Maaelu edendaja / juuni 2015

8. juuni 2015 || postimees

maaelu teemaleht p천llu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

8. juuni 2015 nr 6/20

maaelu edendaja 1

Mihkelsood murravad tatram체체te Hundid tegid kurja lambakarjas Saksa suurtootja ostab Eesti kanepiseemet Villasead naudivad t채helepanu

2 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Suvine kergus

J

uunikuu – selle hooaja viimase Maaelu Edendaja – lugudes on juba pisut tunda suvist kergust. Kui pontsakaid, ent lustakaid villasigu saab just kergeiks nimetada.

Aga on ka muret. Tõsist muret.

Mida teha, kui hunt on ühe hommikuga lambakarjast maha murdnud 39 villakandjat? Esialgu võtab see lambakasvatamise isu hoopis ära.

Samas leidub õnneliku lõpuga lugusid. Näiteks perekond Mihkelsood, kus pereemal diagnoositi raske haigus, millest paranemisvõimalused olid väga väikesed, ent naine seljatas tõve ja kogu pere tegi pärast seda elus kannapöörde, vahetades teadustöö Tartu Ülikoolis tatrakasvatuse vastu Valgamaal ja võttes oma südameasjaks inimeste terviseteadlikkuse edendamise.

Lehe lõpetavad aga taas suvised teemad, aiapidaja pilk oma taimedele ning ühe koduköögi käsitööjäätised, mida tehakse kas või šokolaadi-hapukapsamaitselisena.

Ilusat suve ja kohtumiseni sügisel!

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

juunikuu lind

maaelu edendaja toimetus

Punajalg-tilder (Tringa totanus) Vaevalt saab loodushuviline mereäärsele kevadisele rannaniidule oma jala tõsta, kui hakkab kostma teravat ning ühtlast hädaldamist. Kjäkk-kjäkk-kjäkk-kjäkk ... Ja niimoodi päris pikalt.

Teinekord ei pane kohe tähelegi, kust see hääl tuleb, sest peamiselt helepruuni ja valget värvi kurvitsalist polegi nii lihtne heinakõrte vahelt või pea kohalt taevast tiirutamas leida. See ainult suurendab vaatleja frustratsiooni, sest läbilõikav kisa pole ikka veel vaibunud. Tegemist on punajalg-tildri ärevushäälitsusega, sest tõenäoliselt olete tunginud meelevaldselt tema pesitsusaladele ning ta annab sellest häälekalt märku.

Kui aga maapinda hoolikamalt läbi kammida, siis hakkavad peagi silma pikad peenikesed punased jalad ja punane musta otsaga terav nokk. Siis võite kindel olla, et tegemist on punajalg-tildriga, kes on meie rannikuniitudel, aga ka soodes ja rabades tavaline haudelind.

Minu kohtumised punajalg-tildriga on igal aastal meeldivad. Tavaliselt tähendab see, et kevad on saabunud, toomingad õitsevad ja ilm pöörab iga päevaga aina suvisemaks. Ohu suhtes on punajalg-tilder väga valvas ning sageli üks esimestest, kes häiret annab. Kui piirkonnas peaks olema rohkem punajalg-tildreid, siis on korraga kõik alarmeeritud ning nad tõusevad lendu.

Kahjuks peab tõdema, et kui rebaste ja kährikute eest aitab taoline taktika täiskasvanud lindudel üsna hõlpsalt põgeneda, siis suuremaks vaenlaseks on talle viimastel aegadel kujunenud inimene. Niitmine ja karjatamine hävitavad paljuski tema elupaiku, mis peaksid olema märjad ja mudased. Seetõttu on mul alati suur rõõm näha neid linde sügisel koos paljude noorlindudega taas talvitumispaikade poole lendamas.

Tekst ja foto Marko Paloveer

maaelu edendaja 3

8. juuni 2015 || postimees

Käesoleval aastal on Jõgevamaal kaks lambakasvatajat kandnud suurt kahju huntide tehtud hävitustöö pärast, kuid möödunud jahihooajal sellesse maakonda hundiküttimise lube ei väljastatud.

Huntide tapatöö võtab lambakasvatajatelt tegutsemisisu

K

Tekst Eili Arula, foto Kristjan Teedema

ui tavaliselt muutuvad hundid aktiivsemaks hilissuvel ja sügisel, siis käesoleval aastal murdis hundikari Jõgeva vallas kümme lammast juba märtsi lõpus. Mai alguses toimus arvatavalt sama hundikarja järjekordne murdmine ühe teise lambakasvataja juures ning siis langes hallivatimeeste saagiks juba 39 lammast.

Eriti teeb kahju saanud lambakasvatajate meele mõruks asjaolu, et möödunud jahihooajal ei väljastatud Jõgeva maakonda ühtegi huntide küttimise luba. Tulemus ei lasknud end kaua oodata, sest esimene murdmine toimus vähem kui kuu aega pärast hundijahihooaja lõppu.

Hundikindlad aiad on liiga kallid

Märtsi lõpus langes Jõgeva vallas huntide ohvriks kümme lammast Lalluka OÜ karjast. Ettevõtte juht Jakob Kuld selgitas, et mõned aastad varem on samuti hundid nende karjas tapatööd teinud, kuid siis toimusid murdmised sügise poole. «Nii varakult poleks tõesti osanud hundirünnakut oodata,» rääkis Kuld.

Tema sõnutsi on lambakasvatajad hundirünnaku vastu üsna relvitud. «Soovitatakse paigaldada hundikindlaid aedu, mis on üle meetri kõrgused võrkaiad ja mille kohal peaks olema elektrikarjus. Meil on mitu lambakoplit, mis on üsna suured ning neid hundikindlaks muuta on meie ettevõtte jaoks liiga kallis. Mõne aasta pärast peaks sama maatükki kasutama viljakasvatu-

Lambakari oleks saagijahil huntide eest kaitstud, kui loomad aetaks igal õhtul lauta ja varahommikuti laudast välja, kuid seda on lambakasvataja sõnul keeruline korraldada, kui kari asub kodust mõnevõrra kaugemal.

seks ning siis jääks hundikindel aed hoopis sellele tegevusele ette,» kõneles Lalluka OÜ juht.

Teisalt oleks lambad kaitstud, kui nad aetaks igal õhtul lauta ja hommikuti laudast välja. Siiski pole ka see lahendus lambakasvatajatele meeltmööda, sest lambad tahavad välja saada varavalges ja lauta tuleks nad ajada hilisõhtul. Seda enam, et Jakob Kulla lambad asuvad laudast lausa viieteistküm-

ne kilomeetri kaugusel karjamaal ning nii kaugelt karja igal õhtul lauta ja hommikul välja ajada on jällegi ressursside arutu raiskamine. Samas rikub laudas olev sõnnik lamba villa.

Tänaseks päevaks on Jakob Kuld vastu võtnud otsuse lambakasvatusega lõpparve teha ning oma osa selles on ka hundirünnakutel. «Lõpetamise idee oli olemas juba varem, kuid nüüd toimunud

murdmised kindlasti kiirendavad seda protsessi,» sõnas Kuld ning lisas, et veel praegugi pole nende kari huntide rünnaku eest kaitstud.

Moraalne kahju rahalisest suurem

Ligi nelikümmend lammast kaotanud Jõgevamaa lambakasvataja on kaotusest väga löödud, kuid ei soovi kannatajana enda nime leheveergudel avaldada. Kaotus oli sedavõrd

4 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

suur, et kasvataja esimene mõte oli lambakasvatusega üldse lõpparve teha. Mõne aja möödudes mattis ta siiski tegevuse lõpetamise idee maha, kuid hirm uue hundirünnaku ees säilib tänaseni.

Anonüümsust soovinud lambakasvataja selgitas, et kuigi Keskkonnaministeerium korvab järgmisel aastal huntide tehtud kahjud, ei maksta välja potentsiaalset tulu, mida maha murtud utetall oleks võinud kasvatajale tuua. Siiski pole rahaline kahju asja juures peamine. Hoopis raskem on tema sõnutsi minna koplist surnud lambaid kokku korjama ning vigastatuid hädatapule saata.

Kohalikud jahimehed on hundikarja hävitustöödest teadlikud.

Arvatakse, et tegemist on AlamPedja looduskaitsealal pesitsenud hundikarja liikmetega, kes on suurest karjast lahku löönud ning moodustavad nüüd oma klanni, pannes karjaliikmeid murdmisretkedega proovile.

Eriluba pole mõtet taotleda

Kuigi hävitustööd on hundid juba omajagu teinud, ei pruugi sellest piisata uuel jahihooajal hundiküttimise loa saamiseks. «Kui seakatk levib ka meie maakonda, siis huntide ajujahi luba tõenäoliselt ei anta,» selgitas Jõgeva vallas tegutsev

SOODUSPAKKUMINE

jahimees Urmas Välba. Veel tõdes ta, et varitsusjahti hundile korraldada on väga keeruline. «Hunt on äärmiselt kaval loom ning varitsusega hunti tabada on puhas juhus,» lisas Välba.

Mis puutub hundilaskmise eriloa taotlemisse, siis suvisel perioodil on see üsna tulutu ettevõtmine, sest hunti kütitakse ennekõike talvel ja lumega. MTÜ Jõgevamaa Jahimeeste Ühingu juht Mati Kepp kinnitas, et praegusel perioodil hunti jahtida pole võimalik, kuid jahimeestega käiakse loomade joogikohti jälgimas ning täiskasvanud huntide ja ka kutsikate käpajälgi otsimas. «Kui suudame tõestada, et üks või kaks pesakonda siin pesitseb, siis on ehk lootust uueks hooajaks ka hundilaskmise luba saada. Kui tegemist on läbirännul oleva karjaga, siis on laskmisloa saamine pigem vähetõenäoline,» täiendas Kepp.

Piisab paarist karjusetraadist

Keskkonnaagentuuri kiskjate seire peaspetsialist Marko Kübarsepp tõdes, et üksikuid murdmisi on kevaditi ennegi ette tulnud ning pigem on see tavapärane kui harukordne juhtum. Mis puutub huntide ar-

Noorele hundile on metsast saagi leidmine keeruline ülesanne ning lambakari on tema jaoks kerge saak.

vukusse Jõgevamaal, siis Kübarsepa hinnangul on see pigem kehvapoolne ning kahe hundikahju juhtumi põhjal laskmisloa väljastamine oleks ennatlik käik. «Juhul, kui hundikahjustused hakkavad selles piirkonnas korduma, siis tuleb hundiküttimise luba väljastada,» selgitas kiskjate seire peaspetsialist.

Veel lisas Kübarsepp, et paljudel juhtudel on lammaste murdmine olnud ka hooletute lambakasvatajate süü. «Ma ei saa nüüd konkreetsetest Jõgevamaal toimunud juhtumitest rääkida, sest pole nendega veel isiklikult tutvunud, kuid paljudel juhtudel on jäetud loomad jumala hoolde kusagile metsaserva, kus nad on huntidele kerge saak,» väitis Kübarsepp.

Huntide lambakarjast eemale hoidmiseks ei pea ilmtingimata paigaldama meetrikõrguseid plankaedu, vaid piisab ka mõne elektrikarjusetraadi paigaldamisest aediku külge, lausus ta.

Kiskjate seire peaspetsialist pani kariloomade kasvatajatele südamele, et nad ka ise püüaks võimalikult palju ära teha oma loomade kaitseks. «Huntide lambakarjaskäike tuleb ikka ette. Noorele hundile on metsast saagi leidmine keeruline ülesanne ning lambakari on tema jaoks kerge saak. Olgu Eestimaa peal kasvõi üksainus hunt – ka tema leiaks varem või hiljem mõne lambakarja üles, kus murdmas käia,» rääkis Kübarsepp, lisades, et huntide tekitatud kahju saab taotluse esitamisel Keskkonnaministeeriumi poolt hüvitatud. e

maaelu MAAELU edendaja EDENDAJA 5

8. juuni 2015 || postimees

Eestlased teevad sojaoa sordiaretuses koostööd Hiina teadlastega

E

esti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) direktor Mati Koppel ja Liaoningi Põllumajandusteaduste Akadeemia asepresident Sun Zhanxiang allkirjastasid mai lõpus Hiinas Shenyangis lepingu senise sordiaretuse alase koostöö jätkamiseks. «Üks meie põhilisi kokkuleppeid oli koostöö sojaoa sordiaretuse alal. Hiina on ju sojaoa kodumaa ning ka Eesti põllumehed huvituvad praegu sojaoa kasvatamisest,» ütles ETKI direktor Mati Koppel. «Lisaks sellele võib sõlmitud leping aidata avada Hiina turgu Eesti põllumajandustootjatele.»

