REPERTUAAR KEVAD/SUVI 2022 by Tallinna Linnateater

kevad/ K E VA D/ S U V I s u v 8i REPERTUAAR

LINNATEATER.EE

T A N

TR A E

S U T

S 2 A A V s/ / N n A e e j IN L a ür Kõrv J L / L E ikk ele ak n A M v H V T l / e / Nõl s / / e n v rm Kõr aris Piu mul E SU ra dero Alo r / M/ Priit Sam / g LI

e r An lda / ute ius rek om lbe / N e P nd To V a v äe et K gon ärt l / I art par p es Pir p / E / M äge / M as E K / o ä pp stu Lam Orr n R mm ri / E i a / a n t ti ju na dli Kad Tõn Kal Kris Tee Van a / A re / / lli e go nd mp jari alu / Kü len r e s A o A La k O ein mul / H u e m Si An Indr et R im erg S b b sa ain Uus i l R ra E nd Sa

a K

22 00 2 2

Repertuaarivihiku koostasid: Triin Sinissaar ja Helen Kask Fotod: Siim Vahur

www.linnateater.ee

Makett: AKU Küljendus, kujundus: Katre Rohumaa Kirjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal

instagram.com/linnateater

Paber: Pergraphica Natural Rough 120 g/m2 Täname: IGEPA Libra Vitalis AS Trükitud: Just Print trükikoda

facebook.com/linnateater

twitter.com/linnateater

Sisukord Sissejuhatus Triin Sinissaar, „Kevadet oodates“

Uuslavastused

Kalaranna 28

Aviaator

Annika Poldre, „Boriss Pavlovitš: „Teater tule- 14 tab meelde möödunut““

Õed

Osnap

Nad tulid keskööl

Vanja

104

Enigma variatsioonid

110

Kommuun

114

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

120

Kant

126

ehituspäevik

Vihmausside elust

130

intervjuu teatritöötajaga Märt Keerutaja

Südameharjutus

136

Mineku eel

140

repertuaar

Jäneseurg

146

Emigrandid

Vabalt peetavate kanade munad

Balti tragöödia

Abél Sanchez. Ühe kire lugu

Muusikale

Põhjas

Lapsed

info Piletid

154

Kinkepiletid, COVID-19 info

155

Mängupaigad

156

Parkimine

158

Toetajad ja koostööpartnerid

159

Leida Rammo toetusfond

160

KEVADET OODATES Triin Sinissaar dramaturg

Põhjamaa inimene on ikka innukalt kevade saabumist oodanud, aga eriti tungivalt praegusel pandeemia-ajajärgul, mil meis köeb lootus, et soojad ilmad toovad kaasa kurja viiruse taganemise ning 4

ühiskonna taasavanemise kohtumisteks ja ühiseks ajaveetmiseks. Elevusega ootab suve ka Linnateater, kes valmistub suureks vabaõhulavastuseks. Koht, kuhu me sel suvel oma publikut kutsume, on pika ja vastuolulise ajalooga – Patarei Merekindluse hoov. Sügisel, kohe pärast Linnateatri suveetenduste lõppu, algavad seal lammutus- ja ehitustööd, niisiis on see ühtlasi viimane võimalus sellele paigale tema praegusel kujul pilku heita. Sinna ei ole varem inimesed ligi pääsenud. Uku Uusbergi lavastus kannab nime „Kalaranna 28“, mis on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Suvelavastuses teeb kaasa suurem osa Linnateatri trupist ja ümberehituse ootuses seisev suur tühi hoov annab lavastusmeeskonnale võimaluse tuua mängu mastaapseid lahendusi, mida 5

„tsiviliseeritumas“ paigas kindlasti teha ei saaks. Muus osas on Linnateater selleks poolaastaks ehitusaegsete oludega kohanenud ning mõningatest pandeemiakeerises ära jäänud etendustest hoolimata stabiilses töörütmis, toimetades Salme Kultuurikeskuses, Hobuveskis, Pika tänava kontoriruumides ja Suur-Sõjamäe töökodades ning jälgides põnevusega kõrvalt meie Laia tänava kompleksi rekonstrueerimisprotsessi. Uue aasta esimene lavastus tuli välja Hobuveskis, kus Peeter Tammearu tõi jaanuaris lavale Sławomir Mrożeki „Emigrandid“. Nii mõnigi vaataja on maininud, et see 1970ndatel valminud poola näitekirjanduse tähtteos mõjub tänases ühiskondlikus situatsioonis koguni kõnekamalt kui varasematel kümnenditel. Järgmiseks talviseks uuslavastuseks oli Peterburi lavastaja Boriss Pavlovitši ja tema meeskonna tõlgendus Jevgeni Vodolazkini romaanist „Aviaator“. Pavlovitši meetod, mille üheks osaks oli mitte tulla 6

esimesse proovi dramaturgi poolt valmis kirjutatud dramatiseeringuga, vaid kaasata lavastuse sisu loomisesse näitlejate mõtted ja improvisatsioonid, andis huvitava koostöökogemuse nii trupile kui kogu teatrile. „Aviaatori“ temaatika keerleb ümber mälu, selle inimeseks olemise fundamentaalse ehitusklotsi – ning samuti näitleja esmase töövahendi, nagu lavastaja oma intervjuus täheldab. Mida me mäletame praegusest ajast tulevikus, seda me täna ei tea. Üks väike teetähis jääb aga Linnateatri ajalukku üpris kindlasti – 13. veebruaril, teatri 56. sünnipäeval, pandi paika Laia tänava hoonekompleksi uue osa nurgakivi.

u u sl ava s t u s e d

suvelavastus!

Uku Uusberg

kalaranna 28

Uku Uusbergi juhatusel Patarei Merekindluses 11. jaanuaril 2022.

LAVASTAJA: Uku Uusberg KUNSTNIK: Kristjan Suits

OSADES: Argo Aadli, Epp Eespäev, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Piret Kalda, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Elisabet Reinsalu, Kristiin Räägel, Indrek Sammul, Rain Simmul, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Helene Vannari, Kaspar Velberg jt

Näitemängu tegevus toimub tavalises Eesti kortermajas, kuhu on sattunud elama hulk erinevate harjumustega inimesi. Sellegipoolest on nad leidnud kõiki osapooli rahuldava ühiselu vormi ja ammu juba pannud käima tegusa korteriühistu. Elanike jaoks ootamatult selgub aga, et riik on alustanud täiesti uue planeeringuga, mis puudutab iga elanikku Kalaranna 28 korteriühistus ... Näitemäng on kirjutatud spetsiaalselt Patarei Merekindluse avarasse sisehoovi. Lavastust mängitakse ainult ühe suve, pärast Linnateatri suvelavastuse lõppu algavad merekindluses lammutus- ja ehitustööd, et anda sellele ajaloolise taagaga paigale uus hingamine.

kalaranna 28 Esietendus: 4. juuni 2022 Mängukoht: Patarei Merekindlus (Kalaranna 28)

uus!

Jevgeni Vodolazkin / Elina Petrova

aviaator

Romaani „Aviaator“ (Авиатор) ainetel Vene keelest tõlkinud Liivia Anion

Boriss Pavlovitš

Lavastaja: Boriss Pavlovitš (Peterburi) Dramaturg: Elina Petrova (Peterburi) Kunstnik: Olga Pavlovitš (Peterburi) Helilooja: Roman Stoljar (Peterburi) Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Osades: Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg ja Kaspar Velberg

Romaani „Aviaator“ peategelane Innokenti Platonov on ainulaadne isik, kes sündis 1900. aastal ja külmutati 1930ndatel salajase eksperimendi käigus. 1999. aastal sulatati Platonov elusana. Platonovi eluloos peegeldus kogu 20. sajand, mille pärandis püüame siiani selgust saada. Lavastuse tegelasteks on rühm teadlasi, kes 20 aastat hiljem, meie 2022. aastal, analüüsivad Platonovi märkmeid, tema mälestusi isiklikest ja ajaloolistest sündmustest, mille osaline ta oli. Nad püüavad selgusele jõuda, kuidas meie mälu töötab ja mida tähendab võtta enda kanda vastutus ajaloo eest. Kirjandusteadlase taustaga Jevgeni Vodolazkin (s 1964) on silmapaistev kaasaegne vene autor, keda on võrreldud Umberto Eco ja Gabriel García Márqueziga. „Aviaatoris“ põimib ta oma rahulikul, voolaval moel kokku ajaloolised faktid, ulmelise reaalsuse, kriminaalse loo ning tegelaste isiklikud mälestuspildid, tunded ja aistingud. Romaan on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Vodolazkini teoseid on ilmunud rohkem kui 30 keeles. Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaan „Lavr“, mis on võitnud Venemaal mitu mainekat kirjandusauhinda. Uudse ja isikupärase käekirjaga lavastaja Boriss Pavlovitš (s 1980) tegutseb peamiselt oma sünnilinnas Peterburis, kuid on teinud tööd ka Kirovis, Novosibirskis, Omskis ja mujal Venemaal, samuti toonud välja lavastuse Tallinna Vene Teatris. 2019. ja 2020. aastal pälvis Pavlovitš Moskvas maineka Kuldse Maski lavastajaauhinna.

