Issuu on Google+

ÕIGE AEG ON ÕPPIDA ETKA ANDRAS ERILEHT

Elukestev õpe mõtte- ja eluviisiks! EN E K Ä P P ETKA Andras juhatuse esimees

E

lukestev õpe, sealhulgas täiskasvanuharidus, on tõsine väljakutse iga inimese ja riigi jaoks. Seda nii Eestis kui ka teistes riikides. Edukaks toimetulekuks üha kiiremini muutuvas maailmas on vaja pidevalt juurde õppida, teha seda teadvustatult ja sihikindlalt. Oluline on ka õpitut igapäevaelus rakendada. Kui veidi mõelda, siis tegelikult me ju õpimegi iga päev – oma kogemustest, erinevatest olukordadest, internetist, raamatutest. Kui palju me aga seda teadvustame? Kas oleme oma õppimise eesmärgistanud? Kas õppimine on teiste poolt tunnustatud? Ja mis peamine – kas oleme valmis õppima kogu elu? Euroopa Liidus hinnatakse täiskasvanuhariduse iseloomustamisel olulise indikaatorina elukestvas õppes osalemise määra. See näitaja iseloomustab peaasjalikult 25–64-aastaste suhtumist pideva enesetäiendamise vajadusse ja ka täiskasvanuhariduse üldist kättesaadavust. Hea meel on tõdeda, et meil on neid täiskasvanud inimesi aina rohkem, kes ei pea õppimist pelgalt noorte pärusmaaks. Eesti täiskasvanud õppijate osatähtsus on ületanud juba 12% kogu vanuserühmast, mis on suur edasiminek paari aasta tagusega võrreldes. Elukestva õppe tarvilikkusest kõneldes on esiplaanil vajadus inimeste tööalase toimetuleku, kvalifikatsiooni tõstmise ja ümberõppe järele. Ka eestlaste jaoks on uuesti koolipinki istumise peamiseks põhjuseks diplomi või kutsetunnistuse saamise vajadus. Eespool mainitu kõrval toetavad täiskasvanuharidus ja elukestev õpe ka mitmeid muid väärtusi, olgu selleks huvitegevus, lapsevanema roll, enda tervis või osalus ühiskonnaelus. Teisisõnu – õppida saab nii selleks, et paremini töötada, kui ka selleks, et paremini elada. Ideaalis võiks igaühel meist olla soov ja tahe terve oma elu õppida. Täiskasvanute õpitee innustajana teeb Andras selgitustööd selleks, et oleksime elukestvad õppijad. Ehkki õpisoov ja -motivatsioon on eelkõige õppija enese asi, peaks täiskasvanud inimeste õppimise eest hea seisma rohkem osapooli – riik, vabaühendused, tööandjad ja omavalitsused. Inimeste teadlikkuse kasvu õppimise tähendusest toetavad õppijate edulood, eeskujud ja näited reaalsest elust, mida oleme rohkesti kasutanud. Igal aastal esitatakse täiskasvanud õppija nädala (TÕN) raames tunnustamiseks neljas kategoorias ligi 150 õppijat, koolitajat, organisatsiooni ja omavalitsust. Tunnustuse saanud õppijate lood julgustavad töö kaotanud inimesi ja annavad enesekindlust õpingute jätkamiseks või taasalustamiseks. Leidub palju näiteid, mil töötust on saanud ettevõtja. Nende inimeste edulood innustavad ja toetavad neid, kel endil enesekindlusest puudu jääb. Õp-

XVI täiskasvanuhariduse foorum 19.11.2012.

pijate lood on tõenduseks, et paljudele on otsus õppida avanud elus täiesti uusi võimalusi ja aidanud jõuda eneseteostuseni. Õppimisvõimaluste parema kättesaadavuse eesmärgil korraldab Andras koostöös haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonnaga piirkondlikke foorumeid, mõttekodasid, ümarlaudu ja teabepäevi. Oktoobris kuues maakonnas toimunud mõttekodades «Kuidas teha täiskasvanuharidus enam nähtavaks ja kättesaadavaks» osalesid täiskasvanuhariduse erinevad osapooled – koolitajad ja õppijad, omavalitsuste, vabaühen-

ÕPPIMINE AITAB! Väljapääsu otsimiseks näiliselt katastroofilisest olukorrast, mille tõi kaasa ühe monofunktsionaalse asula suurettevõtte enamiku töötajate koondamine, hakkasime korraldama koolitusi ja õppepäevi. Selleks kaasasime terve kogukonna ning lõime eeldused edukamaks tööturul kandideerimiseks.

E N E TÄ H T, Lavassaare vallavanem

duste, tööandjate, töötukassa ja maavalitsuse esindajad. Mõttekodades arutleti maakonna koolitusmaastiku teemal, räägiti nii valdkonna koordineerimisest kui ka rahastamisest. Kõigis mõttekodades ilmnes soov arendada koostöövõrgustikku ning selle kaudu teha täiskasvanuhariduse valdkonda nähtava-

maks, tähtsustades täiskasvanute õppimist ning tutvustades õppimisvõimalusi. Täiskasvanuhariduse teabepäev toimub 29. novembril, uue aasta alguses jätkuvad piirkondlikud ümarlauad.

