Which estonian architecture?

Which estonian architecture?

Milline eesti arhitektuur?

Summary KokkuvĂľte

|3

Which estonian architecture?

Mark Wigley proposes that architects

are talkers rather than builders: “Architects do not make solid objects. They make discourses about objects.” This becomes particularly relevant if we link this with Michel Foucault’s proposal for discourse, who states that these consist of a series of statements or approaches that communicate a certain idea and define everything that can be said about a topic from the conformation in a particular way of understanding reality; Discourses, then, are not just a particular glossary of words, they also consist of the meanings or ideologies raised through them. In this sense, architecture itself can be understood as a great discourse in which an infinite variety of discourses can operate. The main objective of “Which Estonian architecture?” curatorial proposal is to debate about the performativity of contemporary architecture in Estonia through a review of the discourses used by local architects to describe, justify and / or value those works developed during the estonian economic boom of the 21st century. Understanding that these types of events have the ability to bring together architects, students, authorities and citizens, the biennial must not only present the most relevant works built in the country in recent years, but also generate a discussion that - taking methodologies from the analysis of the enunciation - debate on what are the themes or intentions of the speeches from which we can talk about various current, during covid-19 quarantine, and in the near future Estonian architectures. Talking about this could help to understand the presence or absence of local works within the international architectural debate, or even from other disciplines.•

Mark Wigley soovitab arhitektidel pigem

rääkida kui ehitajaid: “Arhitektid ei tee tahkeid objekte. Nad teevad objektide kohta diskursusi.” See muutub eriti asjakohaseks, kui seome selle Michel Foucault ‘diskursuseettepanekuga, kes väidab, et need koosnevad mitmest väitest või lähenemisviisist, mis edastavad teatud ideed ja määratlevad kõik, mida teema kohta saab öelda, alates konformatsioonist konkreetsel viisil. tegelikkuse mõistmine; Diskursused pole niisiis ainult sõnade konkreetne sõnastik, vaid koosnevad ka nende kaudu esile toodud tähendustest või ideoloogiatest. Selles mõttes võib arhitektuuri ennast mõista kui suurt diskursust, milles saab tegutseda lõpmatu mitmekesisus. Millise Eesti arhitektuuri peamine eesmärk? kuraatori ettepanek on arutleda Eesti kaasaegse arhitektuuri performatiivsuse üle, arutades diskursusi, mida kohalikud arhitektid kasutasid 21. sajandi Eesti majandusbuumi ajal välja töötatud tööde kirjeldamiseks, õigustamiseks ja / või väärtustamiseks.

Arvestades, et seda tüüpi üritused suudavad kokku viia arhitekte, üliõpilasi, ametivõime ja kodanikke, peab biennaal mitte ainult tutvustama viimastel aastatel riigis kõige olulisemaid teoseid, vaid tekitama ka arutelu, mis võtab analüüsimetoodikad sõnavõtu lõpp - arutelu selle üle, millised on diskursuste teemad või kavatsused, millest saaksime rääkida erinevatest praegustest, covid-19 karantiini ajal ja lähitulevikus Eesti arhitektuuridest. Sellest rääkimine aitaks mõista kohalike teoste olemasolu või puudumist rahvusvahelises arhitektuuridebatis või isegi teistelt erialadelt.•

TAB2021 Subject TAB2021 subjekt

|5

Discourses, Architecture, Estonia

Currently the mass media have globalized Praegu on massiteabevahendid their reach and have facilitated obtaining information produced in distant places.

Now, more and more architects use magazines, books and the internet to get to know buildings indirectly or remotely. Beatriz Colomina referred to this, recognizing that the power of the mass media has produced a change in the formulation that architects make of their works: now their objective is not the visitors of the works but the audience of the media.

As Adrian Forty related, in the 17th century John Evelyn stated that four types of characters participated in the “art of architecture”: the architectus ingenio, in charge of raising ideas and possessor of knowledge, the architectus sumptuarius, possessor of resources, the architectus manuarius, the one with manual skills to develop ideas, and finally the architectus verborum, the architect of words. Precisely this last character - or part of the architect’s personality - was the one who had the ability to use language and whose task was to talk about architectural works.

We could relate the tools used by these four types of architects to what in semiotics are called signs. Signs would be those elements that are related to a certain object and replace them in the process of signification.

In the case of architecture, objects would be buildings, and signs would be drawings, models, photographs and even texts from which we value buildings. Traditionally, the signs from which we represent buildings have been focused on the skills of the architectus manuarius: plans, sections,

oma haardeulatuse globaliseerinud ja hõlbustanud kaugetes kohtades toodetud teabe hankimist. Nüüd kasutab üha enam arhitekte ajakirju, raamatuid ja Internetti, et hoonetega kaudselt või eemalt tutvuda.

Beatriz Colomina viitas sellele, tõdedes, et massimeedia jõud on muutnud arhitektide sõnastust oma töös: nüüd pole nende eesmärk teoste külastajad, vaid meedia vaatajaskond.

Adrian Forty seotuna väitis John Evelyn 17. sajandil, et arhitektuurikunstis osales neli tüüpi tegelasi: ideede kogumise ja teadmiste valdamise eest vastutav architectus ingenio, ressursside valdaja architectus sumptuarius, architectus manuarius, üks neist käsitsi oskustega ideede väljatöötamiseks ja lõpuks sõnade architectus verborum. Täpselt see viimane tegelane - või osa arhitekti isiksusest - oli see, kes oskas keelt ja kelle ülesandeks oli rääkida arhitektuuritöödest.

Võiksime seostada seda tüüpi arhitektide kasutatud tööriistu sellega, mida semiootikas nimetatakse märkideks.

Märgid oleksid need elemendid, mis on seotud kindla objektiga ja asendavad neid tähistamise käigus. Arhitektuuri puhul oleksid objektid ehitised ja märgid joonised, mudelid, fotod ja isegi tekstid, millest me ehitisi hindame. Traditsiooniliselt on sildid, millest me ehitisi tähistame, keskendunud architectus manuarius oskustele: plaanid, sektsioonid, kõrgused, aksonomeetriad, illustratsioonid või mudelid. Seda tüüpi tähistel on sarnasus (peamiselt oma kuju sarnasus) objektiga, millele nad viitavad.

Siiski on ka muid märgitüüpe, näiteks

6|

elevations, axonometries, illustrations or models. This type of signs has a relation by similarity (mainly a similarity in its form) with the object to which they refer.

However, there are other types of signs such as the word, written or spoken, that would have the ability to disclose certain particularities of the object that traditional representations would not have.

But if the buildings “does not speak”, the architects are able to speak from them, and many have an interest in doing so. But what do these words consist of? Without a doubt through the word we could, for example, describe to a colleague a building that he or she does not know, or relate the peculiarities of this same building on the pages of a magazine so that a greater number of colleagues can read about it.

But also from the words –and especially the written ones– we can try to convince ourselves of certain criteria around a work that would validate it over others.

Over time –in addition to the construction of works or the planning of projects– texts, treatises or manifests have been incorporated into the history of architecture. However, it is from the twentieth century when historians and critics have begun to give importance to the revision of words, approaches or themes related to the creation of works.

In 1965 Peter Collins made a historical review of the Modern movement which he titled “Changing Ideals in Modern Architecture, 1750-1950”. By that time, authors such as Pevsner, Giedion, Kaufmann or Zevi had already published

sõnasõnaline või öeldud sõna, millel oleks võime avaldada objekti teatavaid iseärasusi, mida traditsioonilistel esitustel poleks.

Kuid kui hooned “ei räägi”, on arhitektid võimelised neist rääkima ja paljudel on huvi seda teha. Kuid millest need sõnad koosnevad? Kahtlemata võiksime näiteks kirjeldada kolleegiga kolleegile hoonet, mida ta ei tunne, või seostada sama hoone eripärasid ajakirja lehekülgedel, nii et suurem arv kolleege saaks lugeda seda. Kuid ka sõnadest - ja eriti kirjutatuist - võime proovida veenda end teose ümber teatud kriteeriumites, mis valideeriksid seda teiste suhtes.

Aja jooksul - lisaks teoste ehitamisele või projektide kavandamisele - on arhitektuuriajaloosse lisatud tekste, traktaate või manifeste. Kuid just XX sajandist on ajaloolased ja kriitikud hakanud tähtsustama teoste loomisega seotud sõnade, lähenemisviiside või teemade revideerimist.