Mati Koppeli sõnul on kokkulepe kahtlemata tähtis ka Eesti Taimekasvatuse Instituudile kui teadusasutusele, mida hinnatakse muuhulgas rahvusvaheliste lepingute ja sidemete põhjal.

Lepinguga kinnitati söödakultuuride, köögiviljade, kartuli

ja talirukki aretusmaterjali vahetus ning lepiti kokku konkreetsed tegevused uute külma-, haigus- ja põuakindlate, kõrge saagi ja kvaliteediga sortide aretuse alal. Lisaks kavandati ühiseid uuringuid otsekülvi, orgaaniliste väetiste ja vahekultuuride kasutamise osas, täpsustati vastastikust teadlaste vahetust ning ühiste publikatsioonide avaldamist.

Lepingu allkirjastamisele eelnenud visiidil tutvus Eesti Taimekasvatuse Instituudi delegatsioon Liaoningi Põllumajandusteaduste Akadeemia katsejaamade, põldkatsete ja laboratooriumitega. Visiidi lõpus vahetasid kahe riigi teadusasutused erinevate kultuuride seemneid.

Eesti Taimekasvatuse Instituut teeb Liaoningi Põllumajandusteaduste Akadeemiaga koostööd alates 2010. aastast. Eesti Taimekasva-

koostÖÖLEpingu aLLkirjastavad eesti taimekasvatuse instituudi direktor mati koppel ja liaoningi põllumajandusteaduste akadeemia asepresident sun Zhanxiang.

tuse Instituut

Kohapüügi keeld kestab ligi kuu kohapüük on keskkonnaminister marko pomerantsi allkirjastatud määruse järgi meres keelatud tänavu 10. juunist kuni 15. juulini, et kaitsta kohavarusid. «meil on hea meel, et jõudsime kaluritega üksmeelele, et pärnu lahe kohavaru vajab kaitset ning selleks on vaja kalale kuderahu tagada,» ütles keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja kaire märtin. kohasaakide analüüs näitab kaire märtini sõnul, et vanu, mitmeaastasi isendeid pärnu lahe kohakarjas peaaegu ei ujugi. «on selge, et praeguse majandamisviisi juures ei ole kalurite head kohasaagid pi-

kemas perspektiivis kaugeltki kindlustatud,» tõdes ta. kalasaakide ametliku statistika ja uuringute järgi pole pärnu lahe kohavaru endiselt saavutanud 1990. aastate saakide langusele eelnenud taset hoolimata sellest, et pea igal aastal on koha sigimine lahes õnnestunud ning katsepüükides ja seires on noorjärke suhteliselt arvukalt. viimastel aastatel on kohavaru püsimist toetanud vaid head klimaatilised tingimused. teadlaste hinnangul baseerubki kohapüük pärnu lahel peamiselt ühe põlvkonna

kaladel, kusjuures kudema hakkavad üha nooremad ja väiksemad isendid. see kõneleb liigsest püügisurvest. pärnu lahest püütakse ligikaudu 85 protsenti riigi rannikuvete kohasaagist. üliintensiivse püügi tõttu on suur risk, et ebasoodsate olude tekkimisel ei pea kohavarud püügisurvele vastu. see omakorda tähendab olulist saakide vähenemist, millest taastumine võtab väga kaua aega. kuna iga kalaliik koeb just talle sobiva veetemperatuuri juures, siis analüüsitakse järgnevate aastate kohapüügi keeluaja paika panemiseks pikaaegseid veetemperatuure ja saake. Keskkonnaministeerium

6 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Taasiseseisvunud Eesti algusajal tatrakasvatamise ja toortatra kasulike omaduste propageerimisega alustanud Viira talu pererahvast – Virgo ja ljudmilla Mihkelsood – võib pidada toortatra nn maaletoojateks Eestis pärast seda, kui tarbijad olid aastakümnetega ära harjunud Venemaa ja Ukraina röstitud tatraga ning unustanud, et tatar on algupäraselt kahvatukollane.

Viira talu rahvas muudab suhtumist tatrasse

T

änaseks on Viira talust välja kasvanud äriühing RemedyWay OÜ arenenud Eesti üheks suuremaks tatratoodete valmistajaks ning enamik tootmisest on kolitud Valgamaalt Viira talust Ida-Virumaale uude tootmishoonesse. Lisaks toortatrale, jahule ja tatratoodetele nagu küpsised või energiabatoonid, müüvad nad tatraõiemett. See on talu peremehe Virgo Mihkelsoo sõnul vaat et täiuslik loodussaadus oma kasulike omaduste rohkuse tõttu. «Viimased molekulaarbioloogilised uuringud näitavad, et see võib aidata isegi vähist lahti saada,» lisab ta.

Teekond, kuidas Viira talu tatrakasvatuseni jõudis, on omamoodi saatuse keerdkäik. Elektrofüüsiku haridusega ning mitu aastat Tartu Ülikooli laserbioloogia- ja meditsiinilabori juhatajana ametis olnud Virgo Mihkelsoo tegi teadust ning elas abikaasa Ljudmillaga Tartus toimekat linnaelu. Kuni naisel diagnoositi raske verehaigus agranulotsütoos, mille korral lakkab organism tootmast leukotsüüte. Ellujäämisvõimalused olid hirmutavalt väikesed – üks kümnele tuhandele.

Ometi sai Ljudmilla Mihkelsoost üks neist vähestest, kes suutis selle raske haiguse seljatada. Pere on veendunud, et arstide jõupingutuste kõrval mängisid tervenemisel määravat rolli õigesti valitud loodussaadused nagu mesilasemapiima ampullid, kalamari, tatramesi, peedi- ja porgandisalatid ning Kreeka pähklid.

Maale elaMa

Keeruline katsumus oli pere jaoks igas mõttes elumuutev. Abikaasa haigestumise tõttu jõudis Virgo Mihkelsoo läbi töötada tohutu hul-

TeksT kristiina kruuse foTod tooMas Huik, erakoGu

ga meditsiinikirjandust ning tundis järjest suuremat huvi loodussaaduste ja tervise seoste vastu, samuti kutsumust neid teadmisi levitada. Ent paljusid tervendavaid loodustooteid – seahulgas tatramett – polnud Eestis toona kuskilt saada.

Abikaasa ravi ajalgi tuli seda Venemaalt tuttavate kaudu hankida.

Nii otsustas varem spektomeetrite ja lasertehnika maailmas töötanud Virgo Mihkelsoo jätta senised tegemised ülikoolis ning kolida abikaasaga maale elama oma vanaisa kunagisse tallu Valgamaale Paju külla. Sinnasamma, kust nende pere oli 1949. aastal üheksaks aastaks Siberisse küüditatud. Kuna Virgo Mihkelsoo isa oli hinnatud mehaanik, siis said nad loa Eestisse aasta jagu varem naasta. «Talu oli muidugi risustatud ja kokku varisemas, aga isa sai selle enda nimele tagasi,» meenutab Virgo Mihkelsoo isiklikke emotsionaalseid suhteid nii lapsepõlve- kui ka praeguse kodu Viira taluga.

1990. aastate alguses Tartust püsivalt Viira tallu kolides võtsid Mihkelsood mõned loomad (lehmad, sead, kodulinnud) ning alustasid tatrakasvatusega, et saada ühtlasi ka tatraõiemett. Esimeseks külviks piisas Rootsi humanitaarabipakist saadud seemnest ning tatra mehaaniliseks koorimiseks vajaliku masina ehitas talu peremees ise.

TeadliKKuse KasVaTaMine

«Alguses oli muidugi raske – inimesed ei teadnud toortatrast midagi ega tahtnud seda. Müüsin turul toortatart palju odavamalt kui müüdi pruuni tatart,» tõdeb Virgo Mihkelsoo. Ka tatramett vaadati esialgu skeptiliselt selle tumepunaka värvuse tõttu.

Virgo Mihkelsoo tütar ning perefirma RemedyWay OÜ müügi- ja

virgo ja LjudmiLLa mihkELsoo viira talu tatrapõldudel.

turundusjuht Nelly Vahtramaa selgitab, et toortatra tarbimise traditsioon tuli Eestis ise taasluua, sest see oli teiste nõukogude aja «moekultuuride» nagu nisu või maisi võidukäigu tõttu hääbunud. «Veel esimese Eesti vabariigi ajal oli Lõuna-Eestis igas kolmandas talus oma tatraveski, aga need traditsioonid hääbusid,» kõneleb ta.

Praegu on tatraveski Eestis vaid üksikutel taludel, ent tatrakasvatajaid tuleb järjest juurde. Eesti aastane tatratoodang ulatub umbes 100 tonnini ning tatar kasvab ligi 500 hektaril.

Selleks, et kasvatada peale uut põlvkonda teadlikumaid tarbijaid, hakkas Viira talu peremees juba 1990ndatel innukalt loenguid pida-

ma ja oma esimest raamatut kirjutama. Ka päeval, mil Viira talu peremees kohtub Maaelu Edendaja toimetusega, on tal õhtupoolikul kavas paaritunnine loeng sellest, kuidas säilitada nooruslikkus läbi toitumise ja elustiilivalikute.

Muuhulgas soovitab 74-aastane vitaalsusest pakatav Virgo Mihkelsoo magada lahtise aknaga, süüa toortatart ning pakkuda oma ajule iga päev uusi elamusi. «Aju vajab stiimulit ja pidevalt millegi uue kogemist. See hoiab noorena,» lausub ta ja lisab, et uueks elamuseks võib olla kas või tavapärasest teistsugune hommikusöök. Peaasi, et igas päevas oleks aju jaoks midagi üllatavat.

Virgo Mihkelsoo hoiab enda aju vormis sellega, et töötab järjepidevalt

8. juuni 2015 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja läbi uut kirjandust selle kohta, mida teadlased ja praktikud on leidnud loodustoodete mõju kohta tervisele.

Oma teadmistest on Virgo Mihkelsoo koos abikaasa Ljudmilla ja tütar Nellyga kirjutanud raamatuid, mida perefirma on ise kirjastanud.

Neist viimane, «Isetervendaja käsiraamat» püsib Eesti terviseteemaliste raamatute müügiedetabeli esiotsas ning seda on pisut enam kui aastaga müüdud üle 5000 eksemplari.

«Kogu meie tootmine algab tegelikult just neist raamatutest. En-

postimees || 8. juuni 2015

ne on teadus ja siis tulevad tooted,» selgitab tütar Nelly Vahtramaa ja lisab, et kogu toit peaks olema funktsionaalne – lisaks maitseelamusele pakkuma tuge tervisele. See on ka perefirma RemedyWay moto.

Viira talu toodab aastas umbes 10 tonni mahetatart ning lisaks ostab perefirma RemedyWay teistelt kasvatajatelt sisse ligi 60 tonni tatart. Samamoodi ostetakse juurde tatramett, sest oma talu toodangust ei piisa marjajahuga meesegude valmistamiseks. «Meil on aastased koostöölepingud kasvatajatega, keda ise kontrollime ja usaldame,»

ütleb Nelly Vahtramaa, kuid kinnitab, et edaspidi on plaanis ka Viira talu enda tatrakasvatust laiendada.

RemedyWay’s tegutseb kogu pere. Tütar Nelly Vahtramaa vahetas kolme aasta eest töö meediaagentuuris välja müügi- ja turundusjuhi rolli vastu perefirmas. Poeg Virgo Mihkelsoo juunior on igapäevaselt tegev transpordiäris, kuid hoiab RemedyWay finantsasjadel silma peal ning on oma muu ettevõtluse arvelt aidanud teha perefirmasse vajalikke investeeringuid.

