Page 1


PEATOIMETAJA

nud ka kommunismitondi hirmus kokku hoidnud läänemaailm. Vähe sellest. Euroopa on isegi laienemisele ja konsolideerumisele vaatamata kaotanud suure osa oma mõjust ja edumaast nn kolmanda maailma edukamatele riikidele. USA piilub närviliselt üle õla Hiina poole ning keskendub Euroopa asemel üha jõulisemalt Lähis- ja KaugIdale.

Tänavu möödub Eesti taasiseseisvumisest kakskümmend aastat; ilmselgelt on toonane ja praegune Eesti üsna raskesti kõrvutatavad. Kuid muutunud ei ole ainult Eesti, vaid ka maailm tema ümber. Hajunud on Nõukogude Liidu juhtimisel tegutsenud idablokk ja hargnevate teede aeda on sisene-

Paljuski on ümber lükkunud majandusanalüütikute 1991. aastal tehtud stsenaariumid endiste kommunismimaade arengu suhtes. Venemaa, kellest oodati tänu tema ammendamatutele loodusrikkustele, haritud tööjõule ja arenenud teaduspotentsiaalile taas ühte maailma juhtivat jõukeskust, on vajunud hoopis demograafilise hääbumise, kodumoslemite tõusu, sotsiaalsete hädade ja kägistava korruptsiooni tõttu seisundisse, mille kohta Hiinas öeldakse „kustuv suurriik”.

Ebaõnnestunud riigiks on muutumas ka reformihärjal aina sarvest haarata püüdnud, kuid viimasel hetkel ikka käega löönud Ukraina, millele ennustati vaata et kõige helgemat tulevikku. Seevastu Eesti, mille üle nii Moskvas kui pahatihti ka läänes ilguti kui ebapiisava rahvastiku, nappide loodusressursside ja nõrga riiklusekogemusega riigi üle, on ometi suutnud ennast nii kodus kui ka rahvusvaheliselt tõestada, kuigi me ise – Jumal tänatud – saavutatuga veel kaugeltki rahul pole. Ja mis eriti oluline: just viimasel ajal võib üha sagedamini märgata, et me ei võrdle ennast enam mitte Venemaa ja teiste kunagiste liiduvabariikidega. Me võrdleme ennast üha vähem juba ka Läti ja Leeduga ja oleme selgelt seadnud võrdlusjooneks Põhjamaade taseme. See on juba tegelikult ülimalt paljutõotav. 

MAAILMA VAADE SOOVITAB

Mark Sandle. Kommunism Kirjastus Pegasus, 2010 Tänu kaotusele külmas sõjas näib kommunism praeguseks olevat möödanik. Ajaloolastel on nüüd lõpuks ometi võimalus tuhnida omal ajal suletud arhiivides, saada kätte salajasi dokumente ning intervjueerida inimesi, kes olid kas kõrgetel ametikohtadel või vastupidi süsteemi poolt sõna otseses mõttes põrgusse paisatud. Ent ettevaatust! Kommunism pole tänapäeval kaugeltki veel väljasurnud dinosaurus. Esiteks on maailmas veel mitmeid üsna elujõulisi kommunistlikke riike, eelkõige muidugi südikalt USA kandadel tallav Hiina. Teiseks ei saa kuidagi alahinnata kommunistliku utoopia külgetõmbavust. Tõepoolest, loosungeid võrdsusest, õiglusest, harmooniast ja koostööst toetab iseenesestmõistetavalt iga kaastundliku südamega inimene. Mark Sandle näitabki oma raamatus „Kommunism”, kuidas diktaatorite Jossif Stalini, Mao Zedongi ja paljude teiste poolt äraspidi väänatud humanistlikud ideed ikka uuesti idealistide poolt kilbile

2

tõstetakse – ning ikka uuesti kuritarvitatutena porri tallatakse. Sandle’i raamat näitab läänemaailma põlvkondadele, kes pole kunagi reaalse kommunismiga silmitsi seisnud, kommunismi kui ideoloogia tohutut muteerumisvõimet ning selgitab, et see sündis keskaegsete radikaalsete religioossete liikumiste näol juba ammu enne kommunismi ametlikke klassikuid Karl Marxi, Friedrich Engelsit ja Vladimir Uljanovit. Kas kommunism võib tagasi tulla? Sandle’i vastus sellele peitub kommunismi alguse määratluses: „Kui minna tagasi kommunismi algete juurde, selgub, et algselt tekkis see... olemasoleva ühiskonna ebavõrdsuse ja ekspluateerimise kriitikana ja alternatiivina sellele ühiskonnale...” Sellest tulenevalt leiabki ta, et „huvitav pole mitte see, kas kommunism mingil hetkel taas välja ilmub, vaid kuidas see hakkab välja nägema ja millised ühiskondlikud tingimused selle tekkimiseks soodsad eeldused loovad”. Seega siis, kommunism pole üksnes minevik, vaid võib väga vabalt olla uuesti ka tulevik. 


Nüüdisaegne konservatism Mart Nutt Riigikogu liige Konservatismi sõna iseenesest sisaldab viidet säilitamisele, mida võib kergesti tõlgendada ka iganenuna, uuendusvastasena, ajale jalgu jäänuna. Ometi ei ole see nii. Vastupidiselt nii mõnelegi arvamusele kuulub alahoidlikkus ehk võõrapäraselt konservatism lahutamatult nüüdisaegsesse, modernsesse ühiskonda. Ehk isegi rohkem kui sotsialism. Esmahinnangul võib jääda mulje, et konservatism on midagi vana ning liberalism ja sotsialism midagi uut. Aga seegi on puhas eksiarvamus. Sotsialistlikud (sund) võrdsustamisideed on tegelikult sama vanad kui inimühiskond üldse, vanemad kui meie ajalooteadvus. Meieni on jõudnud selliseid utoopiaid alates Vanast Idamaast ja Antiik-Kreekast. Veelgi rohkem hiliskeskajast ja varasest uusajast. Kananahk tuleb ihule, kui tänapäevase pilguga lugeda neid pööraseid ideid inimühiskonda ümber korraldada ja inimesest kujundada mutrike sotsiaalses masinavärgis, nagu väljendusid Mably, Morelli, More „Utoopias” ja Campanella „Päikeselinnas”. Alalhoidlikkus ei olegi tekkinud õigupoolest kui ideoloogia, vaid vastuseis pöörastele ideedele. Seega ei saa me dateerida konservatiivsuse alguspunkti, vaid peame seda vaatlema kui normaalse, tasakaalustatud ühiskonna taotlemist. Mõttevooluks on konservatiivsus kujunenud pika aja vältel, järk-järgult, olles pidevas muutumises ja arenemises. See on taas vastupidi laialt levinud arvamusele, et alalhoidlikkus on midagi kramplikult minevikust kinni hoidvat, stagnatsioonilist. Alalhoidlikkuse kui mõttevoolu teket on seostatud Edmund Burke’i terava Prantsuse revolutsiooni vastase pamfletiga „Mõtteid Prantsuse revolutsioonist” (1790). Burke ise oli seejuures liberaalne Briti parlamendisaadik ega pidanud end sugugi konservatiiviks. Konservatismi alguseks võiks pidada siiski Inglismaa Hiilgavat revolutsiooni 1688, mille käigus sündis konstitutsiooniline monarhia, lubati esmakordselt opositsiooni olemasolu ja millele laoti esimene nüüdisaegse demokraatia vundament. Kindlasti ei saa väita, et John Locke ja Hiilgav re-

volutsioon etendasid tollases Inglismaa keskkonnas konservatismi. Pigem vastupidi, konservatiivid toetasid Stuartide dünastia aegse riigikorralduse säilitamist ja tänaste mõõdupuude järgi olidki uuendusvastased. Kuid Hiilgav revolutsioon lõi legaalse tasakaalu jõudude vahel, kes soovisid ühiskonna kiireid ümberkorraldusi, stabiilset arengut või hoopiski selle kivistumist. Locke’i ideed on pigem modernse konservatismi alustalad. Nüüdisaegne alalhoidlikkus ongi pigem segu liberaalsest majandusest ja konservatiivsetest väärtushinnangutest, kui et vastuseis igasugustele muutustele. John Stuart Mill, kes XIX sajandil kandis liberaalseid ideid, on tänapäeva kontekstis kindlasti konservatiiv. Nagu ka XX sajandi Karl Popper ja Friedrich von Hayek, kes pidasid endi nimetamist konservatiivideks rünnakuks vabaduse ideoloogia vastu ja püüdsid sellist mainet igati tõrjuda. XX sajandi algul võttis Briti konservatism üle peaaegu kõik liberalismi positiivsed jooned, sh isikuvabaduse ja privaatsuse järjekindla tunnustamise ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte, ning asus inimõiguste eest palju tugevamini võitlema kui liberaalid, sotsialistidest rääkimata. Konservatiivid säilitasid seejuures oma tugevuse – väärtuspõhise ühiskonna apoloogia. Pinna kaotanud liberaalid suruti aga marginaalsesse rolli, kus nad on suuresti tänini. Neokonservatism tõi konservatiivsete väärtuste ja liberaalse majanduse süm-

bioosi kui nüüdisaegse alalhoidliku poliitika nurgakivi juba jõuliselt välja. Sugugi mitte kõik konservatiivid ei jaganud neokonservatiivide maailmavaadet. Mõnele oli liiast vabamajandus, mõnele religiooni suur tähtsustamine ja abordikeeld. Nii on neokonservatism leidnud tugevamat kandepinda Ameerika Ühendriikides ja jäänud tagaplaanile Euroopas. Alalhoidlikkuse moderniseerimine sundis vaatama tulevikku ka sotsialiste. Briti peaministri Tony Blairi ühe põhilise ideedegeneraatori Anthony Giddensi kolmanda tee ideoloogia püüdis importida sotsialismi hulgaliselt parempoolseid ideid, et tõsta sellega Briti leiboristide konkurentsivõimet. Mõneti püüdis ta korrata kübaratrikki, mille olid XX sajandi algul konservatiivid teinud liberaalidele. Giddensi kohaselt tuleks ühendada tugeva sotsiaalse orienteeritusega ühiskonnamudel vabamajanduse ja konservatiivse rahanduspoliitikaga. Giddensi mudel seisis õigupoolest lähemal Ludwig Erhardi sotsiaalsele turumajandusele (Saksa kristlike demokraatlike ideoloogia alates 1940. aastate lõpust) kui sotsialismile. Ortodokssetele sotsialistidele oli Giddensi „kolmas tee” muidugi pühaduseteotus ja see tekitas rahvusvahelises sotsialistlikus liikumises vasakpoolse tiiva uue tõusu. Tänapäeval on vasak-sotsialistid saamas ülekaalu „kolmanda tee” mõistlike sotsialistide üle. Viimase ülemaailmse majanduskriisi vasakpoolse tõlgenduse kohaselt on kriisi põhjuseks liiga vähene majanduse

MAAILMAVAADE

3


Scanpix

konservatiivsed, vaid pigem ühe teema parteid, aktsiooniparteid, kellel sisulist programmi väljaspool usuelu korraldust ei ole. Kuigi omaaegne Isamaa rõhutas nii konservatiivseid kui ka kristlik-demokraatlikke väärtusi, kuulus see erakond siiski klassikaliste konservatiivide hulka. 2. Kristlik-demokraatlikud parteid on iseloomulikud katoliiklikele maadele. Nendel on seosed kiriku ja usuga tugevamad, sotsiaal-majanduslikus plaanis on nad aga Briti konservatiividest ja USA vabariiklastest ühiskonnakesksemad. Kui Saksa ja Itaalia kristlike demokraatide jaoks on usu ja poliitika kokkupuude siiski väike, siis Hollandi kristlik partei on tugevalt religioosne. 3. USA vabariiklaste jaoks on usul väga oluline koht ja konservatiivsus tähendab neile ranget kinnipidamist usudogmadest kuni abordikeeluni ja darvinismi eitamiseni välja. Samas on nad tunduvalt vähem sotsiaalsed kui Euroopa kristlikud parteid (meenutame võitlust tervishoiukindlustuse vastu) ja rõhutavad isikuvabaduse ning kohaliku initsiatiivi prioriteetsust riigi ees.

Üks tuntumaid Briti konservatiive Sir Winston Leonard Spencer Churchill, Suurbritannia peaminister 1940-45 ja 1951-55.

reguleerimine ja liiga suur turusuhete osatähtsus. Parempoolsed jõudsid aga risti vastupidisele järeldusele: just jäik ja ülemäärane reglementeerimine majanduses on toonud kaasa majanduskriisi, kuna maailmamajandus ei suutnud enam paindlikult reageerida kriisinähtudele siis, kui tagasilööki oleks saanud veel vältida. Selline väitlus iseenesest lükkab ümber ideoloogiate lõpu teooriad ja näitab, et kuigi ideoloogiad küll pidevalt muutuvad, ei kao ideoloogiline vastasseis kuhugi.

Alalhoidlikkus on tihedalt läbipõimunud selle ühiskonna traditsioonide, tavade, kultuuri, mõttelaadi ja väärtushinnangutega, mille pinnalt ta on võrsunud. Kuigi rahvusvaheline koostöö alalhoidlike parteide vahel on hästi olnud korraldatud juba aastakümneid, ilmneb riigiti erinevusi, mis tekitavad küsimusi alalhoidlikkuse sisus. Tugevat mõju on alalhoidlikkusele avaldanud kõikides riikides usuelu. Kuid riigiti on usul ühiskonnaelus erinev kaal. Siin võime välja tuua neli selgelt eristuvat rühma:

Alalhoidlikkus on olnud alati individuaalsem kui sotsialism. Seega ka riigiti mitmekesisem. Niisiis ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama mis Inglismaal, Ameerikas, Saksamaal või isegi Soomes. Alahoidlikkus areneb alati koos ühiskonnaga, tõrjudes voluntaristlikke eksperimente, kuid viies järjekindlalt ellu vajalikke uuendusi. Seega ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama, mis ta oli sada või isegi kümme aastat tagasi.

1. Klassikalised alalhoidlikud parteid. Nende musternäiteks on Briti konservatiivid, kuid sellesse rühma kuuluvad ka Põhjamaade jt protestantlike ühiskondade konservatiivid. Nendel parteidel ei ole eriti tugevat religioossust ja tihtipeale on religioossed rühmad moodustanud religioossed parteid (näiteks kristlikud parteid Põhjamaades ja Eestis). Religioossed parteid ei ole aga klassikalises mõttes

4

4. Euroopale mõnevõrra kaugeks jääb teisi religioone tunnistavate maade konservatiivsus (islamiriigid, hinduistlikud, budistlikud jt). Ka nende maade konservatiividel on tugev suhe religiooniga, kuid riigiti ja parteide kaupa erinev. Euroopa kristlikele demokraatidele seisavad lähedal Türgi Õiguse ja Arengu Partei ning Maroko ja Jordaania valitsused. Mõned islamikonservatiivid aga kalduvad usuäärmuslusse, mis teeb koostöö nendega keeruliseks. Alalhoidlikku liikumist mõjutab ka sotsiaal-majanduslik keskkond. Nii pole midagi imestada, kui näiteks Rootsi moderaadid on kohati vasakpoolsemad kui Eesti sotsiaaldemokraadid. Portugali ja Brasiilia sotsiaaldemokraadid on aga päris parempoolsed. Alalhoidlikul mõttel on kõige tugevam taust, mis annab talle väga tugeva perspektiivi. Paindlikkus ja väärtuspõhisus on ka tulevikus alalhoidlikkuse vundament tasakaalustatud arenguks. 


