18
ELU
Laupäev, 16. oktoober 2010
HIMU OMA EN on võim ALAMY
} RAINER KERGE
rainer.kerge@ohtuleht.ee
1869. aastal võttis Ungari arst Benkert kasutusele mõiste «homoseksuaalsus». Eestis anno 1869 jaanikuul Tartusse esimesele üldlaulupeole tõtanud keskmine tubli talupoeg ei mõistnud aga homoseksuaalsusest suurt midagi arvata. Sest see teema ei puutunud temasse. Heal juhul oli ta kuulnud saksa keelest tõlgitud terminit «himu oma enese soo järele». «Eesti oli agraarmaa, kus homoseksuaalne käitumine oli – vähemasti kui uskuda Magnus Hirschfeldi töid – levinud ennekõike aadli seas,» arutleb Teet Veispak, homoteemat uurinud ajaloolane, praegu kunstikriitik. Dotseerides: «17.–19. sajandi kohtumaterjalide põhjal võib üsna kindlalt väita, et homoseksuaalsed suhted ei olnud varasemas eesti talupojaühiskonnas arvestatavaks küsimuseks. Küll oli selleks inimese suhe loomadega, aga see oli iseloomulik kõikidele agraarühiskondadele.» (Viimane tuleriidale määramine loomaga vahekorras olemise eest jääb Eestis 18. sajandi algusaastatele.) Niisiis: kui kellelgi oli ärkamisaegsel Eestimaal homo-teemaga mingi suhe, oli ta suure tõenäosusega aadlik või muidu ühiskonna kõrgematesse kihtidesse kuuluv isik. Viimaste hulka tuleb ilmselt arvata koolijuht Hugo Treffner, kelle veidrat käitumist kirjeldatakse nii Karl Ast Rumori kui ka Karl August Hindrey mälestusteraamatus. Direktor Hugo Treffneri külgelöömist koolipoisile kirjeldab ka Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teises osas.
Homoseksuaalsust ei afišeeritud
Antiikmaailmas oli pederastia seotud sõjalise vaprusega Juudid teadsid: «Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü» (3.Mo 20, 13). 13. sajandi keskpaigast karistatakse Euroopas homoseksuaalsust üldjuhul surmanuhtlusega. Selline rangus – vähemalt seadustes – kehtib peaaegu 18. sajandi lõpuni. 1810 kehtestatud Napoleoni koodeks homoseksuaalsust täiskasvanute vahel enam kuriteoks ei pea. Aga homoseksuaalidesse on suhtutud ka palju leebemalt. «Antiikmaailmas oli pederastia seotud sõjalise vapruse, intelligentsi, esteetika ning eetikaga. Ateenas oli noorukitearmastus vaba me-
he eesõigus,» räägib ajaloolasena omasooiharusse suhtumist uurinud Teet Veispak. «Kui te vaatate Kreeka kunsti, siis seal on neid homoseksuaalseid stseene oi kui palju,» soovitab David Vseviov. Jätkates sallivate perioodide otsimist: «Näiteks ajajärgul enne Prantsuse revolutsiooni, absolutismi ajast, on küll teada homoseksuaalsete kalduvustega valitsejaid. Aga kuna tol ajal olid moes armukesed – naised –, siis olid neil ka kõigil armukesed. Mis nad nendega tegid, on omaette küsimus, aga rahvale etendati seda mängu, et: on armukesed.» Teet Veispak analüüsib: «Tegelikult ei saa väita, et homoseksuaalsus oleks ühel või teisel
ajastul eriti moes olnud. Kui ta seda on olnud, siis teatud ühiskonnakihtides tekkinud subkultuurides. Muidugi oli selles suhtes Euroopas tuntud alates 15. sajandist Itaalia, Firenze, Venezia, Rooma. Seda on hiljem spekulatiivselt seostatud ka Itaalia allakäiguga, ehkki mingit seost neil omavahel ei ole. Muidugi on tuntud paljud õukonnad, kus homoseksuaalsete kalduvustega valitsejate ajal olid sellised suhted moes. Aga see moesolemine pole kunagi hõlmanud tervet ühiskonda, vaid on olnud tolereeritud mõnes ühiskonnakihis, segmendis. Seadused ei rakendu ühiskonna teatud liikmetele ju võrdselt teistega.»