Kuigi isa Virgo Mihkelsoo teeb kõiki töid alates külvamisest ning

Virgo Mihkelsoo Sündinud 1941. aastal Valgamaal Paju külas Viira talus.

Lõpetas 1966. aastal Leningradi Tehnikaülikooli elektrofüüsika erialal, sealsamas läbis aspirantuuri ja lõpetas tehnikateaduste kandidaadina.

Töötanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis algul noorema teadusliku töötajana, hiljem ka akadeemia teadusliku sekretäri ja lasertehnika peakonstruktorina.

Aastail 1989–1993 Tartu Ülikooli laserbioloogia ja -meditsiini laboratooriumi juhataja.

Viira talu peremees, OÜ RemedyWay kaasasutaja.

Aju vajab stiimulit ja pidevalt millegi uue kogemist. See hoiab noorena, ütleb Virgo Mihkelsoo.

maaelu edendaja 9

8. juuni 2015 || postimees

lõpetades meekorjamisega, tahavad tütar ja poeg teda näha ennekõike loenguid pidamas ja raamatuid kirjutamas. «Isa saab juba 75-aastaseks. Põllutöid saavad teised ka teha, kuid raamatuid mitte,» selgitas tütar. Venemaal fütoteraapiat ja pärimuslikke tervendamisviise õppinud ema Ljudmilla panustab samuti raamatutesse, annab nõu loodusravitseja-naturopaadina ja mõtleb uusi tooteretsepte välja.

Näiteks RemedyWay kõige müüdum toode – tatraküpsis meega – sündis nõnda, et Virgo Mihkelsoo juunior palus emal teha välislähetustele kaasa võtmiseks vahepala, mis täidab kõhtu, on maitsev, tervislik, kasulik ning ei tee paksuks. Just neile kriteeriumidele meega tatraküpsis vastabki.

Ka poeg Virgo Mihkelsoo juunior ise on agar uute retseptide katsetaja ning pakub tihtilugu välja uusi ideid, mida võiks veel tootmisesse võtta. Seejuures kehtib tootearenduses konsensuse põhimõte – uus toode peab läbima enne kogu pere maitsemeelte kontrolli ja poelettidele jõuab see ainult siis, kui see kõigile meeldib. Kui ikka ühel pereliikmel kisub nägu maitseelamusest krimpsu, siis uus toode müügile ei lähe, ükskõik kui maitsvaks kõik ülejäänud seda peavad. uus TooTMisHoone

viira talu peremees virgo mihkELsoo näitab koorimata tatart.

Esialgu lasi RemedyWay valmistada küpsiseid tellimustööna ühes suures pagaritehases, kuid selle tootmiskvaliteediga ei jäänud nad rahule. «Kui hiljem vaatama läksi-

virgo ja LjudmiLLa mihkELsoo «isEtErvEndaja kÄsiraamat» oli mullu üks enim müüdud terviseteemalisi raamatuid eestis. teos on ilmunud ka vene keeles.

me, kuidas küpsiseid tehakse, oli retseptis oliiviõli asendatud tahkestatud kulinaarrasvaga, värsked munad munamassiga, mesi suhkruga,» kirjeldab Virgo Mihkelsoo oma pettumust. Sai selgeks, et kui tahta oma asja ajada, tuleb seda teha enda tehases.

Mullu kevadel avaski RemedyWay Ida-Virumaal Täkumetsa külas uue tootmishoone, mis tänavu kevadel sai ka mahetunnustuse ja mille toodang on ametlikult gluteenivaba. Virgo Mihkelsoo selgitab, et tatar on nagunii sisuliselt keemiavaba, sest keemia hävitab ühes umbrohuga ka tatra, kuid just laienemisvõimalusi ja eksporti silmas pidades võtsid nad ette ka ametliku mahetunnustuse taotlemise.

Tütar Nelly Vahtramaa sõnul pole mõtet Rootsi või Soome minna tatart pakkumagi ilma mahetunnustuseta. Niisamuti tehakse välisturgudele küpsiseid mahemärgistusega. Eesti jaoks siiski veel mitte. «Hind ei oleks tarbijatele vastuvõetav, kui küpsistes kasutatavad õlid, munad ja marjad oleksid kõik öko, kuid lisame pakendile märke, et 58% toorainest on mahepäritolu,» selgitab Nelly Vahtramaa. Esialgu on tehase koguvõimsusest kasutuses umbes neljandik, kuid ambitsioonid on suured.

Hiljuti sai RemedyWay EASilt toetust leivaahju soetamiseks, mis võimaldab taas uut sammu toote-

arenduses. «Toome müügile toortatraleiva kurkumiga. Selle vastu on huvi suur, sest tatraleib on pärmi- ja gluteenivaba ning osa inimesi saabki üksnes sellist leiba süüa. Inimestel peab olema valikut,» märgib Virgo Mihkelsoo ja kiidab kurkumi põletikuvastaseid omadusi. abiVajajaTe nõusTaMine

Viira talu peremees Virgo Mihkelsoo ei tea enam isegi, kui palju inimesi on tema ja abikaasa Ljudmilla poole kergemate, aga ka väga tõsiste tervisemuredega pöördunud ja nende nõuannetest abi saanud.

Neid on sedavõrd rohkesti.

Kuna huvilisi on rohkem, kui Mihkelsood jõuavad aidata, peavad nad oluliseks teadmiste talletamist raamatutesse. Praegugi kirjutab Virgo Mihkelsoo «Isetervendaja käsiraamatu» järge.

Virgo Mihkelsoo pole tavameditsiini vastane ja soovitab järgida ka arstide soovitusi, kuid ta on veendunud, et inimesed ise saavad oma tervise jaoks väga palju ära teha, kui anda neile selleks vajalikud oskused. «Tavameditsiin osutab medikamentoosset abi, kuid ei tegele haiguste tekkimise põhjustega. Organismi sekkumise korral tuleks seda kindlasti rohkem toetada ja abistada ning minu üks eesmärk on õpetada inimesi seda tegema,» lausub Virgo Mihkelsoo, füüsikuharidusega terviseentusiastist talupidaja. e

10 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Saksamaa mahetootja Hanf Natur on viimased paar aastat ostnud mahetootjate ühistu Wiru Vili käest ära kogu nende kanepiseemne, millest valmivad tooted, näiteks õlid, jahud ja šokolaadid, jõuavad lisaks muule maailmale ringiga tagasi ka Eesti poelettidele.

Saksa mahetootja ostab kanepiseemet Eestist

M

Tekst Kristiina Kruuse

a hetootjate ühistu Wiru Vili müügi- ja ostujuhi Martti Kedderi sõnul on partnerlus Euroopa suurima mahekanepitoodete valmistajaga kestnud paar aastat. «Nad ostavad ära kogu kanepiseemne, mis meil pakkuda on, ja tahaksid rohkemgi,» lausus Kedder.

Hanf Naturi juht Ralf Buck rääkis, et Eestist ostetavad kogused jäävad aastas keskmiselt 25–30 tonni vahele, mis nende firma jaoks on siiski väga väike kogus. Firma ostaks hea meelega Eestist enamgi kanepiseemet. «Oleme kõigile pakkumistele avatud, kuid tähtis on rõhutada, et ostame just maheseemet,» lisas ta.

Saksa firma ei osta Eestist kanepiseemet sellepärast, et see oleks odavam või kvaliteet selgelt parem teiste riikide kasvatajatest. «Hind on sarnane ülejäänud Euroopaga ja kvaliteediga oleme 98% rahul,» sõnas Ralf Buck.

Põhjus on Bucki sõnul pigem selles, et Euroopas on mahekanepiseemne kogus väga piiratud ja seda tulebki eri paigust kokku osta. Suurema osa seemnest ostab Hanf Natur Prantsusmaalt, aga lisaks näiteks Leedust, Austriast, Belgiast ja oma firma kodumaalt Saksamaalt.

«Meil on ka Hiinas oma põllud, mida kontrollime, sest mahekanepit kasvatatakse Euroopas liiga vähe,» kõneles ta.

Mahetootjate ühistu Wiru Vili

Eripalgeline kanep Kanep on üks iidseimaid kultuurtaimi, mida on sajandeid kasvatatud vastupidava kiu ja õlirikaste seemnete saamiseks.  Olenevalt sordist sisaldab kanep rohkem või vähem ka narkootilist ainet. Hašiši allikaks on traditsiooniliselt India kanep (Cannabis indica).  Tööstuses kasutatakse harilikku kanepit (Cannabis sativa), mil pole narkootilist mõju. 

müügi- ja ostujuhi Martti Kedderi selgitusel on kanep Eestiski pigem nišikultuur ja ühistu vahendusel maheseemet müüvaid kasvatajad saab kokku lugeda kahekäe sõrmedel.

«Kanep on mõnevõrra keeruline kultuur, see eeldab teatud tüüpi mulda, selle kasvatamine on seotud viljavaheldumisega ning saake on raske ette ennustada: ühel aastal võib hea saak olla, teisel väga kehv,» rääkis ta. Lisaks on kvaliteedinõuded väga kõrged ning hinnad muutlikud. Näiteks ühel aastal võib kanepiseeme maksta 1300 eurot tonni kohta, teisel aastal 2000 eurot. «See on väga suur vahe. Kes korra pettub, võib kergesti käega lüüa,» lausus ta.

Eestist pärit kanepiseemet kasutatakse Ralf Bucki sõnul peami-

Harilikul kanepil (Cannabis sativa), mida tööstustes kasutatakse, pole narkootilist mõju.

Euroopa suurim mahekanepitoodete valmistaja Hanf Natur kasutab Eestist pärit seemet peamiselt kanepiõli ja -jahude valmistamiseks, kuid seda leidub veel paljudes teisteski toodetes.

selt kanepiõli ja jahude valmistamisel, aga müüakse ka lihtsalt kooritud seemnetena.

Ligi 20 aastat tegutsenud firma on spetsialiseerunud just kanepitoodetele ning nende valikusse kuulub tänaseks üle 40 toidukauba (näiteks müslid, šokolaadid, pastad jne) ning kümmekond kosmeetikatoodet (näiteks kehakreemid ja dušigeelid). Üks põnevamaid tooteid on Ralf Bucki meelest idandatud kanepiseemnetest valmistatud püree.

Hanf Naturi toodete maaletooja Eestis on OÜ Austan Loodust

Grupp, mille juhatuse liikme Anre Saksa sõnul on märgata Eestis järjest paremat teadlikkust kanepitoodete osas. «Kui me aastaid tagasi kanepitooted müügile tõime, siis pidi väga paljudele selgitama, et neil pole midagi pistmist narkootilise kanepiga, vaid toote aluseks on õlikanep. Nüüd enam selliseid küsimusi ei teki,» kõneles Saks. Ta lisas, et kanepitoodete populaarsust on aidanud kasvatada ka Eesti oma tooted, näiteks Tammejuure mahetalu kanepiõli, mis sai kaks aastat tagasi Eesti parima mahetoote tiitli. e

maaelu edendaja 11

12 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Ranna rantšo vaieldamatud staarid on perenaise Ande Arula sõnul Eestis haruldased villasead Susanne ja Quisepiine.

Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Mõisakülas asuvas Ranna rantšos elab neli Ungari villasiga mangalitsat.

Villasiga pole tavaline loom oma põliskodus Ungariski, saati siis Eestis. Esimesed villasead kolisid Eestisse mullu aprillis, kaks neist, Susanne ja Qiusepiine tulid elama Läänemaale Ranna rantšosse.

Susanne ja Qiusepiine – Eesti kõige kuulsamad sead Tekst Kaie Ilves ja fotod Arvo Tarmula

S

iga on ikka siga, sõnab Ranna rantšo perenaine Ande Arula ja muheleb.

Ande on vee voolikust jooksma keeranud. Sea- ja kanaaedikus laiutab tubli porilomp. Porilombis püherdab ilmse mõnuga suur Ungari villasiga Qiusepiine. Qiusepiine lokkis karv on püdela poriga koos. Ilusast kuldsest, nagu efektlakiga üle pihustatud seast saab ühtäkki väga porine siga. Siis ajab Qiusepiine end üles, sörgib fotograaf Arvo Tarmula juurde ja … raputab end. Tarmula röögatab ja kargab mitu pikka sammu tagasi. Qiusepiine vahib talle arusaamatuses järele, raputab end veel korra, hakkab lustiga kanu taga ajama ja kaob kaarega lauta.

