REPERTUAAR SÜGIS/TALV 2021 by Tallinna Linnateater

REPERTUAAR

LINNATEATER.EE

S Ü G I S/ T A L V

S Ü G I S/ TA LV

22 00 2 1

Repertuaarivihiku koostasid: Triin Sinissaar, Helen Kask ja Oliver Berg Fotod: Siim Vahur

www.linnateater.ee

Makett: AKU Küljendus, kujundus: Katre Rohumaa Kirjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal

instagram.com/linnateater

Paber: Soporset Premium Offset 120 g/m2 Täname: IGEPA Libra Vitalis AS Trükitud: EVG Print trükikoda

facebook.com/linnateater

twitter.com/linnateater

Sisukord Sissejuhatus Mihkel Kübar ja Uku Uusberg

Uuslavastused Balti tragöödia

16 „Karl Laumetsa ja Kristjan Suitsu kujundlik ja otsinguline teater”, intervjuu Karl Laumetsa ja Kristjan Suitsuga Abél Sanchez. Ühe kire lugu

„Noori teatritegijaid 26 huvitab, mil määral otsustab inimene ise oma saatuse“, intervjuu Margaret Sarve ja Roos Lisette Parmasega Pianist

Triin Sinissaar, „Ketil Bjørnstad, muusikust kirjanik ja kirjanikust muusik“

repertuaar Rogožin

Lapsed

Õed

Osnap

Nad tulid keskööl

Vanja

Enigma variatsioonid

Kommuun

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Kant

Vihmausside elust

100

Südameharjutus

106

Mineku eel

110

Põhjas

114

Jäneseurg

120

info Piletid

126

COVID-19 info

127

Mängupaigad

128

Parkimine

130

Toetajad ja koostööpartnerid

131

Leida Rammo toetusfond

132

Tallinna Linnateatri uued juhid – peanäitejuht Uku Uusberg ja direktor Mihkel Kübar.

Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee oli esimeseks koduks Eesti NSV Riiklikule Noorsooteatrile. Sama hoone on Salme Kultuurikeskuse nime all käesoleval ja vähemalt kahel järgneval hooajal koduks Tallinna Linnateatrile. Meie enda kodu on remondis. Linnateatri külalistele tuttava Laia tänava teatrihoone renoveerimist ei ole asjata nimetatud kümnendi ehituseks. 16 erineva hoone kaasajastamisest muutub terve kvartali lugu. See on üks ehitustehniliselt keerukamaid ettevõtmisi, mida Tallinna linnas on võimalik teostada. Hoides vanalinna väärikust, tuleb kohandada ajalooline pärand kaasaegse teatri soovidele vastavaks. Seniks ootame aga teatrisõpru sinna, kust on alguse saanud Linnateatri juured. Me oleme nii sisus kui vormis alustamas otsinguid ühisosa leidmiseks vanade tuttavate ja uute teatrihuvilistega. Linnateatril on au ja võimalus anda omapoolne panus ühe Kalamaja ajaloolise kultuurihälli uuendamisele, kõige paremas mõttes. Salme palee on põhjalikult uuenenud ja inimesed on selleks valmis. Sügisest saab Salmes kohvikuski käia. 5

Aeg, mis on puudutanud meid laiemalt viimase pooleteise aasta jooksul, ei ole jätnud kõrvale kedagi meist. Sunnitud paus ei peaks olema kunagi lahendus, ei täna, homme ega ülehomme. Ideaalis võiks siiras inimlik tarkus olla see, mis aitab meil inimestena õigel ajal öelda jah ja ei, remontida kodu, mängida lastega, olla sõpradega, reisida Eestimaal, kohata armastust ja tunda ennast armastatuna. Selle aja võiksime suuta tulevikus ise valida. Kui pikaks ajaks mööduv periood meid ühiskonnana puudutab ja mil viisil täpsemalt, näitab aeg. Moodne tehnoloogia ning leidlik nutimaailm annavad teatrikunstile võimalusi üllatada, tulla vaatajale erakordselt lähedale ja avada uusi vaatenurki erinevates žanrites. Ent teatrit, mis on kantud inimlikust andmise rõõmust ning saamise rõõmust, ei asenda ükski ekraan, ei suur, ei väike. Teatriime saab sündida ikka ainult teatris inimeste vahel. Kultuuri ei saa sageli pelgalt silmaga näha, kõrvaga kuulda, tarvis on olla füüsiliselt kohal. On olukordi, mille kordumist ei taha, ja see on praegu meie kõigi kätes, et teater elaks. Teeme ühiselt kõik, mis meie võimuses, et teatrihoog ei katkeks enam kunagi. Siin ei aita institutsioonid või ainuõiged korraldused, vaid inimlik vastutus ja siiras tahe 6

arvestada inimesega enda kõrval. Nõustume Tõnu Õnnepaluga, kes Anton Nigovi kaudu ütleb: „Kultuuriga kõrgemas mõttes on vist ikka nii, et kui sa sellega lakkamatult aktiivselt ei tegele, ei immuta ennast sellega, mida nimetatakse spirituseks, nagu joodik Betti Alveri luuletuses, siis ta lihtsalt jääb lahjaks, lahtub ära, ilma et isegi aru saaksid.“ Ja seda ei taha meist mitte keegi. Tallinna Linnateater oli, on ja jääb tugeva näitlejate ansambliga linnateatriks, mille igal lavastusel on soov midagi maailmale juurde anda. Tänutunde ja lugupidamisega võtame enda kanda vastutuse juhtida meile Raivo Põldmaa ja Elmo Nüganeni poolt pärandatut, et viia edasi seda kõike head, mis olemas, viia seda uutele kõrgustele. Ja ükski teater ei sünni, kui ei ole vaatajaid. Meie tänukummardus publikule ootab meid veel ees. Aga me kutsume teid kaasa, läheme koos edasi! Soovime elamustest rikast teatrihooaega! Mihkel Kübar Uku Uusberg

Noppeid Uku Uusbergi intervjuudest Eesti meediaväljaannetele kevadel 2021 Pealinn, 14.06.2021

Teatris on teatud arhailine olemus, mis selle kiirustava maailmaga koos justkui tegelikult ei muutu. Teatris on mingid seadused täiesti samad, mis aegade algusest peale. See on midagi, mida ma väga kalliks pean. /---/ Ma loodan, et saame viie aasta pärast rääkida paljudest erinevatest vormiilmingutest Linnateatris ning samal ajal hästi hoitud sõnateatri kvaliteedist. Mulle tundub, et Linnateatris on teatrikunstiline väärtusruum inimestel sarnane. Tõekspidamised, kuidas on hea teatrit teha, ühtivad ka minu omadega. /---/ Hea teater on minu jaoks iga kord innovatsioon, vaataja sees sünnib uuendus. Alati, kui vaataja on millegagi kaasas. Selletõttu ei oska ma kaasa arutleda teatri moderniseerimise ja uuenduslikumaks muutmise suhtes. Omavahel suheldes on teatrit tehes alati laual kõige moodsamad kaasaegsed mõtted. See kõik elab edasi kokkulepetes, millest sünnib teater. Kui vaatajas saalis viibides innovatsiooni ei sünni, polnud ilmselt teatrit … /---/ Iga teatrilavastuse algimpulss on minu arvates soov olla ühiskonna peegel või parandaja. Tähtis on minu jaoks, et selle käigus jääks alati alles ka teater, saladuse õhustikuga kunstiline kogemus. Aga nähtamatul moel on iga prooviprotsess kuidagi seotud kodanikutundega, nii lavastajail kui näitlejail.

Maaleht, intervjuu Margus Mikomäele, 19.05.2021

Repertuaariteater on etendusasutus, mis peab andma etendusi ja looma uut repertuaari. Ma olen alati mõelnud et hea repertuaariteater võiks olla midagi veel … Ja see „midagi veel“ on, mida tahaksin koos inimestega, kes seal töötavad, hakata otsima. /---/ Kõige selle all, mida me teeme, on ju veel midagi. Armastuse metafüüsika, milles me viibime, millest saavad sündida erinevad vormid, ilmingud ... moodustis, mida võib mõnikord nimetada kunstiks. Eesti Päevaleht, intervjuu Peeter Kormašovile, 21.05.2021

Minu plaan on ikkagi Linnateatrit tundma õppida, kuulata välja unistusi ja hakata leidma inimesi, kes võiksid neid ellu viia. Esialgu mitte ise lavastada. On väga palju lavastajaid, kellega olen juba elu jooksul kogenud ilusat mõtlemise partnerlust, kellega koos mõtlemine on olnud nagu tants. Lisaks kirjanikud, heliloojad, filmirežissöörid, kellega olen pidanud häid dialooge. On palju inimesi, kellega koostööst saab trupiga midagi sündida.