Kuidas siis 19. sajandi TsaariVenemaal homoseksuaalidesse ssuhtuti? «1845. aasta karistusseadusttik nägi omasooiharuse eest ettte 4–5aastast vangistust,» teab Teet Veispak. 1903. aastal jõusT ttunud karistusseadustik keelas vvahelejäänud homoseksualiste heita türmi vähemaks kui kolh meks kuuks. Kui aga kohtu ette m jjõudnud loos tuvastati noorema kkui 14aastase kuritahtlikku ärakasutamist, ootas ees 10–12 k aaastat sunnitööd. «See karistusseadustik kehttis ka Eestis, kuni 1920ndatel aaastatel kehtestati oma karisttusseadustik,» seletab Veispak. p Revolutsioon Venemaal homoseksuaalide teemat ei puum dutanud. Kuigi varajasel nõud
kogude ajal nähti kohati vabaduse laienemist ka intiimsfääris. Ajaloolane David Vseviov: «Oli parteiorganisatsioone, kes leidsid, et kommunismis on ka kõik naised ühised – kuna vara on ühine.» Aga kui revolutsiooni ajal ka kõlas üleskutseid seksuaalsele vabadusele ja loosungeid «Ei kodanlikule perekonnale!», nähti vabadust siiski valdavalt mehe ja naise vahelistes suhetes. «See ei tule nüüd küll ette, et keegi oleks kutsunud mehi üles armastama ka mehi,» muigab Vseviov. Lisades tõsisemalt: «Varajasel nõukogude ajal ei esine homoseksuaalsus probleemina, sellest ei räägita.» Probleem ei olnud homoseksuaalsus ka Eesti vabariigis. Pärast oma karistusseadustiku jõustumist ei olnud täiskasvanute vaheline homoseksuaalsus enam karistatav. «Kuid homoseksuaalsust ka ei afišeeritud, kuna valdava osa ühiskonna suhtumine sellesse oli tõrjuv,» kinnitab Teet Veiskpak, et Eestis (kus ka homoseksuaalid ometi omavahel suhtlesid) ei tuntud sellist subkultuuri, nagu seda võis leida 18. sajandi Londonis. Või 15. sajandi Firenzes, Venezias, Roomas (18. sajandil nimetatigi homoseksuaalsust Euroopas Itaalia paheks).
Koonduslaager ja roosa kolmnurk Teises maailmasõjas kokku saanud Venemaa ja Saksamaa kohtlesid omasooiharaid karmikäeliselt. «Totalitaarsetes riikides vaadati homoseksuaale kui riigivaenlasi, kelle käitumine oli vastuolus ühiskonna funktsioneerimise printsiipidega, mille aluseks oli heteroseksuaalne perekond,» lahkab Veispak. «Natslikul Saksamaal karistati homosid alates 1935. aastast kuni kümneaastase vangistusega koonduslaagris, kus nad märgistati roosa kolmnurgaga.» Kunagise Estonia tantsija ja hilisema Tallinna moemaja mannekeeni Garibaldi Kivisalu ning ajakirjanik Harry Liivranna vestlusest, mis ilmus kolm aastat tagasi Eesti Ekspressis, sai muu hulgas teada aga ka järgmist. Liivrand: «Olen kuulnud, et Saksa-aegsetel tantsuõhtutel oli noortel saksa ohvitseridel menu nii noorte daamide kui noorhärrade hulgas. Vastab see tõele?» Kivisalu: «Ega te ei liialda. Ütlen ikka, et minu elu lõppes 1944. Siis läksid junge’d Vaterland’i tagasi.» Liivrand: «Ja kus Saksa ajal kohtuti?» Kivisalu: «Mina käisin kodupidudel. Näiteks Klaudia Maldutis ja tema abikaasa, tantsija Kalju Kõks organiseerisid oma
ELU 19
Laupäev, 16. oktoober 2010
ESE SOO JÄRELE ehk Kuidas Eestis suhtunud homodesse suures korteris neid. Saksa ohvitserid, kes seal käisid, need lõhnasid jube hästi. Eierlikör’i (munaliköör – toim) jõime, prantsuse šokolaadi sõime – nagu muinasjutus.»
Olukord Eesti NSVs Kui inimesed oma intiimelu ei afišeeri, on kellegi homoseksuaalsust kohtus keeruline tõestada. Kui just pole kannatanut. Harju maakohtu esimees Helve Särgava ei suuda meenutada oma praktikast ainsatki juhtumit, kus ta oleks pidanud rakendama kriminaalkoodeksi paragrahvi 118, mis karistas pederastia eest paariaastase vabadusekaotusega. Karmimaks läks lugu siis, kui oli kasutatud vägivalda või kannatanu abitut seisundit; või oli tegemist juhtumiga, kus kellegi sugukire ohvriks langes alaealine. (Samasisuline paragrahv – avastab Helve Särgava Õhtulehe võetud telefonikõne käigus seadustikku lapates – oli veel ka 1992.