«Kasutab võimalust, et pole aega teda praegu taga ajada. Läks munavargile, nendib Ande. Laudas on kanapesad. Küll üks õige villasiga teab ...

Tegelikult on Ungari villasiga

mangalitsa ikka üsna teistmoodi tegelane. Õigupoolest ei ole mangalitsaga päris nii, et siga on siga.

Kui Ande neli aastat tagasi esimest korda villasea pilti nägi, siis arvas ta, et see on fotomontaaž. Siis nägi villasea pilti Ande sõbratar Viktoria Kaasik Pärnu külje alt Nurmenuku talust, ja tõi kolm imesiga endale Lätist kohale.

Otse loomulikult pidi ka Ande endale villasead saama ja sõitis neile järele. Aga villasigade ost pole niisama, ega neid karjakaupa ringi jookse. Kui Ande oleks 15 minutit hiljaks jäänud, oleks ta ka villasigadest ilma olnud. Aga Ande ei jäänud hiljaks, jõudis 15 minutit enne teist ostjat kohale – kes ees, see mees –, ja tõi lokkis põrsad koju.

Nii ongi juhtunud, et kuigi Ranna rantšo karjamaal, aedikuis, latrites, puurides ja õue peal elutseb kokku ligi 400 elukat: eri tõugu hobuseid, Šoti mägiveiseid, hereforde, nutriaid, viit tõugu küülikuid, nelja tõugu kitsi, kolme tõugu lambaid,

kanu ja kalkuneid, parte ja paabuline, vutte ja hanesid ja … sadat sorti sigu, nagu Ande Arula ütleb, on Ranna rantšo vaieldamatud staarid just Ungari villasead.

«Ise teavad nad seda väga hästi,» tõdeb Ande. Kui aprillis oli maamessile minek ja Susanne ning Qiusepiine said aru, et neid ei võetagi kaasa, olid aedikusse tagasi tõrjutud emandad Ande sõnul ikka väga solvunud. Andel tuli paar-kolm kitse seltsidaamideks maha jätta, et staarsead oma aedikusse päris üksi ei jääks.

Staariks olekut paistab ka sellest, et õeksed Susanne ja Qiusepiine hoiavad kokku ja teist tõugu sigadest suurt nad lugu ei pea. «Teised sead on nende jaoks ikka nii matsid, et nad ei taha nendega suurt kokku puutuda,» nendib Ande.

Minisigadest on Susanne ja Qiusepiine lihtsalt üle. Need väikesed pudinad pole üldse tähelepanu väärt. Hiiglasuure Täpiku, metsja kodusea ristandi eest panevad

Susanne ja Qiuesepiine padavai minema, et kokku ei puutuks. Kui Täpik silmapiirile ilmub, kostab Susanne ja Qiusepiine kärsast kiuksatus, et kaitstagu neid ometi tolle hõreda karvaga looma eest. Säherdune mõttetus juba nendega tutvust ei sobita! Teiste loomadega, ütleb Ande, saavad nad hästi läbi.

Villasead Eestis

Susanne ja Qiusepiine on praegu aastased. Viie-kuuekilostest kitsepiima peal üles kasvanud hakatistest on saanud üle saja kilosed stoilised emandad. Ungari villasiga, muide, on loom, kellest saab toda ehtsat Ungari pekki, ta võib koguda 300–400 kilo kaalu, aga Ranna rantšos villasigadest otse loomulikult Ungari pekki ei saanud, said ikka lemmikloomad, nagu on kõik muudki loomad ratšos.

Kui Ande põrsad mullu aprillis Lätist Mõisakülla kolis, olid nad kaks viiest Eestis elavast villaseast.

Aastaga on villasigade arv Eestis

maaelu edendaja 13

8. juuni 2015 || postimees

seks. Peale villa on neil lokkis karvaga sabad ja kõrvad nagu lokaatorid, kõrged jalad ja ilusad pikad mustad ripsmed. Kui Susannele ja Qiusepiinele leiba anda, siis istuvad pepsid emandad justnagu koerad ja kui tarvis, ka sitsivad.

Kevadel, ilma soojenedes, laseb villasiga villa maha, augustis hakkab uuesti talvekarva kasvatama.

«Pügada neid ei saa nagu lambaid?» pärin. «Saab ikka,» tõdeb Ande ja hakkab naerma, «aga villaga pole suurt midagi teha. Ainukesed potentsiaalsed kliendid on ripsmepanijad!» Villasea karv on krussis ja jäik.

Aktiivsed suhtlejad

Villasiga on seltskondlik ja sõbralik ning oskab maiuspala nimel vaevagi näha nagu koer.

kahekordistunud: Ande pakub, et neid võiks olla ehk kümmekond, ja Ande isegi on vahepeal kaks uut mangalitsat rantšosse kolinud, nii et praegu on neid Ranna rantšos neli: peale aastaste Susanne ja Qiusepiine veel neljakuune Peeter Paan ja pooleaastane Piripiiga.

Peeter Paani tõi Ande rantšosse õestele peigmeheks, aga vähemasti sel kevadel põlgasid õeksed ta ära.

«Küllap ta tundus neile sihuke väike mõttetu mehike või tüütu puberteet,» ütleb Ande. Praegu peaksid Susanne ja Qiusepiine siiski tiined olema, sest Peeter Paani asemel pakkus neile huvi kaheksa-aastane metssiga Rudolf. Kuna kokku kolmest komponenttõust aretatud villasigades on peale kodu- ja rasvasea vere metsseaverd nagunii, pole sest hullu, nii et mais-juunis võiks põrsaid oodata.

Pikk tellimisnimekiri

Ande loodab, et edaspidi, kui kasvab, hakkab ehk Peeter Paangi õestele meeldima. Siis võiks jõuluks sulus olla esimene sats puhast verd villaseapõrsaid. Pole hirmugi, et villaseapõrsaid liiga palju saaks. «Tellimisnimekiri on juba praegu nii pikk, et kaks aastat jutti oleks kõik müüdud,» lausub Ande. Pealegi pole villasead produktiivsed. Korraga

sünnib viis-kuus põrsast, tavalise kodusea 13–18 kõrval pole see midagi. Väikesed pesakonnad on üks põhjus, miks on mangalitsad Ungaris ohustatud ja kaitsealuste koduloomatõugude nimekirjas. Nii et sealgi pole nad tavalised.

Susanne, Qiusepiine, Peeter Paan ja Piripiiga on Ande kinnitusel väga tõulised. Täpselt sihukesed nagu üks puhast tõugu Ungari villasiga olema peab: tumedad tissid, tume kärss, tume silmaümbrus, kõrvad teravad, kõrvade taga roosa laik.

Susanne ja Peeter Paan on hallid, hall on villasigade kõige tavalisem värv, harvem esineb kuldseid ja musti. Qiusepiine on kuldne ja Piripiiga on must.

Silmaga kaedes pole võimalik villasiga mõne teise seaga segi ajada. Kõigepealt vill. See on paks, lokkis ja kohev. Ranna rantšos, kus elutseb suur hulk ristandeid, on külalised pidanud Susannet ja Qiusepiinet lamba ja sea vallatu-

Kevadel, ilma soojenedes, laseb villasiga villa maha, augustis hakkab uuesti talvekarva kasvatama.

Aasta jooksul end villasigade hingeeluga kurssi viinud Ande räägib, et ka iseloomult on mangalitsad muude sigadega võrreldes teistmoodi: tükk maad aktiivsemad, ergumad, tahavad suhelda. Kui Ande heina sisse pikali viskab, viskavad Susanne ja Qiusepiine üks ühele, teine teisele poole kõrvale. «Tulevad kaissu,» ütleb Ande. Ande lisab, et hommikuti nuusutavad villasead teised loomad üle, küsivad, kuidas on tuju. Mõtlen, et seda see Piripiiga siis minuga enne sealt suluserva tagant nii pikalt ja põhjalikult jutustas. Piiga häälitsused kõlasid eri intonatsiooni ja valjusega.

Oli ikka tõsine jutt, mitte tühipaljas ruigamine.

Eriti jutumaias ja pretensiooni-

kas olla Qiusepiine. Kui ikka Qiusepiine tahab mõne elukaga suhelda, aga suheldav parasjagu magab, lööb Qiusepiine magaja silmapilk maast lahti. Susanne on õest leebem, mitte nii dominantne kui Qiusepiine.

Peeter Paan ja Piripiiga on alles nii maimud, nõnda ei saa iseloomust õieti sotti, aga Ande ütleb, et Peeter Paan tundub tulevat rahulikuma loomuga.

Villasigu soovitab Ande pidada algajail talunikel lastele lemmikloomaks. Nad on sotsiaalsed ja sõbralikud. Ande sabas jooksevad villasead nagu koerad. Ande on isegi lubanud, et ostab traksid ja jalutab, mitusada kilo villasiga paela otsas.

Seni ei ole sellest ajapuudusel asja saanud, aga võib-olla saab. Villasiga on pikaeealine, elab kuni 15-aastaseks. Pidada on teda lihtne: mangalitsa kõrge jalg, tugev luustik ja paks vill näitavad, et nad on väljas elajad loomad, olgu külma kui tahes palju. Üks õige villasiga sööb suvel rohtu ja juurikaid, talvel heina.

«Ideaalsed maaharijad: söövad umbrohu välja, sügisel künnavad maa ära kah,» lausub Ande. Ande villasead paraku veetsid katkuhirmus oma esimese talve laudas. Peale heina saavad nad künasse väheke jahu. Ja ehkki staarid, ei pirtsuta villasead toiduga ealeski. Kui muud sead tõmbavat kärsa vingu, kui näevad jahu asemel künas teri, siis villasead pistvat hea isuga nahka kõik, mis ette antakse. e

14 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

M

ajanduslikult väärtuslikku metsa saame tarbida üksnes siis, kui oleme selle eluea jooksul teinud metsamajandamises õigeid ja kaalutletud otsuseid. Ühe metsapõlve jooksul läbiviidavate metsamajanduslike tööde nimistusse kuulub üksjagu mitmekesiseid tegevusi alustades kultiveerimisest ja lõpetades uuendusraietega, sinna vahele jäävad korduvad hooldusraied.

Pealkirjas püstitatud küsimus on küllaltki intrigeeriv ning selle analüüsimiseks peaksime lahti mõtestama kolm olulist aspekti: ootused, lootused ja tegelikkuse. Kõik need kolm aspekti on omavahel väga tihedalt seotud ja ilmnevad metsakasvu arengus väga erinevatel aegadel.

Lõpptulemus või siis tagajärg selgub alles aasta(te) pärast, kui otsused on tegevusteks pööratud ja metsapilt meil silme ees.

Ootus – uus mets võiks olla sama hea või siis veel parem kui see, mis likvideeriti. Lootus – erinevate metsamajanduslike tööde tegemine võiks parimal juhul ootuse ka tagada. Tegelikkus – olukord, mis pärast mitmete majandusvõtete kasutamist ilmneb alles aja möödudes.

Nende kolme aspekti parimaks rakendamiseks on meil vajalik teha otsuseid. Kas on olemas õigeid või valesid otsuseid?

Mets kasvab suurepäraselt ka ise, ilma inimese vahelesegamiseta, kuid milliseks ta kujuneb, on iseküsimus nagu seegi, kas me peaksime tulemusega rahule jääma. Metsakasvatajale on olulisim majanduslik eesmärk, on see siis pehmelehtpuu, küttepuu või küpsest okaspuupuistust saadav kvaliteetne ümarmaterjal. Võime üsna kindlalt väita, et pole olemas väärtusetut metsa! Üldiseks arusaamaks on kujunenud, et okaspuu enamusega raiestikud uuendatakse okaspuu istutamise või siis sobiliku kasvukoha korral ka männikülviga ning lehtpuu enamusega raiestikud jäetakse looduslikule uuendusele.