1965. aastal tegi Peter Collins ajaloolise ülevaate modernsest liikumisest, mille ta nimetas “Changing Ideals in Modern Architecture, 1750-1950”. Selleks ajaks olid sellised autorid nagu Pevsner, Giedion, Kaufmann või Zevi juba avaldanud moodsa arhitektuuri oma lood või genealoogiad, mis olid tehtud vormide, mahtude, ruumide, materjalide, tehnoloogiate või isegi ehitiste esinduste analüüsist. Neid historiograafilisi metoodikaid ümber lükkamata on Collins üks esimesi autoreid, kes oli huvitatud ajaloolise ülevaate koostamisest, mis keskendus ideaalidele ja lähenemistele, millest arhitektid oma teose

|7

Collins, Peter. Changing ideals in modern architecture, 1750-1950 (London: Faber, 1965)

8|

Michel Foucault (1926-1984)

their ‘own’ stories or genealogies of modern architecture made from the analysis of forms, volumes, spaces, materials, technologies or even representations of buildings. Without refuting these historiographical methodologies, Collins is one of the first authors who was interested in making a historical review focused on the ideals and approaches from which architects design their works. The history of Modern Architecture that Collins proposed did not seek to explain what the architects had done, but rather to try to understand what they thought. In other words, a story that not only identified a series of relevant works or projects, but also revealed the ideals and architectural approaches - and even from other disciplines - that had an impact on its creation.

kujundavad. Moodsa arhitektuuri ajalugu, mille Collins välja pakkus, ei püüdnud selgitada arhitektide tehtut, vaid pigem püüda mõista, mida nad arvasid. Teisisõnu, lugu, mis mitte ainult ei määratlenud rea asjakohaseid teoseid ega projekte, vaid paljastas ka ideaalid ja arhitektuurilised lähenemised - ja isegi teistelt erialadelt -, mis selle loomingule mõju avaldasid.

Kuid kui Collinsi analüüs pööras tähelepanu lähenemistele, millest teosed alguse said, kui teadmiste raamistikku, milles arhitektuurne leidlikkus tegutses, ei töötanud ta välja uurimust, mis keskenduks architectus verborum töö ja oma töö abil tõstatatud ideede taotlusvõimele esindused: joonised, mudelid, fotod, renderdused ja tekstid.

|9

But if Collins’s analysis paid attention to the approaches that originated the works as a framework of knowledge in which the architectus ingenuity operated, he did not develop a study that focused on the intentionality of the ideas raised by the architectus verborum by means of his work and his representations: drawings, models, photographs, renders and texts.

In this sense, “discourse” proposal by Michel Foucault consisted of a set of statements that communicate a certain idea, defining everything that can be said about a topic and creating a particular way to understand the reality. Discourses then are not just a particular glossary of words, they include their meanings or ideologies. Thus, the diffusion of a discourse does not depend on a specific interlocutor, but rather on a series of these that, unconsciously, constantly repeat it, keeping it current. For example, Adrian Forty starts from this idea because in the title of his own book “Words and Buildings. A Vocabulary of Modern Architecture” argues that the modern movement not only proposed a particular volumetry, spatiality or materiality for buildings, but also generated an architectural vocabulary unprecedented in the discipline up to that time, which alluded to specific meanings.

By using drawings, models, photographs, renders or texts for discursive and nondescriptive purposes, the message of the architectus verborum can become intentional. And in this case, what is said about an architectural work can also be a way to transmit ideas or approaches that, in some cases, can be more efficient than the

Selles mõttes koosnes Michel Foucault ‘seitsmekümnendatel aastatel esitatud “diskursuse” ettepanek avalduste kogumist, mis edastavad teatud ideed, määratledes kõik, mida saab mingi teema kohta öelda, ja luues konkreetse viisi reaalsuse mõistmiseks. Diskursused pole siis üksnes sõnade konkreetne sõnastik, need sisaldavad nende tähendusi või ideoloogiaid. Seega ei sõltu diskursuse hajutamine konkreetsest vestluskaaslasest, vaid pigem nende seeriast, mis alateadlikult seda pidevalt korravad, hoides seda ajakohasena. Näiteks Adrian Forty lähtub sellest ideest, sest tema enda raamatu pealkirjas väidab “Words and Buildings.

A Vocabulary of Modern Architecture”, et tänapäevane liikumine mitte ainult ei pakkunud hoonetele konkreetset mahtu, ruumilisust ega materiaalsust, vaid tekitas ka arhitektuurilise sõnavara, mis oli selle aja kohta pretsedenditu. , mis osutas konkreetsetele tähendustele.

Kasutades jooniseid, mudeleid, fotosid, renderdusi või tekste diskursiivsetel ja kirjeldamatutel eesmärkidel, võib architectus verborum sõnum muutuda tahtlikuks.

Ja sel juhul võib see, mida öeldakse arhitektuuriteose kohta, olla ka viis ideede või lähenemiste edastamiseks, mis mõnel juhul võivad olla tõhusamad kui ehitatud teos. Seetõttu väidab Mark Wigley, et lisaks hoonete projekteerimisele teevad arhitektid nende kaudu ka diskursusi.

Seda teades võiksime endalt küsida, kas kogu arhitektuuril on diskursus, kas on võimalik teost projitseerida ilma diskursiivse kavatsuseta? Võiksime väita, et isegi arhitektuurses kujunduses on

10 |

built work. This is why Mark Wigley states that architects, in addition to designing buildings, make discourses through them.

Knowing this, we could ask ourselves if all architecture has a discourse, is it possible to project a work without any discursive intention? We could argue that even in architectural design the author’s intentions can be represented, even if he has not done it in a deliberate or conscious way. But if he did not, that work could be analyzed by other people and loaded with discourses that do not necessarily correspond to those of the author. An example of this was in 1964 Berbard Rudofsky´s “Architecture without architects” exhibition at MoMA in New York: a series of buildings built anonymously by various cultures of the world were added discourses by the discipline and therefore entered into the architecture.

So, architecture could be understood as a discipline in which a set of discourses operate: the discourse of form, tectonics, spatiality, experience, sustainability, social, political, just to name a few.

These discourses would be administered by a part of the discipline that would constantly validate which of these generate architecture and which do not. And if we refer to the discourses that can operate in architecture, we will find that several could be dealt with in parallel and together justifying each other -, while others would ignore and exclude themselves - forming different truth statements. There could even be discursive strategies apparently extinct due to their disuse or intentional cancellation.

autori kavatsused esindatud, isegi kui ta pole seda teadlikult ega teadlikult teinud.

Kuid kui ta seda ei teinud, võiksid seda tööd teised inimesed analüüsida ja laadida diskursustega, mis ei pruugi tingimata vastata autori omadele. Selle näide oli 1964. aastal Berbard Rudofsky näitus „Arhitektuur ilma arhitektideta” New Yorgis MoMA-s: terve rea maailma erinevate kultuuride anonüümselt ehitatud hoonete seeria lisas distsipliinidele diskursusi ja astus seetõttu arhitektuuri.

Lisaks võib arhitektuuri mõista kui distsipliini, milles toimib diskursuste kogum: vormi, tektoonika, ruumilisuse, kogemuse, jätkusuutlikkuse, sotsiaalse, poliitilise diskursuse, kui nimetada vaid mõnda. Neid diskursusi haldaks distsipliini osa, mis kinnitaks pidevalt, millised neist loovad arhitektuuri ja millised mitte.

Ja kui me räägime diskursustest, mis võivad arhitektuuris toimida, siis leiame, et mitmega võiks tegeleda paralleelselt ja koos - üksteist õigustades -, teised aga ignoreeriksid ja välistaksid end moodustades erinevaid tõdedeklaratsioone.

Võib olla isegi diskursiivseid strateegiaid, mis on ilmselt välja surnud nende mittekasutamise või tahtliku tühistamise tõttu.

Selles mõttes oli 20. sajandi lõpus korduv, et distsipliin tegi kindlaks ja väärtustas erinevaid arhitektuurilisi lavastusi, lähtudes nende piirkondlikust ja isegi rahvuslikust olukorrast. Kenneth Frampton rühmitas „kriitilise regionalismi” kategooriasse erinevad tavad Skandinaavias, Vahemeres, Aasias või Ladina-Ameerikas, mis isegi postmodernsuses võiksid välja

| 11

In this sense, at the end of the 20th century it was recurrent that the discipline identified and valued different architectural productions based on their regional and even national condition. Kenneth Frampton grouped in the category “critical regionalism” different practices in Scandinavia, the Mediterranean, Asia or Latin America that even in postmodernity could propose a similar kind of discourse: maintaining modern architecture values against the industrialization of construction.