AVIAATOR Esietendus 26. veebruaril 2022 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)

BORISS PAVLOVITŠ: „TEATER TULETAB MEELDE MÖÖDUNUT“ Annika Poldre Intervjuu ilmus algselt Õpetajate Lehes 11. veebruaril 2022

Boriss Pavlovitši kutsus Tallinna Linnateatrisse lavastama Raivo Põldmaa, kes oli tol ajal teatri juht ja kellega nad kohtusid Moskvas „Kuldse maski“ festivalil, kus etendus Pavlovitši lavastus „Russian Case“. Samal, s.o 2018. aastal kohtusid kaks lavastajat ‒ Pavlovitš ja Elmo Nüganen ‒ Norilskis Balti dramaturgia festivalil, kus Pavlovitš esitas oma lavastust „Vjatlag“, lugedes Vjatka laagris kinnipeetud läti mehe päevikut. Lavastaja abikaasa Olga Pavlovitš aga laulis läti laulu. Mõlema kohtumise tulemusena otsustasid meie teatrimehed Peterburi režissööri linnateatrisse lavastama kutsuda. Kui Boriss Pavlovitš sõitis Tallinna esimesele kohtumisele läbi rääkima, oli tal Nüganenile kingituseks kaasas Jevgeni Vodolazkini teos „Aviaator“. Nüganeni kabinetis nägi ta laual sama raamatut. „Me leidsime, et see on märk, ja otsustasime, et kuna teatris on märgid väga tähtsad, siis nii peabki olema,“ ütleb Pavlovitš. Mida Tallinnas lavastada, oli sellega otsustatud. Kohtumine leidis aset 2020. a jaanuaris. Siis saabus epideemia, Linnateatris vahetus juhtkond ja „Aviaatori“ lavastamise plaan jäi pausile. Proovid algasid 2021. a novembris.

Peategelase Innokenti Platonovi elluäratamine ja tema mälutegevuse uurimine, see, kuidas ta hakkab tasapisi möödunut meenutama, tundus mulle selle loo pealiskihina. Aga mis on peamine? Mulle tundub, et see on nii esimene kui teine kiht. Tähtis on see, et me uurime mälu. Raamatu tegevus toimub aastal 1999. Vodolazkin kirjutas selle aastal 2014. Autorile on tähtis umbes saja-aastane vahe. Nende seitsme aasta jooksul sellest ajast, kui ta raamatu kirjutas, on kõik väga palju muutunud: pandeemia, poliitiline kliima, olukord Ameerikas, Afganistanis, Venemaal. Seitsme aasta eest oli palju vaiksem,

Boriss Pavlovitš koos tõlkide Jekaterina Maadla ja Tiina Kukliga

konfliktid olid paiksed. Me oleme harjunud, et kusagil käib väike sõda, aga nüüd on kogu maailm väljunud stabiilsusest, nii majanduslikust, ökoloogilisest kui poliitilisest, ja maailma rabedus on tajutavam. Me rääkisime Vodolazkiniga siis, kui algas epideemiakarantiin. Ta ütles, et võib-olla epideemia päästis inimkonna, sest vastasel juhul oleksime üksteist ära tapnud. Et epideemia tahab meid kodudes hoida. See on justkui meile antud šanss, et järele mõelda. Järjekordselt lasi inimkond selle käest ja epideemia muutus poliitilise isolatsiooni vahendiks. Seda, mida oleksime võinud kasutada ümberhindamiseks, kasutas inimkond konfliktide teravdamiseks. Teravnevad konfliktid rikaste ja vaeste, kolmanda ja muu maailma vahel. Väga kurb, et mitte keegi ajaloost ei õpi. Meile on selline Platonov, kes tõusis üles, et rääkida varem olnust, väga vajalik. Ta meenutab seda, millest kõik alguse sai. Mõtlesime dramaturg Elina Petrovaga välja loo teadlastest, kes Innokenti Platonovi mälu uurivad. Vodolazkinil on loo keskmes peategelane, meie loeme tema märkmeid. Mulle meeldib selle raamatu otsekohesus. Kõik metafoorid on avatud, see pole selline ilukirjandus, mille juures on vaja pikalt mõtiskleda, mis on loo sisu. Vodolazkin on väga otsekohene ning selles on tema tugevus ja nõrkus. Sellepärast paljud imetlevad teda, aga teised peavad ta loomingut madalaks. Mulle tundub, et vaja on julgust nimetada teatud asju õigete nimedega. Ja Vodolazkinil seda jagub. Seepärast austan teda väga.

Teie puhul on rõhutatud, et peate teksti väga tähtsaks. Küllap on ka „Aviaatori“ tekst väga oluline? Jaa, muidugi. Mina paigutan tegevuse aastasse 2022. Platonov, kes ärkas üles, pani lühikese aja jooksul kirja oma märkmed, ja teda ei ole enam. Möödub 20 aastat tema ülestõusmisest, ja nüüd, pandeemia ajal, loetakse tema märkmeid uuesti. Seetõttu on tähelepanu keskmes tekst. Peategelane on nagu teine mina, meie ajaloos on hädavajalik, et inimesed kirjutaksid. See on minu seisukoht.

Millega lavateos lõpeb, on lõpp optimistlik või vastupidi? Mulle tundub, et see pole kuigi viljakas hindamismeetod. Näiteks 50 aastat tagasi näitas popkunst, et parim viis surma kujutada on näidata optimistlikke pilte. Andy Warhol ja teised näitasid, et naeratustes on kõige rohkem surma ja õudu. Ja võib-olla Lars von Trier (Taani filmirežissöör – toim) näitas, et kõige vaesematel on palju lootust. Pean silmas tema kuldse perioodi triloogiat „Idioodid“; „Laineid murdes“, „Tantsija pimeduses“. Raske on neid filme optimistlikuks pidada, aga neis on palju usku inimesesse. Optimism ja pessimism pole kunstis produktiivsed terminid. On teised märksõnad: avav ja sulgev. Miski saab meie jaoks perspektiiviks kas sulgeda või avada. Kunst, mida mina armastan vaadata-kuulata ja luua, avab. Mil moel, see sõltub sellest, kuidas keegi seda oskab või kuidas see tal õnnestub. Võib teha optimistliku ja sulgeva või pessimistliku ja sulgeva loo – see on minu silmis seotud veel teise, minu jaoks olulise kategooriaga nagu küsimuste püstitamine. On teoseid, kus on rohkem vastuseid, ja neid, kus on rohkem küsimusi. Küsimused – see on alati avatud uks. Iga küsimus annab võimaluse kuhugi välja jõuda. Seepärast ei ütle optimistlik või pessimistlik iseenesest midagi. Kui on küsimus, siis sõltub edasi sinust endast.

