Maaelu edendaja / marts 2015

9. märts 2015 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

9. märts 2015 nr 3/17

maaelu edendaja 1

Margo Mansbergi uuenduslik lähenemine põllundusele Uued äriideed keskenduvad maamajandusele Konfliktide ennetamine seoses lageraiega Martna meeste Mülkameister

2 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Teistmoodi tegijad

S

maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major) märtsikuu lind

el korral kõnelevad mitu Maaelu Edendaja lugu inimestest, kes lähenevad töödele teisiti.

Näiteks antud numbri persoon, köögivilja-, teravilja- ning veisekasvataja Margo Mansberg usub, et ader pole õige põllutööriist. Selle asemel kasutab ta hoopis Saksamaalt toodud unikaalset masinat, mis on ainus niisugune Eestis, ning millel pole veel eestikeelset nimetustki.

Isa ja poeg Arvo ja Veiko Kirs olid aga pettunud, kui järjekordne kallis roolõikur neid alt vedas, ning hakkasid ise sobivat seadet ehitama. Viis aastat tööd ja nad said valmis mitmeotstarbelise masina, millega saab mitte ainult roostikku lõigata, vaid teha kõiki põllutöid.

Masina nimetus – Mülkameister – viitab selle võimekusele teha tööd peaaegu ükskõik millisel pinnasel.

Kasvõi soos või vees.

Uuenduslikust mõtlemisest põllumajanduses räägib seegi, et tänavuse ettevõtluskonkursi Ajujaht viiest finalistist kolm on seotud põllumajandus- ja metsandussektoriga. Neist ideedest teeme paljude teiste teemade seas samuti lähemalt juttu.

Suur-kirjurähn on Eesti kõige levinum rähniliik ning ta peaks olema tuttav igale loodusesõbrale. Kui kuulete metsas tugevat toksimist, nagu koputaks keegi vastu puid, siis on see päris kindlasti rähn, suure tõenäosusega aga suur-kirjurähn.

Suur-kirjurähni tunneb hõlpsasti ära puhasvalge kõhualuse, suurte valgete õlalaikude ja punaka sabaaluse järgi. Suur-kirjurähni pea on musta värvi, isaslindudel on kuklas väike punane laik. Võiks arvata, et tundidepikkusest puude toksimisest hakkab rähnil ühel hetkel pea valutama, aga tegelikult pole see nii. Rähni pea on ehitatud nõnda, et põrutused talle liiga ei tee. Toiduks olevad putukad tuleb ju puukoore alt kätte saada. Hoopis nokk kipub taolise tegevuse juures kiiresti kuluma, ent sellegi on loodus sättinud niiviisi, et mis kulub, see kiiresti ka tagasi kasvab.

Kui suurem osa inimesi tunnebki suur-kirjurähni ära

tema välimuse ja pideva toksimise järgi, siis märtsis tasub metsas või pargis käies hoolikalt kuulatada, sest kevaditi pesitsushooaja alguses otsivad rähnid endale kaasat trummeldamise kaudu. Siis on terve mets täis justkui automaaditärinat. Ja kui sobiv kaasa on leitud, siis lenneldakse koos puutüvede vahel nagu suured kevadised liblikad.

Suur-kirjurähn on oma loomult üsna ettevaatlik lind ning häirijaid ligi ei lase. Kui keegi kipub suur-kirjurähni tegevust segama, siis libistab ta end puutüvel ronides justkui muuseas teisele poole tüve. Mõne aja pärast pistab ta sealt pea välja, et vaadata, kas segaja on ära läinud. Pildil olev rähnipoiss mängis fotograafiga esmalt sarnast peitust, ent pärast paaritunnist sõbrunemist oli nõus üsna meelsasti poseerima.

Tekst ja foto Marko Paloveer

maaelu edendaja 3

9. märts 2015 || postimees

Uuest aastast jõustunud vedelkütuse erimärgistamise seadus on teinud põllumeestele suurt peavalu, sest see tõi endaga kaasa olulised kitsendused erimärgistatud vedelkütuse kasutamisel. Riigikogu käsitles oma viimasel töönädalal sotsiaaldemokraatide ettepanekut laiendada «sinise kütuse» kasutusala traktorite ja liikurmasinate kõrval ka kuivatitele, mille poolt hääletas 47 riigikogu liiget.

Seadusemuudatus lubab teraviljakuivatites kasutada erimärgistatud kütust Tekst Maarja Otsa, foto raigo pajula

R

ahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev kinnitas, et veebruari keskel võeti parlamendis vastu seadusemuudatus, mis tühistas erimärgistusega vedelkütuse jäägi müüjale tagastamise ning võimaldab valdajal selle sihtotstarbeliselt lõpuni tarvitada ilma täiendavat aktsiisi maksmata.

«Lisasime ka teraviljakuivatid põllumajanduses rakendatava erimärgistatud kütuse alla, mis tähendab, et seal võib soodsamat kütust endiselt kasutada,» sõnas Vassiljev.

Põllumajandusminister Ivari Padar aga nentis, et antud seaduse erinevaid sätteid tuleb tulevikus veelgi täiendada. «Kindlasti on erimärgistatud kütuse kasutamine põllumajanduses märtsikuistel koalitsiooniläbirääkimistel üheks teemaks,» kõneles minister.

Seadusemuudatus lubab nn sinist kütet kasutada nüüd ka teraviljakuivatite kütmiseks.

Põllumeeste seisukoht

Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra loodab samuti, et uus riigikogu käsitleb antud seadust edasi, sest praegu on suureks probleemiks, kuidas liikuda maanteedel niinimetatud «sinise küttega». «Hetkel on veel küsimärgi all, kas maanteel võib «sinise kütusega» heina või põldudelt vilja vedada. Rääkimata sellest, et on näiteid, kus söödahoidlad asuvad 3–4 kilomeetri kaugusel laudast,» tõdes ta.

Samuti oli mures Valgamaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Bachmann, kes kõneles, et ühe traktoriga veetakse nii sööta kui ka lükatakse lund, kuid lume lükkamiseks on vaja paagis olev kütus ära vahetada.

«Elu ja praktika näitavad, et sa võid teha paagi tilgatumaks, kuid kui paned sisse tavalise diisli, siis ta jääb ikka sinaka värvusega,» lau-

Ivari Padari sõnul on erimärgistatud kütuse kasutamine põllumajanduses märtsikuistel koalitsiooniläbirääkimistel kindlasti üheks teemaks.

sus ta ja lisas: «Kui juhtub see toll või politsei olema rohkem plaani täita sooviv, siis võib asi lõppeda kurvalt.»

Jaan Sõrra sõnul on politsei Tartumaal siiani küsimust adekvaatselt käsitlenud ning temale teadaolevalt ei ole kedagi trahvitud. «Tegelikult, kui sa sõidad traktoriga ühelt põllult teisele, siis põhimõtteliselt võib politsei sind sinise kütusega sõitmise pärast maha võtta, mis on täielik jama,» kirjeldas Jaan Sõrra. Ka Jaan Bachmann märkis, et Valgamaal on politseinikud suhtunud põllumeestesse mõistvalt seoses «sinise kütusega», kuid sellele ei saa alati lootma jääda.

Põllumajandusministeerium on kontrollinud ka Maksu- ja Tolliametilt antud valdkonna rikkumisi ja karistusi. «Kuna neid on näiteks 2014. aasta kohta olnud alla 100 juhtumi, siis teeme sellest järelduse, et kontrollijad talitavad mõistlikult ja kõik tavapärased toime-

tused, sealhulgas põllult põllule liikumised, peaksid korda aetud saama,» rääkis põllumajandusminister Ivari Padar.

Piiratud kogused

Valgamaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Bachmann oli seda meelt, et kõige lihtsam ja loogilisem lahendus oleks kehtestada konkreetsed limiidid, näiteks hektaripõhised. «Praegu käib ikkagi traktoristide kiusamine, sest pidev paagi tühjendamine ei ole õige asi,» sõnas ta.

Põllumajandusminister Ivari Padar tõdes jällegi, et nii väikese bürokraatiaga erimärgistatud kütuse skeemi teistes liikmesriikides ei ole, mujal on kasutusel piiratud kogused, sätestatud limiidid ja bürokraatlikud menetlused. «Soovin, et ka edaspidi saaks kütust kasutada põllumajandusmasinates ilma üleliigse aruandluse ja limiitideta,» nentis minister lõpetuseks. e

• Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

Maamess pakub põnevat programmi Maamessist saavad linlased ja külalised osa tänavugi. Kaks päeva enne messi ametlikku avamist, 14. aprillil kuulutakse Tartu südalinnas avatuks Maanädal. Nagu mullu, rivistatakse seegi kord üles erinevas suuruses Eesti turul müüdavad moodsad traktorid. Neid saab uudistada kella 10–14 Küüni tänaval. Möödunud aastal tekitas traktorite näitus suurt elevust. Kõik huvilised lasteaialastest eakateni saavad oma käega katsuda kaasaegset põllutehnikat.

Julgematel on võimalus astuda kabiini ja kogeda tunnet, mida tähendab tänapäevase võimsa traktori juhtimine.

Mullu pakkusid Küüni tänavale ülesrivistatud traktorid suurt põnevust lasteaiamudilastele ning algklasside õpilastele. Pedagoogid saavad 14. aprilli aegsasti õppekäiguks reserveerida.

Mõistagi saab teha võimsate masinate taustal toredaid pilte.