Even later we can name more examples: 80´s Catalan architecture, 80´s Ticino architecture, 90´s Chilean architecture or 00´s Colombian architecture. In these cases, the debate focused on the possibility that different architects could generate not only an architectural production with enough points in common at the form, material or even typological level, but a discourse or a series of these that managed to catalog a practice associated with its geographical, social or cultural context. For this reason, the discipline could refer to the architectural production of a small country located by the Baltic Sea as Estonian architecture; But beyond the geographical condition, what do we mean when we talk about Estonian architecture, and more precisely in the 21st century: climate change, economic crisis, leaking of official documents, and covid-19 pandemic?

With the recent economic boom in Estonia, architectural production refers to the design of office, commercial, public or residential buildings, including landscaping and urban planning projects. All these works have a great display of forms, materials and

pakkuda sarnase diskursuse: moodsate arhitektuuriväärtuste hoidmine ehituse industrialiseerimise vastu. Isegi hiljem võime nimetada veel näiteid: ja isegi rahvuslikust olukorrast: 80-ndate katalaani arhitektuur, 80-ndate Ticino, 90-ndate Tšiili arhitektuur või 00 Kolumbia arhitektuur. Nendel juhtudel keskenduti arutelus võimalusele, et erinevad arhitektid ei saaks luua mitte ainult arhitektuuritoodangu, millel on piisavalt ühiseid jooni nii vormi, materjali kui ka isegi tüpoloogilisel tasandil, vaid ka diskursuse või nende seeria, mis suutis kataloogida tavaga seotud tava geograafilise, sotsiaalse või kultuurilise kontekstiga.

Seetõttu võiks distsipliin viidata Läänemere ääres asuva väikeriigi arhitektuuritootmisele kui Eesti arhitektuurile; Kuid mida me mõtleme lisaks geograafilisele tingimusele, kui räägime Eesti arhitektuurist ja täpsemalt 21. sajandist: kliimamuutused, majanduskriis, ametlike dokumentide lekitamine ja covid-19 pandeemia?

Eesti hiljutise majandusbuumi ajal viitab arhitektuuritootmine büroo-, äri-, ühiskondlike või elamute projekteerimisele, sealhulgas haljastuse ja linnaplaneerimise projektidele. Kõigil neil töödel on suurepärane vormide, materjalide ja ruumilisuse väljapanek, mis näitavad nende autorite arhitektuurilisi oskusi. Kuid kas on lisaks disainile ka midagi? Kas on kavas kujundada jätkusuutlikke ehitisi, uurida materiaalseid võimalusi, vaadata uuesti läbi traditsioonilisi tüpoloogiaid, töötada välja uusi esitusviise, luua kogemusi või edendada sotsiaalseid väärtusi? Kui vaadata selle autorite kõnesid - võib-olla teadvuseta -, siis võiksime märgata, et koko Arhitektide

12 |

Fahle House. koko Architects. 2007.

Tartu mnt 84a, Tallinn. estonianarchitecture.com

Orjaku Harbour Building. kamp Architects. 2013.

Orjaku, Hiiumaa. estonianarchitecture.com

| 13

spatialities that show the architectural design skills of their authors. But, is there something besides the design? Is there an intention to design sustainable buildings, explore material possibilities, revisit traditional typologies, develop new means of representation, create experiences or promote social values? If we review the speeches - perhaps unconscious - of its authors we could notice that the Fahle House by koko Architects - a high-cost multiprogram building - could have more in common with the Orjaku Harbor Building by kamp Architects - a small equipment building - what we believe.

Fahle maja - kallis mitmeprogrammiline hoone - võiks olla rohkem ühist kamp Arhitektide Orjaku sadamahoonega väikese varustuse hoonega - mida me usume.

So this curatorial proposal coincides with Wigley’s approach. Pragmatically speaking, buildings are only constructions that, if they have the capacity to be measured and described, it is through the implementation of discourses that we architects give them meaning. Why do we build buildings, beyond the requirement of a commission?

What is said about a work is also part of it.

Hüpoteesi kohaselt, et alati leidub diskursusi, mille abil saaksime arhitektuuri õigustada, ja seetõttu võiks arhitektide hõivatud diskursiivsete strateegiate abil läheneda selle uurimisele, ei püüa kuraatoriprojekt rünnata ega diskursiivseid strateegiaid diskvaliseerida, vaid pigem analüüsida diskursuste toimimist tänapäeva Eesti arhitektuurilises keskkonnas, sest see võib genereerida kohaliku arhitektuuritootmise ja selle olemasolu või puudumise tänapäevastes rahvusvahelistes aruteludes uut tõlgendust.•

Under the hypothesis that there will always be discourses from which we can justify architecture, and therefore a way to approach the study of it would be from the discursive strategies that architects occupy, this curatorial proposal does not seek to attack or to disqualify discursive strategies but rather to analyze the way in which discourses operate in the contemporary Estonian architectural context, because this may generate another interpretation of local architectural production and its presence or absence in contemporary international debates.•

Nii et see kuraatori ettepanek langeb kokku Wigley lähenemisega. Pragmaatiliselt öeldes on ehitised ainult konstruktsioonid, millele kui arhitektid suudavad neid mõõta ja kirjeldada, anname neile tähenduse diskursuste rakendamise kaudu. Miks me ehitame hooneid, mis ületavad komisjoni nõude? See, mis teose kohta öeldakse, on ka osa sellest.

Proposed guests Kavandatud kĂźlalised

| 15

List of proposed main guests for TAB2022* Teun van Dijk Linguist. Professor at Universitat Pompeu Fabra.

Keeleteadlane. Universitat Pompeu Fabra professor.

Epp Lankots Historian. Head of doctoral studies in Estonian Academy of Arts.

Ajaloolane. Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe juhataja.

Ingrid Ruudi Researcher. Member of Estonian Academy of Arts, Institute of Art History.

Teadlane. Eesti Kunstiakadeemia kunstiajaloo instituudi liige.

Raivo Kotov Architect. Partner of koko architects.

Arhitekt. koko arhitektide partner.

Gianpiero Venturini Architect. atlas of emerging practices: being an architect in the 21st century Editor.

Arhitekt. Kujunevate praktikate atlas: arhitekt 21. sajandi toimetajana.

Francisco Díaz Architect. Professor at Pontifical Catholic University of Chile. arq Magazine Editor.

Arhitekt. Tšiili paavstliku katoliku ülikooli professor. arq ajakirja toimetaja.

Mark Wigley Architect. Professor of Columbia University’s Graduate School of Architecture.

Arhitekt. Columbia ülikooli arhitektuuri magistrikooli professor.

(*) The list of proposed main guests contains a series of experts on topics of discourse, contemporary architecture networks and Estonian context. It is proposed that they hold lectures, participate in the symposium or be jurors of the workshop. The final list of guests will depend on the availability of each one of them, and other experts may be included in the main theme of the biennial. It is planned that more Estonian guests will join from those selected in the curatorial exhibition. (*) Kavandatud põhikülaliste loend sisaldab ekspertide sarja diskursuse, kaasaegse arhitektuuri võrgustike ja Eesti konteksti teemadel. Tehakse ettepanek pidada loenguid, osaleda sümpoosionil või olla seminari vandekohtunikud. Lõplik külaliste nimekiri sõltub igaühe olemasolust ning biennaali peateemasse võivad kuuluda ka teised eksperdid. Kavas on, et kuraatorinäitusel valitutest lisandub veel Eesti külalisi.

Curatorial exhibition Kuraatorinäitus

| 17

Architecture in Estonia: themes and intentions

The curatorial exhibition is proposed as

an extension of the call for works, projects, publications and research. The main call will be open for commercial, residential, institutional or equipment buildings, heritage interventions, and even interior design works built in the last four years in Estonia. The applications received will be reviewed by the curatorial team and a group of consultants with the intention of analyzing explicit or implicit discourses, themes and intentions of the works.

