24.

märtsil esietendus balletilavastus

„Must / Valge“, mille I osa „Open Door“ („Avatud uks“) koreograaf-lavastaja on Katarzyna Kozielska Poolast.

Tekst: Marion Leppik

Fotod: Veljo Poom märtsil esietendus balletiõhtu

Kuidas „Open Door“ sündis? Mis oli selle algimpulsiks?

Abstraktse tantsulavastuse „Open Door“ loomine sai alguse muusikavalikust. Pärast selle pikemat kuulamist hakkasin oma peas looma kujutlusi, millises suunas edasi liikuda. Muusika näol on tegemist George Bizet’ varajase teosega, sümfoonia C-duur (1855), mis on väga meeliülendav ja kus on mitmeid kordusi. Olen ise varem selle muusika järgi tantsinud George Balanchine’i poolt loodud balletis – see oli äärmiselt nauditav. Tema balletis oli neli osa, millest igaühes esineb põhipaar. Mina soovisin seda muusikat laval teistmoodi näha –väikese loona.

Mis võiks selle loo taga peituda? Kas seal on varjatud sõnumeid?

Lavastamise ajal lugesin palju psühhoanalüüsi kohta ja sealt sündis idee jagada „Open Door“ Sigmund Freudi kombel kolmeks: teadvuses (psüühika aluspinnal), eelteadvuses (teadvuse piirimail) ja alateadvuses (psüühika süvakihtides) toimuvaks. Ma ei näita seda muidugi üksühele. See on puhtalt minu nägemus moraalsetest detailidest, naudinguprintsiipidest ja elu edasiviivatest stiimulitest. Selle taga on soovide ja ihade lõputu võitlus selle üle, mis on õige ja mis vale. Ent elamiseks vajame neid kõiki. Sigmund Freud on öelnud, et hobused annavad energiat ja jõudu, kuid suuna määrab see, kes vankrit juhib. See on minu jaoks loo esimene kiht. Teine käsitleb mõtteid ja seda, kuidas me neid mõtteid kontrollime.

Olen otsustanud selle lavastusega liikuda rohkem teatraalsuse ja komöödia suunas, kuna usun, et kui me ise suhtuksime oma käitumisse, kohmakusse ja mõtetesse positiivsemalt, muutuks meie elu tunduvalt lihtsamaks. See lugu ongi nagu ukse avamine uuele mõtlemisele ja uuele arusaamisele, ent samal ajal võimalus sulgeda uks sellele, mille aeg meie elus on ümber saanud.

Kui keeruline on see lugu tantsijate jaoks?

Tantsimise mõttes esitab see lugu hulgaliselt väljakutseid, mitte ainult tänu minu liikumisstiilile, vaid ka tänu muusikalähedusele, mida oma loomingus kasutan.

Milline on teie sõnum publikule?

Tahaksin, et publik naudiks minu nägemust ja ei otsiks oma küsimustele tegelikke vastuseid, sest me teame, et iga inimene on erinev. Samas, paljud mustrid on ka sarnased, nii et võib-olla suudavad nad kellegagi samastuda. Eriti üksi olles, kui keegi teine ei näe.

Usun, et kui me ise suhtuksime oma käitumisse, kohmakusse ja mõtetesse positiivsemalt, muutuks meie elu tunduvalt lihtsamaks.

„Must / Valge“, mille II osas jõudis publiku ette Ukraina päritolu Prantsuse koreograafi Serge Lifari poolt Édouard Lalo muusikale loodud „Suite en blanc“ („Süit valges“).

Balleti seadis lavale Serge Lifari fondi nõukogu liige Charles Jude (Prantsusmaa).

Kuidas „Suite en blanc“ sündis?

Milline on selle lavastuse sõnum?

„Suite en blanc“ on teos, mis peegeldab ja esindab kogu prantsuse tantsukunsti ilu, esteetikat ja akadeemilist tehnikat. See ballett ei põhine konkreetsel lool, vaid on Serge Lifari poolt spetsiaalselt loodud Édouard Lalo muusikale. Tegemist on Meistri poolt loodud meisterliku teosega, mida on esitatud maailma suurimates balletiteatrites (Pariis, London, Itaalia, San Francisco, Buenos Aires, Monte-Video jne).