Postimees, intervjuu Heili Sibritsale, 22.05.2021

Täna on justkui innovaatilisem, vormilisem ja installatiivsem teater hinnatum. Tundub justkui, et sealne kujundlik maailm võimaldab publikul rohkem ise mõelda. Aga minu meelest psühholoogilises teatris, kui seda lähemalt uurida, saab olla sama tugev kujundlik maailm. Vaatajana on mul erk olla, kui seal sees on saladus, millest ma täpselt ei saa aru, aga millele tahan jälile jõuda. Sõnateatrit saab teha muidugi ka nii, et on hea tekst ja siis lavastaja nii-öelda produtsendina kutsub kokku trupi, igaüks teeb kuidagi, aga tulemuseks on sageli vaesema psühholoogiaga sõnateater, mis muutub lihtsalt kirjanduse pikenduseks teatrisaalis. Nii nagu ilma saladuseta installatiivne teater on ainult kujutava kunsti laiendus teatrisaalis. Teatriks on vaja midagi veel. Et sünniks saladus. Näitlejad ju suudavad alati usutavalt laval asjad ära öelda või tegutseda. Natukene harjutada ja tuld. Aga saladus sünnib, kui lavastaja ja näitlejad leiavad veel midagi ... See ongi meie ülesanne. Ehitame vabadust ja võrdsust, ilma vendluseta. Ja see kõik on muutnud elu ainult majanduseks. Tegelikult võiks jätkata sealt, mille katkestasid sõjad. Minu meelest tuleks hakata uurima, kuidas sünniks vendlus. Miks ei kaasne vabaduse ja võrdsusega koos vendlust? Meil tuleks üles otsida see vendlus.

u u sl ava s t u s e d

uus!

Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets

BALTI TRAGÖÖDIA

(Die baltische tragödie) Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve

Karl Laumets “Balti tragöödia” proovis.

Lavastaja: Karl Laumets (Vanemuine) Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Rene Liivamägi Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Riia) Helilooja: Ann Reimann Helikujundaja: Arbo Maran Liikumisjuht: Rauno Zubko

Osades: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro ja Peeter Tammearu (külalisena) või Andero Ermel

„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu. „Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma kummalist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

BALTI TRAGÖÖDIA Esietendus: 14. august 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)

KARL LAUMETSA JA KRISTJAN SUITSU KUJUNDLIK JA OTSINGULINE TEATER „Balti tragöödia“ lavastaja ja kunstnikuga vestles Oliver Berg, intervjuud toimetas Triin Sinissaar. Jutuajamine toimus 2. juulil 2021.

Karl ja Kristjan, kuidas teil läheb ja millega parasjagu tegelete? KARL LAUMETS: Hästi läheb. Äsja esietendus Vanemuises lavastus „1984“ ja nüüd puhkan. KRISTJAN SUITS: Minul on olnud ehitusnädal – lõpetasin just Hiiumaal ühe lavaehituse, nüüd ehitame lava Sakalas ja homme lähen Kaelasele.1 Ehk siis olen suvelavastuste hooajas. Suvi on ilus ja mõnus, lavastused tulevad huvitavad ja eriilmelised. Ma arvan, et punkti saab minu suvi „Balti tragöödiaga“. Te olete olnud lavastaja-kunstniku tandem juba mõnda aega. Kuidas teie koostöö algas ja mis hetkel saite aru, et võiks veel midagi koos teha? K. L.: Meie esimene ühine töö oli „Kalevipoeg“ Vanemuises. Sellega vist saigi selgeks, et on mõtet koos edasi töötada. K. S.: „Kalevipojaga“ sai palju asju katsetatud ja uuendusi leitud või otsitud. Vormiline ja sisuline otsing võib-olla ongi meie koostöö alustala. Meil stiilitunnetus klapib, ei ole vaja liiga palju omavahel suhelda, suudame mõista poolelt sõnalt või pilgust. „Kalevipojast“ sai kõik alguse ja edasine on juba tibusammul edasi arendamine.

1 1 Kristjan Suits oli kunstnikuks või kunstnik-lavastajaks SKENE suvelavastustele „... ja Margus Nõukogude armeest“ Kärdla sadamas, „Ujuja“ Sakala 3 teatrimajas ja „Stseenid ühest abielust“ Jaanihanso Siidivabrikus Kaelasel.

Mis teile teineteise tööstiili juures meeldib? K. L.: Mulle meeldib Kristjani vaade teatrile üleüldse. Kristjan läheneb abstraktsemalt ja ma arvan, et alates „Kalevipojast“ olen õppinud temalt samuti rohkem abstraktset mõtlemist. Lisaks sellele suudab Kristjan leida nende mõtete väljendamiseks jõulised, suured kujundid. Tema poeetiline lähenemine, poeetiline-visuaalne keel on väga tundlik. Ja ikkagi otsingulisus, mis meile mõlemale sobib. Me ei tegele nii palju olmega ja see sunnib leidma uusi võimalusi, kuidas mingit lugu jutustada. K. S.: Mina arvan, et Karl on üks töökamaid ja põhjalikumaid lavastajaid, keda ma tean. Ta töötab materjali väga süvitsi läbi ja tunnetab selle nüansse. Ja Karl on väga julge. See julgus ongi minu arvates kõige olulisem. Julgus võtta riske ja vahest võibolla ka natuke eksida, mitte teha asju selle mõttega, et läheks kindla peale täppi, sest siis ei sünni mitte midagi uut. Just julgus otsida ja riskida, mille kaudu võib sündida väga suuri ja huvitavaid asju. Ja teiseks ikkagi töö näitlejaga ja tema loomuomane põhjalikkus. Ma pole kohanud ühtegi teist lavastajat, kes teaks tervet materjali peast. Kui näitlejal tekst peas ei ole, siis Karlil on, ja ta ütleb näitlejale ette. See näitab väga suurt pühendumust. K. L.: Mul lihtsalt jääb tekst pähe. Mõned märksõnad juba kõlasid, aga kuidas te kirjeldaksite seda teatrit, mida olete koostöös teinud? K. S.: Minu arvates on see heas mõttes kujundikeskne, visuaalne ja tugeva filosoofilise alatooniga teater. Nii tekstid kui ka materjalid on pigem filosoofilised, mõtlemapanevad, kui olmelised. K. L.: Olen nõus, oleksin ka filosoofilise tahu välja toonud. K. S.: Ja siis võib-olla eluilu. Või lavailu. Esteetiline nauditavus. Nii kehaline kui ka visuaalne. Kõik, mida sa laval näed, on esteetiliselt nauditav – et inimesel oleks hea vaadata just seda filosoofilist mõtisklust ja mingisugune olmeline prügi ei ajaks tema mõtteid valedele radadele. Kõik on väga kaalutletud, iga rekvisiit, iga asi on täpne ja mida vähem asju, seda parem.

Jutust on läbi jooksnud materjali olulisus ja töö tekstiga. Karl, kuidas sa üldse jõudsid „Balti tragöödiani“ ja kust tuli mõte, et tahaks seda lavale tuua? K. L.: Lavakunstikooli ajal läbisime Anu Lambiga Eesti kultuuriloo kursuse, mille raames me õppisime baltisaksa ajalugu ja lugesime selle kohta palju ning lugesime kõik ka „Balti tragöödia“ läbi. Ühel hetkel rääkis Anu ka, et oli käinud Lätis „Balti tragöödia“ lavastust vaatamas. Ja siis, koroona-ajal, eelmise aasta aprillis või kuskil sealkandis, lugesin selle romaani uuesti läbi ja just sel hetkel tundus mulle, et see on materjal, mille peaks kohe ära tegema. Aga esimene tutvus oli tänu Anu Lambile. Mis sind selle materjali juures just sel momendil kõnetas? K. L.: Paljud asjad tekitasid seoseid, alates sellest, et kui meie tänane maailm on aina enam polariseeruv, siis „Balti tragöödias“ on samamoodi väga palju kardinaalselt erinevate poliitiliste ja eluliste vaadetega inimesi, kes üritavad ühist meelt leida. Üks selle teose läbivaid teemasid ongi õiglus. Et elus on õiglus väga oluline, aga õiglusel ilma armastuseta ei ole mingit kaalu. See on üks asi, mis on minu meelest meie praeguses poliitilises õhkkonnas väga-väga puudu. Ja teiseks, – mida me üritasime lavastuse jooksul kogu aeg silmas pidada – meie ise kui baltisakslased. Me elame väga privilegeeritud maailmas, samamoodi nagu baltisakslased, meil on palju luksust, mida ühiskondlik areng on võimaldanud. Me elame väga heal ajal, aga samas on näha, et me peame õppima mingitest asjadest loobuma või iseendale piire seadma, muidu me lihtsalt rikume selle maailma ära. Need ongi teemad, millega peategelane Aurel silmitsi seisab. Meie lavastuses, mille tegevus algab aastal 1905, on ta 18-aastane noor inimene, kes tunnetab teravalt ebaõigluse küsimust. Seda, et miks on inimeste vahel niisugused lõhed ja müürid. Aurel tunneb, et see ei peaks nii olema. Samas on ta sündinud teatud keskkonda ja me näeme, kui keeruline on neid mustreid muuta. Nii et sellest see kõik räägibki – väga raske on muuta oma elustiili, aga kõik algab siiski meist endast.