Maanädal kuulutakse südalinnas avatuks 14. aprillil. Kell 14 annab linnapea traditsiooniliselt kuni nädala lõpuni sümboolselt võimu üle maameestele.

Pärast seda rivistatakse suuremad ja väiksemad traktorid kolonni ning meeleolukas rongkäigus suundutakse Tähtverre messikeskusesse.

Maamessi Show Arenal toimub esmakordselt noorte aednike võistlus. See saab teoks 16. aprillil. Lisaks eestlastele pakuvad aednike jõukatsumisel tõsist konkurentsi soomlased.

Traditsiooniline raievõistlus «Kevadkarikas 2015» toimub 17.–18. aprillil ning tegevuskohaks on ikka Show Arena. Selgitatakse Eesti parimad mehed ja naised saekäsitlemises. Kolmel päeval aitab võistluste vaheaegadel oma programmiga aega sisustada ajaleht Postimees. Esmakordselt saab teoks «Postimehe maamehe mitmevõistlus».

Maamess on tänavu laiendanud väliterritooriumi ning seda tänu hea naabri – Eesti Maaülikooli – vastutulelikkusele. Tänu hektarisuurusele täiendavale välialale saime kaasata uusi eksponente.

Lähemat teavet 23. Maamessi kohta saate aadressil www.tartunaitused.ee Meie eksponentide arv ja programm täienevad pidevalt.

Maamessil näeme!

Margus Kikkul

AS Tartu Näitused Maamess 2015 projektijuht

4 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Ettevõtluskonkursil Ajujaht valiti välja viis finalisti, kes jätkavad võitlust 50 000-eurose auhinna nimel ning nendest kolm on seotud, kas siis otseselt või kaudselt, põllumajandussektoriga – OÜ Okkastyle, OÜ Scalematic ja OÜ Huntloc.

Üle poolte Ajujahi äriideedest on seotud põllumajandussektoriga

O

Tekst Maarja Otsa

saühing Okkastyle valmistab akustiliste omadustega dekoratiivseid männiokastest plaate.

OÜ Scalematic pakub Hivescale nime alt tehnoloogilist lahendust mesitarude kaugjälgimiseks ning OÜ Huntloci teenused on suunatud jahimeestele, muutes küttimise nutikaks.

Ajujahi žürii liige ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogu liige Erki Mölder ütles, et kahekümne hulgast viie valimine ei olnud väga keeruline. «Kuigi kõik täna nähtud kakskümmend meeskonda on palju arenenud, eristub konkreetne viisik just oma tugevuste poolest. Samas on viie meeskonna tugevused väga erinevad – ühel meeskond, teisel idee sisu, kolmandal turupotentsiaal,» selgitas Erki Mölder.

Hivescale meeskonna liige Tarmo Hõbe osaühingust Scalematic sõnas, et kõige paremad ideed sünnivad elust enesest ehk vajadusepõhiselt, nii ka nutikad mesitarud.

Nutitarud

Enamjaolt asuvad ühe mesiniku mesitarud mitmes erinevas kohas, vahel ka erinevates maakondades, seega on nende füüsiline külastamine aja- ja rahakulukas. «Mesinik ise elab Tallinnas, aga ta mesitarud on Haanjas, Jõgeval või Saaremaal, siinkohal tulemegi meie appi ja paigaldame tarude külge erinevaid andureid – kaalud, temperatuurimõõdikud ja ilmajaamad. Seejärel saavad mesinikud vajaliku teabe mugavalt veebipõhiselt kätte,» kirjeldas meeskonna ideed Tarmo Hõbe.

Lisaks plaanib Hivescale pakkuda eraldi analüüsiteenust. «Loome iseteeninduskeskkonna, kuhu

KUTSE Kutsume teid Rotaks-R OÜ õppereisile:

koondame kogu info ning teostame vajalikke analüüse. Tulemustest lähtuvalt saame anda mesinikule tagasisidet,» sõnas Tarmo Hõbe. Ta lisas: «Eriti oluline on see hobimesinikele, kellel puuduvad laialdased teadmised vastavast valdkonnast.»

Praegu on antud toode väljaarendamise faasis, kuid tänavu kevadeks plaanitakse esimeste prototüüpidega välja tulla. «Tahame anda kümnele Eesti mesinikule esimesed prototüübid maikuus kätte, et saaksime hakata infot koguma ning algaks katsetuste ja paranduste periood,» rääkis Tarmo Hõbe.

Viie meeskonna tugevused on väga erinevad – ühel meeskond, teisel idee sisu, kolmandal turupotentsiaal.

Laiemale turule plaanitakse toodet pakkuma hakata käesoleva aasta lõpus. Kõige kasulikumateks müügisihtkohtadeks Euroopas peab Hivescale'i meeskond Saksamaad, Prantsusmaad, Itaaliat ja Hispaaniat, samas suurimad meetootjad maailmas on Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa.

«Väljaspool Eestit on hooajad pikemad, meie äri seisukohalt on see hea, sest kuskil maailmas on ikka parasjagu hooaeg,» sõnas Tarmo Hõbe. «Nendes maades tuleb meie ettevõtmise efekt veel paremini välja, sest seal on vahemaad palju mastaapsemad,» täiendas ta öeldut. Ühtlasi avaldas Tarmo Hõbe lootust, et oma ettevõtmisega tekitavad nad mesinduse vastu suuremat huvi ka noorema põlvkonna seas.

Reisi toimumisaeg 3.–14. aprillini 2015 Baruto on mees, kes ilmselt ei vaja pikka sissejuhatust. Eesti esimene sumomaadleja on võitnud mitmeid medaleid. Praegu on ta aga eelkõige maamees, kes sidus oma tuleviku lihakarjakasvatamisega kodus Kopli talus Laekvere vallas.

Reisi eesmärk on õppida tundma Jaapani farmimajandust. Külastame Nagoya angerjakasvatust ja seafarmi; Yamanashi seafarmi, kus elavad sead, kellele joodetakse veini, et nende liha hea aroomi omandaks.

Lisaks on võimalus oma silmaga näha maailmakuulsaid ja hingematvalt kauneid paiku nagu Ryoan-ji, Kuldne tempel, Kiyomizu tempel, Nijo palee jne.

Need on vaid mõned põnevatest kohtadest, mida plaanime reisi jooksul külastada. Reisikava on täpsustamisel.

Palume osavõtust teatada hiljemalt 16. märtsiks allolevatel kontaktidel.

Tiina Aavik tel 550 2444, e-post tiina@rotaks.ee

maaelu edendaja 5

9. märts 2015 || postimees

Hivescale võimaldab mesinikul jälgida arvutist oma tarude olukorda.

OÜ Huntloc pakub näiteks nutikat kaelarihma, mis edastab GSM-levi abil koera asukoha andmed jahimeeste nutitelefonidesse.

Iga okas loeb

OÜ Okkastyle'i tegevjuhil Margus Siilikul mõlkus juba pikemat aega peas mõte hakata valmistama midagi looduslikest materjalidest.

«Nähes ükskord väikest männiokaste kuhja, mis jättis õhulise ja huvitava mulje, avastasin end mõttelt, et sellest saaks teha väga huvitava keskkonnasõbraliku toote,» meenutas Margus Siilik, kuidas sündis idee akustiliste omadustega dekoratiivsest seinapaneelist.

Margus Siiliku sõnul on seni akustilisi plaate Eestisse imporditud, kuid nüüd saab neid Põlvamaa metsadest. Männiokkad kogutakse Põlvamaa raielankidelt koostöös nii erametsaomanike kui ka RMK-ga.

Samuti tehakse koostööd Maarja Külaga, pakkudes intellektipuudega inimestele jõukohast tööd. Peale okaste kasutatakse paneelide tootmises Eesti lammastelt saadud viltmatti, et tulemus akustilises mõttes veelgi parem oleks.

Osaühingu Okkastyle tooted erinevad konkurentide omadest keskkonnasõbralikkuse poolest, kuna kasutatakse looduslikke materjale, ja lisaks paistavad tooted silma erilise struktuuriga, sest männiokkaid ei pressita kokku.

«Männiokkad said valitud seetõttu, et nendega on võimalik tekitada pinnale väga ilus ja dekoratiivne struktuur. Teised okkad oleksid olnud liiga lühikesed ning ei andnuks oodatud tulemust,» kõneles Margus Siilik.

Ettevõte pakub dekoratiivseid ja akustilisi seinapaneele OKKA märgi all ning eritellimusena on valminud isegi baariletid, lükand- ja garderoobiuksed. Lähitulevikus plaanitakse keskenduda ka ekspordile ning selles suunas on esimesed sammud juba tehtud.

Nutikas küttimine

Huntloc OÜ meeskonna juht Herko Sunts on ise jahimees ning temagi idee tuli vajadusest lähtuvalt ehk

jahil viibides. «Ükskord jahil infopuudusesse jäädes hakkasin mõtlema, miks me ei kasuta taskutes olevaid nutitelefone üksteise asukoha määramiseks,» rääkis ta. Samuti tundis ta puudust mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega jälgimisseadest koertele ning alustati sellegi arendamisega.