Kui keeruline on see lugu tantsijate jaoks?

See ballett nõuab tantsijatelt väga suurt tehnilist võimekust kui ka musikaalsust ja esteetikatunnetust.

Serge Lifar lõi selle balleti 1943. aastal. See sündis soovist näidata prantsuse koolkonda kogu selle graatsilisuses ja tehnikas koos erilise Lifari stiiliga nii ebatavalistes arabeskides kui ka art deco ajastust pärit poosides. Pariisi Ooperi balletitrupp oli toona Serge Lifari juhtimisel oma kunstilises kõrgpunktis. Lifar lõi kõik need variatsioonid – pas de trois, pas de cinq, adage –spetsiaalselt Pariisi Ooperi balletitähtede jaoks. E septembril esietendub Claude Debussy ooper „Pelléas ja Mélisande“, mille toob lavale tuntud prantsuse lavastaja Albert-André Lheureux, kes tõi 1998. aastal Estonias välja Bizet’ „Carmeni“.

Milline on teie isiklik sõnum Eesti publikule?

Tänan südamest Eesti Rahvusballeti juhti Linnar Loorist, et ta kutsus meie loomingulise meeskonna seda teost siin imekaunis teatris lavale tooma. Mul on eriti hea meel töötada koos siinsete tantsijatega ja näha, kuidas see trupp päevast päeva laval suurepäraselt esineb. Loodan, et neid saadab Eesti avalikkuses suurt edu.

„Suite en blanc“ on teos, mis peegeldab ja esindab kogu prantsuse tantsukunsti ilu, esteetikat ja akadeemilist tehnikat.

Tekst: Marion Leppik

Fotod: Veljo Poom

Mis teid selle loo puhul köidab?

„Pelléas ja Mélisande“ toob meieni salapärase maailma, mis asub meie sees ja näib eksisteerivat ka meie ümber. 20. sajandi koidikul, sümbolismi ajajärgul, kui pilgud olid pööratud esoteerikasse ja tundmatutesse maailmadesse, kirjutas Maurice Maeterlinck (üks olulisimaid belgia kirjanikke) müstilise draamateose „Pelléas ja Mélisande“. Debussyl kulus kaksteist aastat, et muusika kirjaniku sõnadega ühte põimida – nii sündis suurteos, mis esitab saatuse enda draamat. Selliseid oopereid, kus püütakse tabada sõnadega seletamatut, on palju. Ent Claude Debussy ja Maurice Maeterlincki sümbioos tegi ooperiajaloos revolutsiooni, sest nii selle muusika kui ka alltekst kannavad endas varjatud maailma.

Milline on selle teose alltekst?

1902. aastal ehk revolutsioonilisel ajajärgul ooperivormis loodud „Pelléas ja Mélisande“ osutas vajadusele pöörduda tagasi inimeseks olemise lätete juurde. Ka praegusel tormilisel ajal on meil inimestena ülioluline märgata ohte oma tegevustes, millel võivad olla etteaimamatud tagajärjed.

Kui keerulisi nõudmisi esitab see teos lauljatele?

Selle suurteose mõjusaks esitamiseks on vaja kasutada lõputult nüansse. Selleks, et tekst sulanduks Debussy muusikaga, tuleb iga Maeterlincki kirja pandud sõna artikuleerida täiuseni, tekst peab olema suurepäraselt arusaadav. Siinkohal aitab õige tehnika, prantsuse keele tundmine, täpsus ning oskus kanda oma häält, mis on segatud emotsioonide väljendamise eksimatu peensuse ning vapustava näitemänguga.

Milline on teie isiklik sõnum publikule?

Mida rohkem mu elu edasi läheb ja mida lähemale lõpule jõuan, seda rohkem mulle tundub, et suudan näha asjade olemust, mitte nende välist külge. Paljud on öelnud, et olen justkui vahendaja. Ma armastan saladuste kuningriike, varjatud jõudusid, ning see ongi põhjus, miks mul on selle imetabase teose vastu nii tohutu huvi.