Oled lavastanud mitmel pool, püsivamalt oma koduteatris Vanemuises, aga Tallinna Linnateatris on see sinu esimene töö. Mis on sulle selle tööprotsessi juures seni meelde jäänud ja kas see erineb kuidagi sinu varasematest kogemustest? K. L.: Ma arvan, et erineb vägagi, sest Linnateatril on täiesti oma vaimsus. See on väga uudishimulik teater ja siin on väga ärgas trupp. Ja professionaalne ja üliandekas. Näitlejad on hästi avatud uutele otsingutele. Kogu teater on soe, nii palju, kui oleme proove teinud, on mulle jäänud mulje, et see on soe, avatud ja südamlik teater. Meil oli ennist juttu koroonaviirusest. See olukord on kestnud nüüdseks umbes poolteist aastat ja pole veel lõppenud. On ka öeldud, et päris vana juurde enam tagasi minna ei saa. Mis on teie jaoks olnud selle aja õppetunnid? Kas midagi peaks muutma? K. S.: See, mida mina püüan aina enam mõtestada, on keskkonnateema üleüldiselt. Mõnes mõttes on see minu puhul võibolla vana teema, aga praegune olukord on andnud jõulisema noodi teadmisele, et me peame üha rohkem oma keskkonnale mõtlema, sest minu arvates ei ole see pandeemia tingitud inimlikest eksimustest, vaid see on lihtsalt tagajärg inimkonna laastavale suhtumisele. See on pannud mind väga paljuski mõtlema valikutele, mida ma igapäevaselt teen, ja andnud jõudu, et selle teemaga ka laialdasemalt teatris tegeleda. K. L.: Mina mõtlen, et lisaks keskkonnateemale on see õpetanud inimesi kohanduma. Väga intensiivselt ja igapäevaselt. Eriti neil kõige kriitilisematel päevadel olid iga päev uued uudised, uued suunad, uued arengud ja me kõik elasime, elame siiamaani, hoopis teistsuguses maailmas. Tulid uued olud, millistes mitte keegi meist polnud varem elanud, ja tekkis küsimus, mismoodi keegi sellise raske situatsiooniga toime tuleb. Ma arvan, et kõik pidid selle nimel iga päev iseendaga tööd tegema. Ja samaaegselt on meil mingisugune asi, ütleme – tragöödia, mis meid kõiki puudutab ja ühendab. Õpetab mõnda asja, mis meil olemas on, rohkem väärtustama. Rohkem iseendaga aega veetma, nagu me kõik olime sunnitud isolatsioonis tegema. Mulle tundub, et see on olnud inimestele ühtaegu vajalik ja

kasulik, kuigi need on muidugi need asjad, milles üritad leida kõige halva juures midagi head. See mõjutas üsna suurel määral ka „Balti tragöödia“ lavastusprotsessi. Kuidas sa prooviprotsessi just selles prismas kirjeldaksid? Mis oli teisiti? K. L.: Väga palju oli teisiti. Oli tunda, et mitte keegi pole kunagi sellistes tingimustes proovi teinud, olukord oli kõigi jaoks uus ja me pidime leidma võimaluse, kuidas ikka koos ühise eesmärgi nimel edasi minna. Vahepeal tuli prooviperioodis pause teha ja leida viise, kuidas teha teatrit nii, kus kõik tunneksid ennast ohutult. Samal ajal oli väga inspireeriv, et me saime kogu seda koroonaaega lavastusprotsessis ära kasutada, sest loo esimene vaatus toimub 1905. aasta revolutsioonisündmuste keskel, kus ümberringi põletatakse mõisaid ja inimeste jalgealune kõigub, ning teine vaatus toimub juba Esimese maailmasõja ajal, kus inimesed on samamoodi äraootavas olukorras. Tegime proove maskidega, mis oli alguses väga häiriv, aga mingis etapis harjusime sellega ära ja leidsime, et selle juures on isegi teataval määral õpetlik element, sest kui näitlejalt võetakse üks ääretult oluline väljendusvahend ära, on ta sunnitud kasutama teisi. Kujutan ette, et näitlejad muutuvad partneri suhtes tähelepanelikumaks ja püüavad rohkem tabada tema pilku või teisi märke. Aga loomulikult ootame seda, et saame augustis teha proove ilma maskideta ja lasta lavastusse elumahlad sisse – kui esietenduse eel tahavad näitlejad hakata täie hooga mängima, siis jääb mask ilmselgelt ette. Ütleme niimoodi, et täpselt selle piirini, kus oli veel võimalik maskiga mängida ja isegi näha selles mingisugust positiivset elementi, me kevadel proove ka tegime, aga katkestasime seal, kust enam edasi minna ei saanud. Kui „Balti tragöödia“ lühidalt kokku võtta, siis millest see lugu räägib? K. L.: Ühe minu jaoks olulisema lause ütleb Aureli ema tegelaskuju: „Peab kõik kaotama, kui tahad kõike võita.“ See lugu räägib baltisakslaste keerulisest ajaloost ja näitab ka, et mitte keegi ei ole kaitstud tragöödia eest, mis ei tulene meie endi tegudest, vaid võib meid tabada välistel põhjustel. Ja sellest, mis on see oluline, mille sa võidad, kui oled kõik kaotanud. Lisaks,

kui suunata meie baltisaksa rõhujate ajaloole pilk nende vaatepunktist, näeme, et nad olid samasugused inimesed, kellest kõik ei olnud sugugi pahatahtlikud ega kurjad, vaid elasid oma elu neis tingimustes, millesse nad olid sündinud. Ma arvan, et üritada mõista nende elusid nende vaatepunktist on meie kõigi jaoks õpetlik ja see aitab aru saada ka inimestest, keda me esialgu ehk ei mõista või kes on meist väga erinevad ja kelle seisukohad tahaksime kohe maha laita. Aga selleks, et teist inimest mõista, on vaja palju armastust ja enamgi veel.

Kristjan Suits.

uus!

Miguel de Unamuno / Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikool)

ABEL SÁNCHEZ. ÜHE KIRE LUGU

Jutustuse „Abel Sánchez. Lugu kirest“ („Abel Sánchez. Una historia de pasión“) alusel Hispaania keelest tõlkinud Ruth Lias

Margaret Sarv proovisaaalis.

LAVASTAJA: Margaret Sarv (EMTA lavakunstikool) KUNSTNIK: Mae Kivilo

VALGUSKUNSTNIK: Merily Loss

Osades: Tõnn Lamp, Kaspar Velberg, Maiken Pius, Ursula Ratasepp ja Argo Aadli

„Kas sa tead, mulle tundub, et mind mõeldakse välja.“ „Kas pole ehk kõik see Jumala või kelle tahes unenägu, mis haihtub, niipea kui Tema ärkab, ja sellepärast me palume Teda ning läkitame Temale kiitus- ja ülistuslaule, et Teda uinutada, et hällitada Tema unenägu? Kas pole ehk kõikide religioonide kogu liturgia viis, kuidas äiutada Jumalat Tema unes, et ta ei ärkaks ega lakkaks meist und nägemast?“ (Miguel de Unamuno, „Udu“, tõlkinud Ruth Lias) Mis lugu olen ma otsustanud endale jutustada? Mis osa on mulle määratud ja mis osa mängivad teised minu loos? Või mina teiste lugudes? Kas me näeme enda ümber inimesi või osatäitjaid? Lavakunstikooli tudengid Margaret Sarv ja Roos Lisette Parmas toovad Miguel de Unamuno ajatust religioonifilosoofilisest tekstist lavale oma mängulise versiooni, mis räägib valikute tegemise painest ja eneseotsingute lõppematutest küsimustest.

