Page 1

REPERTuAAR

LINNATEATER.EE

SÜGIS t a l v

S Ü G I S/ ta lv

22 00 2 0


Repertuaarivihiku koostasid: Triin Sinissaar, Oliver Berg ja Helen Kask Fotod: Siim Vahur

www.linnateater.ee

Makett: AKU Küljendus, kujundus: Katre Rohumaa Kirjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal

instagram.com/linnateater

Paber: Soporset Premium Offset 120 g/m2 Täname: IGEPA Libra Vitalis AS Trükitud: Printon

facebook.com/linnateater

twitter.com/linnateater


Sisukord Sissejuhatus Triin Sinissaar, „Üleminekuhooaeg" 4 Uuslavastused Vanja 10 Ieva Struka, „Māra Ķimele" 12 Nad tulid keskööl „Võidelda, kus võimalik", intervjuu Priit Piusi ja Anu Lambiga

18 20

Osnap „Osnapist Pansoni", intervjuu Riina Roosega

28

Õed 38 „Vestlus Pascal Rambertiga" 40

30

Lapsed 44 Marko Kaasik, „Tuumalohedest ja jätkusuutlikkusest" 46 kõrvalprogramm Oliver Berg, „Silmapiiridest"

52

Festival Oliver Berg, „Festival Talveöö Unenägu 2021"

56

INTERVJUU TEATRITÖÖTAJAGA „Teater suure T-tähega“, intervjuu Maris Lüüsi, Kristiin Räägeli ja Simo Andre Kadastuga

60

repertuaar Gorge Mastromase rituaalne tapmine 70 Kommuun 76 Enigma variatsioonid 82 Kant 88 Vihmausside elust 94 Südameharjutus 100 Mineku eel 104 John 110 Põhjas 114 Kirsiaed 120 Kaks vaest rumeenlast 126 Macbeth 132 Jäneseurg 138 Inimesed, kohad ja asjad 142 See hetk 148 Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus 152 Aeg ja perekond Conway 156 Kes kardab Virginia Woolfi? 162 Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. 166 info Piletid Lisateenused ja külastus info COVID-19 ajal Mängupaigad Parkimine Toetajad ja koostööpartnerid IN MEMORIAM. Leida Rammo

165 174 175 176 178 179 180


üleminekuhooaeg Triin Sinissaar dramaturg

Foto: Mark Raidpere

Paljude rahvaste jaoks on kolm olnud läbi aegade tähenduslik, justkui võluväega arv. Kolme vägi valitseb muinasjuttude, aga ka meie argiste uskumuste üle. Täna seisab Tallinna Linnateater kolmandat korda uue maja ehituse lävel – lootuses, et numbrimaagia toimib ja seekord saab meie üle poole sajandi ilma omaenda suure saalita tegutsenud teater endale viimaks tõepoolest selle kauaigatsetud juurdeehituse. Selleks, et suur lava koos uuenenud teatrikompleksiga võiks valmida, peab aga Linnateater paariks aastaks oma Laia tänava hoonetest välja kolima. Alates sügisest võtab meid ajutiselt oma katuse alla Salme Kultuurikeskus, kus pärast äsjast remonti on Linnateatri kasutuses lisaks suurele saalile ka kolmandal korrusel asuv väike lava.

4


Väike lava moodustub kahest kõrvuti asetsevast ca 120-kohalisest saalist, mis on käigus vaheldumisi – see annab meile võimaluse mängida etendusi tihedama graafikuga ja planeerida paremini ettevalmistavaid töid. Loodame väga, et ka meie publik Linnateatriga Salme tänavale kaasa tuleb ning üheskoos suudame sellel üleminekuajal hoida alles Linnateatri vaimu. Oma selle hooaja uuslavastused toome enamjaolt välja Salme Kultuurikeskuses, samuti hakkame sinna sammhaaval üle kandma suuremat osa Linnateatri praegusest repertuaarist. 2020. aasta lõpus anname mõnda aega etendusi ühtaegu nii Laial tänaval kui Salme Kultuurikeskuses, mõistagi tegutseb edasi ka Hobuveski, niisiis maksab vaatajal olla teatrisse tulles ekstra tähelepanelik, milline mängukoht ja aadress tema piletile märgitud on. Hooaja esimeseks esietenduseks on Tšehhovi „Vanja“, mille toob välja läti lavastaja Māra Ķimele, oma kodumaa teatrimaastiku vaieldamatu korüfee, keda oleme juba ammu Linnateatrisse oodanud. Hobuveskis esietenduvas lavastuses saab kesksetes rollides näha Linnateatriga äsja liitunud noori näitlejaid Simo Andre Kadastut ja Kristiin Räägelit. Oktoobri teises pooles jõuab Diana Leesalu käe all Salme Kultuurikeskuse suurele lavale Mark Hayhursti „Nad tulid keskööl“, mille ettevalmistus katkes kevadise eriolukorra ajal. Kuigi Hayhursti näitemängu tegevus toimub Hitleri-aegsel Saksamaal, on see lugu paraku tänases päevas vägagi kõnekas ja puudutav ning kantud lootusest, et ajalugu ennast niisugusena enam kunagi ei korda. Peaosades on Priit Pius ja Anu Lamp.

5


30. novembril 2020 jõuab kätte meie teatri esimese peanäitejuhi Voldemar Panso 100. sünniaastapäev. Kolm institutsiooni, millega Panso oma särava loometee jooksul tihedalt seotud oli – Lavakunstikool, Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater – on oma jõud ühendanud ja valmistavad ette nädalapikkust programmi, et seda väärikalt tähistada. Linnateatris valmib sel puhul Riina Roose muusikalavastus „Osnap“, mis valgustab Voldemar Panso vähemtuntud tahke – tema muusika- ja reisiarmastust ning teravat sulge. Etendusi antakse Salme Kultuurikeskuse suurel laval, kus Panso ise lavastas mitmed oma tippteosed. Panso nädala kavasse kuuluvad ka Panso Traadi-dramatiseeringu „Tants aurukatla ümber“ lavastatud lugemine Eesti Draamateatris, lavakunstikooli ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse korraldatav teatrihariduse konverents, mitmed raamatuesitlused ja näitused, postmargi esitlus ja muidugi Panso preemia üleandmine koos EMTA lavakunsti osakonna kolmanda kursuse etendusega, mis seekord toimub Theatrumis. Arvestades praegust olukorda maailmas seoses COVID-19 viiruse levikuga, otsustas Linnateater lükata festivali Talveöö Unenägu aasta võrra edasi, detsembrisse 2021, küll aga jõuab lavale algselt festivali programmi kuuluma pidanud „Õed“ prantsuse lavastajalt Pascal Rambertilt. „Õdesid“ mängitakse Salme Kultuurikeskuse väikesel laval, osades Evelin Võigemast ja Külli Teetamm. Hooaja teises pooles esietendub Salme Kultuurikeskuses kaks lavastust. Elmo Nüganen toob väikesel laval välja Lucy Kirkwoodi „Lapsed“, mis vaatleb kolme teadlase elu ja otsuseid pärast suurt

6


katastroofi. Suurel laval sünnib Karl Laumetsa käe all lavastus Siegfried von Vegesacki baltisakslaste ajalugu käsitleva romaani „Balti tragöödia“ põhjal. Kevadesse on planeeritud Dostojevski-aineline lavastus Andreas Aadlilt ja Markus Ilveselt, mis esietendub aadressil Toom-Kooli 9. Head Linnateatri sõbrad, loodame, et teete meiega kaasa selle põneva teekonna Salme tänavale ja tagasi, ning ootame teid ikka oma etendustest osa saama, kus tahes me neid ka ei mängiks. Ilma teieta ei ole ka meid.

7


u u sl ava s t u s e d

9


uus!

Anton Tšehhov

Vanja (Ваня)

Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Māra Ķimele Hobuveskis proovis

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Māra Ķimele (Läti) Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti)

Kostüümikunstnik: Reet Aus muusikaline kujundaja: Lauri Urb Valguskujundaja: Margus Sepman

10

Osades: Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Annika Rohtväli (külalisena)


Läti üks mainekamaid lavastajaid Māra Ķimele on Tšehhovi näidendi “Onu Vanja” tegevuse toonud tänasesse päeva ning maamõisast on saanud põllumajanduslik perefirma. Tegelikkuse ja soovunelmate ületamatud vahemaad ning vaatenurkade kontrastid jõudeelu ja töörügamise või linna- ja maaelu vahel kõnetavad aga sama teravalt kui sada aastat tagasi. Kus on see kontrollpunkt, kus arvutatakse, kui palju õndsust sa oma kannatustega välja oled teeninud?

11

vanja Esietendus: 3. oktoobril 2020 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47)


MĀRA ĶIMELE Ieva Struka

kunstiteaduste doktor

Juhtusin ma astuma armsa Māra kambrisse. Tulvil Māra väike kamber pisikesi hällikesi. Kui ma ühte kiigutasin, teised kaasa liikusid. (Läti rahvalaul) Läti rahvalaulude kolm peamist jumalust on Jumal, Māra ja Laima. See kolmnurk on ka paljude rahvalike ornamentide aluseks. Jumal on justkui katus materiaalsele ja vaimsele maailmale – Mārale ja Laimale. Māra annab inimesele kehalise, ainelise kuju. Māra on kõikide emade koondkuju. Ta ühendab endas Maaema, Mereema, Põõsaema, Metsaema – rahvalauludes võib kohata umbes kahtkümmet ema, loitsudes palju rohkem.

Lühike elulugu Läti lavastaja Māra Ķimele on sündinud näitleja Vilis Ķimelise peres 1943. aasta 20. detsembril, tema vanavanemad ema Dagmāra poolt olid aga läti lavastaja Anna Lācis (laiemalt tuntud kui filosoof Walter Benjamini inspireerija) ning kirjanik Jūlijs Lācis. See fakt on tähendusrikas Māra Ķimele kui isiksuse ning tema lavastuste sõnumi sügavamal lahtimõtestamisel –

12


13


on ju Läti teatris vaid üksikuid kunsti ja kultuuriga kolmandatneljandat põlve seotud kunstnikke. Teine tähendusrikas fakt, mis eristab Māra Ķimelet paljudest teistest Läti lavastajatest: tema haridus pärineb Moskva Teatriinstituudist, NSV Liidu kesksest teatriharidusasutusest, aga mis olulisemgi – ta on õppinud 60. ja 70. aastate ühe kõige progressiivsema ja loomingulisema lavastaja Anatoli Efrose käe all, tulemuseks nüansipeened ametioskused ja loominguline mõttevabadus, pealekauba ulatuslik esteetiline ja intellektuaalne pagas Moskva elitaarsest kultuurimiljööst. Kolmandaks oluliseks faktiks on Māra Ķimeles sügavalt juurdunud rahvusliku mentaliteedi tunnetus, mis on kogu elu vältel andnud talle indu ja oskust süüvida läti klassikatõlgendustesse, erilise tähelepanuga Rainise, Rūdolfs Blaumanise ja Anna Brigadere teostele (muuhulgas on ta ainus läti lavastaja, kes on toonud lavale Brigadere muinasjutunäidendite triloogia), ning pannud teda huvi ja austusega paotama teatriust läti algupärase dramaturgia esmalavastustele. Neljas tähtis fakt: Māra Ķimele on ise pedagoog, ta on töötanud paljude näitlejakursustega, juhendanud neist kahte (1992 ja 2004), 2021. aasta kevadel aga lõpetab tema teine lavastajate lend. Viies: aastail 1969–1990 töötas Māra Ķimele Valmiera Draamateatris, kus on sündinud tema olulisemad tööd, aastail 1993– 2018 oli ta lavastajaks Riia Uues Teatris (Jaunais Rīgas Teātris), luues aeg-ajalt lavastusi ka teistes Läti teatrites. Kokku on tema kontol üle saja teatrilavastuse.

Olulisemad lavastused Nende pealkirjade taga peituvad säravad kunstiteosed, mille esteetilised ja emotsionaalsed jäljed vaatajates, kolleegideslavastajates ja näitlejates on kujundanud edasise Läti teatri näo – see on tark, vaba, lätilik ja väga inimlik teater. Kuidas ka ei tahaks, ei ole selles lühikeses kirjatükis võimalik anda neist kümnest parimast lavastusest isegi mitte visandlikku ülevaadet.

14


Üht-teist lubavad siiski aimata ka lihtsalt autorite nimed ja lavastamisaastad: Jean Anouilh, „Medeia”, Valmiera Draamateater, 1975 Somerset Maugham, „Vihm”, Valmiera Draamateater, 1975 Anton Tšehhov, „Onu Vanja”, Valmiera Draamateater, 1983 Dale Wasserman ja Ken Kesey, „Lendas üle käopesa”, Valmiera Draamateater, 1984 (pandagu tähele – veel enne Miloš Formani filmi jõudmist nõukogude kinolinale) Rainis, „Puhu, tuul!”, Valmiera Draamateater, 1985 „Ruti raamat” (Vana Testamendi ainetel), Riia Uus Teater, 1994, loodud Soome teatrifestivalile „Piibel 1994“ Inga Ābele, „Tumedad hirved”, Valmiera Draamateater, 2001 Rūdolfs Blaumanis, „Kadunud poeg”, Valmiera Draamateater, 2002 Ivan Turgenev, „Kuu aega maal”, Riia Uus Teater, 2005 Ingmar Bergman, „Sügissonaat”, Riia Uus Teater, 2016

Õpetaja Māra Ķimele tööprintsiibiks on ühelt poolt olnud avada noortes nende endi mina, vabastada neid ujedusest ja panna iseennast kuulama, arendada noorte näitlejate üldiseid ametioskusi, aga peale selle teha kõike, ja rohkemgi kui kõike, mida õpingute aeg ja maht võimaldab, et ilma armuta rebida noored lahti nende kooliaja enesekesksusest, panna nad maha Kunstiookeani kaldale ja näidata selle ammendamatust, näidata, et tõelist näitlejat ei inspireeri ainuüksi tema intuitsioon ja elukogemus või ametialased teadmised, vaid ka läbitunnetatud ja läbimõtestatud muusika, kirjandus, eriti luule, maalikunst, folkloor, kino, arhitektuur ja kõik muu, ka maailma usundid. Sealjuures on Māra Ķimele õpetaja, kes sõna otseses mõttes kasvatab oma eeskujuga, näidates oma pädevust ja orienteerumist mis tahes kunstisuundumustes.