«Soovime pakkuda jahimeestele terviklikku infojuhtimise platvormi, kus on võimalik reaalajas näha osalejate asukohta ja liikumist, jagada jahiinformatsiooni, analüüsida jahistatistikat ning hallata oma jahimaa ulatust,» kirjeldas Herko Sunts. Üheks oluliseks eesmärgiks on suurendada jahiohutust, kuna Huntloc meeskonna sõnul saab igal aastal surma tuhandeid jahimehi – näiteks USA-s ligikaudu 1000 ja Itaalias üle 100 inimese.

Jahikoerte jälgimiseks pakub osaühing Huntloc nutikat koerakaelarihma, mis GSM-levi abil edastab koera asukoha andmed jahimeeste nutitelefonidesse.

«Lisaks on võimalik antud seadmele helistada ning kuulata koera haukumist ja jagada õpetatud koerale käsklusi,» rääkis Herko Sunts.

«Meie koera jälgimisseade saab olla ka praktiline lahendus neile, kellel kipuvad koerad hulkuma,» lisas ta.

Huntloc meeskond teeb aktiivset koostööd Eesti Jahimeeste Seltsiga, ühes nendega arendatakse välja riiklikku jahindusplatvormi, mis oleks üheks osaks Eesti e-riigist.

«Selle kaudu saaksid jahimehed teavet maa-alaga seonduva – kinnistu omanike, looduskaitsealaste piirangute ja ulukikahjustuste – kohta,» kõneles Herko Sunts.

Ligikaudu viis protsenti Eesti jahimeestest kasutavad praegu Huntloci tooteid ja teenuseid, edasi on plaan liikuda Eestist välja. «Sügisel tahame olla Skandinaavia ja Baltikumi turul ning seejärel laieneda Euroopas ja Põhja-Ameerikas,» tutvustas ambitsioonikaid plaane Huntloci meeskonna juht. e

6 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Kui me õhtupimeduses Erto tallu jõuame, puhastab peremees margo mansberg garaažis kapsaid, et kaup järgmisel varahommikul poodidesse saata. Margo Mansberg muigab, et enamikule meestele tähendab garaaži minek auto putitamist, ent tema pakib seal pastinaake või puhastab kapsaid.

MARGO MANSBERG:

teadlasehingega talupidaja

T

öötoa nurgas on juba valmis pandud kaks kastitäit käharat lehtkapsast – Eestis veel üsna vähelevinud köögivili, mis on just viimasel ajal tänu taimetoitlastele populaarsust hakanud koguma. Lehtkapsas on peremehe sõnul üks väheseid vilju, mida annab põllult värskena korjata veel ka südatalvel.

Liialdamata võib öelda, et Eesti mahepõllumeestele on Margo Mansberg tuntud peamiselt kui mahepõllundusteemade lektor ja nõustaja. Vähem teatakse, et ligi 20 aastat loenguid pidanud uuenduslike mõtetega mees on nüüd õpetajarollist tagasi tõmbunud ning peab ise talu – kasvatab köögi- ja teravilja ning lihaveiseid. Seda kõike mahedalt.

Jõgevamaale Kõrenduse külla kolis Margo Mansberg perega Tartust kolm talve tagasi. Abikaasa Kairi vanemad ei olnud enam talupidamisest huvitatud, samas oli väimees ostnud juba esimesed kümmekond veist. Nüüdseks on loomi 77 ning kari järjest suureneb.

Algust sai tehtud ka köögiviljakasvatusega, eelistades seejuures haruldasemaid ja vähem levinud sorte. Nii saabki lisaks porgandile või peedile Erto talust näiteks pastinaaki, lehtkapsast ja sellerit. Samuti kasvatab mees vilja – speltanisu ja seemnevilja.

«Mina ei ole seda meelt, et põllumajanduses peab spetsialiseeru-

TeksT kristiina kruuse foToD maarja otsa, erakogu

ma ja keskenduma kitsale alale, nagu tihtilugu soovitatakse,» ütleb Erto talu peremees Margo Mansberg. Nišis tegutsemine seab mehe meelest piirid ette. «Kui teed palju erinevaid asju, siis arened mitmekülgselt ja sul on võimalik märksa rohkem saavutada.»

Lisaks aitab tegevuste mitmekesistamine rahalisi riske hajutada. «Põllumajanduses ei tea kunagi ette, mis annab väga hea saagi ja millega jääd kahjumisse. Erinevad valdkonnad tasakaalustavad neid kõikumisi,» selgitab ta.

PRaKTiKal saKsamaal

Margo Mansberg sai põllunduses käe valgeks (või õigemini mullaseks) juba üsna noorelt oma vanemate talus. Läänemaal asuv LauriJaani talu oli 25 aastat tagasi Eestis üks esimesi, mis mahepõllundusega alustas, ning seda võib pidada üheks speltanisu n-ö maaletoojaks Eestis. Pärast isa lahkumist mullu suvel on põhiohjad vanemate talus enda kätte võtnud Margo Mansbergi vend.

Kui Margo Mansberg 1990. aastate alguses Vene sõjaväest koju naasis, pakkusid vanemad talle võimalust minna Saksamaale praktikale. «Ega ma täpselt ei teadnud, mida seal tegema hakkan, aga olin nõus,» meenutab ta ja räägib, kuidas praktikakoht viis teda tööle ühte Saksa tallu, mida võib pidada omamoodi «kommunistliku» talu näiteks.

Tegemist oli suure taluga, mis

kasvatas tera- ja köögivilja ning pidas loomi. Talul oli oma väike meierei ja pagarikoda, nii et see pakkus kõike toiduks vajalikku. Ainult et ühelgi tootel polnud Mansbergi selgitusel hinnasilti. «Talu toimis nõnda, et linnainimesed, kes tahtsid talukaupa, moodustasid meie MTÜ sarnase organisatsiooni ning maksid igal aastal vastavalt oma võimalustele, et talu eelarve ära katta. Vastutasuks said nad igal nädalal värsket toitu,» jutustab Margo Mansberg, kellele teadaolevalt toimib talu tänaseni samal põhimõttel.

Saksamaalt Eestisse naastes läks noor mees õppima maaülikooli veterinaariks, ent põhitööks sai peagi Saksamaal omandatud kogemuste ning kirjanduse tõlkimise põhjal loengute pidamine põllumeestele.

Margo Mansbergi sõnul tuli talle kasuks, et ta ei läinud ülikooli põllumajandust õppima, vaid just veterinaariat. «Koolis õpitakse selgeks mingid stambid. Kui tuled teiselt erialalt põllumajandusse, siis oled palju loovam,» usub ta.

Loov ja stambivaba – need on märksõnad, mis kirjeldavad hästi Margo Mansbergi mõtteid ja töö-

ertO talu peremeeS on üks väheseid, kes kasvatab eestis suuremates kogustes ökokapsast, et seda jaguks poodides kevadelgi veel.

Kui teed palju erinevaid asju, siis arened mitmekülgselt ja sul on võimalik märksa rohkem saavutada.

maaelu edendaja 7

9. märts 2015 || postimees

Margo Mansberg Sündinud 14. IV 1970 Pere abikaasa Kairi, pojad Mati (8a), Uko (5a) ja Ekke (4k) Haridus Eesti Põllumajandusülikool (praegu Eesti Maaülikool), veterinaaria eriala Töö OÜ Erto Talu juht, varem koolitaja ja lektor põllumajandusteemadel Hobid/huvid tugitoolisport ja mahepõllumajandus

võtteid oma talus. Näiteks on mees veendunud, et ader pole õige põllutööriist ning kasutab selle asemel Saksamaalt osetud masinat, millel pole õiget eestikeelset nimetustki.

Tegemist on ainukese sellisega Eestis. «Ütleme nii, et see on lihtsalt masin,» lausub ta.

Selle masinaga teeb Erto talu peremees põllule vaod, milles kasvatab nii köögi- kui teravilja. «Loogika on lihtne – vaos tekib topeltkõrgus huumust ning proovin seeläbi kunstlikult mullaviljakust tõsta,» selgitab ta. Nii on ka taime hooldamine hõlpsam. «Kui külvan kogu põllu ühtemoodi täis, siis pole mul võimalik pärast mingit mehaanilist harimistööd teha, ilma et ma seda kultuuri ei kahjustaks. Aga kui mul on vaod, siis saan vajadusel sekkuda,» räägib Margo Mansberg. Samuti annab see põllumehe sõnul rahalise võidu, kui ühe masinaga saab harida mitut erinevat kultuuri: «Investeering on üks, kuid võimalusi mitu.»

Antud masina avastas Margo Mansberg juhuslikult erialakirjandust läbi töötades. Ta nendib, et selle ostmine 40 000 euro eest oli alustavale talule paras risk. «Olgem ausad, mingit suurt edulugu mul praegu ette näidata ei ole, aga ma alles õpin seda tehnoloogiat kasutama. Tean, et Saksamaal on talusid, kus see toimib väga hästi,» ütleb ta. Uus meetod vajab pikemalt katsetamist, kui senised kolm aastat on võimaldanud. huumuse Küsimus

Kaasaja põllundusvõtete suhtes on Margo Mansberg kriitiline. «Tänapäeva arusaama järgi on hea põllu-

mees see, kellel on suured saagid, kõrge tootlikkusega loomad ja rahakott puupüsti täis, kuid tänaste töövõtete ja praktika juures on üks aga – mullaressurss ehk huumus väheneb ning ühel hetkel ei ole võimalik enam samamoodi toota,» räägib ta. Samuti lõpevad ükskord need väetised, mida praegu kaevandatakse ja kasutatakse. «Mis siis saab?» küsib ta.