Ma tahan uskuda paremasse maailma, mis on vähem materialistlik ja egoistlik. Usun inimkonna tulevikku, kus inimesed, kes on haritud ja üksteise suhtes austavad, on nagu õed ja vennad, ülimalt leplikud. Tuleb osata märgata valgust ka kõige sügavamas pimeduses. Seda meile „Pelléas ja Mélisande“ meelde tuletabki.

aRvUstaMIsEl: „KoRsaaR“

olen näinud mitut versiooni „Korsaarist“ nii teatris kui kinolinal, seepärast oli mul hea meel, et koreograaf José Carlos Martinez on teinud mõningaid ümberkorraldusi. Sellel versioonil on kolme vaatuse asemel kaks vaatust, Conradi ja Medora vahelisel suhtel on kesksem koht ning tantsuliste osade ümbertõstmine mõjub positiivselt.

Prooviperioodil kimbutasid truppi vigastused, kuid samas andis see suurepärased võimalused nii mõnelegi noorele meestantsijale. Värvilises ja elavas tänaval toimuvas avastseenis tutvustatakse kõiki peategelasi, sealhulgas piraat Conradit, keda kehastas minu nähtud etendusel Joel Calstar-Fisher. Orjakaupmees Lankendem esitleb Pašale oma siidjates kostüümides tantsivaid orjatare, kes painduvad, pöörlevad ja hõljuvad sensuaalselt, ent hoolimata oma palvetest valitsejale ei pälvi nad soosingut. Üks oluline muudatus puudutab ka Paša tegelaskuju, keda tavaliselt esitatakse ihara ja priske narrina. Martineze lavastuses on Paša aga nägus ja siivas ning seepärast on mõistetav avastseeni orjataride kiindumus sellesse veetlevasse ja jõukasse valitsejasse.

Seejärel tutvustab Lankendem Gulnaret ning paar alustab grand pas’d. Finn Adams kordeballetist kehastas orjakaupmeest, sooritades oma variatsioonis muljetavaldavaid pöördeid õhus ja demonstreerides peent partneritunnetust. Eeldan, et mida aeg edasi, seda jõulisemalt ta oma tegelaskuju tumedamaid külgi väljendama hakkab. Akane Ichii näitas Gulnarena tugevat tehnikat ja läbivalt nõtket hoiakut. Eriti nautisin tema itaalia fouettesid, milles ühinesid kontrollitult kõrged jalatõsted ja pöörded.

Kui Lankendem tõi kohale Ami Morita kehastatud Medora, avaldas too küll Pašale muljet, ent Medoral jagus silmi vaid Conradile. Morita on oma armastuse väljenduses graatsiline, see on armastus esimesest silmapilgust. Lankendem lööb aga Pašaga käed. Conrad ründab oma piraatidega viimase saatjaskonda ja pageb nende salakoopasse, kus näeme Medora ja Conradi veetlevat ning aeglast, kaunite tõstetega täidetud „esimese kohtumise” pas de deux’d. Seejärel jõuab kord piraadisalga ja nende tüdrukuteni, kes vallutavad lava energiast ja üleolevast enesekindlusest pakatavate tantsudega.

Nüüd jõuab kätte loo pöördepunkt, kus Medora veenab Conradit orjatare vabastama. Conradi parem käsi Birbanto on jahmunud ja pöörab Conradiga tülli. Viimane aga kindlustab oma võimu ja vabastab tüdrukud. Maruvihane ja salakaval Birbanto uimastab Conradi ja valmistub teda tapma. Medora sekkub ja hoiab kõiki tagasi, kuni Conrad ärkab ja ohjad taaskord enda kätte haarab, ent vahepeal on Birbanto müünud Medora Lankendemile.

Francesco Piccinin oli nendes stseenides Birbantona läbivalt suurepärane, demonstreerides kiiret jalgade tööd, plahvatuslikku liikumist ja peent näitlemiskunsti mässumeelse saadikuna.