Ja selles raamatus on palju küsimusi? Loomulikult. „Aviaator“ on lavastamiseks väga sobiv sellepärast, et teater tegeleb sellega, mis tuletab meelde möödunut. Mitte juhuslikult ei pea näitleja teksti pähe õppima. Näitleja peamine töövahend on mälu. Stanislavski ütleb, et näitleja peamine töövahend on tema füüsilise tegevuse mälu ja aisting. Keha mäletab kõiki lõhnu, füüsilisi assotsiatsioone, emotsionaalseid läbielamisi. Me mäletame ja kasutame neid nagu Lego klotse rollimaterjalina. Rolli ei saa üles ehitada tundele, mille kogemust endal pole. Ja rolli ülesehitamise printsiip on analoogia – see on sarnane tollega. Mälu on teatri peamine ehitusmaterjal ja vaatajale mõjub see täpselt samamoodi. Aristoteles räägib oma „Poeetikas“, et tragöödia peamine instrument on matkimine, mis töötab äratundmise kaudu. Vaataja tunneb ära, ta ütleb: jah, ma tean seda. See tähendab, et talle meenub.

See tõdemus toetub sügavamale filosoofiale mälust. Platon näiteks räägib, et me teame kõike, aga oleme unustanud. Ja kui inimene avastab midagi, siis Platon ütleb selle kohta: tal tuleb meelde. Sest ta hing oli kosmoses, kus kõik on olemas, ja kui inimene sünnib, siis ta unustab kõik. Edaspidi ta ei tunne ära uut, aga see tuleb meelde. Platon ütleb, et meie hing mäletab seda, mida ta kunagi teadis. Mälestused on igas mõttes töövahendid nii näitlejale, kes peab mäletama oma aistinguid ja tundeid, et neist rolli teha, kui ka vaatajale, sest vaataja reageerib sellele, mida ta mäletab. Näitleja aitab tal meelde tuletada. See tõdemus on pärit Aristoteleselt kaks ja pool tuhat aastat tagasi.

Kas peategelase nimi Platonov on autori vihje Platonile? Kuna Vodolazkin on väga otsekohene, siis vaevalt tal midagi juhuslikult on. Arvan, et side on Platoniga ja tema filosoofiaga, aga seos on ka vene kirjaniku Andrei Platonoviga. Ta on 1920-1930. aastate autor, keda on raske tõlkida, sest ta tuli vene kirjandusse keeleuuendajana. Platonov on nõukogude kirjanik, keda avaldati 1920-ndatel. Ta kirjeldas uut nõukogude elu kosmoloogilises võtmes. Nägi seda sõnaselgelt uue maailma ehitamisena. Ja selles ehitamises nägi ta traagikat, sest ehitati ilma plaanita. Tema peamine raamat kannab pealkirja „Kotlovan“ (eesti „Auk“; ilmus Loomingu Raamatukogus 1988 – toim). Arvan, et vene vaatajale ei assotsieeru esimesena Platon, vaid Platonov, kes muutus vene teatri jaoks oluliseks kirjanikuks 1990-ndatel. Ta on sama oluline, nagu oli nõukogude ajal Dostojevski.

Boriss Pavlovitš ja Olga Pavlovitš

e h i t u spä e v i k 26. märtsil 2021 anti Tallinna Linnateatri Laia tänava hooned ettevõtte Ehitus5ECO kätte ning ammuoodatud ümberehitustööd võisid alata. Tallinna linna ja Vabariigi Valitsuse toetusel ning arhitektuurikonkursi võitnud Salto AB projekti järgi valmiv kompleks, kus tulevikus on ca 11000 ruutmeetrit pinda, avab praeguste plaanide järgi publikule uksed aastal 2024.

Endise Põrgulava ja Lavaaugu kohale tuleb 350-kohaline saal, mis hakkab endas ühendama itaalia tüüpi lava ja black box’i omadusi ning saab endale lavatorni. Selle kõrvale lisandub veel ka üks väiksem, 100-kohaline black box. Vaade Põrgulavalt Lavaaugu suunas, 17.06.2021.

Tornkraana on iga suurema ehituse jaoks hädavajalik. Selle 40-meetrise tornkraana nool monteeriti kokku Laial tänaval ja tõsteti siis ühes tükis üle majade. 17.10.2021.

Teatri peauks asub tulevikus aadressil Lai 19 ja endisest Kammersaalist saab publiku riidehoid. Kammersaal, 14.10.2021.

Taevalava säilitab oma põhiplaani, kuid läbib mitmeid uuendusi just tehniliste võimaluste osas. Muutub ka publikukohtade asetus. Kui varem pääses publik Taevalavale Lai 21 trepist ja näitlejad liikusid Lai 19 poolt, siis edaspidi toimub liikumine vastupidi. Piletikassa jääb aga endiselt aadressile Lai 21. 31.08.2021.

Varem asusid Taevalava naabruses näitlejate garderoobid. Nüüdseks on vaheseinad maha lõhutud ning sama koha peale tulevad jalutussaal ja kohvik Taevalava publikule. 26.11.2021.

Foto 110736 Üks paik, mis jääb samasuguseks nagu enne, on meie ajalooline Diele, kust pääseb edaspidigi Väikesesse saali etendust vaatama ning kus asub teatri valvelaud. 26.11.2021.

Väike saal säilitab tuttava näo, kuid saab juurde uusi tehnilisi võimalusi. 31.08.2021.

Keldrikorrusel asub ka edaspidi Linnateatri kohvik, aga lisaks põhisaalile saab see laienenud ruumid. 26.11.2021.

Lai 25 hoonest saab proovisaalide maja. Kõige suurem proovisaal asub kolmandal korrusel, kus enne paiknesid kabinetid peakunstnikule, kujundajale ja fotograafile. 26.11.2021.

Arheox OÜ viis Lai 25 hoones läbi arheoloogilised väljakaevamised. Suuri ja põrutavaid avastusi ei tehtud, aga mõned huvitavad iidsed esemed leiti siiski. 27.09.2021.

Kõige sügavama koha pealt viie ja poole meetri võrra tühjaks kaevatud hoovi pindala on 1800 ruutmeetrit. Ainuüksi põranda valamiseks pandi maha 160 tonni jagu metalli. Kompleksi sisehoov tõuseb edaspidi tänavaga samale tasapinnale ja õue kerkib uus vabaõhulava. 26.11.2021.

13. veebruaril 2022, Tallinna Linnateatri 56. sünnipäeval, paigaldati uue majaosa nurgakivi. Linnateatri direktori Mihkel Kübara kõnet kuulavad haldusjuht Rain Raabel, peanäitejuht Uku Uusberg, Tallinna abilinnapea Kaarel Oja, Ehitus5ECO töömees Aleksandr Žutšenja, näitleja Indrek Sammul, lavameister Jaak Kaljurand, teatriveteranid Tiina Kukli, Helgi Ilo ja Iivi Lepik ning näitleja Elisabet Reinsalu.

Ajakapslisse pisteti kombekohaselt värske ajaleht, samuti mitmed dokumendid ja sümboolsed esemed. Lisaks asetati tagasi ka 1990. aasta nurgakivipanekul paigaldatud ajakapsel, mis möödunud kevadel lammutustööde alguses Põrgulava põrandast üles võeti. Fotol Ehitus5ECO juhatuse liige Margo Padar, kultuuriminister Tiit Terik, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, Salto AB arhitekt Maarja Kask ning Linnateatri näitleja Indrek Sammul, direktor Mihkel Kübar ja haldusjuht Rain Raabel.

Arhitektuurikonkursi lähteülesande üks autoreid ja žürii esimees Elmo Nüganen, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ja kultuuriminister Tiit Terik.

Ajakapslid müürivad kinni Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg ning Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti juhataja Hillar Sein.

Nurgakivi on paigas! Esiplaanil Linnateatri haldusjuht Rain Raabel, kes juhib teatri poolt kogu ehitusprotsessi, ning näitlejad Alo Kõrve ja Indrek Sammul.