«Ma olen veendundud, et saab ka teisiti,» lisab mees ning toob näite Ladina-Ameerikast, kus on inimtekkelised mustad mullad. «Keegi ei tea täpselt, kuidas need on tekkinud, aga see on võimalik.»

Tema meelest võiks olla põllumajandusteadlastele üheks väljakutseks leida, kuidas toota kaasajal nii, et huumus ei väheneks, vaid kasvaks.

Teaduse rahastamine käib Margo Mansbergi arvates praegu mõneti tagurpidi – teadlane kirjutab projekti, saab raha ja uurib. «Tegelikult võiks olla nii, et põllumehed püstitavad probleemi, taotlevad raha ja tellivad teadlastelt uuringu,» pöörab ta asjad vastupidi, nagu ka uuel maaelu arengukava rahastamisperioodil proovitakse teha.

Margo Mansberg nendib, et on oma loomult rohkem teadlase kui tootja tüüpi, sest püüab pidevalt leida viise, kuidas saaks teisiti ja paremini teha. «Minus on palju teadlast, kuid mitte piisavalt, et teha teadust ülikoolis,» kõneleb ta.

Hingeõhk aurab tööruumi jahedas õhus ning talu peremees hõõrub käsi kokku, et sooja saada.

«Siin hakkab külm. Lähme tuppa,» teeb ta ettepaneku ja näitab teed.

Kolm Poega

Margo Mansbergi ja tema arstist abikaasa Kairi peres kasvab kolm poega: 8-aastane Mati, 5-aastane Uko ja 4-kuune Ekke. «Selle kohta öeldakse, et ju siis isal on tulevikus rohkem abikäsi vaja kui emal.

On nii?» küsib mees ja pöörab pilgu abikaasale. Jaatavat vastust ei järgne. Ega ka eitavat. Abikaasa Kairi naeratab malbelt ja kiigutab süles pisipoega.

Abikaasa Kairi töötab Tartu Ülikooli kliinikumis gastroenteroloogina ning sõitis enne noorima lapsega koju jäämist igal hommikul maalt linna tööle.

8 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Ader pole Margo Mansbergi arvates õige põllutööriist. Selle asemel kasutab ta Saksamaalt toodud ainulaadset masinat, millega künnab põllule vaod, kus kasvatab nii teravilja kui ka köögivilja.

Põllule naisel tihti asja pole. See on peremehe rida, kuid naise pärusmaaks on erinevad katsetused köögis. «Margo kasvatab väga huvitavaid köögivilju ja mulle meeldib välja mõelda, mida nendest teha saab,» räägib ta.

Kairi ja Margo poegadel on kõigil omavanuste seas vähelevinud vanad Eesti nimed. «Tahtsime, et lapse nime ei oleks üldse või oleks võimalikult vähe antud vanuserühmas. Matiga läks väga hästi. Tutvusringkonnas ei ole ühtegi Matit selles vanusegrupis, kõik on vanemad. Ukosid juba mõned on ning Ekkega läks nii, teineteise teadmata panime sugulasega paarinädalase vahega lastele täpselt samad nimed,» jutustab Kairi Mansberg.

Kui uurida pereisalt, mil määral näeb ta poegades Erto talule järglasi, siis raputab mees kiirelt pead.

«Ei, absoluutselt mitte. Mulle ei ole see üldse oluline, et pojast peaks saama talu peremees. Inimene on

õnnelik, kui ta saab teha seda, mis talle meeldib. Mina ei pane neile mingit ootustekoormat peale,» räägib isa.

Pere ühiseks huviks on kõik, mis on alternatiivne. «Ka müstika,» täiendab Margo Mansberg. Pereema Kairi käis näiteks refleksioloogia kursustel. Margo Mansberg ise on õppinud homöopaatiat ning ravib lapsigi enne alternatiivsete terakestega, kui pöördub klassikaliste ravimite poole.

«Ma olen näinud, kuidas kõrges palavikus laps on pool tundi pärast homöopaatilise tera saamist rõõmus ja elav. See on parim tõestus, et asi toimib, aga see on keeruline kunst. Seal peab täpselt teadma, mida sa annad. Praegu mul ei ole väga palju aega homöopaatiaga tegeleda, aga pensionipõlves võiks see kindlasti minu suurem hobi olla,» leiab ta.

Kuigi Margo Mansberg on kriitiline suurtööstuste toodangu kva-

Mansbergide peres kasvab kolm poega – 8-aastane Mati (vasakul), 5-aastane Uko ja 4-kuune Ekke.

liteedi suhtes, ei keela ta oma lastele midagi.

«Meil on samamoodi kartulikrõpsud laua peal, nad teavad, kuidas maitseb hamburger või hot dog ning nad mängivad videomänge – nad on tavalised lapsed. Ma olen seda meelt, et kõik lapseea «haigused» tuleb õigel ajal läbi põdeda, siis on tagajärjed palju valutumad.

Suure keelamisega ei saavuta midagi,» kirjeldab mees enda kasvatuspõhimõtteid.

Siiski pooldab kolme poja isa vabadust alates kolmandast eluaastast, sest elu algusaastad on tema meelest kõige fundamentaalsemad. «Esimesed kolm aastat on aeg, kus mina vähemalt proovin, et kõik halb on keelatud, aga pärast seda võib kõike proovida. Ei tasu liialdada, aga ei pea ka keelama ja peitma.»

Margo Mansberg arutleb, et põllumeeste probleem seisneb sageli selles, et nad kurnavad oma füüsise ära, kuid vaimsus jääb unarusse. Linnainimestel on jällegi vastupidi – vaim on väsinud ning keha saab liiga vähe koormust. «Nii vaim kui füüsis peaksid tasakaalus olema,» lausub ta.

Erto talu peremees ise pakub vaimule trenni mõttetööga, kuidas saaks töid korraldada talus veelgi paremini ja efektiivsemalt, et saagid tuleksid head ning samas oleks ka muld n-ö elav ja viljakas.

Mõtlemiskoht

Margo Mansberg mõtiskleb tihtilugu selle üle, miks tehakse asju just nii, nagu neid tehakse. Näiteks on ta mures kaasaja piimafarmide pärast ning juhib tähelepanu sellele, kuivõrd üürikeseks jääb lüpsilehmade eluiga. «Suurfarmides püsib lehm lüpsikarjas keskmiselt alla kolme aasta ning 5-aastaselt, kui lehm saab tegelikult füsioloogiliselt täiskasvanuks, kõik tema luud ja lihased on välja arenenud ning ta on võrreldav 25-aastase inimesega, on ta juba nii ära kurnatud ja haige, et teda pole mõtet enam karjas hoida,» kõneleb Margo Mansberg.

«Minu meelest on see palju suurem probleem ka loomakaitsjatele tegelemiseks kui mõni karusloomavabrik,» lisab ta.

Piima ja piimatooteid tarbib siiski ka Mansbergide pere, teisiti ei saa, kuid võimalusel eelistavad nad alati kohalike talupidajate toodangut või mahepiima.

Margo Mansberg nendib, et ühe noore talu üles ehitamine nõuab tohutult palju pingutust ja energiat, nii et tema tööpäevad venivad tihtilugu pimedatesse õhtutundidesse ning aega jääb alati puudu. Ometi on mees rahul, et vahetas loengute andmise talupidamise vastu.

«Mul oleks ainult loenguid pidades vist lõpuks igav hakanud. See on ju nüüdisühiskonna häda, et inimesed igavlevad. Siis tulebki midagi muud teha,» räägib ta.

Aastaid koolitajana tegutsenud mees tähtsustab järjepidevat arengut nii elus laiemalt kui ka põllumajanduses. «Kokkuvõttes taandub kõik sellele, kuidas inimene õpib ja areneb ning kas tal on ambitsiooni teha midagi paremini või mitte. See on inimese isiklik areng,» tõdeb mees, kes armastab asju teha teisiti. e

9. märts 2015 || postimees

OÜ Soe Pann • BBQ-ahjud • Grillid • Suitsuahjud • Saunaahjud • Keevitustööd, ka kliendi materjalist Info tel 553 3663, e-post: raul.koll.bbq@gmail.com

maaelu edendaja 9

10 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Läänemaa mehed, isa-poega Arvo ja Veiko Kirs leiutasid ja ehitasid oma kodus Martna vallas Jõesse külas aasta eest kahepeale valmis imemasina, mis sõidab soos, maa peal ja vees. Mülkameistriks ristitud multifunktsionaalse kombainiga saab teha kõiki maatöid, ja seda ka nois paikades, kuhu muud masinad kinni jäävad, ligi ei pääse või ära ei mahu.

Martna meeste imemasin sõidab soo peal, vees ja teeb kõiki töid

E

Tekst ja fotod Kaie Ilves

ks ta üks omapärane asi on, ütleb Kirsioja talu peremees Arvo õue peal imemasinat takseerides. «Ega seda ole, et tema ühte tööd teeb. Tema teeb kõiki töid.»

Toeka ja tugeva (nagu võiks arvata) traktori asemel ronib Mülkameister neljal ligi meetri laiusel roomikul õue peal ringi otsekui ebamaine putukas: kaheksa kumavat leedlampi silmadeks, palju klaasi ja

helerohelist terast. Elegantne. Võiks öelda, et lausa habras ja õrn, kuigi üle kuue meetri pikk ja kolm meetrit kõrge. Õue peale masinat kaema tulnud Arvo Kirsi abikaasa Selve nendib rahulolevalt, et paistab, jah, teine peene kondiga, aga kus on jõudu.