ABEL SÁNCHEZ. ÜHE KIRE LUGU Esietendus: 23. oktoober 2021 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47)

NOORI TEATRITEGIJAID HUVITAB, MIL MÄÄRAL OTSUSTAB INIMENE ISE OMA SAATUSE Intervjuu lavastaja Margaret Sarve ja dramaturg Roos Lisette Parmasega. Vestlus toimus 15. juunil 2021. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Õpite mõlemad EMTA lavakunstikoolis viimasel kursusel. Küsin alustuseks, kui palju teil on koolis on ühiseid projekte välja tulnud ja kui palju olete nende raames saanud koos töötada? MARGARET SARV: Välja on tulnud ainult muinasjutud1, kus mina osalesin lavastajana ja Roos dramaturgina, aga me olime erinevates muinasjuttudes. „Tabamata imes“2 teeme kaasa näitlejatena, Runneli kava3 esitasime ka avalikult. ROOS LISETTE PARMAS: Jah, lisaks on meil olnud mõned avalikud lavakõne kavad, kus oleme koos näitlejatena üles astunud. Ühesõnaga, see on teie esimene koostöö lavastaja ja dramaturgina. Kuidas seni sujunud on? M. S.: Minul on väga huvitav olnud, mulle meeldib. R. L. P.: Mul ka. Kust te leidsite selle materjali ja autori, kes ei ole Eestis tänapäeval väga laialt tuntud? M. S.: Ma olin seda jutustust mõni aeg tagasi lugenud. Pärast VHK lõpetamist ja enne lavakunstikooli osalesin Theatrumi juures tegutsevas stuudios, mida juhatas Lembit Peterson. 1 Lavastus „Kõige all ja kohal on...“, mis koosnes neljast muinasjuttude põhjal sündinud loost, esietendus Eesti Noorsooteatris 8. jaanuaril 2021. 2 Esietendused Theatrumis 24. ja 25. novembril 2020. 3 „Sõnapidu“, XXX lennu lavakõne eksamikava, esietendus 16. novembril 2018.

Margaret Sarv ja Roos Lisette Parmas proovisaalis.

Tegelesime stuudios vooruste ja pahede teemaga ja keegi tõi selle raames lugemiseks selle loo. Kui oli diplomitöö valimine, siis tuli see materjal meelde ja uuesti üle lugedes tundus mulle, et see just ongi praegu õige. Mis teid selle materjali juures köitis, millest see teile endale kõige rohkem räägib ja miks see hetkel aktuaalne on? M. S.: Mulle tundub, et teemad, mille peale me oleme lavastuse üles ehitanud, on üldinimlikud ja aegumatud. Algimpulss tõukus minu jaoks saatuse ja vaba tahte küsimusest. Kas ja kui palju on inimese enda teha ja kui palju ei ole. Sealt oleme edasi liikunud temaatikani, millise saatuse me ise enda peale võtame. Kui palju on asi selles, et miski ongi tegelikult meie saatus, ja kui palju selles, et me lihtsalt arvame, et see on meie saatus. Samuti, kuidas see võib ühel hetkel muutuda lämmatavaks, kui balansist välja minna. Kuidas me ise võime endale midagi projitseerida, mõelda, et mina olen näiteks selline ja mina peangi nii tegema, minu ülesanne on alati seda teha, minuga alati juhtubki midagi sellist. See on huvitav küsimus, kui palju me seda

ise endale ette kujutame. Kui palju on see lugu, mida me endale jutustame, ja kui palju meie kaasasündinud loomuomased jooned, mida me tõesti muuta ei saa? Ehk siis, kui palju me ise ennast mingisse eeldefineeritud kasti lahterdame? R. L. P.: Just, see raamistiku teema. Ühelt poolt on praegusel ajal hästi suur vabadus, saab kõike teha, valida, kes ma olen, nõudeid ja eeldusi justkui poleks, ole kes tahes, seinast seina. Aga teiselt poolt on ka tugev väline surve: sa justkui pead ära valima ja ära otsustama, kes sa täpselt oled. Lisaks ka sisemine surve kuhugi kuuluda. Seetõttu võime panna endale mingid raamid ümber, ise seda adumata, ja ühel hetkel võivad need raamid hakata lämmatama. Üksinduse teema on ka tänapäeval väga aktuaalne. Kuidas ma räägin endale ühte lugu ja ma ei suudagi selle sees teisi inimesi märgata. Nad on justkui teenrid minu loos, teenivad minu lugu, aga ma tegelikult ei märka, ei näegi neid inimesi endid. Miks peaks see materjal kõnetama noori, veidi üle kahekümneseid inimesi nagu teie ise? Algteksti kohta võiks mõnes mõttes öelda, et see on ühe vana mehe lugu, kes natuke kibestunult oma elule tagasi vaatab. M. S.: Võib-olla on sellel noorel inimesel kõige rohkem võimalust otsustada, kuidas tema tahab elada. Tegelikult, ma arvan, on kõigil igal hetkel võimalik oma elu ümber mõtestada, aga ikkagi tundub, et just selles eluetapis väga otsitakse, kuhu kuulutakse, mida üldse osatakse, mida võib teha ja mida mitte, mis on just mulle määratud. Need küsimused on meie praeguses eluetapis eriti tugevalt kohal, kuna tuleb otsustada tuhandete valikute vahel. R. L. P.: Selle vana mehe repliigiga seoses tahtsin öelda, et temas on samas väga suur ja tugev, justkui nooruslik kirg. See ei ole üldse vanamehelik vaikne hääbumine, vaid see kirg püsib temas kuni lõpuni ja sööbki viimaks hinge seest ära. Unamuno on tegelikult väga mänguline autor. Jutustus, mis on meie lavastuse aluseks, on küll üsna konservatiivne, aga näiteks on tal romaan „Udu“, kus tegelased hakkavad autorile vastu vaidlema ning autor ähvardab neid ära tappa, talle meeldivad

sellised tasandid. See oli tolleaegses kirjanduses väga uuenduslik võte. M. S.: Selles kires on ka mingi potentsiaal, mis paneb mõtlema, kuhu oleks võinud seda veel suunata või mida sellega oleks veel võinud teha. Aga jah, mulle tundub, et üksinduse ja oma koha otsimise küsimus on praegu väga aktuaalne. Paljudel inimestel paistab olevat mure selle pärast. Sealt tekib ka tunne, et ma ei ole vajalik ja ma ei kuulu kuhugi, sellesse võib üksi kinni jääda ning see võib hakata seest sööma. Te rääkisite sellest, millised küsimusi see tekst tõstatab, aga millised vastused seal teie jaoks on? M. S.: Kindlasti saab neid vastuseid veel otsida, loodetavasti pole me veel selles osas valmis. Minu jaoks ei anna see tekst otseselt vastust, kuidas tegutsema peaks. See ei saagi seda vastust anda, aga ta annab selle küsimuse tõstatamise kaudu mingi vabaduse. Kui ma mõistan, et mul on valikuvõimalus, et ma ei pea jääma sinna kinni, kuhu ma olen ennast mõelnud, kui ma oskan ühel hetkel selle üle naerda või ennast kõrvalt vaadata, siis võib-olla oskan ma lõpuks ka rahul olla, kuigi ma seda enne ei suutnud. Me oleme ka seda palju arutanud, kuidas inimene ei mahu kunagi nendesse enda määratud raamidesse lõpuks ära. Selle asemel, et ühest suurest kastist välja tulla, mõeldakse palju väikeseid kaste juurde. Tundub, et kui saaks ennast lõpuni ära defineerida, paika panna ja õige sildi külge, siis oleks kõik korras. Aga tõenäoliselt tundub ühel hetkel siiski, et kõik ikkagi ei ole korras. Praegu on nii palju rohkem võimalusi, mida oma eluga teha, aga kui neid valikuid on nii tohutult, et ei saada enam isegi aru, mille vahel üldse valida, ei jõuta isegi nende valikutega tutvuda, siis see tekitab inimestes ärevust. R. L. P.: Samas on sisemine soov, et keegi või miski suunaks. Peab olema miski, mis näitaks, mis on õige. M. S.: Tahaks ära tabada, mis just see minu asi ikka on, mis on see, mida ainult mina saan teha, see soov on väga tugev küll. R. L. P.: Meie lavastuse peategelane on inimene, kes on justkui oma valiku teinud, aga mitte teadlikult vaid alateadlikult. Ta tunnetab, et kõik kuidagi lükkab teda kindlas suunas, et ta ei