Samas esineb arukase ja sangle-

Sõltumata ajastust ja riigikorrast on meil sihipärase metsauuendamisega tegeletud enam kui sajand. Selle perioodi jooksul on saanud küpseks üks põlvkond männimetsi, poolteist põlvkonda kuusemetsi ning üldistades võib öelda, et kaks põlvkonda lehtpuumetsi.

Millist uuendamist Eesti metsad vajavad?

Tekst Andres Jäärats, Eesti Maaülikooli metsakultuuride lektor

pa istutamist viljakatel lehtpuualadel juba üsna märkimisväärses mahus.

Millega istutatakse?

Eesti paikneb viljakas okaspuu kasvuvööndis ning okaspuukultuurid rajatakse kas külvi või istutamise teel. Vaid üksikutel juhtudel võib piisav okaspuu-uuendus tekkida ka looduslikult, kuid kindlasti ei tasu sellele lootma jääda. Levinuimateks metsauuendamisel kasutata-

vateks taimetüüpideks on 3–4-aastane kuuseistik, 2-aastane männiseemik ning männi ja kuuse potitaimed, vastavalt siis 1- ja 2-aastased. Mõnevõrra vähem kasutatakse kase ja sanglepa seemikuid ning suhteliselt väikeses mahus tamme-, saare-, nulu- ja lehiseliike.

Kultiveerimistööde mahud erametsas on viimastel aastatel tõusutrendis, seda suuresti tänu hästi toimivatele toetusmehhanismidele.

Sõltumata metsamaa omandivormist kasutatakse meil igal aastal ära üle 25 miljoni metsataime, millega rajatakse üle 10 tuhande hektari metsakultuure. Kultiveerimistööde mahud erametsas on viimastel aastatel tõusutrendis, seda suuresti tänu hästi toimivatele toetusmehhanismidele nii metsauuenduse rajamise kui ka hilisema hooldamise osas. Männikülvide osakaal kogu metsauuendamise mahust on umbes kolm protsenti.

Suuremate uuendamise mahtude tõttu on meil viimastel aastatel üsna suur kuusetaimede puudus ning defitsiit kaetakse impordi arvelt peaasjalikult Leedu ja Läti taimedega. Loodetavasti suude-

takse erametsas puuduolev kuusetaimede maht täita kodumaise istutusmaterjaliga 2–3 aastaga. Sellest tulenevalt peaks metsataimekasvatajate ja metsaomanike vahel tekkima tihedam ja usaldusväärsem koostöö – üks osapool tellib ja teine pakub ning vastupidi. Risk on tõenäoliselt madalam, kui rajada uus metsapõlvkond nii kodumaiste kui imporditud taimedega.

Millal istutada?

Traditsiooniliselt on metsa kultiveerimine toimunud kevadel ja toimub kindlasti ka tulevikus, kuid alternatiiviks võiks olla sügisistutus.

Sügisistutus võiks kõne alla tulla kuivades kasvukohtades männi kultiveerimise puhul, sest viljakates ja niisketes kasvukohtades võib külmakergituse (külmakohrutuse) oht osutuda küllaltki suureks. Üsna riskivaba sügisistutus on näiteks mänd nõmmemetsa.

Okaspuuraiestike uuendamisel on oluline jälgida männikärsaka kahjustuse faktorit. Kahtlemata on värskel okaspuu enamusega raiestikul see oht küllaltki suur, vastupidiselt lehtpuuraiestikule, kus männikärsaka kahjustuse oht istutatud taimedele on pea olematu. Sellest tulenevalt võiks võimalusel jätta värske okaspuuraiestiku üheks vegetatsiooniperioodiks seisma. Katsetulemused on näidanud, et ühe aasta seisnud raiestikul võib

maaelu edendaja 15

8. juuni 2015 || postimees

männikärsaka kahjustus väheneda kuni 40 protsenti, samas värskel raiestikul võib männikärsaka rüüste ulatuda lausa 65 protsendini.

Sellest tulenevalt kerkib üles uus otsustamise koht – kahjustus vs suurem hooldamise vajadus aasta seisnud raiestikul.

Katsekultuuride puhul tasub kindlasti aasta oodata nii männikui kuuseistutuse osas, sest taimede säilivus pärast esimest kasvuperioodi küündib 90–93 protsendini.

Puuliigi valikul on kõige tur-

valisem vaadata eelmises metsapõlves suurima tagavaraga puuliiki. Kui okaspuu ja lehtpuu mahud on võrreldavad, siis kindlasti tuleks eelistada okaspuu kultiveerimist. Võime üsna kindlad olla, et okaspuukultuuri tuleb looduslikult lehtpuid piisavas koguses, et formeeruks tootlik okaspuu-lehtpuu segamets.

Juhul, kui tegu on okaspuualal juuremädaniku haigustekitajaga (juurepess), siis peaks tingimata kaaluma puuliigi vahetust. Kõige turvalisemaks valikuks sellisel juhul on arukask, mis viljakal, kuid juuremädanikuga nakatunud kuusealal kasvab suurepäraselt. Puuliigi vahetus on oluline, kuna juuremädaniku haigustekitaja võib juurekontaktide abil noorele okaspuule levida pea 10 aasta jooksul pärast lageraiet.

Lihtsustatult võiks öelda, et kuusetaim kuusealadele, männitaim männialadele ja kasetaim kasealadele, sanglepp sanglepaaladele.

Valides istutusmaterjali juurestikutüübi järgi, ei ole metsakasvatuslikult tänapäeval enam vahet, kas valida potitaim või avamaataim. Väike erinevus tuleb välja kultuuri hooldamise kordades.

Mõnevõrra väiksemate mõõtmetega potitaim vajab rohkem hooldamist just viljakamates kasvukohtades kui tüüakam avamaataim. Kui aga mõlemad taimetüübid on suudetud rohurindest üle kasvatada, siis on vaatamata taimede mõnevõrra erinevatele algparameetritele juurdekasvud ja säilivus igati võrreldavad. Algtihedus ei sõltu juurestiku tüübist!

Kultiveerimiskohtade arv pinnaühikul on kompromiss algtiheduse ja seadu (istutatud taimede vahekaugus metsakultuuris) vahel, sest raiestikud on erinevad ja ebasobivaid istutuskohti võib olla kuni 20 protsenti pindalast. Sellisel juhul on kindlasti vaja silmas pidada planeeritud ja tegelikku algtihedust. Heaperemehelik metsauuendaja võiks planeerida hariliku kuuse algtiheduseks 2000 taime ja hariliku männi omaks 4000 taime (algtihedus tk/ha).

Veel olulist

Kindlasti tuleb suuremal või vähe-

mal määral taimi enne istutamist ette valmistada. Paljasjuureliste taimede puhul on selleks juurte kärpimine, stimuleerimaks narmasjuurte kasvu ja kiirendamaks taime juurdumist ümbritsevasse metsamulda. Samas aitab kärpimine kaasa ka juurekava proportsionaalsemaks muutmisele, sest kuuseistiku üksikud juured võivad küündida lausa 70 sentimeetrini. Juurte kärpimisega ei tohi liialdada, sest see võib kaasa tuua hoopis vastupidise efekti – taime hukkumise puuduliku juurestiku tõttu.

Potitaimedel on väga tähtis jälgida poti niiskust, vajadusel kasta, sest istutamiseelselt ei tasu karta ülekastmist, kuna niiskusbilanss taime kasvusubstraadi ja ümbritseva metsamulla vahel stabiliseerub peagi.

Väga oluline on, et külmutatud taimed sulaksid enne istutamist korralikult üles. Stabiilne ja ühtlane ülessulamine varjulises kohas kestab 2–3 nädalat pärast külmkambrist välja võtmist.

Istutuskvaliteet ja taimede hoolimatu käitlemine on üheks kaalukaks mõjutajaks kultuuri esimese aasta säilivusele. Istutamise puhul on suurimaks puuduseks taime ebapiisav kinnivajutamine metsamulda nii potitaime kui avamaataime puhul. Suureks puuduseks võib pidada veel paljasjuureliste taimede hoidmist päikese käes liiga kaua enne istutamist (nt paljasjuureline mänd).

Kokkuvõtteks

Uuendamine aitab kindlasti kaasa nii okaspuu- kui lehtpuukultuuride kiiremale formeerumisele ja selle lahutamatuks osaks on kultuuride hooldamine.

Oluline on tagada piisav algtihedus, et oleks puitu, mida tulevikus kasutada.

Kasvukohale sobivaima puuliigi valik aitab parimal moel ära kasutada selle potentsiaalset viljakust. Võimalusel tuleks eelistada segametsi, kuna erinevate puuliikide juurestikud ammutavad toitaineid mulla erinevatest kihtidest.

Metsamajandamise puhul tuleks lagedaks raiutud metsamaa võimalikult kiiresti tootlusesse tagasi suunata. e

Eesti toit Vanamõisa käsitöölaadal Augusti lõpus toimuval Vanamõisa käsitöölaadal avatakse neljandat aastat järjest ka Eesti Toidu telk, kuhu Eesti väiketootjad on oodatud müüma oma talu- ja mahekaupa.

Eesti Toidu telgi eesmärk on tutvustada siinseid parimaid väiketootjaid, aidata kaasa talutoidu ja mahekauba levikule ning tuua kohalik tooraine tarbijaile lähemale.

Muu hulgas toimub telgis taas kulinaarne etendus, mille teemaks on tänavu «Kulinaarne tulevik» ning peaosalisteks lapsed.

Tavapäraselt võtavad Vanamõisa käsitöölaadal omavahel mõõtu Eesti BBQ-võistkondade paremik ja ka lihtsalt sõpruskonnad, keda seob huvi grillimise vastu.

Vanamõisa käsitöölaat toimub 22. augustil. ME

Maailma toiduhinnad on rekordiliselt madalad Läinud nädala lõpus avaldatud maikuu maailmatoiduhinnaindeks langes rekordiliselt madalale – 166,8 punktini. Viimati oli see nii madalal 2009. aasta septembris ehk tublisti enam kui viis aastat tagasi.

Kuu varasemaga võrreldes on indeks langenud 2,4 punkti ehk 1,4 protsenti ning aasta taguse ajaga võrreldes 46 punkti (22,4 protsenti).

Hinnaindeksi langus oli tingitud peamiselt teravilja- ja piimahindade kukkumisest. Samuti langes lihahind. Seevastu õli- ja suhkruhinnad on pisut tõusnud. FAO

Erametsakeskuse nime kasutatakse pahatahtlikult SA Erametsakeskus on hädas petturitega, kes nende nime väärkasutades üritavad metsaomanikelt metsamaad või puitu osta.

Kõige tüüpilisemalt soovitakse SA Erametsakeskus nime all metsaomanikelt kinnistuid või raieõigust osta. Lisaks tekitavad palju segadust äriettevõtted, kes on metsanduses tegutsemiseks valinud Erametsakeskusega äärmiselt sarnase nime.

SA Erametsakeskus toonitab, et nende organisatsioon ei tegele puidu ostu ning müügiga, vaid vahendab siseriiklikke ja Euroopa Liidu metsandustoetusi ja arendab erametsanduse tugisüsteemi. Seega igasugune müügitöö SA Erametsakeskuse nimel on eksitav.

Metsakinnistu või raieõiguse müügiplaani korral soovitab SA Erametsakeskus võtta ühendust kohaliku metsaühistuga, kus tegutsevad konsulendid on metsahariduse ja pikaajalise töökogemusega spetsialistid, kes oskavad nõu anda. ME

16 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Beežid nudipäised lehmad tõstsid pea ja silmitsesid mõtlikult sinist autot, kui mööda kitsast maateed Uustla tallu vurasin. Ainult korraks, sest rohi näis huvitavam kui ulguvõõras, kellega neil asja polnud. Traktori rataste alt tõusis tolmupilv, kui masin põldu kündis. Kevad on käes, taevas sinisem ja rohi rohelisem kui veel paar päeva tagasi.

Liia Sooäär: maakari on omamoodi kultuuripärand Tekst ja fotod ene kallas

K

ena pastoraalne pildike, mis? Kui sinna lisada eri värvi silmadega borderkolli Pepe, kes muuseas toob perenaise uhkuseks hulganisti auhindu koju, ja lapsevanker uuema moega maja ees ehk märk elu jätkumisest, on see lausa idülliline. Niisugune, nagu elu maal võiks välja näha. Koos uus ja vana, eakas ja noor, arvukad lisahooned taluhoovis kõrgumas.