UUE ÕPPIMINE EI TÄHENDA VALDKONNA VAHETAMIST

• 1991. aastal asutatud mittetulundusühing

Ratsionaalset seletust õppima minemisele mul ei ole – ma ei seosta õppimist otseselt uue tööga, ei plaani vahetada valdkonda. Teisalt on minu huvi sotsiaaltöö vastu puhas konjunktuurlus! Isegi Getter Jaani teab, et me kõik saame vanaks ja meid ümbritsev maailm muutub peagi tundmatuseni. Me kõike elame kauem ja see elamine vajab korraldamist. Ja küllap see siis kunagi selgub, kas neid teadmisi läheb mul vaja teiste või enda abistamiseks. Lisaks veel akadeemiline õhustik, seda kodus raamatuid lugedes tunda ei saa.

URMA S VA I N O, ajakirjanik, õpib Tallinna Ülikoolis sotsiaalteadusi

Tänan kõiki koostööpartnereid ja vabatahtlikke, kes elukestva õppe edendamisele on kaasa aidanud. Andras annab oma igapäevategemistega ka tulevikus panuse elukestva õppe parema käekäigu heaks.

EESTI TÄISKASVANUTE KOOLITAJATE ASSOTSIATSIOON ANDRAS • ühendab täiskasvanute koolitajaid ja koolitusasutusi • tegeleb elukestva õppe populariseerimisega erinevate teavitustegevuste kaudu • koordineerib täiskasvanud õppija nädala (TÕN) üle-eestilise võrgustiku tegevusi, mille vabatahtlikkuse alusel tegutsevad tugigrupid on kõigis maakondades ja Tallinnas • korraldab TÕNi, mille eesmärgiks on inimeste teadlikkuse kasv elukestvast õppest ja õppijate arvu suurenemine • korraldab täiskasvanuhariduse foorumit, et suurendada laiema avalikkuse huvi täiskasvanuhariduse vastu ning arendada valdkonna osapoolte ja ametkondade vahelist diskussiooni • koordineerib täiskasvanud õppijate liikumist, mille eesmärgiks on hooliv ja õppimise kaudu kestma jääv Eesti ühiskond • on täiskasvanute koolitaja kutse andja alates 2004. aastast, praeguse seisuga on Eestis 363 kutselist täiskasvanute koolitajat • toetab täiskasvanute koolitajate professionaalset arengut erinevate koostöövormide kaudu – koolitused, töötoad, meistriklassid, sümpoosionid, seminarid, konverentsid WWW.ANDRAS.EE


2 • 30 november 2012

ÕIGE AEG ON ÕPPIDA

Teadmised ja oskused paremaks eluks HELI A RU

maluste rakendamist õppetöös ja teooria paremat sidumist praktikaga.

haridus- ja teadusnõunik Eesti esinduses OECD ja UNESCO juures

P

õhjamaade kogemus näitab, et madala kirjaoskuse tasemega inimeste suhteliselt suur osakaal ühiskonnas on probleem, mida ehk ei osata näha, ilma et mõni uuring sellele selgelt osutaks. Rahvusvaheliselt on enam kui 20 aasta jooksul tehtud uuringuid, et selgitada välja täiskasvanud inimeste kirjaoskus. Seejuures ei peeta silmas mitte võimet vigadevabalt kirjutada, vaid pigem oskust lugeda ja loetut mõista. «Tean ja oskan» nime kandev täiskasvanute pädevuste uuring, milles Eesti tänavu esimest korda osales, on suurema haardega kui varasemad sarnased uuringud, kaasates 16–65-aastasi inimesi 25 riigist. Uuringu tulemuste järgi hakatakse hindama riikide konkurentsivõimet – saame teada, kui head on meie oskused ja teadmised võrreldes maailma arenenud riikidega. On riike, kes varasematel aastatel on sarnaste uuringute tulemustele tuginedes algatanud uusi projekte. Näiteks Soomes kutsuti uuringu järel ellu NOSTE nime kandev programm, kus tähelepanu all põhikooli lõpetamise järel edasistest õpingutest loobunud 30–59-aastased. Programmis osalejatele pakuti tasuta võimalusi kutsekvalifikatsioonide omandamiseks ja ITkoolitusteks. Aastatel 2003–2009 parandas programmi abil oma kvalifikatsiooni 25 700 inimest, mis oli ca 7 protsenti sihtrühmast. Algne eesmärk oli mõnevõrra kõrgem, kuid samas tuleb mõista, et tegemist on keerulise sihtrühmaga ja kiireid tulemusi ei maksa oodata. Milliseid tulemusi Eesti uuringust oodata võib, on raske öelda. Keskharidusega inimeste osakaal on meil suur, mis annab kindlust, et tulemused ei tohiks halbu üllatusi valmistada. Samas, OECD haridusjuhtide ettekannetes rõhutatakse seoseid oskuste ja tööülesannete keerukuse vahel. Nende inimeste oskused, kes täidavad keerulisemaid ülesandeid, on kõrgemad ka siis, kui töötaja formaalne haridustase on madalam. Teisiti öeldes – kui inimene on formaalselt kõrgharidusega, kuid täidab enamasti lihtsaid ülesandeid, siis tema oskused «amortiseeruvad» ning vastupidi – keskharidusega nupumehe oskused võivad osutuda paremaks, kui ta töötab professionaalseid väljakutseid pakkuvas keskkonnas. «Tean ja oskan» uuringu tulemused avalikustatakse tuleva aasta oktoobris. Selleks et riigid saaksid asjakohaselt reageerida uuringu tulemustele, on OECD tänavu kevadel välja pakkunud soovituste paketi, mille koondnimetuseks on oskuste strateegia.