saa midagi muuta ja nüüd kannatab selle pärast, kuidas keegi teine teda ei mõista ja ta jääbki üksinda sinna oma kannatusse. Tekib nõiaring, kus ta hakkab endale projitseerima seda kujutlust ja lõpuks see saabki tõeks, sest ta tahab nii mõelda. M. S.: Huvitav on ka, kuidas me enda mõtetega manipuleerime. See, mida ma mõtlen ja tahan mõelda, muutubki tõeluseks. Ka mälestuste osas, kui ma mõtlen oma elusündmustele tagasi, võib leida samadest sündmustest täiesti erinevaid narratiive. Küsimus on, mis lugu ma otsustan endale jutustada. Tegu on mingis mõttes peaaegu religioonifilosoofilise tekstiga, samuti on seal oluline roll Abeli ja Kaini lool. Milline on teie enda suhe piibli ja kristlusega? On teil sellega üldse mingit suhet? M. S.: Tundub, et see on natuke paratamatu, kui juba tead, et on olemas kristlus, siis mingi suhe peab ikkagi olema. Kas te olete mõlemad VHK õpilased? M. S.: Mina olen, Roos ei ole. Mina olen nende lugude sees olnud päris palju just kooliajal ja kindlasti on nad mind mõjutanud. Kui elad selles ruumis, siis see mõjutab sind omajagu, ka maailma mõtestamisel. R. L. P.: Mina ristitud ei ole, aga kristluse tuum, armastuse filosoofia, on mulle väga oluline. M. S.: Jah, sama siin. R. L. P.: Piibel on üks tüvitekst, mis jookseb kõigest läbi ja seda tuleb tunda. Mis on selles lavastuses teistmoodi, võrreldes teie eelmiste projektidega? M. S.: Minu jaoks on selle lavastuse juures olnud hästi tore see, et me oleme väga palju arutanud sisu üle ja mõelnud, mida me tahame välja tuua ning kuhu fookus seada, ja see on dikteerinud vormi. Ka vorm on fookuses olnud, aga olles samal ajal sisu teenistuses. Just vormikasutuse vabaduse mõttes on praegune loomine eriti tore olnud. Me oleme selle tekstiga avastanud rohkem vormivõimalusi kui varasemates koolitöödes.

Kuidas sündis otsus kutsuda lavastuse kunstnikuks Mae Kivilo? M. S.: Ma tunnen Maed juba päris pikalt. Ma tahtsin enda kõrvale kedagi, kelle käekiri mulle meeldiks, keda ma võin usaldada ja kes oleks ka kogenud. Me oleme koostööd teinud noorte kunstnikega ja mõtlesin, et kui juba teha professionaalses teatris professionaalsete näitlejatega, siis võiks ju ka kunstnik olla keegi kogenud inimene, et just niipidi sellest protsessist kõige rohkem õppida. Miks just Linnateater? M. S.: Teatrina meeldib Linnateater mulle väga oma õhkkonna poolest, siinsetes väikestes saalides valitseb intiimne teatri atmosfäär, mis mind väga paelub. Kui ruumil on mingi oma energia ja see panna lavastuse energiaga kokku mängima ning see hakkab tööle, siis võib see tulemusele väga palju juurde anda ning olla jõulisem kui lihtsalt black box’is lavastades. Kuigi ka seda viimast võib imeliselt ära kasutada, tundus mulle, et teistsugusel ruumil on veel rohkem potentsiaali elama minna. Puhtalt praktilise poole pealt tahtsin teha lavastust Tallinnas, kuna ma tunnen siinseid näitlejaid rohkem. Ma leidsin, et hea oleks kutsuda lavastusse näitlejaid, keda olen varem laval näinud. Miks on teie arvates kooli ajal n.ö. päris teatris lavastamine vajalik õppeprotsessi osa, miks on tähtis saada varakult professionaalses teatris kätt proovida? M. S.: Ma arvan, et see on vajalik juba lihtsalt kogemusena, kuidas teater toimib, kuidas asju planeerida. Lisaks on see võimalus oma tugevuste ja puudustega silmitsi seista. Ma arvan, et need tulevad siin hoopis teisiti esile, kui oma tuttavate kursusekaaslastega lavastades. Samuti on kasulik puutuda kokku pikalt teatris töötanud ja seda maailma tundvate inimestega, oskamaks mõtestada ja aru saada, mis on üldse oluline ning märgata asju, mille peale sa ise ei tuleks. Veel on oluline see samm lihtsalt ära teha, muidu jäädki seda edasi lükkama. Millal oleks veel parem professionaalses teatris esimest korda lavastada, kui mitte siis, kui on kooli poolt tugi olemas? Kohustus

diplomilavastust teha tekitab kohe ka kindlustunde, et ma saan sellega hakkama, sest seda peabki tegema. Kui seda edasi lükata, siis võib-olla ei saaks koolist kätte kõike seda, mida võiks saada. Rääkides lavakunstikoolist maksimaalse tulemuse kättesaamisest, siis küsin lõpetuseks, mis on teie mõtted seoses lavastajaõppe ümberkujundamise protsessiga? M. S.: Igal koolil on omad vajakajäämised, millega peabki kogu aeg tegelema. Aga minu meelest ei saa öelda, nagu meil oleks tohutu kriis ja mingit normaalset õpet ei ole, milline kuvand praegu lavastajaõppest on tekkinud. Lavastajaõpe on praegu sellises faasis nagu ta on ja minu arvates on mõned asjad meil just hästi tugevad. Näiteks meeldib mulle praeguse õppevormi juures väga ühtse trupi tunne ja vajadus kehtestada end selle trupi sees mõtte, mitte autoriteedi kaudu. Aga kindlasti on asju, mida tahaks parendada või täiendada. Praegu ongi õige aeg seda kõike ümber mõtestada, süsteemi paremini välja töötada. Uuesti mõelda, kui palju peaks kogu kursusel olema ühiseid ained ning kui palju ja milliseid eraldi, struktuuri parandada, aga mingit fundamentaalset probleemi meil lavastajaõppega minu arvates ikkagi pole.

uus!

Ketil Bjørnstad / Diana Leesalu

PIANIST

Romaani „Muusikale“ („Til musikken“) alusel Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet

Diana Leesalu.

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Kristjan Suits VALGUSKUNSTNIK: Emil Kallas

MUUSIKALINE KUJUNDAJA: Veiko Tubin HELILOOJA: Rasmus Puur LAULUÕPETAJA: Riina Roose

Osades: Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Kristiin Räägel, Maris Nõlvak, Ester Kuntu (külalisena), Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Andres Raag, Evelin Võigemast ja Theodor Teppo (külalisena)

Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on lavastaja ja dramaturg Diana Leesalu loonud lavateose „Pianist“, mis räägib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Aga mida tähendab olla parim tegelikult? On see pigem vabadus või vangistus? Üks ajaloo suurimaid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga selleks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunstnikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on? „Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaatilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“ Ketil Bjørnstad, “Muusikale”

pianist Esietendus: 5. november 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)

KETIL BJØRNSTAD, MUUSIKUST KIRJANIK JA KIRJANIKUST MUUSIK Triin Sinissaar dramaturg

„Tuleb püüda tegutseda nii pühendunult, nii sügavalt ja isetult moraalsetel alustel, kui vähegi võimalik – maailmas, mis areneb kiiresti üha materialistlikuma ja egoistlikuma käitumise suunas. Loomingu abiga saame inimestele meelde tuletada, et raha, kuulsus ja positsioon ei ole elus alati peamised,“ kirjeldab oma elufilosoofiat norra klaverikunstnik, helilooja ja kirjanik Ketil Bjørnstad. Bjørnstadi loometee muudab huvitavaks tõsiasi, et ta on saavutanud tähelepanuväärset edu paralleelselt kahes vägagi erinevas kultuurivaldkonnas. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud jazzpianisti ja heliloojaga, kes on välja andnud ligi seitsekümmend CD-plaati, ning samal ajal on ta kirjutanud pea kolmkümmend raamatut, nende hulgas luulekogusid, romaane ja biograafiaid, lisaks veel ka näidendeid ning muusika- ja kirjanduskriitikat. Ketil Bjørnstad sündis 25. aprillil 1952 Oslos. Tema muusikaanne ilmutas end varakult ja ta õppis klassikalist klaverit selliste mõjukate õpetajate käe all nagu Amalie Christie ja professor Robert Riefling. Teismelisena pälvis ta kaks korda üleriikliku noore klaverikunstniku preemia ning täiendas end Londonis ja Pariisis. Bjørnstad debüteeris kontsertpianistina 16-aastaselt, esitades koos Oslo Filharmooniaorkestriga Béla Bartóki kolmanda klaverikontserdi. Edasistel aastatel pöördus ta aga jazzi ja rocki poole, tehes koostööd mitmete Norra tippmuusikutega. 1972. aastal avaldas Bjørnstad esimese luulekogu ja 1973. aastal esimese albumi oma muusikaga. 1998. aastal määrati talle mainekas Riksmåli (norra kirjakeele) kirjandusauhind romaani „Nåde“ („Arm“) eest, samuti on ta pälvinud Spellemani muusika-