15


Teiseks keskseks jooneks tema pedagoogilises praktikas on eruditsioon ja intuitsioon näidendi tegelaskujude tegutsemismotiividesse süvenemisel. Māra Ķimele enda sõnastatud printsiibi kohaselt tuleb näidendit lugeda äärmise hoolega nii kaua ja nii mitu korda, kuni õnnestub jõuda autori territooriumile, lugeda välja nii sõnadega kui ka alltekstina väljendatu. Māra Ķimelel on oskus teha ühtaegu emaliku pehmuse ja isaliku karmusega noorele näitlejale nähtavaks tema ettekujutused, tema oletused ja kaitsekihid, vaadata sisse tema libiido, egoismi ja halastamatuse tsooni, mida kasvatus sunnib igaüht omal moel varjama, ent mis alateadvuse tasandil on kõigil identne ja mida saab tulemusrikkalt kasutada nii rolli loomisel kui ka isiksuse kasvatamisel. Kokkuvõtteks: Māra Ķimele hellitab, lööb ja hellitab jälle oma tudengeid, ja see on ka üks põhjus, miks nad on teatris nii vastupidavad – näitlejad teavad, et kardiogrammilaadsed võnked on selle ameti paratamatuks osaks mitte üksnes kokkupuutes lavastajate, kolleegide ja kriitikaga, vaid ka suhetes rolliga. Kõiki tema kasvandikke ühendab loominguline rahutus, suur töövõime, avatus värvikale mängulaadile ning inimese psühholoogia ja seksuaalsuse süvitsi mõistmine, mis lubab näha inimese kehas mitte pelgalt töövahendit, vaid ilu per se, lojaalsus maailmale ja samal ajal väljapeetud lätilikkuse geen. Teatrielu teeb mõistagi oma korrektuure, aga alustavad nad samalt stardipakult.

Tema saladus 2007. aastal ilmus nende ridade autori sulest raamat Māra Ķimelest. Selle struktuur, inspireerituna Solomon Volkovi vestlustest Jossif Brodskiga, põhines temaatiliselt suunatud vestlustel ja sai ka nimeks „Vestlused Māra Ķimelega”. Raamatu epiloogi kirjutasin: „Māra Ķimeles on midagi nõiduslikku, midagi sellist, nagu seda on spīgana läti mütoloogias – naisolend, kes oma hiilgusega eksitab nagu virvatuli. Ma ei teagi, kes täpselt on see spīgana, midagi nõia ja haldja vahepealset, ja ka see sõna ise viitab hiilgamisele, särale. Sedasama hiil-

16


gust kohtab ka Spīdola nime- ja tegelaskujus, Rainise näidendi „Tuli ja öö” naispeategelases, igavese ilu ja tarkuse sümbolis. Seepärast jätkaksin nii: Māras on midagi Spīdolast. Vähemasti selles Māras, keda näevad ümbritsevad inimesed teatris või teatrist rääkimas, õpilased tundides, inimeste seas, avalikus ruumis. Ta on inimene, kellel on, nagu ta ise ütleb, ligipääs peenemale plaanile – ja ega teisiti saakski olla silmapaistev lavastaja, kel tuleb mõista ja avada suurvaimude sõnu esmalt näitlejatele ja edasi juba näitlejatega koos vaatajatele. Inimene, kelle suhtes tuleb vahel olla ettevaatlik, sest ülevoolav temperament ja energia surub maha ja surub nurka, kohutab, aga samal ajal ka lummab, sunnib end imetlema ja kutsub kaasa. Tema mõistuses peitub jõud. Ja jõud peitub ka tema sõnades. /.../ Māra on inimene, keda tahaks aina kuulata, sest näib, justkui oleksid tema käes vastused. Ja tihtilugu ongi.” Kolmeteistkümne aastaga, mis raamatu ilmumisest möödunud, ei ole Māra muutunud. Endiselt köidab teda kõik uus, endiselt näeb ta ära, kus on kelle koht – nii, nagu lavastuse kompositsiooni, näeb ta ka elu suurt kompositsiooni või, rahvapäraselt väljendudes, elu kirja, ornamenti. Seepärast on mul põhjendatud kahtlus, et ta on läti jumaluse Māra kehastus meie ajas ja ruumis. Armas Māra. Iginoor Māra. Nutikas Māra. Läti keelest tõlkinud Aive Mandel

17


uus!

Mark Hayhurst

NAD TULID KESKÖÖL (Taken at Midnight) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Jaagup Roomet ja Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet Valguskunstnik: Rene Liivamägi Videokunstnik: Lauri Urb

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Helikujundaja: Arbo Maran

18

Osades: Priit Pius, Anu Lamp, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Kalju Orro, Tõnn Lamp, Aksel Ojari (külalisena), Egert Kadastu (külalisena), Ando Tammsaar (külalisena), Jarko Rahnel (külalisena), Joonas Eskla (külalisena)


1931. aastal kutsus noor advokaat Hans Litten tunnistajapinki Adolf Hitleri ning ristküsitles teda seoses pruunsärkide vägivallategude ja agressiivse retoorikaga. Hitler ei andestanud talle seda avalikku alandamist ja kui natsid 1933. aastal võimule tulid, oli Litten üks nende hulgast, kes Riigipäevahoone põlengu ööl toimunud arreteerimislaine käigus omaenda kodus kinni võeti ja ära viidi. „Nad tulid keskööl“ on lugu sellest, kuidas ühes kultuurses Euroopa suurriigis saavad võimule kurjategijad, ja ühe ema väsimatust võitlusest oma poja nimel.

19

NAD TULID KESKÖÖL Esietendus: 24. oktoobril 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)


VÕIDELDA, KUS VÕIMALIK

2014. aastal jõudis Londonis lavale seni tele- ja filmistsenaristina tegutsenud Mark Hayhursti debüütnäidend „Nad tulid keskööl“. Näitemäng rajaneb tõestisündinud lool advokaat Hans Litteni ja tema perekonna kannatustest Hitleri-aegsel Saksamaal. Diana Leesalu lavastuses mängivad peategelasi, Hansu ja tema ema Irmgardi, Priit Pius ja Anu Lamp. Nendega vestles Triin Sinissaar. Kokkusaamine toimus jaanuari keskel, paar kuud enne seda, mil proovid koroonakriisi tõttu katkesid. Algselt oli esietendus kavandatud 18. aprilliks 2020 Põrgulavale. TRIIN SINISSAAR: Sageli on Anu olnud see, kes pakub Linnateatri repertuaari jaoks uusi materjale välja, aga selle näidendi leidsid sina, Priit. Mis sind selle juures köitis? PRIIT PIUS: Ühelt poolt köitis teemavalik, aga eelkõige vist siiski see, et ta on väga hästi ja ladusalt kirjutatud ja tänu sellele eristus kohe nende tekstide hulgast, mida ma lugesin. Mul endal ei ole väga põhjalikke teadmisi ajaloost ja seal on esmane kiht, mis tuleb hästi esile – ta on vaatajasõbralikult kirja pandud –, aga nüüd, kus me oleme selle materjaliga pikemalt laua taga istunud, koorub sealt välja üha enam. Mida suuremate eelteadmistega on vaataja, seda rohkem ta sealt välja loeb, autor on selle eest hoolitsenud. See teema on keeruline, aeg on keeruline, tegelased on keerulised. Ühtepidi räägib näidend konkreetse ema ja poja loo, aga tal on ka üldistavam pool – mida see aeg tähendas Saksamaa jaoks, mida see tähendas nende inimeste jaoks, kes koonduslaagrisse viidi. T. S.: Saksamaal on Hans Littenile mälestusmärke püstitatud ja Berliinis on ka temanimeline tänav, aga Eestis teda eriti ei teata. P. P.: Meie trupiga samuti ei teadnud, aga proovide käigus oskas keegi öelda, et näiteks advokaatide ringkondades on ta ka Eestis vägagi tuntud nimi. Ta on ju küsitlenud kõige kurikuulsamat inimest – Adolf Hitlerit. Vaevalt, et mõni teine advokaat seda üldse teha sai.

20


Priit Pius

T. S.: Ja on teada, et ta oli silmatorkavalt hea ristküsitleja, kaasaegsed kirjeldavad teda kui inimest, kes jäi alati rahulikuks, kes ajas seaduses ja protseduurireeglites rangelt näpuga järge – mis võis mõnele ka närvidele käia –, kes ei võtnud ühtegi asja pealiskaudselt. Niisiis, silmatorkav kuju. Aga viimasel ajal räägitakse üldse väga palju natsidest, Hitlerist kirjutatakse, tehakse lavastusi, filme. Äsja tuli kinno „Jänespüks Jojo“, mis näitab natse komöödiavõtmes. Kas see võib olla viis, kuidas leevendada oma hirmu selle ees, mis maailmas praegu toimub, sest me ei tahaks, et ajaratas ennast kuidagiviisi tagasi pööraks? ANU LAMP: Mulle tundub, et inimesele on kogu aeg vaja meelde tuletada, kui jube ta on. Et mingid asjad ei saaks korduda. Mina näiteks olin täiesti jahmunud, kui me jõudsime selle tekstiga töötades ühe viiteni selle kohta, millised piinamisviisid on maailmas olemas olnud. Etruski piraadid sidusid elusa inimese surnuga kokku – oli selline piinamismeetod. Suu,

21


käed, kõik seoti üks-ühele vastamisi, kuni vaglad tulid elava peale. Lahti päästeti siis, kui inimene oli juba mustaks tõmbumas. Võtab lausa jõuetuks, kui teada saad, mismoodi inimesed on läbi aegade üksteist piinanud. P. P.: Olen meie materjali raames mõelnud palju selle peale, kuidas Saksamaa kollektiivselt niisugusele tasemele jõudis, et kõiki neid õudusi korda saata. On ju fakt, et Hitler valiti juhiks demokraatlikul viisil. See paneb mõtlema, et mis puudujääk ühel riigil pidi olema, et nii suur hulk inimesi erinevatest ühiskonnaklassidest, nii keskklassist kui töölisklassist, tegid valimistel sellise otsuse, valisid sellise inimese liidriks. Hea küll, seal oli palju propagandat ja halli tsooni ja küsitavusi, et kas see demokraatlik tee üldse oli nii väga demokraatlik, aga võibolla inimesed omas ajas ei osanud ka kuigi hästi ette näha, mis on ta sõnade taga, mida ta päriselt mõtleb ja mis tal kavas on. Valmisolekut nendeks õudusteks, massilisteks arreteerimisteks jne rahvas ilmselt ei tajunud. A. L.: Kindlasti ei tajunud. See ongi meeldetuletus, sest nagu Runnel oma luuletuses ütleb, et „võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik“ – see kõik algab mingitest väikestest asjadest ja ühel hetkel sa ei keera seda masinavärki enam teistpidi. Üks asi, mida tuleb järjekindlalt teha, on teadvustada asju, mis võidakse ära unustada. Tegelikult me teame väga vähe ja sellepärast mulle tundub, et meil on selle lavastusega ka harimise missioon. Me teeme vähem igasuguseid eksimusi, kui me rohkem teame. T. S.: Kui minna teie rollide juurde, siis te mängite inimesi, kes on päriselt olemas olnud, aga keda me samas teame ainult kirjelduste põhjal. Kas see muudab rolliloomise kergemaks või raskemaks? P. P.: Mul pole varem olnud sellist kogemust, et tegelase kohta, keda ma pean mängima, on kirjutatud raamatuid. Temast on olemas välimuse kirjeldus, iseloomu kirjeldus, on isegi võimalik ajalooliselt tuvastada, kus ta käis, kus elas, kellega suhtles, mida eelistas. See on väga huvitav osa. Näitemängu kontekstis on ta paratamatult ikka autori fantaasia, tema repliigid on välja mõeldud, aga Hayhurst on suure töö ära teinud ja Hans Litteni kohta nii palju uurinud, et võib arvata, et umbes selline ta tõepoolest oli. Ema ja paljud kaasaegsed kirjeldavad teda kui omamoodi

22


Anu Lamp

23


pühakut, mida mina otseselt inimestes ei usu, aga nüüd, kus me oleme materjaliga rohkem tutvunud, tundub, et Littenil võis olla mingi kergem autismi vorm. Tema pühendumuse aste ja empaatiavõime on kokku justkui natuke üleinimlik, need omadused ei eksisteeri sageli koos. Kuigi oma vaenlaste kirjelduses oli ta täiesti võimatu tüüp, selline, kes ei jäta jonni. Kohtusaalis kirjeldatakse teda kui väga rahulikku eneseväljendajat, tal oli fotograafiline mälu ja ta järgis seadust täht-tähelt. Ta teadis, et tõde või kirjatõde on tema poolel. Aga muu tõde ... mulle tundub, et ambivalentsust ta väga ei tajunud. See on võib-olla ka üks põhjus, miks ta vaenlase seisukohalt tegi liiga palju kära ja miks seda kära märgati. Ta arvas lõpuni välja, et kirjutatud seadus on tema poolel. Arvestamata inimese kurjust, arvestamata inimese seadustest möödahiilimise võimet. Ma ei tea, kas ta jõudis inimeses selles mõttes lõplikult pettuda. Kui ta juba vangilaagris oli, hoidis ta ennast elus sellega, et tsiteeris luuletusi ning kunsti- ja kirjandusajalugu, tehes seda kõik peast. Kaaslased kirjeldavad, et nendel hetkedel oli näha, et Litten on kõige rohkem tema ise, kõige õnnelikumas olekus, mis vanglas olla saab. Teistele anda, teisi harida oli tema missioon ja eneseväljendus. A. L.: Mina muuseas arvan, et temas oli natuke pühakut. Sa ütlesid, et ei usu, et sellised inimesed on olemas? P. P.: Ma mõtlesin üldiselt. Tegelikult tahtsingi sinna välja jõuda, et põhjus, miks Littenile võib seda omistada, võis olla tema teatav autismi aste, mis andis talle oskuse näha inimest mingis mõttes naiivsest vaatepunktist, maailma kurjust arvestamata. Ja mulle tundub, et see võime oli temas lõpuni välja. Näidendis on stseen, kus pruunsärgid toovad vangidele tekid ja padjad. Kogu selle peksmise, alanduse ja rõhutuse keskel märkab Litten teki ja padja toomises ikkagi headust. Proovib sellest kinni võtta. Aga see ei ole inimese tavapärane reaktsioon. A. L.: See on Kristuse mõtlemine. P. P.: Vägagi. Tavaline inimene ei mõtle nii, meis kõigis on palju väiklust. Tema, tundub, uskus päriselt seda, mida ta luges. Näiteks kümmet käsku, millest ta püüdis juhinduda. T. S.: Minu meelest ühendas Littenit ja tema kongikaaslasi, Erich Mühsamit ja Carl Ossietzkyt, see, et tavalisel inimesel on