Ettevõtete võimalused

OECD oskuste strateegia

OECD oskuste strateegia lähtub arusaamast, et teadliku poliitikasuunamise abil on võimalik ühiskonnas välja arendada õiged pädevused. Need omakorda toovad kaasa parema elu – heaolu ja tasuvama töö. Strateegias lähtutakse arusaamast, et palju koolitatud inimesi ei tekita majanduses automaatselt suuremat jõukust ja tootlikkust. Haridus- ja koolituspoliitika peaks olema tugevalt seotud riigi tööstuspoliitika kujundamisega, aidates riigil väärtusahelas ülespoole liikuda. Haridus ja koolitus pole ainult haridusministeeriumi ülesanne. Õigete oskuste omandamise toetamine; võimaluste loomine, et kvalifitseeritud inimestel oleks võimalik oma teadmisi ja oskusi töötu-

Milliseid tulemusi Eesti uuringust oodata võib, on raske öelda.

rul rakendada ning töötajate pädevuse efektiivsem ärakasutamine – need ülesanded eeldavad nii ministeeriumite kui ka ettevõtete ning haridus- ja koolitusasutuste koostööd. Eri riikide andmed näitavad, et teadmised ja oskused on hinnas. Majanduskriisi ajal oli kõrgema haridustasemega inimestel väiksem tõenäosus töötuks jääda. Rääkimata sellest, et kõrgem kvalifikatsioon tähendab tavaliselt ka paremat sissetulekut. See seaduspära ei muutu ka tulevikus. Enamgi veel – tehnoloogia areng tingib ka lihtsama töö tegijale praegusega võrreldes suuremad nõudmised, sest rutiinne manuaalne töö automatiseerub ning ka lihtsamad tööülesanded nõuavad masinate juhtimise oskust. Ühiskondade vananemine, nutikate aparaatide järjest tähtsamaks muutuv roll meie elus, uue meedia võimalused ja maailma eri osade suurenev sõltuvus üksteisest – kõik see tähendab muudatusi õppimis- ja õpetamisprotsessis. Traditsiooniline suhtumine, et «õpitakse koolis ja noorelt» ning et kõige vajaliku teada saamiseks piisab, kui seda lihtsalt entsüklopeediast kontrollida, on oma aja ära elanud. 21. sajandil otsitakse vastuseid valdavalt internetist ning otsinguprotsess pole selline nagu vanasti – mida rohkem veebiavarustesse kaevuda, seda enam on vaja võime-

kust, et hinnata, mida loetu tähendab ja kui usaldusväärne see info on. Selle sajandi kirjaoskuse all tuleb mõista inimese võimekust ja huvi identifitseerida, mõista, interpreteerida, luua ning ühendada uusi teadmisi. Seda tuleb üha sagedamini teha ka kolleegide jaoks, kes töötavad teistes riikides. Eelnev ei tähenda, et nõuded erialateadmistele väheneksid. Kuid eduks on vajalik ka distsipliinideülene kompetentsus, valmidus olla avatud uuteks lähenemisteks. Need muutused on nii suured ja põhimõttelised, et loomupäraselt konservatiivsel haridussüsteemil on raske end kiiresti kohandada. Samas on see vältimatu, kui soovime ajaga kaasas käia. Ennekõike tähendab see muudatusi õppemeetodites, uute tehnoloogiliste või-

Suhtumise muutmist pole tarvis ainult haridussüsteemis, vaid ka ettevõtjate hulgas.

