MaaGIa Ja IMEDE PÕRKUMInE WaGnERI „loHEnGRInIs“

Michiel Dijkema on lavastaja, keda seob Eesti ja Estoniaga pikk ajalugu. Tema abikaasa on sopran Aile Asszonyi, kellega Michiel kohtuski just siinsamas armsas Estonias. Lavastajana pakub Dijkema üllatusi ning mõtlemisainet. Tema lavastusi on iseloomustatud järgmiselt: „visuaalselt pingestatud“, „iroonilised“, „satiirilised“, „muljetavaldavad“, „Bayreuth, vaata ja õpi“ ning „Dijkemal on oskus muuta teatriruum fantastiliseks imedelaekaks tehnilise viimistluse ja julge käsitlusega“.

Sulle meeldib mängida süžeedega ja luua väikese vimkaga lavastusi, mis on üheaegselt julged, naljakad ning lisavad midagi traditsioonilis-narratiivsele käsitlusele. Mis sind sütitab?

Olen eeskätt jutustaja ja muusik. Kui uue lavastusega tööd alustan, mängin selle korduvalt oma peas läbi – kuidas võiksin seda lugu jutustada helilooja poolt loodud muusikalises vormis. Iga ooperiga kaasneb palju väljakutseid. Alles siis, kui mul on aimu, kuidas kõigi nende väljakutsetega hakkama saada ja lugu laval jutustada, asun ma tegelema lavastuse visuaalse küljega. Loomingulist protsessi toetab ka see, et olen oma lavastuste dekoratsioonikunstnik. Püüan ette kujutada publikut, kes vaatab seda ooperit esmakordselt ja publikut, kes on ooperit juba kümnes eri lavastuses näinud.

Mis on otsustav, kui teatrilt tellimuse vastu võtad: lugu või muusika?

Mul ei käi need asjad kumbagi pidi. Mõned teosed võivad olla muusikaliselt niivõrd võimsad, et tahaksid kohe pihta hakata, ka „Lohengrin“ on üks sellistest. Kuid selleks, et päriselt teada, millest ooper jutustab, mis motiveerib tegelasi, mida partituur endas peidab ja kuidas sündmused laval lahti rulluvad, pean väga kaua aega noodiga klaveri ja laua taga istuma. See on tavaliselt siis, kui olen pakkumise juba vastu võtnud. Kuid see pole otsustamisel kunagi takistuseks olnud, sest armun igasse ooperisse, mida lavastan … isegi, kui see pole armastus esimesest silmapilgust.

See on sinu esimene „Lohengrini“ lavastus, kuigi oled Wagneri „Lendavat hollandlast“ kahel korral varem lavastanud, nii Wiesbadenis kui ka Leipzigis. Mis paelub sind „Lohengrinis“?

„Lohengrinis“ on Wagner loonud valguse ja pimeduse kontrasti, mis mind kohe puudutas. Kuigi Wagneri libretot sageli kritiseeritakse, siis minu meelest on selles ooperis hämmastav teksti ja muusika sidusus. Wagneri muusika ei eksisteeriks ilma tema poeesiata. Iga tema ooper on omaette universum, mis sind täielikult endasse tõmbab. Imeline on sel sündida lasta.

Alati tekib küsimus, millises ajastus seda lavastada. Wagner on meile pakkunud isegi killukese ajaloolist tõde, tuues sisse Heinrich I Linnupüüdja, kes oligi aastatel 912–936 Brabandi hertsog ja pidi tõrjuma ungarlaste kallaletunge. Kuid … Wagneril polnud probleemi ühendada suurepäraseks looks müüt, legend, muinasjutt ja ajalooline tõde. Millest lähtud sina?

Mulle oli algusest peale selge, et selle loo jutustamiseks on vaja sünget ajastut. Eri versioonidega mängides otsustasin koos kostüümikunstnik Jula Reindelliga varajase keskaja kasuks. Kui lugeda Wagneri kirjeldust ja vaadata varajaste lavastuste kujundusi, siis on selge, et Wagner ei püüelnud ajaloolise tõe poole. Läheneme sellele perioodile fantaasialennuga ja kasutame müütilisi elemente, kuid suhtume tõsiselt ka ajaloolisesse konteksti ning religioossetesse nüanssidesse.

Olen eeskätt jutustaja ja muusik. Kui uue lavastusega tööd alustan, mängin selle korduvalt oma peas läbi.

LOHENGRIN

Richard Wagneri romantiline ooper

Richard Wagneri libreto

Maailmaesietendus 28. augustil 1850 Weimari Saksa Rahvusteatris

Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. mail 2023

Muusikajuht: Arvo Volmer

Lavastaja ja dekoratsioonikunstnik: Michiel Dijkema (Holland)

Kostüümikunstnik: Jula Reindell (Saksamaa)

Noort hertsoginnat Elsat süüdistatakse oma noore venna ja tulevase Brabandi troonipärija mõrvas. Ennast kaitstes kirjeldab Elsa unenägu, milles üllas rüütel saabub tema au kaitsma ja teda süüdistustest vabastama. Selsamal hetkel ilmub müstiline rüütel luige juhitud gondlil. Mees pakub end printsessi au eest võitlema ning lubab temaga abielluda tingimusel, et naine ei tohi kunagi küsida tema päritolu kohta.

See on ooper täis kontraste, konflikte ja sümboleid –luik, tuvi, kristluse-paganluse opositsioon?