Veiko Kirs on roninud maast enam kui paari meetri kõrgusele klaaskabiini ja roolib. Mülkameister müdistab õue peal edasi-tagasi ning teeb suuremat sorti masina kohta imeväikese ringi ümber jändriku õunapuu.

«Vaata, nüüd ta jookseb nagu koer. See on koerasamm. Ja nüüd ta hakkab lund trampima, sest iga roomik sõidab eelmise sõidetud raja kõrval. Järele jääb neljameetrine trambitud rada,» räägib Arvo Kirs masina kohta ja muheleb.

Tean, et Mülkameistriga ongi nii, et on koerasamm ja kõiksugu muud sammud. Roomikud on väga paindlikud ja liikuvad. Selve Kirs on öelnud, et Mülkameister tantsib kaerajaani ka, kui on vaja, aga see oli nali.

Uurin, kas trampimine on kah nali, aga ei ole. Täitsa tõsi on.

Ei lõhu pinnast

Nii et peale kõige muu saab Mülkameistriga päästa ka lume alla ummuksisse jäänud orast. Kui rasked masinad vajuvad põllu peal lumest läbi ja lõhuvad orase ära, siis Mülkameister trambib, st lõhub ära vaid lumekooriku, nii et oras saab hingata.

Mülkameistri muudabki imeliseks see, et ta liigub soisel ja peh-

mel pinnasel, üle meetri sügavusel vees ja teeb igasugu muid tükke, mida ükski teine masin ei tee.

Mülkameister ei lõhu pinnast.

Kui Mülkameistriga metsatööd teha, jäävad metsaalune ja teed lõhkumata. Roogu niidab Mülkameister kas või aasta ringi, mitte sadakond päeva aastas nagu mõni teine masin. Mülkameistri mootoriruum on veekindel ja erisurve pinnasele neli korda väiksem kui inimesel. Mülkameister süvendab sadamakohad, lautrid ja jõesuudmed, niidab heina, roogu ja võsa, veab palke, künnab ja külvab. Kõik oleneb sellest, mis agregaat talle külge panna, ja külge võib Mülkameistrile panna mida iganes. Kas või lumesaha, kui on lund. Sahk on Kirsidel olemas, aga lund pole tänavu olnud.

Lõigatud roo seob Mülkameister kimpudeks, nii et ole aga mees ja võta kahlud vastu. Roogu lõikab Mülkameister kolmemeetrise heedriga, mis on Kirsidel katsetamisjärgus. Olemasoleva pooleteistmeetrise tööjõudlus olevat liiga väike.

Heina Mülkameister mitte ainult ei lõika, vaid kui on vaja, ka purustab.

Teist niisugust masinat nagu Mülkameister pole kuskil maailmas olemas, sest talunikust isa Arvo ja tema insenerist poeg Veiko Kirs on selle kahepeale oma kuuri all välja mõelnud, üles joonistanud ja tükk-tükilt kokku monteerinud. Selleks kulus neil viis aastat: laias laastus kokku 3000 töötundi. Leader-raha on Mülkameistrisse maetud tervelt 20 000 eurot, aga see on piisake meres, ütleb Vei-

Mülkameister sai alguse sellest, kui järjekordne kalli raha eest ostetud roomasin ei kõlvanud kuskile.

Siis hakkasid Arvo ja Veiko Kirs ehitama. Viie aasta pärast oligi masin valmis.

ko Kirs. 20 000 eurot on heal juhul imemasina mootori hind. Seda, kui palju Mülkameister tegelikult võiks maksta, pole isa-poega täpselt kokku arvutanud.

Esimest korda pistis Mülkameister nina kuuri alt välja mullu veebruaris ja äratas kohe suurt tähelepanu. Arvo ja Veiko Kirs pälvisid Mülkameistriga Läänemaa 2014. aasta ettevõtlusteo tiitli. Noorukest Mülkameistrit tuldi kaema kaugelt ja lähemalt, üle Eesti teemeistrid käisid ja Leaderi asjamehed Peipsi äärest suure kambaga, uudistasid ja puurisid, nii et Mülkameister võiks tasapisi pelgalt enda näitamisega hakata tehtud kulutusi tagasi teenima. Veiko Kirs ütleb selle peale, et see olla rohkem nagu õhu müümine. Kui Mülkameister väheke vanemaks saab, tuleb tal ikka tööle hakata, ja selle poole ollakse teel.

Pannakse proovile

Tänavu veebruaris sai Mülkameister aastaseks ja käib iga päev kuuri alt väljas. «Peab sisse väntsutama,» ütleb Arvo Kirs heldinult Mülkameistri justkui oma lihase lapse kohta, ja natuke nagu lapse eest tundub imemasin Kirsidele olevatki.

Sisse väntsutamine on tähendanud 50 tundi sõitu mööda «soppa ja raskeid olusid» ja noid leidub vesise, võsastunud maaga Martna kandis iga nurga peal.

«Mere äärde tööd tegema pole veel saanud, aga katsetused on läinud igati asja ette. Kui päris sõjaplatsile minna, siis tuleb ikka valmis olla,» lausub Veiko Kirs.

Sõjaplatsile minekust lahutavad

maaelu edendaja 11

Mülkameistrit mõned aastaga välja löönud «lastehaigused», mida isapoega tasapisi siis praavitavad, nagu laste puhul ikka.

Veiko Kirs sõnab, et välja on tulnud mõni elektriviga, mõni kontakt väheke logises. Vaja üle käia. Üle käia on vaja ka roomikud. Pehmel pinnasel liigub Mülkameister sujuvalt, tee peal aga kipub raputama. Jää peal on roomikulinti koos hoidev teras libedavõitu, nii et noorukese Mülkameistri samm on veel ebakindel: kipub teine külgsuunas libisema. Mis muud kui roomikutele naglid alla nagu autole naelkummid. See kõik on tühi-tähi ja kasvuraskused.

«Kui kõik on põlve otsas tehtud, siis ikka leiab mõne vea,» nendib Veiko Kirs.

Väheke suurem viga on, et hüdraulika torud-voolikud said peenevõitu, ei lase nii palju õli läbi, kui oleks vaja, nii et suurema kiiruse peal jääb masinal jõudu väheks.

Hüdraulika torud-voolikud kavatsetakse välja vahetada, sest jõudu peab ühel õigel masinal ikka olema.

Ega muud suurt olegi. Heameelt teeb meestele sünkroonselt või eraldi juhitav roolisüsteem. Roolisüsteem on ennast igati õigustanud: saab vabalt ümber õunapuu sõita ja kitsas kohas manööverdada, ühte- ja teistpidi keerata, teha pisikesi ringe ja täpseid liigutusi.

Kui ojasuuet süvendada, siis on seal kitsas või puud ees. Mõne suurema ning kohmakama masinaga ei pääse ligigi, aga Mülkameistriga pääseb nagu nalja. Nii et Kirsid on oma imemasinaga rahul.

Huvi masina vastu

«On tõsine oht, et tänavu suvel hakkab Mülkameister tööle,» ütleb Veiko Kirs.

Aasta jooksul on Mülkameistri vastu huvi tundnud biomassi kogujad. Võiks masinat välja rentida.

Võiks ise teenust pakkuda, arutleb Veiko Kirs. On ka pakutud, et ehitagu Martna mehed müügiks veel teine-kolmaski Mülkameister. Veiko Kirs arvab, et võimatu see pole, aga suur ja kulukas ettevõtmine küll.

Mülkameister    

       

Pikkus 6450 mm, laius 2500 mm, kõrgus 3100 mm Kaal arvutuslikult 3300 kg Roomikute laius 900 mm Veoplatvormi mõõdud 2350 mm laius, 4000 mm pikkus, varustatud koormakinnitusaasadega, kallutab 60 kraadi üles, kandevõime 1500 kg Haakeseadmete (kuni 1200 kg) kinnitamise võimalus nii masina esi- kui ka tagaosas Mootor 200 kW diisel Kütusekulu olenevalt koormusest 15–25 l/h Sõitmine hüdrostaatiline, PARKER hüdraulika Kiirus I diapasoon 0–12 km/h, II diapasoon 0,24 km/h (mõlemad edasi ja tagasi, sujuvalt reguleeritavad) Tõmbejõud I diapasoonis 25 kN Roolimine dosaatorpumbad, juhitavad kas sünkroonselt või eraldi Vähim pöörderaadius sisemine 3500 mm, välimine 6000 mm

Enda Mülkameistrit Kirsid mingil juhul ei müü. Välja mõtlesid ja valmis ehitasid nad imemasina ju oma tarbeks. Selve Kirs meenutab, et ühel heal päeval olla isa poja lõplikult välja vihastanud: on ostetud järjekordne hirmkallis roomasin, mis ei kõlba mitte kuskile. No ja siis hakatigi kahe mehega pihta.

Tallinna Tehnikaülikoolis tootmistehnikat ja tootearendust tudeerinud Veiko, masinaehitaja, nagu ta ise ütleb, nuputas ja joonistas, papa Kirs oli nõu ja jõuga abiks. Viie aasta pärast oli masin valmis.

«Kaua tehtud, kaunikene,» nendib Arvo Kirs tagantjärele, muheleb kavalasti ja lisab siis: «Kas ta just kaunis on, aga … Ega tehases paremat tehta. Pigem vastupidi.»