Teine vaatus algab Paša palees Medora tagasitoomisega. Gulnarel on Pašaga lühike pas de deux, milles Ichii demonstreeris oma huumorimeelt. Näeme odaliskide triot, mis on esimesest vaatusest siia ümber tõstetud. Nanae Maruyama, Jordan London ja Laura Maya tegid hoolimata lohvakatest pükstest au Petipa koreograafiale. Daniel Kirspuu aga lõbutses kogu stseeni vältel kohmaka eunuhhi rollis.

Paša heidab pikali ja näeb und kaunite tantsijatega täidetud võluaiast – oleks vaid minu unenäod sama imelised! See loob konteksti kuueteistkümneliikmelisele ansamblile, mis moodustab erinevaid pilkupüüdvaid mustreid koos Gulnare ja Medora variatsioonidega. Morita tõestas end grands jete’de ja piruettidega. Piraatide naasedes Paša ärkab ja nad pagevad rikkaliku röövsaagiga ning Conrad kohtub taas Medoraga.

Naaseme salajasse koopasse, kus Birbanto reeturlikkus paljastatakse ja ta pagendatakse salgast. Käes on aeg kuulsaks „Korsaari” trioks kahe peategelase ja Conradi ustava teenri Aliga. Martinez on selle trio esimesest vaatusest ümber tõstnud ja kuna siin võib näha üht erakordsemat tantsu nii selles konkreetses balletis kui ka balletirepertuaaris üldse, on loogiline asetada see lavastuse lõpupoole. Pärast elegantset triot näeme Ali variatsiooni. Leonardo Celegato liitus trupiga alles 2021. aastal, kuid teeb juba selgelt endale nime. Soolo algab kahekordsete saut de basques’ide seeriaga, kõrgete topeltpöörete ja grand jetedega ning tulevärk jätkub kiirete pöörlevate hüpetegaüle kogu lava. Celegato on tormilist aplausi täielikult väärt. Nautisin ka Calstar-Fisheri variatsiooni sirutusega hüpete ja kõrgete pööretega, mis olid kõik sooritatud täpselt ja musikaalselt. Trio lõpustseenis teeb Morita mitu keerulist fouetted ja aplaus tõuseb taevani.

Piraadid heiskavad purjed ja Taavi Varmi video kujutab elavalt purjeka uppumist tormistel vetel. Lõpustseenis näeme ainsate ellujääjatena kahte peaosalist. Nad esitavad kõrgete tõstetega aeglase pas de deux, väljendades oma armastust ja tänutunnet elusolemise vastu. Etenduse-eelses vestlusringis sõnas Calstar-Fisher, et just see stseen on tema lemmikosa balletist.

Iñaki Cobose lavakujunduses on peamiselt rikkalikud Lähis-Ida stiilis taustad, mis jätavad pisikese ooperimaja laval tantsimiseks nii palju ruumi kui võimalik. Pole välistatud, et partituur seab nelja helilooja äramärkimisega uue rekordi. Martinez on „Korsaarist“ loonud uue nägemuse ja puhub elu sisse balletile, mille varasemates versioonides esines tõsiseid puudusi. Mul oli võimalus vaadata ka paari proovi ja koostöös tema hiilgava assistendi Agnes Letestuga saavutas Martinez trupiga kahtlemata suurepäraseid tulemusi.

Üks balletitrupi liige ütles, et see duo oli viimase kahekümne aasta parim meeskond, kes külalistena teatris töötanud on. Ja kõige krooniks nimetati Martinez tema Tallinnas viibimise lõpul Pariisi Ooperi balletitrupi kunstiliseks juhiks, mis on üks valdkonna kõrgeimatest ametikohtadest! E

KoolIGRUPIGa RaHvUsooPERIssE EstonIa

tallinna soome koolis on üpris tavaline, et õpilased liituvad kooliga õppeaasta keskel, sest vanemate töö ei pruugi alata ja lõppeda koos lapse kooliaastaga, kuid tihti külastavad Soome tagasi läinud õpilased koos oma endiste klassikaastastega Estonia teatri etendusi.

