GIlDast JEannE D’aRcInI Ja KaUGEMalE

Habras ja malbe – nõnda paistab sopran Elena Brazhnyk väljaspool lava, kuid veebruarikuus toimunud Verdi ooperi „Jeanne d’Arc“ esietendusel võisime laval näha südikat, kirglikku ja samas tütarlapselikult õrna nimitegelast. Rahvusooperis Estonia on ukraina sopran laulnud alates 2016. aastast ning on 2022. aasta sügisest ooperisolist.

Verdi ooperi „Jeanne d’Arc“ veebruarikuisel esietendusel laulsid sa jõulist naispeaosa, aga sinu debüüdiks Estonias 2016. aasta kevadel oli õrn Gilda Verdi ooperis „Rigoletto“. Milline see tee on olnud?

Loominguline tee jätkub veelgi. Väga sümboolne oli teha oma debüüt Gilda rollis Estonia teatri laval, sest Kiievi Riiklikus Muusikaakadeemias laulsin sisseastumiseksamitel Gilda aariat. Tuli nii välja, et see osa oli minu jaoks heaks ja edukaks alguseks. Hiljem ilmusid minu repertuaari sama huvitavad osad, mis aitasid laval professionaalselt kasvada ja areneda. Seepärast oli sellise mahuka Jeanne d’Arci partii kallal töötamine minu jaoks huvitav ja omamoodi katsumus järgmisse etappi liikumisel.

Õppisid Ukrainas nii koormeistriks kui ka lauljaks. Sinu abikaasa Aleksandr Brazhnyk laulis aastatel 2014–2021 Rahvusooper Estonia kooris ja on nüüd Vanemuise teatri peakoormeister. Kuidas te Eestisse sattusite?

Mu mehel on Eestis lähisugulased ja ta on alates lapsepõlvest siin sageli külas käinud. Kui olime juba abielus ning Eestit külastasime, siis tundis ta huvi vabade töökohtade vastu teatris ja pärast ettelaulmist saigi siin tööd. Ukrainas oli siis juba rahutu. Tahtsime lapsed turvalisemasse kohta viia. Enne käisime sageli Euroopas kontsertreisidel, kuid soovi teise riiki elama kolida ei olnud. Nüüd mõistame, et laste huvides oli kolimine õige otsus.

Kas sa oled alati tahtnud ooperilauljaks saada? Lapsena tahtsin saada lastearstiks. Osaliselt on see unistus täitunud, sest mul on kolm last ja kui nad on haiged, saab minust väga vastutustundlik ravija, kes jälgib täpselt kõiki kiireks tervenemiseks vajalikke samme. Õnneks on lapsed harva haiged ja ei väsi liiga hoolitsevast emast-arstist.

Laulnud olen alati. Lõpetasin muusikakoolis viiuliklassi, kirjutasin laule ja võitsin auhindu laste estraadivokaalkonkurssidel, esinesin kontsertidel. Ooperilauljaks saamisest ei unistanud ma üldse. See juhtus tänu minu pidevale arenemissoovile.

Kuna oma esimese muusikalise kõrghariduse sain ma koorijuhina, siis töötasin palju erinevates koorikollektiivides solisti ja koormeistrina. Soov parandada oma vokaaltehnikat ajendas mind jätkama õpinguid Kiievi Konservatooriumis ooperilaulu kateedris. Enne sisseastumist toimunud ettelaulmisel sain väga head tagasisidet oma vokaalsete võimete kohta ja mulle öeldi, et peaksin kindlasti õpinguid alustama. See oli minu jaoks hoopis teistsugune muusikaline maailm, kus sinult nõutakse mitte ainult head vokaaltehnikat ja musikaalsust, vaid ka oskust olla hea näitleja, osata lavalist liikumist, lavakõnet, balletti, töötada laval harmooniliselt erinevate partneritega. Ületada raskusi, kui midagi ei õnnestu, sealjuures peab õppima, kuidas laval olles mitte anda isegi väikest vihjet, et hinges võib mingi valu olla. Õpetajad nõudsid meilt kõige selle lihvimist täiuslikkuseni, mõni oli väga range, mõni tegi seda armastusega.

Olles avastanud ooperižanri, kus laulja ametis on nii palju tahke enese edasiseks arendamiseks ja kasvuks, olen väga tänulik oma õpetajatele, et võin olla osa sellest kaunist kunstist.

Kuidas sa oma tegelastele lähened? Millest alustad?

Mida sa teed selleks, et paremini mõista oma kangelannat, tema ajastut ja aega?

Kõigepealt konsulteerin oma õpetajaga, kas mulle oleks kasulik seda või teist osa laulda. Ja siis kuulan palju erinevaid esitusi. Sagedamini on need 20. sajandi salvestused. Minu jaoks on see ooperižanri kuldajastu. Otsin lauljat, kes annab kõige paremini edasi kangelanna tundeid, mis on sarnased sellele, kuidas tunnetan kangelannat mina. Loen tolle perioodi ajalugu, ilukirjandust.