24


märksa rohkem enesealalhoiuinstinkti. A. L.: Aga see tavainimene vajab, et oleks olemas keegi selline. Ta korrigeerib selle järgi oma mõõtkava, muidu võib ta veel rohkem alla vajuda, muidu läheb pilt segamini. Peavad olema mingid majakad või verstapostid, kelle järgi oma mõõtkava õigeks seada. T. S.: Anu, kuidas oled leidnud kontakti Irmgard Litteni tegelaskujuga? A. L.: Sügavalt imetlen. Loodan, et mind ei taba see, mis mind tabas 23-aastasena, kui me tegime diplomilavastuseks „Antigonet“ ja mul tekkis järsku proovide käigus tunne, et ma ei vääri seda rolli, sest ma ei tea, kuidas ma ise selles situatsioonis käituksin, kas ma oleksin valmis vabasurma minema, kui mul on valida armastuse või terve edasise elu vahel. Kas mina, noor inimene, valiksin enesetapu? See oli minu jaoks tohutu probleem. Lembit Peterson suutis pidada mulle väga huvitava loengu „maagilisest kui-st“, millest sai mu õlekõrs, nii et ma suutsin sellest punktist üle saada. Ja siin võiks mul tekkida samasugune tunne. Muidugi on Irmgard Litteni puhul mängus emainstinkt, mis kõigis ärkab, väga harvad on vastupidised juhused, kus ema ohverdab lapse. Enamasti on ikka niipidi, et ema püüab last kaitsta. Aga ikkagi on tema käitumises midagi väga äärmuslikku. T. S.: Ta oli väga julge naine. A. L.: Need olid väga suured etteheited ja karmid faktid, mida ta võimukabinettides poja eest võideldes välja ütles. Ta ise ju ütleb sealsamas, et ma arvasin, et nüüd on kõik. Et nüüd on lõpp. Aga sellega lõi ta oma vastase korraks kaineks. Ainult nii saab tekkida austus, et mul on võrdväärne vastane, kui muidu ollakse kogu aeg näinud inimesi, kes alistuvad. P. P.: Ma arvan ka, et need stseenid – milline on ema jõud ja kartmatus situatsioonis, kus sinult võetakse poeg – ei ole liialdus. See on usutav ja imetlusväärne ja kindlasti leidub ka tänapäeval näiteid, millise piirini on ema valmis oma lapse heaolu nimel vastu pidama. See on näitemängu üks suurimaid teemasid. A. L.: Ja kui mõelda veel, et ta kirjutas oma raamatu [Irmgard

25


Litten avaldas pärast Inglismaale emigreerumist raamatu „Beyond Tears“, kus kirjeldas oma poja saatust ja Saksamaa koonduslaagrite olukorda – toim] aastal 1940, et teadvustada seda kõike inglastele ja kogu maailmale. Tal oli ka suurem missioon lisaks oma pojale. P. P.: Raamatul on väga tabavalt valitud pealkiri. Näitemängus on üks huvitav lõik, mis puudutab emaarmastust ja isaarmastust, et kuidas käitub üks või teine äärmuslikus situatsioonis. Nähes lähedalt lapse valu, mees eemaldub, ta ei suuda seda taluda, aga naine, vastupidi, unustab pisarad ära ja tegutseb. Tahaksin väga teada, kui palju isad või mehed, kes saalis istuvad, ennast selles ära tunnevad. Ma ise lugedes tundsin küll ja see on asi, mida endale ette heita. Seal on mängus muidugi ka ajastu kontekst, et kui palju isad toona üldse oma lastega koos aega veetsid, aga ometi on valu mittenägemine või oskamatus sellega tegeleda vist midagi mehele väga omast. A. L.: Aeg, mil mehe suhe lastesse on jõuliselt muutunud, on olnud väga lühike. Tegelikult on see muutus toimunud alles sel sajandil. Öeldakse, et laps on mehe isa, ehk siis tema kasvataja, aga varem oli see ehk pigem lihtsalt tore ütlemine või justkui tagantjärele kasvatus. Praegu mulle tundub, et isad tõesti tahavad väga olla oma laste poolt kasvatatud. Selle tarkusega, mida elu pakub. P. P.: Olen olnud isa alles peaaegu kaks aastat, aga see mõttekäik tundus kuidagi usutav, sest olen kogenud, et armastus kasvab ainult neil aegadel, kui ma olen lapsega koos ja pean ise tegema seda tööd, mida ema tegelikult kogu aeg teeb – olla olemas igapäevastes asjades. Ja selle kaudu tekib kokkukasvamine. A. L.: Mis näitab, kui tark asi on isapuhkus. Pikemas perspektiivis ei ole see üldse pikk aeg, aga see üks aasta tähendab ülimalt palju terveks eluks. Ma arvan, et see aasta kasvatab need isad samasuguseks, annab nii tugeva instinkti, et nad lähevad oma laste eest samamoodi võitlusse. T. S.: Tegelikult on Fritz Litteni etteheited oma pojale mingis mõttes mõistetavad. Kui Fritz oli nooruses pöördunud judaismist kristlusse, siis Hans kuulutas end avalikult juudiks. Kaitstes kohtus kommuniste, ujus Hans advokaadina algusest peale vastuvoolu. Ta lähtus selle kõige juures oma südametunnistusest,

26


aga välja kukkus nii, et oma tegevusega pani ta kogu perekonna, nii vanemad kui ka vennad väga keerulisse olukorda. A. L.: Praegu me muidugi teame kõik ka rohkem näiteks autismi kohta, tol ajal puudus see haritus, et tuleks võtta iga inimest niisugusena nagu ta on. Sul oli lihtsalt niisugune laps kodus ja sa ei osanud temaga midagi peale hakata. See on muidugi üldse üks suur oskus, võtta inimest sellisena nagu ta on. Respekteerida, et ta näeb asju teisiti. P. P.: Fritzu ja Hansu suhtes toimib vana klassikaline mudel, kus mehel on põhimõte, et minu poeg peab tulema selline, õppima seda jne. Kus isa üritab ehk ka realiseerida mingit oma tegematajätmist lapses edasi. Fritz ise saavutas kõik väga suure töö ja pühendumisega, ta lõi higi, vere ja pisaratega oma perele rikkuse nii vaimses kui materiaalses plaanis ning nüüd tal on tunne, et Hans tahab kogu ta pärandi ära visata. Mulle näib, et ta heitis Hansule ette sedasama, mida tänapäevalgi heidetakse, et olete lumehelbekeste põlvkond, tahate, et kõik oleks lihtne ja kiire. Sõna „õnn“ saab irooniavarjundi. Saamata aru sellest, et sa ise oledki ju pingutanud selleks, et pakkuda lapsele paremat hüppelauda, et tema saaks kasvada natuke kergemates tingimustes. Need kergemad tingimused loovadki Hansule vabaduse mitte rühkida ainult raha ja positsiooni tasandil, vaid ta märkab ka inimest. Kui mingid elementaarsed asjad on juba olemas, saab tulla sisemiste väärtuste juurde tagasi. Aga see on vist jällegi mehele või isale väga omane, mõelda, et sa ei tea, kui palju ma olen selle kõige nimel teinud ja sina ei pea seda miskiks. A. L.: Seda enam, et nad tegutsesid samal erialal, kuid neil olid kohtupidamisest väga erinevad arusaamad. P. P.: Hansu erialavalik oli ju ka mingis mõttes sunnitud, ta ise tahtis minna õppima kunsti ja kirjandust, jurist sai temast isa soovil. A. L.: Mis tagantjärele vaadates määras terve perekonna saatuse.

27


uus!

osnap Muusikarännak Voldemar Panso jälgedes ehk kirev kava kupleest missani

Riina Roose

lavastaja: Riina Roose lavastaja abi: Anu Lamp

kunstnik: Kristjan Suits kostüümikunstnik: Anu Konze

28

mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, klaveril Jaak Jürisson ja Riina Roose


Voldemar Pansot teatakse kui lavastajat, näitlejat ning teatriteadlast ja ‑pedagoogi, vähem tuntakse teda aga kui reisimeest, muusikaarmastajat ja följetonisti. Eesti teatri suurkuju 100. sünniaastapäeva tähistamiseks valmib muusikalavastus, mis jutustab meile tema elust ja ajastust, ammutades inspiratsiooni just Panso vähemtuntud külgedest.

29

osnap Esietendus: 25. novembril 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)


OSNAPIST PANSONI Intervjuu Riina Roosega Vestlus toimus 26. augustil 2020. Küsis ja toimetas Helen Kask.

Alustuseks palun räägi, kuidas läks niimoodi, et sa Panso 100 raames just muusikalavastust teed?
 Kuulasin kunagi raadiosaadet, kus Panso rääkis muusikast [“Muusikaline tund”, algselt eetris 01.12.1969 – toim] ja olin väga üllatunud tema haardest. Ma küll teadsin, et ta oli laia silmaringiga ja orienteerus paljudel kunstialadel, aga et ta muusikast niimoodi rääkis, oli üllatav. Ta tundis muusika terminoloogiat, millest järeldus, et ta oli seda õppinud. Nii Tallinna Konservatooriumis, 1938-41, kui ka hiljem Moskvas, GITISes, oli sõna otseses mõttes ka nooditundmine ehk solfedžo programmi osa. Mind hämmastas, kuidas kõike seda jõuti ja et Panso tundiski nooti. Lisaks tema uudishimu ja huvi, mis tal oli kõige, kaasa arvatud muusika vastu. See kõik jäi mulle kusagile kuklasse tiksuma. Eks ma ikka vast mõtlesin intensiivsemalt Panso 100 peale, sest oli õhus, et midagi peab tegema, aga siis sähvatas mulle lihtsalt ühel kontserdil istudes pähe mõte, et miks mitte teha lavastust muusika aspektist. Esiteks pole seda varem tehtud ja sellest ei teata eriti. Samuti oleks endal põnev teemat uurida, midagi teada saada ja hiljem ka teistele ehk midagi huvitavat pakkuda.
Panso ise on nii selles saates kui ka mujal rääkinud, kuidas talle meeldib üle kõige käia orelikontsertidel ja et eriti inspireeris teda fuuga, mis on muusikas kõige keerulisem ja võimsam žanr. Peab muidugi arvestama, et tema ajal, Nõukogude okupatsiooni perioo-

30


Foto: Mark Raidpere

31


dil kirikutes orelikontserte ei toimunud, see sai olla ainult kas Estonia kontserdisaalis või kui tal õnnestus kuhugi välismaale minna. Ühesõnaga, ta on rääkinud, et käis väga heal meelel orelikontsertidel, kust ta sai inspiratsiooni. Mitte kuidas konkreetselt mingit lugu üle kanda või lavastuses kasutada, aga seal sai ta oma mõtteid korrastada ja koondada. See sarnasus oli mulle samuti algtõukeks. Istudes ise kontserdil, ilma et ma oleksin selle peale intensiivselt mõelnud või niisuguse mõttega sinna läinud, tuli mul samamoodi äkki selline ideesähvatus.
Vahepeal muidugi tundus, et võib-olla on see idee liiga suureline või teema liiga tume maa. Aga mind julgustas, et olen saanud teha meie teatris mitu kava, „Eesti teatri laulud“ ja „Eesti filmi laulud“. Esiteks on olemas potentsiaalne seltskond, kellega sellist lavastust teha ja teiseks on need kavad pakkunud tegijatele ja kuulajatele-vaatajatele nii rõõmu kui ka teadmisi. On oluline, et lavastus oleks hariv. Sest ega me ülearu palju oma kultuurist ei tea – või õigemini, alati võiks rohkem teada – ja see on üks võimalusi ise teada saada ja teistele oma avastusi jagada. Mis tuleb seekord teistmoodi, võrreldes „Eesti teatri laulude“ ja „Eesti filmi lauludega“?
 Teema ise on teistmoodi, seekordne kava on siiski ühe isiku ümber ja siin on seda etteantust rohkem. Aga samas ei pea muidugi nii kramplikult kinni hoidma, eks teeme siingi kõrvalehüppeid. Tõmbame paralleele ja toome ajastu mõtteid muusikas välja. Samuti neid isikuid, kellega Panso kokku puutus, kes talle olulised olid või kelle kaudu ta midagi leidis, õppis nii teatris, muusikas kui elus üldse. Sa rääkisid, kuidas kaevasid põhjalikult Tartu arhiivides, lugesid Panso GITISe päevikuid jne. Milline oli sinu jaoks kõige suurem üllatus, mis sa Panso kohta teada said? Nagu ma enne ütlesin, siis alustuseks fakt, et muusikaõpe oli väga tugev. Üks oli kirjaoskus, solfedžo, nooditundmine – ta on oma GITISe päevikutes lausa noodijooni vedanud ja mingeid harjutusi üles kirjutanud. Teiseks muusikaliteratuur. Ka need literatuuri ehk ajaloo konspektid on muljetavaldavad. Tänasel päeval ei näe ma teatrikoolis sellist süvitsi muusikaõpet. Samas ma arvan, et see oleks väga vajalik, sest muusika on väga tihe-

32


dalt kõigega seotud, nagu ka kirjandus- ja kunstiajalugu. Kõik on olulised. Teater ongi ju neid sünteesiv kunst ja ma ei tea, miks muusika on praegusel hetkel tagaplaanile jäänud. Miks on tekkinud üleüldine hoiak, et muusika on saanud ainult meelelahutusstaatuse? Ma tean, et see võib-olla selline kulunud stamp-küsimus, aga kas Lavakunstikoolis on Panso hõngu veel tunda? Ta lõi koolkonna ja see kool püsib siiani väga paljudes asjades ikkagi tema mahapandud märkide järgi. On selge, et kool peab muutuma, seda rääkis ta alati ka ise. Panso oli suur tulevikku vaataja, seda õhkub tema tekstides igalt poolt, kuidas mitte tänane päev pole tähtis, vaid kogu aeg peab homsele mõtlema. Kindlasti on koolil paremaid ja ka kehvemaid päevi, vahel tuleb midagi paremini välja, vahel vähem, aga see karkass, mille Panso suutis rajada, mis on väga võimas asi, kõige suurem saavutus ehk, see püsib. Selle lavastuse rõhk ei ole mitte Pansol kui teatrimehel ja lavastajal, nagu me teda kõik tunneme, vaid just neil teistel külgedel, mida vähem teatakse. Lisaks muusikale sa mainisid ka reisimist, kas veel midagi? Kuidas ta kõike kirjeldab, kui hea sõnavalitseja ta on – ja seda juba noorena, see on inimesel suur and. Aga, nagu ta ise ütleb, ega talent üksinda ei tähenda midagi, sellega tuleb tööd teha. Kirjutamist alustas ta juba varakult ja kahel suunal. Esiteks kirjutas ta följetone ja naljalugusid ajalehtedesse, millega ta teenis ilmselt endale ka taskuraha. Teiseks on ta juba varakult, 18-19-aastaselt, kirjutanud mõned portreed oma õpetajatest. See näitab suurt meisterlikkust ja oskust tähele panna. On üks asi, et sul lihtsalt sulg lippab, hoopis teine asi aga, et sa oskad teha üldistusi ja märgata olulisi punkte kellegi portreteerimises. See on tavaliselt küpse inimese tunnus, niisiis on tal kirjutamisoskus olnud tõesti väga-väga tugev. Kõik raamatud, nii „Portreed minus ja minu ümber“, reisikirjeldused kui ka „Töö ja talent näitleja loomingus“, on väga kaasaegsed, neis ei ole mingisugust aegumise märki.