Religioon seisab maagia ja imede põrkumise keskmes. Maagia seostub saksa jumalatega ja imed kristlusega. See on konflikt, mis motiveerib tegelasi ning näitab valguse ja pimeduse vastandumise eri nüansse. „Lohengrini“ aegruumi religiooni olemus erineb meie maailma religiooni olemusest. Fakt, et Ortrud muutis Gottfriedi luigeks, tõestab et naise germaani jumalad ja tema maagivõimed on reaalsed. Muundamine ei ole uskumise küsimus, see toimus päriselt. Et Lohengrin Elsa kutsel ilmub ja et tuvi kuju võtnud Püha Vaim lõpuks luige taas Gottfriediks muudab (mis on tõeline ime) tõestab, et Jumal on olemas. See pole lihtsalt uskumise küsimus, sest seegi juhtub päriselt. Seepärast ei otsi me oma lavastuses abstraktsioone, vaid kõigist neist sündmustest saab tegelaste reaalsus.

Mis võiks tänapäeva publikut selles loos kõnetada?

Kõik! Praegusel lõhestumise ajal on oluline neid lugusid emotsionaalsel tasandil koos kogeda. Just seda ooper teebki ja paremini kui ükski teine kunstivorm.

Publikule võib tunduda raskesti usutav, et Elsa rahuldub „keelatud küsimuse“ mitte esitamisega ... Kas naise usk oma abikaasasse tõesti seisneb mitte kunagi millegi küsimises, pimesi uskumises ja mitteteadmises? Elsa abielu hind on elada kahtlusega Ortrudi pakutud versiooni võimalikkusest, ilma et seda saaks tõestada või ümber lükata. Pealegi ei maini Lohengrin kunagi karistust, mis langeks Elsale osaks, kui ta selle küsimuse esitaks. Seepärast võiks loota ju ka andestusele?

Wagneri ooperites maksavad naised alati valusat hinda ja nõnda ka Elsa. Muidugi on tema abielu keskmes olev keelatud küsimus probleeme tekitav. Wagner teeb algusest peale ka muusikaliselt väga selgeks, et sellel abielul ei ole tulevikku. Inimestel on saladused ja neid ei ole võimalik eirata, kui nad juba on tähelepanu keskpunktis. Selles mõttes mõistame kõik Elsat. Keelatud küsimus annab aimu ka sellest, kui raske on päriselt uskuda, sest kahtlus poeb igal juhul hinge. Elsa sisemise konfliktiga – kas uskuda Jumalat või mitte – on üsna kerge samastuda.

Lohengrin püüab oma üksindust Graali vennaskonnas leevendada ja otsustab maa peale tulla, varjata oma jumalikku päritolu ja olla lihtsalt

FOOKUS E inimene, keda armastatakse sellepärast, kes ta on, mitte selle pärast, kust ta tuleb või mida esindab. Kas Lohengrinil on üldse võimalus lihast ja luust inimeseks saada?

Graalimuusika on sedavõrd taevalik, et koheselt tekib tunne, et Lohengrin laskub maa peale. Kuid – Graali hoitakse ja kaitstakse maa peal Montsalvati lossis ja seda külastab kord aastas tuvi kuju võtnud Püha Vaim ning annab Graalile tema väe. Miks Parsifali poeg Lohengrin, Graali vardja, saadetakse Jumala poolt Elsat kaitsma ja miks peaks ta juhtima võitlust ungarlaste vastu on üks paljudest selle ooperi põhiküsimustest. Loo võimalikult selge jutustamine ei tähenda tingimata, et kõik küsimused vastuse saavad.

Sul on Eestiga tugev side. Sinu abikaasa on Eestist pärit sopran Aile Asszonyi. Kuidas te kohtusite? Mis sind tema puhul võlus? Aile laulis Estonias minu lavastatud „Nahkhiires“ Rosalindet. Meist said koheselt väga head sõbrad. Kuigi mõned kolleegid võivad teisiti arvata, sest milline ooperimaja ei armastaks mahlakaid kõlakaid, siis esialgu ei olnud meie suhtes midagi romantilist. See tekkis palju hiljem, kui meie mõlema elud olid teistsuguse pöörde võtnud. Mis mind tema puhul võlus? Võiks küsida, mis EI võlunud …! Aile on minu eluarmastus!

Teil on 8-aastane poeg András ja ma tean, et ka tema tegeleb muusikaga – mängib viiulit. Sina oled suurepärane pianist. Kas musitseerite koos? Jah, naudime väga koos musitseerimist. Mõnikord anname kolmekesi väikese kontserdi: klaver, viiul ja sopran. On imeline jagada meie muusikaarmastust Andrásiga ja näha, kui väga talle meeldib esineda. Selle on ta küll emalt saanud.

Olete mõlemad ka spordipoisid. Mida teile koos teha meeldib?

András võtab jalgpalli-, breaktantsu ja ujumistreeninguid väga tõsiselt. Käime perekondlikult ujumas, see on väga tore, breaktantsu ja jalka jätame Andrásile! Vahva on ka ratastega loodusesse sõita. Igal aastal teen Andrásiga pika rattamatka – eelmisel aastal väntasime kahe nädalaga Amsterdamist Pariisi. Olin tema üle nii uhke, kui me Eiffeli torni juurde jõudsime! Ülesmäge suudan tal veel kannul püsida, kuid peagi pean tõsiselt treenima hakkama. Näis, kuhu me sel suvel läheme. Tallinn on siiski liiga kaugel …