Edasi algab juba töö tekstiga ja muusikalise materjali analüüs. Teen oma proovidest palju heli- ja videosalvestusi, et ennast kõrvalt hinnata. Olen oma töö suhtes väga kriitiline, mistõttu töö rolliga ei lõpe esimese etendusega. Igal järgneval jätkan uute värvide ja tunnete otsimist.

Milline näeb välja sinu päev, kui sa lavale lähed? Kas hakkad varakult närveerima ja kõik käivad kodus kikivarvul? Kui sul on vaba aega, millega heameelega tegeled?

Võimaluse korral püüan päev enne etendust mitte laulda ja lihtsalt lõõgastuda. Etenduse päeval ei tee ma samuti midagi erilist. Selleks ajaks on suur töö juba tehtud, nii et ei ole põhjust närvi minna. Võimalik, et olemine on pingelisem siis, kui olen sunnitud kedagi kiiresti asendama. Põhimõtteliselt peab laulja alati valmis olema.

Etenduse päeval olen ootusärev, tahaksin kiiresti lavale minna ja kinkida publikule oma hääle abil kõiki oma hingelisi tundeid ja unustamatuid emotsioone, mida muusika esile kutsub. See tunne sarnaneb pidupäeva ootamise tundega.

Vaba aega püüan veeta koos perega. Mängime lastega palju liikumismänge, loeme koos, kokkame, mõtleme välja koduseid muusikalisi etendusi, korraldame jalutuskäike looduses. Looduses jalutamine on minu jaoks parim puhkus!

Milline on sinu unistuste roll?

On veel palju rolle, mida tahan tulevikus laulda. Arvan, et praeguses arenguetapis oleks minu häälele hea Lucia di Lammermoori osa Donizetti samanimelisest ooperist.

Peaosa Giuseppe Verdi ooperis „Jeanne d’Arc“ ei ole kaugeltki lihtne osa. Kuidas iseloomustaksid Verdi muusikat selles ooperis?

Verdi muusika kutsub alati esile erilise ilu ja harmoonia tunde. Ooper „Jeanne d’Arc“ kuulub Verdi varajaste ooperite hulka, mis põhinevad kangelaslik-patriootilistel süžeedel ja on loomulik, et me kuuleme kogu ooperi jooksul vihjeid võitlusele ja sõdalase vaimule, mastaapseid lahingustseene, kuid samal ajal on kontrastiks ka armastuse, sisemise hääle, salajase palve teemad, dialoog iseendaga. Imeilus on duett Jeanne’i ja kuninga vahel, kus iga kord on erinevaid värve, mis lihtsalt lummavad, samuti duett kahetseva isaga, kus muusika sind esimeses osas justkui embab ja teises innustab. Suured kooristseenid koos peategelastega ei lase tähelepanul sekundikski sündmustelt hajuda. Seda ooperit tuleb kuulata rohkem kui üks kord, et avastada kõik värvid ja seda täielikult nautida.

Jeanne on andekas tüdruk, puhtuse kehastus, kes võitleb oma kodumaa eest. Nüüd ei saa me mööda minna sinu kodumaateemast, Ukrainas toimuvast. Kui tugevalt mõjutasid toimuvad sündmused

Jeanne’i kuju loomist?

Pigem vastupidi. See ei olnud sõda Ukrainas, mis aitas mul luua Jeanne’i kuju, vaid tema eluloost saadud eeskuju aitas minul olla vapper ja hoida usku oma hinges, tulla toime raskuste ja mõtetega sõjast. Ning samuti uskuda Ukraina kiiresse võitu, nagu tema uskus Prantsusmaa võitu. Me teame, et Jeanne oli reaalselt eksisteeriv inimene, kes sündis nii raskel ajal nagu sajaaastane sõda. Ta elas lühikest, kuid väga helget ja olulist elu. Temast sai oma rahva jaoks pääsemise sümbol. Need teadmised aitasid mul laval tema kuvandit luua.

Ukraina sõjaga saan tõmmata vaid paralleele, kuid mul ei ole õigust tuua sellesse kuvandisse oma isiklikke kogemusi ja valu. Temal on oma lugu ja minu ülesanne on

Persoon

näidata seda lugu lavalt nii, nagu helilooja seda mõtles. Ma ei kujuta ette näiteks arsti, kes patsienti opereerides saaks lubada anda vabad käed oma emotsioonidele ja oma töölt tähelepanu kõrvale juhtida. Seepärast on töö oluliseks aluseks professionaalsus, mida minu pedagoogid mulle õpetasid. Mõned neist elasid ise üle II maailmasõja. Kõige keerulisematel perioodidel ei lõpetanud nad tööd, loomist ja kordasid: „Milline õnn on laulda!“. Sest sõjad lõpevad tingimata, aga kunst peab kestma igavesti ning viima rõõmu ja valgust järgmistele põlvkondadele. Loomulikult jätavad sellised traagilised sündmused kõigele oma jälje. Minu ja paljude teiste inimeste elu on praegu täiesti teistsugune. Nüüd on see valu südames igavesti. See valu sunnib aga ka teid usku otsima, õpetab teid olema tugev vaimult ning tegema veelgi rohkem häid ja lahkeid tegusid, samuti jääma oma ala professionaaliks, olenemata asjaoludest.