This analysis will be presented at the curatorial exhibition through diagrams, charts, drawings, etc. that promote a cross reading of work´s exhibition. The main objective of the curatorial exhibition will be to show to visitors an overview of the particularities, relationships, differences, recurrences or absences between the discourses of contemporary architectural production in Estonia. This may reveal information already known from the local context, but it will surely offer other ways of understanding the implications or relevance of the works presented at the biennial.

The content of this exhibition will feed the symposium conversations.•

Kuraatorinäitus pakutakse välja tööde,

projektide, trükiste ja uurimistööde üleskutse laiendusena. Põhikonkurss on avatud äri-, elamu-, institutsionaalsete või sisseseadehoonetele, muinsuskaitsega seotud sekkumistele ja isegi viimase nelja aasta jooksul Eestis ehitatud sisekujundustöödele. Kuraatorimeeskond ja konsultantide rühm vaatavad laekunud tööde taotlused läbi, et analüüsida teoste kõnesid, teemasid ning selgesõnalisi või kaudseid kavatsusi. Seda analüüsi tutvustatakse kuraatorinäitusel skeemide, diagrammide, diagrammide jms kaudu, mis edendavad tööde näituse ristlugemist.

Kuraatorinäituse peaeesmärk on näidata külastajatele ülevaade Eesti kaasaegse arhitektuuritootmise diskursuste eripäradest, seostest, erinevustest, kordumisest või puudumisest. See võib paljastada teavet, mis on kohalikust kontekstist juba teada, kuid pakub kindlasti ka muid võimalusi biennaalil esitletud teoste tähenduste või olulisuse mõistmiseks. Selle näituse sisu toidab sümpoosionivestlusi.•

18 |

Example image.

UNFINISHED: Spanish Pavilion at the Venice Biennale 2016. Iñaqui Carnicero, Carlos Quintáns.

Näidispilt.

LÕPPEMATA: Hispaania paviljon Veneetsia biennaalil 2016. Iñaqui Carnicero, Carlos Quintáns www.archdaily.com

Example image.

Book of Copies at Museum of Copying, at the Venice Biennale 2012. Matteo Ghidoni, Giovanni Piovene, Pier Paolo Tamburelli Näidispilt.

Koopiate raamat Kopeerimise muuseumis, Veneetsia biennaalil 2012.

Matteo Ghidoni, Giovanni Piovene, Pier Paolo Tamburelli www.archdaily.com

| 19

Example image.

Montage of curatorial exhibition´s data.

Curatorial team.

Näidispilt.

Kuraatorinäituse andmete montaaž.

Kuraatorimeeskond.

Symposium Sümpoosion

| 21

Which estonian architecture?

The biennial symposium is the ideal place Kahe aasta tagant toimuv sümpoosion for exhibition participants, historians, critics, the public and even other professionals, to discuss the particularities of contemporary architectural production in Estonia. Instead of referring directly to the works presented in the exhibition, it is proposed that the conversation be developed through cross-sectional readings.

Therefore, during the symposium, the possible relationships or differences between the themes, qualifications or nominations from which the authors refer to their works, as well as the intentions, ideals, desires or positions of the designers themselves will be discussed. To achieve this, presentations will be made first by specialists on speeches, contemporary architecture and recent history in Estonia to generate the theoretical and conceptual framework of the conversation. Then there will be presentations of a selection of the participants of the exhibition in which each of them will focus on the description of their own agendas, work methodologies, references, modes of representation, etc.

Finally, a member of the curatorial team will lead a panel discussion among all exhibitors in order to cross-read all the content presented to put them in crisis.

Then, the main objective of the symposium is to identify the discourse or discourses from which contemporary architecture in Estonia can be understood, as well as their relationship with the political, economic or social context of the country.•

on ideaalne koht näitusel osalejatele, ajaloolastele, kriitikutele, avalikkusele ja isegi teistele asjatundjatele, et arutada kaasaegse arhitektuuritootmise iseärasusi Eestis. Näitusel esitatud teostele otse viitamise asemel tehakse ettepanek vestlust arendada läbilõike kaudu. Seetõttu arutatakse sümpoosioni ajal teemade, kvalifikatsioonide või nominatsioonide võimalikke seoseid või erinevusi, millest autorid oma teostele viitavad, aga ka disainerite endi kavatsusi, ideaale, soove või seisukohti. Selle saavutamiseks esinevad vestluste teoreetilise ja kontseptuaalse raamistiku genereerimiseks esmalt Eesti kõnede, tänapäevase arhitektuuri ja lähiajaloo spetsialistid. Seejärel toimub näitusel osalejate valiku tutvustus, kus igaüks keskendub oma päevakavade kirjeldusele, töömetoodikale, viidetele, esindamisviisidele jne. Lõpuks juhib kuraatorimeeskonna liige paneeldiskussioon kõigi eksponentide vahel, et kogu esitatud sisu risti läbi lugeda, et neid kriisiolukorda sattuda.

Seejärel on sümpoosioni põhieesmärk välja selgitada diskursus või diskursused, millest Eesti kaasaegne arhitektuur võiks aru saada, samuti nende seos riigi poliitilise, majandusliku või sotsiaalse kontekstiga.•

22 |

Example image.

The Transvector: a space for discussion and exchange. Andrés Jaque.

Näidispilt.

Transvektor: ruum aruteluks ja mõttevahetuseks.

Andrés Jaque. www.officeforpolitical innovation.com/

Example image.

UTEM School of Architecture Week 2017.

Oscar Aceves, Angela Carvajal, Sebastián López, Montserrat Costas, Yair Estay, Migel Fernández.

Näidispilt.

UTEM Arhitektuurinädal 2017. Oscar Aceves, Angela Carvajal, Sebastián López, Montserrat Costas, Yair Estay, Migel Fernández. www.utem.cl

| 23

Example image.

2014 Venice Architecture Biennale. Rem Koolhaas.

Näidispilt.

2014. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaal. Rem Koolhaas. www.archdaily.com

Tallinn vision competition Tallinna visioonivĂľistlus

| 25

Productive habitats (Is Tallinn ready?)

By the middle of this century it is

estimated that more than half of the world’s population will live in urban centers, and that new advances in renewable energy technology may become of common use, gradually leaving oil as the main source of energy. Since the 1990´s, agriculture production in Estonia has significantly decreased and recent studies in line with climate change and other risk-enhancing factors provide evidence that Tallinn could face critical flooding issues in the near future with the increase of sea levels. This creates an interesting urban landscape scenario, by the overlapping of new renewable energy infrastructure (e.g. wind, solar, marine, and hydraulic), the dismissal or transformation of obsolescent infrastructure (e.g. highways, hydrocarbon pipelines) and the further expansion of urban sprawl in peri-urban areas of Tallinn.

This new scenario generates new areas to operate through the creation of new landscape infrastructures, mixing basic needs for housing, food and drinking water collection.The Tallinn Vision Competition will be focused on the study of Lake Ullemiste area and its surroundings, in order to understand the urban metabolism, landscape dynamics, ecological systems, local resources and cultural heritage to propose new Productive Habitats that link the Baltic Sea, urban center, peri-urban and rural areas of Tallinn. The objective of the competitions is to give Estonians a new lecture of their territory and their potential throughout innovative multiscale approaches of urban metabolism and landscape strategies and interventions.•

Selle sajandi keskpaigaks elab

hinnanguliselt enam kui pool maailma rahvastikust linnakeskustes ja taastuvenergia tehnoloogia uued edusammud võivad muutuda üldkasutatavaks, jättes järk-järgult peamise energiaallikana nafta. Alates 1990. aastatest on põllumajanduse tootmine Eestis märkimisväärselt vähenenud ning hiljutised uuringud, mis on kooskõlas kliimamuutuste ja muude riski suurendavate teguritega, annavad tõestust, et Tallinn võib meretaseme tõusuga lähitulevikus silmitsi seista kriitiliste üleujutuste probleemidega. See loob huvitava linnamaastiku stsenaariumi, kuna kattuvad uued taastuvenergia infrastruktuurid (nt tuule-, päikese-, mere- ja hüdraulilised), vananenud infrastruktuurid (nt maanteed, süsivesinike torustikud) loobutakse või muudetakse ja valglinnastumine laieneb veelgi. Tallinna linnalähedased alad. See uus stsenaarium loob uusi tegevuspiirkondi, luues uusi maastikuinfrastruktuure, segades omavahel põhivajadused eluaseme, toidu ja joogivee kogumiseks. Tallinna visioonikonkurss keskendub Ullemiste järve ja selle ümbruse uurimisele, et mõista linnade ainevahetust, maastiku dünaamikat, ökoloogilisi süsteeme, kohalikke ressursse ja kultuuripärandit, et pakkuda välja uusi Läänemere ja linna ühendavaid produktiivseid elupaiku Tallinna kesklinn, linnalähedased ja maapiirkonnad. Võistluste eesmärk on anda eestlastele uus loeng oma territooriumist ja nende potentsiaalist linnade ainevahetuse ning maastiku strateegiate ja sekkumiste uuenduslike mitmetahuliste lähenemisviiside kaudu.•

26 |

There is a legend about Lake Ullemiste.