Kõik Mülkameistri metallosad on oma jooniste järgi lastud lõigata, freesida ja treida, kabiini klaasid on eritellitud, sest valmisjuppe ei olnud kuskilt võtta.

Selve Kirs meenutab, et poisikesena mänginud Veiko ikka kuukulguriga. No ja lõpuks ehitaski ise kuukulguri valmis, mõtles oma imemasinale nimegi välja.

Masin oli poole peal, kui Veikole hakkas tunduma, et tal peaks ikka nimi ka olema. Öelda masina kohta näiteks XK10Y tundus kuidagi imelik. Saigi Mülkameister. e

12 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Sellest on möödas kuusteist aastat, kui president Lennart Meri esimest korda retooriliselt küsis, mis on Eesti Nokia. Tartus Antoniuse gildimajas asuva Maitseelamuse koja peremees Tauno Laasik meenutas Olde Hansa peakoka Emmanuel Wille ehk Manu ütlemist: «Rumalad eestlased, otsite oma Nokiat, aga teie metsad on silmini Nokiaid täis – ulukid, marjad ja seened».

Kogukonnaköök kummutab toidumüüte Tekst ja foto Maarja Otsa

M

TÜ Peipsimaa Kogukonnaköögi loodud Maitseelamuse Koja peamine eesmärk ongi kohaliku tooraine propageerimine ning teadvustamine, et eestimaisest toorainest valmivad maitsvad road. «Me elame toidu osas väga rikkalikul maal, kuid sellest arusaamine nõuab veel aega ja teavitustööd,» rääkis Tauno Laasik ning lisas, et meil on olemas kõik see, mida Euroopas enam ei ole.

Maitseelamuse Koda on seadnud üheks eesmärgiks kummutada levinud väärarusaamu Eesti toidust ning anda oma panus siinse toidukultuuri arengusse erinevate koolituste, õpitubade ja muude ürituste kaudu.

Maitseelamuse Koja perenaine Triinu Akkermann selgitas, et tegemist on kogukonnaköögiga, kuhu näiteks hobikokad võivad tulla oma ideid realiseerima või vanaema retsepte teostama. «Meil on olemas vajalikud load ja kogemused ning soovi korral aitame toodangut ka turustada,» lausus ta. Antud köögi juures kehtib ainult üks reegel: kõik, mis vähegi võimalik, peab olema eestimaine. «Me oleme nii mõnegi koka visanud oma köögist välja, kui ta on siia tulnud Poola sibulaga,» sõnas Tauno Laasik.

Maitseelamuse Koja peremees

soovitab oma retseptid eelnevalt natuke kriitilisema pilguga üle vaadata, kas on võimalik mõni välismaine komponent asendada oma toorainega. Tauno Laasiku väitel kipuvad inimesed liialt retseptides kinni olema – kui on vaja panna sidrunit, siis nii ka tehakse. «Tegelikult on palju parem kasutada sidruni asemel meie Peipsi suursoo jõhvikaid – need on ka hapud, kuid maitsvamad ja palju vitamiinirohkemad,» tõi ta näite.

Maailmatasemel hõrgutis

Eesti toidukultuurist rääkides nentis Tauno Laasik, et mereäärse riigina on üheks murekohaks kala kasutamine ja oskus seda valmistada, sest pigem kiputakse söögikohtades eelistama mugavamaid lahendusi – külmutatud ja fileeritud kala, mis aga ei anna pooltki nii head tulemust kui kohalik värske tooraine. «Ükskord Peipsi järve ääres väikeses söögikohas, kus aknast oli järve näha, pakuti mulle mintai fileed,» meenutas ta kurioosumit ja lisas, et sarnaseid näited on üheks põhjuseks, miks Maitseelamuse Koda sai asutatud.

Tauno Laasiku sõnutsi ei osata Eestis oma toorainet tihtilugu vääriliselt hinnata. Ta meenutas näiteks Räpina vallavanema Teet Helme Austria visiiti, kus riigiametnik võeti pidulikult vastu ja talle paluti restoranis serveerida kõige pa-

rem roog. Üllatus, üllatus – lauale toodi Peipsi ahven. «Amsterdami kalaoksjonil on kaks kõige hinnatumat kala reeglina Peipsi järvest püütud ahven ja koha. Meil võib Euroopa restoranide silmis üks väärtuslikumaid järvi paista aknast, aga ikkagi serveeritakse Peipsi ääres mintaid,» kõneles Laasik.

Kriitiline on Tauno Laasik ka Norra kasvanduste lõhe suhtes, mida inimesed kipuvad tihtilugu põhjuseta tervislikuks ja väärtuslikuks kalaks pidama. «Väga tore, et inimesed söövad järjest enam kala, kuid meil on oma Peipsi ja Võrtsjärv, kust püütakse kõige väärtuslikumad kalad, meie inimesed aga söövad Norra lõhet,» sõnas ta. Triinu Akkermann lisas aga positiivsel toonil, et kui rääkida lahti, mida sisaldab Norra lõhe, siis tehakse suured silmad, ning loodetavasti tarbivad need inimesed edaspidi rohkem eestimaist kala.

Maitseelamuse Koja peremehel on kahju, et eestlased ei oska siinset seenemaailma ära kasutada kogu selle rikkuses. Tihtilugu piirduvad teadmised seentest kukeseente ja šampinjonidega, mis Tauno Laasiku meelest ei paku erilisi maitseelamusi. «Mul ei ole kukeseene vastu midagi, väga hea, kui saad need esimesed kukeseened, aga pärast neid hakkavad alles head seened tulema – riisikad, puravikud, võiseened,» rääkis ta ja

Tauno Laasik, Maitseelamuse Koja peremees, valmistamas seenepulbrit, mis sobib hästi nii kastmete kui ka suppide maitsestamiseks.

Näiteks Amsterdami kalaoksjonil on kaks kõige hinnatumat kala Peipsi järvest püütud ahven ja koha.

maaelu edendaja 13

9. märts 2015 || postimees

lisas, et kevadseened – mürklid ja kurrelid – on kahjuks inimestele täitsa võõrad.

Siinkohal tuleks Tauno Laasiku arvates seada suuremad ootused meie söögikohtadele. Kui näiteks seenehooajal on menüüs liha seentega, siis kindlasti ei tohiks Laasiku meelest pakkuda praadi šampinjonidega. «Kui on lisatud kukeseent, siis on juba enam-vähem, kuid kõige toredam oleks leida taldrikult näiteks puravikke või pilvikuid,» nentis ta.

Iga söögikord on nauding

Väärarusaamu valitseb Maitseelamuse Koja pererahva meelest eestlaste seas päris palju ka seoses lihaveisega. Harjumuspäraselt tahetakse veiseliha panna mitmeks tunniks ahju ja usutakse, et see on valmis, kui liha juba kahvli otsas ära laguneb. «Väga hea ja rohkemate mineraalidega liha saab ka siis, kui jätta see natuke seest roosaks,» ütlesid nad.

Perenaise Triinu Akkermanni sõnul ei tohiks unustada, et veisel on tegelikult 28 erinevat osa ning kõik kõlbavad süüa ja maitsevad erinevalt. «Lihaveise lõikusskeemil on meil kõige populaarsemaks muutunud number 23, milleks on siis munad, mis alguses tekitavad hirmu, aga hiljem maitsevad hästi,» sõnas ta.

Maitseelamuse Koda on käinud jahimeestele rääkimas, kuidas nad saaksid paremini ulukeid tükeldada. «Palju rikutakse head toorainet jahimeeste poolt ära,» nentis Tauno Laasik ja lisas, et sarnaselt veisega saab ka näiteks põtra lõigata 28 erinevaks tükiks, millest on võimalik valmistada mitmesuguseid roogasid.

Selgroo murdmised

Üks oluline suund, mida Maitseelamuse Kojas viljeletakse, on mõtteviis, et toit ei ole pelgalt söögikord, vaid nauding, mille kestel lisaks maitseelamustele jagatakse ka ühiseid väärtusi ja aega ning sel on tugev sotsiaalne aspekt. «Tavaliselt tuleb meid Maitseelamuse Koja üritustele kokku paarikümne ringis.

Eelnevalt oleme koostanud menüü ning vajalikud asjad valmis toonud.

Teemegi koos süüa ja anname sel-

lise kerge õppe,» kirjeldas Tauno Laasik nende tavapäraseid ettevõtmisi. Hiljem süüakse kõik valmistatud hõrgutised üheskoos ära.

Maitseelamuse Kojas peetud üritused avardavad inimeste maitsemeeli. Näiteks on viimase kolme aasta jooksul peetud ürituste järel vähemalt kümme inimest hakanud taas kala sööma pärast ühist söögitegemist, kuigi üritusele tulles olid nad väga veendunud, et neile ei maitse kala.

«Oleme murdnud siin nii mõnegi inimese selgroo,» rääkis Tauno Laasik ja tõi näite ühest Portugali ajakirjanikust, kes ei osanud ette kujutada vastumeelsemat sööki kui kala. Kuna pererahval oli ette valmistatud kalateemaline õpituba ning midagi muud pakkuda ei olnud, siis proovis päev läbi söömata olnud mees lõpuks ikkagi kala ning sattus endale üllatuseks vaimustusse. «Paar tundi hiljem helistas ta oma naisele Portugali ja teatas, et see tundub küll uskumatu, aga ta sööb kala ja see on nii maitsev,» meenutas Tauno Laasik antud seika.