I N TERV J UU TEATRIT Ö Ö TAJAG A

MÄRT KEERUTAJA bussijuht

Märt Keerutaja on üks Linnateatri kauaaegsemaid töötajaid, kellel sai jaanuarikuus täis nelikümmend aastat tööd teatri bussijuhina. Lisaks oma põhiametile on Märt olnud aastaid teatri spordiorganisaator, kohvikupidaja ning loomuomase huumorimeelega esineja majasisestel sündmustel, üks neist kolleegidest, kellest kujuneb omamoodi liim, mis inimesi koos hoiab. Ajasime Märdiga juttu 4. veebruaril 2022. Vestluse kirjutas üles Triin Sinissaar. Võiksime alustada oma jutuajamist päris algusest – kus sa sündisid ja üles kasvasid ning kuidas toonasesse Noorsooteatrisse tööle sattusid? Mina olen sündinud Lõuna-Eestis, Tõrva linnas ja elanud sellises kohas nagu Kärstna. Õppisin sealses 8-klassilises koolis, edasi läksin Viljandisse keskkooli. Pärast sõjaväge otsustasin bussijuhiks hakata, sõitsin kohalikke maaliine. Aga mu õemees töötas toona Noorsooteatris ja rääkis, et teatrisse vajatakse bussijuhti. Väikesest külast 25-aastasele oli pakkumine suurde linna tulla ahvatlev. Kui palju sa tolleks hetkeks Noorsooteatriga tuttav olid? Ei olnud üldse. Teadsin, et Panso oli sellise teatri loonud, muud õieti mitte. Ma ei olnud ka Tallinna linnaga tuttav, aga tol ajal polnudki vaja kuigi palju linna vahel sõita, olid ainult väljasõidud, iga nädal kolmneli korda, vahel ühe-, vahel kahepäevased. Selles suhtes oli alguses päris huvitav. Õhtul, õigemini öösel tuli inimesed kodudesse laiali vedada, aga kuna ma linna praktiliselt üldse ei tundnud, siis kõik lihtsalt juhatasid, et sõida nüüd sinna ja pööra sinna. Kuidagi sain hakkama. Kõige esimene väljasõit oli ühe lastelavastusega Pärnusse. Kohapeal küsisin dekoratsiooniauto juhi käest, mis kell tagasisõit on, ta vastas, et pool viis. Kuna ma toona veel kedagi ei tundnud, ei

tahtnud ma teatrimajja konutama jääda, Peeter, too autojuht, soovitas linna peal käia või kinno minna. Oli jaanuari algus ja jahe ilm, otsustasin, et lähen siis kinno. Vaatasin filmi ära, kõnnin teatri poole tagasi ja näen, rahvas on kõik ümber bussi. Hüüavad juba kaugelt, et kus sa nii kaua olid! Selgus, et Peeter ütles mulle poole nelja asemel pool viis, ei teagi, kas kogemata või nimme. Ma mäletan Marje Metsuri näoilmet, siis mõtlesin küll, et ega ma sellel töökohal vist kaua ei ole. Eelmine bussijuht oli just pidanud mingite jamade pärast ära minema, mõtlesin, et nüüd vaadatakse, et uus bussijuht on samasugune pullivend, kohe esimesel korral kuhugi kadunud. Aga läks vastupidi. Kas nende aastate jooksul oled teatri bussiga mõnikord ka teele jäänud? Oi, neid kordi oli palju, muidugi mitte viimasel ajal. Kunagi oli selline traditsioon, et kui öösel tehti metsapeatus, siis jäeti buss mõne kõrgema künka peale, et uuesti käima ei lähe, siis lükati ta kõik koos mäest alla käima. Eriti just talvel. Need olid päris keerulised ajad, praegu küll enam sellist reisi ei tahaks teha. Ükskord, see oli vist Märjamaal, ei töötanud sidur. Kuidagiviisi panin lõpuks esimese käigu sisse, aga siis ei tohtinud enam bussi seisma jätta, et äkki ei saa pärast enam koha pealt minema. Sõitsin siis mitu korda ümber kultuurimaja ringi ja inimesed hüppasid väikese hoo pealt kahe- või kolmekaupa sisse. Saime ikka ära tuldud. Tol ajal ei olnud ju mingeid mobiiltelefone, polnud kuhugi helistada ja teatada. Kui Raivo Põldmaa oli alles administraator, sai ta endale hüüdnime „väljasõidugeenius“, sest kui meil olid kahepäevased reisid ja hommik vaba, organiseeris ta alati mõne muuseumikülastuse või ekskursiooni kuhugi lähedale. See tegi asja lõbusamaks. Ja olid mõned legendaarsed trupid, näiteks „Skangpoomijad“, kes hästi palju külalisetendusi andsid. See lavastus jäi 1980ndate lõppu, kui avati esimesed teeäärsed baarid, sellised, mis olid õhtul kaua lahti või isegi öösel. Praktiliselt iga kuu oli maantee äärde midagi uut tekkinud ja siis oli vaja sealt kindlasti läbi käia. „Kolme põrsakese“ punt sõitis samuti hästi palju ringi ja üks kindel peatus oli meil alati Imavere „kaubamaja“, see kuulus kaltsukas. Isegi kui tee ei viinud tegelikult Imavere kaudu, siis mindi paar tundi varem, et jõuaks sealt ikka läbi põigata. See oli krooniaja algus, maa-

poodides olid hinnad rubladest kroonideks ümber arvestatud ja uusi hindu polnud veel kehtestatud, mis tähendas, et asjad ei maksnud sageli peaaegu mitte midagi, üks kroon või viiskümmend senti. Tekkis niisugune lõbus hasart, et kes leiab midagi väga odavalt. Piret Kalda, Anu Konze ja Margus Tabor tegid lõpuks teatris lausa näituse „Kolme põrsakese“ ringreisidelt kokku ostetud asjadest. Talviste väljasõitudega oli palju raskusi, aga selle korvasid jällegi kevadised ja sügisesed nädalased ringreisid – need olid peaaegu puhkuse eest. Peatuti kuskil kindlas baasis, lastelavastusega käisime päeval tiiru ära ja siis oli vaba aeg. Olid väga toredad seltskonnad. Mitu korda sai käidud Poolas, Toruńi teatrifestivalil, mis toimus maikuus. Tol ajal oli Poola ikka tõeline välismaa. „Kuning Herman esimesega“ olime suve lõpus mitu nädalat Saaremaal, see esietenduski seal. Aga kuidas sattusid bussijuhiameti kõrvalt koos Ilola Karuga Linnateatri kohvikut pidama? Dornse baar on teatrielus läbi aastate ikka väga olulist rolli mänginud. Seal oli olnud varem mitu rentnikku, kes olid pankrotti läinud või lepingu üles öelnud. Kui Raivo Põldmaa direktoriks tuli, arvas ta, et teater võiks ise kohvikut pidada, aga ka see sattus kiiresti miinusesse. Siis soovitas ta mul proovida ja nii me 1994. aastal vaikselt alustasime. Kas jutustaksid mõne sõnaga ka sellest, mis nähtus on Linnateatris Lauristini kolhoos ja selle näitetrupp? Lauristini nimeline kolhoos oli päriselt nõukogude ajal Noorsooteatri šefluskolhoos. Seal käidi abiks kartulit võtmas, toimusid ühised spordivõistlused jne. Igal aastal jagasid nad Noorsooteatri sünnipäeval Lauristini kolhoosi preemiaid, see oli alati ühesugune nahast rahakott, kus oli vist isegi mingi rahasumma sees. Kui kolhoosid ära kadusid, kas 1980ndate lõpus või 1990ndate alguses, siis kadusid ka need preemiad ära. Kui me olime esimest aastat teatris kohvikut pidanud, tuli selline mõte, et annaks teatri sünnipäeval kohviku poolt väikesed preemiad parimatele külastajatele. Kui siis sünnipäevapeol olid muud preemiad ära jagatud, ütles Raivo Põldmaa mulle, et ma sõna võtaksin. Ma ei olnud üldse lavale minekuks valmistunud, aga läksin ja teatasin, et nüüd siis tulevad Lauristini kolhoosi preemiad. Ja sealtpeale jäigi nii, pärast sai seda mitmed aastad tehtud ja nimi jäigi külge.