The legend says that the “Old Man of Lake Ülemiste” lives in the lake. When anyone meets him, he always asks: “Is Tallinn ready yet? If the other person answers “Yes, the city is ready.”, then the old man will send the lake waters out to cover the city of Tallinn. In this way, if anyone meets this old man, they should answer: “No, the city is not ready. There is a lot of work to do still.”

In this way the city can be saved.

Ullemiste järve kohta on legend. Legend räägib, et järves elab “Ülemiste järve vanamees”. Kui keegi temaga kohtub, küsib ta alati: “Kas Tallinn on veel valmis? Kui teine inimene vastab “Jah, linn on valmis.”, Siis saadab vanamees järveveed Tallinna linna katma. Sel viisil, kui keegi selle vanamehega kohtub, peaksid nad vastama: “Ei, linn pole veel valmis. Selle nimel on veel palju tööd teha.” Sel viisil saab linna päästa.

| 27

Example image.

Tallinn and surroundings.

Näidispilt.

Tallinn ja selle Ăźmbrus. wwwearth.esa.int

Catalogue Kataloog

| 29

TAB2022 catalogue: Which estonian architecture?

The catalog, biennial´s main printed,

must represent the curatorial proposal of each of the instances of the event.

Therefore, it is proposed that this document contain: 0) Presentation of the biennial curatorial team. 1) Description of biennial´s main subject: Discourses, Architecture and Estonia. 2) Essays of the main guests on the main theme of the biennial. 3) Selection of works, projects, publications and research participating in the biennial, presented through texts, drawings and photographs.

4) Curatorial exhibition presented through diagrams, graphs and drawings. 5) Program, agenda and guests of the symposium Which Estonian architecture? 6) Call for Culture of water workshop. 7) Awards and recognitions of each category of the call. The layout of the catalog should allow the correct and comprehensive reading of all the published works, regardless of their typology or scale, as well as allowing the visualization of data on the content developed during the biennial. As a complement to the catalog, the publication of fanzines or booklets linked to the exhibition, symposium or workshop is proposed. These publications may be collected and added to the catalog.•

Biennaali peamine trükitud kataloog peab

esindama sündmuse iga näite kuraator ettepanekut. Seetõttu tehakse ettepanek, et see dokument sisaldaks: 0) iga kahe aasta tagant toimuva kuraatorimeeskonna tutvustamist. 1) Biennaali põhiaine kirjeldus: Diskursused, arhitektuur ja Eesti.

2) Peakülaliste esseed biennaali peateemal.

3) Biennaalil osalevate tööde, projektide, trükiste ja teadustöö valik teksti, jooniste ja fotode kaudu. 4) Skeemide, graafikute ja jooniste kaudu esitatud kuraatorinäitus. 5) Sümpoosioni kava, päevakava ja külalised Milline Eesti arhitektuur? 6) helistage töökotta. 7) Kõigi konkursi kategooriate autasud ja tunnustused. Kataloogi paigutus peaks võimaldama kõigi avaldatud teoste korrektset ja põhjalikku lugemist, sõltumata nende tüpoloogiast või ulatusest, ning võimaldama biennaali ajal välja töötatud sisu andmete visualiseerimist. Kataloogi täiendusena pakutakse välja näituse, sümpoosioni või töötoaga seotud fansiinide või voldikute avaldamine. Neid väljaandeid võib koguda ja kataloogi lisada.a.•

30 |

Example image.

Atlas of Emerging Practices: Being an Architect in the 21st Century.

Itinerant Office.

Näidispilt.

Kujunevate tavade atlas: arhitektiks olemine 21. sajandil. Itinerant Office www.itinerantoffice.com

Example image.

IX Ibero-American Biennial of Architecture and Urbanism catalog. cscae.

Näidispilt.

IX kataloog IbeeriaAmeerika arhitektuuri ja urbanismi biennaal. cscae. www.bienalesde arquitectura.es

| 31

Example image.

Conversations with architects. Carlos Bermúdez.

Näidispilt.

Vestlused arhitektidega.

Carlos Bermúdez. www.practica.design

Curatorial team Kuraatorimeeskond

| 33

Oscar Aceves Alvarez

Architect of Central University of

Venezuela and Master in Architecture of Pontifical Catholic University of Chile.

His research is based on the study of the performativity of contemporary architecture based on the analysis of the discourses used by architects to refer to their works. In 2003 he co-founded and is a partner of F.G.A. Arquitectos Asociados, project office that in 2011 mutates to Caso de Estudio, an instance of collective work that seeks to reflect on architecture and the city.

In 2016 he joined to Performa, a platform for the debate on the implications that digital technologies pose in architecture and design; and since 2018, together with Jorge Herrera, he forms {in} finitos, an instance that seeks to reflect on the implications of the discourses in architecture. He was appointed as curator by Venezuela at the 11th Iberoamerican Biennial of Architecture and Urban Planning Asunción 2019, organized by the Higher Council of Colleges of Architects of Spain. He has published in Rita, Arquine, ARQ, Entre Rayas, Edit to Transform, among other publications, as well as recurring collaboration with media such as ArchDaily and Paisajeo. He has been a professor of theory, history and project studio at Pontifical Catholic University of Chile, Universidad Finis Terrae University, Metropolitan Technological University, University of the Americas, Andres Bello University, José Antonio Páez University and Valencia´s Design Institute.

Central University of Venezuela arhitekt

ja Pontifical Catholic University of Chile arhitektuurimeister. Tema uurimistöö põhineb kaasaegse arhitektuuri performatiivsuse uurimisel, mis põhineb diskursuste analüüsil, mida arhitektid kasutavad oma töödele viitamiseks. Aastal 2003 oli ta kaasasutaja ja partner FGA Arquitectos Asociados, projektibüroo, mis 2011. aastal muteerub Caso de Estudio näol see on kollektiivse töö näide, mille eesmärk on kajastada arhitektuuri ja linna. 2016. aastal liitus ta Performa, mis on platvorm, kus arutatakse digitaaltehnoloogia mõju ülesehitusele ja kujundusele; ning alates 2018. aastast moodustab ta koos Jorge Herreraga {in} finitos - näite, mis püüab kajastada diskursuste mõjusid arhitektuuris. Venezuela nimetas ta kuraatoriks XI Iberoamerika arhitektuuri ja linnaplaneerimise biennaalil Asunción 2019, mille korraldas Hispaania arhitektide kolledžite kõrgem nõukogu. Ta on avaldanud teiste väljaannete seas artikleid Rita, Arquine, ARQ, Entre Rayas, Edit to Transform, samuti on ta teinud korduvat koostööd selliste meediatega nagu ArchDaily ja Paisajeo. Ta on olnud teooria, ajaloo ja projekti töötubade professor Pontifical Catholic University of Chile, Finis Terrae University, Metropolitan Technological University, University of the Americas, Andres Bello University, José Antonio Páez University ja Valencia´s Design Institute.

Head curator Pea kuraator oscaracevesalvarez.com

34 |

Education Haridus 2015_Pontifical Catholic University of Chile.

Faculty of Architecture, Design and Urban Studies. School of Architecture.

Master in Architecture.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2004_Central University of Venezuela.

Faculty of Architecture and Urbanism.

School of Architecture.

Architect. Magna Cum Laude Mention.

Caracas, Capital District, Venezuela.

Commissary Komissar 2019_XI Iberoamerican Biennial of Architecture and Urbanism. Venezuela Delegation.

Ministry of development. General Directorate for Architecture, Housing and Land. Superior Council of the Colleges of Architects of Spain.

Asunción, Capital District, Paraguay.

2019_XXII Architecture School´s Week. co-curator.