Oma tõekspidamised on unustanud vähemalt üheks õhtuks ka veganid. Perenaine meenutab üht korda, kui neid külastas 150-liikmeline Rootsi–Soome grupp, kellest siis 11 teatasid, et nad on veganid. Neile tehti eraldi menüü ja ülejäänud seltskonnale serveeriti suitsuvutti. «Järsku märkasin, et taimetoitlased söövad ka vutti, mille peale üks kostis, et ta täna ei ole vegan,» sõnas Triinu Akkermann.

Niisamuti on muidu piimatoodetest hoiduvad veganid kiitnud kamavahtu, mida nad on söönud vaatamata teadmisele, et see on vahukoorega valmistatud.

Maitseelamuse Koja pererahvas aga uutest ideedest puudust tundma ei pea. Pigem jääb suurem osa mõtteid rahaliste vahendite ja ajanappuse taha pidama.

Tänavu on aga oodata Peipsimaa Kogukonnakööki kuivatusahju, millega on plaan hakata tegema itaaliapäraseid toorsinke- ja vorste. Lisaks saab kuivatada veel seeni, marju ja köögivilju. «Unistame siin ka oma suitsumajast ning ühisest müügipunktist Peipsi äärde,» sõnas lõpetuseks Tauno Laasik. e

14 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Metsade majandamine puudutab mitmeid osapooli ning sellega kaasnevate võimalike mõjude spekter on paljutahuline.

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

Kuidas ennetada konflikte lageraie ümber?

Tekst Silja Lassur, Siiri Römer, Kalev Sepp, Külliki Tafel-Viia ja Andres Viia, foto mihkel maripuu

A

eg-ajalt jõuab laiema avalikkuse ette kohalike elanike, vabaorganisatsioonide või turismiettevõtjate rahulolematus toimunud lageraie pärast. Teisalt on metsamajandamises järjest rohkem hakatud rõhutama kompleksse mõju hindamise vajadust, mis haaraks lisaks majanduslikule tulususele kaasnevaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja ökoloogilisi muutusi.

Eesti Maaülikooli ja Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi koostöös valmiva rakendusuuringu «Metoodika lageraiete mõju hindamiseks ja konfliktide ennetamiseks» fookuses on selliste tundlike piirkondade ja olukordade kaardistamine, kus konfliktide tekkimise võimalus on kõige suurem.

Uuringu algul teostatud trüki-

meedia sisuanalüüs näitas, et ajakirjandusse, sealjuures valdavalt kohalikesse lehtedesse, on viimase kümne aasta jooksul jõudnud vähem kui kümme lageraietega seotud konfliktijuhtumit, mida on laialdaselt kajastatud. Intervjuudest riigimetsaga ümbritsetud kohalike omavalitsuste esindajatega selgus, et probleeme RMK-ga on olnud siiski enam kui pooltel.

Konfliktide tekkepõhjused

Kui kõige üldisemas mõttes tekib konflikt erimeelsustest millegi suhtes või olukordade erinevast tajumisest, siis metsamajandamises räägime erisuguste huvigruppide – nagu kohalikud elanikud, ettevõtjad, ametnikud ja vabaühenduste esindajad – lahknevatest taju- ja väärtusmudelitest metsamajandamise kasulikkuse ja sellega kaasnevate mõjude hindamisel.

METSAKINNISTUTE, RAIEÕIGUSTE JA METSAMATERJALI OST. Pakume lõikust ja väljavedu.

kogukonna nurin lageraie pärast jõuab tihtilugu avalikkuse ette.

Teadlased kaardistasid uues uuringus piirkonnad ja olukorrad, kus konfliktide tekkimise võimalus on kõige suurem.

Tel 5354 2824, Heiti@vosasalu.ee

maaelu edendaja 15

9. märts 2015 || postimees

Uuringu metoodika Uuring tugines järgmistele andmetele:  ekspertintervjuud metsanduse ekspertidega (12 intervjuud);  trükimeedia kontentanalüüs ajavahemikus 2000–2013 ilmunud üleriigilise ja kohaliku tasandi lehtedest (kokku 74 artiklit);  küsitlusuuring RMK teadusseminaril osalejate seas (69 vastajat);  küsitlusuuring rekreatsiooniettevõtete seas (92 vastanud ettevõtet);  süvaintervjuud kohalike omavalitsuste esindajatega (20 intervjuud);  kaardianalüüsid.

Uuring näitas, et kohalikud omavalitsused (KOVid) väärtustavad nende haldusalasse jäävaid metsi väga kõrgelt. Peaaegu kõik intervjueeritud KOV-ide esindajad olid arvamusel, et piirkondlikud metsad on aktiivselt kohalike elanike kasutuses: peamiselt rekreatsiooni- ja sportimise kohana. Samuti näitas metsa vahetus läheduses paiknevate turismi- ja rekreatsiooniteenuseid pakkuvate ettevõtete küsitlus, et mets on äritegevuse seisukohalt oluline 82%-le seda tüüpi ettevõtjale.

Valmisolek maksta

Kohalike omavalitsuste, osa metsandusteadlaste ja keskkonnakaitseorganisatsioonide arvates tähtsustab RMK metsamajandamisel liigselt efektiivsuse kriteeriumit ja seab esikohale majandusliku kasu.

Küpsete metsade mahu vähenemine on aastate jooksul tekitanud ka kasvavat survet tõsta metsamajandamise efektiivsust. Küsides rekreatsiooniga tegelevatelt ettevõt-

jatelt, kui palju oleksid nad nõus maksma nende firma kõrval asuva riigimetsa säilimise eest, ei joonistu välja ühest tegutsemismustrit. Üldse on nõus maksma pea pooled küsitletutest ja summaks on pigem alla 100 euro aastas.

Maksma soostuvad pigem ökoloogilisema hoiakuga inimesed – need, kes leiavad, et mets hoiab õhu puhtama, aitab säilitada elurikkust ning kaitseb müra, tuule ja pinnase erosiooni eest. Nemad leidsid ka, et metsade majandamisel peaks enam arvestama erinevaid metsast saadavaid hüvesid. Maksma on nõus needki, kes näevad metsaraie suuremat negatiivset mõju oma ettevõtte tuludele. Seega mõjutavad aktiivset panustamist eeskätt inimese hoiakud, aga ka oht, et vastasel juhul negatiivsed tagajärjed suurenevad.

Lageraietest johtuvad konfliktid ei ole paratamatud, vaid neid saab ennetada ja ära hoida.

Üheks oluliseks konfliktipõhjuseks on ka koostöö ja info liikumise puudulikkus erinevate osapoolte vahel. Küllalt üksmeelselt tõdeti, et teave RMK plaanilistest raietest on raskesti kättesaadav ja ka raskesti loetav. Info ei jõua sageli kohalike omavalitsusteni, mille territooriumil raied toimuvad, ega ka kohalike elanike ja ettevõtjateni.

Tervelt ¾ intervjueeritud KOV-ide esindajatest väitis, et neil puudub info RMK raieplaanidest.

Samas võib kohalikele omavalitsustele ette heita madalat aktiivsust ja planeeringute vähest rakendamist metsade kasutamise suunamisel. Siiski näitavad intervjuude tulemused, et üle poole uuringus osalenud omavalitsustest on määranud puhkemetsade tsoone eesmärgiga säilitada omavalitsuse ja selle elanike jaoks suurima väärtusega metsapiirkonnad. Mõned omavalitsustest on rakendanud kohalikku kaitset või seadnud muid kasutustingimusi. Üks osa omavalitsuste esindajaid väljendas aga seisukohta, et neil ei ole võimalust valla territooriumil RMK-le kuuluvate metsamaade osas ettekirjutusi teha.

Kolmas konflikti allikas seondub inimeste vähese teadlikkusega metsamajandamisest. Metsa kadumine raie tulemusena tekitab negatiivse tunde ning suutmatus ümber harjuda võib eskaleeruda konfliktiks.

Mitmed konfliktijuhtumid on alguse saanud nõnda, et endale eluvõi puhkamise kohta või ka ettevõtluspaika valides ei tunta või ei osata huvi tunda selle ümbruse tulevikuarengute suhtes.

Konfliktide ennetamine

Üheks peamiseks märksõnaks konfliktide ennetamisel võib pidada kommunikatsiooni erinevate osapoolte vahel. Eelkõige peetakse siinkohal silmas KOV-i ja RMK omavahelist suhtlust ning valmidust koostööks, mis kaudselt kaasab ka laiemaid huvigruppe.

Intervjuude tulemused KOV-ide esindajatega kinnitavad, et tihtilugu ei pruugi ainult ühepoolsest informatsiooni jagamisest kasu olla, kui puudub võimalus kaasarääkimiseks. Muidugi ei tule siinkohal kõne alla olukord, kus osapooled kooskõlastaksid kogu RMK raieplaani. Vajalik on see sellistel lankidel, kus erinevate tegurite koosmõjul võib konflikti tekkimise võimalus olla tavajuhtudest kõrgem.

Antud uuringu käigus on sensitiivsete piirkondade ja lankide määratlemiseks ning kaardistamiseks välja töötatud metoodika, mida RMK saab oma raiekavade koostamisel rakendada. Selle tegevuse võib tinglikult jagada kolmeks etapiks: vajaliku andmebaasi loomine, mõjude hindamine raieküpsetel lankidel ja saadud tulemuste põhjal otsuste tegemine.