33


Kas tulevane teatripublik peaks enne lavastuse vaatamist mõne Panso raamatu läbi lugema või saab ilma hakkama? No soovitav oleks! Mitte, et ei saa ilma hakkama, aga need on lihtsalt nii head teosed. Vähemasti „Portreed minus ja minu ümber“. Minu arvates võiks seda nimetada Eesti kirjanduse klassikaks ja see on väga ladus lugemine. Mida rohkem tead, seda huvitavam on. Nagu ütles Goethe: me näeme ainult seda, mida me teame. Sinu praegune lavastuse kokkupanemine ja info otsimine, näiteks Kassaris käimine, meenutab mulle seda teekonda, mille Panso oma portreedega ette võttis. Näiteks kuidas ta käis Nikolai von Glehni kohta materjali otsimas ja inimestega rääkimas. On huvitav, kuidas ka Panso sattus alati igasugustesse situatsioonidesse. Ta ise ütleb, et tema süsteemitus teatud asjades on viinud teda sellistesse kohtadesse ja kohtuma selliste inimestega, kuhu ta süsteemi järgi ilmselt ei oleks jõudnud. Mul oli mõte Kassaris pigem kohalikku õhku sisse hingata ja niisama olla ja vaadata, võib-olla kui on mõni inimene, kellega rääkida, kes mäletab, siis on hästi. Aga pigem arvasin, et ei ole. Ent kuidagi järelikult pidin sattuma just nende inimeste juurde ja seal oli tõesti huvitavaid kokkusaamisi. Ma ei ütleks, et ma nüüd midagi põhjapanevalt uut teada sain, eks ta ju on oma raamatus „Naljakas inimene. 1, Kassarimaa“ palju ära kirjutanud, aga neid lugusid kasvõi korduses kuulata on tore. Oli huvitav, et inimesed mäletavad. Muidugi, teda ei saa mitte mäletada, ta oli nii silmatorkav kuju. Oli tore äratundmine, et need jutud ikkagi olidki nii juhtunud, nagu ta on need kirja pannud. Sa ütlesid, et sind üllatas Panso musikaalsus. Kas tema ise praegu sinu lavastuses saaks rolli? Muidugi. Kas või see, et ta mängis koduorelit, mille tema isa, kuldsete kätega mees, nagu Panso on tema kohta öelnud, ise ehitas. See orel on praegugi veel Kivimäel olemas. See on küll väga kehvas seisus, aga museaalina võiks see vabalt olla kusagil eksponaadiks. Orel oli väga oluline Panso elus. Ta on rääkinud, kuidas igal pühapäevahommikul isa laulis ja mängis orelit,

34


Panso ärkas selle saatel. Sellest ta sai aru, mida tähendab pühapäev ja mis on argipäev. Koduoreliga seoses, lugesin ühte su teist intervjuud, kus sa Mart Saare muuseumist rääkisid. Mis sa arvad, kas meil oleks Panso jaoks ka eraldi muuseumi vaja? Neid mõtteid on minu teada kunagi heietatud, kas Kivimäel võiks midagi olla. Muuseum on praegu nii muutuv mõiste. Ma ei arva, et igast heliloojast, igast tegelasest peaks olema selline “tuba, voodi ja kapp” taoline asi. Aga kasvõi sellesama oreli eksponeerimine, võib-olla oleks isegi rohkem tolku, kui see oleks näiteks meil siin, teatris, mille rajaja Panso on. Ka Mart Saare orel on ju tehtud ühe tema sugulase poolt. Ta oli lihtne metsamees, keda hüüti toru-Jakobiks, sest terve ta elamine oli torusid täis, ja ta tegi oreleid, kuigi polnud seda mitte kusagil õppinud. Mõelda vaid, kui meisterlikud need ehitajad pidid olema. Saare orel, mille ta sai 1887. aastal, töötab siiamaani. Koduoreleid ehk harmooniumeid oli ikkagi väga palju ja neid leidus ka vaestes kodudes. Järelikult oli alati keegi, kes seda ka mängida oskas, ega see koduorel niisama nurgas ei seisnud. Kõik see aga näitab väga austavat suhtumist muusikasse ja oskused olid tollal suuremad, kui me võib-olla esialgu ette kujutame. Kas hetkel on sinu arvates Panso mälestus korralikult säilitatud ja eksponeeritud? Võiks märksa rohkem olla. Kasvõi tema reisimise kirg, mida kõike ta kaasa on toonud. Ta oli suur maskihuviline. Kindlasti võiks see olla kusagil paremini eksponeeritud. Olen kuulnud, et trupis teeb igaüks iseseisvat tööd Panso tekstidega. Kui palju on lavastuses ühisloomet ja kuidas see protsess on jaotunud? Muusika aspekt on ilmselgelt minu vastutusala, aga selle laiendamiseks, veel mingite baasteadmiste saamiseks, loeb igaüks erinevaid tekste. Pansol joonistuvad portreede raamatus välja mõned näitlejad, kellesse ta on eriti kiindunud, või õpetajad, kellest ta väga lugupidavalt räägib, kelle kohta võiks rohkem uurida. Mitte keegi ei jõua kõike lugeda, niisiis teeb igaüks kas mingisugusest teosest, kellestki või millestki ülevaate, et me

35


saaksime rohkem materjali, erinevaid variante vahelugemisteks. See on tõesti kogu trupi ühistöö. Mida sa ise tunned, et peaks veel ära rääkima selle lavastuse ja/või Panso kohta? Lavastuse pealkiri on Osnap, selle nime all kirjutas Panso nooruspõlves oma följetone ja ka portreid, mis lehtedes ilmusid, mistõttu tundus see hea koht, kust alustada. Selge see, et Osnapist sai hiljem Panso. Lavastus tuleb kirev, nii nagu Panso isegi oli, seal peabki olema erinevaid žanre seinast seina. Ka muusikas vaimustus ta väga erinevatest asjadest. Üks asi oli orel, aga see ei olnud ju ainus. Näiteks kirjeldab ta, kuidas ta sattus džäss-kontserdile. Ta ütleb, et džäss ei ole küll tema esimene armastus, aga ta imetleb, kuidas pillimehed suudavad improviseerida ja kui meisterlikud nad on. Või mil moel ta räägib Bellmani lauludest, kui vaimukad, kui elusad ja kui mahlakad need on. Aga Bellmani laul ja orelimäng, need on nagu öö ja päev! Selles samas saates, mida enne mainisin, räägib ta ka rahva- ja koorilaulust, mis on talle eriti hingelähedased. See näitabki tema haaret ja oskust kohanduda, aru saada, et siin on see võlu, tollel asjal on too võlu. Nii on ka meie kava – seinast seina. Oma lavastustes kasutas ta muusikaliselt samuti väga erinevaid autoreid ja stiile. Aga see ei ole meie tüki peamine fookus, oluline on pigem muusika üldisemalt. Panso suhet muusikaga kirjeldab hästi, kuidas ta on rääkinud, et muusikas on väga head terminid. Nad on lühikesed ja täpsed, saab öelda ühe sõna ja näitleja saab kohe aru, ei pea pikalt seletama. 
Panso otsis just nimelt ehedust ja lihtsust. Ta rändas palju mööda Eestit ringi, aga Kassari oli üks ta meeliskohti. Ta sai väga hästi kõigiga jutu peale, sõltumata nende ametist või positsioonist. Sealt kogus ta endale materjali. Ta tundis inimesi ja Kassaris oli tema jaoks inimnatuuride galerii kõige rikkalikum. Ta oskas inimest lugeda ja tähele panna. Pansol on oskus näha kogu aeg suurt pilti ja samas ka detaile. Ka tema raamatutes on üldistus ja detailide rohkus paralleelselt. See on Panso väga tugev külg, mis on režissöörile väga tähtis.

36


Kui Panso ammutas inspiratsiooni inimnatuuridest, siis lõpetuseks tahaksin küsida, mis on sinu inspiratsiooniallikad? Mulle meeldib samamoodi jalgrattaga mööda Eestit sõita, mööda kultuuriloolisi kohti. Eriti tore on käia neid läbi koos noorte inimestega, vaadata nende silmade läbi, mida nad märkavad ja millest vaimustuvad. See on suur nii-öelda toiteallikas ja muidugi ikkagi raamatute lugemine, kirjasõna ei asenda millegagi.

37


uus!

talveöö unenägu esitleb

Pascal Rambert

ÕED

(Sœurs) Prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Külli Teetamm, Evelin Võigemast ja Pascal Rambert

Autor, lavastaja ja kunstnik: Pascal Rambert

Osades: Külli Teetamm ja Evelin Võigemast

38


Õde võib olla su kõige lähedasem inimene või su kõige tigedam vaenlane. Või siis mõlemat korraga. Pascal Rambert toob lavale kaks õde – üks neist ajakirjanik ja teine inimõiguste aktivist – vahetult pärast nende ema surma. Ootamatu taaskohtumine muutub vastasseisuks, kus käiku lastakse kõik relvad, ükski mälestus pole püha, ükski piinlik ega valus teema ei jää päevavalgele kiskumata. Kildhaaval kujuneb pilt ühest prantsuse haritlaste perekonnast, mille iga liige on tahtnud omal moel maailma muuta, ning nende kirglikkusest, valust, hirmust, armastusest ja elujanust. Tallinna Linnateatri repertuaari jõudis lavastus „Õed“ tänu festivalile Talveöö Unenägu, mis pidi 2020. aastal olema pühendatud palju aastaid Peter Brooki juhtimisel tegutsenud Pariisi teatrile Bouffes du Nord. Maailma tabanud koroonaviiruse laine tõttu lükkus festival Talveöö Unenägu tervikuna aasta võrra edasi, kuid Linnateater otsustas tuua „Õed“ esimese pääsukesena siiski planeeritud ajal lavale. Prantsuse Akadeemia grand prix’ga auhinnatud dramaturg, kirjanik, lavastaja, koreograaf ja filmirežissöör Pascal Rambert lavastas oma näidendi „Õed“ esmalt Pariisis Marina Handsi ja Audrey Bonnet’ga ning seejärel Madridis sealsete näitlejannadega. Linnateatri lavastuses mängivad õdesid Külli Teetamm ja Evelin Võigemast.

39

õed Esietendus: 8. detsember 2020 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)


VESTLUS PASCAL RAMBERTIGA Katkend produktsioonifirma structure production infolehest. Intervjuu on tehtud kaks kuud enne „Õdede“ esietendust, mis toimus Pariisis 6. novembril 2018. Tõlkinud Triin Sinissaar.

Pascal, palun jutusta selle projekti saamisloost. Sa nägid, kuidas Marina ja Audrey mängisid koos lavastuses „Näitlejanna“ ja tahtsid sellesama õdede duo taas kokku tuua? Jah, ma mäletan seda väga hästi – see oli siis, kui me tegime esmakordselt proovi kahe õe stseeniga lavastuses „Näitlejanna“. Kui me lõpetasime, siis ma teadvustasin endale, kui hea energia selles oli valitsenud. See lausa torkas silma. Mul oli juba olemas idee kirjutada näitemäng kahest õest ühe projekti jaoks, mida ma tahtsin teha Hispaanias, aga mul oli tarvis enne kuidagi testida, kas mu mõte kannab. Ja ma mäletan, et läksin koju ning ütlesin endale: no näed, ma võin kirjutada selle nende kahe jaoks. Tavapärasest erinev oli see, et ma ei osanud oodata, et kirjutan selle valmis nii ruttu. Tegelikult tuleb soov kirjutada alati justkui vastusena millelegi. Kui ma nägin neid esmakordselt tegemas proovi õdede stseeniga „Näitlejannas“, märkasin seal midagi erakordset. Ja olin justkui ära tehtud. Miski tõmbas mind kirjutama ja ma pidin sellele kutsele vastama. See ei toimi mitte nii, et ma tahan midagi kirjutada, vaid ma lihtsalt pidin reageerima millelegi, mida ma nägin. Nende mängus toimus midagi ja mul tuli sellele vastata. Sellest hetkest alates, kui niisugune protsess on minus vallandunud, ei suuda ma enam peatuda. Sõnadel on nii võimas jõud, nad trügivad mu seest välja, nii et ma ei suuda neid takistada. Energia voogab nii tugevasti, et ma ei suuda poole näidendi pealt peatuda. Kui see on kord juba vallandunud, siis mina seda enam ei valitse. Niisiis nägin meie teisel proovipäeval midagi niisugust, et ma teadsin,

40


et ma pean selle kindlasti teoks tegema. Mul ei ole valikut. Aga selles valikuvabaduse puudumises on oma nauding. Selles on tohutu nauding. Ma tean, et mõlemad tegelased tiirlevad millegi ümber, mis minu peas on kristallselge, aga millest vaatajal neid kuulates esiti aimugi ei ole. Midagi läks nende ema surma puhul valesti. Marina viibis juures ja tol hetkel öeldi midagi välja. Tekib tõeline vastasseis seoses ühe asjaga, mis paigutub kusagile vale ja minnalaskmise vahepeale, midagi selle kohta, et kedagi ei teavitatud millestki õigeaegselt. Ja neil tekib tugevaid lahkarvamusi ka teineteise elukaaslase osas. Nagu „Näitlejannas“, nii on ka siin surm see, mis toob uuesti kokku inimesed, kes peavad teineteist kalliks, aga pole ammu kohtunud, ja sunnib neid omavahel rääkima. Miks on sinu lugudes alati kohal surm, et inimesi ühendada? Kümmekond aastat tagasi otsustasin need teemad fookusesse võtta. Mind on alati puudutanud Perdicani monoloog Musset’ näidendis „Armastusega ei vallatleta“: ükskõik, mida me ka ei teeks, tähtis on see, et me oleksime armastanud. Ma korrutasin neid sõnu liigagi sageli, kui olin koos Emmanuelle Béart’iga laval ja mängisin seda rolli. Kasutasin seda uuesti oma näidendis „Taasloomine“, kus tegelane on rinnavähki suremas. Perekond, surma lähedus, teostumata või läbi elamata jäänud armulood, see on mulle omane materjal. See ei ole kuigi lai territoorium, aga oluline on see, et ma suudan selle läbi käia. „Arhitektuur“ kannab sama teemat. See on inimeste ajalugu, kes surevad ja naasevad, kes räägivad üksteisega vaimude kaudu. See on täielik varjudemaa. „Vaidlus“ andis mulle mingis mõttes vabaduse aja suhtes. Ma ei olnud enam sunnitud jääma realistlikesse piiridesse. Sest ma võin rännata erinevates ajastutes. See lubab mul mitte jääda kinni ainult tänapäeva maailma. Mul on kogu aeg tunne, et ma elan maailmas, mis on minu maailm, sõnade maailm. Ma lõin endale maailma ja elan selles nagu mingis sõnade mullis. „Õdedes“ ei ole vaime. Seal toimub kõik näost-näkku. Sinu tekstid käsitlevad sageli teatrit perekondlikus kontekstist. Kas sinu jaoks on need omavahel seotud? Teater on perekonnalugu?