School of Architecture. Metropolitan Technological University.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2018_XXI Architecture School´s Week. cocurator.

School of Architecture. Metropolitan Technological University.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

Participation in congresses Kongressidel osalemine 2019_11th Chilean International Congress of Semiotics. School of Communications.

University of Chile.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2019_11th International Seminar on Urban Planning Research.

Polytechnic University of Catalonia, Pontificia Universidad Católica de Chile, Universidad de Concepción.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2019_5th National Meeting of Theory and History of Architecture.

School of Architecture. University of Chile.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2019_4th Meeting of Pedagogical Experiences.

Teaching Development Directorate. San Sebastián University.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2018_3rd Interdisciplinary Research Congress on Architecture, Design, City and Territory: Intersections.

Pontifical Catholic University of Chile.

University of Chile. Bio Bio University.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2018_4th National Meeting of Theory and History of Architecture.

School of Architecture. Northern Catholic University.

Antofagasta, Antofagasta Region, Chile.

2017_1st Iberoamerican Congress Redfundamentos. Redfundamentos Madrid, Community of Madrid, Spain.

Lectures Loengud 2019_Inhabiting Ibero-America 11th Ibero-American Biennial of Architecture and Urbanism.

Asunción, Capital District, Paraguay.

2019_One thesis, three readings School of Architecture. La Plata National University. La Plata, Province of Buenos Aires, Argentina.

| 35

2019_Project´s utopias School of Architecture. Rafael Landívar University. Guatemala City, Department of Guatemala, Guatemala.

2018_Discourses and architecture Critical Shock Seminar. Tactical Architecture Workshop.

Cuenca, Azuay Province, Ecuador.

2018_Discourses and architecture School of Architecture. Equator Technological University.

Quito, Pichincha Province, Ecuador.

2018_Discourse - architecture - housing middle class.

School of Architecture. University of Chile.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2016_What is said about recent architectural works in Latin America?

School of Architecture. University of Chile.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

Teaching experience Õpetamise kogemus 2020-current_Andrés Bello University.

Assistant teacher. School of Architecture.

Viña del Mar, Valparaíso Region, Chile.

2018-current_University of the Americas Assistant teacher. School of Architecture.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2018-current_Metropolitan Technological University.

Assistant teacher. School of Architecture.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2016_LC-50 Workshop: the human dimension of public space Tutor. Architectural department. University of Chile.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2016-current_Finis Terrae University.

Assistant teacher. School of Architecture.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2016-2018_Pontifical Catholic University of Chile. Instructor teacher. Master in Architecture.

Santiago, Metropolitan Region, Chile.

2009-2011_José Antonio Páez University.

Assistant teacher. School of Architecture.

San Diego, Carabobo state, Venezuela 2008-2009_Institute of Design of Valencia.

Assistant teacher. School of Design.

Valencia, Carabobo state, Venezuela.

Work experience (summarized) Töökogemus (kokkuvõte) 2004-current_Free exercise.

2019-current_EIDOS Magazine of the Faculty of Architecture and Urbanism UTE Member of international reviewers.

Quito, Pichincha Province, Ecuador.

2018-current_{in}finitos Community manager, Content Editor.

Santiago, MEtropolitan Region, Chile.

2017-current_Performa: Architecture and Technology Community manager, Content Editor.

Valparaíso, Valparaiso Region, Chile.

2011-current_Caso de Estudio collective.

Founder member.

Caracas, Capital District, Venezuela.

2003-2011_F.G.A. Associate Architects.

Founding partner / Project manager.

Valencia, Edo. Carabobo, Venezuela.

36 |

Linda Schilling Cuellar Symposium coordinator Sümpoosioni koordinaator

Linda Schilling is an architect holding

a Masters in Urban Design from the Columbia Graduate School of Architecture, Planning, and Preservation, and an undergraduate degree in architecture from Federico Santa María Technical University, Chile. Her practice focuses on questions related to methodological approaches to the discipline of architecture, exploring narrative tools along with questions of scale, accountability, and coexistence.

Arquitectura sin Arquitectos (2013) at the Architecture Film Festival Santiago y Volutorios (2016) at 100En1Dia, are some examples. A William Kinne fellow, she is currently researching for the short film, Scheherazade’s Tale: The Many Lives of Aqaba, Jordan, which develops an analysis of the representation of this coastal city through the media. Aqaba compares to other coastal cities in the region and its terraforming activities in an effort to understand the ecological implications of the new urban orders generated by financial speculation. Currently an Adjunct Assistant Professor at Universidad of the Americas and Andres Bello University in Chile. She teaches Studios for Urban Design sequences dealing with ecological stewardship, river restoration, and climate change in Latin America.•

Linda Schilling on arhitekt, kellel

on magistrikraad linnakujunduses Columbia arhitektuuri, planeerimise ja konserveerimise kõrgkoolist ning bakalaureusekraad arhitektuurist Tšiili Federico Santa María tehnikaülikoolis. Tema praktika keskendub küsimustele, mis on seotud arhitektuuri distsipliini metoodiliste käsitlustega, uurides narratiivseid tööriistu koos ulatuse, vastutuse ja kooseksisteerimise küsimustega. Arquitectura sin Arquitectos (2013) arhitektuurifilmide festivalil Santiago y Volutorios (2016) aadressil 100En1Dia on mõned näited. William Kinne’i kaasõpilasena uurib ta praegu lühifilmi ,Scheherazade’s Tale: The Many Lives of Aqaba, Jordan”, mis töötab välja selle rannikuäärse linna esindatuse meedia kaudu. Aqaba on võrreldav teiste rannikuäärsete linnade ja selle maastiku kujundamisega, püüdes mõista finantsspekulatsioonide tekitatud uute linnakorralduse ökoloogilisi mõjusid.

Praegu on Ameerika Ühendriikide Universidadi ja Tšiili Andres Bello ülikooli abidiptor. Ta õpetab stuudioid linnakujunduse alal, mis käsitlevad ökoloogilist korrashoidu, jõgede taastamist ja kliimamuutusi Ladina-Ameerikas.•

| 37

Oscar Rodríguez Perales

He is an Architect from Simon Bolivar

University in Venezuela, and he obtained a Master in Architecture and Collective Housing from Polytechnic University of Madrid and ETH of Zurich. Since 2018, Oscar has collaborated with different research projects within the UPM Madrid, related to Architecture and Housing. He is one of the founding partners and directors of the studio MODO Grupo Arquitectura, with offices in Madrid and Panama. MODO is a firm focused on the development of housing and interior design projects, and international architecture competitions.

In past years, Oscar has led and worked in several international competitions and obtained different awards such as the First Prize in a Social Housing Competition in Guanajuato, Mexico, Organized by the Municipal Institute of Housing in Leon (IMUVI), in 2019; First Prize in a Public Space Competition in Caracas, Venezuela, organized by CCS 450, in 2018; Finalist of a Social Housing Competition Organized

by EMVISESA in Sevilla, Spain; Honorable Mention in the Competition School Without Classrooms in Berlin, Germany, organized by Archasm in 2017; among other participations. Oscar is currently living in Madrid, where he is an active collaborator with different studios like DeLapuerta + Campo Architects, Javier Mariátegui Landscape Architects, among others.