Uurimistöö tulemuste põhjal määratleti nii ökoloogilised, sotsiaalmajanduslikud kui ka kultuurilised mõjutegurid, mille kaudu on võimalik tuvastada need raieküpsed langid, kus lageraied võivad konflikte põhjustada. Kuivõrd enamik konfliktidest on seni tekkinud pigem sotsiaalmajanduslike ning kultuuriliste tegurite mõjul, siis sellest teadmisest lähtuvalt on nende puhul konfliktivõimalust kõrgemaks hinnatud.

Kokkuvõttes tõdeti uuringus, et lageraietest johtuvad konfliktid ei ole paratamatud, vaid on suuresti ennetatavad ja ärahoitavad, kui osata ära tunda tekkepiirkondi ning rakendada sobivat tegutsemispraktikat. e

16 maaelu edendaja

postimees || 9. märts 2015

Õhus on kevadet Tekst ja foto Merike Karolin

Õ

hus on kevadet. Koduaedades õitsevad esimesed lumekupud ja lumikellukeste õieotsad on väljas.

Kui sinu aias on selline koht, kus kasvavad lumikellukesed nii nagu ise tahavad, siis tasub kükitada ja neid lähemalt uurida, sest siit võib leida imelisi õisi. Lumikellukesed on meil teenimatult tähelepanuta jäänud, mujal maailmas korraldatakse nende õitsemise auks festivale, ja kuigi seal on tegemist kunagiste looduslike liikidega, tasuks meilgi ehk selles võtmes mõelda, et kevad tuleks teisiti.

Veebruari viimased päevad sulatasid mu aiast lume sootuks ja kõik on nagu aasta tagasi – toona sai vabariigi aastapäeva puhul kevadlõket tehtud. Tänavu siis üks päev varem. Aiahooajast lahutab vaid see üks ja kõige pikem kuu – märts.

Tean üht väga tarka aednikku, kes enne kevade tulekut oma aeda häirimas ei käi. Mina seda küll ei suuda. Tõsi, peenardes ma ei sum-

pa, püsin ikka rajal, aga ma lihtsalt pean aias tiiru ära tegema, et näha, kuidas neil seal läheb, mis värvi unesid nad parasjagu näevad ja ega keegi pole tekki maha ajanud või voodist maha kukkunud (loe: pinnasest välja kerkinud). Hilissügise istutamise puhul võib seda kergesti juhtuda, siiani on mul küll õnneks läinud, novembris istutatud kuusteist kuusekest on õigesse sügavusse saanud, korralikult kinni tambitud ja kõigiti niksis-naksis. Õunapuualuses titepeenras oli küll üks mustikas külmakergituse läbi elanud, surusin taime sügavamale ja igaks juhuks kuhjasin pinnast lisaks. Loodetavasti pole tõsist kahju sündinud. Eelmisel kevadel juhtus sama lugu minu udupeene Delavay ängelheina «Albaga» ja mõttes kandsin ta juba maha, aga tema võttis kätte, läks ikkagi kasvama ning õitses minu suureks rõõmuks uhkesti.

Umbrohi elab hästi, näiteks kivilas on suurepäraselt talvitunud liiv-koeratubakas, mida ma hiliskülmadeni pintsettidega välja roo-

aiapidaja päevik

kisin – mõned olid vägagi elusa moega kivide vahel rohetamas. Rohimine veebruaris ei ole just tavapärane tegevus, ent kui vaja ja võimalik, siis ma ei jäta seda tegemata pelgalt sellepärast, et meil on kombeks talvel mitte rohida. Killustik on end õigustanud, sain umbrohuhakatised hästi kätte.

Aega laialt käes, lõikasin tagasi puishortensiad, et augustiks oleks ohtralt õieilu, ja koristasin mõned kõrrelised, ehkki valikuliselt. Nädala sees käin regulaarselt talikülve kontrollimas, ega potid pole läbi kuivanud. Üldse on need õuetoimingud praegu rohkem asjatamised kui tõsiselt võetavad tööd, aga ikka tundub mõnus. Ma võin iga tärkava lumeroosi kohal hardunult kükitada ja nõiapuu juures pidulikult seisatada – sellisel ajal õitsemine väärib tähelepanu.

Usinamad on juba kevadkülvidega ametis. Mina olen laisk ja söögitaimede ette kasvatamisega tubastes oludes end ei vaeva. Esiteks kõigub vanas majas temperatuur ühest äärmusest teise, sõltu-

kiskjasiil.blogspot.com

valt tuule suunast. Teiseks ei ole mu kodus ka selliseid valgusolusid, mis tärkavale taimele hädavajalikud on. Tomatitaimed ja muu sellise kraami ostan proffidelt. Igal kevadel saan ema käest portsu kõrvitsataimi ja muud nipet-näpet, nii on sellega ka muretu.

Tõsi küll, ostsin ära rediseseemned, aga redisega on lihtsalt niisugune lugu, et selle taime tõusmed on redisemad kui redised ise. Kes pole proovinud, sel soovitan katsetada: väga mõnusa maitsega ja vürtsikas kraam, kodune ja kontrollitud päritoluga, puhas öko. Nüüd, kui päevavalgust on juba rohkem, võib kodusel aknalaual igasuguseid tõusmeid kasvatada, naadiga läheb aias veel mõni nädal aega.

Neil nädalail unistan pikast ja soojast kevadest, kuigi nood kaks asja meie laiuskraadil tavaliselt kokku ei käi. Mõelge ise, varsti on käes see aeg, kui istud pärast päevatööd õues, kõik lõhnab ja linnulaul läheb või läbi seinte, kõik avardub ja oledki osa millestki suuremast. Olemise rõõm. e

Mida näitavad katsed uute maheväetistega?

Tekst Margit Olle, Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur, Foto Mattias Hunt

S

el talvel tegin Eesti Taimekasvatuse Instituudis OÜ Põlluapteek palvel katseid tomati, kurgi ja nisuga kasvuhoonetingimustes uute maheväetistega Bionur ja TD19.

Bionur on täielikult orgaaniline väetis, mis sisaldab regeneratiivseid baktereid, fermente, seeni, vetikaid, aktinomütseete ja paljusid teisi kasulikke kompleksmineraale, vitamiine, põhilisi aminohappeid ja fulvohappeid.

Selle eelisteks peetakse näiteks võimet kahandada elutähtsaid mullamineraale nanosuuruseni, vajalike mineraalide kiiremat imendumist bakterite Thiobacillus spp. abil ning taime vastupidavuse tugevdamist biootilistes ja abiootilistes tingimustes (näiteks külm õhk). Samuti tuuakse välja suuremat vastupa-

nu haigustele ja kahjustustele ning tänu looduslikule soolsusvastasele ainele lahendab see soolsusprobleemid, mis võivad olla tingitud teistest väetistest.

Teine katsetes kasutatud väetis TD19 on tahke orgaaniline mineraalne mulla regulaator, mida valmistatakse orgaanilistest ja mineraalsetest ainetest. TD19 pakub lahendust mulla saastumisele ja strukturaalsele taandarengule, rikastades mulda taimedele täielikult omastatavate toitainetega.

See võimaldab vähendada keemilise väetise kogust enam kui poole võrra.

Lisaks niisutab TD19 korralikult mulda, kuna sisaldab erivormis diatomiiti, millel on võime hoida vett oma kaalust kuus korda rohkem.

Katsed tomatisordiga «Valve»,

Mida paremini on arenenud noortaimed, seda rohkem toitaineid saab taim omastada ja hilisem saak võib tulla tunduvalt suurem.

kurgisordiga «Landora F1» ja nisusordiga «Mooni» viidi läbi Eesti Taimekasvatuse Instituudi kasvuhoonetes 2015. aasta talvel. Katse toimus neljas korduses ja sel oli neli varianti: kontrollkatse, katse Bionuri ja TD19 väetistega korraga ning katse ainult Bionuri ja TD19 väetistega.

23. jaanuaril 2015 (kolm päeva enne külvi) segati turvas väetistega järgmiselt: substraadiks oli turba ja erinevate väetiste (PeatCare 11-25-24 2 kg m3 magneesiumsulfaat 0,5 kg m3) ning lubjakivi (7 kg m3) segu. Sellele segule lisati TD19 pulbrit arvestusega 50 kg TD19 1 m3 turba kohta.

Seemned külvati 26. jaanuaril. Bionur katsevariantide seemneid leotati pool tundi enne külvi 12,5-protsendilises Bionur lahuses

(pH 6) ja taimi pritsiti nädal pärast külvi veel täpselt samasuguse lahusega.

Igasse kordusesse külvati 25 seemet, ühes variandis 100 seemet. Ühe taimeliigi kohta oli katses 400 seemet. Taimi kasvatati tavaviljeluse tingimustes lisavalgustuseta ning päevane temperatuur kasvuhoones oli 23 oC ja öine 18 oC. Igast katsevariandist mõõdeti nelja taime pikkust katse lõppedes kaks nädalat pärast külvi.

Katsed näitasid, et kurgi-, tomati- ja nisutaimed olid kõige pikemad, kui kasutati preparaate Bionur ja TD19 koos. Natuke väiksemaks jäi taimede pikkus kasutades preparaati TD19 üksinda ja veel lühemaks, kui tarvitati ainult preparaati Bionur. Kõige lühemad olid taimed aga kontrollvariandis. e