Ajaloo tõhusaim lahingupaar Riigikogu liige Mitu head aastat tagasi, kui Ronald Reagan oli juba surnud, Margaret Thatcher aga veel üsnagi liikuv ning heas vormis, avaldasin väikese raamatukese külmast sõjast ning selle lõpust, tõstes seal esile Reagani, Thatcheri ning ka paavst Johannes Paulus II rolli külma sõja võitmises. Ühel päeval avastasin oma postkastist kaunil paberil lähetatud kirja, mille all seisis mulle tuttav allkiri. Thatcherile oli mu raamat sedavõrd meeldinud, et ta oli otsustanud mind selle eest isiklikult tänada. Seejuures mitte niivõrd selle pärast, mida ma temast kirjutanud olin, vaid seepärast, et olin Ronnie – nii ta Reaganit nimetas – osa ajaloos rõhutanud. Thatcher mainis, et maailmas tehakse Reaganile jätkuvalt ülekohut ja ignoreeritakse teda, kuigi oleks aeg Ronnie teeneid maailma ees tunnustama hakata. Sellest kirjast on aastaid möödunud ning mõnevõrra on suhtumine paranenud. Reagani ja Thatcheri tähendusest ja tähtsusest on järjest rohkem rääkima hakatud. Neist on ilmunud mitmeid häid raamatuid ning vändatud mõni filmgi. Paraku püstitatakse monumente ja mälestustahvleid endiselt teistele ning Reagani-Thatcheri tegelik osa „kurjuse impeeriumi” hukus on jätkuvalt tõelise tunnustuseta. Selle „lahingupaari” tegevuseta poleks sugugi kindel, et külm sõda oleks lõppenud sel kombel, nagu ta lõppes, ning et meie elaksime vabas Eestis. Esimest korda kohtusid Reagan ja Thatcher 1975. aastal vahetult pärast Thatcheri ootamatut valimist Briti Konservatiivide liidriks. Teadsid nad teineteisest varemgi. Thatcher oli säravast ja radikaalsest California kubernerist kuulnud abikaasa Deniselt, Reagan Thatcherist aga oma lähimatelt sõpradelt. Sellel taustal oli kohtumine igati loomulik, nii nagu ka see, et Thatcher ja Reagan viivitamatult sõbrunesid. Ajad olid rasked. Kohtumise järel Thatcherile saadetud kirjas kirjeldab Reagan Saigoni langemist kommunistide kätte, kartes Tolkienile vihjates, et elatakse ajas, mil „vari on pikenemas” ning vaba maailma enda alla matmas. On

arvatud, et see kiri mõjutas Thatcherit tema „Raudse Leedi” kõneks, kus ta lubas tingimusteta vabadust kaitsta, maksku see mis maksab. Avalikkus ei teadnud nende sõprusest midagi. Kui Thatcher üllatuslikult 1979. aastal Briti peaministriks tõusis, oli Reagan esimesi, kes talle Downing Streetile helistas. Tema kõnet ei lastud läbi. Mingist Reaganist ei teatud Inglismaal midagi. See suhtumine Thatcheri ajal muutus. Reagan toetas agaralt Thatcherit oma tele-esinemistes ja kirjutistes, kaitstes tema poliitikat ja hoiakuid. Reagani presidendiks tõustes oli seetõttu loomulik, et tema esimeseks kõrgeks külaliseks sai just Thatcher, keda Valges Majas suurejooneliselt vastu võeti. Thatcher aitas Reaganil end maailma liidrite seas maksma panna, sest alguses oli Reagan oma vaadetega selles seltskonnas üsnagi isoleeritud. Pole imestada, et vajadusel toetas ka Reagan Thatcherit. Eriti oluline oli see Falklandi sõja ajal, mil USA abi ning toetus etendas mitmeski mõttes saatusliku rolli Briti vägede edus ning saarte tagasivallutamisel Argentina hunta rünnaku järel. Loogiline on ka see, et just Londonis pidas Reagan ühe oma põhimõttelisema kommunismivastase kõne, kus ta lubas kommunismi ajaloo prügikasti heita. Reagan kuulutas kommunistlikule diktatuurile samasugust kadu, mis on tabanud teisi vabadust alla surunud türanniaid maailma ajaloos, kirjeldades kommunistliku süsteemi olemuslikke probleeme ning ennustades tagantjärele vaadates üsnagi täpselt tema kokkuvarisemist. Reagani esinemine tekitas külmavärinaid Kremlis, kuid jäi mõistmatuks Lääne intellektuaalidele, kes Reaganit ägedalt ründasid. Thatcher jäi ka nendes heitlustes vankumatult oma sõbra kõrvale. Tihe koostöö ei tähendanud, nagu oleks nad alati ühel meelel olnud. Vaidlused olid vahel enam kui ägedad. Reaganile Thatcheri tulisus meeldis. Kord pani ta ühe Thatcheri pehmelt öeldes tulise kõne avaliinile, öeldes oma meeskonnale rõõmsalt naeratades: „Kas ta pole armas?” Üldiselt üritati üksteisele aga vastu tulla. Seda isegi siis, kui Reagan Grena-

Artur Sadovski

Mart Laar

dale korda looma minnes informeeris Thatcherit alles siis, kui rünnak oli juba sisuliselt alanud. Pikemas perspektiivis polnud see tegelikult aga tähtis. Peamine oli hoopis muu. Praktiliselt esimest korda külma sõja ajal seisid vaid jõudu tunnistava kurjuse impeeriumi vastas Läänes liidrid, keda nõukogude juhid respekteerisid, isegi kartsid. Ainuüksi Thatcherile antud hüüdnimi Raudne Leedi on sellest heaks näiteks. Thatcheri õnnestunud otsus Falklandi saared tagasi vallutada oli suurema tähendusega, kui seda omal ajal arvati. Nõukogude juhtkonnale mõjus see igal juhul külma dušina. Veelgi suuremat paanikat tunti loomulikult Reagani ees, kes sellele oma kuulsa heliproovi naljaga „Moskva pommitamine algab viie minuti pärast” igati kaasa aitas. Kui hirmule üles ehitatud impeerium kedagi kartma hakkab, siis on see tema lõpu algus. Mis aga kõige hullem – kui teravaid avaldusi oli Moskva varemgi kuulnud, siis nüüd põrkus ta esimest korda kokku tandemiga, kes oma sõnu tõsiselt võttis ning vastavalt nendele ka tegutses. „Tähesõdade programm” surus Nõukogude Liidule peale uue võidurelvastumise laine, mis ta välja kurnas; majandussõda lasi Nõukogude Liidu majanduse sisuliselt pankrotti ning toetus vabaduse eest võitlevatele rahvastele õõnestas kurjuse impeeriumit seestpoolt. Thatcherit ja Reaganit ühendas ka see, et nad said mõlemad aru, kuivõrd oluline on ristisõjas kommunismi vastu kohalike

MAAILMAVAADE

5


Scanpix

President Ronald Reagan ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher 9. juunil 1984. aastal Londonis Buckinghami palees. Nagu selgub praeguseks avalikustatud dokumentidest, hoiatasid briti diplomaadid oma valitsust, väites, et Ronald Reaganil pole piisavalt vaimseid võimeid olemaks tegus president. rahvaste vastupanuliikumise roll. Esimest korda hakkas ikestatud maade vastupanuliikumine saama Läänest tõhusat abi – ja mitte ainult sõnades. Ameerika abi aitas Solidaarsuse liikumisel sõjaseisukorrale vaatamata edasi tegutseda, sundides Poola liidreid lõpuks järeleandmistele. Thatcher ja Reagan oskasid ka astuda samme, mis ikestatud rahvastele kinnitasid, et neid pole unustatud, et nende eest ollakse valmis seisma. Näiteks ei teinud Thatcher Poolas ametlikul visiidil käies välja võimude protestist ning külastas kommunistliku salateenistuse poolt mõrvatud Solidaarsuse preester Popieluszko hauda, Reagan aga pidas kõne Brandenburgi väravate juures, kus nõudis Gorbatšovilt „selle müüri” mahakiskumist. On tõesti kummaline, et Reaganile pole Berliinis pühendatud ühtegi

6

mälestusmärki, samal ajal kui Kennedyl on koguni oma muuseum. Thatcher oli ka esimesi, kes juhtis Reagani tähelepanu uuele tõusvale „tähele” Gorbatšovile, jätkates samal ajal tihedaid kontakte kohalike vabadusvõitlejatega. Igal juhul on mõistetav, miks sellised hoiakud Reagani ja Thatcheri vabadust ihkavate rahvaste seas omal ajal ülimalt populaarseks muutsid. Pole imestada, et Euromaisi 1982. aasta rühmas Sulev Kannikese, Mati Laari ja Lauri Vahtre sõnadele loodud ja tänaseni populaarne Thatcherit ja Reaganit ülistav marsilaul lõppes vandega „I love Thatcher!”. Minu elu kõrghetki on kahtlematult see, kui Londonis kord oma viletsat lauluoskust ignoreerides selle laulu publiku seas istuvale Raudsele Leedile pühendasin.

Läänes oli suhtumine Reaganisse ja Thatcherisse vastupidine. Kui Madame Tussaud’ vahakujude muuseum korraldas 1982. aastal külastajate küsitluse, et leida oma uue õuduste kambri jaoks ajaloo kõige vihatumaid inimesi, saavutasid esikoha Hitler, Reagan, Thatcher ning krahv Dracula. Nüüdseks püütakse seda suhtumist Läänes meeleheitlikult unustada, kuid täielikult pole tollastest kompleksidest siiani üle saadud. Seda olulisem on, et kommunismi ikkest vabanenud maades seda maailma ajaloo üht edukamat lahingupaari rohkem meeles peetaks. Ronald Reagani 100. sünnipäev peaks selleks hea võimaluse pakkuma. 


Ronald Reagan ja Ameerika lunastus Scanpix

Mart Helme suursaadik Kui Ronald Reagan 1981. aasta jaanuaris USA presidendi ametivande andis, oli see riik juba poolteist aastakümmet olnud pikas ja justnagu peatumatult süvenevas poliitilises, välispoliitilises, majanduslikus ja moraalses kriisis. Sageli seostatakse seda kriisi eelkõige USA osalemisega kaotusega lõppenud Vietnami sõjas, kuid kriisi tegelikud põhjused olid märksa sügavamad ja mitmekihilisemad. Pigem võiks öelda, et Vietnami sõda oli lihtsalt katalüsaator, mis aitas kõik Teise maailmasõja ajast (aga sageli veelgi varasemast ajast) riigis käärinud vastuolud reljeefselt esile tuua. Kui piirduda vaid märksõnadega, siis olid nendeks põlvkondade vahetumine, võitlus kodanikuõiguste eest, rassilise võrdõiguslikkuse liikumine, seksuaalrevolutsioon, feminismi esilekerkimine, rahuliikumine ja tupikseis külmas sõjas. John F. Kennedy võit 1960. aasta presidendivalimistel oli andnud jõuliselt ellu astuvale noorele põlvkonnale lootuse, et Ameerika on teel uude, silmakirjalikkusest ja 19. sajandist pärinevatest ettekujutustest vabasse maailma, kuid juba Kennedy järglase Lyndon B. Johnsoni ametiajal selgus, et hipiidealism ja loosung „make love, not war”, ei suuda siiski väärata maailmapoliitikas ja majanduses toimivaid seaduspärasusi. See viis USA nii sise- kui ka välispoliitiliselt skisofreenilisse olukorda, kus ühiskonna kriitilise massi ootused ning poliitilise eliidi ees seisvad võimalused said kattuda vaid osaliselt. Nii juhtuski, et kõigile oma kogemustele ja energiale vaatamata pidi Lyndon Johnson, keda mingil juhul ei saa liigitada USA ajaloo viletsemate presidentide hulka, lahkuma ametist, poliitikast ja avalikkusest täielikult diskrediteerituna. Johnsoni järglase, vabariiklase Richard M. Nixoni ajal USA senise poliitilise süsteemi agoonia – eelkõige moraalne

Ronald Reagan (6. 02.1911-5.06.2004) külaskäigul Londonisse juunis 1989. aastal. agoonia ‒ jätkus, kulmineerudes täieliku krahhiga Watergate’i afääri päevil. Õigupoolest võib Watergate’i pidada omamoodi tuumaplahvatuseks Washingtonis. Vaatamata märkimisväärsetele edusammudele välispoliitikas, millest kõige tähelepanuväärsemateks võib kahtlemata pidada suhete sisseseadmist Hiina Rahvavabariigiga ning pingelõdvenduspoliitikat Nõukogude Liiduga, nullis Watergate selle kõige julmemal moel. Seda enam, et lahkumine Vietnamist, mis oli

küll ameeriklaste poolt ammu oodatud samm, jättis see ometi igale ühendriiklase suhu kaotuse kibeda maitse, seades edusammud suhetes Hiina ja Nõukogude Liiduga justnagu sunnitud järeleandmiste valgusesse. Võib-olla on ameeriklaste hinges valitsevat kõrbemaastikku kõige paremini tabanud Christopher Lach, kes 1976. aasta 4. juuli (USA iseseisvuspüha) pidustusi kirjeldades ütles: „Näib, et ameeriklased soovivad unustada mitte üksnes

MAAILMAVAADE

7


Scanpix

President Ronald Reagani ausammas Dixonis (Illinois).

kuuekümnendaid, mässuliikumist, uut vasakpoolsust, lööminguid ülikoolilinnakutes, Vietnami, Watergate’i ja Nixoni presidendiks oleku aega, vaid kogu oma kollektiivset minevikku...” Nixoni järglase Gerald F. Fordi prioriteetide esireas seisiski seega kõige muu kõrval vajadus taastada ameeriklaste usk oma riiki, USA poliitilisse süsteemi ja poliitika vastutustundlikkusesse ning moraalsusesse. Paraku tuli Ford – üdini aus ja kohusetundlik mees – sellega toime vaid osaliselt. Sealjuures ei tulenenud tema läbikukkumine sugugi mitte tema isikuomadustest, vaid paratamatust vajadusest Nixoni ümber kääriv poliitiline kriis võimalikult kiiresti ja valutult lõpetada. Selleks oli vaid üks ja otseselt Fordist kui presidendist sõltuv võimalus: Nixonile andestada. Avalikkus ihkas loomulikult verd ja seepärast võeti Fordi otsus ühiskonnas vastu sügava nördimusega. Tähendas see ju ameeriklastele, nagu kehtiks kõrgema poliitilise ešeloni liikmetele üks ja lihtkodanikele teine seadus. Pealegi tõotanuks ekspresidendi tõenäoliselt aastaid veniv

8

kohtuasi meediaajastul ameeriklastele ka tohutut meelelahutust. Just viimane oli aga põhjuseks, miks Ford omaenda populaarsuse hinnaga Nixonile andestas ja kõik Watergate’iga seonduva ajaloolaste, mitte ajakirjanike pärusmaaks muutis. Ka Fordi välispoliitilisi saavutusi, eelkõige CSCE Helsingi tippkohtumise lõppdokumente, peeti kaasaegsete poolt pigem USA nõrkuse kui edukuse tunnistajateks. Ajalugu on praeguseks siiski tõestanud, et Euroopa sõjajärgsete piiride tunnustamine (ses osas käsitles USA Balti riike erijuhtumina) oli väiksem järeleandmine kui Nõukogude Liidu poolt endale võetud kohustus asuda järgima läänes ja rahvusvaheliselt üldtunnustatud kodaniku- ja inimõiguste norme. Ometi polnud üllatav, et USA avalikkuse poolt Washingtoni insider’ina käsitletud Gerald Ford ei pakkunud provintsist pärit puhta ja moraalselt rikkumatu outsider’ina esinevale James E. Carterile 1976. aasta presidendivalimistel piisavat konkurentsi. Nagu 1960. aastal John Kennedy puhul, soovis Ameerika nüüdki vanade kulunud

kaadripoliitikute asemel näha midagi uut, värsket ja nooruslikumat ning Carteri valimismeeskond oskas seda ootust suurepäraselt ära kasutada. Tõsi, rahva pettumust ja ükskõiksust väljendas fakt, et osalus valimistel oli erakordselt madal ning küsitlustel vastas rekordiliselt palju inimesi, et poliitika ei huvita neid, kuna nad ei usu, et valimiste tulemusena midagi muutuks. Olukord oli koguni nii hull, et valimisteaastal 1976 usaldas valitsust vaid kümme (!) protsenti ameeriklastest. Otsekui skeptikute kahtluste kinnituseks selguski üsna pea, et Carteri särava provintslasenaeratuse taga ei olnud piisavalt kogemusi ega ka isiklikku ja poliitilist meelekindlust. Kogu tema nelja aasta pikkune ajajärk kujunes presidendi otsusevõimetuse ja administratsioonisiseste võitluste ajastuks, millele pani krooni Teherani pantvangikriis 1979. aastal, kui USA saatkonda tunginud islamirevolutsionäärid vangistasid sealsed töötajad, kellest mõned ka telekaamerate ees hukati. Carter ei tulnud kõigile oma valimiseelsetele lubadustele vaatamata toime ka majanduslanguse ja inflatsiooni peatamisega. 1973. aastal Iisraeli ja Araabia rii-


Scanpix

USA lennukikandja Ronald Reagan Kanada sõjalaevastiku saja-aastasel juubelil Victorias (Briti Columbia) 9. juunil 2010.

kide vahel toimunud Yom Kippuri sõda oli nafta hinna lühikese ajaga lennutanud neljakordseks ning seadnud odava kütusega harjunud lääneriigid üleöö raskesse olukorda. Carteri ametisse astumise ajaks oli see USAs kumuleerunud tõsiseks majanduskriisiks, mille üheks väljenduseks oli föderaaleelarve kasvav defitsiit. Püüdes defitsiiti ohjeldada, emiteeris keskpank lisaraha. Paraku viis see kiiresti kuni kümneprotsendise inflatsioonini. Inflatsiooni püüdis Carter omakorda ohjeldada sotsiaalprogrammide kärpimisega, mis lõi valusalt just elanikkonna vaesemaid kihte. Ebapopulaarne oli ka Carteri otsus kehtestada piirmäärad laenudele. See otsus andis tõsise tagasilöögi kinnisvaraturul ja autotööstuses. Kokkuvõttes näis ameeriklastele, et nende president võib küll isiklikult olla aus ja sümpaatne mees, kuid oma ametiga ei saa ta kuidagi hakkama. Nii oligi Ameerika 1970. aastate lõpuks jõudnud olukorda, kus mitte üksnes kogu rahvas, vaid ka poliitiline eliit ootasid sõna otseses mõttes lunastajat. Kedagi, kes suudaks Ameerika allakäigu peatada ning tõsta Ameerika maailma tegelikult

ju ikka veel kõige võimsama sõjalise ja majandusliku jõu pjedestaalile, mida ta reaalselt vääris. Siinkohal on oluline märkida, et kogu selle 1960. aastatest alates kestnud allakäigu vältel näis tegevat võidukäiku USA peamine rivaal maailmaareenil ‒ Nõukogude Liit. Loonud Teise maailma sõja käigus ja selle järel Euroopas ja Aasias igati arvestatava kommunismimaade bloki, õnnestus N Liidul 1960. ja 1970. aastatel paljude iseseisvunud kolooniate arvel seda veelgi täiendada. Eriti valus oli ameeriklastele selles kontekstis kahtlemata Kuuba libisemine Moskva liitlaste leeri. Ent oli muudki. Vasakpoolsed ideed leidsid kirjeldatud aastakümnetel ulatuslikku toetust ka ülikoolilinnakutes, veel enam aga kultuuriringkondades, mis tähendas nende levimist kirjanduse, filmide ja sotsiaalteaduslike uurimuste kaudu ühiskonda laiemaltki, väljendudes muu hulgas massilises rahuliikumises. Nõukogude süsteemi elujõulisust ja kohati paremustki USAga võrreldes näis samuti kinnitavat Nõukogude Liidu sõjalise võimsuse pealtnäha pidurdamatu

kasv. Saavutanud 1949. aastal teise riigina maailmas tuumariigi staatuse, edestasid venelased 1957. aastal esimest sputnikut kosmosesse saates selles selgelt sõjalist tähtsust omavas valdkonnas juba USAd. Tõeliseks šokiks oli ameeriklastele aga see, et 1961. aastal ei lennanud esimese inimesena kosmosesse mitte mõni ameeriklane, vaid venelane Juri Gagarin. Ja kuigi USA järgnevatel aastatel oma potentsiaali nimetatud valdkonnas maksma pani ning Nõukogude Liitu kosmosevõidujooksus edestas, olid venelased suutnud ameeriklasi ometi üllatada ning neis ebakindlust tekitada. See ebakindlus süvenes veelgi, kui N Liit 1970. aastatel võttis relvastusse uut tüüpi lõhkepeadega SS-tüüpi raketid. Kritiseerides president Carteri kokkuhoiukurssi sõjalises valdkonnas, kirjutas ekspresident Richard Nixon: „Meie strateegilise kaitse tugisambaks on endiselt maismaal baseeruv Minuteman III. Võrdluseks võib öelda, et Nõukogude Liidu SS-17 lõhkepead on kaksteist korda võimsamad, SS-19 lõhkepeade võimsus on kuus kuni kaksteist korda suurem ja nõukogude superraketi SS-18 lõhkepead on kuus-

MAAILMAVAADE

9


teist kuni nelikümmend korda võimsamad kui Minuteman III”.

majandusliku, sõjalise ja moraalse allakäigu spiraalist.