During his period in Venezuela, Oscar has worked in different awarded offices such as AREPA Arquitectura Ecología y Paisaje. He has also participated in different projects related to architecture media, marketing, and architecture online-platforms.•

Ta on Venezuela Simon Bolivari ülikooli

arhitekt ning arhitektuuri ja kollektiivse eluaseme magistri omandanud Madridi Polütehnilises Ülikoolis ja Zürichi ETH-s. Alates 2018. aastast on Oscar teinud koostööd erinevate arhitektuuri ja elamumajandusega seotud teadusprojektide UPM Madridi raames. Ta on üks stuudio MODO Grupo Arquitectura asutajaid ja lavastajaid, kellel on kontorid Madridis ja Panamas. MODO on eluaseme- ja sisekujundusprojektide arendamisele ning rahvusvahelistele arhitektuurikonkurssidele keskendunud ettevõte. Varasematel aastatel on Oscar juhtinud ja töötanud mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel ning saanud erinevaid auhindu, näiteks 2019. aastal Leoni eluasemeinstituudi (IMUVI) korraldatud Mehhiko Guanajuato osariigis korraldatava sotsiaalse eluasemekonkursi esimene auhind; Esimene auhind CCS 450 korraldatud avaliku ruumi konkursil Venezuelas Caracases, 2018. aastal; EMVISESA korraldatud sotsiaalse eluasemekonkursi finalist Sevillas, Hispaanias; Austatud tunnustus Archasmi 2017. aastal korraldatud võistluskoolis ilma klassiruumideta Berliinis, Saksamaal; teiste osaluste hulgas. Oscar elab praegu Madridis, kus ta on aktiivne koostööpartner erinevate stuudiodega nagu DeLapuerta + Campo Architects, Javier Mariátegui maastikuarhitektid. Venezuelas viibimise ajal on Oscar töötanud erinevates auhinnatud kontorites, näiteks AREPA Arquitectura Ecología y Paisaje. Ta on osalenud ka erinevates projektides, mis on seotud arhitektuurimeedia, turunduse ja arhitektuuri veebiplatvormidega.•

Exhibition coordinator Näituse koordinaator

38 |

Beatriz Coeffé Boitano Catalog coordinator Kataloogi koordinaator

Architect and Postgraduated Diploma

in Editorial Design of the Universidad de Chile. Master of Arts in Arts & Cultural Management at King’s College London.

Executive Director of Foundation Grupo Arquitectura Caliente and its publishing house, Local Editores. Project Manager and Cultural Development of the Chilean Architects Association between 2016 and 2018. She was co-curator of the 21st Biennial of Architecture and Urbanism of Chile (2019) “Common and Ordinary”, leading the communications area and the art direction.

Within this, she participated as editor of the event catalogue. Currently, she is Professor and Extension and Communications Coordinator of the School of Architecture of San Sebastian University, and academic of the School of Architecture of Department of Architecture at the Universidad de Chile.

She is specialized in managing cultural projects related to architecture; exhibitions, publications, workshops, talks, biennials and any other broadcast platforms that connects the profession with the community. Her areas of interest are in the border of architecture, bonding with topics such as museums, memory, monuments, social media and gender and feminism.•

Tšiili Universidad’i arhitektuuri ja

kraadiõppe diplom toimetuskujunduses.

Kunstide ja kultuurikorralduse magistriõpe Londoni King’s College’is. Sihtasutuse Grupo Arquitectura Caliente ja selle kirjastuse Local Editores tegevdirektor.

Tšiili arhitektide liidu projektijuht ja kultuuriarendus aastatel 2016 kuni 2018.

Ta oli Tšiili XXI arhitektuuri ja urbanismi biennaali (2019) „Ühine ja tavaline”, kuraator kommunikatsioonivaldkonna ja kunstisuuna kaaskuraator. Selle raames osales ta ürituste kataloogi toimetajana.

Praegu on ta San Sebastiani Ülikooli arhitektuurikooli professor ning laiendusja kommunikatsioonikoordinaator ning Tšiili Universidad’i arhitektuuriosakonna arhitektuurikooli akadeemik. Ta on spetsialiseerunud arhitektuuriga seotud kultuuriprojektide juhtimisele; näitused, trükised, töötoad, vestlused, biennaalid ja muud ringhäälinguplatvormid, mis ühendavad seda ametit kogukonnaga.

Tema huvivaldkonnad on arhitektuuri piiril, sidudes selliste teemadega nagu muuseumid, mälu, mälestusmärgid, sotsiaalmeedia ning sugu ja feminism.•

| 39

Jorge Hererra Cornejo

Architect, graduated for Central University Arhitekt lõpetas aasta 2012 Central of Venezuela in 2012. After finishing the university, he co-found CuboArquitectura, an architecture studio, where he developed projects as offices, apartment remodeling and houses in Venezuela, Haiti, South Korea and China. In 2015 he moved to Chile and since then he has developed mainly apartments buildings projects and social projects in collaboration with local architecture studios. In 2018 cofound Grupo58, an architecture studio that main focus is interior architecture projects. In 2008, he studied photography in the Museum of Fines Arts in Venezuela and he participated in group exhibitions and festivals arts where he explored through experimentals photographies the relationship between people and the landscape. In 2012 he colaborated with several photographies in Alma Magazine, an online magazine about analogic photography. In 2015 he participated in CANCHA Santiago, in Chile, as a resident artist. His work explored challenges and prejudices when looking for a job according to the country of origin through a photographic and sound installation.

Currently, together with Oscar Aceves, he is part of the {in}finitos project, an instance that seeks to reflect on the implications of discourses in architecture.•

University of Venezuela. Pärast ülikooli lõpetamist asutas ta koos arhitektuuristuudio CuboArquitectura, kus ta arendas projekte kontorite, korterite ümberehituse ja majadena Venezuelas, Haitil, Lõuna-Koreas ja Hiinas. Aastal 2015 kolis ta Tšiili ja sellest ajast alates on ta koostöös kohalike arhitektuuristuudiotega arendanud peamiselt kortermajade projekte ja sotsiaalprojekte. 2018. aastal asutas koos arhitektuuristuudio Grupo58, mille põhirõhk on sisearhitektuuriprojektidel.

2008. aastal õppis ta fotograafiat Venezuela trahvikunsti muuseumis ning osales rühmanäitustel ja festivalide kunstidel, kus uuris eksperimentaalfotode kaudu inimeste ja maastiku suhet. 2012. aastal tegi ta koostööd mitme fotoga analoogset fotograafiat käsitlevas veebiajakirjas Alma Mag. 2015. aastal osales ta resideeruva kunstnikuna Tšiilis CANCHA Santiagos, Tšiilis. Tema töö uuris väljakutseid ja eelarvamusi, kui otsiti tööd vastavalt päritoluriigile foto- ja heliinstallatsiooni abil. Praegu on ta koos Oscar Acevesiga osa projektist {in} finitos, näide, mille eesmärk on kajastada diskursuste mõjusid arhitektuuris.•

Multimedia content coordinator Multimeediasisu koordinaator

40 |

Daniel Otero Peña Workshop co-coordinator Töötoa kaaskoordinaator

He is a Venezuelan architect and urban

designer based in Brussels, Belgium.

He is currently working as a researcher and teaching assistant at the Faculty of Architecture and Urbanism of the Université Catholique de Louvain, where he is a PhD candidate in the Architecture and Urbanism doctoral programme. His research focuses on urban metabolism and applications in urban and landscape infrastructure design, with a focus on water and energy flows and questions of spatialization of flows through mapping. He is working towards a comparative framework of cities in Latin America and Belgium advancing urban metabolism through geography and informality. Daniel is director of the design practice OSATELIER, and was a founding member of the architecture collective ADJKM in Caracas, Venezuela. He received his architecture degree from the Universidad Central de Venezuela and in 2009, a postmaster degree in urbanism from the Ecole Spéciale d’Architecture in Paris, France.

Daniel has taught and led architectural design studios at the Universidad Central de Venezuela, where the studio’s main research interest was the study of topography and landscape and their relationship to architecture and public space. He has been invited to participate as guest critic and external tutor in various prestigious institutions such as KU Leuven, Université Libre de Bruxelles, UCLouvain, Ecole Spéciale d’Architecture, Politecnico di Torino and Universidad Simón Bolívar, among others.•

Ta on Belgias Brüsselis asuv Venezuela

arhitekt ja linnakujundaja. Praegu töötab ta teadlase ja õppeassistendina Louvaini katoliikluse arhitektuuri ja urbanistika teaduskonnas, kus ta on doktorikraad arhitektuuri ja urbanismi doktoriprogrammis.

Tema uurimistöö keskendub linnade ainevahetusele ja rakendustele linna- ja maastikuinfrastruktuuri kujundamisel, keskendudes vee- ja energiavoogudele ning voogude kaardistamise kaudu ruumide hajutamise küsimustele. Ta töötab Ladina-Ameerika ja Belgia linnade võrdlusraamistiku nimel, edendades linnade ainevahetust geograafia ja informaalsuse kaudu. Daniel on projekteerimispraktika OSATELIER direktor ja Venezuelas Caracases asuva arhitektuurikollektiivi ADJKM asutajaliige.

Ta sai oma arhitektuurikraadi Kesk-de Venezuelas Universidadilt ja 2009. aastal urbanistikajärgse kraadi Ecole Spéciale d’Architecture’is Prantsusmaal Pariisis.