auhinna ehk Norra Grammy. Tema raamatuid on tõlgitud paarikümnesse maailma keelde ning ta on andnud kontserte nii Euroopas kui ka Ameerikas ja Aasias, samuti osalenud paljudel kirjandus- ja muusikafestivalidel üle maailma. Bjørnstad on kirjutanud filmimuusikat tuntud režissööride jaoks nagu JeanLuc Godard, Ken Loach jt. 2012. aasta kevadel viibis Bjørnstad festivali HeadRead kutsel Tallinnas ja andis Mustpeade majas soolokontserdi. Ketil Bjørnstadi raamatutest on Elvi Lumet tõlkinud eesti keelde biograafiad „Ballaad g-moll: romaan Edvard Griegist“ (Eesti Raamat, 2001) ja „Liv Ullmann – elujooned“ (Eesti Raamat, 2007) ning kaks ilukirjanduslikku teost, pianist Aksel Vindingu elust kõnelevasse triloogiasse kuuluvad romaanid „Muusikale“ (NyNorden, 2012) ja „Jõgi“ (NyNorden, 2015). Aksel Vindingu juurde, kes on väljamõeldud karakter, aga keda võib pidada teatud määral autori alter ego’ks, jõudis Bjørnstad oma karjääri hilisemas järgus. „Muusikale“ ilmus norra keeles 2004. aastal, „Jõgi“ 2007. aastal ja seni eesti keelde tõlkimata „Damen i Dalen“ („Daam orus“) 2009. aastal. Lisaks kodumaale kujunes see triloogia Bjørnstadi kirjanduslikuks läbimurdeks mitmetes Euroopa suurriikides nagu näiteks Saksamaa või Prantsusmaa, viimases pärjati teda 2008. aastal kirjastuse Le Livre de Poche lugejaauhinnaga.

Foto: Roger Neumann

„Suhtusin alati skeptiliselt võimalusse kasutada oma kirjutistes viiteid muusikale, sest ma ei tahtnud asja enda jaoks liiga lihtsaks muuta,“ rääkis Bjørnstad intervjuus väljaandele Jazzdimensions. „Ma olen rõõmus, et ootasin nii palju aastaid, enne kui otsustasin kasutada muusikat ja oma isiklikke kogemusi Vindingu-triloogia loomiseks. Mul oli tekkinud piisav distants, mis mängis suurt rolli, sest see teema oli mulle väga lähedane.“ Sellegipoolest ei tohiks romaani võtta kui kirjaniku autobiograafiat. „Minu ema ei hukkunud Lysakeri jões,“ kinnitas Bjørnstad. „Aga ma elasin samal tänaval mis Aksel Vinding ja osalesin samal konkursil. Tegelikult olen ma võtnud suures osas aluseks keskkonna, mis mind tol ajal ümbritses, aga ma ei ole loonud ühtegi sellist tegelaskuju, kelles keegi võiks ennast ära tunda. /---/ Camus väitis kunagi, et iga autor peaks kirjutama sellest, mida ta on ise läbi elanud, ja mingis mõttes olen temaga nõus. See ei tähenda, nagu sa peaksid kirjutama autobiograafiat. Kuid sul tuleb kirjutada tõeliste tunnete ja teadmisega selle kohta, mida sa kirjeldada püüad.“ „Kõige olulisem oli ehk näidata, kui haavatavad me noores eas oleme,“ kommenteeris Bjørnstad oma Vindingu-triloogiat. „Kui me sõltume autoriteetidest, kelle osas meil pole tegelikult aimugi, kas neil on sügaval sisimas õigus või nad eksivad. Kui meie ees seisab nii palju valikuid ja igaüks neist võib määrata kogu meie elu. Samuti oli minu jaoks tähtis püüd näidata, kui olulist rolli võib ellujäämises mängida kunst.“ Autor väidab, et üldiselt on muusika teda kirjutamise juures harva otseselt inspireerinud, aga Aksel Vindingust kirjutades oli see nii. Bjørnstad on andnud välja ka kahest CD-plaadist koosneva kogumiku „Vindingu muusika“, mis on osaliselt komponeeritud samaaegselt raamatu kirjutamisega. Stuudiosse minnes ei püüdnud ta enda väitel liiga palju ette mõelda, vaid improviseerida selles erilises õhkkonnas, mis tekib, kui muusik on üksi koos oma instrumendiga. Sealt võrsunud lugude meeleolu kajastab romaani meeleolu. 2012. aastal Tallinnas viibides sõnastas Bjørnstad kultuurilehes Sirp ilmunud intervjuus järgmiselt oma muusikalise kreedo, mis on ilmselt laiendatav tema loomingulisele teekonnale üldi-

selt: „Kõige keerulisem element muusikas – meloodia – on mulle alati olnud kõige olulisem. Ja teiseks: muusika ei ole mood, nii nagu maalikunst ei ole disain. Iga artist peaks kuulama oma sisehäält. Kõige tähtsam on keskenduda sellele, mida sa tõeliselt tahad teha, ning mitte sellele, mida sinult oodatakse.“

REPERTUAAR

VIIMASED ETENDUSED OKTOOBRIS!

Elise Metsanurga lavatekst Fjodor Dostojevski romaani „Idioot“ ainetel

rogožin

Vene keelest tõlkinud Marta Sillaots

Lavastajad: Andreas Aadel (Tartu Uus Teater) ja Markus Helmut Ilves Dramaturg: Elise Metsanurk (Tartu Uus Teater)

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits Helilooja: Lauri-Dag Tüür Muusikaline kujundaja: Arbo Maran

Osades: Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg (külalisena), Liis Remmel ja Peeter Tammearu (külalisena)

Dostojevski romaanis “Idioot” ei ole Rogožin peategelane, pigem on ta punkt, kuhu on võimalik jõuda. Ta tuleb sopast ja vajub mülkasse, tema tahe on vankumatu ja pilk põletab. Miks ta pole kangelane? Rogožin otsib rahu sealt, kust leiab meeletust, püüab jõuda õnneni õnnetust toovate vahenditega. Ent isegi kui ta on lootusetult hukule määratud, on võimalik, et ta leiab pääsetee hukatusest endast. Kas kõige halvemas ei peitu midagi parimast? Kui kõik halb saab alguse millegi puudumisest, siis kas selle meelevaldne omastamine saab olla lahendus? Rogožin ei tea veel, mida ta vajab, aga ta teab, kuidas seda saada. Ta teab, et juba varsti jõuab ta selleni. Kohe on see käes, peos, paigal, kuulub ainult talle. Veel natukene ja siis kuulubki see talle.

rogožin Esietendus: 24. mai 2021 Mängukoht: Toom-Kooli 9. Etendus toimub vanas renoveerimata majas, kus on tavapärasest rohkem tolmu, samuti on seal kitsad trepid ja ebaühtlased vanad puitpõrandad, soovitame riietuda soojalt ja valida mugavad jalanõud. Kestus: 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse vilkuvat valgust ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu).

Lucy Kirkwood

LAPSED (The Children) Inglise keelest tõlkinud Oliver Berg

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) VALGUSKUNSTNIK: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Reet Aus Muusikaline kujundaja: Riina Roose Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Epp Eespäev või Piret Kalda, Anne Reemann ja Peeter Tammearu (külalisena) või Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama. Ning küsima endalt: mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta?

lapsed Esietendus: 1. veebruar 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses.

talveöö unenägu esitleb:

Pascal Rambert

ÕED

(Sœurs) Prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Autor, lavastaja ja kunstnik: Pascal Rambert

Osades: Külli Teetamm ja Evelin Võigemast

Õde võib olla su kõige lähedasem inimene või su kõige tigedam vaenlane. Või siis mõlemat korraga. Pascal Rambert toob lavale kaks õde – üks neist ajakirjanik ja teine inimõiguste aktivist – vahetult pärast nende ema surma. Ootamatu taaskohtumine muutub vastasseisuks, kus käiku lastakse kõik relvad, ükski mälestus pole püha, ükski piinlik ega valus teema ei jää päevavalgele kiskumata. Kildhaaval kujuneb pilt ühest prantsuse haritlaste perekonnast, mille iga liige on tahtnud omal moel maailma muuta, ning nende kirglikkusest, valust, hirmust, armastusest ja elujanust.