41


See on uus perekond, selline, kelle ma ise olen endale valinud. Iga kord valid endale uue pere. Kui ma seda perekonda ei armasta, siis valin endale uue. Esimene lavastus, mille ma välja tõin, „Pariislased“ aastal 1989, puudutas täpselt seda küsimust. Seal oli tohutu peresisene konflikt vendade, õdede ja JeanPaul Roussilloni vahel, kes oli omamoodi inimsööja, ühtaegu heatahtlik ja samas hullumeelne, kes õgib oma lapsi. Sind paelub kahe õe omavaheline suhe. Miks? Igas senises kooselus on mu elukaaslaseks olnud naine, kellel on õde, ja oma karjääri alguses töötasin koos kahe õega, kahe iraanlannaga, kelle seltsis ma veetsin peaaegu viieteistkümne aasta jooksul väga palju aega. Kuna nad olid iraanlannad, siis oli mõlemal äärmiselt võimas, ülekeev temperament. Ja kuna me töötasime kogu aeg koos, olid meie tajud pidevalt väga tundlikud. Nende vahel valitses alati tohutu pinge, aga samas ka mingi vankumatu teadmine, et ainult surm võib neid lahutada. Kirjanikuna on minu jaoks hea, kui mul on need kaks vastandpoolust olemas. See on nagu siis, kui koreograaf selgitab tantsijale, et kõrgemale hüppamiseks peab end hästi tugevasti maast lahti tõukama – tuleb otsida kindlat toetuspinda, et suuta kõrgemale lennata. Ja see pakub mulle huvi, mulle meeldib see pingete põrkumine, kui lähedased, kes soovivad teisneteisest võimalikult kaugel elada, mitte kohtuda ja asju tingimata omavahel mitte jagada, näevad teineteist taas mingi toimunud sündmuse järel. Minu jaoks toimib see energia Marina ja Audrey energiate koosmõjus ning ta justkui kinnitab topelt seda energiat, mis minus selle projektiga seoses juba tekkinud oli. Kohe pärast esietendust Prantsusmaal alustan ma tööd sama materjaliga Hispaanias, nii et esmakordselt elus kirjutasin ma – ja see on äge – näidendit kahele tegelasele, pidades füüsiliselt silmas nelja inimest. See tähendab, et ma kirjutan ühtaegu Marinale ja Audreyle ja Barbara Lenniele ja Irene Escolarile. See neljakordne energia mõjus hiiglama hästi. Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et mul tekib võimalus niimoodi töötada. Niisiis tuleb sellesse loosse hästi palju energiat.

42


43


uus!

Lucy Kirkwood

LAPSED (The Children) Inglise keelest tõlkinud Oliver Berg

Elmo Nüganen

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) VALGUSKUNSTNIK: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Reet Aus Muusikaline kujundaja: Riina Roose

44

Osades: Epp Eespäev, Piret Kalda, Anne Reemann ja Peeter Tammearu (Endla Teater) või Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)


Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama. Ning küsima endalt: mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta?

45

lapsed Esietendus: 30. jaanuar 2021 Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)


TUUMALOHEDEST JA JÄTKUSUUTLIKKUSEST Marko Kaasik

Keskkonnafüüsik, erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees

Seoses tuumaenergiaga köidavad avalikkuse tähelepanu kaks painavalt vastandlikku ettekujutust: ühelt poolt justkui odav ja piiramatu energia ning teiselt poolt suurõnnetuse oht, nagu mingi mütoloogiline lohe, kes kord külvab lennult kulda ja kord röövib vastutasuks elusid. Asi sai alguse aatompommist, mis maailma vapustanud tapatööga lõpetas Teise maailmasõja ja muutis põhjalikult poliitilist maailmakorda. Järgmistel aastakümnetel selgus, et sama energiaallikat saab kasutada ka rahumeelselt – see sisendas mõlemal pool raudset eesriiet optimismi, et energiamure saab murtud ja inimkonda ootab ees lõputu progressi helge tulevik. Kuni möödunud sajandi kaheksakümnendate aastateni ehitati maailmas usinalt üha uusi tuumaelektrijaamu. Siis plahvatas „rahumeelne pomm“ Tšernobõlis. Esimene tuumaelektrijaama suurõnnetus tekitas kõigepealt paraja šoki ja põhjustas tuumaenergia projektide revideerimise üle maailma. Kogemusele andis aga leebema värvingu asjaolu, et tegemist oli laguneva idabloki mahajäänud tehnoloogia ja hoolimatu juhtimiskultuuriga, mis pidi jääma igaveseks ajalukku. Tuumaelektrijamade ehitamine jätkus, kuigi ettevaatlikumalt ja mitte enam endise hooga. Fukushima õnnetus oli uus õppetund uuel sajandil. Selgus, et loodusjõud võib üle kavaldada ka parima tehnoloogia ja hoolikaima suhtumise. Kui Tšernobõli katastroofi järel said tuumaenergia visionäärid öelda, et sellest tehtud praktilised järeldused võimaldavad uut katastroofi kindla peale vältida, siis nüüd selgus, et see ei ole nii. Ühest sündmusest ei saa teha mingeid tõenäosuslikke järeldusi, aga kahest juba natuke saab: võib oletada, et kui tuumajaamade arv Maal jääb umbes samaks, siis kolmas suurõnnetus mõnes neist leiab aset umbes lähema paarikümne aasta jooksul.

46


Avalikkuse usk õnnetustevabasse tuumaenergeetikasse lõi vägagi kõikuma, aga nii mõnedki majandusinimesed kutsuvad üldsust üles olukorraga harjuma, sest see „lohe“ andvat inimkonnale palju rohkem hüvesid, kui õnnetustega röövib. Tuumajaamu esitatakse isegi ainsa või peamise kliimaneutraalse alternatiivina fossiilkütustele. Kas inimkond peab leppima tuumaõnnetustega? Pärast Fukushima õnnetust ehk viimasel üheksal aastal on tuumaenergia toodang maailmas jäänud umbes samale tasemele – selle osakaal maailma suurenevas koguenergiatarbes on languses, moodustades nüüd veidi alla 2%. Umbes samale tasemele on tõusnud „uued“ taastuvad energiaallikad, millest valdava osa moodustavad tuul ja päike. Taastuvatest energiaallikatest lisanduvad traditsioonilised biokütused (peamiselt puit) umbes 7 protsendiga ja hüdroenergia (alla 3%), mille ressursid ei võimalda enam tootmist suurendada. Tšernobõli ja Fukushima vari ei ole poole sajandi eest lootusrikkana tundunud tuumaenergeetika virelemise ainuke põhjus. Aegamisi on maailmale selgeks saanud, et jäätmetest ehk äratöötanud tuumakütusest ja radioaktiivselt saastunud sisseseadest vabanemine on ülimalt kallis ja vaevarikas. Võib tunduda üllatav, aga seni ei ole veel kusagil maailmas leitud lõplikku panipaika kõrgelt radioaktiivsetele kütusejäämetele, mis muutuvad iseenesliku tuumalagunemise teel ohutuks alles aastatuhandetega. Kõige ambitsioonikam on Soome projekt betoneerida kütusejäägid sadade meetrite sügavusele graniiti, kaevates selleks kilomeetreid tunneleid. Aga seniks, kui lõplikku lahendust ei ole, tuleb jäätmeid hoida ja turvata spetsiaalsetes hoidlates. See on probleem, mille me sarnaselt fossiilkütustest põhjustatud kliimamuutusega pärandame järeltulevatele põlvedele. Ilmselgelt on tuumatehnoloogiate areng viimastel aastakümnetel takerdunud, vaatamata investeeringutele, mis ei ole sugugi väikesed. Võimalik positiivne areng oleks nn neljanda põlvkonna reaktorid, milles saaks osa vanade reaktorite kütusejäätmetest „põletada“ vähem ohtlikeks jäätmeteks, tootes sealjuures elektrienergiat. Kuid ka see tehnoloogia on pigem aastakümnete küsimus ega saa panustada süsinikuneutraalsesse energeetikasse, mida on vaja juba praegu. Odava ja piiramatu energia lummus on juba 60 aasta vältel toitnud veel üht tuumaenergeetika uuringute haru, termotuumaenergeetikat, millest kogu selle aja jooksul ei ole tulnud positiivset energiasaagist – väga lühiajalise reaktsiooni käivita-

47


miseks on alati kulunud rohkem energiat, kui see on andnud. Peamine sellesuunaline ponnistus praegu on 13 miljardit eurot maksma läinud reaktor ITER Lõuna-Prantsusmaal, milles loodetakse käivitada reaktsioon 2025. aastal, ent seegi on alles teaduslik katsetus, mitte veel toodangut andev elektrijaam. Termotuumareaktsiooni kütuseks on nn raske vesinik, mida leidub üksikutes veemolekulides, kuid siiski peaaegu piiramatul hulgal võrreldes tavalise tuumajaama kütuse uraaniga. Raske vesinik annab ühe kilo kütuse kohta veel kümmekond korda rohkem energiat kui uraan, aga siiani ületamatuks takistuseks on reaktsiooni toimumiseks vajalik miljonitesse kraadidesse ulatuv temperatuur – niisugune kuumus valitseb Päikese sisemuses, kus termotuumareaktsioonid toodavad soojust, mis lõpuks valgusena maailmaruumi kiirgub, aga Maal on ülimalt keeruline seda protsessi taltsutada. Mis oleks, kui jätaks need meeletud plaanid ja kasutaks ära energia sellest looduslikust reaktorist, mille käitamiseks ei ole vaja sentigi maksta? Just see toimubki 21. sajandil, meie silme all ja meie osalusel. Päikesevalgusena langeb Maale umbes kümme tuhat korda rohkem energiat, kui inimkond täna vajab. Osa sellest energiast muundub maa- ja veepinna ning atmosfääri koosmõjus tuuleks, millest omakorda osa muutub merelainete energiaks. Tuul, vesi ja puidus salvestunud päikeseenergia olid inimkonna ainsad energiaallikad peale lihaste jõu kuni 19. sajandi alguseni, kui leiti võimalus kasutada fossiilset, maapõues salvestunud ja kontsentreerunud päikeseenergiat. Kuid viimasel kahel-kolmel aastakümnel on päikese- ja tuuleenergeetika tehnoloogiad, erinevalt tuumaenergeetikast, läinud edasi seitsmepenikoormasaabastega. Kuigi 20. sajandi keskel paistis tuumaenergia aastasaja tehnilise leiutisena, jäi selle ühiskondlik mõju sajandi viimastel aastakümnetel tõelise revolutsiooni teinud arvutustehnika varju. Just see 21. sajandil maruliselt edasi arenenud valdkond võimaldab lahendada aastakümnete eest võimatuna tundunud ülesande: stabiliseerida ilma baasvõimsuseta hajutatud taastuvenergiatootjatel ja akumulatsioonijaamadel põhinev elektrivõrk. See nn tark võrk on viimane kivi alusmüüris, millele ehitatakse süsinikuneutraalne ja ohutu energeetika. Märgilise tähtsusega on maailma suurima tuumaenergiariigi Prantsusmaa otsus loobuda uute reaktorite ehitamisest ja hakata järk-järgult sulgema vanu, vähendades tuumaenergia osakaalu oma elektritarbimises lähema viieteistkümne aastaga seitsmekümne viielt protsendilt viiekümnele.

48


Võib arvata, et kaugema tuleviku ühiskond vaatab huvi ja vahest kerge hämmeldusega tagasi nii fossiilsete energiakandjate paarisaja-aastasele välgatusele kui ka tuumalootuste sajandile, mis ometi olid inimkonna ajaloo vajalikud etapid, et jõuda uuele, jätkusuutlikumale tasemele.