Muutuv maailm tingib paratamatult vanade tõekspidamiste ülevaatamise ning uue tasakaalupunkti otsingu. Seda ka valdkondades, mille käsitlus kipub Eestis tihti emotsionaalseks – näiteks võõrtööjõu kaasamine, mis on üks oskuste strateegias käsitletud teemasid. Võib märgata, et Eestis muutub üha valjemaks ettevõtjate soov kasutada rohkem välistööjõudu. Piisavalt pole seni näha olnud aga ettevõtete soovi kasutada ära juba kohalikke olusid tundvaid potentsiaalseid töötajaid – Eestis õppinud välisüliõpilasi. Kõige lihtsam oleks seda teha praktikakohtade pakkumise kaudu, mis aitab leida oma ettevõtte jaoks parimad töötajad. Paraku on praktikakohtade vähene pakkumine noortele Eestis süsteemsem probleem. Praktikakogemust, mis mujal on tihti noorte koolist tööellu ülemineku edukuse võti, võimaldatakse meil vähestele õppuritele. Suhtumise muutmist pole tarvis ainult haridussüsteemis, vaid ka ettevõtjate hulgas. Rohkem ettevõtteid peaks pakkuma kvaliteetseid praktikakohti ning riigi loodav tegevuskeskkond seda ka soosima. Samuti peaksid ettevõtete esindajad olema aktiivsemad, et õppeasutustega koostöös selgitada, milliseid teadmisi ja oskusi konkreetsel elualal tulevikus vajatakse. Töötajaid on vaja teadlikumalt ja targemalt juhtida, see tooks kaasa suurema tootlikkuse. Sotsiaal- ja tööturupoliitika toetav roll

Teadmiste ja oskuste parem ärakasutamine on kinni ka praktilistes küsimustes – kas väikelaste vanematel on töö ajal kasutada lasteaiakoht või kas varasema pensionile mineku vältimiseks on olemas sobilikud töökohad vanemaealistele. Samuti see, kas mitteaktiivsete töötajate puhul on teada nende tööturult eemaloleku põhjused ning neid abistatakse takistustega hakkamasaamisel või kas elukestvas õppes on olemas ümber- ja täiendusõppe võimalused. OECD oskuste strateegia on soovituste pakett riikidele, et targemalt ära kasutada oma elanike teadmisi ja oskusi. Igal riigil tuleb leida kohalikele oludele vastav lähenemine, kuid võtmesõnadeks on poliitikakujunduse põhinemine andmetel ning valitsuse tasemel koordineerimine kokkulepitud eesmärkide elluviimiseks. Eestil on võimalus kaaluda koostööd OECDga saamaks tuge meile kõige sobivamate meetmete väljatöötamiseks, et elanike teadmised ja oskused tooksid kaasa suurema jõukuse ja parema ettevõtete tootlikkuse. Valitsusasutused on asunud seisukohale, et ootame kõigepealt ära uuringu tulemused. See annab meile võrdleva pildi Eesti seisust võrreldes teiste riikidega ning võimaldab paremini prioriteete seada.

Tallinnas on palju võimalusi õppida terve elu

V

õrgustiku põhimõttel töötav ETKA Andras ühendab maakondlikke täiskasvanud õppija nädala (TÕN) koordinaatoreid, kes infot vahetades ja teavitustööd tehes elukestva õppe ideed ja võimalusi oma piirkonnas tutvustavad. Tallinnas eelkõige just TÕNi raames täidab oma

rolli Tallinna haridusameti üldharidusosakonna juhataja Viivi Lokk. «Tallinnal on Andrasega tihe koostöö juba üle kümne aasta,» räägib Lokk. Mitmetasandiline koostöö puudutab nii elukestva õppe programme kui ka näiteks koostööd täiskasvanute gümnaasiumite kaudu. «Andras kui täiskasvanute koolitajate organisat-

sioon on seotud täiskasvanute gümnaasiumite õpetajate ja direktoritega, kuna nemad tegelevad just täiskasvanute koolitusega.» Suurim koostöö on siiski TÕNi ulatuses. Mõneti võibki öelda, et TÕN on täiskasvanuhariduse ja elukestva õppe toonud Tallinnas põhjalikuma tähelepanu alla.

Viivi Lokk möönab, et elukestev õpe puudutab väga erinevaid ameteid ja organisatsioone. «Kõige olulisem on teadvustamine, et elukestev õpe ja täiskasvanute haridus ei ole ainult konkreetsete organisatsioonide pärusmaa, vaid seda teemat tuleb käsitleda laiemalt,» leiab Lokk. Viivi Lokk innustab uurima õppimis-

võimaluste ja huviringide kohta nii Tallinna haridusametist, linnaosavalitsustest kui ka konkreetsetest haridusasutustest. «Kel huvi, see küll infota ei jää,» on Lokk kindel, soovitades kindlasti külastada ka Tallinna kodulehte, kus samuti elukestva õppe kohta infot saab. Vaata lisa: www.tallinn.ee


ÕIGE AEG ON ÕPPIDA

30 november 2012 •

3

Õppida pole kunagi hilja! K A D RI P EN J A M

E

lu on täis keerdkäike ning kunagi pooleli jäänud õpingute jätkamine vajab tahtejõudu ja lähedaste toetust. Aasta õppija 2012 eripreemia saanud Jaanika Kogri räägib, kuidas jätkata haridusteed ja viia kunagi katkenud õpingud lõpusirgele. Nelja lapse ema Jaanika on üks neist, kes suutnud pere ja muude tööde-toimetuste kõrvalt lõpetada õpingud, mis kunagi pooleli jäid. Usina naise sõnul nõudis õppimine küll lõivu pere ajast ja eelarvest, kuid rõõm lõputunnistusest on seda väärt. Soov hoida kätt elu pulsil