Liia Sooäär kasvatab Eesti maakarja. Maakarja veiseid, ning andis aastaid piima müüki kilomeetripaari kaugusel asuvasse Saksa poodi. Küllap paljud omakandi ja poodi juhtuvad inimesed tunnevad sest puudust. Miks andis, mitte annab?

Põhjus on puhtalt majanduslik.

Nimelt võttis Liia poeg Siim talu juhtimise suuremalt jaolt enda õlgadele ning otsustas, et toodangule ei tasu lausa peale maksta. Liia ise

aga ei suuda talu tegemiste juures kõrval seista, vaid aitab ikka nõu ja jõuga kaasa. On ta ju EPA haridusega agronoom. Aga peale selle on ta tõeline maakarja veiste fanaatik. Muuseas, neid ilusaid veiseid on Eestis väga vähe, aga veel vähem on puhtaid karju – kõigest kaks. Saare Maakarja OÜ oma on üks neist. Head geenid.

Väärtustab puhast tõugu

Liia Sooäär ei taha tõuge segada, sest väärtustab tõupuhtust. Ta on kindel, et kui kõik need, kelle südameasjaks on Eesti maakari, hoiaksid ühte ja vaataksid mõnele asjale, mis nii hästi pole, ühe silmaga, siis tuleks see kõigile kasuks. Õigemini, nõnda peaks olemagi, sest mis veel saab olulisemat olla kui ühe asja eest väljas olevate inimeste kokkukuuluvustunne.

«Maakari on omamoodi kultuuripärand,» arvab Liia. «Sellepärast on tähtis tema säilitamine ja et kar-

maaelu edendaja 17

8. juuni 2015 || postimees

oma puLLi üle on liia sooäär väga uhke. maakarjas on tähtis, et pull oleks võimalikult helebeež, sarvedeta ja heleda ninapeegliga.

jakasvatus ka majanduslikus mõttes motivatsiooni pakuks, tuleb tegeleda tõuaretusega.» Liia Sooäär kiidab maakarja geneetilisi omadusi, mis ulatuvad kaugele minevikku. Kuna tema kari on puhas ja toodang väiksem kui erinevate tõugudega karjadel, siis peab ta kompensatsioone väga oluliseks.

Lehmi on Liial lüpsikarjas 20– 21 ning lisaks noorloomi, kelle seast tuleb karjale täiendust. Nemad on erinevates vanusegruppides. Iga kahe aasta tagant, kui on võimalik saada tõupulle, on karjas ka tõupull. Praegune noor isane veis on Liia sõnul hakkamist täis ja tragi loom. Tal on tunduvalt heledam kasukas kui lehmadel, peaaegu valge, ning kuigi noor, on ta omandanud isaslooma tugeva peakuju.

ilus Pull

«Kui ta oktoobris tuli, tahtis ta kosumist, oli väiksekene ja väga noor, aga nüüd jõudsid mõned loomad noorkarjast paaritusikka. Pull ei püsinud ka enam aias, nii me lasime ta karja harjumiseks. Olime mures, esialgu käib ju tohutu võimuvõitlus, paar korda pidime isegi sekkuma,» jutustab Liia oma heledast pullikesest. Maakarjas on tähtis, et pull oleks võimalikult helebeež, sarvedeta ja heleda ninapeegliga. «Ja praeguse pulli kohta saab öelda, et loom on peaaegu valge karvaga.»

Hiljuti anti Liiale üle hõbekarikas, mis on Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK Seltsi) kõrgeimaks tunnustuseks. Liia 21 lehma piimatoodang oli seekord keskmiselt 5843 kilogrammi aastas. Üle 5000

Võitegu uustla talus käivitati hiljuti võitegemise projekt. praegu katsetatakse ning võimasinad on olemas. «mul pole täienisti tunnustatud ruumid, on koduköök teavitamisega. praegu teen iseendale ja sugulastele võid, aga päris müügivõrku ei saa veel minna,» räägib liia.

juustu jaoks on maakarja piim liiga rammus, nii et kõigepealt tuleks seda koorida, millest omakorda saab teha võid. niisiis ongi nüüd suuremaks küsimuseks, kuidas jõuda turustamiseni ning mil moel stabiliseerida ära juustuks minev piimaosa.

«maakari tahab kaitsmist,» usub liia. «puhas lehmapiim on hea, ent maakarja oma on veel parem.»

On tehtud ka erinevaid tootearendusi. põllumajandus on uurinud maakarja piima laapuvust ja see on etem kui teiste tõugude piimal. ME

on aga olnud juba päris mõnda aega. «Sel aastal oli toodangu tõus,» lisab ta. Üheks hõbekarika statuudi osaks on, et toodang ei tohi olla eriti langenud, pigem tõusnud. Vahepeal nii hästi ei läinud, sest mõned tublimad lehmad jõudsid kõrgesse ikka. Ka Ürdi, kes uhkeldab – ja õigusega – Eesti maakarja magnetil.

Hästi oluliseks peab Liia oma kodutalu taastamist ja nende tege-

Neid ilusaid veiseid on Eestis väga vähe, aga veel vähem on puhtaid karju – kõigest kaks.

vuste leidmist, mis vaimustavad, et inimene tunnetaks oma vajalikkust. «Ja saad midagi ikkagi edasi viia,» täiendab ta. Tähtis on vanade sissetallatud radade kõrval ka uuendusi väärtustada.

Kuigi Liiale on hästi teada intensiivpõllumajanduse tõed, juhtus ta mahetootmise loengutele ning talle sai selgeks, kuivõrd vajalik on hoida oma keskkonda ja iseenda tervist. Mahepõllumajandust rakendades on see võimalik.

«Väikese talu ilu ja võlu seisnebki ise hakkama saamises, oled omaenda peremees, ise otsustad ja ise teed. Ei teki kartust, et oled investeeringud üle oma võimete käiku pannud ja ei tule nendega toime,» teab Liia.

«Väikesed talud, olge vaprad, pidage vastu,» julgustas ta kõiki oma saatusekaaslasi, kolleege. Võimalused laveerimiseks, et hakkama saada, on niiviisi palju suuremad. «Mul on hästi läinud ses suhtes, et noorpere võtab asju üle ja elab sellesse ellu sisse. Ja ka mina olen veel võimeline head nõu andma ja seda vaimustust süstima,» sõnab Liia.

Liia Sooäär on pidanud maatõugu lehmi oma kodutalus juba 25 aastat. Sund ja tahtmine talu pidada tuli suuresti aga tema emalt, keda ta nimetab oma kangelaseks ning suureks eeskujuks. «Väga kõrgelt hindan ma oma vanemate panust,» tõdeb ta, «ja minu ema oli kangelasema. Ta sündis 110 aastat tagasi. Isa represseeriti natuke enne seda, kui ma sündisin.» e

18 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Veidi enam kui kaks aastat tagasi asutatud ühemehefirma Mõisa Farm OÜ omanik on noor, 26-aastane saarlane jürgo engso, kelle ettevõte asub Valjala vallas Kallemäe külas. Ettevõtjal on haritavat maad erinevate kultuuride kasvatamiseks neli hektarit.

Küüslaugunappus innustas noort ettevõtjat TeksT vilMa rauniste, foTod vilMa rauniste, erakoGu

P

oolkogemata sellele infole sattudes tekkis noore ettevõtja vastu huvi, kuna ta kasvatab ka küüslauku.

Ilmselt ei eksi ma väitega, et kohalik küüslauk on üks esimesi toidukultuure, mis siinsetelt poelettidelt otsa saab ja mille vahetab välja Hiina toodang, mis nii väga ostma ei kutsu.

Küüslauk pole ainus, mille järele on nõudlus pakkumisest suurem.

Ka teisi kohalikku päritolu puu- ja köögivilju kipub nappima. Pealegi kasvab kohaliku, sealhulgas ökotoidu tarbijaskond pidevalt. Seega on uute tootjate lisandumine väga teretulnud.

Kust tuli mõte hakata kasvatama erinevaid köögivilju ja kuidas algust hindad?

Tegelikult jõudsin köögiviljakasvatuse juurde oma elus tehtud valede valikute kaudu.

Mulle on maalähedus alati meeldinud. Sain tuttavalt esimese seemne ja natuke infot. Esimesed küüslaugud said mulda pandud raudkangiga, kuna ma ei teadnud mullaharimisest ja muudest töödest mitte midagi. Minule teadaolev info piirdus sellega, et sügisel paned seemne mulda ja järgmisel aastal loed lihtsa vaevaga teenitud raha kokku.

Esimesel aastal sai tehtud suured talgud ja põhiline selle juures oli angerjasupp, grillitud lammas, külm õlu ja meeldiv seltskond. Hiljem tekkis mul tõsisem huvi. Praegu võin öelda, et olen selle valikuga väga rahul.

Kui suurel pinnal oled kasvatamise-

ga alustanud ja kui mastaapsena ideaalis oma ettevõtet näed?

Hetkel on mul küüslauku mullas natuke üle hektari. Kokku harin nelja hektarit maad. Kuna olen saanud lühikese aja jooksul väga palju kogemusi ja igal aastal õppinud midagi uut, siis nüüd ettevõte vaikselt kasvab.

Mul ei ole ettevõtte suuruse osas mingit kindlat eesmärki. Ma ei ole ärimees, mulle meeldib luua ja kui midagi õnnestub, siis tunnen hinges rahu. Arvan, et vähemalt paaril hektarit korraliku kvaliteediga küüslauku kasvatada pole probleem. Kuna kõik on ökoloogiline, siis «hulluks» sellega minna ei saa.

Kas kasvatad suureküünelist sorti ja oskad realiseeritavat saaki prognoosida?

Sügisel on oodata saaki vähemalt kaks tonni. Aga eks näe. Kogemused näitavad, et põllumajanduses ei tasu numbreid nii täpselt ette planeerida. Kunagi ei tea, mis taevas toob.

Ma pole Eestis kasvatava seemnega üldiselt rahule jäänud, on isegi Hiina oma eestimaise pähe pakutud. Kuid sattusin Põltsamaal ühe vanapaari juurde, kes kasvatab põlvest põlve edasi antud suureküünelist vana eestiaegset taliküüslauku – see tundus mulle õige. Nii pakkisingi auto pilgeni seemet täis. Nad kasvatavad mulle seemne, igal aastal ostan kogu nende toodangu ära.

Mulle see küüslauk meeldib, on mahedama maitsega. Küüslauk on minule eelkõige ravimtaim, mis annab toidule lisaks hea maitse.

Millised kultuurid veel tänavu kasvamas on või mulda saavad?

Peale küüslaugu paneme mulda natuke kartulit ja punast ristikut.

Kartulit tahan kasvatada küüslaugule eelviljaks. Ristikut samuti eelviljana ja maade korrashoidmiseks. Tegime just kaks hektarit karjamaad põlluks, sinna sai ka ristik pandud, vaatame, kuidas toimetab.

Eelmine aasta sai veel sibulat kasvatatud, aga see oli rohkem peavalu ega tasunud ära. Vaatame ja proovime, mis tulevik toob.

Milline on sinu köögiviljakasvatamise põhimõte?

Kasvatan mahedalt. Taliküüslauku väetan maheda veise sõnnikuga ja umbrohutõrjeks kasutan viljavaheldust ja mehhaanilisi tõrjevõtteid nagu vaheltharimine ja käsitöö. Sel

noor taimEkasvataja jÜrgo Engso jagab oma aega saaremaa talumajanduse, pealinna projektiettevõtmiste ja raha teenimiseks ajuti ka soome töörinde vahel.

maaelu edendaja 19

8. juuni 2015 || postimees

aastal sai ka ametlikult mahedaks registreeritud.

Kuidas oma toodangut turustad – laatadel, kauplustes?

Olen seni müünud enamasti tuttavate kaudu, kuid ka avalikult teada andnud. Meie küüslauku saab osta näiteks Saare OTTist (kohaliku toidu võrgustik). Turustamisega ei ole probleeme tekkinud, kogused pole suured.