õed Esietendus: 8. detsember 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund 30 minutit, ühes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse lühiajaliselt vilkuvat valgust.

Preemiad: Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021

osnap Muusikarännak Voldemar Panso jälgedes ehk kirev kava kupleest missani

lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose lavastaja abi: Anu Lamp kunstnik: Kristjan Suits kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm Arranžeerija: Jaak Jürisson Valguskujundaja: Teet Orupõld Helikujundaja: Haar Tammik

mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Voldemar Pansot teatakse kui lavastajat, näitlejat ning teatriteadlast ja ‑pedagoogi, vähem tuntakse teda aga kui reisimeest, muusikaarmastajat ja följetonisti. Eesti teatri suurkuju 100. sünniaastapäeva tähistamiseks valminud muusikalavastus, mis jutustab meile tema elust ja ajastust, ammutas inspiratsiooni just Panso vähemtuntud külgedest.

osnap Esietendus: 25. novembril 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Haar Tammik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2021

Mark Hayhurst

NAD TULID KESKÖÖL (Taken at Midnight) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet

Valguskunstnik: Rene Liivamägi Videokunstnik: Lauri Urb Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Priit Pius, Anu Lamp, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Kalju Orro, Tõnn Lamp, Aksel Ojari (külalisena), Egert Kadastu (külalisena), Ando Tammsaar (külalisena), Jarko Rahnel (külalisena), Joonas Eskla (külalisena), Kristiina Jalasto (külalisena) või Ingrid Noodla (külalisena) ja Margus Mänd (külalisena)

1931. aastal kutsus noor advokaat Hans Litten tunnistajapinki Adolf Hitleri ning ristküsitles teda seoses pruunsärkide vägivallategude ja agressiivse retoorikaga. Hitler ei andestanud talle seda avalikku alandamist ja kui natsid 1933. aastal võimule tulid, oli Litten üks nende hulgast, kes Riigipäevahoone põlengu ööl toimunud arreteerimislaine käigus omaenda kodus kinni võeti ja ära viidi. „Nad tulid keskööl“ on lugu sellest, kuidas ühes kultuurses Euroopa suurriigis saavad võimule kurjategijad, ja ühe ema väsimatust võitlusest oma poja nimel.

NAD TULID KESKÖÖL Esietendus: 24. oktoober 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kõlavad püstolilasud ja kasutatakse lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu).

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2021 Jaagup Roomet – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2021 Anu Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021 Kalju Orro – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021

Anton Tšehhov

Vanja (Ваня)

Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Māra Ķimele (Läti) Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti)

Kostüümikunstnik: Reet Aus HELIKUJUNDAJA: Lauri Urb Valguskujundaja: Margus Sepman

Osades: Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Annika Rohtväli (külalisena)

Läti üks mainekamaid lavastajaid Māra Ķimele on Tšehhovi näidendi “Onu Vanja” tegevuse toonud tänasesse päeva ning maamõisast on saanud põllumajanduslik perefirma. Tegelikkuse ja soovunelmate ületamatud vahemaad ning vaatenurkade kontrastid jõudeelu ja töörügamise või linna- ja maaelu vahel kõnetavad aga sama teravalt kui sada aastat tagasi. Kus on see kontrollpunkt, kus arvutatakse, kui palju õndsust sa oma kannatustega välja oled teeninud?

vanja Esietendus: 3. oktoober 2020 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Éric-Emmanuel Schmitt

ENIGMA VARIATSIOONID (Variations énigmatiques) Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater) Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)

Valguskujundaja: Teet Orupõld Operaator: Nikolai Alhazov (Vene Teater) Videokujundaja: Lauri Urb

Osades: Egon Nuter ja Andrus Vaarik (Endla Teater)

Väikesel Norra mere saarel, suure maailma saginast eemal elab ekstsentriline kirjanik, Nobeli preemia laureaat Abel Znorko. Kui tavaliselt on tema viljeldavaks žanriks olnud filosoofiline romaan, siis tema viimane raamat koosneb kirglikest armastuskirjadest, mida ta on vahetanud paljude aastate jooksul kellegi Eva Larmori nimelise naisega. Ühel päeval saabub kirjanikuga intervjuud tegema väikese maakonnalehe ajakirjanik Erik Larsen, kellel on raamatu kangelanna kohta mitmeid küsimusi esitada. Sealt saab alguse psühholoogiline kassihiire mäng ümber armastuse ja valede, kusjuures rollid vahetuvad nii mitmelgi korral.

ENIGMA VARIATSIOONID Esietendus: 14. detsember 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi, ühes vaatuses

Preemiad: Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020 Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

Thomas Vinterberg, Mogens Rukov

KOMMUUN (Kollektivet) Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Kristjan Suits Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Neeme Jõe Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson HELIKUJUNDAJA: Arbo Maran

Osades: Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas (külalisena) ja Marko Matvere (külalisena)

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida lillelaste eluviisi ning kolida ühes teismelise tütre Freja ja paari väljavalituga suurde majja, alustamaks kooselu ühise katuse all. Nad eeldavad, et kõik värske kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, soojad ja lahked inimesed. Mis saaks valesti minna? Samal ajab otsib uue elukorralduse keskel üksi jäänud Freja oma identiteeti täiskasvanute maailmas, kus kõik on lubatud … „Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

Kommuun Esietendus: 7. detsember 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2020 Kristjan Suits – Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020 Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest sõnalavastuses 2020 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Aurora Aleksandra Künnapas – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia: eripreemia 2020

Dennis Kelly

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE (The Ritual Slaughter of Gorge Mastromas) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastaja: Priit Pius Kunstnik: Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Andres Kõpper Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo (Ugala)

Osades: Märt Pius, Liis Remmel, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Jasper Roost (külalisena)

Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda? Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE Esietendus: 19. oktoober 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Marius Ivaškevičius

kant (Kantas) Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Kalju Orro, Egon Nuter, Argo Aadli, Andrus Vaarik (Endla Teater), Indrek Ojari, Alo Kõrve, Elisabet Reinsalu, Ursula Ratasepp, Epp Eespäev või Külli Teetamm ja Andero Ermel

Ida-Preisimaa, Königsberg, aasta 1784. Tunnustatud filosoof Immanuel Kant elab range päevaplaani järgi, kus on paika pandud aeg töötegemiseks, õpilastega kohtumiseks, jalutuskäiguks jne. Ta sööb ainult ühe korra päevas, kuid see-eest kestab lõunasöök mitu tundi. Eine möödub alati sõprade, Königsbergi tähtsamate meeste seltsis. Vestelda on lubatud kõigest, ainult mitte tööst. Äkki tõuseb aga ühetaoliselt kulgevate päevade seast esile üks, mil miski näib justkui teisiti või valesti olevat. Ilm on novembrikuu kohta ebatavaliselt selge ja meeste seltskonna rahulikku omavahelolekut kipuvad häirima mitmed kutsumata külalised, nende hulgas ka kummastava nimega noor šotlanna. Kõik see äratab „Puhta mõistuse kriitika“ autoris tunde, et võib-olla on ta elus millestki väga olulisest mööda vaadanud.

KANT Esietendus: 13. aprill 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Kristjan Suits – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavakujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020 Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020 Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020 Elisabet Reinsalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

Per Olov Enquist

vihmausside elust Perekonnapilt 1856. aastast (Från regnormarnas liv) Rootsi keelest tõlkinud Arnold Ravel

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Karmo Mende

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Koreograaf: Maiken Pius valguskunstnik: Emil Kallas

100

Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann

101

104

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid. (P. O. Enquist)

VIHMAUSSIDE ELUST Esietendus: 2. märts 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi 30 minutit, (koos vaheajaga) kahes vaatuses

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

Preemiad: Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020

105

Daniel Glattauer

südameharjutus (Die Wunderübung) Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Lavastaja: Peeter Tammearu Kunstnik: Martin Mikson Valguskujundaja: Merily Loss

Muusikalised kujundajad: Feliks Kütt, Andres Raag, Peeter Tammearu Videokujundaja: Lauri Urb

106

Osades: Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg

108

Mida teha, kui tunned, et su süda on abieluaastate jooksul sulgunud ja sa ei suuda ega taha seda enam oma abikaasale avada? Kas võtta armuke, sukelduda töösse, pühenduda lastele, minna lahku … või proovida leida lootusekübet suhtenõustaja juures? Joana ja Valentin otsustavad viimase variandi kasuks. Daniel Glattaueri näidend on südamlik komöödia teineteisest võõrandunud abielupaarist ja terapeudist, kes paneb nad üsna ootamatusse olukorda.