Sillamäe linn – aasta koolitussõbralik omavalitsus 2012 K ADR I P E NJA M

A

asta koolitussõbralikumaks omavalitsuseks pärjati sel aastal Sillamäe linn. Uurisime, kuidas aidatakse selles linnas kaasa arengu- ja õppimisvõimalustele ning miks püütakse kohalikele inimestele anda maksimaalselt võimalusi end arendada. Tiina Kasema, Sillamäe linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja sõnul ollakse Sillamäel arvamusel, et kõik saab alguse linnas tegutsevatest mittetulundusühingutest ja asutustest, kes elavdavad kohalikku elu koolituste ning ühisürituste kaudu. Seepärast püütakse ettevõtlikele inimestele igati toeks olla, pakkudes neile nii majanduslikku abi kui head nõu. Huvitegevus liidab

«Sillamäel ollakse huvitatud, et kohalikud inimesed näeksid kodukandis perspektiivi ning leiaksid rakendust neile meeldivas valdkonnas. Toetame nii huviharidust kui täiskasvanute õpet. Sillamäe linna huvikoolid pakuvad täiskasvanutele muusika-, kunsti- ja tantsuõpet. Linnavalitsuse istungitesaali on samuti võimalik kasutada koolitusteks ning hallatavatest asutustest koolitustel osalejatele on linnavalitsuse poolt tasuta transport,» selgitab Tiina Kasema. Aktiivselt korraldatakse Sillamäel oktoobris täiskasvanud õppija nädalat (TÕN). «Meil toimuvad ka regulaarsed ettevõtmised ja koolitused nii hallatavates asutustes kui MTÜde poolt,» räägib Kasema. «Täiskasvanute huvi on jätkuvalt kasvav, eriti

soovitakse täiendada oma teadmisi käsitöö ja kunsti alal.» Kasema kinnitab, et huvi loova tegevuse vastu on suur. «Linnavalitsuse esindajad on osalenud maakondlikel üritustel ja aidanud neid läbi viia, näiteks Tartu Ülikooli Narva Kolledži päev koostöö edendamiseks, mille tulemusel on kaalumisel koostöölepingu sõlmimine praktikabaasina,» loetleb Kasema silmapaistvamaid saavutusi sidemete loomisel. Õppuritele tullakse igati vastu

Tiina Kasema sõnul on linnavalitsus igati tulnud vastu täiskasvanud õppijale – võimaldanud võtta õppepuhkust õppijale vajalikul ajal ning maksnud õppepuhkusel olijatele keskmist töötasu. «Ametnikke on suunatud keeleõppesse, sest meie linna jaoks on oluline eesti keele heal tasemel omandamine,» kinnitab Kasema, lisades, et TÕNi raames on toimunud kohtumised maakondliku koordinaatori ja teiste omavalitsuste esindajatega koostöökogemuste eesmärgil. Lisaks on Sillamäe linnavalitsus võimaldanud koolitatavale õppepuhkuse õppesessioonide või kursuste ajal, püüdes nõnda tagada ladusa õppimise ja tulemusrikkama töötamise. Kasema lisab, et täiskasvanud õppijaid tunnustatakse Sillamäel erinevate tunnustussüsteemide kaudu. Samuti tõstetakse esile koolitajaid, kes õppimiseks võimalused loovad. Loomulikult tuleb tänusõnad öelda kõigile entusiastlikele ning oma tööd südamega tegevatele inimestele, sest ega seda tehta tänukirjade ja kiidusõnade pärast, vaid pigem ikka kodukoha ja oma inimeste arengule mõeldes.

Kutsekoolis masinõmbleja eriala õppinud Jaanika Kogri sõnul jäi kool pooleli nii tervise kui pisipere tõttu. Lapse kõrvalt suutis naine tol ajal küll kutseõppe lõpetada, kuid keskharidus jäi saamata. Vahepeal möödusid aastad, pere täienes ning lühiajaliselt sai töötatud siin ja seal, ent soov keskharidus omandada jäi kuhugi südamesoppi. 2009. aasta sügisel võttis noor naine end kokku ja asus taas koolipinki nühkima. «Sel korral oskasin õppimist väärtustada enam kui varem, sest õppisin enda, mitte õpetajate jaoks,» sõnab Jaanika, lisades, et tõuke uuesti õppima asuda andis kindlasti soov olla oma lastele eeskujuks ning olla tõsiselt võetav kaasarääkija kodukoha arengut puudutavates küsimustes. «Soovin, et kodukohas oleks hea elada. Kahjuks pean nentima, et tihtilugu on kuvand, mida paljulapseliste perede ja naiste kirjeldamisel kasutatakse, negatiivne. Olen naine, kes soovib, et tema häält samuti kuulda võetakse ning haridust omandanuna tunnen, et seda tehakse rohkem kui varem. Lisaks mõistan, et tänapäeval ei saa enam nii, et koolipingist tööellu astudes teed sama tööd kuni pensionini. Konkurentsis püsimiseks on vaja pidevalt juurde õppida ja end täiendada. Enesetäiendamine hoiab vaimu virge ja laiendab silmaringi. Õpin, et oma elu edendada.» Jätkamine nõudis otsustavust