aastal avaldatud kriminaalkoodeksis.) «Seda ma võin küll kinnitada, et kindlasti oli ta väga harva rakendatud paragrahv,» mõtleb Särgava end tagasi ENSV aega. «See on puhtalt minu isiklik arvamus – aga ma arvan, et kui seda rakendati, siis tõenäoliselt just seadusesätte teise lõike alusel: pederastia eest teadvalt noorema kui 16aastase isikuga.» Teet Veispak pakub, et Eesti NSVs oli nimetatud paragrahviga peaaegu igal aastal keegi kohtu all. David Vseviovi teada määriti Nõukogude Liidus pederastiaparagrahv teinekord kaela ka dissidentidele. «See võimaldas neid panna rubriigi alla «kriminaalkurjategijad»,» selgitab Vseviov Nõukogude Liidu taktikat lubada endale minimaalselt puhtalt poliitilisi vange. «Et siis muu maailma silmis näida nii demokraatliku riigina kui võimalik.» Päris demokraatia tulek tõi juba kaasa ka üha julgemalt omasooiharusest rääkijaid ja nende juttu mõista püüdjaid.
Stereotüüpne homo «Arabellas» Omasooiharust leiab Petersoni, Tammsaare ja Perviku loomingust «Absoluutselt kõigil, kes on puudutanud homoseksuaalsuse teemat kirjanduses, on sellega mingisugune oma isiklik suhe,» ütleb kirjandusteadlane Peeter Olesk. Kui 1980ndate teisest poolest ilmuma hakanud ilukirjanduslikud tekstid kõrvale jätta, leiab homoseksuaalsusele vihjavaid ridu eesti kirjanduses vaid paar.
Mis suhe oli Petersonil Aloga?
Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: «Mõnikord on tõlgendatud homoseksuaalsusena Kristjan Jaak Petersoni luuletusi, mis on pühendatud Alole ja räägivad kahest mehest. Seal kindlasti on meestevaheline suhe, aga kas tegu on tema isikliku suhteväljendusega või antiikaja eeskujudel kirjutatud asjaga – sest ta on natuke antiikaja eeskujudel kirjutatud ja seal oli homoseksuaalsus avalik asi –, seda ei tea keegi. Ega saa ka kunagi teada.» Selge vihje kindla prototüübiga tegelaskuju homoseksuaalsusest leiab Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teisest osast.
Meenutame. Indrek läks käsu peale direktor Mauruse magamistuppa, istus koolijuhi korraldusel voodile, kuulis kiidusõnu oma hingeõhu kohta ja avastas ühel hetkel, et «/direktor/ pani esteks käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.» Ja rohkem eesti vanemast kirjandusest homotemaatikale vihjavaid situatsioone eriti ei leia. «Noh, Tuglasel on selliseid väga imelikke tekste, aga need on mütoloogilised, millest ei võta mitte midagi kinni: androgüünidest kirjutatud novell ja muud taolised asjad,» arutleb Hennoste. Lisades, et Karl Ristikivi «Kirjanduslikus päevikus» räägib autor küll oma sõjaaegsest poiss-sõbrast, aga Ristikivi romaanidest homoteemat leida on raske.
Väike täiskasvanute nali lasteraamatus
Üks stereotüüpselt kirjeldatud homoseksuaal tegutseb aga koguni lasteraamatus. Aino Pervik kuulab telefonis ajakirjaniku ääri-veeri küsimusele lähemale jõudvat juttu ja muutub iga sekundiga lõbusamaks. Kuni tunnistab: «Ma luban endale väikeseid täis-
ALAMY e esteast lastelljju la nalj nalju tee na ute nuut s an kasv kasvanu kasv süütu üsna on see et usun, Ma raamatutes. väike vigur. Isegi tsensor ei pannud omal ajal seda tähele.» 1982. aastal ilmunud raamatus «Arabella, mereröövli tütar» on Aino Pervik istutanud keset piraadilaeva meesteseltskonda, pealik Raudpatsi vahetusse lähedusse tegelaskuju, keda kirjeldab nii: «Kajutiuks avanes. Sisse astus kentsakalt ehitud väike kahvatu noormees. /…/ Arabella vaatas noormeest vaenulikult. See oli üleni siidis, sametis ja pitsides nagu mõni plika. Kuhu aga midagi andis riputada, sealt säras tal vastu kalliskivi või pärl. Kitsad lohkus põsed tumedate rasvaste juuste vahel olid puudrist tuhmid.»