109

SÜDAMEHARJUTUS Esietendus: 19. jaanuar 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Florian Zeller

mineku eel

(Avant de s’envoler) Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Herkül

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater) Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Helikujundaja: Nikita Šiškov

110

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik (Endla Teater), Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp ja Priit Pius

112

sajab vihma on soe sajab vihma on soe sajab vihma sa ootad neid ja sa näed kuidas nad tulevad ja kõik tulevad ja kõik on nii nagu kunagi oli

mineku eel Esietendus: 27. oktoober 2018 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses

Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist? Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid kaasaegseid autoreid kogu maailmas. „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale meespeaosatäitjale, 2019 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale naiskõrvalosatäitjale, 2019

113

Maksim Gorki

põhjas (На дне) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja: Uku Uusberg Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus Valguskujundaja: Emil Kallas

114

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Remmel, Andres Raag, Aleksander Eelmaa, Kristjan Üksküla (külalisena), Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller (EMTA lavakunstikool)

115

116

117

118

28. märtsil 1868. aastal sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936). „Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.

PÕHJAS Esietendus: 24. märts 2018 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 30 minutit (koos vaheajaga) kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Tõde on põhjas.

Preemiad: Uku Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2019 Martin Mikson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2019 Allan Noormets – Eesti Teatri Aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale, 2019

119

David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)

120

Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Remmel, Epp Eespäev ja Mikk Jürjens

122

Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega?

Esietendus: 11. veebruar 2017

Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks.

Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

123

jäneseurg

Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)

I N FO

Piletid Täishinnaga pilet (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet

25 € 20 €

Salme Kultuurikeskuse suure lava rõdu pilet 22 € (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 18 € Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades. Tallinna Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Täpsem info Piletilevi kodulehel. Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul pärast broneeringu tegemist.

Tallinna Linnateatri kassa (Salme 12) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust. Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Marie Anett Heinsalu 665 0888 m.heinsalu@linnateater.ee Järgmise kuu etenduste piletid lähevad Linnateatri kassas, Piletilevis ja Piletilevi müügipunktides müüki eelmise kuu esimesel päeval kell 11.00. Näide: maikuu etenduste piletid tulevad müüki 1. aprillil kell 11.00. Erandid Kui kuu esimene päev on riigipüha, laupäev või pühapäev, siis lähevad piletid müüki järgneval tööpäeval. Tavapärasest varem algab väljaspool statsionaari mängitavate etenduste ja projektide (näiteks suvelavastus) piletimüük ning augusti, septembri ja veebruari piletite müük. Jälgige infot kodulehekülje piletite rubriigis! Linnateatris esinevad külalisteatrid vastutavad oma piletite müügi korraldamise eest ise.

Ülekandega tasumine Saaja: Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus Konto number: EE311010220061053015 Viitenumber: 5228000203999915 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni. Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassa e-posti teel ja rahuldatakse vastavalt võimalustele. Broneeritud kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt 10 päeva pärast broneeringu tegemist. Teatril on õigus tähtajaks välja ostmata broneeringud tühistada. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.

126

Külastusinfo covid-19 ajal Teater jätab endale õiguse muuta mängukava ja publikukohtade paigutust ning rakendada lisaohutusmeetmeid, juhul kui riigi või kohaliku omavalitsuse poolt koroonaviirusega seoses kehtestatud reeglid seda nõuavad. Teeme kõik selleks, et meie töötajad ja vaatajad oleksid terved. Teatris on tagatud võimalused desinfitseerida ja pesta käsi, samuti puhastame ja tuulutame oma ruume tavapärasest tihedamalt. Siiski soovitame riskigruppi kuuluvatel isikutel vajadusel

teatrikülastus edasi lükata kuni nakkusohu kadumiseni. Haigestumise korral palume tungivalt kõiki piletiostnuid jääda koju. Teatril on õigus haigussümptomitega inimesi saali mitte lasta. NB! Palume etendusteks aegsasti kohal olla! See on vajalik inimeste saabumise hajutamiseks, et viimasel hetkel ei tekiks suuri masse, kus ei ole võimalik üksteisega turvalist distantsi hoida.

127

Mängupaigad Lai 47

Toom-Kooli 9

Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja Oleviste koguduse laoruumina. Tänaseks on Hobuveskis esietendunud ridamisi lavastusi, lisaks toimunud palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restaureerimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd.

Toom-Kooli 9 maja on endine Toomgildi hoone, mis anti 1997. aastal Tallinna linna poolt ajutiselt Linnateatrile proovipinnana kasutada. 2018. aastal lasti Toom-Kooli 9 käiku ka etenduspaigana, kui Elmo Nüganen lavastas seal EV100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames Paavo Piigi näidendi „Miljoni vaade“. Nüüdseks on Tallinna linn hoone maha müünud Riigikogu Kantseleile, kuid enne renoveerimistööde algust saab Linnateater anda siin veel viimased etendused. Sel hooajal mängime Toom-Kooli 9 hoones lavastust „Rogožin“.

Hobuveskis mängitakse lavastusi „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“, „Vanja“, „Enigma variatsioonid“ ja „Kant“.

128

Salme 12 Salme Kultuurikeskus on Linnateatri ajutine kodu Laia tänava maja remondi ajaks. Kunagi J. Tombi nimelise kultuuripalee nime kandnud hoone on Linnateatrile, omaaegsele Noorsooteatrile vana tuttav, just seal asus teatri põhilava aastatel 1966–1992. Seekord on Linnateatril Salme Kultuurikeskuses lisaks suurele lavale kasutada ka kolmandal korrusel värskelt välja ehitatud väike lava. Viimane moodustub kahest kaks kõrvuti asetsevast black box’ist, mis on käigus vaheldumisi – see annab teatrile võimaluse mängida etendusi tihedama graafikuga ja planeerida paremini ettevalmistavaid töid.

Suurel laval mängime lavastusi „Balti tragöödia“, „Osnap“, „Nad tulid keskööl“, „Kommuun“ ja „Põhjas“. Väikesel laval on mängukavas lavastused „Pianist“, „Lapsed“, „Õed“, „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“, „Vihmausside elust“, „Südameharjutus“, „Mineku eel“ ja „Jäneseurg“.

129

PARKIMINE SALME KULTUURIKESKUS asub Tallinna linna tasuta parkimise alal. Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn HOBUVESKI ja TOOM-KOOLI 9 ees kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt). Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn Lisaks asuvad vanalinna servas jalutuskäigu kaugusel järgmised parklad: AS EUROPARK TASULINE VALVETA PARKLA SUURTÜKI 12: Tsoon EP70 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 0,75 eurot. Vaata lisa: www.europark.ee

Ka l e

i iid an

e uie

S ad

ja p

Kotzebue

iku

ste

ge va s Va l

e lm Sa

re p

Uus

Pik

ki lis Te l

HOBuVESKI Lai 47

130

Suur-Kloos Nun ne

tri

Vene

n Ra

o To

tü

I LT BA

A JA

BALTI JAAMA TURG

t äe

Ko p

Vab r

Niin

Põ h

ale SALME vi KuLTuuRIKESKuS Salme 12

amaja

Tö ö

Vana-Kal

Ku n

AS ÜHISTEENUSEd TASULINE VALVETA PARKLA RANNAMÄE TEE 5: Tsoon P4 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. Kalendripäev maksab 10 eurot. Vaata lisa: www.parkimine.ee Eripakkumine Linnateatri publikule kehtib iga päev kell 17.30–00.00. 3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot. Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902. Kolme tunni täitumisel jätkub teenus tavatariifi alusel: 30 minuti maksumus on 1,25 eurot. Parkimisteenuse So o lõpetamiseks tuleb helistada numbril 1903.

TOETAjAd jA KOOSTÖÖPARTNERId

Hooaja peatoetaja

Suurtoetajad

Toetajad ja koostööpartnerid

Publikut kostitavad

131

Leida Rammo Linnateatri fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

F o n d i p o o lt j agat u d p r e e m i at e la u r e aa d i d : K üll i T eetamm j a In d rek O jar i ( 2 0 1 6 ) E pp E esp ä ev ( 2 0 1 7 ) A lo K õrve ( 2 0 1 8 ) H ele K õrve ( 2 0 1 9 ) evel i n võ i gemast ( 2 0 2 0 )

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

132