Marco Gandini on uskumatult musikaalne ja energiline lavastaja. Tema viimases lavastuses „Figaro pulm“ laulsid krahvinna rolli. Kuidas teie töö sujus? Milline lavastaja ta sinu jaoks on ja kuidas ta sinu Jeanne’i suhtus?

Marco on väga huvitav ja loominguline inimene, kes teab, mida ta tahab, ja teab, kuidas seda selgeks teha. Samal ajal annab ta selle piires, mida ta laval näha tahab, igale lauljale vabaduse oma tundeid väljendada, annab võimaluse näidata oma individuaalsust. See on väga oluline moment, sest artist võib oma osa veelgi täiustada, arendada ja otsida parimat esitusvõimalust.

Kui raske või lihtne on sellisesse rolli sisse elada ja kuidas sellest välja tulla?

Verdil on Jeanne d’Arci roll vokaaltehnilises mõttes üsna keeruline, kuid psühholoogilises mõttes on kõik väga selge ja loogiliselt kirjutatud. See on noor tüdruk, kellel on väga tugev usk ja soov aidata oma rahvast. See roll ei räägi üldse füüsilisest jõust, vaid vaimsest. Minu jaoks oli oluline leida piir, et tema sisemine tugevus ei mõjutaks tema välist käitumist ja ta ei näeks välja mehelik, kuid oleks samal ajal siiski veenev.

Mis teeb ooperi „Jeanne d’Arc“ tänapäeva publikule omaseks?

Arvan, et hea ja kurja vahelise võitluse teema on igal ajal inimkonna jaoks aktuaalne. Siin ooperis on nii nähtav võitlus, mis on sõda kui ka nähtamatu – inglite ja deemonite vahel. Samuti religiooni teema, mis ilma armastuseta muutub fanatismiks. Isade ja laste teema. Ooperis on oluline tegelane Jeanne’i isa. Me näeme, kuidas ta muutub hoolivast isast, kes on mures oma tütre saatuse pärast, usufanaatikuks, kelle on vallutanud eelarvamused ja kes on valmis oma tütre surma saatma. Siis on taas nähtav tema kahetsus. Alati on parem näha tegude tagajärgi laval, teha neist omad järeldused, kui seista selliste sündmustega silmitsi päriselus. Tänu sellele on taolised konfliktid publiku jaoks alati aktuaalsed.

Kuidas sulle tundub, kas kaasaegne publik ootab traditsiooniliselt jutustatud lugusid või rohkem uusi nägemusi vanadest lugudest?

Peaasi, et ükski lavastus, olgu see traditsiooniline või kaasaegne, ei tõmbaks publikut eemale muusikast ja kõrvale helilooja mõtetest. Lavastus peab ju täiendama muusikat ja rõhutama laval arenevat tegevust. Olgu see kaasahaarav teekond minevikku või tänapäeva, peamine peaks olema ikkagi muusikaline süžee. Ja kui laval olevad artistid panevad töösse oma hinge, kingivad elavaid emotsioone, jäävad laval lõpuni ausaks, on see iga publiku jaoks tõeline unustamatu sündmus ja kaasahaarav lugu, olenemata ajastust.

Elena Brazhnykut võib sel hooajal kuulda-näha järgmistes rollides:

Jeanne (Verdi „Jeanne d’Arc“)

Pamina (Mozarti „Võluflööt“)

Violetta (Verdi „La traviata“)

Mida soovitaksite inimesele, kes pole kunagi ooperis käinud? Kust alustada? Miks üldse ooperisse tulla? Ooper on üsna keeruline žanr. Ilusaid emotsioone, mida kuulaja elavast esitusest saab, ei ole aga võimalik millegagi võrrelda. Muidugi võiks alustada kammerkontsertidest, lihtsama ja arusaadavama süžeega koomilistest ooperitest ning seejärel juba süveneda lüürilis-dramaatilisemate või isegi traagiliste teemadega ooperitesse. Ka ei soovitaks ma teha järeldusi ainult ühe külastuse põhjal.

Ooperimaailm on nii mitmekesine ja põnev, jättes hinge kustumatu jälje, et nende emotsioonide ja tunnete pärast tasub teatrit regulaarselt külastada ja oma sisemaailma rikastada!