Nii ka peres, kelle vanemad pidid töö tõttu Soome kolima. Lapsed ei soovinud mingil juhul loobuda võimalusest külastada hiljem koos Tallinna soome kooliga lasteooperi „Naksitrallid“ etendust. Selleks võeti uuest koolist vaba päev, et sõita Tallinnasse Estonia teatrisse. Üks, mille paljud Soome lapsed Tallinnast kaasa saavad, on armastus ja kirg teatri vastu.

Estonia – kooli koostööpartner

Soomes pole klassi või kooliga teatris käimine tavaline. Seal tulevad teatritrupid pigem kooli ja sedagi mitte sageli. Tallinna soome koolis aga on otsustatud, et lisaks Soome koolisüsteemi parimale osale tuleks üle võtta ka siinse süsteemi tugevused. Selleks on muidugi sagedased teatrikülastused.

Estonia teatrit võib pidada lausa Tallinna soome kooli koostööpartneriks. Eriti tähtis on Estonia teater meile seepärast, et õpilaste emakeel on soome keel, kuid muusika ja balleti mõistmiseks pole keelt vaja osata. Nii saavad teose sisust aru ka need õpilased, kes eesti keelt veel algtasemel oskavad. Küll aga on kõikidele meie õpilastele mõistetav muusika- ja tantsukeel.

HARIDUS

Teatriskäik nõuab eeltööd

Kuna nii ooperi- kui balletižanr vajavad eelteadmisi, tehakse enne teatrisse tulekut õpilastega eeltööd. Lisaks ettevalmistavale osale tundides külastame igal aastal mõne rühmaga Estonia haridusprojekte, kus õpilased saavad teha esmast tutvust lava, artistide, ooperi ning balleti ja pillidega.

Rahvusooperil on spetsiaalsed haridusprojektid „Kuidas mõista ooperit“ ja „Kuidas mõista balletti“, mida saab liita külastatava etendusega. Need annavad esmase ülevaate ooperi- ja balletižanritest, ning õpetavad, mida tähele panna ja kuidas seda mõista. Tihti märkame, kuidas pisike laps rõõmustab, kui näeb hiljem etendusel sama inimest, kes talle enne etendust mõnd pilli näitas või haridusprojektis osales.

„Õpetaja-õpetaja, see sama onu seal saalis mängis meile äsja viiulit!“ hüüatas alles üks pisike tüdruk, kui etendus oli just alanud. Nendest etenduse-eelsetest tundidest jääb lastele alati väga soe ja vahetu tunne. Pealegi – algselt võõrana tundunud onud-tädid saavad järsku nii omasteks.

Ka teatrikultuur on tähtis

Hiljem on koolis nii tore teatrielamusi jagada ja õpilaste mõtteid-arvamusi kuulata. Nooremad õpilased etendavad sageli teatris nähtut. Märkame, kuidas laps või noor on teatrikülastuse järel omandanud mõne uue teadmise või oskuse. Kuna Tallinna soome kool on väike, siis saavad kõik lapsed oma arvamust avaldada ning üheskoos veel kord teatris nähtut ja kuuldut läbi elada.

Tavaliselt on õpilastele jäänud enim meelde etenduse sisu, kostüümid ja tantsud.

Kõigele teatris kogetule lisaks peavad Tallinna soome kooli õpetajad väga oluliseks ka teatris käimise kultuuri õpetamist. Nimelt seda, kuidas teatrisse minekuks riietuda, kuidas teatrisaalis käituda, millal plaksutada. Samuti teeme lastele eelnevalt ka vaheajatellimuse, mis muudab teatrikülastuse elamuseks. Teatriskäik on püha ja pidulik sündmus, mida meie koolis alati oodatakse.

Estonia teater on meie kooli õpilastele veel tähtis ka selle poolest, et balletitrupis tantsib meie kooli vilistlane ja poistekooris laulab meie algklassipoiss. Elame neile alati kaasa ja loodame edaspidi näha veel rohkem Tallinna soome kooli õpilasi Estonia laval. E

MÄRKAME