Loomulikult ei möödunud ka Jaanika õpingud väikeste tagasilöökideta. Siiski tunnistab naine, et pere toetus oli see, mis rasketel hetkedel innustas edasi pingutama. Jaanika tänab siinkohal mõistvat peret ja sugulasi-sõpru, kellega suhtlemisele pidev ajaning rahanappus piirid seadis. Kolm korda nädalas sõitis naine Lõuna-Eestist 50 km kaugusele õppima ning ka kodus olles sai kodutöödest vaba aeg ninapidi raamatutes veedetud. Lõivu tuli võtta uneajastki. Jaanika sõnul on sellest ka armsaid mälestusi: noorim poeg kinnitas, et õpib samuti targaks ja käis raamatuga lasteaias. Nüüd on tal juba tähed selged ning lugemine ladus. Jaanika Kogri sõnul oli tal sel korral kindel tahe õpingud lõpetada, seepärast ei tekkinud kordagi mõtet loobuda. «Ei saanud ennast ega oma lähedasi alt vedada,» sõnab tarmukas naine, lisades, et peab ühtlasi tänama ka toetavaid klassikaaslasi ning õpetajaid, sest vaid üksteist toetades jõudsid tugevamad lõpuni. «Ja kui väsimus õppimistuju võttis, sai elukaaslasega rahvatantsu tantsides pea taas selgeks,» kin-

Jaanika Kogri soovitab poolelijäänud õpingud kindlasti lõpetada. FOTO: ERAKOGU

nitab Jaanika, et mehe tugi oli talle kõige tähtsam. Pingutamine tasub ära!

Kui uurin, mida soovitab Jaanika teistele, kes veel kahtlevad, kas suudavad ja jõuavad muu elu kõrvalt pooleli jäänud õpingud lõpetada, sõnab naine, et soovitada on alati kerge, kuid soovitust järgida raske. Eelkõige peab olema endal tahe alustatu lõpule viia. «Tegelikkuses on neid inimesi palju, kel puudub keskharidus. Põhjuseid, miks õpingud pooleli jäänud, ei tasu kritiseerida. Neile peab lähenema individuaalselt, sest kui noore elukogemuseta inimese elus puudub toetav suhtumine ja arusaamine, siis teebki noor

Taas õppima asumine polnud lihtne, kuid pere toetus aitab raskused ületada.

otsuse, mis on sel ajahetkel tema jaoks kõige õigem. Vajadus õppida on meis kõigis olemas, selgeks tuleb teha, kas teha seda elukoolis või ülikoolis.» «Olen arvamusel, et inimesele on vajalik mingisugunegi teadmistepagas, kust on siis vajalikul hetkel võimalik edasi minna. Minu jaoks on selleks praegu keskharidus. Me ei tea, mis suunas liiguvad seadused ja olmepoliitika, kuid lihtsamaks ilmselt ei lähe. Praegu tean, et pole vahet, kas lähen edasi õppima ja teadmisi omandama ühe, kahe, viie või koguni kümne aasta pärast, kavatsen õppida Eestis või mujal, enam pole mul takistusi, sest mul on baasharidus olemas. Loomulikult tean inimesi, kes tahaksid pooleliolevad õpingud lõpetada, kuid puudub selleks vajalik toetus ja mõistev suhtumine nii kodus kui väljaspool kodu. Peamisteks takistusteks raha, transpordi, lastehoiu teema, mis vajaks arutamist kõrgematel tasanditel. Olen arvamusel, et iga omavalitsus peaks olema huvitatud sellest, et kohalik rahvas oleks haritud, sest seda suurem on tööhõive ja laekub rohkem makse, mitte ei elata väljamakstavatest toetustest. Kas ja mida ise tulevikus edasi õpin, veel ei tea, kuid soovin kõigile eesmärgikindlust õppimisel, sest igaüks peab teadma, miks ta seda teeb!»


4 • 30 november 2012

ÕIGE AEG ON ÕPPIDA

Tiina Saar: madal enesehinnang takistab töö leidmist FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