Kui lisada siia, et Carter peatas ka kaugpommitajate B-1 tootmise, külmutas neutronpommi väljatöötamise, lükkas edasi MX raketisüsteemide kavandatud paigutamise, uute tiibrakettide väljatöötamise ja Trident-tüüpi allveelaevade konstrueerimise, võib täiel määral mõista ameeriklaste kasvavat muret oma julgeoleku üle ja ootust, et poliitilisele areenile astuks keegi, kes suudab lõpuks USA välja viia sellest lõpmatust poliitilise,

Nagu teame, osutus selleks meheks Ronald „Dutch” Reagan. Selle, millel peab põhinema Ameerika taassünd, sõnastas Reagan väga lihtsalt ja lakooniliselt juba enne oma ametisse asumist. „Esiteks, selle aluseks peab olema kindel veendumus, mis tuleneb selgest kujutlusest ja usust Ameerika tulevikku. Teiseks, see nõuab tugevat majandust, mille aluseks on vabaturu süsteem, mis

andis meile vaieldamatu liidrikoha loovtehnoloogias. Kolmandaks, ja väga lihtsalt, meil peab olema vaieldamatu sõjaline võimsus, säilitamaks maailmarahu ja oma riiklikku julgeolekut”. Reagan suutiski, mida ta tahtis. Ja Ameerika suutis, sest Reagan pani Ameerika uuesti uskuma iseendasse. 

Aastaid Venemaa ja Aserbaidžaani kütkes 22. detsembril esitlesid kaks Eesti tuntud välispoliitikut oma uusi raamatuid, mille lähtekohaks on olnud nii autorite aastatepikkune huvi Venemaal ja Aserbaidžaanis toimuva vastu kui ka isiklikud kontaktid ning töö rahvusvahelistes organisatsioonides. „Venemaa: valguses ja varjus” on Mihkelsonil esimene, „Aserbaidžaani kirjad” Herkelil viies raamat. Allpool vahetavad autorid mõtteid muu hulgas oma teoste sünniloost, Venemaa ja Aserbaidžaani vahelistest seostest ning kirjutamisest ja kirjandusest välispoliitika vallas laiemalt. Kirja pani Berit Teeäär. Marko Mihkelson: Kui ma kirjutama hakkasin, siis ütlesin endale naljaga pooleks, et ma ei saa oma erakonda kuuluda, kui ma pole kirjutanud vähemalt ühte raamatut. Ega Riigikogus pole palju teisi erakondi, kes võiksid riiuli raamatuid täis laduda. Ja seejuures mitte lihtsalt poliitilisi kõnekogumikke. Andres Herkel: Kui vaatan oma viimaseid raamatuid – Venemaast, Kuubast (mille kirjutasin kahasse Mart Laariga) ja Aserbaidžaanist – ning kirjeldatud maid mööda liigun, siis küsin endalt, et millest sellised valikud? Vastus peitub huvitavates kogemustes. Sümpaatia järgi võiksin edaspidi ju mõelda hoopis Tiibetile või Gruusiale või ka Eestile. Ka Eesti sisepoliitikas on päris huvitavaid asju, mis eeldaksid analüüsi, mida päevapoliitilis-

10

te pressiavalduste ja lühikeste artiklitega teha ei saa. Olles nüüd Sinu raamatut lugenud, tundub mulle, et selle puudumine oleks ebaloomulikum kui see, et ta on nüüd meie ees. Sa oled ju tegelnud Venemaa teemaga ülikoolist saati väga erinevate vaatenurkade alt – alates üliõpilastööst, siis Postimehe ajakirjanikuna kohapeal ja nüüd poliitikuna. MM: Sellesse raamatusse on tõesti olnud võimalik kokku panna 20 aasta jooksul settinud kogemus ja informatsioon. Mõned asjad, näiteks perestroika kohta, kirjutasin ma juba oma esimeste loengute tarbeks, mida ma 1993.–1994. aastal ülikoolis lugesin. Palju materjali on ajakirjanikuperioodist, hilisemast poliitikukogemusest ja võimalusest kokku puutuda nii sündmuste kui ka inimestega, kes seda suurt riiki on viimase kolmekümne aasta jooksul mõjutanud. AH: Niisiis on Sinu kapital Venemaa teemal palju suurem. Mina ei pidanud Euroopa Nõukogus rohkem vastu kui paar aastat. Olles jälginud seal „kuldset triot” – Rogozin, Margelov, Kossatšov –, otsisin sahtli põhjast üles oma kirjutised Vene Euraasia liikumisest ja tegin selle põhjal raamatu „Vene mõistatus”, mis ilmus 2007. aastal. MM: Kuna oleme Venemaa piiride lähedal tunnetanud selle suure riigi sise-

ja välispoliitika eri tahke nii läbi tänase päeva kui ka minevikuprisma, on ka see, mida sina kirjutad oma Aserbaidžaaniraamatus, otsapidi seotud Venemaaga, Venemaa mõjudega. AH: Ma ise arvan ka, et mu raamat räägib Aserbaidžaani taustal väga palju Venemaast ja päris palju ka Eestist. Olen püüdnud avada Euroopa Nõukogu suguse organisatsiooni toimimise konteksti ja eriti seda, kuidas Venemaa positsioneerib end Lõuna-Kaukaasias. Mis seal salata, Aserbaidžaani poliitiline süsteem on väga sarnane Venemaa omale – kõik need kontrollitud demokraatia elemendid. Siin on niisugust sugulust, mille kohta ütlen, et alati pole päris selge, kes on kelle õpilane – kas noor Älijev Putini õpilane või Putin hoopis vana Älijevi õpilane. Teatavasti tõi Putin kuskilt välja ka Älijevi KGB kooli lõputunnistuse, mida ma olen Nahhitševanis muuseumis näinud. Kui aga rääkida majandusest, siis on Aserbaidžaan käitunud ka väga iseseisvalt, püüdes Venemaa mõjusfäärist välja tulla. Mulle jäi meelde üks koht Sinu raamatust, kus teed minu meelest väga täpse vihje Aserbaidžaanile – et juba 19. sajandi alguses oli Põhja-Aserbaidžaani ehk praeguse Aserbaidžaani Vabariigi ala kontrolli alla saamine väga oluline geopoliitiline samm Vene impeeriumi mõjuvõimu laiendamisel. MM: Üks osa mõjuvõimu laiendamise kontekstist, mis tänagi mõjutab Aserbaid-


Evgeny Ashihmin, www.mnenie.ee

Marko Mihkelson (vasakul), Andres Herkel ja Lauri Vahtre raamatute esitlusel autogramme jagamas.

žaani positsioone, on tema geograafiline asend. Geopoliitiliselt on ta ühelt poolt lähestikku (Lõuna-Aserbaidžaani kaudu) Iraaniga, teiselt poolt Armeenia ja Türgiga ning põhjapoolt otseti ka Venemaaga. Aserbaidžaani ühendab Venemaaga väga tugevalt energia ja energiakandjate küsimus, nende kasutamine riigisüsteemi ülesehitamisel ja praegusel juhul ka autoritaarse võimusüsteemi kindlustamisel. Venemaa jaoks oli Aserbaidžaan ja Lõuna-Kaukaasia tervikuna 19. sajandil üks esmase rikkuse allikaid just tänu sellele, et seal hakati esimesena naftat puurima ja seda riigikassa täitmiseks kasutama. Me näeme, kui oluline on praegu Venemaa jaoks seesama energiapoliitika ning nafta ja gaasi kasutamine nii eliidi väga kitsaste huvide kaitsmiseks kui ka riigi välispoliitiliste ja julgeolekupoliitiliste huvide ja eesmärkide saavutamiseks. AH: Venemaa praegune režiim tajub iga oma naabruses oleva riigi demokraatlikuks muutumist ohutegurina. Samuti on Venemaa jaoks ohutegur see, kui Aserbaidžaan tõepoolest suunab need energiakandjad Venemaast mööda ja integreerub pigem Euroopa kui Venemaaga. Aga sinna on kahjuks pikk maa minna. Tasub meenutada, et kummalisel kombel kaotas Bakuu ja Kaspia mere naftabassein Nõukogude Liidus oma tähtsuse ning arendama hakati teisi leiukohti Siberis ja mujal. Nüüd saab iseseis-

vunud Aserbaidžaani riik neid ressursse kasutada. Nende majandus on küll üles ehitatud ühele sektorile, kuid siiski on see ressurss jäänud nende kätte. Teiseks meenutan Teist maailmasõda, kui liitlased jagasid omavahel Iraani. Nõukogude Liit oli võtnud kontrolli alla Iraani riigi põhjaosa, s.o Lõuna-Aserbaidžaani, ning keeldus sealt lahkumast. Venelaste sealt väljasaamine oli üks külma sõda ettevalmistavaid suuri kriise. See polnud meeltmööda ka aserbaidžaanidele Bakuus, sest nemad nägid võimalust rahva ühendamiseks. Tegemist on seega totaalselt lahku kasvanud rahvaga, kellest üks pool on olnud Vene impeeriumi mõju all ja teine Iraani mõju all. Aga nüüd me räägime juba liiga palju Aserbaidžaanist. MM: Üldse mitte. Ma arvan, et Sinu raamat on väga oluline täiendus meie teadmisesse sellest piirkonnast, millega meil justkui peaks olema kokkupuutepunkte läbi 20. sajandi ajaloo. Seda me igatahes ise räägime. Samas arvan, et meie teadmised on väga fragmentaarsed. Oma raamatut sisse juhatades ütled ka Sina, et kui Sa 2004. aastal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Aserbaidžaani raportöörina hakkasid seal sagedamini käima, oli Sinu ettekujutus sellest piirkonnast, või täpsemini riigist, pinnapealne. AH: Ütleme, et see peaaegu puudus.

MM: Kui mina hakkasin kirjutama Venemaast, vaatasin kõigepealt, mida algupärast on eesti keeles ilmunud viimase perioodi kohta – s.o eelmise sajandi lõpust tänapäevani. Ausalt öeldes polegi eriti midagi kokkuvõtvat kirjutatud. On üksikuid memuaare, artikleid, Sina oled kirjutanud pisut varasemast perioodist. Raamatu kirjutamine oli seetõttu paras väljakutse situatsioonis, kus enam-vähem iga eestlane arvab teadvat Venemaast peaaegu et kõike. AH: Eesti oskuses mõista endiste Nõukogude Liidu riikide ja eelkõige Venemaa hingeelu on üksjagu müüti. Ma arvan aga, et meie põlvkonna inimestel on siiski olemas võime ära tunda KGB-likke meetodeid, mida poliitikas ja ühiskonna juhtimisel siin-seal kasutatakse, ja muidugi vene keele oskus. Me näeme selle võttestiku kuidagi a priori läbi ja seda Lääne-Euroopast tulnud poliitikud ei oska. Tihtipeale aga hindame ennast üle – nii oma teadmist kui ka oma teadmise mõjukust Lääne jaoks. Siin tuleb väga palju tööd teha, ja seda ka raamatutega. Kuigi me esineme väga suurte Gruusia spetsialistidena, on sellest maast ilmunud tegelikult vaid üks algupärane raamat – Dagmar Raudamilt Petrone sarjas. Pole ka tõlgitud ühtegi sügavamat käsitlust Gruusia ajaloost ja kultuurist. Peamiselt kirjutame Saakašvilist ja Vene-Gruusia sõjast, aga sügavam ja kaugem taust

MAAILMAVAADE

11


jääb hõredaks. Ma tahaksin loota, et keegi nendest inimestest, kes praegu selle problemaatikaga intensiivselt tegeleb, leiab millalgi aja raamatu kirjutamiseks. On tähelepaneväärne, et Moldova kohta on ilmunud suhteliselt hiljuti kaks raamatut – Marianne Mikkolt ja Marje Akslilt. Kahjuks ei ole midagi kirjutatud ka Ukraina, selle tohutu tähendusega suure maa kohta. Kesk-Aasia kohta võiks kindlasti raamat olla. Osati võib-olla katavad seda teemat niisugused suured käsitlused nagu Brzezinski „Suur malelaud”, kuid see on palju üldisem teos. Valgevenest ja selle režiimist räägime palju ja kuigi ta on justkui hästi lähedal, me teda ikka eriti hästi ei tunne.

AH: Ma arvan, et noortel ajakirjanikel, kes tollal Moskvasse läksid ja kes praegu välispoliitika ja Venemaa teemadel kaasa räägivad – nagu Kadri Liik ja Astrid Kannel – on tänu vahetule kogemusele ka väga tugev ekspertiisivõime. Olen nõus ka Sinu osutusega ülikoolide suunas. Politoloogia peaks olema ka see ala, mis laseb üliõpilastel kitsamalt spetsialiseeruda ühele või teisele maale, selle eripäradele, poliitilisele süsteemile. Muidu oleme varsti olukorras, kus keskealine põlvkond veel mäletab seda aega, mis oli enne laulvat revolutsiooni, aga nooremad ei oska vene keelt ja neil puudub ka tunnetus. Kunagi vaatlejana tegin Gruusia valimisjaoskondades eksperimenti. Mõnel pool ütlesin, et olen Eestist, mõnel pool ei öelnud, ning suhtumise erinevus oli silmnähtav. Küsimus polnud ainult selles, et meie teame ja tunneme, vaid selles, et meile öeldakse: oo, eestlased – saatusekaaslased, teie saate meist aru.

MM: Ma olen täpselt sama kogenud Venemaal, käies seal nüüd poliitikuna koos Lääne kolleegidega. Lääne poliitikute ees on jutt ümmargusem ja hiljem otse venelastega rääkides on see hoopis teine – nad teavad, et meie teame, et meile pole mõtet udu ajada. Kui aga ENPAs või muul rahvusvahelisel foorumil tuleb päevakorda näiteks Tšetšeenia või laiemalt Venemaa küsimus, siis sõltuvad eri vaatenurgad ja hoiakud sellest, kust maailma või Euroopa nurgast Venemaa peale vaadatakse. AH: Sinu raamatus on tähelepanuväärseid peatükke, mida võiks pidada eraldi raamatute algeteks. Üks ongi Tšetseeniast. Tšetseenia kohta on ju avaldatud ja eesti keeldegi tõlgitud väga palju raamatuid, kuid pole vist teist nii pikka algupärast käsitlust kui Sinu oma – 50-60 lehekülge. Sama tähelepanuväärne on analüüs 1979. aasta maailmasündmustest, mis viisid Nõukogude Liidu kaotuseni külmas sõjas. Sa kirjutad Reagani ja Thatcheri esiletõusust, samuti vigadest, mis kuhjusid Afganistani sõjas ja sealt edasi. See analüüs haarab maailma, mitte üksi Venemaad. MM: Ma usun, et mõlemad raamatud on hea lisandus neile, kes tunnevad huvi maailma ja maailma poliitika vastu laiemalt. Sest olgugi, et Aserbaidžaan on Venemaast palju väiksem, on ta geopoliitiliselt mitmes mõttes oluline ka meile. Minu raamat aitab ehk paremini mõista, mis Venemaal sünnib ja miks ta selline on. Mul on tohutult hea meel, et raamatu kaassõna kirjutas minu jaoks väga oluline figuur Vene mõtlejate hulgas – tuntud Evgeny Ashihmin, www.mnenie.ee

MM: Mina näen siin kahte probleemi. Esiteks ma ei alahindaks meie teadmisi ja suhtlemisoskust Venemaa või teiste lõunapoolsete naabritega. Meil on keeleoskus ja me tajume paremini lähiajalugu, millel on kahtlemata suur mõju praegustele sise- ja välispoliitilistele otsustele ühes või teises riigis. Küsimus on selles, kuidas muuta neid teadmisi ja oskusi pikemaajalisemaks. Et seesama taju ja teadmised oleks alles ka kümne aasta pärast. Siin on kindlasti oma roll ülikoolidel – ajaloolastel või politoloogidel. Nende teadustööd ei tohiks sattuda sahtlisse ja ainult paksudesse teadusajakirjadesse, vaid peaksid olema rohkem nähtavad ka avalikus kirjasõnas. Ma arvan, et väga oluline on eesti lugeja teadlikkuse kasvatamine eesti oma kirjutajate poolt. Teiseks on tähtis roll ajakirjandusel. Kirjutava pressi ajakirjanikud peaksid kirjutama sellest, mida nad kusagil välisriigis on teinud. Praegune seis on kurb – ühel-

gi Eesti trükiväljaandel pole täiskohaga korrespondenti. Jaanus Piirsalu on hea erand, kes on jõudnud ka raamatuni, kus ta väga huvitavalt Venemaad lahkab. Kui mina läksin 1994. aastal Postimehe ajakirjanikuna Moskvasse, kirtsutas mõni kolleeg ja osa juhtkonnast natuke nina, et miks sinna minna – meil on ju Reuters, Associated Press ja DPA – tõlgime ja kõigile on pilt selge. Aga kolm ja pool Venemaal veedetud aastat kinnitasid ka kõige suurematele skeptikutele, et lugeja huvi oli täiesti arvestatav just sellepärast, et sa pakud oma silma ja kõrvaga nähtukuuldu põhjal tekkinud arusaama. Nii on see tõenäoliselt iga maailma nurga puhul.