49


50


KÕ RVA L P RO G R A M M

51


SILMAPIIRIDEST Oliver Berg Projektijuht

Linnateatri uus hooaeg tõotab tulla üks paras pähkel pureda. Planeeritud ehitustööde tõttu hakkab teater sügisel vaikselt vaatama oma uue ajutise kodu, Salme Kultuurikeskuse poole. Kuna kolimine toimub järk-järgult, liiguvad ka teatri kõrvalprogrammi üritused jõudumööda Salme tänavale. Veel Laial tänaval toimub hooaja esimene kinoõhtu. Esialgu kevadesse planeeritud „Südameringi“ seansi lükkasime eriolukorra tõttu edasi sügise peale. Ühiselu võlust ja valust pajatava Eesti dokumentaalfilmi tasuta seanss toimub 17. oktoobril algusega kell 19.00 meie Põrgulaval (sissepääs Lai 21). Pärast filmi vahetavad Linnateatri lavastuses „Kommuun“ mängivad näitlejad Indrek Ojari ja Hele Kõrve mõtteid „Südameringi“ režissööri Margit Lillakuga. Kolmandat hooaega jätkame Teatrikontserdi sarjaga. Teatri-, filmi- ja muusikamaailma siduvad kontserdid on leidnud meie tegemistes oma kindla koha. Sel hooajal kolime seni Hobuveskis toimunud kontserdid juba Salme Kultuurikeskusse üle. Hooaja esimene Teatrikontsert toimub 11. novembril algusega kell 19.00 Salme Kultuurikeskuse väikesel laval. Üles astub Hendrik Kaljujärv, tuntud ka artistinimega Ruum. Heliloojana on ta loonud originaalmuusika mitmele teatrilavastusele ja muusikasõpradele on Kaljujärv tuntud ühe poolena duost Maarja Nuut & Ruum. Hooaja edenedes on oodata teisigi huvitavaid ettevõtmisi. Teatri uuel koduleheküljel on menüüs eraldi rubriik „Sündmused“, kust leiate kõige värskema info. Ehk visake pilk peale ja kohtume Linnateatris!

52


53


54


festival

55


Tallinna Linnateatri festival 2021

TALVEÖÖ UN��ÄGU Oliver Berg projektijuht

Oleme kurbusega pidanud vastu võtma otsuse lükata aasta võrra edasi Talveöö Unenäo teatrifestival, mis pidi aset leidma 2020. detsembrikuus. Põhjuseks on loomulikult koroonaviirus, mis teeb rahvusvahelise mastaabiga suurürituste korraldamise äärmiselt keeruliseks ja riskantseks, pidades silmas pidevalt muutuvat olukorda viiruse levikuga ja selle peatamiseks kehtestatud piirangutega Euroopas (ning kogu maailmas). Meie esialgne kava oli külla kutsuda tunnustatud Pariisi teater Bouffes du Nord ja esitleda programmis kuut nende lavastust, sealjuures teatrikorüfee Peter Brooki värskeimat lavastust „Miks?”. Kuna Prantsusmaa on viimastel andmetel üks viirusest enam mõjutatud riike Euroopas ja soovime hoida festivaliprogrammis kõrget rahvusvahelist taset, näis kõige vastutustundlikuma otsusena seekordne festival aasta võrra edasi lükata. See tähendab, et järgmine Talveöö Unenägu toimub detsembris 2021. Küll on aga tänavu detsembris endiselt võimalik aimu saada, millist suunda festivali meeskond seekord sihtis. Hilissügisel anname välja Peter Brooki raamatu „Ajalõimed“ – ühelt poolt justkui traditsiooniline autobiograafia, teiselt poolt nagu voolava ja värvirikka stiiliga jutustus, mis viib lugeja Brooki teatritee ja -mõtete salamaailma. Teose tõlkija on Anu Lamp.

56


Aga mis peamine – raskustele vaatamata toome koostöös prantsuse lavastaja Pascal Rambertiga välja tema näidendil põhineva lavastuse „Õed“, kus mängivad Linnateatri näitlejad Evelin Võigemast ja Külli Teetamm. Lavastus pidi küll esietenduma festivali raames, aga näitamaks, et rahvusvaheline koostöö on võimalik ka COVID-19 ajal, töötame välja viisi, kuidas lavastus saaks kõiki ohutusnõudeid arvesse võttes detsembris jätkuvalt meie publikuni jõuda. Seega hoidkem sel paratamatult keerulisel talvel meeled selged ja püsime terved.

57


I N T E R V J UU T E A T R I T Ö Ö TAJA G A


teater suure t-tähega

Uuel hooajal tervitas Linnateater oma ridadesse kolme uut näitlejat. Kristiin Räägel, Maris Lüüs ja Simo Andre Kadastu lõpetasid suvel EMTA Lavakunstikooli XXIX lennu ja on nüüd osa meie trupist. Istusime noorte näitlejatega maha ja vahetasime mõtteid. Mis neid tänasesse päeva on toonud, mis neid kannustab ja millist suunda sihivad? Näitlejatega kõneles 17. augustil 2020 projektijuht Oliver Berg, intervjuud toimetas Triin Sinissaar.

OLIVER BERG: Tere tulemast Linnateatrisse, Kristiin, Maris ja Simo! Olete nüüdseks juba omad inimesed, aga te olete siin majas ju ka varem töötanud. Kuidas see esimene kogemus Linnateatri laval olla teile mõjus, kui te „Väikest printsi” tegite? Oli see teile kõigile esimene lavakogemus? KRISTIIN RÄÄGEL: Minul jah. MARIS LÜÜS: Minul oli esimene tegelikult „Kirsiaed“. SIMO ANDRE KADASTU: Mul oli väike roll ka „Vürst Gabrielis“, aga seal olin rohkem taustanäitleja. Mul oli mõnus, jäi aega seda maja ja melu näha, ei olnud suurt pinget. Seda ei saa võrrelda “Väikse printsiga”, kus vastutus oli nii palju suurem. K. R.: „Väike prints“ oli meie esimene diplomilavastus, kõik olid väga pinges. M. L.: Pidime hakkama kõike seda, mida me olime koolis õppinud, korraga teostama. Ja siis sul käivad peas tuhat mõtet ringi, kui sa lavale lähed ja ei suuda midagi teha. S. K.: Esimese korraga oli lisapingeid palju. Kui kogemust juurde tuleb, oskad töötada rahulikumalt ja ökonoomsemalt, aga seal olid korraga kõik rauad tules.

60


O. B.: Milliseks see võrdluspilt teie jaoks kujunes, kui te pärast teoreetilise baasi omandamist lavale läksite, milline oli ootuste kõrval tegelikkus? Mis oli teie jaoks kõige ootamatum avastus, kui te „Väikses printsis” lavale sattusite? K. R.: Ma olen praeguseks aru saanud, et muidugi on eeltöö ja kõik muu, mis prooviprotsessi juurde käib, väga vajalik, aga mida vähem sa vahetult enne lavale minekut mõtled, seda parem. Et sa ei mõtleks valedele asjadele. M. L.: Jah, laval olles ei tohi üle mõelda. S. K.: Teooria on üks asi, see võib olla hästi selge, aga sel esimesel hetkel, kui etendus lahti läheb, ei saa niimoodi, et ma teen seda kuidagi teoreetiliselt. Sekund enne seda, kui sa lavale lähed, pead kõik ära unustama. Ehk sa alles hakkad seda õppima, kuidas teooriat päriselt rakendada. Esimene minek on ikka selline, et visatakse vette ja sa kas ujud välja või ei uju. Vähemalt minul oli küll nii. TeooKristiin Räägel. Foto Mark Raidpere riat sai ikka õpitud, aga … kogemusega õpid rakendama seda rahulikumalt, ei ole sellist rabelemist. K. R.: Jah, see avastus oli küll, et ei tohi ise teoreetiliseks jääda. Sa võid teooriat teada, aga see ei aita sul välja ujuda. S. K.: Lõppude lõpuks tuleb lihtsalt mängida. M. L.: Mängulust on vaat et kõige olulisem. See, kui sa teoorias kuidagi eksid, ei ole nii hull, aga kui sa ei ole kohal, ei mängi partneriga, siis võib kõik prügikasti lennata. Kui sa oled reeglitest krampis, on endal vastik teha ja teistel vastik vaadata. O. B.: Kuidas teil Lavakunstikoolis mängulustiga lood olid? Kui kauaks seda hoogu jätkus, millega esimesel aastal

61


tulite? Kas teil oli ka kriisimomente, kus tekkis küsimus, et kuhu see lust kadunud on? S. K.: Ikka oli. Kui enne “Väikest printsi” mõtlesid, et midagi ikka oskad, siis seal said aru, et tegelikult ei oska mitte midagi. See tõmbab ikka masti maha küll, mõtled, kas üldse hakkabki tulema või … Aga kogemusega saad aru, et kõik ei käigi nipsust. Selles mõttes pole mängulust kuhugi kadunud. K. R.: Minu arvates see läheb ainult suuremaks. S. K.: Läheb suuremaks jah. Sa julged ennast vabamaks lasta. Kui sa oled teatris kauem olnud ja näinud lähemalt, kuidas mängitakse, siis julged ise ka rohkem oma krambist välja tulla. O. B.: Mis teid üldse lavakasse ajas? Mis impulss see oli? K. R.: Ma tahtsin juba lasteaias näitlejaks saada. M. L.: Mina tahtsin ka juba seitsmeaastaselt. See oli mu kinnisidee, ma ei pidanud isegi mõtlema, mida ma pärast keskkooli tegema lähen. K. R.: Mina ei saanud pärast keskkooli lavakasse sisse. Vahepeal õppisin Viljandis tantsu. Proovisin teist korda, ka ei saanud sisse. Siis elasin Rootsis, õppisin füüsilist teatrit … ja siis mõtlesin, et hea küll, vahet pole, ma lähen lihtsalt proovima, kuna ma tean, et ma tegelen niikuinii teatriga edasi. Lähen proovima ja isegi ei ütle kellelegi. Ja siis ma sain sisse. Sa justkui lased lahti, et kaalukausid oleksid võrdsed. Mul oli alguses nii ränk tahe, et see pidurdas. S. K.: Minuga oli täpselt sama lugu, esimesel korral oli tahe nii suur, et lõpuks olin ise kuidagi võlts või tegin asju, mida arvasin, et peaksin tegema. Ma ei saa öelda, et olen päris lasteaiast saadik tahtnud näitlejaks saada, aga vähemalt põhikoolis teadsin küll, et teater mulle tohutult meeldib. Ma ei julgenud isegi mängida mõttega, et saan näitlejaks, see tundus nii kauge unistus. Aga siis proovisin ka esimest korda lavakasse astuda ja samamoodi ei saanud sisse. Läksin Tartusse ajakirjandust õppima. Teine kord andsin lavakasse avalduse sisse, aga ei läinud isegi kohale, sest mõtlesin, et kui on ajakirjandus, siis on ajakirjandus, ma tegelen sellega korralikult, ei hakka tilkuma. Kolmandal korral, kui oli lavakasse sisseastumine, siis teadsin,

62


et see on mul enam-vähem viimane võimalus, vanus oli juba selline. Sain aru, et pean ikka proovima, muidu jään elu lõpuni mõtlema, mis oleks võinud olla. Ja siis sain sisse. See viimane kord oli kuidagi vabam. Mul oli juba nii palju asju seljataga, ma julgesin ise olla selline, nagu ma olen. Olin jõudnud sõjaväes käia ja kolm aastat ülikoolis õppinud. Ei olnud enam seda tohutut krampi, et ma pean sisse saama ja kui ei saa, siis ei tea, mis edasi. O. B.: Kuidas teil kooliajal lennu sees sidemed toimisid? K. R.: Meie kolmekesi tundsime üksteist NUKU teatri noortestuudiost, tutvusime juba gümnaasiumi ajal. O. B.: Kas see, et saite kõik kolmekesi Lavakunstikooli sisse, andis mingi lisakindluse ka? Või tekkis nende nelja aasta jooksul niikuinii uus dünaamika? M. L.: Mõlemat vist. Mul oli küll hea meel, et teie saite sisse. Mõned sõbrad olid kohe olemas. Aga meil hakkas ka kursuse siseselt dünaamika kohe tööle.

Simo Andre Kadastu. Foto Mark Raidpere

K. R.: Meil oli hästi ühtehoidev kursus. Tegime kohe alguses ühise kokkuleppe, et toetame üksteist, et ei tekiks mingit hullumeelset konkurentsi. S. K.: Me tegime selle nimel kõva tööd, et ühtsus säiliks. Ja see õnnestus, kui oli mõni probleem, siis me rääkisime, tulime kokku. K. R.: Just, pidasime koosolekuid … S. K.: … et ei tuleks lõhesid sisse. Rääkisime avatult kõik koos

63


murekohad läbi. O. B.: Aga millal te teatri tõeliselt enda jaoks avastasite? Või mis on mõni eredam esimene teatrimälestus? M. L.: Ma arvan, et minu jaoks on see „Härra Lapsti Lasteteater“. Vana telelavastus. Ma võiksin ju mõne intellektuaalsema lavastuse valida, aga kui päris aus olla, valin ma Piret Kalda ja Marko Matvere. K. R.: Teatris nähtud lavastustest on mul meeles Ugala „Koturnijad“, kus mängisid Priit Võigemast ja Ott Aardam ja ülejäänud Nüganeni lend. Lapsena meeldis ETV saade „Buratino tegutseb jälle“, kus mängis ka seesama XX lend. See oli mu lemmik. S. K.: Ma arvan, et minu esimene teatrimälestus oli „Tõde ja õigus. Teine osa“ siinsamas Linnateatris. Olin põhikoolis või just põhikooli alustanud ja me käisime seda siin klassiga vaatamas. See oli päris pikk lavastus, eriti põhikooli õpilase jaoks, aga siis kogesin küll esimest korda vau-efekti, et sellist asja saab teatris teha. Aga muidugi, jah, „Buratino tegutseb jälle“ ka. K. R.: Ma ajasin isegi neljandas või viiendas klassis oma tüdrukute pundi kokku, kirjutasime ise samade tegelastega väikese näitemängu ja esitasime seda klassiõhtul. Meil käis kõva võistlus, kes saab Artemoni mängida. Aga ma põristasin sel ajal veel R-tähte ja sain rolli endale. O. B.: Kui te Lavakunstikoolis alustasite, siis kuhu te lootsite jõuda? Ja kuidas need lootused nüüd siit paistavad, kus te praegu olete? K. R.: Kui vaadata väliselt seda, kus ma olen, Tallinna Linnateatris, mängin „Vanjas“, siis seda ma küll ei julgenud loota. Need unistused on täitunud kõrgemalt, kui oskasin unistada või loota. Aga seesmiselt … ma ei tea, inimene muutub kogu aeg nii palju. Seda ei oska ette näha, kuidas ma näiteks kümne aasta pärast mõtlen, milline ma tahaksin olla. M. L.: See lootus ise ka muutub. Mis hetkel sa siis paned sõrme peale, et just see on see lootus, mille järgi ma vaatan, kas see täitus? Ma ise tahtsingi Linnateatrisse tööle saada, selles mõttes on kuidagi veider nüüd siin olla. Aga ma mäletan, et kui ma olin umbes kaheteistaastane, mõtlesin, et kui sa oled kaks-

64


kümmend viis – praegu ma olen kakskümmend neli –, siis oled täiskasvanud, sa tead, kuidas elu käib, sa oled kohal. Ja siis vaikselt elad. Selles mõttes on elu ikka üllatusi täis. K. R.: Seda küll, et sa ei jõuagi tegelikult kohale. Kogu aeg on teekond. O. B.: Mis on teie jaoks need asjad, mis hoiavad teid inimesena värskena, hoiavad kohal? Peale teatri. Või on teater see üks ja ainus, suure T-tähega asi? M. L.: Ma ütleksin, et loodus ja inimsuhted. Mitte rollide tasandil, vaid et sa päriselt näed inimesi. Aga loodus ennekõike. Kui side loodusega ära kaob, on raske ennast toita ja leida pinnast, millele toetuda. S. K.: Muidugi pere ja sõbrad. Aga teater on igal juhul ikka suure T-ga asi. K. R.: Üleüldse kunst laiemas mõttes. Kui sa küsid, mis mind ree peal hoiab, siis põhiline inspiratsioon tuleb raamatutest või muusikast. Muidugi loodus ka. Ja inimesed.