P

ikka aega karjäärinõustajana tegutsenud Tiina Saar näeb endiselt palju probleeme, mis piiravad vanemaealiste inimeste karjäärivõimalusi. Samal ajal on aga hea meel tõdeda, et olukord samm-sammult paraneb. Nagu tavaliselt olema kipub, on igal probleemil vähemalt kaks poolt. Räägitakse, et vanemaealisi ei rakendata piisavalt ja tööandjate hoiakud on pigem tõrjuvad. Samas on pahatihti levinud ka vanemaealiste endi negatiivne hoiak, mis on seotud madala enesehinnanguga või teatavas «mugavustsoonis» olemisega kartuses oma senises elus muudatusi teha. Tiina Saar osales hiljuti karjäärinõustajana üle 50-aastastele korraldatud koolitusprogrammis. «Kohtasin kibestumuse noote, et vanemaealised oleks justkui tööturu konkurentsist väljas ja nüüd sunnitud ettevõtjaiks hakkama, kasvõi vastu tahtmist,» räägib Saar. Teisalt puudus neil inimestel paraku ka arusaam enda tegelikest oskustest – teadmistest, tugevustest, kogemustest. Kindlasti ei saa eelnevat aga üldistavalt näha. Tiina Saar on oma töös puutunud kokku väga paljude entusiastlike ja aktiivsete vanemaealistega. Nii mõnigi tundub elavat teadmisega, et nüüd ja tulevikus elavad inimesed vabalt sajaaastaseks ning seepärast on elukestev õpe ja karjäär enesestmõistetav. Peatume aga korraks sõnal «karjäär». Sellel on tihti veidi hirmutav kuvand, justkui puudutaks see eelkõige noori ja energilisi edasipürgivaid inimesi. «Karjääri definitsioon on rahuldustpakkuv eneseteostus koos arenemisega,» ütleb Tiina Saar. «Karjääri all ei mõisteta üksnes tööd. See on ka õpingute, hobide ja eraelu harmooniline sidumine tööeluga.» Saare sõnul on karjääri «tegemiseks» erinevaid võimalusi. Võib areneda oma ametikoha raames või samal tasemel ettevõttes horisontaalselt. Vertikaalse karjääri puhul võib rääkida arenemist vastutusrikkamatele ametikohtadele. Tiina Saar toob välja ka nn kaleidoskoopkarjääri, kus inimene on sidunud erinevad eneseteostuse osad üheks. «Olen avastanud hiljuti ka nn lumehelveskarjääri, kus õnnelikumad on inimesed, kes saavad ristata võimalikult palju erinevaid tu-

MIDA TEHA, ET LEIDA TÖÖD? • Tööandjad kardavad läbikukkumissündroomi. Igasugune aktiivsus tuleb kasuks. Seepärast võiks enne tasulise töö leidmist ka vabatahtliku tööga tegeleda. Nii saab uusi kogemusi ja värskeid mõtteid. Sugugi vähem tähtis pole ka uute tutvuste loomine, mis samuti aitab tulevikus tööd leida. • Väga palju on võimalik õppida raha kulutamata. Raamatukogud ja sealsed netipunktid on tasuta või väikese raha eest kättesaadavad. • Sageli on puuduseks inglise keele oskus. Kui inglise keeles on teatav baas olemas, tasuks internetis vaadata loenguid aadressil www.ted.com ning need endale sõnahaaval ära tõlkida. • Kindlasti tasuks lisaks töökuulutuste sirvimisele ja töötukassas nõu küsimisele ka professionaalse karjäärinõustaja poole pöörduda. Riigipoolne nõustamine on seejuures tasuta, eranõustajad pakuvad tasulist teenust. Pöörduda tasub siis, kui on tunne, et üksi ollakse ummikusse jooksnud. Karjäärinõustaja pakutav n-ö kõrvalpilk on alati hea ja avardav. Minu nägemust mööda võiks karjäärinõustamist palju rohkem olla ja inimesed seda ka enam kasutada. See aitaks leevendada karjäärinõustamise puudujääke, mis meil paraku olid ja ikka veel on haridussüsteemis. Vaata ka internetist: www.karjäärinõu.ee ALLIKAS: TIINA SAAR

gevusi, hobisid, huvisid ja omadusi ning see kokku moodustabki nende eneseteostusliku rolli.» Karjääri ei tohi suhtuda kuidagi pelglikult, mõeldes, et mis nüüd mi-

Nüüd ja tulevikus elavad inimesed saja-aastaseks, elukestev õpe on enesestmõistetav.

na… «Eluea pikenedes pikeneb ka aktiivne eluiga,» ütleb Saar, kelle sõnul pole üldse välistatud, et teostatakse end 75–85-aastaselt ja hiljemgi veel. «Kui hing on avar ning füüsis ja vaim heas seisundis, siis miks ei peaks aktiivselt elus osalema?» küsib Tiina Saar. Vanemaealiste tööhõiveproblemaatikaga on seotud ka tööandjad. «Siin tekib suur osa probleeme teadmatusest,» ütleb Saar, lisades, et riik saaks hirmude ja kartuste kummutamiseks veel palju ära teha. «Vanemaealiste kaasamise probleemi võib vaadata sama nurga alt kui mis tahes väiksema konkurentsivõimega tööealiste kaasamist – hirmud on suured, mida me tegema peame, mis on nende eripärad, millist kohanemist, ettevalmistust see nõuab, kus neid võiks kaasata,» loetleb ta.