12


dokumentalist Andrei Nekrassov. See suure südametunnistusega inimene on teinud viimastel aastatel mitu väga olulist dokumentaalfilmi näitamaks, mis Venemaal tegelikult toimub.

BT: Üks küsimus ka minu poolt. Kas olete mõelnud oma raamatute tõlkimisele vene või inglise keelde? AH: Mind rõõmustaks väga, kui minu raamat tõlgitaks aserbaidžaani keelde. Mitte seetõttu, et seal poleks inimesi, kes vene või inglise keelest aru saaksid – neid on piisavalt. Kuid ma vaatan murega sealse emakeelse kultuuri ja kirjanduse vähesust – ja see teeb tihti rahvad oma identiteedi otsinguis väga nõrgaks. Nii loetaksegi vene keeles ja nüüd üha enam

ka inglise keeles. Aserbaidžaanis ei saanud ma esimese hooga aru, miks ilmusid väga tugevad, kandvad opositsiooni ajalehed vene keeles. Põhjendus on väga lihtne – see noorte inimeste eliit, kes neid ajalehti tegid, lihtsalt suutis seda vene keeles paremini, kuna nende vanemad olid nad nõukogude ajal venekeelsetesse koolidesse pannud. Seda tendentsi meil Eestis õnneks ei olnud. Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis üks opositsiooniline ajaleht on juba teinud ettepaneku katkendite avaldamiseks. MM: Ma arvan, et Andrese raamat ei peaks olema mitte üksnes aserbaidžaani keeles – selliseid raamatud on tõenäoliselt keeruline ka inglise keeles leida. Sellise rahvusvahelise organisatsiooni tegevusega seotud kogemuse võib kan-

da laiemalt mujale, see on väga suur väärtus omaette. Me oleme näinud palju silmakirjalikkust, ülevaatamist ja pinnapealsust. Andrese sihikindel ja tunnustust leidnud vaatlejatöö Aserbaidžaanis on väga väärtuslik. Ma loodan, et see raamat jõuab laiema lugejaskonnani kui ainult Eesti oma. Venemaast on kirjutatud tõesti tonnide kaupa raamatuid, nii et minu raamat on üks väike kivi suures Venemaa mõtestamise müüris. Ennekõike on ta mõeldud ikka meie lugejale, kuigi tõlgituna tutvutaks see meie maailmanurga arusaamist Venemaast. 

Ilmalikustunud Euroopa ja maailma kristlased 2011 Kaja Sõrg

Tunne Kelam Euroopa Parlamendi ERP fraktsioon, Eesti Hagia Sophia (Püha Tarkuse) nimeline kuppelbasiilika Istanbulis, ehitatud 532.‒537. aastal Konstantinoopoli nime kandvas Bütsantsi riigi pealinnas, oli esimese kristliku aastatuhande suurejoonelisemaid pühakodasid. Nii suurejooneline, et tuhat aastat hiljem Konstantinoopoli vallutanud türklased ei söandanud seda üle Vahemere tuntud rajatist lammutada, vaid muutsid ta islami mošeeks. Hagia Sophia saatus sümboliseerib ka 21. sajandi algul õige tabavalt kristluse olukorda Lähis-Idas. Tänane Türgi, Süüria, Liibanon, Egiptus, Iraak, ka Iraan ja Põhja-Aafrika on olnud kristluse tekke ja leviku kolleteks ja tugipunktideks. Ometi on eriti selles piirkonnas dramaatiliselt kasvanud vägivallaaktid kristlike kogukondade vastu. Peaaegu üheski nimetatud riigis ei saa kristlaste olukorda pidada jätkusuutlikuks. Isegi siis, kui otsesest vägivalda ei esine, sunnib kristlaste süstemaatiline ahistamine üha enamaid oma põliselt kodumaalt lahkuma. Raske on

Tunne Kelam ja Valgevene üks opositsioonijuhtidest, Sahharovi preemia laureaat, Aljaksandr Milinkevitš Euroopa Parlamendis jaanuaris 2011.

leida riiki, kus kristlased saaksid elada normaalse vähemusena, pidada avalikke jumalateenistusi, kasvatada lapsi kristlikus vaimus täisõiguslike kodanikena ning mis kõige problemaatilisem – takistamatult kuulutada oma usku. Valitsev islam oma mitmesugustes vormides laseb

kristlikel vähemustel paremal juhul kuidagi hingitseda, kuid on kiivalt vaenulik kristliku propaganda suhtes. Ristiusku pöördunud muhameedlasi ja nende pöördumist inspireerinud kristlasi ähvardab surm.

MAAILMAVAADE

13


2010. aasta lõpul üllatasid maailma Egiptuse koptide ägedad protestimeeleavaldused. Põhjuseks oli see, et võimud peatasid jõuga uue kiriku ehitamise ettekäändel, et ehitusluba olevat väljastatud üksnes kultuurikeskuse, mitte aga kiriku ehitamiseks. Asja iva on aga selles, et kirikute ehitamiseks on võimudelt peaaegu võimatu ehitusluba saada ning see sunnib kopti kogudusi väljapääsu otsima mõne teise sildi all. Konfliktis on siiski ka positiivne sõnum – üht vanimat kristlikku kirikut esindavate koptide arv kasvab ja uute pühakodade järele on tungiv vajadus. Kui 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia andmeil hinnati koptide liikmeskonda Egiptuses 850 000-le, siis 75 aastat hiljem on see arv kümnekordistunud (ligikaudu 8 miljonit ehk iga kümnes egiptlane). Iraagi aukartustäratavate traditsioonidega kristlike kogukondade olukord on viimase kümne aastaga tõsiselt halvenenud. Kristlikke külasid Kurdistanis on korduvalt rünnatud, nende elanikke ja vaimulikke tapetud ning tingimused normaalse elu viljelemiseks on ülimalt ahenenud. Sellest on Europarlamendi liikmeid informeerinud mitmed Iraagi kristlaste delegatsioonid (2010. aasta detsembris külastas Europarlamenti Iraagi kristlike piiskoppide esindus). Üha tugevam on surve kodumaalt lahkumiseks. Eurooplastel tasub endale teadvustada, et tegemist pole mingite juhuvähemustega, vaid piirkonna põlisasukatega, kelle alad hiljem tulnud araablased vallutasid. Koptid on antiik-egiptlaste otsesed järeltulijad, Iraagi kristlased-assüürlased esindavad ligi kahe aastatuhande vanust kultuuri. Praegu on neist suurem osa maalt lahkunud või on muutunud sisepagulasteks. Kristlikke kirikuid ja üha elavana püsivat kultuuritraditsiooni ähvardab otsene oht saada välja tõrjutud oma põlisaladelt. See toimub 21. sajandi algul, mil kõik piirkonna riigid tunnistavad ÜRO vähemuste kaitse ja usuvabaduse seisukohti. 2010. aasta lõpust on rünnakud kristlaste vastu Iraagis ja Egiptuses järsult intensiivistunud. Iraagis tapsid islami äärmuslased ühe kuu jooksul 50 kristlast, enamiku neist Bagdadi katedraalis. Paljud ohvrite perekonnaliikmeist põgenesid Euroopasse. Egiptust vapustas seejärel terroristlik pommiplahvatus koptide jõulukirikus Aleksandrias.

14

Euroopa Parlament on kõikidele sellistele rünnakutele reageerinud erakorraliste debattide korraldamisega ja resolutsioonide vastuvõtmisega. Kohe pärast pommirünnakut kristlaste vastu Bagdadi katedraalis kuulutasid arvukad parlamendiliikmed oma ühisavalduses, et nad on teadlikud Lähis-Ida kristlike koguduste ahastusest ja süvenevast hirmust. „Meie, Euroopa Parlamendi liikmed, oleme otsustanud mitte jätta Lähis-Ida kristlasi üksi ning säilitada sidemed nendega. Kavatseme kasutada kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid taastamaks Lähis-Idas demokraatiat, inimõigusi ja usuvabadust, kaasa arvatud kristlaste usuvabadus,” teatatakse ühisavalduses. 2010. aasta detsembris Euroopa Parlamendis vastu võetud laiaulatuslikus raportis inimõiguste seisundi kohta maailmas rõhutatakse esmakordselt põhjalikumalt vajadust pöörata märksa tõsisemat tähelepanu usuvabaduse tagamisele. Mul õnnestus nimetatud raportisse sisse viia mitu muudatusettepanekut. Raporti uus paragrahv 66 rõhutab, et usuvabadust tuleb kõigi inimõiguste kontekstis käsitada põhilise ja sisulise õigusena ning et ELi liikmed peavad jõulisemalt ja tõhusamalt ellu viima kolmandate riikidega sõlmitavates kahepoolseis lepinguis inimõiguste tagamise tingimust. Kutsume ELi välispoliitika kõrget esindajat käsitama usuvabaduse austamist ELi uue välisteenistuse ühe prioriteedina, pidades silmas usuvabaduse laialdasi ja ränki rikkumisi ning vajadust abistada jälitatud usuvähemusi paljudes maailma osades. Tulevastes iga-aastastes inimõiguste raportites kutsume põhjalikult analüüsima eriti usuvabaduse olukorda. ELi uue välisteenistuse raames nõuame usuvabadusega tegelevate ametnike arvu suurendamist. Kuid deklaratsioonidest ei piisa, kui neile ei järgne liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Komisjoni teod. Euroopa Parlament kui rahvusvahelise südametunnistuse esindaja saab sellele oma pideva järelevalve ja jõulise survestamisega konkreetselt kaasa aidata. Europarlamendi 2011. aasta jaanuari esimest töönädalat kandis saadikute aktiivne tahe tõsta kristlaste tagakiusamise probleem Strasbourgi plenaaristungi erakorraliseks päevakorrapunktiks. Resolutsiooni tugevaim osa on üleskutse ELi

välispoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa Komisjonile töötada kiiresti välja ELi strateegia usuvabaduse kui inimõiguse elluviimiseks. Strateegia peaks sisaldama konkreetseid surveabinõusid riikide vastu, kes on teadvalt ignoreerinud usukoguduste kaitsmise vajadust. Euroopa Rahvapartei parlamendifraktsioon kui kristlike demokraatide esindus peab oluliseks minna kaugemale. Kristlaste tagakiusamise ägenemine on teinud parlamendile selgeks teema tõsiduse ja selle, et kõik see puudutab Euroopat ennast. Juba aastal 2004 tõdes toonane kardinal Ratzinger, praegune paavst Benedictus XVI, et Euroopa on kaotamas oma usulist ja kultuurilist identiteeti, olles muutumas sisemiselt õõnsaks. Sekulaarne tehnoloogia- ja tarbimisühiskond, mille üle läänemaailm uhkust tunneb, on teistele religioonidele Ratzingeri väitel midagi sügavalt võõrastavat, kuivõrd nemad on veendunud, et Jumalata ühiskond on määratud hääbumisele. Just sellepärast seab multikultuurne tsivilisatsioon meie ette tungiva vajaduse Euroopa traditsioonilist identiteeti tugevamini teadvustada. See identiteet põhineb kristliku religiooni muutumatutel väärtustel ja tõdedel, mis on inimvabaduse, elu mõtte ja väärikuse reaalne tagatis. Oli ju kristlus see, kes esmakordse selgusega tõi kasutusele inimisiku ainulaadsuse, tema õiguste ja väärikuse arusaama – moodsa demokraatia põhimõtted. Seetõttu on põhjust ELi edasist poliitikat kavandades alati meeles pidada Euroopa ühinemise isa Robert Schumani üle 60 aasta tagasi lausutud juhtmõtet: „Demokraatia on kristlik või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias”. Tõsisel demokraadil pole Schumani arvates võimalik leppida sellega, et riik süstemaatiliselt eirab religiooni või suhtub sellesse põlgusega. „Riik ei saa endale kahju tegemata ning üldist õiglust rikkumata ignoreerida religiooni virgutavat mõju kodanikuväärtuste edendamisel ning ühiskondliku allakäigu tõkestamisel.”¹ Uues olukorras on meie kõigi jaoks vajalik üritada seda Robert Schumani sõnumit rakendada terviklikult, mitte valikuliselt. Kui Schumani siiani peaaegu et üksmeelselt ja ülivõrretes austatakse tema geniaalse kaugelenägelikkuse pärast, siis kuidas on mõeldav tema Eu-


Ukraina käestlastud võimalus Evhen Tsybulenko TTÜ õiguse instituudi professor Kui Ukraina Ülemraada 24. augustil 1991. aastal Ukraina iseseisvuse välja kuulutas (otsuse kinnitas üldrahvalik referendum 1. detsembril 1991), siis olid paljud ukrainlased kindlad, et mõne aasta pärast saab Ukrainast õitsev demokraatlik riik, Euroopa pere täieõiguslik liige. Niisuguseks optimismiks paistis olevat täielik alus. 1990. aastal oli Deutsche Bank teinud liiduvabariikide majanduspotentsiaali detailse analüüsi 12 kriteeriumi alusel. Analüüsi järgi oli kõige suurem potentsiaal ja vastavalt ka parim stardipositsioon just Ukrainal. Ja mis huvitav – Eesti oli teisel kohal. Sellest on möödunud 20 aastat. Eestist on saanud Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liige. Ukraina ei ole neisse organisatsioonidesse astunud ning on kaotanud ka igasuguse lootuse nähtavas tulevikus sinna astuda. Kuidas see võis juhtuda? Mis jäi Deutsche Banki asjatundjatel 1990. aasta detailsetes analüüsides kahe silma vahele? Julgen oletada, et põhimõtteliseks erinevuseks Eesti ja Ukraina vahel osutus nende riikide elanike mentaliteet. Eesti, kes oli saavutanud vabaduse ja sõltumatuse pärast oktoobripööret Vene impeeriumis 1917. aastal, suutis säilitada oma suveräänsuse kuni Teise maailmasõja alguseni. Ukraina saavutas samuti iseseisvuse, kuid okupeeriti uuesti kõigest veidi rohkem kui kahe aasta pärast. Tagajärg oli, et 1990. aastal oli veel elus põlvkond eestlasi, kes mäletasid, mis on iseseisvus, Ukrainasse ei olnud niisuguseid inimesi paraku peaaegu jäänudki. Nõukogude okupatsiooni pikkade aastate jooksul oli sihiteadlikult hävitatud peaaegu kogu haritlaskond, riigi helgemad pead. 70 aasta kestel korraldas kuritegelik kommunistlik režiim kolm rahvuse genofondi kahjustanud näljahäda, Golodomor’i (kaasa arvatud 1932.–1933. aasta Golodomor’i genotsiid, milles hukkus mitu korda rohkem ukrainlasi kui elab inimesi tänapäeva Eestis). Sageli jäid ellu just kõige julmemad ja põhimõttelagedamad inimesed. Rahvast tüh-

16

jaks jäänud maadele toodi massiliselt elanikke Venemaalt, kusjuures need olid tihti kuritegeliku minevikuga inimesed. Kõike seda saatis doktor Goebbelsi stiilis massipropaganda. Niisugune poliitika ei saanud jääda tagajärgedeta – oluline osa Ukraina elanikkonnast muutus hõlpsasti juhitavaks, täielikult nõukogudemeelseks massiks – kuulekaks, kergesti ohjatavaks karjaks. Muidugi kannatasid kõige rohkem just Ukraina ida- ja lõunapiirkonnad, mis olid olnud NSV Liidu koosseisus selle moodustamisest saadik. Ent juhime siinkohal tähelepanu eelkõige pärast 1991. aastat tehtud vigadele. Ukraina kõige olulisem viga oli minu meelest see, et ei kehtestatud „halle passe”. Selle tagajärjel sai tohutu hulk inimesi, kes suhtusid Ukrainasse kui iseseisvasse riiki avaliku vaenuga, võimaluse valida ning viia seega oma kandidaate parlamenti ja teistesse võimuorganitesse, samuti õiguse valida presidenti. Sellepärast ei saanud Ukraina restart’ides määratleda isegi oma esmaseid ülesandeid. Kui Eestil olid selged eesmärgid – EL ja NATO, milles nii rahvas kui ka võim olid üldiselt solidaarsed, siis Ukraina püüdis ajada „mitmesuunalist poliitikat”, mis tegelikkuses nägi välja nagu üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Ukraina ei lahkunud isegi SRÜst ega kehtestanud venemaalastele viisasid, millest kahtlemata sai Venemaale oluline Ukraina mõjutamise vahend. Pidevad vastuolud ida- ja läänepoolsetes oblastites valitud saadikute vahel viisid selleni, et isegi Ukraina põhiseadus võeti vastu alles 1996. aastal, nagu ka täisväärtuslik riiklik vääring grivna. Teine tõsine viga oli see, et riigis ei viidud läbi liberaalseid majandusreforme. Hetkeks tundus, et pärast oranži revolutsiooni kõik muutub. Aga ei. Ka Juštšenko ei alustanud tõsiseid majandusreforme. Nii jäigi Ukraina ebaefektiivse majandusega korrumpeerunud riigiks, mida lõhestavad kuritegelike oligarhide klannid. Kõige hullem on aga see, et oranži revolutsiooniga võimule tulnud poliitikutest (Juštšenko ja Tõmošenko kaasa arvatud), ei saanudki demokraate. Küll lörtsisid

nad täielikult ära demokraatlike ümberkorralduste mõtte. Ometi võinuks kõik minna teisiti. Viimastel aastatel on Gruusia näiteks edukatest reformidest. Ka Saakašvili võttis üle ülimalt vaese ja tohutult korrumpeerunud riigi. Kuid erinevalt Ukraina poliitikutest oli Saakašvilil reformide teostamiseks poliitilist tahet. Paljus kasutas Saakašvili edukat Eesti mudelit. Nüüdseks on Gruusia reformide tulemused ilmselged. Just Juštšenko selgrootu poliitika oli põhjus, miks praeguseks on Ukrainas võimul mitte ainult Ukraina-vastaste vaadetega inimesed, vaid inimesed, kes neid vaateid avalikult, ilma häbenemata ka kuulutavad ning nendega täies kooskõlas tegutsevad. Kes siis on Ukrainas võimule tulnud? Eelkõige koondub kõik president Viktor Janukovitši ja tema taga seisvate kuritegelike oligarhide klannide ümber, kes on tänaseks koondanud oma kätte kogu võimutäiuse. Mingist võimude lahususest, mis on demokraatliku ühiskonna alus, pole enam juttugi. Ülemraadas on saadikute lihtlabase äraostmise teel loodud ebaseaduslik valitsust pooldav enamus, ning nõnda on sõltumatu võim Ülemraada muutunud käpiknukuks, mis kangesti meenutab Venemaa Föderatsiooni Riigiduumat.