Maris Lüüs. Foto Mark Raidpere

S. K.: Ja reisimine. Mida enam teha ei saa. O. B.: Millised teie viimased eneselaadimise reisid olid? S. K.: Me käisime Iisraelis – Tel Avivis ja Jeruusalemmas. Selline reis aitab natuke ego ohjeldada. Muidu arvad, et tead maru palju, või midagi vähemalt ikka, aga lähed sinna ja kõik on tundmatu. Sa näed kuidas inimesed väljaspool elavad. See aitab kapseldumist ära hoida, mis tekib suhteliselt lihtsalt. Elad-elad-elad rutiinis ja kaotad painduvuse. Aga kui lähed korraks mujale, sõidad omal käel ringi ja vaatad, kuidas inimesed elavad, annab see sulle teistsuguse vaatenurga. Laeb sind.

65


Ja reisidel ikka juhtub igasuguseid üllatusi. M. L.: Mina käisin eelmisel suvel autoreisil, sõitsime läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Austria, Sloveenia ja lõpuks Itaaliasse välja, käisime Veneetsias. Sloveenia oli minu jaoks üllatus ja senisest hoopis teistsugune kogemus. Itaaliast oleme kõik kuulnud, Austriast samamoodi, Poolat teame, aga Sloveenia oli vähemalt minu jaoks täielik küsimärk. Ja see oli nii ilus! Oleksin tahtnud sinna pikemalt jääda, kahju, et seal viibimine nii põgus oli. O. B.: Praegu on muidugi selline aeg, et ei tea, millal selliseid retki jälle teha saab. Viimane poolaasta on olnud tavapärasest väga teistsugune. Kuidas see teile mõjus, arvestades, et teie õppetöö oli suuresti katkestatud? K. R.: Õnneks oli meil neljanda aasta lõpp käes, nii et polnud enam kuigi palju tunde. Aga paljud etendused jäid ära ja sellest oli kõige rohkem kahju. Näiteks „Päikese lastega“ me ei teadnudki, et see, mida me mängime, jääb viimaseks etenduseks, mis oli kurb. Samas oli hea, et meile jäi palju aega lõputööde kirjutamiseks. S. K.: Mulle mõjus see aeg selles mõttes hästi, et sain pärast neid nelja aastat iseenda sisse vaadata. Lõin endale siiski mingisuguse rutiini, sain lugeda kõiki neid raamatuid, mida olin tahtnud, aga seni polnud saanud, oli võimalus avastada uusi asju, mediteerida, trenni teha, magada normaalselt oma tunnid täis … Minule mõjus see igal juhul värskendavalt, sain mõelda, mida ma siis tegelikult tahan, kuidas ma seda saada tahan ja mis tähtis on. Mingeid psühholoogilisi probleeme mul küll ei tekkinud, pigem vastupidi, mõned läksid ära.

66


67


REPERTUAAR


Dennis Kelly

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE (The Ritual Slaughter of Gorge Mastromas) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastaja: Priit Pius Kunstnik: Kristjan Suits Helilooja ja muusikaline kujundaja: Andres Kõpper

Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo (Ugala)

70

Osades: Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas (külalisena)


Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda? Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

75

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE Esietendus: 19. oktoober 2019 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) või Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses


Thomas Vinterberg, Mogens Rukov

KOMMUUN (Kollektivet) Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Kristjan Suits Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Neeme Jõe Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

76

Osades: Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas (külalisena) ja Marko Matvere (külalisena)


77


Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida lillelaste eluviisi ning kolida ühes teismelise tütre Freja ja paari väljavalituga suurde majja, alustamaks kooselu ühise katuse all. Nad eeldavad, et kõik värske kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, soojad ja lahked inimesed. Mis saaks valesti minna? Samal ajab otsib uue elukorralduse keskel üksi jäänud Freja oma identiteeti täiskasvanute maailmas, kus kõik on lubatud … „Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

Kommuun Esietendus: 7. detsember 2019 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) või Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2020; Kristjan Suits – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020; Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest sõnalavastuses 2020; Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020; Aurora Aleksandra Künnapas – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia: eripreemia 2020

81


Éric-Emmanuel Schmitt

ENIGMA VARIATSIOONID (Variations énigmatiques) Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater) Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)

Valguskujundaja: Teet Orupõld Operaator: Nikolai Alhazov (Vene Teater) Videokujundaja: Lauri Urb

82

Osades: Egon Nuter ja Andrus Vaarik


83


86


Väikesel Norra mere saarel, suure maailma saginast eemal elab ekstsentriline kirjanik, Nobeli preemia laureaat Abel Znorko. Kui tavaliselt on tema viljeldavaks žanriks olnud filosoofiline romaan, siis tema viimane raamat koosneb kirglikest armastuskirjadest, mida ta on vahetanud paljude aastate jooksul kellegi Eva Larmori nimelise naisega. Ühel päeval saabub kirjanikuga intervjuud tegema väikese maakonnalehe ajakirjanik Erik Larsen, kellel on raamatu kangelanna kohta mitmeid küsimusi esitada. Sealt saab alguse psühholoogiline kassihiire mäng ümber armastuse ja valede, kusjuures rollid vahetuvad nii mitmelgi korral.

ENIGMA VARIATSIOONID Esietendus: 14. detsember 2019 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 2 tundi, ühes vaatuses

Preemiad: Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020; Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

87


Marius Ivaškevičius

kant (Kantas) Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson Helikujundaja: Arbo Maran

88

Osades: Kalju Orro, Egon Nuter, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Alo Kõrve, Elisabet Reinsalu, Ursula Ratasepp, Epp Eespäev või Külli Teetamm ja Andero Ermel


89


92


Ida-Preisimaa, Königsberg, aasta 1784. Tunnustatud filosoof Immanuel Kant elab range päevaplaani järgi, kus on paika pandud aeg töötegemiseks, õpilastega kohtumiseks, jalutuskäiguks jne. Ta sööb ainult ühe korra päevas, kuid see-eest kestab lõunasöök mitu tundi. Eine möödub alati sõprade, Königsbergi tähtsamate meeste seltsis. Vestelda on lubatud kõigest, ainult mitte tööst. Äkki tõuseb aga ühetaoliselt kulgevate päevade seast esile üks, mil miski näib justkui teisiti või valesti olevat. Ilm on novembrikuu kohta ebatavaliselt selge ja meeste seltskonna rahulikku omavahelolekut kipuvad häirima mitmed kutsumata külalised, nende hulgas ka kummastava nimega noor šotlanna. Kõik see äratab „Puhta mõistuse kriitika“ autoris tunde, et võib-olla on ta elus millestki väga olulisest mööda vaadanud.

KANT Esietendus: 13. aprill 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Marius Ivaškevičius (s 1973) on prosaist ja dramaturg, praegusel hetkel ilmselt tuntuim leedu näitekirjanik. Ta on kirjutanud väga erinevas laadis näidendeid, puudutades nii ajalugu kui ka tänast päeva, ning võtnud muuhulgas veendunult sõna sõja vastu. Hooaegadel 2919/20 ja 2020/21 on Ivaškevičius Tallinna Vaba Lava kuraatoriks.

Preemiad: Kristjan Suits – Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020; Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020; Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020; Elisabet Reinsalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020; Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020

93


Per Olov Enquist

vihmausside elust Perekonnapilt 1856. aastast (Från regnormarnas liv) Rootsi keelest tõlkinud Arnold Ravel

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Karmo Mende

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Koreograaf: Maiken Pius valguskunstnik: Emil Kallas

94

Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann


95


98


Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid. (P. O. Enquist)

VIHMAUSSIDE ELUST Esietendus: 2. märts 2019 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) või Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi 30 minutit, (koos vaheajaga) kahes vaatuses

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

Preemiad: Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020

99


Daniel Glattauer

südameharjutus (Die Wunderübung)

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Lavastaja: Peeter Tammearu (Endla Teater) Kunstnik: Martin Mikson Valguskujundaja: Merily Loss

Muusikalised kujundajad: Feliks Kütt, Andres Raag, Peeter Tammearu Videokujundaja: Lauri Urb

100

Osades: Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg


102


Mida teha, kui tunned, et su süda on abieluaastate jooksul sulgunud ja sa ei suuda ega taha seda enam oma abikaasale avada? Kas võtta armuke, sukelduda töösse, pühenduda lastele, minna lahku … või proovida leida lootusekübet suhtenõustaja juures? Joana ja Valentin otsustavad viimase variandi kasuks. Daniel Glattaueri näidend on südamlik komöödia teineteisest võõrandunud abielupaarist ja terapeudist, kes paneb nad üsna ootamatusse olukorda.

103

SÜDAMEHARJUTUS Esietendus: 19. jaanuar 2019 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) või Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses


Florian Zeller

mineku eel

(Avant de s’envoler) Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Herkül

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Jaanus Laagriküll Helikujundaja: Nikita Šiškov

104

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp ja Priit Pius


108


sajab vihma on soe sajab vihma on soe sajab vihma sa ootad neid ja sa näed kuidas nad tulevad ja kõik tulevad ja kõik on nii nagu kunagi oli

mineku eel Esietendus: 27. oktoober 2018 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) või Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses

Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist? Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid kaasaegseid autoreid kogu maailmas. „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale meespeaosatäitjale, 2019 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale naiskõrvalosatäitjale, 2019

109


Annie Baker

john

Inglise keelest tĂľlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)

kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

110

Osades: Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp ja Helene Vannari


112


Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.

john Esietendus: 6. oktoober 2018 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit, (koos vaheajaga) kahes vaatuses

Preemiad: Anu Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019

113


Maksim Gorki

põhjas (На дне) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater) Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus Valguskujundaja: Emil Kallas

114

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla (külalisena), Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller (EMTA lavakunsti osakond)


118


28. märtsil 1868. aastal sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936). „Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.  Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane.

PÕHJAS Esietendus: 24. märts 2018 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) või Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 30 minutit (koos vaheajaga) kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Põrgulaval on silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Tõde on põhjas.

Preemiad: Uku Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2019 Martin Mikson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2019 Allan Noormets – Eesti Teatri Aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale, 2019

119


Anton Tšehhov

kirsiaed

(Вишнëвый сад) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp ja Toomas Kall

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) HELILOOJA: Jaak Jürisson MUUSIKALINE KUJUNDAJA: Riina Roose

120

Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs või Teele Pärn (Eesti Draamateater), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Andrus Vaarik ja Tõnn Lamp


„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi. Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda …

kirsiaed Esietendus: 9. detsember 2017 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) või Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 20 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Põrgulaval on silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Preemiad Sandra Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Kaspar Velberg  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018 Alo Kõrve  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018

125


Viimast hooaega mängukavas!

Dorota Masłowska

Kaks vaest rumeenlast (Dwoje biednych Rumunów mówiących po polsku) Poola keelest tõlkinud Margus Alver

Osades: Hele Kõrve, Argo Muusikaline Aadli, Anne Reemann, kujundaja: Lauri Kaldoja Margus Tabor (Ugala), Epp Eespäev ja Kalju Orro Dramaturg: Triin Sinissaar Kunstnik ning videoja valguskujundaja Kristjan Suits Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

126


130


Kujutage ette, et te olete väljasõidul, kui ühtäkki avastate oma auto tagaistmelt kaks võõrast. Ja välja nad ei lähe, vähemalt mitte enne, kui neid pole kohale viidud. Aga kuhu? Mis saab, kui mäng läheb üle käte ja seiklus venib liiga pikale? Dorota Masłowska näidend, mille originaalpealkiri on otsetõlkes „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast”, ironiseerib ksenofoobia ja erinevate ühiskonnakihtide vahel valitsevate lõhede üle. See on koomiline road trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa reaalsuse, mis naerutab nii, et lõpuks ei naera enam keegi. Dorota Masłowska (s 1983) on auhinnatud Poola kirjanik ja ajakirjanik. Tema tähelend sai alguse juba 19-aastaselt, mil ta kirjutas oma esimese romaani. Masłowska isikupärase keelekasutusega kirjatükid on pälvinud kõik Poola suurimad kirjanduspreemiad. Tema näidendeid on tänaseks tõlgitud 12 keelde.

Kaks vaest rumeenlast Esietendus: 11. november 2017 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) Kestus: 1 tund 40 minutit, ühes vaatuses NB! Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Kristjan Suits  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2018

131


Viimast hooaega mängukavas!