Daniel on õpetanud ja juhtinud Venezuela Kesk-Universidaadi arhitektuurilise disaini ateljeesid, kus stuudio peamiseks uurimistööks oli topograafia ja maastiku uurimine ning nende seos arhitektuuri ja avaliku ruumiga. Teda on kutsutud osalema külaliskriitikuna ja välise juhendajana erinevates mainekates asutustes nagu KU Leuven, Université Libre de Bruxelles, UCLouvain, Ecole Spéciale d’Architecture, Politecnico di Torino ja Universidad Simón Bolívar.•

| 41

Khristian Ceballos Ugarte

He is a Venezuelan architect and urban

designer based in Paris, France. He is currently tutoring several final year projects at the Ecole Spéciale d’Architecture and was and visiting professor from 2018 to 2019 focusing in rural contexts. Inside his professional and academical practice, he has been developing a personal research exploring how cultural, productive/creative and educational dynamics can be changed through innovation in rural territories where strengthening natural and cultural heritage, identity and professional capacities and opportunities aims to create diverse, solid and powerful alternative to the displacement of children and young people currently attracted to capital areas. He is the director of Khristian Ceballos Ugarte architects and currently he is developing several projects within his research in Cameroun, Venezuela and Niger with an innovative platform of partnership and networking with young local architects and communities. He was part of the ADJKM collective in Caracas, Venezuela. In 2004, He received his architecture degree from the Universidad Central de Venezuela and in 2009, a postmaster degree in urbanism from the Ecole Spéciale d’Architecture in Paris, France. He has led several design studios under the name “Habitat reflections” at the Universidad Central de Venezuela, Universidad Simon Bolivar and Ecole Spéciale d’Architecture. He has been invited as a jury and lecturer to FIU Architecture School in Miami, PCUP Architecture School in Lima and UMEA Architecture School in Sweden, among others.•

Ta on Venezuela arhitekt ja

linnakujundaja, kes asub Prantsusmaal Pariisis. Praegu juhendab ta Ecole Spéciale d’Architecture’is mitmeid viimase aasta projekte ning oli ja külalisprofessor aastatel 2018 kuni 2019, keskendudes maapiirkondade kontekstidele. Oma ametialase ja akadeemilise praktika vältel on ta välja töötanud isikliku uurimistöö, mille eesmärk on uurida, kuidas kultuurilist, tootlikku / loomingulist ja hariduslikku dünaamikat saab innovatsiooni kaudu muuta maapiirkondades, kus loodusja kultuuripärandi, identiteedi ning ametialaste võimete ja võimaluste tugevdamise eesmärk on luua mitmekesine, kindel ja võimas alternatiiv praegu pealinna piirkondadesse meelitatud laste ja noorte ümberasumisele. Ta on Khristian Ceballos Ugarte arhitektide direktor ja praegu arendab ta Camerounis, Venezuelas ja Nigeris oma uurimistöö raames mitmeid projekte uuendusliku partnerlus- ja võrgustiku loomise platvormi kaudu noorte kohalike arhitektide ja kogukondadega. Ta oli osa ADJKM-i kollektiivist Caracases, Venezuelas. 2004. aastal omandas ta arhitektuurikraadi Universidad Central de Venezuelas ja 2009. aastal urbanistikajärgse kraadi Ecole Spéciale d’Architecture’is Prantsusmaal Pariisis.

Ta on juhtinud mitmeid disainistuudioid elupaiga peegelduste all Universidadi Kesk-Venezuelas, Universidad Simon Bolivaris ja Ecole Spéciale d’Architecture’is.

Teda on kutsutud žürii ja õppejõuna Miami FIU arhitektuurikooli, Lima PCUP arhitektuurikooli ja Rootsi UMEA arhitektuurikooli.•

Worshop co-coordinator Töötoa kaaskoordinaator

42 |

Karin Paulus Local advisor Kohalik nõustaja

Karin Paulus is Estonian freelance

journalist and researcher. She is devoted to writing about architecture and design, curating exhibitions, and teaching mainly history of design and space semiotics at the Estonian Academy of Arts, Pallas University of Applied Sciences and Tallinn University of Technology. Between 2004 and 2014 she was editor and columnist at the most important weekly Eesti Ekspress. She is author of numerous books about product design and architecture. Paulus has also curated exhibitions, for example “Face of Narva 2020” (2020) with Madis Tuuder, Art Gallery Narva; “Idealists” (2016), Tallinn Art Hall. In 2012 Paulus was announced “Best Design Critic” (The Estonian Design Awards) and in 2007 “Best Critic 2006” (The Estonian Association of Architects). 2019 she got annual Kristjan Raud Art Award, as the oldest art prize in Estonia, for dedicated research and the presentation of the history of Estonian design and architecture. She was nominated “Museum Friend 2019” for her articles analyzing museum exhibitions and for the popularization digitized museum collections, 2020 she also won Award of the Cultural Weekly Sirp.•

Karin Paulus on Eesti vabakutseline

ajakirjanik ning uurija. Ta kirjutab arhitektuurist ja disainist, kureerib näitusi, õpetab põhiliselt disainiajalugu ja ruumisemiootikat Eesti Kunstiakadeemias, Pallases ja Tallinna Tehnikaülikoolis.

2004-2014 oli ta nädalalehe Eesti Ekspress toimetaja ja kolumnist. Ta on mitmete arhitektuuri- ja disainiraamatute autor.

Ta on kureerinud mitmeid näitusi nagu „Narva nägu 2020“ (2020, Madis Tuuderiga, Narva Kunstigalerii); Idealistid (2016, Tallinna Kunstihoone). Paulus valiti 2007 parimaks arhitektuurikriitikuks, 2012 parimaks disainikriitikuks. 2019 pälvis ta Kristjan Raua nimeline kunstipreemia Eesti disaini ja arhitektuuri ajaloo järjepideva uurimise ning tutvustamise eest. 2019 tunnustati teda “Muuseumisõber 2019” tiitliga muuseumides toimunud näituseid analüüsivate artiklite eest ning digiteeritud museaalide populariseerimise eest. 2020 sai ta kultuuriajalehe Sirp laureaadiks•

| 43

Curatorial team Oscar Aceves Álvarez Head Curator Pea kuraator Linda Schilling Cuellar Symposium coordinator Sümpoosioni koordinaator Oscar Rodríguez Perales Exhibition coordinator Näituse koordinaator Beatriz Coeffé Boitano Catalog coordinator Kataloogi koordinaator Daniel Otero Peña Khistian Ceballos Ugarte Workshop coordinators Töökoja koordinaatorid Jorge Herrera Cornejo Multimedia content coordinator Multimeediasisu koordinaator Karin Paulus Local Advisor Kohalik nõustaja

44 |

Epilogue

It was not in anyone’s plans that in 2020

the covid-19 pandemic would show all of us how vulnerable and fragile we are as a society, even in the 21st century. Global quarantine has made us think about the social, cultural, economic and political dynamics we have today, and also about how our lives will inevitably change, a lot or a little, in the near future. It is a moment of reflection on our ideas, our decisions, our actions, our works, and their meanings. The world will go on and we will surely continue to build cities and buildings, but will these be the same works as before representing new discourses? Or will they be different works representing the same discourses before covid-19? The curatorial proposal “What Estonian architecture?” bets that these questions will be an important part of the discussion in Tallinn in 2022.•

Keegi ei kavatsenud seda, et 2020. aastal

näeks covid-19 pandeemia meile kõigile, kui haavatavad ja haprad oleme ühiskonnana isegi 21. sajandil. Globaalne karantiin on pannud meid mõtlema sotsiaalsele, kultuurilisele, majanduslikule ja poliitilisele dünaamikale, mis meil praegu on, ja ka sellele, kuidas meie elu lähitulevikus paratamatult palju või vähe muutub. See on meie ideede, otsuste, tegude, tööde ja nende tähenduste mõtiskluse hetk. Maailm läheb edasi ja kindlasti jätkame linnade ja hoonete ehitamist, kuid kas need on samad teosed, mis enne uute diskursuste esinemist? Või on need erinevad teosed, mis esindavad samu diskursusi enne covid-19? Kuraatori ettepanek Milline on Eesti arhitektuur?

Ta kiidab heaks, et need küsimused moodustavad 2022. aastal Tallinnas toimuva arutelu olulise osa.•

Tallinn Architecture Biennale 2022 Curatorial Competition