Scanpix

Ukraina naisõiguslased president Viktor Janukovitši vastu suunatud piketil Kiievis 17. jaanuaril 2011.

Ka kohtuvõim ei ole enam sõltumatu. Keegi Janukovitšiga avalikku konflikti astuda ei taha, selle kohta on olnud juba palju näiteid. Kõige iseloomulikum oli see, et Konstitutsioonikohus keeldus vaatlemast Musta mere laevastiku Krimmis viibimise põhiseadusele vastavust, andes niiviisi Janukovitšile vabad käed, kuigi niisuguste küsimuste käsitlemine on Konstitutsioonikohtu otsene kohustus.

teha. Viimaseks tilgaks karikasse sai see, et Janukovitši otsust pikendada Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku Krimmis viibimist 25 aasta võrra toetas 60% Ukraina elanikest (paljud kahtlevad küll, kas see arv vastab ikka tõele). Muidugi elab neist 60 protsendist enamik Ida-Ukrainas (siinkohal mõtlen ma IdaUkraina all mugavuse mõttes neid oblasteid, kus enamik hääletas presidendivalimistel Janukovitši poolt).

Löögi alla on sattunud ka neljas võim – sõltumatu ajakirjandus. Tagasi on tulnud Kutšma ajad, kui ajakirjanik olla oli sõna otseses mõttes eluohtlik. Kõige hullem on, et Ukrainalt võetakse tema tulevik – noort põlvkonda kasvatatakse jälle nõukogude vaimus, noorsugu ei õpi hindama oma ajalugu, keelt ja kultuuri, ning seda poliitikat teostatakse sihipäraselt riiklikul tasandil.

Ma arvan, et on aeg tunnistada, et praegusel kujul on Ukraina kui sõltumatu riik läbi kukkunud ning tal pole mingeid tulevikuväljavaateid. Ida-Ukraina on riigi jaoks üle jõu käiv ballast, mis viib põhja kogu maa. Ühtsuse idee enam ei tööta. Kui me ei hoia alles Ukrainat nende oblastite kujul, kus elab ukraina rahvas, mitte aga ochlos, kes ei tunne ei oma juuri, keelt ega ajalugu, siis me kaotame kõik.

Jääb üle põhiküsimus – mida teha? Tahan siin kirja panna ilmselt kõige keerulisema otsuse, mis mul on tulnud elu jooksul

Siinkohal tahaksin tõmmata paralleeli sõjajärgse Saksamaaga. Konrad Adenauer seisis ülimalt keerulise valiku ees – kas

lasta Saksamaal ühineda (niisugune võimalus oli Saksamaa neutraliteedi korral olemas), või hakata ehitama Saksa Liitvabariiki territooriumidel, mis jäid NSV Liidu mõju alt välja. Adenauer mõistis, et ühtne Saksamaa langeb paratamatult kommunistide mõju alla, ning tegi kõik, et seda ära hoida. Otsus oli väga raske, kuid ajalugu kinnitas selle õigsust. Saksa LVst sai võimas Euroopa riik, ning kui küpsesid ajaloolised tingimused, ühendas Saksa LV idaterritooriumid uuesti. Sama peaks toimuma Ukrainas. Idaoblastid tuleksid ajutiselt selle koosseisust välja viia. Ballastist vabanedes saab Ukraina kõik võimalused, et ehitada üles demokraatlik Euroopa riik ning astuda Euroopa Liitu ja NATOsse. Pärast seda jääks vaid oodata, kuni ajaloolised tingimused on sedavõrd küpsenud, et võimas ja edukas Ukraina võiks kokku koguda oma endised territooriumid. See juhtuks märksa rutem, kui paljud arvavad. Euroopa on hakanud aktiivselt vabanema energiasõltuvusest, see aga tähendab, et

MAAILMAVAADE

17


Scanpix

Pommiplahvatused Ukrainas 2011. aasta jaanuaris demonstreerisid kujukalt riigis valitsevaid geograafilisi ja poliitilisi vastuolusid. Erinevuste suurenemine võib viia Ukraina lõhenemiseni.

Venemaa lõpp tema praegusel kujul, ning vastavalt ka tema mõju lõpp, on vältimatu. Venemaa Föderatsiooni territoorium hakkab kiiresti lagunema osastisvürstiriikideks ning Ukraina on lausa sunnitud võtma oma kaitse alla väljaspool oma piire elavad ukrainlased. Ometi on idaoblastite riigi koosseisust välja viimine alles esimene samm. Sellele peavad järgnema tõsised reformid. Jalgratast leiutada pole tarvis – võib kasutada Eesti mudelit. Peale kõige muu tuleb kehtestada väga konservatiivne kodakondsuspoliitika koos kohustuslike „hallide passidega”. Ukrainale ebalojaalsed isikud ei peaks kodakondsust saama. Samal ajal tuleks luua kõik tingimused, et lojaalsed ukrainlased saaksid kolida IdaUkrainast läände. Vääramatuks nõudeks peaks saama kõikide riigiametnike range lustratsioon (siin peaks poliitika olema isegi rangem kui Balti riikides). Kommunistliku Partei, Regioonide Partei ja teiste Ukraina-vastaste organisatsioonide liikmed ei peaks riigiametites kohti saama. Korruptsioonivastasest võitlusest peab saama üks prioriteete.

18

Majanduses tuleb läbi viia liberaalsed reformid. Neid peab alustama ajaloolise õigluse taastamisest, see tähendab restitutsioonist.

ja vasklaupadele alla, ometi on demokraatia iga kord ellu jäänud, Hitlerid, Brežnevid, Ceauşescud, Miloševićid jt on aga varisenud kuristikku.” ¹

Kõige keerulisem küsimus on see, kuidas niisugune riigi jagamine kodusõda ja verevalamist vältides praktiliselt teoks teha. Mulle tundub, et ka siin pole tarvis jalgratast leiutada – aluseks võib võtta Tšehhoslovakkia etapiviisilise jaotamise mudeli. Silmas peab pidama, et üha rohkem inimesi, ja see on põhimõtteliselt oluline – nii Ida- kui ka Lääne-Ukrainas –, väljendavad üha sagedamini mõtet, et riik tuleb jagada. Teiste sõnadega, ühiskond on niisuguseks sündmuste arenguks juba mingil määral küps. Ometi tuleb tegutseda väga ettevaatlikult. Kõigepealt võiks luua föderatsiooni, siis konföderatsiooni ja lõpuks kaks sõltumatut riiki.

(Lühendatult artiklist „Ukraina käestlastud võimalused”. Artikkel ilmub täispikkuses TTÜ Poliitika, riigiteaduse ja rahvusvaheliste suhete toimetistes.) 

Mis siis Ida-Ukrainast saab? Tema ehitab omakorda edukalt üles kas Lukašenka Ukraina või Putini Ukraina. Mis sellest välja tuleb? Luban endale tsiteerida Julia Latõninat: „XX sajandil on korduvalt tundunud, et demokraatia on naljakas, naiivne, arglik, otsustusvõimetu ja närune ning jääb diktaatorite malmrusikatele

¹ Латынина Ю., «Компания примирения и объяснения» vt http://www.ej.ru/?a=note&id=9411 (accessed 14.06.10)


Valimised Valgevenes, jõuluimeta Juraś Stankievič Valgevene Rahvusfrondi Erakond, väliskomisjon Võtsime Valgevenes uue aasta ja uue kümnendi vastu hirmsalt – vanglate ja repressioonidega. Kui varem valitses ühiskonnas pigem kartus, siis praegu on palju viha ja varjatud protesti. Jõulupühade ja aastavahetuse ajal mõtleme kõik tulevikust, saame ja teeme kinke ning ootame imet. Nii ka Valgevenes, kus sajad tuhanded kodanikud ootasid väga kauaoodatut imet ‒ muutust, et kord saaksid valgevenelased lõpuks vabas riigis ärgata... Ime kahjuks tõeks ei saanud, selle asemel saime jõulukingiks režiimi erakordselt jõhkrad repressioonid. 1. jaanuaril ärkasime Valgevenes, kus neljandat korda „rahva poolt valitud” president näitas kõigile, kes on riigi „isa”, kellel on õigus oma rahvast alandada ja hirmutada ning tema kallal vägivallatseda, nagu see on toimunud tegelikult juba aastaid. Tekib küsimus, miks on Valgevenes endiselt nii palju inimesi, kes peavad loomulikuks, et „valitsejad” meid nii kohtlevad? Vene impeeriumi 122 aastat kestnud okupatsioon tähendas igapäevast survet, alandust ja repressioone, millel oli kaks eesmärki. Esiteks rahvale pähe taguda, et võrreldes valitsusega on rahvas tühi koht ning kes teisiti mõtleb, seda ootab vangla või võllapuu. Teiseks rahvuslik rõhumine, mis viis selleni, et peaaegu kõik koolid ja ülikoolid suleti, valgevene keelt ja isegi riigi nime ei tohtinud kasutada. Kõik selle pärast, et rahvuslikku identiteeti lammutada. Pärast 1918. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni saime nagu eestlasedki lõpuks võimaluse oma riik luua. Paari kuu jooksul tunnustasid meie iseseisvust Soome, Balti riigid, Saksamaa ja teised. Siis, vaid ühe öö jooksul vallutas Punaarmee pealinna ning purustas valgevenelaste lootuse vabadusele. Algas uus okupatsioon. Nõukogude okupatsioon, mis kestis 71 aastat, sai rahvale tõeliseks humanitaar-

katastroofiks. Sadu tuhandeid inimesi tapeti vaid rahvuse ja keele pärast. Kuuletumine ja sundus ei olnud enam küllalt Moskva jaoks, füüsiliselt tuli hävitada valgevene õpetajad, akadeemikud, rahvuslik eliit. Nõukogude režiim algatas leninliku valgevenestamise poliitika, lubades „rahvaste võrdsust”, mille tõeline eesmärk oli aga „paljastada” inimesi, kes valgevenestamise protsessis osaleda julgesid. Rahvusdemokraate ja kontrrevolutsionääre ootas surm või pagendus. Vene impeeriumil ja Nõukogude Liidul oli ühine eesmärk: hävitada rahvuslik eneseteadvus ning rahvad marginaliseerida. Esiteks on ilma rahvusliku eneseteadvuseta ühiskonnal raske leida oma kohta maalimas. Varem või hiljem kaotab ta eneseaustuse. Teiseks on marginaliseeritud rahva valitsemine ja manipuleerimine palju kergem, sest primitiivsete vajadustega ühiskond ei kujuta ohtu režiimile. Paraku õnnestus Nõukogude Liidul see eesmärk 1,5 miljoni tapetud valgevenelase abil saavutada: enamiku valgevenelaste mentaliteedis on kartus valitsejate ees ning valmidus neid ümmardada. See oli kontekst, milles Lukašenka juba iseseisva Valgevene pooleldi demokraatlikel valimistel 1994. aastal võitis – pärast seda kui rahvas oli pikkamööda hakanud terroriunest ärkama ja tekkis võimalus vabamalt hingata.

Lukašenka sai 80% rahva toetusest. See oli Nõukogude ideoloogia tulemus: Lukašenka teadis, et manipuleerimine ja hirmutamine on Valgevene ühiskonnas endiselt tõhusad tööriistad. Rahvas toetab teda vaatamata tema lubadusele „parema tuleviku eest põlvili Moskvasse roomata”, 1996. aasta jäigale riigipöördele KGB ja OMONi abil ning avaldusele, et „Hitleri režiimil oli tegelikult palju häid külgi”. Tagasiteed enam ei olnud, sest Lukašenka oli rahvale stabiilsust lubanud ja ükskõik millise hinna eest. Algas varjatud protesti aeg. Lukašenka brutaalsed teod 19. detsembril näitavad ilmselgelt, et ta ei ole võimeline sisepoliitiliseks ega välispoliitiliseks dialoogiks. Euroopa Liit teeb endale häbi oma asjatute avaldustega selle asemel, et anda Valgevene demokraatlikule opositsioonile ja ühiskonnale otsest ja kompromissitut toetust, mis võiks tõsiselt režiimile mõjuda. Euroopa Liit peab lõpuks aru saama, et Euroopa viimane diktatuur ei seisne ainult Lukašenka isikus ja küsimus pole selles, kuidas teda karistada. Diktatuur on esmajoones ränk probleem sadade tuhandete tavaliste valgevenelaste jaoks ja just nende pärast on vaja nii kiiresti kui võimalik ühiskonda ja demokraatlikku opositsiooni toetada. Režiimi ähvardusi trotsides väljendasid kümned tuhanded inimesed Minski tänavatel 19. detsembril protesti ja suurt tahtmist muutuste järele. Tulemusena täitis

MAAILMAVAADE

19


nn.by

Rahva kogunemine öösel peale valimisi parlamendihoone kõrval Minskis, 19. detsember 2010. Maailma üllatas rahumeelse meeleavalduse põhjendamatult jõhker laialiajamine, peale valimisi presidendikandidaatide vahistamine ja peitmine avalikkuse eest.

režiim vanglad poliitiliste vangidega ja varsti näeme, kuidas Lukašenka hakkab nende abil Läänega manipuleerima. Samal ajal kui sajad inimesed istusid vangis, olid teised kodus koos peredega

ja pidasid Jõulupühi. Need, kes julgesid režiimi vastu minna, tegid seda demokraatliku ja euroopaliku tuleviku nimel. See on tulevik, mida Vene Keisririik ja Nõukogude režiim püüdsid Valgevenes hävitada. See on tulevik, mida püüab

hävitada Lukašenka. Seepärast on rahvusvaheline toetus Valgevenele hädavajalik. 

ÕPETUSSÕNA

Wikileaks ja avatud maailma võimalikkus Kui USA president Woodrow Wilson pakkus Esimese maailmasõja päevil uue maailmakorra aluseks välja oma kuulsad 14 punkti, oli neist üheks nõue kaotada saladiplomaatia. Ehk siis suurriikidevahelised hämarad tehingud väiksemate ja nõrgemate partnerite arvel. Üheks mooduseks seda tagada pidi saama uue universaalse rahvusvahelise organisatsiooni Rahvasteliidu moodustamine.

20

Paraku selgus juba Pariisi rahukonverentsil 1919, et ei suurriigid, nende juhid ega maailm tervikuna ole mingiks avalikuks ja läbipaistvaks diplomaatiaks küps. Ja seda isegi eeldusel, et tõeliselt avalik, ajakirjanike juuresolekul teostatav diplomaatia on üleüldse võimalik.

tasid suurriikide (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia) juhid aga üldse ülejäänud riigipeade hulgast eralduda, et uue maailmakorra detailides kõigepealt isekeskis kokku leppida, seejärel aga oma otsused ühiselt teistele teatavaks – ja vastuvõetavaks – teha.

Nii eemaldatigi riigijuhtide kohtumistelt kõigepealt ajakirjandus, seejärel otsus-

See kõnekas detail 20. sajandi ajaloost meenus möödunud aasta lõpul, kui maa-


Scanpix

Wikileaksi asutaja Julian Assange (vasakul) esinemas Londonis meediale.

ilmas lahvatas Wikileaksi skandaal. Nii nagu riigipeade käitumine Pariisis 1919. aastal purustas lootused uue ja parema sõjajärgse maailma võimalikkusele, nii tekkis pahameel ja pettumus ka nüüd, mil oldi külma sõja järgses õhustikus arvamusel, et Ida-Lääne konfrontatsiooni aegsed Bondi-mängud on kaotanud oma teravuse. Meedia ja eriti elektroonilise teabevahetuse võidukäik oleks pidanud info salastamisele ja kuritarvitamisele senisest erineva konteksti looma ning terava ideoloogilise vastasseisu kadumisel saladiplomaatia oma tavapärasel kujul suuresti tarbetuks muutma.

antiamerikanism olnud suurmoeks juba 1950. aastatest peale ja kahetsusväärselt pole pilt selles suhtes oluliselt teisenenud ka praegu. Assange’i kriitikud on pahaselt rõhutanud, et USA diplomaatilisi saladusi päevavalgele kiskudes jätab Wikileaks mulje, nagu oleks USA näol tegemist ebademokraatliku ja imperialistliku suurriigiga, mis kõigist oma partneritest ja oponentidest lihtsalt teerullina üle sõidab.