Sel aastal tahame ka Nõmme turul seda pakkuda, seetõttu avame seal varsti koha, kus saab teisigi saarlaste talutooteid osta.

Millega oled seni tegelenud?

Seni olen tegelenud õpingutega nii koolipingis kui elukoolis. Lõpetatud on mitu kooli. Olen Kuressaare ametikoolist saanud kokatunnistuse ja seal õppinud aasta ka graafilist disaini. Seejärel Mainori kõrgkoolis finantsjuhtimise eriala, viimati lõpetasin Olustveres taimekasvatuse õpingud.

Eelmisel aastal käisin ka Soomes tööl, siis oli jooksmist väga palju. Kuna nüüd on Tallinnas töös mõned projektid, siis jagan oma käimisi Saaremaa ja Tallinna vahel. Aga olen saanud omad vitsad ja tean, et kõige raskemad kogemused on kõige paremad õppetunnid.

Kas kasutasid ära ka noore taluniku toetusvõimaluse?

Noortaluniku toetuseks kirjutasin projekti ja sain toetust. Sellest oli väga palju abi, sai soetatud uus traktor, millega saab kõik raskemad tööd ära teha. Mul on olemas enamik tehnikast, mida nii väikestel maalappidel vaja läheb. Paljud asjad on vanad, aga ei ole vahet, kui tööd teevad.

Mida soovid ja soovitad, et kohaliku tervisliku toidu tootmine astuks pikemate sammudega?

Noortele soovitan uurida põllumajanduse võimalusi ja julgelt ette võtta samme, mis kutsuvad. Olustveres on eriline kool, kuhu saavad minna kõik, kellel on vähegi asja vastu huvi. Minu arvates suunab tulevik inimesed uuesti maale tagasi. Me oleme ju kõik juba teadlikud tervislikust toitumisest. Ja haigustest, mis kaasnevad, kui see nii ei ole.

Ku id PR I A võiks luua rohkem meetmeid noorte toetamiseks, kärpides vahendeid sealt, kus neid on juba niigi palju. Kohalikke tootjaid saaks toetada ka sissetoodava kauba mõningase piiramisega. e

20 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Harjumaal Arukülas valmivad juta asuja koduköögis eriliste maitsetega käsitööjäätised. Pereema on katsetanud vähemalt 30 erisuguse maitsega, millest regulaarselt valmistatakse kümmet.

Koduköögis valmib ka šokolaadi-hapukapsa jäätis TeksT ja foTod Maarja otsa

O

stjate seas on kõige populaarsemateks maitseteks kujunenud mango ja piparmündišokolaadi jäätised, mida valmistatakse iganädalaselt.

Kuid enim paistavad silma Mokapai jäätised just oma eriliste koosluste poolest, näiteks šokolaadi-hapukapsa, banaani-karri, peedi-šokolaadi või soola-karamelli. Neist viimane on huvitav veel selle poolest, et jääb jäätudes pehme, kuna sool ei lase jäätisel päriselt jäätuda.

Perekond Asuja enda lemmikuteks on aga kujunenud maasika-basiiliku-balsamico ja tumeda šokolaadi jäätised.

Maasikabasiilikujäätis  300

g maasikaid g hapukoort (või mascarpone’t)  150 g kondenspiima  väike kimp basiilikut  250

purusta maasikad ja basiilik saumikseriga ning lisa saadud segule juurde hapukoor ja kondenspiim. sega korralikult ning pane karpi ja sügavkülma. selleks, et saada pehmem tulemus, võib aegajalt segu läbi segada, aga ei pea. hapukoorega tehes jääb jäätis natuke särtsum ja hapukam, mascarpone’ga mahe ning kreemine. soovi korral võib proovida ka näiteks Kreeka jogurtiga. samuti võib maasikad ja basiiliku asendada endale sobivate marjade ja maitsetega.

Katsetamise võimalusi on lõpmatult.

KaTseTused

Juta Asujale meeldib jäätiseid valmistades katsetada julgelt uute maitsetega. Kuna eksperimente on tehtud palju, siis on ka ette tulnud mõningaid läbikukkumisi. Näiteks toorjuustu-laimi-avokaado jäätist ei tahtnud keegi külmutamisjärgselt süüa. «Masinast välja võttes oli jäätis hästi hea ja kreemine, kuid pärast jäätumist süües jäi lausa rasvakiht suulakke,» kirjeldas pereema üht ebaõnnestumist ja lisas, et sama jäätis tuli hästi välja hoopis mascarpone’ga toorjuustu asemel.

Mokapai jäätiseid on võimalik saada ka munavabu, suhkru asemel agaavisiirupiga magustatult või siis laktoosivabu, kus on kasutatud kookospiima. Neid valmistatakse eritellimusel ning tulenevalt toorainest on niisugused jäätised kallimad.

TooRaine

Juta Asuja rääkis, et tegelikult saab jäätist valmistada ka ilma masinata, kuid õige jäätis valmib ikka masinaga ja kui vähegi võimalik, siis kodumaisest toorainest. Varem kasutas pereema oma jäätiste valmistamiseks ainult töötlemata lehmapiima, mida osteti tuttava tädi käest, kuid kindluse mõttes ostetakse nüüd piima kohalikust farmist. «Piim on kiiresti riknev toiduaine, milles hakkab bakter kähku vohama, nii et ei julge riskida,» seletas ta ja lisas, et munad tulevad küll kohalikust talust.

«Ema külmkapi olen põhimõtteliselt marjadest tühjaks vedanud,» muigas Juta Asuja, tõdedes, et jäätisevalmistamisele on tublisti kaasa aidanud asjaolu, et ema on suur korilane ja isekasvataja ning palju toorainet on omast käest võtta.

Mangopüree on perenaise sõ-

nul üks väheseid koostisosi, mida ei saa ise valmistada, sest pole leitud piisavalt head toorainet. innusTaV KogeMus

Alguses ainult oma pere tarbeks jäätist valmistanud pereema avastas ühel hetkel, et külmkapid on jäätiseid täis ja oma pere ning tutvusringkond ei tarbi enam olemasolevaid koguseid ära. Seega otsustas Juta Asuja aasta alguses, et proovib oma toodangut müüma hakata. Esimest korda mindi jäätiseid tutvustama Raasiku toiduvõrgustiku kaubapäevale Arukülas.

«Mul oli kogu toodang poole tunniga müüdud, see oli väga innustav kogemus,» meenutas Juta Asuja.

Perekond Asuja koduköögis valmib praegu igal nädalal 10–15 liitrit käsitööjäätist, mille tegemisel ei kasutata lisaaineid. «Kodujäätis on puhta maitsega, kuid jäätub kõvaks ning sulab kiiresti, kuna puuduvad vastavad lisaained,» tutvustas Juta Asuja. Kes tahab hästi stabiilset toodet, peab ikkagi poodi minema, lisas ta. Samas meenutab pereema ühe püsikliendi kiidusõnu – Mokapai on tema maitsemeele ära rikkunud, ta ei vaata enam poejäätiste poolegi.

Mokapai jäätiseid on võimalik iganädalaselt proovida ja osta – Raasiku OTT kauba-

päeval Arukülas ja Kiili OTT kaubapäeval Kiilis. Lisaks saab jäätiseid tellida internetist ning pereisa toimetab tooted reede hommikuti pealinna soovijatele kätte.

Peamised komponendid jäätise valmistamisel on piim, koor, suhkur, vanill ja munakollane. Igal nädalal jääb Juta Asujal üle ligikaudu 100 munavalget, sest jäätise valmistamiseks kasutatakse ainult munakollast. «Alguses tegin väga palju beseesid ja pakkisin mehele tööle kaasa, kuid mingi hetk enam ei jõudnud,» lausus ta, lisades, et väga kahju on head toorainet lihtsat ära visata. Hetkel mõtiskleb pereema, et kui vähegi aega oleks, siis tuleks hakata Pavlova koogi põhju küpsetama – marjahooaeg on algamas.

jÄÄtist valmib korraga ühe liitri jagu.

Jutu Asujal erinevatest ideedest puudu ei tule, peas ringlevad kogu aeg uued mõtted ja retseptid, millega turule tulla. Näiteks hakkas ta eelmisel sügisel valmistama niinimetatud «puuviljanahku». «Kuivatan erinevaid puuviljapüreesid, rullin kokku ja lõikan tükkideks, meie peres süüakse seda kommi asemel,» rääkis ta.

Suve alguses on Mokapail plaan üllatada kliente erinevate mahlapulkadega, et rõõmustada just oma nooremat tarbijaskonda.

HobisT äRiKs

mangojÄÄtis on mokapai üks populaarsemaid tooteid.

Perekond Asuja peres on kasvamas kaks tütart – nelja-aastane Johanna ja kaheaastane Marta ning kohe aastaseks saav poeg Johannes. Seetõttu tunneb pereema, et praegusel hetkel ei ole ta just kõige atraktiivsem kandidaat tööturul, millest tulenevalt on tarvis vastu võtta otsus, kas viia jäätiste valmistamine uuele tasemele ehk hobist võiks saada äri.

Suurimaks murekohaks peab Juta Asuja kauba turustamist. «Jäätis on keeruline toode, see sulab, seda ei saa laatadel päikese kätte panna ega müüa järgmisel päeval nagu leiba,» sõnas ta ja lisas, et korralikud külmutused nõuavad suurt investeeringut.

Praegu teeb pereema jäätiseid firma Stollar jäätisemasinaga ehk friiseriga, kus valmib korraga liitri jagu jäätist. Koguseid tõstes tuleks kindlasti muretseda ka suurem masin, mis jällegi nõuab investeeringut. Niisiis on Mokapai jäätistetegija teelahkmel – kas jäädagi tegutsema väikeses koduköögis või anda ärile enam hoogu juurde. e

maaelu edendaja 21

8. juuni 2015 || postimees

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 â‚Ź/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

22 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

Aed on iseenda peegel Tekst ja fotod Merike Karolin

K

irjutan oma viimast postitust ja pole ka õpetaja Lauri, kes ütleks, et kui tervet rehkendust ei jõua, kirjuta siis pool. Kuidas sa kirjutad, kui õues lõhnavad sirelid ja õunapuud on õisi täis ja muruniitja, mille põhjale ma kivi otsas vägeva mõlgi tegin, sai äsja korda ja vihmasajus tekkis paus. Ma saaks mitu ala nibin-nabin üle käia. Iga aednik teab, et mõtled nibin-nabin, aga pärast selgub, et pool päeva läinud. «Mõtelda on mõnus, kirjutada raskem,» (Hando Runnel «Mõtelda on mõnus»).

Aiakoolis ärgitas Reet Palusalu, või mis ärgitas, andis selge korralduse panna suvepraktikaks tööde kestvus kirja. Mõistlik ju! Kui sellel alal tegutseda tahad, siis on vaja ülevaadet, kui palju ühe või teise töö jaoks tegelikult aega kulub. Üks töö, mille kestvust ma mitte kuidagi jäädvustada ei taha, on niitmine. Murutraktorit mul veel ei ole, niidan niidumasinaga ja mõnes kohas vikatiga. Krunt on jaotatud kolmeks lõiguks, n-ö mitmeväljasüsteem, aga see süsteem lendab igal suvel vastu taevast, sest et sajab, sest on talgud, sest mõni kiirem töö tuleb vahele ja nii kuni jaanini, kui heinakasv veidi pidurdub. Niitmistöö pole miski ilu tagaajamine, põldmarja vohamist aitab see edukalt ära hoida ning ühe suvega võib mõne platsi ikka väga hukka lasta minna.

Lilleniidu rajamiseni pole ma veel jõudnud. Kahjuks ei käi see nii, et külvad sügisel peoga ja suvel muudkui imetled, see on suurem ettevõtmine. Üllatused

Tänavune kevad on olnud lahke, vihma sajab, taimed on tugeva ja terve tulemisega. Pojengid ulatuvad mulle juba puusani. Harilik vaher «Drummondii», mis sai istutatud eelmisel suvel, näeb välja nagu rõõmus toru, mis on tipuni satsiliste seelikutega kaetud ja sealjuures väga korrapäraselt. Sellest kasvab üks ütlemata ilus puu.