Ning hiljem tuli Lauristini kolhoosi näitetrupp, ehk siis tehniliste töötajate seltskond, kellega olete aastate jooksul teinud palju toredaid ja väga menukaid etteasteid Linnateatri sünnipäevaks. Olin ammu mõelnud, et me võiksime midagi niisugust teha, aga ei osanud välja nuputada, kes seda võiks lavastada. Siis aga tuli Alo Kõrve konkreetse ideega ja nii saidki kaks otsa kokku. Eks teatri tehnilised töötajad on ka omamoodi „kiiksuga“, kõik olid kohe hakkamas, polnud tarvis kedagi meelitada. Järgmistel aastatel tuli see ettepanek juba altpoolt Alole. Kuna Alo on küllaltki hõivatud näitleja, harjutasime meie sageli proovi ja etenduse vahel, ehk kella kolmest viie-kuueni. Aega jäi alati puudu, oleks ise tahtnud paremini teha. Alustati suure hurraaga, aga lõpuks olid kõik väga närvis, viimastel õhtutel sai poole ööni valgust seatud ja tegime veel samal õhtul saalis proovi, kui sünnipäevaüritused olid juba alanud. Tegid kaasa ka Elmo Nüganeni lavastuses „Miljoni vaade“. Kuidas sa sinna sattusid? Elmo kutsus. Ei tea, miks. Küllap ta soov oli lihtsalt, et tuleks keegi, kes ei ole näitleja, et tekiks üllatuse efekt. Aga mingi esinejageen peab sul kõigi nende ettevõtmiste juures siiski olema? On sul ka suguvõsas teatriharrastajaid või pillimehi? Ema ja isa olid mul õpetajad. Mäletan, et isa üldse ei laulnud, isegi siis, kui kõik laulsid, ei teinud ta suud lahti, aga küla näitemängudes mängis kaasa küll. Ema õpetas kohalikus rahvamajas rahvatantsu, käisime Tallinnas tantsupidudel, kui ma laps olin. Tean, et ka su pojad Hardi, Henri ja Herman on lavastustes kaasa teinud. Kui mõnes Linnateatri lavastuses oli poisse vaja, siis sai neid toodud jah. „Sherlock Holmesis“ tegid kõik kolm kaasa, samuti „Printsis ja kerjuses“.

Oled Linnateatri spordiorganisaator. Mis kohustused sellega kaasnevad? Näiteks meie töötajate registreerimine teatri spartakiaadidele ja korraldajatega suhtlemine. Kunagi organiseeris teatrite spartakiaadi Teatriliit ja see toimus alati Käärikul. Üleminekuajal, 1990ndate alguses kadus see traditsioon ära, sest Teatriliidul ei olnud enam võimalik seda rahastada. Kui meie teatris tuli 1992. aastal välja Nüganeni „Romeo ja Julia“, anti mulle ülesanne minna Haapsallu ja uurida, kas me saaksime neilt vehklemisstseenide jaoks rapiire, sest seal asus kuulus vehklemisklubi. Läksin siis kohale ja laua taga istus vanem härrasmees, kelle nimi oli Endel Nelis. Temast on nüüd tehtud film „Vehkleja“. Ta lubas lahkesti rapiire anda ja küsis, ega me ei tahaks korraldada sealkandis spordi- või suvepäevi, sest Tuksis on hea spordibaas, kus saab kõiki alasid teha. Andsin selle info Raivo Põldmaale edasi, kes suhtles teiste teatritega ja hakatigi uuesti teatrite spartakiaade korraldama, seekord siis niimoodi, et iga teater ise tasus oma osaluse eest. Kui me järgmine kord sinna läksime, oli Endel Nelis kahjuks lahkunud, see oli väga ootamatu, aga tema poeg võttis meid vastu ning spartakiaad tuli vägev, üle hulga aja tegid kõik tohutu eufooriaga kaasa. Nüüdseks juba kakskümmend viis aastat oleme teinud koos Pärnu Endlaga ühiseid talispordipäevi Jõulumäel. Kunagi olid meil ka Nukuteatriga ühisüritused, teatripäeva paiku, mängisime näiteks jääkeeglit ja paintballi, valisime alati mittetraditsioonilised alad, et oleks huvitavam. Mitmeid aastaid tagasi oli ka traditsioon mängida Linnateatri sünnipäeva puhul linnavalitsusega korvpalli, aga nüüd meil teatris enam nii palju korvpallihuvilisi ei ole. Viimastel aastatel oleme teinud enne teatri sünnipäeva väikese jõukatsumise Linnateatri loomingulise ja tehnilise meeskonna vahel – jälle iga kord erineval alal. Mis sporti sa ise oled harrastanud? Maakoolis ei olnud ju mingit trenni, seal ikka talvel suusatasid ja uisutasid, suvel mängiti palli, nii et ma ei ole päris õiget algõpet ühelgi spordialal saanud. Lihtsalt meeldib liigutada, ei tahaks rasvase kõhuga käia. Nii kaua, kui tervist on ja põlved ei valuta. Tegelikult ei olegi minu jaoks sport siin see kõige olulisem, tähtis on, et inimesed kokku tuleksid ja saaks ühiselt midagi teha.

Mis tundega sa uut teatrimaja ootad? Ei teagi, see on nii pikk tulek veel, et ... Eriti selle taustal, mis olukorras praegu elatakse. Võib-olla, kui ta juba hakkaks valmis saama, siis oleks teine asi. Eelmine nurgakivi pandi üle kolmekümne aasta tagasi, mis tundeid see enam tekitab. Kogu aeg on käinud üks projektitegemine ja kavandite vaatamine. Igasuguste plaanide tegemine. Sa oled üle Eesti väga palju teatrit näinud. Missugust teatrit sa kõige rohkem hindad? Raske öelda. Palju oleneb sellest, mis tundega sa vaatama lähed, mis vormis ja olukorras sa ise oled. Tihtilugu on nii, et mõni lavastus on eelnevalt väga üles reklaamitud, aga vaadates tundub, et polegi midagi erilist. Vahel tekib ka küsimus, et ei saa aru, miks nad sellist lavastust teevad. Aga teinekord lähed tühjalt kohalt vaatama ja jätab väga sügava mulje. Oma majas on tihti samamoodi, et kui eelnevalt käib jutt, et ei tea, mis sellest küll välja tuleb ja kõik on prooviperioodil närvilised, võib pärast lavastus olla igati õnnestunud. Aga ühe asja ma võin küll rääkida, millest ma „Miljoni vaates“ kaasa tehes aru sain. Kohvikus töötades hakkas baaridaam sageli umbes paar nädalat enne mõne lavastuse väljatulekut küsima, et millal esietendus on, õhk on juba nii paks. Mina väga palju „Miljoni vaate“ proovides ei käinud, aga sellest sain aru küll, et kui oled päevas kaks proovi teinud ja siis õhtul koju lähed, oled justkui teistmoodi inimene. Et millest see tekib, kui inimesed on enne esietendust närvis ja võivad öelda, et toit ei maitse ja see on soolane ja see on hapu. Aga pärast esietendust on jälle kõik hästi nagu tavaliselt.

REPERTUAAR

uus!

Sławomir Mrożek

EMIGRANDID (Emigranci) Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

LAVASTAJA: Peeter Tammearu KUNSTNIK: Martin Mikson

HELILOOJA: Tobias Tammearu Valguskujundaja: Jürgen Jaam

OSADES: Allan Noormets, Andres Raag ja Peeter Tammearu (külalisena)

Sławomir Mrożek, maailmas ilmselt tänaseni tuntuim ja mängituim poola näitekirjanik, pani „Emigrandid“ paberile 1970. aastate alguses, viibides ise väljarännanuna Itaalias ja Prantsusmaal. Nimetamata jäävas Lääne-Euroopa linnas asuvat kehvakest keldrikorterit on sattunud jagama kaks idaeurooplasest immigranti, üks neist poliitiline pagulane, teine tulnud perele raha teenima. Nende humoorikas ja terav sõnaline ping-pong paljastab kaks kardinaalselt erinevat maailmanägemist, ometi jääb mõlema tegelase juures kõlama üks ja seesama, eraldatuse pääsmatu nukrus. Mrożeki näidend mõjub ühelt poolt ajatult, teiselt poolt aktuaalselt praeguses hetkes, kus nii paljud inimesed üle kogu ilma – olgu siis omal tahtel või saatuse sunnil – viibivad võõrsil.