Wikileaks tõestas paraku, et see pole kaugeltki nii. Avalikkuseni jõudnud vähesed lekked kõnelevad selget keelt sellest, et rahvusvaheliste suhete kujundamisel mängivad endiselt tähtsat rolli telgitagused kokkulepped ning enamgi veel – suurriikide diplomaatiat vormivad märksa suuremal määral, kui asjatundmatu avalikkus ette kujutada oskab – eriteenistused. Just see detail on Wikileaksi põhjustatud šokkidest ehk kõige suurem.

Tegelikult tõestavad Wikileaksi paljastused pigem vastupidist. USA diplomaadid on kohati kasutanud mõnevõrra üleolevat ja puhuti silte kleepivat kõnepruuki, ent isegi Euroopa Liitu kuuluvate demokraatlike riikide – ning eriti nende juhtide – taustal, demonstreerivad lekked täiesti üheselt, kui tasakaalustatud ja taktitundeliselt sekkuda püüdev Ameerika diplomaatia üldjuhtudel siiski on. Õigupoolest kontrasteerivad sellega teravalt mõne Euroopa juhtpoliitiku enesekesksus ja nõrkused, autoritaarsete riikide nagu Venemaa, Valgevene jne poliitikutest ja ametnikest rääkimata.

Wikileaksi ja tema asutajat Julian Assange’i on lekete USA-kesksuse puhul süüdistatud muidugi antiamerikanismis ja teatud määral on see kindlasti ka nii. Lääne vasakpoolsete hulgas on

Kuigi Ameerika Ühendriigid on Wikileaksi ja tema juhi vastu alustanud lausa ristisõda, pole globaalselt võttes peaküsimus selle juures siiski mitte nähtus kui niisugune. Lekkeid, diplomaatiliste

dokumentide müümist, riigisaladuste reetmist ja diplomaatide ning eriteenistuste agentide ülejooksmisi on lähiajalooski hulgaliselt ette tulnud. Saladused lekivad ja saladused vananevad, suhted muutuvad ja sihtmärgid teisenevad. Ka elektroonilise diplomaatilise aruandluse lekked saavad lõppkokkuvõttes olla vaid ajutised. Küsimus pole niivõrd selles. Peaküsimus, mille Wikileaks juba mitmendat korda viimase saja aasta jooksul päevakorrale tõstis, on ikkagi see: kui võimalik on üldse avatud diplomaatia? Kui võimalik on õiglane maailmakord? Kui võimalik on maailm, milles suured ja väikesed riigid on ka tegelikult võrdsed? Ning kui suured on väärtuspõhise poliitika võimalused võistluses salasobingute, intriigide ja valega, võistluses autoritaarsete riikide ja fanatismil põhinevate liikumistega? Eriti julgustav Wikileaksi toel avalikkuse ette jõudnu selles mõttes ei ole. Ent kahtlemata osundas Wikileaks kogu oma vastuolulisuse juures selgelt vajadusele demokraatlike riikide ühispingutustega need eesmärgid taas senisest teravamalt fookusesse võtta. Nii jääbki meil üle vaid loota, et leketest tekkinud torm rahvusvahelistes suhetes ei osutu lõppkokkuvõttes üksnes tormiks veeklaasis. 

MAAILMAVAADE

21


Kahe silmaga kükloop: Saksa-Prantsuse telg EL-is Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Saksamaa ja Prantsusmaa suhete dünaamikat Euroopa Liidus on üllatavalt raske fookusesse saada. Et Saksamaa ja Prantsusmaa koos moodustavad ELi mootori – teisisõnu ühenduse liikumapaneva jõu ja inspiratsiooni – võib tähendada kas kõike või mitte midagi. See sõltub sellest, kas vaatleja lähtepunktiks on mineviku determinism või tuleviku idealiseeritud normatiivne tõmme. Juba paarisrakendi stardiasend sunnib skepsisele. Kontinentaalse Lääne-Euroopa kaht juhtriiki seob esmajoones ajaloo taak. Tänasesse omavahelisse allianssi ja ELi on nad kokku toonud Teine maailmasõda, mis oli uuema ajaloo kolmas relvakonflikt kahe riigi vahel vähem kui sajandi jooksul. Liidusuhted on vastanduvate riiklike huvide teadlik ohverdus. Võib küsida, kas toimunu on kahe põlvkonna vältel jõudnud pöördumatuks saada? Vastus tundub olevat eitav. See tuleneb üheltpoolt ELi suhtelisest nõrkusest. Majandusintegratsioon on poliitiliselt vältimatu, kuid mitte piisav eeldus. Kuuekümneaastase ühisturu võib küsimärgi alla seada ei midagi enamat kui sellele rajatud pealisehitise kõikumahakkamine. Mitu ELi juhti on viimastel kuudel hoiatanud, et euro saatuse küljes ripub ka ühenduse kui poliitilise projekti tulevik. Kui nii, siis käib mäng ELis ikka ja endiselt panga peale. Panga peale mäng jääb aga nullsumma mänguks, kus asjaosalised peavad arvestama võimalusega, et võimalik on nii võita kui ka kaotada. Võimalik on tulevik euro ja ELita ning see tuleb valikutesse sisse rehkendada. Pole kuigi üllatav, et Saksamaa ja Prantsusmaa (teiste liikmesriikide kõrval) tunduvad selliste kalkulatsioonidega arvestavat ELi kõige igapäevasemateski aspektides. Kõik juhtivad ametissemää-

22

ramised ühenduse struktuurides näiteks ei sõltu mitte ELi huvidest või selle sisemise tasakaalu optimeerimisest, vaid suurte riikide huvide vahekorrast. Kui britt Catherine Ashtonist sai ELi välisteenistuse ülem, hoolitses Pariis selle eest, et mõjuvõimsas n-ö kantslerirollis oleks prantsuse diplomaat Pierre Vimont. Saksamaa sai ühe Ashtoni asemiku kohtadest, kuid veelgi olulisem on see, et ta saab varsti ELi Nõukogu peasekretäri koha – pärast seda, kui selle praeguse prantslasest valdaja ametiaeg täis saab. Euroopa Keskpanga prantslasest presidendi Jean-Claude Trichet’ mantlipärijaks saab suure tõenäosusega sakslane Alex Weber. Sama muster on jälgitav poliitika tasandil. Läbi on saanud pikk Teise maailmasõja järgne faas, mil Saksamaa maksis ja Prantsusmaa n-ö juhatas vägesid. Saksamaa taastuv iseteadlikkus nii ELis kui ka maailmas üldse on Prantsusmaa sundinud seniseid realiteete ümber hindama. Paradoksaalselt (või ehk mitte) tuuakse esimesena ohvriks ELi huvid (niipalju kui need suurriikide huvide summast varem erinesid). 2008. aastal alanud majanduskriis on seda tendentsi süvendanud. Traditsiooniliselt etatistlik, majanduse poliitikale allutamisse uskuv Pariis on alalhoidliku ja ettevõtlikkust väärtustava Berliiniga loomulikul kokkupõrkekursil. Pingeid on seni aidanud maandada jagatud visioon anglo-ameerika kapitalismi „nähtamatu käe” liialdustest. Kuid et see visioon kattub rohkem negatiivses kui positiivses, on sellele raske kui mitte võimatu midagi elujõulist ehitada. ELi 17. detsembri tippkohtumisel teatasid Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid ühisest plaanist hakata ühtlustama ELi eelarve-, maksu- ja tööturupoliitikat. Retoorilises plaanis põhjendati kava vajadusega lisada rahaliidule majandusliit ning tegemist oli loogilise jätkuga mõlema poole oktoobrikuisele algatusele varustada eurotsoon alalise kriisiohjemehhanismiga.

Erakogu

Ahto Lobjakas

Vaatlejad juhtisid kiirelt tähelepanu suurema poliitilise üksmeele puudumisele nii ELis kui ka Pariisis ja Berliinis. Saksamaa mõttekäik on ennekõike majanduslik, tema poliitiline ambitsioon piirdub sooviga vältida taandarengut ELis. Berliini majanduslik maksimumkava näeb ette tugeva ekspordimajanduse tootlikkuse tõstmise ja eelarvedistsipliiniga. Prantsusmaa ambitsioon on poliitilisem, tulevikku suunatud ning selle peamine eesmärk on Saksamaa parem ohjamine ja kindlam kammitsemine ELi nihkuvatesse struktuuridesse. Majanduslikku koostööd nähakse ikka esmajoones poliitilise hoovana. Saksamaad ja Prantsusmaad ühendab praegu soodumus süüdistada kriisis rahvusvahelisi rahaturge, teisisõnu ajalooliselt konkureerivaid kapitalismi mudeleid. Samas ei ole ilmne, kas kahepoolse turuvaenu ühisosa kannab endas midagigi konstruktiivset. Tendentsi viimaseks väljenduseks oli tippkohtumise otsus teha (umbmääraseks jäetud tingimustel) pankrotistumisohus riikide võlgade eest osaliselt vastutavaks ka erainvestorid. Tundub tõenäolisena, et nii otsus ise kui ka selle ebamäärasus peletavad laenuturge nõrkadest eurotsooni riikidest veelgi eemale, samas kui need vajavad


Scanpix

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, Suurbritannia peaminister David Cameron, Slovakkia peaminister Iveta Radicova ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Euroopa Liidu juhtide tippkohtumisel Brüsselis 17. detsembril 2010. laene elutähtsate funktsioonide alalhoidmiseks. Sama mõju oleks Saksamaa ja Prantsusmaa poolt varem nõutud üleeuroopalisel tehingumaksul ning ühistel ideedel riskifondide tegevusvabaduse piiramiseks.

on ilmselt tuttavam Pariisis, mis igas traditsioonilises, „ala-normatiivses” partnerluses on nõrgem pool. Saksamaa manööverdamisvõime on tema keerulise koalitsioonipoliitika ja kohmaka föderaalse juhtimissüsteemi tõttu väiksem.

Ühine eelarve- ja maksupoliitika koos tootlikkuse kasvatamisega eurotsooni majandusliku baasi ühtlustamiseks on paremal juhul põlvkondlik ettevõtmine. Seniks tõukavad rahvusvahelise kliima multipolariseerumine ja ELi nõrkus Saksamaad ja Prantsusmaad pigem 19. sajandi jõudude tasakaalu loogika poole, kuna segu idealismist ja soovist ajaloost õppida üha lahjeneb. Saksa-Prantsuse kahepoolsed suhted hakkavad üha enam meenutama nn vangidilemmat. Üheskoos edasi minna oleks mõlema jaoks kindlasti kasulikum, aga teiselt vaiba alt ära tõmbamine (mitte tingimata avalikult) annaks edumaa. See mõttekäik

Seetõttu tundub, et viimased poolteist aastat valitsenud majandus- ja rahanduspoliitiline harmoonia Berliini ja Pariisi vahel on pigem taktikaline vahemäng kui strateegiline uus kvaliteet Lissaboni leppe järgses õhustikus. Kaugele minevikku on jäänud idealism, millega Euroopa Komisjoni volinikud Pascal Lamy ja Günter Verheugen 2003. aastal tulid välja plaaniga liita Saksamaa ja Prantsusmaa reas võtmevaldkondades ‒ luua ühised sõjajõud, saatkonnad ning jagada ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatust. Sellega kulmineerus mõtteviis, mis sai alguse Schumani deklaratsiooniga 1950. aastal ning edenes suurte sam-

mudega ELi Rooma leppega 1957. aastal ning kahe riigi vahelise Ėlysėe paktiga 1963. aastal. Nüüd taandub kahe riigi vaheline väärtuste ühisosa peaasjalikult üleilmsete muutuste tõrjumisele. Valdav on kalduvus isolatsioonile, seda nii majanduspoliitikas, sotsiaalsfääris kui ka sisserändepoliitikas. Isolatsioon ei ole aga praeguses maailmas elujõulisem positsioon, kui ta oli seda eelnenud sajanditel. See ilmneb kahe riigi välispoliitilistes valikutes praegugi. Põlvenõksu-antiatlantitsism kahe riigi majanduslike valikute loogilise järelmina ei sisalda endas positiivset programmi peale irdumise USA globaalsetest eesmärkidest ja ideaalidest. Ühepoolsest maailmast väljaastumisele järgnevad Saksamaa ja Prantsusmaa jaoks vältimatult regionaalsed valikud. Need ei saa aga riikide geo-

MAAILMAVAADE

23


graafilist asendit arvestades kattuda ning teevad neist konkurendid. Asjade selline käik oli aimatav juba laienemiseelses debatis. Saksamaa nägi algusest peale IdaEuroopas strateegilist sügavust, samas kui Prantsusmaa kartis ELi strateegiliste ressursside pillamist. Sellest vastasseisust kasvasid välja vastavalt Berliini ja Pariisi edentatav idapartnerlus ja Vahemere-unioon. Regionaalsete valikute tagant paistab vajadus arvestada teiste jõukeskustega, esmajoones Venemaaga. Siin on juhtohjad kindlalt Saksamaa käes ja Berliini vali-

kute mõju on tuntav igal tasandil, alates majanduslikust (Saksa energiagigant Siemens loobus strateegilisest partnerlusest prantslaste Arevaga venelaste Rosatomi kasuks) kuni poliitiliseni, kus Saksamaa ei põlga ära kahepoolseid ettevõtmisi Moskvaga (Merkeli-Medvedevi juunikuine ettepanek luua ELi-Vene poliitiline ja julgeolekunõukogu). Prantsusmaal ei ole muud valikut, kui üritada Saksamaa tegevust ohjata ja „trilateraliseerida”. Euroopa Liidule on see halb, et enam ammu ei ole määrav tema sisemine arenguloogika, vaid suurriiklike huvide so-

bitumine. Pool sajandit Euroopa arengut vedanud kükloobil on nüüd kaks silma, mütoloogia maagiata on temast saanud haavatav ja surelik olend. Tulevikuprojektsioonid käivad üha pikema kaarega läbi minevikust. Küsimus on üha enam selles, kui kaugele minevikku ELi lummuse lagunemine Saksamaa-Prantsusmaa suhte tagasi tõukab. Iseloomulik on see, et kõik sõltub Saksamaa ambitsioonidest ja enesekontrollist, Prantsusmaa kohta ei tuleks kellelegi pähe seda küsimust niimoodi asetada. 

Euroopa Liidu tüliõun – välisteenistus Scanpix

Kadri Vanem Tunne Kelami nõunik Euroopa Parlamendis Üheks suuremaks tüliõunaks ELi institutsioonide vahel Lissaboni leppe järgses kempluses on olnud Euroopa Liidu välisteenistuse loomine. Algusest peale on arutelu põhiteemaks olnud see, mil moel ja kui suures ulatuses hakkab Euroopa Parlament kaasa rääkima välisteenistuse loomisel ja toimimisel. Euroopa Parlament nõudis esialgu, et kõik kõrgemad diplomaadid peaks ametisse kinnitama parlament, kuid Euroopa Komisjoni ja ELi Nõukogu sõnul on see nii suure hulga inimeste puhul võimatu. Vaidlusaluseks küsimuseks on olnud ka tasakaal ELi struktuuridest tulevate ametnike ning liikmesriikide ametnike vahel. Euroopa Parlament saavutas oma eesmärgi, et vähemalt 60% uutest välisteenistuse ametnikest peab tulema ELi struktuuridest, et tagada ELi perspektiiv ühtse välispoliitika täideviimisel. Loodud välisteenistusel on nagu teistelgi ELi institutsioonidel omaette rida ELi eelarves. Samuti peab välisteenistus saama Euroopa Parlamendilt eelarve täitmise kohta kinnituse ning Euroopa Komisjon peab parlamendile andma üksikasjaliku teabe teenistuse kulude kohta. Lisaks peavad ELi delegatsioonide juhid läbima spetsiaalsed eelarvekursused ning tegema Euroopa Parlamendiga täielikku koostööd. See tagab Euroopa Parlamen-

24

Euroopa Liidu välisteenistuse juht paruness Catherine Ashton 25. oktoobril 2010 ELi välisministrite kohtumisel Luxembourgis. Samal päeval kinnitas Ashton ametisse administratsiooni esimesed kaks ametnikku.

dile täieliku järelevalve välisteenistuse eelarve üle. Eesti meedias on suurimat tähelepanu pälvinud välisteenistuse geograafiline tasakaal. Välisteenistuse ametnike määramisel võetakse esmajoones arvesse pädevust, rakendades geograafilist ja soolist tasakaalu. Tüliküsimuseks sai siin asjaolu, et kõrgetele kohtadele saavad kandideerida ainult ametnikud, kes on vähemalt 15 aastat olnud kas ELi

struktuuride teenistuses või liikmesriigi diplomaatilises teenistuses. Liikmesriigi diplomaatide puhul arvestatakse aastaid alates ELi liitumisest. See aga välistab 2004‒2007 liitunud riikide ametnike võimalused. Pineva ja meedia tähelepanu all olnud võitluse tulemusena on nüüd mõned kohad siiski ka uute liikmesriikide ametnikele määratud. http://eeas.europa.eu/background/ index_en.htm 