Maa seest ilmub ootamatuid ül-

latusi. Näiteks harilik lõhikhortensia, mille ma kaks aastat tagasi maha kandsin, ilmus tänavu kasetüvest nagu mürklid lohuaia multsist – ühel õhtul ma lihtsalt märkasin, et on.

Jaapani metsmagunaga koos on mu aeda ilmunud kolmetine liblikleht (Achlys triphylla) ja igihaljad rodod hakkavad esmakordselt õitsema. Vana tamm on ära õitsenud ja lehtegi läinud.

Närilised on järjekordselt liiliaid paljundanud, leidsin mõned taimed tamme alt turbapeenra ääres kasvamas. Jälle nagu maast leitud, on, mida jagada.

Hilisemad tärkajad nagu harilik nutipõõsas ja virgiinia lumepuu on ka pungad punni ajanud, lumepuu tundub tänavu eriti hilja ärkavat.

Okaspuud on imeilusad, mina küll ei raatsi kuusevõrseid siirupiks teha, las kasvavad. Rohelist kraami jagub selletagi. Tomatid said kasvuhoonesse ja mitut sorti salateid ka.

Ema sokutas portsu paprikataimi, näis, kas tuleb sellist suve.

Kapsaga ma mängida ei viitsi, lillherned peaks küll südaja aktiniidia alla sokutama ja kõrvitsaid siia-sinna. Vaadates marjapõõsaid ja õunapuid, tundub, et tuleb hea aasta.

Istutan ikka veel, ilmaolud on selleks väga head. Epimeediumid on Linnukas ehk minu aia poolvarju armastavate taimede alal hästi kohanenud ja suureleheline epimeedium «Korin» kasvatas kohe uued õied, kui ma vanad ära kaksasin, et taimel oleks rohkem jõudu juurduda.

«Nanum» on toominga alla õitepil-

ve tekitanud, see on säravalt valge ja paistab kaugele. Pole midagi mõnusamat kui töölt koju jõudes aias üks tiir teha ja vaadata, mis päeva jooksul toimunud on.

Puhkuseprojekt on veel pooleli, tahan okaspuude ja kõrreliste jaoks uue ala puhtaks saada, umbrohtu siin suurt enam polegi, küll aga ohtralt telliseid. Jäänud on vaid üks kolmandik ja kivivedu, selleks läheb ikkagi tehnikat vaja, kivid on suured.

Nagu peegel

Aed hakkab järjest enam minu nägu minema ja vahel ma pole küll rahul, aga tihti istun ja vaatan, et nii vähe ongi vaja, et õhtu oleks täiuslik, see vaikne rõõm ja rahulolu tehtust. Kui siia juurde lisada äsjaniidetud heinamurus ringi kõndivad kuldnokapaarid, jahmunud moega puukoristaja savimaja seinalt, ööbikud Linnuka taga, konnakontsert kevadõhtus ja kaaslane, kellega seda kõike jagada saab ..., siis ongi kevad, millele järgneb suvi kui seisund.

Olengi oma rehkendusega ühele poole jõudnud ja siinkohal tänan lugejaid ja soovin teile toredaid kohtumisi aednikega, olgu need siis üleaedsed või kaugest külast. Toogu teie aed teile rõõmu ja et teil oleks ikka aega seda nautida ning võimalus seda jagada!

Lugemissoovitus suveks: Robert Piir «Vähetuntud marjad aias». Saadaval hästivarustatud raamatukogudes, ja ärge siis sügisel unustage pihlakaid sisse teha :) Uute kohtumisteni! e

8. juuni 2015 || postimees

maaelu edendaja 23

Leib, tuulikud, kadakad ja õlu on Eesti suurima saare Saaremaa sümbolid.

Kolm kaunimat kohta mönusaks puhkuseks Saaremaal Angla sajandivanune Tuulikumägi ja Pärandkultuurikeskus

asuvad 40 kilomeetri kaugusel Kuressaare linnast, 20 kilomeetrit Kaali kraatritest, 30 kilomeetrit Panga pangast.

Jaluta mäel, kus on viis tuuleveskit, uudista tuule jõul jahvatavat tuulikut. Hollandi tuuleveskis on tuulikute ajalugu ja leivavilja kasvatamist tutvustav ekspositsioon ning vabas õhus on välja pandud traktorite ja sahkade ajalooline kollektsioon, rehepeksu- ja tuulamismasinad ning palju huvitavaid esivanemate kasutatud esemeid.

Pärandkultuurikeskuses tutvustatakse kihelkonna kultuurilugu, näiteks mitme sajandi vanuseid haruldasi käsitöömasinaid, maitsta saab rahvuslikku toitu ja Saare õluu, ka ahjusooja koduleiba (ettetellimisel). Käsitöökodades toimuvad dolomiidi, ketramise, kraasimise, viltimise ja puumeistri õpitoad. Keskus on avatud aastaringselt.

Imeliselt kaunis Panga pank päikesekellaga

Panga pank paikneb 35 kilomeetri kaugusel Kuressaarest, 30 kilomeetrit Angla tuulikutest, 50 kilomeetrit Kaali meteoriidikraatritest.

Panga kõrgeim koht on 21,2 meetrit. Looduskaitsealalt avaneb lummav merevaade, on võimalus pidada piknikku, nautida vaikust ja looduse ilu, ammutada tervist silmaallikast, teha kauneid loodusfotosid.

Müstiline Kaali

Kaali meteoriidikraater (18 kilomeetrit Kuressaarest, 60 kilomeetrit Kuivastust, 20 kilomeetrit Angla tuulikumäest) on unikaalne loodusobjekt kogu Euraasias ja Eesti üks omapärasem loodusnähtus. Lisaks näete veel kaheksat väiksemat meteoriidikraatrit. Meteoriitika- ja paekivi muuseum annab ülevaate meteoriitikast Eestis ning maailmas. e

24 maaelu edendaja

postimees || 8. juuni 2015

Eesti toidul on palju märke – on kollektiivmärke, mis ühendavad piirkondlike toidutootjate huve, aga eksisteerivad ka näiteks kvaliteedi-, garantii- ja tunnustusmärgid.

Eesti toidumärgid täidavad erinevaid eesmärke TeksT sirkka PintMann

K

ol lek tiiv mä rgid edendavad piirkonna toidutraditsioone ja ühendavad kohalikke toidutootjaid. Siinkohal võib näiteks tuua märgi «Saaremaa ehtne toode».

Samuti on kasutusel kvaliteedimärgised nagu Peipsi Sibul ja Liivimaa Lihaveis, millega tähistatakse kindlat kvaliteeti. Näiteks Liivimaa Lihaveis tähendab, et tegemist on rohumaal kasvanud looma lihaga ja sel on iseloomulik intensiivne maitse, Peipsi Sibul on kindla meetodiga kasvatatud roosaka koorega Peipsi traditsiooniline kibesibul, sordiks «Jõgeva-3».

Veel leidub tunnustusmärke parimatele maitsetele ja headele toodetele ning garantiimärke, millest ehk jõuliseima sõnumiga on tarbijatele EU mahemärk.

Eestimaa Talupidajate Keskliit alustas 2014. aastal katuskaubamärgi loomist Eesti talutoidule. Eelnevalt läbi viidud Turu-Uuringute AS-i uuring näitas, et tarbijad vajaksid mahetoidu kõrval ka talutoidu ühtset märgistamist.

Vastav märk sai valmis läinud aasta lõpus ning sellest aastast alustati litsentside väljastamist talunikele.

Lisaks tootjatele saavad eraldi tingimustel antud märki taotleda talutoidu töötlejad, toitlustusettevõtted, kaupmehed ja e-kaupmehed. Üldine KaubaMäRK

Ehtne Talutoit on registreeritud Eesti Patendiametis kui kaubamärk ja selle omanik ning litsentsiandja on Eestimaa Talupidajate Kesk-

liit. Märgi põhiülesanne on edastada tarbijale sõnum, et konkreetne toode on valmistatud mõnes Eesti talus.

Talunikule on märk abiks oma toodangu turustamisel. Eesti väiketootjatel on toredaid brände, kuid neile korraliku turundusplaani loomine jääb tihtilugu varju tootmise ja müügikanalite leidmise kõrval.

Turundustegevused on ka väga kallid. Ühiskond on aga juba kord infoväljas, kus läbimõeldud turundus on aina olulisem ka maapiirkondade mikroettevõtjatele, kes soovivad turul kanda kinnitada. Ühtne katuskaubamärk võimaldab tootjatel säilitada nii oma brändi kui ka lõigata kasu suurema kaubamärgi tuntusest. Kaubamärgi Ehtne Talutoit tutvustamiseks on plaanis nii sel kui ka järgmistel aastatel mahukad reklaamikampaaniad.

Märgi taotlemine litsentsileping sõlmitakse aastaks, lepingu sõlmimise tasu on ühekordne – 50 eurot ja sellele lisandub aastamaks summas 50 eurot.  taotlemistingimused on tootjatele, toitlustajatele ja kaupmeestele mõnevõrra erisugused. 

usaldusMäRK TaRbijaTele

Ehtne Talutoit kaubamärgi alla kuuluva toidu tooraine peab pärinema kodumaisest talutootmisest ning ettevõttest, mis kuulub perekonnale ja kus talutöö tehakse ära peamiselt oma pere poolt. Lubatud ei ole kunstlikud lisaained ega säilitusained. Mõningatel juhtudel võib vaid maitsestamise eesmärgil kasutada võõramaise päritoluga toorainet, näiteks banaani ja apelsini.

Toidu põhikoostise peab moodustama siiski talu enda tooraine.

Ühtne katuskaubamärk võimaldab tootjatel säilitada nii oma brändi kui ka lõigata kasu suurema kaubamärgi tuntusest.

Näitena võib siinkohal tuua banaanijogurti või kõrvitsa-apelsini marmelaadi, mille peamine koostisaine on talutoodang, kuid maitsestamiseks on kasutatud võõramaist päritolu toorainet.

Erandina võib toodang olla ka metsataimedest, -seentest või -marjadest, kuid neid peab ikkagi talus töötlema, valmistamine ei tohi olla tööstuslik.

Ehtne Talutoit teeb tarbijatele ka näiteks turul ostlemise läbipaistvamaks, sest seda märgist tohivad kasutada vaid need tootjad, kes müüvad ise oma kaupa või kes on palgale võtnud müüja. Teistele juriidilistele ettevõtetele märgi ka-

sutusõigus ei laiene. Tarbijate jaoks on see märk usaldusest, sest turg on koht, kus võidakse ostjat petta ning müüakse võõramaiseid marju, köögi- ja puuvilju kodumaiste pähe.

VääRTusTe KÜsiMus

Neid, kes tingimata ainult talutoitu eelistavad, on tarbijate seas siiski pigem vähe ja selleks, et kogu vajaminev toidukaup talust kätte saada, peavad nad ise üksjagu vaeva nägema – käiakse turul, talunike juures kodus või kasutatakse toiduvõrgustike teenuseid.

Rohkem on mahetoodete tarbijaid, kuid selle sihtrühma eelistustesse kuuluvad ka paljud võõramaist päritolu tooted, mis kaubanduses mahemärgiga saadaval.

Talutoitude eelistajad näevad oma valikut põhimõttelise küsimusena, pidades oluliseks Eesti talupidajate toetamist. See aitab edendada maaelu ja raha, mis toidu eest makstakse, jääb Eestisse. Elujõulised talud on kahtlemata olulised, tagades inimeste varustatuse siinse toiduga, et me ei jääks liialt importkaubale lootma.

KaMPaania algus

Kaubamärki Ehtne Talutoit hakkab peagi järjest enam müügilettidel näha olema, sest algab suurem tutvustuskampaania ja plaanis on olla esindatud ka mitmetel väliüritustel.

Soovijad on saanud märgi jaoks taotlusi esitada tänavu aprillist alates. Tuntumatest talutootjatest on märgi kasutusõiguse saanud näiteks Pajumäe talu piimatooted, Kaarli Talu jahud, helbed ja seemned ning Minna Sahvri kodumaistest marjapüreedest valmistatud marmelaadid. e