emigrandid Esietendus: 29. jaanuar 2022 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

vabalt peetavate kanade munad

Lavastaja: Markus Helmut Ilves KUNSTNIK: Kadi Sink DRAMATURGILINE TUGI: Roos Lisette Parmas

HELI: Arbo Maran VALGUS: Oskar Punga, Jürgen Jaam LAVASTUSE ASSISTENT: Oskar Seeman

OSADES: Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg (külalisena), Simo Andre Kadastu

Ma tahan muutuda, aga minimaalselt. Tahan olla üksi, aga koos teistega. Tahan muneda, aga mitte eriti kõrgelt. Hüppaks lati alt sülle neile, kes mulle magusaid mõtteid kõrva sisse sosistaksid ja siis kõikehõlmava pai teeksid. Teistega on ikka lihtsam, endaga on raskusi. Hauakivid on meil ju ühesugused, aga tahaks eristuda. Tahan tegelikult olla astronoomilistes ilmaruumides hõljuv tähemateeria tuum. Ja tahan seal hõljuda koos suurte kanadega või tõmmata soojas ja ohutus koore sisemuses kerra, kuhu on kosta aja hingamist. Lugu kohtumistest, ühendustest. Argistest imedest. „Vabalt peetavate kanade munad“ sündis noorte teatritegijate, lavakunstikooli 29. lennu lõpetanud kursusekaaslaste algatusest ja esietendus 11. augustil 2021 Voyadzeri teatrisaalis. Sama aasta sügisel otsustas Tallinna Linnateater kutsuda selle lavastuse oma repertuaari.

VABALT PEETAVATE KANADE MUNAD Esietendus: 19. november 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund, ilma vaheajata

NB! Etendused algavad tavapärasest erineval kellaajal, palun jälgige mängukava.

Algselt toetasid lavastuse väljatoomist Eesti Kultuurkapital, Euronics, Nike Eesti, Ballzy, Crocs, Tikkurila, SoundHouse, Teater Kelm, Ugala teater, Tallinna Linnateater, Voyadzer ja Piletimaailm.

Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets

BALTI TRAGÖÖDIA

(Die baltische tragödie) Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve

Lavastaja: Karl Laumets (Vanemuine) Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Rene Liivamägi Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Riia) Helilooja: Ann Reimann Helikujundaja: Arbo Maran Liikumisjuht: Rauno Zubko

Osades: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro ja Peeter Tammearu (külalisena) või Andero Ermel

„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

BALTI TRAGÖÖDIA Esietendus: 14. august 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma kummalist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Preemiad: Kristjan Suits – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavakujunduse eest 2022 Kristīne Pasternaka – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2022

Miguel de Unamuno / Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikool)

ABEL SÁNCHEZ. ÜHE KIRE LUGU Jutustuse „Abel Sánchez. Lugu kirest“ („Abel Sánchez. Una historia de pasión“) alusel Hispaania keelest tõlkinud Ruth Lias

LAVASTAJA: Margaret Sarv (EMTA lavakunstikool) KUNSTNIK: Mae Kivilo

VALGUSKUNSTNIK: Merily Loss

Osades: Tõnn Lamp, Kaspar Velberg, Maiken Pius, Ursula Ratasepp ja Argo Aadli

„Kas sa tead, mulle tundub, et mind mõeldakse välja.“ „Kas pole ehk kõik see Jumala või kelle tahes unenägu, mis haihtub, niipea kui Tema ärkab, ja sellepärast me palume Teda ning läkitame Temale kiitus- ja ülistuslaule, et Teda uinutada, et hällitada Tema unenägu? Kas pole ehk kõikide religioonide kogu liturgia viis, kuidas äiutada Jumalat Tema unes, et ta ei ärkaks ega lakkaks meist und nägemast?“ (Miguel de Unamuno, „Udu“, tõlkinud Ruth Lias)

ABEL SÁNCHEZ. ÜHE KIRE LUGU Esietendus: 23. oktoober 2021 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47)

Mis lugu olen ma otsustanud endale jutustada? Mis osa on mulle määratud ja mis osa mängivad teised minu loos? Või mina teiste lugudes? Kas me näeme enda ümber inimesi või osatäitjaid? Lavakunstikooli tudengid Margaret Sarv ja Roos Lisette Parmas tõid Miguel de Unamuno ajatust religioonifilosoofilisest tekstist lavale oma mängulise versiooni, mis räägib valikute tegemise painest ja eneseotsingute lõppematutest küsimustest.

Preemiad: Tõnn Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest 2022

Ketil Bjørnstad / Diana Leesalu

muusikale Romaani „Muusikale“ („Til musikken“) alusel Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Kristjan Suits VALGUSKUNSTNIK: Emil Kallas

MUUSIKALINE KUJUNDaja: Veiko Tubin Arranžeeringud: Rasmus Puur LAULUÕPETAJA: Riina Roose Liikumisjuht: Oliver Reimann

Osades: Sander Roosimägi (külalisena), Kristiin Räägel, Maris Nõlvak, Ester Kuntu (külalisena), Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Andres Raag, Evelin Võigemast ja Theodor Teppo (külalisena)

Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on Diana Leesalu loonud lavastuse, mis räägib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Aga mida tähendab olla parim tegelikult? On see pigem vabadus või vangistus? Üks ajaloo suurimaid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga selleks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunstnikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on?

muusikale Esietendus: 5. november 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Laval suitsetatakse.

„Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaatilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“ Ketil Bjørnstad, “Muusikale”

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2022 Maris Nõlvak – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest 2022 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest 2022

Maksim Gorki

põhjas (На дне) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja: Uku Uusberg Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus Valguskujundaja: Emil Kallas

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Maiken Pius, Andres Raag, Indrek Sammul, Kristjan Üksküla (külalisena), Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller (EMTA lavakunstikool)

28. märtsil 1868. aastal sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936). „Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.

PÕHJAS Esietendus: 24. märts 2018 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Tõde on põhjas.

Preemiad: Uku Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2019 Martin Mikson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2019 Allan Noormets – Eesti Teatri Aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale 2019

Lucy Kirkwood

LAPSED (The Children) Inglise keelest tõlkinud Oliver Berg

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) VALGUSKUNSTNIK: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Reet Aus Muusikaline kujundaja: Riina Roose Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Epp Eespäev või Piret Kalda, Anne Reemann ja Peeter Tammearu (külalisena) või Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama. Ning küsima endalt: mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta?

lapsed Esietendus: 1. veebruar 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses.

Pascal Rambert

ÕED

(Sœurs) Prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Autor, lavastaja ja kunstnik: Pascal Rambert

Osades: Külli Teetamm ja Evelin Võigemast

Õde võib olla su kõige lähedasem inimene või su kõige tigedam vaenlane. Või siis mõlemat korraga. Pascal Rambert toob lavale kaks õde – üks neist ajakirjanik ja teine inimõiguste aktivist – vahetult pärast nende ema surma. Ootamatu taaskohtumine muutub vastasseisuks, kus käiku lastakse kõik relvad, ükski mälestus pole püha, ükski piinlik ega valus teema ei jää päevavalgele kiskumata. Kildhaaval kujuneb pilt ühest prantsuse haritlaste perekonnast, mille iga liige on tahtnud omal moel maailma muuta, ning nende kirglikkusest, valust, hirmust, armastusest ja elujanust.

õed Esietendus: 8. detsember 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund 30 minutit, ühes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse lühiajaliselt vilkuvat valgust.

Preemiad: Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021

osnap Muusikarännak Voldemar Panso jälgedes ehk kirev kava kupleest missani

lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose lavastaja abi: Anu Lamp kunstnik: Kristjan Suits kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm Arranžeerija: Jaak Jürisson Valguskujundaja: Teet Orupõld Helikujundaja: Haar Tammik

mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Voldemar Pansot teatakse kui lavastajat, näitlejat ning teatriteadlast ja ‑pedagoogi, vähem tuntakse teda aga kui reisimeest, muusikaarmastajat ja följetonisti. Eesti teatri suurkuju 100. sünniaastapäeva tähistamiseks valminud muusikalavastus, mis jutustab meile tema elust ja ajastust, ammutas inspiratsiooni just Panso vähemtuntud külgedest.

osnap Esietendus: 25. novembril 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Haar Tammik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2021

Mark Hayhurst

NAD TULID KESKÖÖL (Taken at Midnight) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet

Valguskunstnik: Rene Liivamägi Videokunstnik: Lauri Urb Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Priit Pius, Anu Lamp, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Kalju Orro, Tõnn Lamp, Aksel Ojari (külalisena), Egert Kadastu (külalisena), Ando Tammsaar (külalisena), Jarko Rahnel (külalisena), Joonas Eskla (külalisena), Külli Pavelson (külalisena) või Ingrid Noodla (külalisena), Oliver Reimann (külalisena) ja Margus Mänd (külalisena)

100

101

102

1931. aastal kutsus noor advokaat Hans Litten tunnistajapinki Adolf Hitleri ning ristküsitles teda seoses pruunsärkide vägivallategude ja agressiivse retoorikaga. Hitler ei andestanud talle seda avalikku alandamist ja kui natsid 1933. aastal võimule tulid, oli Litten üks nende hulgast, kes Riigipäevahoone põlengu ööl toimunud arreteerimislaine käigus omaenda kodus kinni võeti ja ära viidi. „Nad tulid keskööl“ on lugu sellest, kuidas ühes kultuurses Euroopa suurriigis saavad võimule kurjategijad, ja ühe ema väsimatust võitlusest oma poja nimel.

NAD TULID KESKÖÖL Esietendus: 24. oktoober 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kõlavad püstolilasud ja kasutatakse lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu).

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2021 Jaagup Roomet – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2021 Anu Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021 Kalju Orro – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021

103

Viimast hooaega mängukavas!

Anton Tšehhov

Vanja (Ваня)

Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Māra Ķimele (Läti) Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti)

Kostüümikunstnik: Reet Aus HELIKUJUNDAJA: Lauri Urb Valguskujundaja: Margus Sepman

104

Osades: Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Annika Rohtväli (külalisena)

105

106

107

108

Läti üks mainekamaid lavastajaid Māra Ķimele on Tšehhovi näidendi “Onu Vanja” tegevuse toonud tänasesse päeva ning maamõisast on saanud põllumajanduslik perefirma. Tegelikkuse ja soovunelmate ületamatud vahemaad ning vaatenurkade kontrastid jõudeelu ja töörügamise või linna- ja maaelu vahel kõnetavad aga sama teravalt kui sada aastat tagasi. Kus on see kontrollpunkt, kus arvutatakse, kui palju õndsust sa oma kannatustega välja oled teeninud?

109

vanja Esietendus: 3. oktoober 2020 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Éric-Emmanuel Schmitt

ENIGMA VARIATSIOONID (Variations énigmatiques) Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater) Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)

Valguskujundaja: Teet Orupõld Operaator: Nikolai Alhazov (Vene Teater) Videokujundaja: Lauri Urb

110

Osades: Egon Nuter ja Andrus Vaarik (Endla Teater)

111

112

Väikesel Norra mere saarel, suure maailma saginast eemal elab ekstsentriline kirjanik, Nobeli preemia laureaat Abel Znorko. Kui tavaliselt on tema viljeldavaks žanriks olnud filosoofiline romaan, siis tema viimane raamat koosneb kirglikest armastuskirjadest, mida ta on vahetanud paljude aastate jooksul kellegi Eva Larmori nimelise naisega. Ühel päeval saabub kirjanikuga intervjuud tegema väikese maakonnalehe ajakirjanik Erik Larsen, kellel on raamatu kangelanna kohta mitmeid küsimusi esitada. Sealt saab alguse psühholoogiline kassihiire mäng ümber armastuse ja valede, kusjuures rollid vahetuvad nii mitmelgi korral.

ENIGMA VARIATSIOONID Esietendus: 14. detsember 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi, ühes vaatuses

Preemiad: Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020 Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

113

Thomas Vinterberg, Mogens Rukov

KOMMUUN (Kollektivet) Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Kristjan Suits Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Neeme Jõe Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson HELIKUJUNDAJA: Arbo Maran

114

Osades: Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas (külalisena) ja Marko Matvere (külalisena)

115

116

117

118

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida lillelaste eluviisi ning kolida ühes teismelise tütre Freja ja paari väljavalituga suurde majja, alustamaks kooselu ühise katuse all. Nad eeldavad, et kõik värske kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, soojad ja lahked inimesed. Mis saaks valesti minna? Samal ajab otsib uue elukorralduse keskel üksi jäänud Freja oma identiteeti täiskasvanute maailmas, kus kõik on lubatud … „Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

Kommuun Esietendus: 7. detsember 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2020 Kristjan Suits – Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020 Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest sõnalavastuses 2020 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Aurora Aleksandra Künnapas – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia: eripreemia 2020

119

Dennis Kelly

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE (The Ritual Slaughter of Gorge Mastromas) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastaja: Priit Pius Kunstnik: Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Andres Kõpper Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo (Ugala)

120

Osades: Märt Pius, Kristiin Räägel, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Jasper Roost (külalisena) või KarlMarkus Pihlakas (külalisena)

121

122

123

Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda? Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

125

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE Esietendus: 19. oktoober 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Marius Ivaškevičius

kant (Kantas) Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson Helikujundaja: Arbo Maran

126

Osades: Kalju Orro, Egon Nuter, Argo Aadli, Andrus Vaarik (Endla Teater), Indrek Ojari, Alo Kõrve, Elisabet Reinsalu, Ursula Ratasepp, Epp Eespäev või Külli Teetamm ja Andero Ermel

127

128

Ida-Preisimaa, Königsberg, aasta 1784. Tunnustatud filosoof Immanuel Kant elab range päevaplaani järgi, kus on paika pandud aeg töötegemiseks, õpilastega kohtumiseks, jalutuskäiguks jne. Ta sööb ainult ühe korra päevas, kuid see-eest kestab lõunasöök mitu tundi. Eine möödub alati sõprade, Königsbergi tähtsamate meeste seltsis. Vestelda on lubatud kõigest, ainult mitte tööst. Äkki tõuseb aga ühetaoliselt kulgevate päevade seast esile üks, mil miski näib justkui teisiti või valesti olevat. Ilm on novembrikuu kohta ebatavaliselt selge ja meeste seltskonna rahulikku omavahelolekut kipuvad häirima mitmed kutsumata külalised, nende hulgas ka kummastava nimega noor šotlanna. Kõik see äratab „Puhta mõistuse kriitika“ autoris tunde, et võib-olla on ta elus millestki väga olulisest mööda vaadanud.

KANT Esietendus: 13. aprill 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Kristjan Suits – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavakujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020 Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020 Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020 Elisabet Reinsalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

129

Per Olov Enquist

vihmausside elust Perekonnapilt 1856. aastast (Från regnormarnas liv) Rootsi keelest tõlkinud Arnold Ravel

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Karmo Mende

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Koreograaf: Maiken Pius valguskunstnik: Emil Kallas

130

Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann

131

134

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid. (P. O. Enquist)

VIHMAUSSIDE ELUST Esietendus: 2. märts 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi 30 minutit, (koos vaheajaga) kahes vaatuses

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

Preemiad: Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020

135

Daniel Glattauer

südameharjutus (Die Wunderübung) Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Lavastaja: Peeter Tammearu Kunstnik: Martin Mikson Valguskujundaja: Merily Loss

Muusikalised kujundajad: Feliks Kütt, Andres Raag, Peeter Tammearu Videokujundaja: Lauri Urb

136

Osades: Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg

138

Mida teha, kui tunned, et su süda on abieluaastate jooksul sulgunud ja sa ei suuda ega taha seda enam oma abikaasale avada? Kas võtta armuke, sukelduda töösse, pühenduda lastele, minna lahku … või proovida leida lootusekübet suhtenõustaja juures? Joana ja Valentin otsustavad viimase variandi kasuks. Daniel Glattaueri näidend on südamlik komöödia teineteisest võõrandunud abielupaarist ja terapeudist, kes paneb nad üsna ootamatusse olukorda.