Taiwan – vabaduse saar Kaug-Idas Scanpix

Märt Läänemets TÜ orientalistikakeskuse teadur Kui portugallased saare 1590. aastal esimeste eurooplastena avastasid, ristisid nad selle „Ilusaks saareks” – Ilha Formosa. Formosa nimi kinnistus rahvusvahelises käibes mitmeks sajandiks ja alles 20. sajandil hakkas järk-järgult domineerima saarele hiinlaste poolt antud nimi Taiwan, mille kaks kirjamärki tähendavad „kõrgendikku” ja „merelahte”, viidates saare looduslikele oludele. Oma napi 400-aastase poliitilise ajaloo vältel on Taiwan orienteeritusega vabadusele ja iseolemisele olnud oluline alternatiiv Hiina maismaaimpeeriumi autoritaarsele poliitilisele kultuurile, esitates viimasele pidevalt väljakutseid. Seda väites ei pea ma silmas sugugi ainult tänast Taiwani. Põguski pilk saare ajaloole näitab, et sealse rahva vabaduse ja Suur-Hiinast eraldiseismise püüetel on sügavad juured. Kui eurooplased 16. sajandi lõpul „Ilusa saare” leidsid, elasid seal malai-polüneesia päritolu hõimude vabad kogukonnad. Mandri-Hiinaga olid sidemed marginaalsed. Varasemate keisririikide valitsused ei olnud „metsiku” saare hõlvamise vastu eriti huvi tundnud, piirdudes selle pelga äramainimisega geograafiateostes. Hiinlaste massiline ümberasumine saarele seisis alles ees. Huvipuudust ei saa aga nentida eurooplaste poolt. Tõrjunud kõrvale oma konkurendid portugallased ja hispaanlased, kinnitasid 1620. aastatel saarel kanda hollandlased, kes rajasid tänapäeva Taiwani kohale Zeelandi kindluse ja kaubajaama. Formosast sai ligi 40 aastaks transiitkaubanduse keskus hollandlaste Bataavia koloonia, Hiina ja Jaapani vahel. Hollandlaste kohalolek hakkas äri- ja teenimisvõimalustega saarele meelitama ettevõtlikke hiina asunikke üle väina asuvast Fujiani provintsist. 1660. aastatel jõudis Taiwan Hiina poliitilisse huviorbiiti mandril toimunud ägeda võimuvõitluse tõttu. Kirdest tulnud mandžudest vallutajad lõid 1644. aastal Pekingis uue – Qingi – keisridünastia

ja võtsid suuna kogu Hiina vallutamisele. Lõuna-Hiina alistamine kestis üle 20 aasta ja selle lõppvaatuse paigaks saigi Taiwan. 1662. aastal maabus saarel oma laevastiku ja viimsete väeriismetega legendaarne piraat ja mandžudevastase võitluse üks eestvedajaid Zheng Chenggong, Läänes rohkem tuntud Koxinga nime all. Ta sundis hollandlased lahkuma ja võttis üle nende tugipunktid, lootes luua Taiwanil platsdarmi Hiina vabastamiseks võõramaalaste ikkest. Kahjuks suri Koxinga juba samal aastal. Tema järeltulijad hoidsid saart enda käes ligi 20 aastat, kuni Qingi väed selle viimaks okupeerisid. Koxingad austatakse Taiwanil tänapäevani kui rahvuskangelast. Nõnda sai saar juba 17. sajandil esmakordselt maa anastajate ja võimu usurpeerijate vastu võidelnud hiinlaste pelgupaigaks. Ligilähedane stsenaarium kordus ligi 300 aastat hiljem 20. sajandi keskel. Qingi valitsuse all sai Taiwanist Fujiani provintsi prefektuur. Saarele hakkas saabuma üha suuremal hulgal migrante mandrilt. Ümberasujate motiiviks oli sageli soov pääseda keisrivalitsuse surve alt vabamasse Taiwani, sest Qingi administratsiooni võim ei ulatunud seal kuigi kaugele ja piirdus peamiselt pärismaalastelt ja asunikelt maksu kogumisega. Tai-

vanlased harjusid ennast pidama vabaks rahvaks ning 18.–19. sajandil kujunes saareelanikel – pärismaalastega segunenud Fujiani päritolu hoklodel ja Guangdongist tulnud hakkadel – tugev taivani identiteet. Keiserlike haldurite aruannetes Pekingisse kordusid aasta-aastalt kaebused taivanlaste kangekaelsuse ja vastuhakkude kohta. Tekkis lausa kõnekäänd, et Taiwanil on „iga kolme aasta järel mäss ja iga viie aasta järel ülestõus”. Taiwanist sai Qingi keisririigi provints alles 1887. aastal, kuid see staatus püsis vaid üürikest aega. 1894.–1895. aasta Hiina-Jaapani sõja lõpetanud Shimonoseki rahuleping sätestas, et Hiina loobub „igaveseks ajaks” Formosa saarest ja mõnest muust territooriumist Jaapani kasuks. Nõnda läks Taiwan koos oma elanikega pooleks sajandiks uute peremeeste valdusesse. Ühe suurvõimu taandumise ja teise saabumise vahele jääva võimuvaakumi olukorras leidis Taiwanil aset sündmus, mis, kuigi mitte poliitiliste tagajärgede poolest, siis igal juhul ajaloolise pretsedendina oli ülimalt olulise ja märgilise tähendusega. 25. mail 1895 kuulutati Lõuna-Taiwanis Tainanis välja Taiwani Vabariik. Endistest Qingi ametnikest ja kohalikest suurnikest moodustunud rühmituse ettevõtmine oli esimene vabariigi loomise katse Aasias. (Ka Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni üsna sarnastes po-

MAAILMAVAADE

25


Scanpix

Taiwani president Ma Ying-jeou koos abikaasa Chou Mei-chiniga rahvuslipu heiskamise tseremoonial Taipeis 1. jaanuaril 2011.

liitilistes tingimustes oli jäänud veel 23 aastat.) Taiwani Vabariigile ei olnud siiski antud pikka iga. Sama aasta oktoobris saarele jõudnud jaapanlased murdsid hõlpsasti kehvalt organiseeritud vastupanu ja uputasid noore vabariigi verre. Hukatuid olevat olnud üle 6000. Taivanlased ei leppinud kergesti ka uute isandatega. Jaapani eesmärk ei olnud mitte lihtsalt Taiwani koloniseerida, vaid teha sellest Jaapani lahutamatu osa. Võim läks täielikult keiserliku asevalitseja ja jaapanlastest ametnike kätte. Alustati kiirtempos kaasaegse majanduse ülesehitamist ja vastavate infrastruktuuride loomist, samas aga ka kultuurilist jaapanistamist. Haridus muudeti jaapanikeelseks, hoklo ja hakka keele ning pärismaalaste keelte kasutamist piirati. Jaapani võimu esimestel aastakümnetel toimus rida relvastatud vastuhakke, mis julmalt maha suruti. 1930. aastatel hakkas aga eriti hoklo päritolu taivanlaste seas kujunema ühiskondlik opositsioon, mis organiseeris rahumeelset poliitilist võitlust taivanlaste õiguste ja autonoo-

26

mia suurendamise eest. Sellele liikumisele tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda. Kümned tuhanded taivanlased leidsid ennast sundvärvatutena võitlemas Jaapani keisri eest teisel pool rindejoont mandrihiinlastega. Jaapani aja kokkuvõtteks võib öelda, et see pigem tugevdas Taiwani identiteeti. 1912. aastal mandril loodud Hiina Vabariigiga ei olnud taivanlastel mingit pistmist. Kuigi Jaapani võimuga kaugeltki ei lepitud, oli ka Hiina pigem võõras riik, millega ühinemise mõte taivanlaste seas populaarne ei olnud. Kui Jaapani kaotus oli juba silma ees, valmistusid taivanlased oma riigiks. Sõja võitnud liitlaste plaanidesse Taiwani iseseisvuse küsimus loomulikult ei mahtunud. 1. detsembril 1943 välja antud nn Kairo deklaratsioon, sisuliselt Roosevelti, Churchilli ja Chiang Kai-sheki Kairo kohtumise pressiteade, sätestas, et pärast kapituleerumist peab Jaapan „...kõik territooriumid, mis ta on Hiinalt varastanud, nagu Mandžuuria, Formosa ja Pescadorid, tagastama Hiina Vabariigile”. Liit-

laste kokkuleppel okupeerisid Hiina väed Taiwani 1945. aasta oktoobris. Taivanlastele tähendas see pigem sattumist vihma käest räästa alla. Hiina Vabariik oli taivanlastele samasugune pealesurutud võõrvõim, nagu oli olnud Jaapan. Ka ametlik hiina (mandariini) keel oli taivanlastele võõras, sest hoklo ja hakka dialektid on sellest üsna erinevad. Lisaks oli Hiina ametnike valitsemisviis märksa jõhkram ja korruptiivsem, kui oli olnud jaapanlaste oma. 1947. aasta veebruaris puhkesid üle kogu saare ulatuslikud rahutused ja vastuhakud, millele uued võimud vastasid nn valge terroriga. Selle ohvrite hulka ei ole tänini suudetud kindlaks teha. Hinnanguliselt võis tapetute ja represseeritute arv ulatuda saja tuhandeni. Igal juhul hävitati või tasalülitati suur osa Taiwani rahvuslikust eliidist ning vastupanu ja iseseisvuse mõttegi võimalus jäi aastakümneteks varjusurma. Hiina Vabariigi täielikku ülekolimist Taiwanile 1949. aastal pärast MandriHiina kodusõjas kommunistidelt lüüasaamist võib hinnata mitmeti. Umbes


Scanpix

Taiwani sõdurid USA Hawk-tüüpi raketiseadeldisi kontrollimas. Taiwani ja Hiina suhted on perioodiliselt kuumenenud, mistõttu riik on alati lisaks liitlassuhete hoidmisele USAga panustanud tugevalt esmase kaitsevõime kaasajastamisse. kahe miljoni mandrihiinlase saabumine ja karmi diktatuuri kehtestamine (kuni 1987. aastani kehtis Taiwanil erakorraline seisukord) oli põlistaivanlastele loomulikult ränk. Teiselt poolt päästis see hiina poliitilise ja kuultuurilse eliidi, samuti mitmed religioossed institutsioonid kommunistlikest repressioonidest ja võimaldas hiina kultuuri arengut suhteliselt vabades (võrreldes Mandri-Hiinaga) oludes. Regionaal- ja globaalpoliitiliselt tekitas see üliolulise sillapea kommunismivastases võitluses. Ja lõpuks, iseseisva mittekommunistliku Hiina riigi püsimajäämine Taiwani saarel (milles USA rolli ei saa kahtlemata alahinnata) lõi võimaluse sealse demokraatliku riigi ja ühiskonna kujunemiseks, kui olud selleks vähegi küpsesid. See on oluline mitte ainult enam kui 20 miljoni taivanlase seisukohalt, vaid ka mitukümmend korda suuremale hulgale mandrihiinlastele, kelle jaoks majanduse ja tsiviilühiskonna arenedes ning kommunistliku režiimi nõrgenedes on Taiwani kogemus esimene järgimist leidev alternatiiv. Selle teostumiseni on tõenäoliselt siiski veel pikk tee, kuigi Taiwani roll Mandri-Hiina majanduslikus tõusus on suurem, kui seda tavaliselt näha tahetakse. Praeguseks on paraku kujunenud üsna patiseisu sarnane olukord ja valitseva status quo muutmiseks ei paista ühtegi niidiotsa.

Demokraatia areng algas Taiwanil umbes samal ajal kui Eestis – 1980. aastate lõpus. 1987. aastal tühistati erakorraline seisukord, järgmisel aastal lubati mitmeparteisüsteem ja presidendiks (kuigi mitte veel üldistel valimistel) sai põlistaivanlane Lee Teng-hui. Põhilise opositsiooniparteina tuli poliitikasse Demokraatlik Progressipartei (DPP), mille programmiliseks eesmärgiks on iseseisev Taiwani riik. Juba 1990. aastate lõpus loobus Hiina Vabariik Taiwanil ametlikult pretensioonidest võimule kogu Hiina üle, s.t ühe Hiina positsioonist. Oma valitsemisaja viimasel aastal (1999) esitas president Lee nõude, et Taiwan ja Hiina RV peaksid omavahel suhtlema nagu riik riigiga. See jäigastas HRV positsiooni, kelle ühe Hiina poliitika muutus seda nõudlikumaks kõikide temaga ametlikes suhetes olevatele riikidele. Taiwani aga ähvardab Peking sõjalise rünnakuga, kui viimane peaks ennast ametlikult iseseisvaks kuulutama. 2004. aastal võeti vastu isegi vastav seadus. 2000. aasta presidendivalimised võitis DPP kandidaat Chen Shui-bian, tehes sellega lõpu 50 aastat kestnud Guomindangi partei ainuvõimule. 2000. aastatel tegi Taiwan demokraatia arengus suuri edusamme, mis oli ja on loomulikult pinnuks silmas kommunistlikule Hiina

Rahvavabariigile. Läbi raskuste on saavutatud liikmestaatus enamikus rahvusvahelistes organisatsioonides (enamasti küll ametlikult mitteriigina Hiina Taipei nime all). Alates 2010. aastast on Taiwanil ühena vähestest Aasia riikidest Shengeni riikidega viisavaba suhtlemine, mis vaieldamatult näitab Euroopa Liidu tunnustust Taiwani demokraatia küpsusele. Cheni ja DPP kaheksa aastat kestnud presidentuuri aeg Taiwanil lõppes aga valimiskaotuse ja korruptsiooniskandaaliga 2008. aastal. Ekspresident mõisteti eluks ajaks vangi. Võimule tuli taas Guomindang, kes ajab ilmselget HRV-le lähenemise poliitikat, apelleerides riigi majanduslikele huvidele. Taivanlaste enamus seda ei poolda, kuid Mandri-Hiinaga majandussidemetes olevad ja sinna miljardeid investeerinud äriringkonnad on valmis kompromissideks. Samas ei poolda enamik taivanlasi sõja kartuses ka iseseisvuse väljakuulutamist. Vaadates tagasi Nõukogude Liidu lagunemise pretsedendile jääb ka Hiina ja Taiwani praeguses vastuseisus vaid nentida, et selle lahenduse võti saab olla ainult Pekingis. Sealsete poliitiliste arengute ennustamine lähiaastateks ei ole aga kuigi tänuväärne tegevus. 

MAAILMAVAADE

27


Märkmeid Kaukaasia eestlaste kohta Erakogu

Armen Akopjan politoloog, Armeenia Pärast Kaukaasia lõplikku ühendamist Venemaaga algas Vene impeeriumile ebalojaalsete etniliste rühmade äravool eriti Abhaasiast ja teistelt Musta mere äärsetelt aladelt. Peaaegu tühjaks jäänud maadele asusid elama teised rahvad. Tsaari-Venemaa uute piirkondade asustamise poliitikat saatis mõningane edu, kuna Kaukaasia etniline kaart muutus oluliselt Vene impeeriumi strateegia poolt ettenähtud suunas. Põhja-Kaukaasia regioon asustati peamiselt ristiusku rahvastega. Musta mere äärsetele aladele sattunud eestlastest on kirjutanud paljud uurijad, kuid kaua aega puudus Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia eestlaskonda hõlmav etno-demograafiline statistika. Arvatavalt esimesed Põhja-Kaukaasia maile sattunud eestlased olid Jaan Kilk ja Peeter Piir. Nad otsustasid rajada praeguse Abhaasia pealinna Suhhumi piirkonda eesti asunduse. Vene võimud ergutasid eestlaste ümberasumist igati, kuna need alad olid jäänud pärast abhaaside lahkumist täiesti inimtühjaks. Eestlased said materiaalset abi ning nad vabastati kõikidest maksudest, mis tegi kohanemise muidugi hõlpsamaks. 1882. aastal kolisid ümber esimesed eesti perekonnad ning asusid elama Lindasse. Peagi asus osa eesti perekondi Lindast ümber Kodori jõe piirkonda, rajades Estonia küla. Linda asulasse kolisid aga uued ümberasujad Eestist. Üldiselt asus Kaukaasiasse eesti perekondi Tartumaalt, Pärnumaalt, Harjumaalt, Viljandimaalt, samuti Hiiumaalt. Uued luterlaste rühmad saabusid 1885. aasta alguses ning asusid elama Salme ja Sulevi külla, mis järgmistel aastatel kasvasid nii uute Eestist ümberasujate kui ka ümbruskonna eesti külade elanike arvel. Praktiliselt samal ajal asusid eestlased elama ka mõnda Adleri ja Anapa külla. Sotšis hakkas tegutsema aktiivne eesti selts. 1886. aastal rajasid Armavirist Musta mere äärde ümber asunud eesti pered Sotši lähedale Punase-Lageda küla.

28

Eesti küla Karatsogenis.

