Temast vasakul seisab tema teine naine Juuli, paremal noorim laps Artur, kes on sellal 16-aastane, ning tütred Leida ja Ella. Roberti kasupoeg Gunnar (Juuli poeg) istub esimeses reas keskel. Tagumises reas paremalt teine on Põltsamaa poodnik Jaan, kelle juures veetis oma viimased eluaastad Arturi isa. Ka luuletaja viibis seal tihti. Vilma Piibeman koos õde Ainoga on esimeses reas. Vilma istub vasakul. Foto Vilma Piibemani kogust


19

Vabaduse loojangul – pilt ühest kenast suvepäevast

On soe ja sädelev kui vaselõige see suve viimne viibe igas puus. Hilissuve päev

Vanaema ja vanaisa kuldpulmapidu peeti 1939. aasta suvel. Päev oli ilus ja päikesepaisteline, kõikjal lõhnasid joobnustavalt jasmiinid. Jumalateenistusel Põltsamaa apostliku õigeusu kirikus laulatati vanavanemad teist korda. Hiljem tehti fotoateljees suur perepilt. Fotograafil võttis tükk aega, et elevil ja kirevat seltskonda korralikult kaadrisse saada. Pärast pildistamist sõideti isakoju tellitud bussidega. Taluõuel heisati pidulikult sinimustvalge lipp. Lipp ja varras olid laste kingid vanematele kuldpulmapäevaks. Veel kingiti kaks tugitooli, seljatugesid kaunistamas hõbeplaadid, millele graveeritud kuldpulma kuupäev ja õnnitlus. Pikad lauad olid kaetud kaskedega ehitud küüni, rahvast oli palju. Muu hea-parema seas pakuti, nagu alati pidude ajal, vanaema Juuli pruulitud tumedat vahutavat õlut ja koos tütre Martaga küpsetatud suuri, erilise maitsega saiu. Söödi, joodi, peeti kõnesid, mängiti lõõtspilli ja tantsiti.

Artur Alliksaare elust


20

Aeg, vahemaa ja surm on näivus vaid Laskumine

Aeg kolletab me unelmatesalud ja katkestab me kiindumusterea. Neis mälestustes pole kahetsust

Kuldpulmapäev jäi Alliksaarte viimaseks suureks ühiseks peoks. Vene vägede sissetung, nõukogude korra kehtestamine, sõda ja sellele järgnenud repressioonid laastasid perekonda kõvasti. Talu maad ja loomad riigistati. Jaanilt võttis nõukogude võim nii maja kui ka kaupluse, Kaarlilt kaupluse Lustiveres. Arturi isa Robert suri 1945. aastal südametõppe, Paul tapeti aasta hiljem. Pauli naine ja lapsed küüditati 25. märtsil 1949 Siberisse. Artur Alliksaare vangistamine 1950. aastal katkestas tema keerulised, kaksipidised suhted isapoolsete sugulastega peaaegu täielikult. Kui ta 1958. aastal Eestisse tagasi tuli, olid vanavanemad juba surnud. Elavate hulgast oli lahkunud ka kasuema Juuli, kes suri vähki. Pole teada, kui palju Alliksaar pärast naasmist üldse oma sugulastega läbi käis. Jaani kolmanda naise Hilda sõnul olevat Artur onule ikka uusaastakaarte saatnud ja veel haiglastki kirjutanud, et teda “vaevab parandamatu haigus”. Kas ja kuidas onu Jaan kirjadele vastas, pole Hilda meenutanud2. Ühistele koosviibimistele Lepikul Arturit siiski kutsuti. Kirjandusmuuseumis säilitatavate paberite hulgas on kaks sünnipäevakutset.

2 Helle Kull: Artur Alliksaar ja Jõgeva rajoon. Punalipp 31.03.1984.

On raske vaikida ja laulda mul

alliksaar_sisu