139

SÜDAMEHARJUTUS Esietendus: 19. jaanuar 2019 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Florian Zeller

mineku eel

(Avant de s’envoler) Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Herkül

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater) Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Helikujundaja: Nikita Šiškov

140

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik (Endla Teater), Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp ja Priit Pius

144

sajab vihma on soe sajab vihma on soe sajab vihma sa ootad neid ja sa näed kuidas nad tulevad ja kõik tulevad ja kõik on nii nagu kunagi oli

mineku eel Esietendus: 27. oktoober 2018 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist? Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid kaasaegseid autoreid kogu maailmas. „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale meespeaosatäitjale 2019 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale naiskõrvalosatäitjale 2019

145

David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)

146

Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Kristiin Räägel, Epp Eespäev ja Mikk Jürjens

150

Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega? Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks. David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

151

jäneseurg Esietendus: 11. veebruar 2017 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

I N FO

Piletid Täishinnaga pilet (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet

25 € 20 €

Salme Kultuurikeskuse suure lava rõdu pilet 22 € (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 18 € Toodud hinnad ei kehti suvelavastusel ja eriprojektidel. Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades. Tallinna Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Täpsem info Piletilevi kodulehel. Ülekandega tasumine

Tallinna Linnateatri kassa (Salme 12) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust. Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Marie Anett Heinsalu 665 0888 m.heinsalu@linnateater.ee Piletite müükilisamise kohta info saamiseks liituge teatri uudiskirjaga, vajutades kodulehe (www.linnateater.ee) jaluses nuppu “Liitu uudiskirjaga”. Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul alates broneeringu tegemisest. Broneeringuid on võimalik teha Linnateatri kassa telefonil 665 0800. Kuu alguse müügipäeval e-posti teel pileteid ei broneerita. Linnateatris esinevad külalisteatrid vastutavad oma piletite müügi korraldamise eest ise.

Saaja: Tallinna Linnakantselei Konto number: EE311010220061053015 Viitenumber: 5228000203999915 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni. Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassa e-posti teel ja rahuldatakse vastavalt võimalustele. Broneeritud kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt 3 nädalat enne etenduse toimumist. Teatril on õigus tähtajaks välja ostmata broneeringud tühistada. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie kuni kümne tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.

154

KINKEKAART Tallinna Linnateatri kinkekaardid on müügil Linnateatri kassas (Salme 12). Kinkekaardi saab vahetada Tallinna Linnateatri etenduste piletite vastu. Soovitud kuupäeval kohtade garanteerimiseks broneerige piletid vähemalt kolm nädalat enne etenduse toimumist. Broneeringuid saab teha teatri kassa telefonil 66 50 800 või meili teel kassa@linnateater.ee. Broneeritud piletid palume kinkekaardi vastu vahetada hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast broneeringu tegemist.

Kinkekaartide eest on võimalik osta etenduste pileteid ka Linnateatri kodulehelt, sisestades kinkekaardil oleva koodi. Kinkekaart ei ole tagastatav, muudetav ega osaliselt kasutatav, samuti ei saa seda raha vastu vahetada. Kui ostu hind on suurem kinkekaardi väärtusest, palume puudujääva osa juurde tasuda. Kui kinkekaardi väärtus on suurem ostetud piletite summast, ei kuulu ülejääv osa rahas tagastamisele. Kinkekaart ei kehti külalisetendustele ja eriprojektidele.

Külastusinfo covid-19 ajal Palume etendusteks aegsasti kohal olla, sest tõendite kontrollimine võtab aega, uksed ja kohviku avame tund aega enne etenduse algust. Teater jätab endale õiguse muuta mängukava ja publikukohtade paigutust, juhul kui koroonaviirusega seotud reeglid riigis seda eeldavad. Teeme kõik selleks, et meie töötajad ja vaatajad oleksid terved. Teatris on tagatud võimalused desinfitseerida ja pesta käsi, samuti puhastame ja tuulutame oma ruume tavapärasest tihedamalt. Siiski soovitame riskigruppi kuuluvatel isikutel vajadusel teatrikülastus edasi lükata kuni nakkusohu kadumiseni.

Haigestumise korral palume tungivalt kõiki piletiostnuid jääda koju. Teatril on õigus haigussümptomitega inimesi saali mitte lasta. Pileteid küll tagasi ei osteta, aga vahetame olemasoleva pileti vastavalt võimalustele hilisema etenduse vastu. Haigussümptomite korral palume hiljemalt etenduse päeval kella 13.00-ks kassaga ühendust võtta ja saata oma pileti andmed. Hetkel kehtivate COVID-reeglite kohta leiad uusima info meie kodulehelt www.linnateater.ee/piletid, sektsioonist "Külastusinfo COVID-19" ajal.

155

Mängupaigad Lai 47 Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja Oleviste koguduse laoruumina. Tänaseks on Hobuveskis esietendunud ridamisi lavastusi, lisaks toimunud palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restaureerimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd. Hobuveskis mängitakse lavastusi „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“, „Vanja“, „Enigma variatsioonid“, „Kant“ ja „Emigrandid“.

156

Salme 12 Salme Kultuurikeskus on Linnateatri ajutine kodu Laia tänava maja remondi ajaks. Kunagi J. Tombi nimelise kultuuripalee nime kandnud hoone on Linnateatrile, omaaegsele Noorsooteatrile vana tuttav, just seal asus teatri põhilava aastatel 1966–1992. Seekord on Linnateatril Salme Kultuurikeskuses lisaks suurele lavale kasutada ka kolmandal korrusel värskelt välja ehitatud väike lava. Viimane moodustub kahest kaks kõrvuti asetsevast black box’ist, mis on käigus vaheldumisi – see annab teatrile võimaluse mängida etendusi tihedama graafikuga ja planeerida paremini ettevalmistavaid töid.

Suurel laval mängime lavastusi „Aviaator“, „Balti tragöödia“, „Osnap“, „Nad tulid keskööl“, „Kommuun“ ja „Põhjas“. Väikesel laval on mängukavas lavastused „Muusikale“, „Lapsed“, „Õed“, „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“, „Vihmausside elust“, „Südameharjutus“, „Mineku eel“, „Jäneseurg“ ja „Vabalt peetavate kanade munad“.

157

PARKIMINE SALME KULTUURIKESKUS asub Tallinna linna tasuta parkimise alal. Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn HoBUVESKI ees kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt). Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn Lisaks asuvad vanalinna servas jalutuskäigu kaugusel järgmised parklad: AS EURoPARK TASULINE VALVETA PARKLA SUURTÜKI 12: Tsoon EP70 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 0,75 eurot. Vaata lisa: www.europark.ee

Ka l e

i iid an

e uie

S ad

ja p

Kotzebue

iku

ste

ge va s Va l

e lm Sa

re p

Uus

Pik

ki lis Te l

HOBuveSkI lai 47

158

Suur-Kloos Nun ne

tri

Vene

n Ra

o To

tü

I LT BA

A JA

BALTI JAAMA TURG

t äe

Ko p

Vab r

Niin

Põ h

ale SalMe vi kulTuurIkeSkuS Salme 12

amaja

Tö ö

Vana-Kal

Ku n

AS ÜHISTEENUSEd TASULINE VALVETA PARKLA RANNAMäE TEE 5: Tsoon P4 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. Kalendripäev maksab 10 eurot. Vaata lisa: www.parkimine.ee Eripakkumine Linnateatri publikule kehtib iga päev kell 17.30–00.00. 3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot. Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902. Kolme tunni täitumisel jätkub teenus tavatariifi alusel: 30 minuti maksumus on 1,25 eurot. Parkimisteenuse So o lõpetamiseks tuleb helistada numbril 1903.

ToETAJAd JA KooSTööPARTNERId

Hooaja peatoetaja

Suurtoetajad

Toetajad ja koostööpartnerid

Publikut kostitavad

159

Leida Rammo Linnateatri fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

F o n d i p o o lt j agat u d p r e e m i at e la u r e aa d i d : K üll i T eetamm j a In d r ek O ja r i ( 2 0 1 6 ) E pp E esp ä ev ( 2 0 1 7 ) A lo K õ r ve ( 2 0 1 8 ) H ele K õ r ve ( 2 0 1 9 ) evel i n võ i gemast ( 2 0 2 0 )

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

160