1886. aastal rajasid eestlased Ida-Armeenias, 1921. aastal Türgi kätte läinud Karsi linna lähistel Uus-Estonia ehk Novoestonka küla. Need olid ümberasujad Rakvere kandist (84 peret). Osa Novoestonka perekondi kolis hiljem Karsi linna. Kui enne 1950. aastaid olid Kaukaasiasse rännanud vaid üksikud eesti pered, siis pärast 1960. aastat asus eesti peresid Lõuna-Kaukaasia linnadesse Thbilisisse, Jerevani ja Bakuusse. Need olid eestlased Sise-Venemaalt ning osalt PõhjaKaukaasia eesti külade elanikud. 1939. aasta andmetel elas kõige rohkem eestlasi Abhaasias. Neid leidus Suhhumi linnas (206 eestlast), Gagra linnas (77) ja Gagra külades (1145), aga ka Gudautas, Psõrtshas, Otšamtširas, Akarmaras, Kvezanis ja Galis. Samal ajal elas Thbilisis 146 eestlast, Jerevanis 99, Bakuus aga kõigest 14 peret. Eestlaste hulk Kaukaasias hakkas kasvama pärast 1950. aastaid. Kaukaasiasse ümber asunud eestlased ehitasid endale majad omal käel, kuigi

neid aitas ka tsaarivalitsus. Majandusraskustest hoolimata õnnestus eestlastel keeruline uues piirkonnas kohanemise aeg üle elada, ning peagi läks elu eesti asundustes märksa aktiivsemaks. Avati koole ja muid haridusasutusi. Eriti hoogsalt arenesid eesti asulad Suhhumi lähedal. Rahvaarvu kasvades jagunes eesti Linda küla peagi kaheks. Kujunesid Ülem-Linda, kus elasid ainult eestlased, ja Alam-Linda, kus oli segarahvastik, kuid kus eestlased olid ülekaalus. 1897. aasta lõpuks oli eestlastega asustatud Suhhumi piirkonna majanduselu edenenud sedavõrd, et eestlased hakkasid looma eesti maaomanike õigusi kaitsvaid ühinguid. Eesti asundused olid omavahel tihedas kontaktis. Estonia, Salme, Sulevi, Ülem- ja Alam-Linda, aga ka Punase-Lageda küladest kujunes piirkonna eestlaste areaal. Ilmusid eestlastest ametnikud, samuti maja- ja poeomanikud. On tähelepanuväärne, et eestlastest uusasukad ei kaotanud kunagi sidet kodumaaga. Vähe sellest, nad said Eestist ajalehti ja olid omaaegse Eesti eluga täiesti kursis. Kaukaasia eestlased olid üpris usklikud. Luteri kirik rajas eesti asundustes kiriku-


Aktiivne elu käis ka Karsi eesti külas Novoestonkas, kuhu 1912. aastal ehitati eesti kool. Novoestonka küla oli moodustatud endise armeenia küla asemele, mille elanikud olid sunnitud kodumailt lahkuma pärast Türgi sultani Abdülhamit II korraldatud veresauna 1896. aastal. Kuni 1915. aastani kasvas Novoestonka eestlaste arv tunduvalt. Selle asunduse eestlased käisid läbi lähedal asuvate vene, kreeka, saksa ja armeenia küladega. Tuli ette segaabielusid, kui eesti naised abiellusid armeenlaste ja sakslastega. Eesti küla elanikud valdasid peale emakeele ka türgi keelt. Pärast armeenlaste genotsiidi 1915. aastal lahkus osa Karsi provintsi kristlasi, sealhulgas ka mõned eesti pered, sellest piirkonnast. Ülejäänud eestlased lahkusid Novoestonka külast pärast 1921. aastat, kui venelased ja türklased leppisid kokku, et osa IdaArmeeniast, sealhulgas Karsi provintsist ühendatakse Türgiga. Eestlased asusid ümber Põhja-Kaukaasiasse – sinna, kus oli juba organiseerunud eesti kogukond, ning ka teistesse Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia linnadesse. Siiski jäi osa Karsi eestlasi pärast kristlaste piirkonnast lahkumist paigale. Väärib märkimist, et seniajani elavad külas vähesed eesti perekonnad, kes räägivad küll türgi keelt, kuid peavad kinni eesti kommetest ja elulaadist. Alates 1931. aastast hakkasid Türgi võimud muutma külanimesid, et kaotada piirkonna endiste asukate jälgi. Nii sai Novoestonka küla türgi nime – Karacaören. 1960. aastate algul rändas osa eestlasi koos eesti küla ümbruses elanud sakslastega Saksamaale. Ning külla jäid vaid mõned eesti pered, kes elavad seal tänini. Teistsuguseks kujunes Abhaasia eesti asunduste saatus. 1930. aastate algupoolel kasvas surve eestlastele tuntavalt. Algas eesti kogukonna aktiivsete liikmete tagakiusamine ja represseerimine. 1937–1938 saadeti paljud eestlased koos sakslaste ja kreeklastega Abhaasiast Uuralisse, Siberisse ja Kaug-Itta. Paljud sil-

Erakogu

koolid. Esimesed kirikukoolid tekkisid eestlaste kompaktsel asualal Kaukaasias aastail 1880–1887. Need tegutsesid Estonia ja Ülem-Linda külas. Suhhumi linna aga ehitati luteri kirik, mille kogudusse kuulus eestlasi, sakslasi, lätlasi ja soomlasi. Eestlased elasid läbisegi sakslastega ka Neudorfi külas ja venelastega Vladimirovkas.

1912. aastal ehitatud eesti kool Novoestonka külas.

mapaistvad usujuhid ja ilmalikud eestvedajad hukati. 1940.–1950. aastatel aga asundati eestlaste asualale Abhaasias megrelid, grusiinide sugulasrahvas. Abhaasias elavad eestlased ei olnud niisuguse poliitikaga rahul, kuna megrelide ja eestlaste elulaad oli väga erinev. Seetõttu käis piirkonna majanduselu alla. Eestlased jäid oma külades vähemusrahvaks. Paljud eesti perekonnad hakkasid ümber asuma Eestisse, teised aga oma koduküladest Abhaasia ja Lõuna-Kaukaasia linnadesse. 1960. aastatel algas Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia eesti kogukonna aktiivse elu teine etapp. Thbilisis, Jerevanis, Sotšis ja Krasnodaris tekkis venekeelne eesti intelligents. Paljud eestlased töötasid seal arstide, inseneride, õppejõudude ja kultuuritegelastena. On tähelepanuväärne, et osa Thbilisi ja Jerevani, aga ka Sotši eestlasi pandi kirja venelaste või soomlastena, ning alles pärast NSV Liidu lagunemist tekkis eestlastel huvi oma juurte vastu. Hakati looma organisatsioone ja kogukonnastruktuure, mis hoidsid sidet kodumaaga. Pärast 1960. aastat elasid eriti Gagra piirkonna paljudes külades üksikud eesti pered, ning vaid kolmes Gagra külas olid eestlased tuntavas enamuses. Need olid Lesselidze ehk Getšripši küla, kus eestlased elasid koos venelastega, samuti eestlaste asutatud Sulev ja Salme. 1990. aastatel, kui algas Gruusia-Abhaasia sõda, lahkus piirkonnast enamik

eestlasi. Paljud eesti külad jäid relvakokkupõrgete epitsentrisse. Eesti asulad osaliselt purustati. Kodumaale ümberasumine toimus etappide kaupa. Paljudel oli raske kodustest paikadest lahkuda. Ometi osa eesti peresid mitte ainult ei elanud sõda üle, vaid jäigi Abhaasiasse. Vähemalt Abhaasias tegutseb ka praegu eesti kogukond, kuhu kuulub üle 500 inimese. Olgu öeldud, et sõja ajal purustati kogu Abhaasia infrastruktuur ning piirkond sattus raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda. Abhaasias elavad eestlased on täieõiguslikud kodanikud, kuid elutingimused on üpris rasked ning maa elanikud, sealhulgas eestlased, on sattunud allapoole vaesuspiiri. Omal ajal õitsenud eesti külad on jäänud inimestest tühjaks, ülejäänud on hõivanud teised ümberasujad, kes on tulnud sõjas kannatanud piirkondadest. Mis puutub Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia linnades elavatesse eestlastesse, siis ka nende arvukus on rände tõttu vähenenud. Praegu leidub eesti perekondi Sotšis, Krasnodaris, Novorossiiskis ja Gelendžikis, aga ka Thbilisis ja Jerevanis. Põhja- ja Lõuna-Kaukaasias elavate eestlaste ajalugu on näide kangelaslikust ellujäämisest kõrge organiseerituse korral. On ju eesti diasporaa peaaegu igal ajajärgul ilmutanud kindlat koondumistahet ning see on aidanud tal alal hoida rahvuslikku eneseteadvust. 

MAAILMAVAADE

29


Euroopa Hagia Sophia ja Basaari vahel Kui teil juhtub olema võimalus nn laiendatud nädalalõpuks ehk lahkuda Eestist reede hommikul ja naasta esmaspäeval, siis käige Türgis, täpsemalt Istanbulis ning soovitavalt selle ajaloolises südamikus. Minnes sinna hooajaväliselt, näiteks novembri lõpus, saate elada mitmetärnihotellides otse ajalooliste muististe, paleede ja mošeede kõrval, makstes selles eest palju vähem, kui mõnes kodumaises spaas. Bütsants, Konstantinoopol, Istanbul – viis tuhat aastat Euroopa ajalugu, kohati kuni kümne meetri paksune kultuurkiht annab arheoloogidele tööd veel vähemalt tuhandeks aastaks. Kuid ka seda, mida saab näha ilma maa-alustesse kihtidesse sukeldumata, on väga palju, vähemalt Rooma või Pariisiga võrreldaval hulgal. 2010. aasta Euroopa kultuuripealinn Istanbul on suur Euroopa linn, mille 11 miljonist elanikust väiksem osa elab Aasia-poolsel kaldal. Seda lummavat metropoli tasub hakata vaatlema ja omaks võtma tükkhaaval, alustades näiteks ühest ehituskunsti maailmaimest, milleks kahtlemata on Hagia Sophia, kreeka keeles Püha Tarkuse Kirik, türgi keeles Aya Sofya. 537. aastal keiser Justinianuse poolt sisse õnnistatud ja maailma suurima kupliga jumalakoda on püsinud ligi poolteist tuhat aastat, trotsides laastavaid sõdu ja sealkandis üsna sageli esinevaid maavärinaid. Selle imelise hoone lugu peegeldab väga selgelt kogu linna ajalugu: üle 900 aasta ida-kristluse suurima pühamuna teeninud Püha Tarkus muudeti 1453. aastal, kui Osmanite impeerium väed sultan Mehmet II juhtimisel Kosntantinoopoli vallutasid, maailma suurimaks mošeeks. 1936. aastast aga, kui Türgi president Kemal Atatürk oli sekulariseerinud ühiskonna, muudeti Hagia Sophia kõigile avatud muuseumiks. Seda žesti tasuks kõrgelt hinnata, sest väga harva avatakse jumalateenimiseks kasutatav hoone vabatahtlikult ilmalikele ning tea-

30

daolevalt on selles suhtes eriti alalhoidlikud olnud just moslemid.

Scanpix

Aimar Altosaar

Türgi pürgimist ilmalikuks, Euroopale sarnaseks ühiskonnaks, võib tähele panna igal sammul. Kuigi mošeesid ja nooljaid minarette jääb silma kõikjal nagu igal teiselgi tüüpilisel moslemimaal ning viis korda päevas retsiteerivad valjuhäälsed muessinid koraani, manitsedes usklikke Allahi poole pöörduma, ei märka me palvetajaid ega usulist hardust kusagil. Ka pearättidega naisi võib paljude Euroopa linnade tänavail tänapäeval juba sagedamini kohata. Türgi rikast ajalugu võib lähemalt uurida paljudes muuseumides, kuid möödapääsmatu on ära käia Topkapi palees, mis asub Hagia Sophia taga Kuldsarve lahega piirnevas Gülhane pargis, nagu ka maailmakuulus arheoloogiamuuseum. Konstantinoopoli vallutamise järel ehitas sultan Mehmet II selle imelise palee tolleaegse ehituskunsti parimate traditsioonide järgi, kuid meenutamaks türklaste nomaadlikku minevikku, on palee nelja hoovi vahel telkide sarnaselt püstitatud suured paviljonid, millest üks on ka troonisaalina külaliste vastuvõtu kohaks. Neis ruumides ringi käies võib igaüks aru saada, millisest ilmakaarest on Euroopa mööbli nomenklatuuri tulnud diivanid, sest just neid me näeme palee igas saalis ja väiksemas toas. Turistide lemmikkoht on Haarem, omaette kinnine ehitis suure paleekompleksi sees. Keerulise struktuuriga, ebakorrapärase labürindilaadse Haaremi tähendusest ja funktsioonidest annavad teada ruumide paljuütlevad nimetused: mustade eunuhhide eluruumid, konkubiinide õu, kuldne puur, sultani ema salong, sultani ruumid, kümblusruumid, keiserlik saal, lemmikute ruumid, naiste ruumid ja Kuldne tee. Neist igaühte võiks pikemalt kommenteerida, sest sultani, tema ema ja lähedaste elu ühes 200 mustanahalise eunuhhi ja 300 konkubiiniga võib pakkuda palju põnevaid lugusid. Maailma Vaate lugejale võiks huvi pakkuda Kuldne Puur, kus hoiti varjul troonipärijaid, et neid enneaegu ei mõrvataks. Poistest, kes olid välja

Vürtsiturg, millega sulavad kokku veel lilleturg, kohvikud ja mitmesugused kauplused, on üks Istanbuli külastatavamaid vaatamisväärsusi. lõigatud elust väljaspool Haaremi seinu, kasvasid jõuetud ja poolearulised isikud, kellel puudus igasugune avaliku suhtluse kogemus ning kes rippusid elus eunuhhide hoole all ja vaid sultani armust. See oleks kui poliitbroilerlus Osmani impeeriumi moodi, kui otsida paralleele tänapäevaga. Hagia Sophia lähedal asub sultan Ahmet I ehitatud ja 1616. aastal valminud Sinine mošee, Türgis kasutatava nimega Sultan Ahmet Camii. See ehitati, et suuruse ja ilu poolest üle trumbata nii kõrval asuv Hagia Sophia kui ka teisel pool Basaari asuv Süleyman I poolt 1557. aastal ehitatud mošee. Turistidele korraldatakse kuue hiiglasliku minaretiga Sinise mošee ees pargis õhtuti neljakeelseid valgusšõusid, mis annavad lühiülevaate Türgi hiilgavast ajaloost. Istanbulis ei saa käimata jätta Suurel turul – mida oriendile kohaselt on kutsutud ka Suureks basaariks, kuid mida türklased ise nimetavad Kapali Carsi. Olles seda hiiglaslikku, maailma suurimat katusealust kaupmeeste linnakut näinud ka poolteist aastakümmet varem, võib


Scanpix

Omaaegse suurima kristliku kiriku, Bütsantsi keisri Justinianuse ehitatud Hagia Sophia muutsid türklased mošeeks ja kaunistasid minarettidega.

tähele panna olulisi muutusi: lärmakust ja kauplejate pealetükkivust on palju vähem, kirevust, sagimist ja melu muidugi on – kuid see näib juba pigem turistidele suunatud etenduse kui eheda idamaise kirgliku laadana. Idamaise kauplemiskunsti nautijad võivad siin muidugi oma rahulduse kätte saada, eriti kui siseneda juveelikaupmeeste äride säravasse rägastikku. Siit ilma kauplemata välja ei pääse! Kui aga sattuda õigel ajal õigesse kohta, kus kaupmees on otsustanud iga hinna eest midagi maha müüa, siis on võimalik teha unelmate ost. Ootamatult võib selguda, et tüütu kaupleja peletamiseks öeldud mõttetult väike hind äkki sobibki ning juveelikaupmees pakibki värisevate kätega väärtusliku ehte sinu suureks üllatuseks peaaegu muidu kaasa! Idamaisel turul võib juhtuda kõike. Üldjoontes hakkab see kuulus turg muutuma tavaliseks steriilsevõitu turismilõksuks, mis sobib hästi alahoidlikumatele paketituristidele, kuid seljakotiga matkajatel läheb juba igavaks. Tänavailt ja

turult on kadunud kirevates rahvariietes türgi teemüüjad, kes veel 15 aastat tagasi oma samovarilaadset anumat seljas tassides silma rõõmustasid ja hüva jooki pakkusid. Veel sebivad vilkalt turul ringi rippkandikutega tee-mehed – kandikul saleda taljega klaasid kange musta teega. Kuid nagu kõikjal mujalgi maailmas võib ka siin lasta klaaskappi mündi ja võtta välja järjekordne annus kokakoolat või spraiti. Kohalik elanikkond teeb oma ostud peamiselt väljaspool 61 võlvitud tänavaga katusealust. Suur turg on sisuliselt hõlmanud kõik kesklinna kvartalid Süleymani mošee, Kuldsarve lahe ja moodsate trammide ja jalakäijate peamise liiklussoone Yenicerileri tänava vahel. Eksootikagi pole täielikult kadunud – põnevad kohad on näiteks vaibaärid ning maitseainete turg. Sealt ostetud piparde valik soojendab kodus veel kaua aega suud ja hinge. Tõeliselt põneva söögielamuse saab aga õhtupimeduses Kuldsarve lahe kaldalt, kus õõtsuvatelt paatidelt võib osta sealsamas grillitavat värsket

kala, mis torgatakse saia vahele ning mille kõrvale on sobilik osta joogiks hapukapsavedelikku. Euroopas ei ole ühtset seisukohta, kas Türgi peaks kuuluma Euroopa Liitu või mitte. Kui võrrelda Istanbuli mõne naabrusse jääva Euroopa Liidu pealinnaga, siis on võrdlus kahtlemata Türgi suurlinna kasuks. Öeldakse, et mitmed maapiirkonnad on Väike-Aasias veel üsnagi mahajäänud ja islamistlikud. Kuid need maapiirkonnad on täis mälestisi Õhtumaa kultuuri algaegadest ja eurooplastele lähedasest hellenistliku tsivilisatsioonist. Kardetavasti on islamismi Lääne Euroopa suurlinnades juba rohkem kui terves Türgis, mis juba 90 aastat otsib liitu Euroopas. Eestlastele võiks hingelähedane olla paljude türklaste veendumus, et soome-ugri ja turgi rahvad on ühest tüvest ja peavad hoidma kokku! Meil on aega – igaühel on võimalus ära käia selles imetlusväärses linnas nagu ka mujal Türgis ning kujundada oma seiskoht selle maa kuuluvuse kohta. 

MAAILMAVAADE

31


Profile for otse.info

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement