Scanpix
President Ronald Reagan ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher 9. juunil 1984. aastal Londonis Buckinghami palees. Nagu selgub praeguseks avalikustatud dokumentidest, hoiatasid briti diplomaadid oma valitsust, väites, et Ronald Reaganil pole piisavalt vaimseid võimeid olemaks tegus president. rahvaste vastupanuliikumise roll. Esimest korda hakkas ikestatud maade vastupanuliikumine saama Läänest tõhusat abi – ja mitte ainult sõnades. Ameerika abi aitas Solidaarsuse liikumisel sõjaseisukorrale vaatamata edasi tegutseda, sundides Poola liidreid lõpuks järeleandmistele. Thatcher ja Reagan oskasid ka astuda samme, mis ikestatud rahvastele kinnitasid, et neid pole unustatud, et nende eest ollakse valmis seisma. Näiteks ei teinud Thatcher Poolas ametlikul visiidil käies välja võimude protestist ning külastas kommunistliku salateenistuse poolt mõrvatud Solidaarsuse preester Popieluszko hauda, Reagan aga pidas kõne Brandenburgi väravate juures, kus nõudis Gorbatšovilt „selle müüri” mahakiskumist. On tõesti kummaline, et Reaganile pole Berliinis pühendatud ühtegi
6
mälestusmärki, samal ajal kui Kennedyl on koguni oma muuseum. Thatcher oli ka esimesi, kes juhtis Reagani tähelepanu uuele tõusvale „tähele” Gorbatšovile, jätkates samal ajal tihedaid kontakte kohalike vabadusvõitlejatega. Igal juhul on mõistetav, miks sellised hoiakud Reagani ja Thatcheri vabadust ihkavate rahvaste seas omal ajal ülimalt populaarseks muutsid. Pole imestada, et Euromaisi 1982. aasta rühmas Sulev Kannikese, Mati Laari ja Lauri Vahtre sõnadele loodud ja tänaseni populaarne Thatcherit ja Reaganit ülistav marsilaul lõppes vandega „I love Thatcher!”. Minu elu kõrghetki on kahtlematult see, kui Londonis kord oma viletsat lauluoskust ignoreerides selle laulu publiku seas istuvale Raudsele Leedile pühendasin.
Läänes oli suhtumine Reaganisse ja Thatcherisse vastupidine. Kui Madame Tussaud’ vahakujude muuseum korraldas 1982. aastal külastajate küsitluse, et leida oma uue õuduste kambri jaoks ajaloo kõige vihatumaid inimesi, saavutasid esikoha Hitler, Reagan, Thatcher ning krahv Dracula. Nüüdseks püütakse seda suhtumist Läänes meeleheitlikult unustada, kuid täielikult pole tollastest kompleksidest siiani üle saadud. Seda olulisem on, et kommunismi ikkest vabanenud maades seda maailma ajaloo üht edukamat lahingupaari rohkem meeles peetaks. Ronald Reagani 100. sünnipäev peaks selleks hea võimaluse pakkuma.