Oluliseks peab Tiina Saar ka seda, et liialt vähe räägitakse nendest ametikohtadest, kuhu just vanemaealised hästi tööle sobivad. Väär on suhtumine, justkui sobiks vanem inimene töötama ainult muuseumites või teatris piletikontrollijana. «Eesti Filmi Sihtasutus koolitab näiteks humanitaarvaldkonna vanemaealisi filmiarhiivinduse valdkonda.» On palju muidki erialasid, kuhu ümber- ja täiendusõppe korral vanemaealised väga hästi sobivad ning mis oleks riigile ka tervikuna tänuväärne. Siia alla saab lugeda hooldusvaldkonna, õpetamise, huvihariduse, ettevõtluse, andmesisestuse ja näiteks loodusega seotud töökohti. Karjäärile, töösuhetele ja eesmärkidele elus peaks Tiina Saare sõnul mõtlema sageli. «Olen märganud, et inimesed taluvad kannatlikult ja pikka aega

ebarahuldavaid töösuhteid,» lisab ta. Tema sõnul mõjutab see lisaks inimesele endale ka lähikondlasi tema ümber. «Levinud on arvamus, et kuni 30. eluaastani on mõistlik end otsida ja teha erinevaid asju.» Sellele peaks järgnema stabiilsem periood, kuid hiljem võiksid nn eneseotsingud korduda. «Mul on olnud ka kliente, kel homme algab pension, kuid kes tahavad midagi täiesti pöörast ja uut hakata oma elus tegema.» Hea oleks, kui inimesel on nn pikk perspektiiv eluks, kuid sellele lisaks ka lühiplaan kolmeks kuni viieks järgmiseks aastaks. «Lühiplaanis peaks olema ruumi nii eneseteostusele, õppimisele, suhtele kui ka iseendale,» ütleb Saar. «Lühiplaan peaks alati olema hüppelauaks üha paremasse tulevikku meie jaoks.»

Tööandjad tajuvad üha enam koolituste tähtsust KAD RI P E NJA M

T

ööealised inimesed tajuvad üha enam, et ajaga kaasas käimiseks tuleb end pidevalt täiendada. Jaanus Kangur (täiskasvanute koolitaja, tase 7) selgitab, milliseid oskusi tuleks endas arendada, et tööturul konkurentsivõimeline olla. Kangur Koolituse OÜ koolitaja Jaanus Kangur nendib, et majandusraskused sundisid küll vahepeal firmasid oma töötajate koolitamist piirama, kuid nüüd püütakse üha enam anda enesetäiendamise võimalusi. «Minu valdkonda võiks nimetada tööalaselt toetavad koolitused. Oskused – näiteks suhtlusoskus ja meeskonnatöö – on vajalikud eduks nii isiklikus kui tööelus. Mitte alati ei leia inimesed ise või tööandjad, et need on vajalikud. Õnneks on üha enam uurimusi, mis näitavad, kuidas hea suhtlusoskus aitab teenida suuri summasid. Olen arvamusel, et näiteks suhtlusoskus on va-

jalik nii juhile kui mehaanikule. Ka need töötajad, kelle töö tundub pigem omaette nokitsemisena, vajavad tänapäeval edukaks toimetulekuks häid suhtlus- ja koostööoskusi.» Dialoog koolitatavatega tagab edu

Kui uurin, mis põhjustel ja kuidas inimesed koolitustele jõuavad, vastab Jaanus Kangur, et enamasti ikka tööalase vajaduse tõttu, mis mitte alati ei garanteeri, et koolitusele tulnud töötaja oleks kõrgelt motiveeritud. «Seda enam on oluline, et koolitaja on piisavalt pädev ja kompetentne ning suudab motiveerida osalejaid maksimaalselt osalema ja võtma koolitusest maksimumi. Koolitaja kompetentsust näitab täiskasvanute koolitaja kutse, mida Eestis annab ETKA Andras,» selgitab Kangur. «Olen koolitanud noori alates 16. eluaastast ning täiskasvanuid kuni 80. eluaastani. Enamik koolitatavaid jäävad vanusevahemikku 25–50 ning peamiselt on tegemist juhtide ja mingi

valdkonna spetsialistidega. Olen koolitanud väga erineva taustaga inimesi: õpetajaid, pangatöötajaid, hooldusmehaanikuid, keskkonnainspektoreid, kindlustusmaaklereid, kohtutäitureid. Inimesed on erinevad, seega tuleb leida üles just see, mis puudutab konkreetseid töötajaid ning paneb tundma, et neil on tõesti saadavast infost kasu.» «Enamik ettevõtteid on mõistnud, et arengu ja edu saab tagada kvalifitseeritud ja pidevalt arenev töötajaskond. Headel aegadel kippus mõnes sektoris esinema ka ülekoolitamist. Nüüdseks on koolitused muutunud palju enam suunatuks konkreetse praktilise oskuse muutmisele. Ettevõtted, kes töötajate arengusse ei panusta, ei pruugi konkurentsis kaua püsida. Mõnes sektoris on see eriti ilmekalt näha, näiteks teeninduses. Valdavalt on ettevõtete juhid vägagi huvitatud oma töötajate arendamisest ning hea koolitaja teeb kindlasti juhtidega maksimaalselt eeltööd, et koolitus kujuneks ka tegelikult kasulikuks ja praktikas rakendatavaks,» kinnitab Jaanus Kangur.


Õige aeg on õppida