William Shakespeare / Antti Mikkola

Macbeth

Soome keelest tõlkinud Paavo Piik

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Antti Mikkola (Soome) TÕLKIJA JA Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende (Soome-Eesti) Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen (Soome) Helikujundaja: Haar Tammik

132

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg või Priit Pius, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Pius või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)


136


Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki. Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia" (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti.

macbeth Esietendus: 18. märts 2017 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse rohkelt tugevaid valgusefekte, strobovalgust, valju muusikat, lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ning suitsetatakse. Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Preemiad Antti Mikkola – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2018 Tiiti Hynninen  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2018 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018 Kaspar Velberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018

137


David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)

138

Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev ja Mikk Jürjens


140


Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega? Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks. David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

141

jäneseurg Esietendus: 11. veebruar 2017 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) või Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses


Duncan Macmillan

Inimesed, kohad ja asjad (People, Places and Things) Inglise keelest tõlkinud Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet Kostüümikunstnik: Liis Plato

Helilooja ja Helikujundaja: Veiko Tubin Valguskujundaja: Emil Kallas Videokujundaja: Emer Värk Liikumisjuht: Märt Agu

142

Osades: Evelin Võigemast, Piret Kalda, Andres Raag, Argo Aadli, Indrek Ojari, Kaspar Velberg või Andero Ermel, Tõnn Lamp, Maiken Pius või Sandra Uusberg, Priit Pius ja Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad


146


Narkootikumid ja alkohol ei ole mind mitte kunagi alt vedanud. Nad on mind alati armastanud. On olemas keemilised ühendid, mille ma saan suunata oma vereringesse ning mis muudavad maailma täiuslikuks. See on ainus absoluutne tõde. Ma käitun nõmedalt, sest te tahate seda kõike mult ära võtta. Emma elas oma elu lahedaimaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus. Esimene samm tervenemise suunas on oma probleemi tunnistamine. Aga probleem ei ole Emmas, probleem on kõigis teistes. Ta peab rääkima tõtt, kuid ta on piisavalt tark, teadmaks, et sellist asja ei ole olemas. Kui iseenese mürgitamine tundub olevat ainus viis, kuidas selles modernses maailmas ellu jääda, siis miks peaks üldse keegi tahtma veel kunagi kaineks saada? Duncan Macmillan (s 1980) on Briti näitekirjanik ja lavastaja. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariumeid. Tema näidend „Inimesed, kohad ja asjad” nomineeriti 2016. aastal Olivier' auhinnale parima uue näidendi kategoorias.

Inimesed, kohad ja asjad Esietendus: 29. oktoober 2016 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) või Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) Kestus: 3 tundi 10 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte, valju muusikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu). NB! Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2017 Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2017 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

147


Michael Cristofer

See hetk

(The Shadow Box) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Alo Kõrve kunstnik: Nele Sooväli

Valguskujundaja: Emil Kallas helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran liikumisjuht: Joel Juht

148

Osades: Tõnn Lamp, Margus Tabor (Ugala), Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Maiken Pius või Liis Lass, Aksel Ojari (külalisena) või OliverMarcus Reimann (külalisena)


150


Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi viga. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti… Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu. Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on Alo Kõrve teine lavastus Linnateatris.

see hetk Esietendus: 2. aprill 2016 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Michael Cristofer (s 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit „The Shadow Box" on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

151


Viimast hooaega mängukavas!

Tiago Rodrigues

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

(Tristeza e Alegria na Vida das Girafas) Portugali keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Annika Lindemann

muusikaline kujundaja ja helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran VALGUSKUJUNDAJA: Reelika Palk

152

OSADES: Hele Kõrve, Margus Tabor (Ugala), Indrek Ojari ja Priit Pius


154


Kaasaegse Portugali autori Tiago Rodriguesi näitemäng viib meid rännakule mööda rahvarohket suurlinna koos üheksa-aastase tüdrukuga, keda tema pika kasvu tõttu on vahel kutsutud Kaelkirjakuks. Varaküps tüdruk, kes isa õhutusel püüab oma maailma läbi mõistete ja sõnade mõtestada, leiab end keerulisest olukorrast. Tema ema on hiljuti surnud ja isa on kaotanud töö. Tal on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust, kuid nende kodus on Discovery kanal kinni keeratud. Isa kinnitab talle, et kõik läheb hästi, aga isasid ei saa alati uskuda. Niisiis otsustab tüdruk võtta toetuseks kaasa oma parima sõbra, ropu suuga mängukaru nimega Judy Garland, ning otsida üles ainsa inimese, kes saab teda aidata: peaministri. „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ on vaimukas, nukker ja kaasaegne lugu, mis seob lapsepõlve külluslikku fantaasiat sotsiaalsetest probleemidest kubiseva suurlinna argireaalsusega. Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Tiago Rodrigues on Dona Maria II nimelise Portugali Rahvusteatri kunstiline juht.

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Esietendus: 14. november 2015 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 2 tundi 35 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses NB! Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2016 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2016 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2016

155


Viimast hooaega mängukavas!

J. B. Priestley

Aeg ja perekond Conway

(Time and the Conways) Inglise keelest tõlkinud Anne Lange

LAvastaja: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Venemaa) muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

156

OSADES: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome


157


160


On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

aeg ja perekond conway Esietendus: 23. veebruar 2011 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 3 tundi 45 minutit (koos vaheaegadega), kolmes vaatuses

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi Briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2012 Andris Freibergs, Kristine Pasternaka, Gleb Filštinski – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2012 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2012 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2012

161


Viimast hooaega mängukavas!

Edward Albee

Kes kardab Virginia Woolfi? (Who's Afraid of Virginia Woolf?) Inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar

LAVASTAJA: Mladen Kiselov

kunstnik: Iir Hermeliin

162

Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port (külalisena)


164


Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

kes kardab virginia woolfi? Esietendus: 23. jaanuar 2010 Mängukoht: Kammersaal (Lai 19) Kestus: 3 tundi 30 minutit (koos vaheaegadega), kolmes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2010

165


A. H. Tammsaare

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

LAVASTAJA ja DRAMATISEERingu autor: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) helilooja: Jaak Jürisson muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson liikumisjuht: Triin Reemann

166

OSADES: Hele Kõrve, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Helene Vannari või Anne Reemann, Aargo Aadli, Margus Tabor (Ugala), Tõnn Lamp, Mart Toome, Kalju Orro, Liis Lass, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu või Sandra Uusberg jt.


Lavastus põhineb Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljandal köitel, millel on kogu romaanisarjast ehk kõige otsesemad paralleelid tänapäevaga. Loo tegevus toimub 1920ndatel aastatel, kui Eestist on saanud iseseisev riik, mis võtab „eeskuju” suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist – ning on saanud kaasavaraks pangad ja pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted ümbritsevad Indreku ja Karini maailma. Lavastuse peategelaseks on aga lisaks Indrekule ja Karinile ka tõusiklik seltskond, mida mees põlgab, naine aga ihaleb sinna pääseda. Tragöödia, kui kaks inimest, kes teineteist südamest armastavad, ometi teineteist ei mõista, on ühtaegu igavene ja igapäevane. Ei anna ka Tammsaare lõplikku õigust kummalegi, õieti annab mõlemale – nii Karinile, kes ihkab elada ja särada ning januneb armastust ja tähelepanu, kui ka Indrekule, kes ei suuda alla neelata kahmamise mentaliteedi ja labasuse pealetungi ning otsib muutuvast maailmast ikka veel tõde ja õigust.

karin. indrek. tõde ja õigus. 4. Esietendus: 12. märts 2006 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 4 tundi 30 minutit (koos vaheaegadega), kahes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00. Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja pürotehnikat või suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.–9. reas

Preemiad: Valitud parimaks lavastuseks ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaega 2005/2006 hinnanud kriitikute poolt. Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2007; Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale, 2007 Hele Kõrve – Eesti teatri aastaauhind parimale naispeaosa eest, 2007 Evelin Võigemast – Eesti teatri aastaauhind parima naiskõrvalosa eest, 2007 Preemia lavastusele festivalilt Draama, 2007

171


I NFO


Piletid Täishinnaga pilet (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet

25 € 20 €

Taevalava 14.-15. rea pilet 22 € (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 18 € Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades. Tallinna Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Täpsem info Piletilevi kodulehel.

Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul pärast broneeringu tegemist.

Tallinna Linnateatri kassa (Lai 21) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust. Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Greete Uustal Tel 665 0888, g.uustal@linnateater.ee Järgmise kuu etenduste piletid lähevad Linnateatri kassas, Piletilevis ja Piletilevi müügipunktides müüki eelmise kuu esimesel päeval kell 11.00. Näide: maikuu etenduste piletid tulevad müüki 1. aprillil kell 11.00. Erandid Kui kuu esimene päev on riigipüha, laupäev või pühapäev, siis lähevad piletid müüki järgneval tööpäeval. Tavapärasest varem algab väljaspool statsionaari mängitavate etenduste ja projektide (näiteks suvelavastus) piletimüük ning augusti, septembri ja veebruari piletite müük. Jälgige infot kodulehekülje piletite rubriigis! Linnateatris esinevad külalisteatrid vastutavad oma piletite müügi korraldamise eest ise.

Ülekandega tasumine Saaja: Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus Konto number: EE311010220061053015 Viitenumber: 5228000203999915 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni.  Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassa e-posti teel ja rahuldatakse vastavalt võimalustele. Kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt kolm nädalat enne etendust. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.

174


Lisateenused Kostüümilaenutus Tallinna Linnateatri kostüümilaenutusest on võimalik laenutada nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid kostüüme peoõhtuteks, stiiliüritusteks, filmivõteteks jne. Laenutus on avatud K-R 11.00-17.00. Kontakt: Deevy Pukk, 665 0839, laenutus@linnateater.ee.

Kohvik Dornse Kohvik asub aadressil Lai 23, teenindades päeval linnarahvast ning õhtul teatrikülastajaid. Etenduse vaheajaks saab ette tellida sööke ja jooke telefonil 665 0940 või kohapeal enne etendust. Pärast etendust on teatripileti esitamisel kogu menüüst allahindlus 10%. Baar on avatud kuni 23.00. Kontakt: 665 0940

Linnateatri ruumide rent Linnateatri ruume on võimalik rentida külalisetendusteks, kontsertideks, konverentsideks ja muudeks kultuuriüritusteks. Kontakt: Margot Böttcher, tel 523 5027, m.bottcher@linnateater.ee

Külastusinfo covid-19 ajal Teater jätab endale õiguse muuta mängukava ja publikukohtade paigutust, juhul kui koroonaviirusega seotud reeglid riigis seda eeldavad. Teeme kõik selleks, et meie töötajad ja vaatajad oleksid terved. Teatris on tagatud võimalused desinfitseerida ja pesta käsi, meie teenindajad kannavad visiire ning kindaid. Samuti puhastame ja tuulutame oma ruume tavapärasest tihedamalt. Siiski soovitame riskigruppi kuuluvatel isikutel vajadusel teatrikülastus edasi lükata kuni nakkusohu kadumiseni. Haigestumise korral palume tungivalt kõiki piletiostnuid jääda koju. Teatril on õigus haigussümptomitega inimesi saali mitte lasta. Selle kontrollimiseks kraadime uksel kontaktivabalt iga külastajat ja üle 37,5kraadise kehatemperatuuriga inimesi saali ei lubata. Pileteid küll tagasi ei osteta, aga

vahetame olemasoleva pileti vastavalt võimalustele hilisema etenduse vastu. NB! Palume etendusteks aegsasti kohal olla! See on vajalik nii uksel kehatemperatuuri kontrolli teostamiseks kui ka inimeste saabumise hajutamiseks, et viimasel hetkel ei tekiks suuri masse, kus ei ole võimalik üksteisega turvalist distantsi hoida. Kogume ka kõikide teatrikülastajate kontaktandmeid. See on vajalik selleks, et meie või Terviseamet saaksime teid vajadusel teavitada kui peaks selguma, et keegi etendusel osalejatest on osutunud viirusekandjaks, ja seeläbi minimeerida edasist ohtu teie tervisele. Seega palume teatrikülastajatel kas saata meile e-kiri aadressil etendus@ linnateater.ee koos oma kontaktandmete, istekoha ja etenduse kuupäevaga või täita teatris kohapeal vastav sedel.

175


Lai 19

Lai 21

Lai 23

Linnateatri vasakpoolseimas majatiivas asuv Kammersaal avati lavastuse „Hall mees“ esietendusega 1999. aastal. Hiljem mängiti seal EMTA lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastust „Bastien ja Bastienne“. Kuna tegemist on Linnateatri väikseima mängupaigaga, on saal igati oma nime vääriline. Lava ja publikuala asetsevad Kammersaalis väga lähestikku, võimaldades vaatajatel näitlejale äärmiselt lähedal olla. Saalis on juba 2010. aastast üleval lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ lavakujundus. Kammersaalis mängitakse lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

Lai 21 hoone kõrgematel korrustel asub teatri üks kahest suuremast saalist: Taevalava, kuhu jõudmiseks tuleb, nagu publik armastab öelda, „taevatrepist üles kõndida“. Algselt kandis ruum aga hoopis Pööningusaali nime. Kui 1997. aastal leidis teater maa alt uue mängupaiga, mis nimetati Põrgulavaks, siis kaks aastat hiljem hakkas Pööningusaal kandma Taevalava nime. Tänu black box saalile on lava asetust võimalik muuta tervelt neljal erineval viisil. Kangialusest viib tee Linnateatri sisehoovi: Lavaauku, kus mängitakse traditsiooniliselt suvelavastusi. Taevalaval mängitakse lavastusi „Inimesed, kohad ja asjad”, „Kaks vaest rumeenlast”, „Mineku eel”, „Vihmausside elust” ja „Gorge Mastromase rituaalne tapmine”.

Lai 23 hoones asuvad kaks saali: Põrgulava ja Väike saal. Kui Väikeses saalis on erinevaid lavastusi mängitud juba 40 aastat, siis Põrgulava avaetenduseks oli „Kolmekrossiooper“ 1997. aastal. Lühikese ajaga on Põrgulavast kujunenud teatri üks olulisemaid saale. Põrgulava ja Väikese saali vahele jääb teatri fuajee (Diele), mida samuti mängupaigana on kasutatud. Väikeses saalis mängitakse lavastusi „Aeg ja perekond Conway”, „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”, „Jäneseurg”, „Südameharjutus”, „Enigma variatsioonid”. Põrgulaval mängitakse lavastusi „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, „Macbeth”, „Kirsiaed”, „Põhjas” ja „Kommuun”.

Lai 19

Lai 21

176

Lai 23

Lai 25


Lai 25

Lai 47

Salme 12

Lai 25 hoones tegutseb alates 2011. aastast Linnateatri kostüümilaenutus. Ühtlasi võib samast majast leida Teatrisõprade klubi, mis valmis 2007. aastal. Selles õdusalt sisustatud ruumis korraldatakse erinevaid kohtumis- ja vestlusõhtuid, mille sekka kuuluvad ka esietendusejärgsed koosviibimised. Teatrisõprade klubi renditakse sageli ka muude ürituste korraldamiseks.

Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja Oleviste koguduse laoruumina. Juba 15 aastat käib Hobuveskis vilgas teatrielu – tänaseks on seal esietendunud palju lavastusi, lisaks palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restaureerimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd.

Salme Kultuurikeskusest saab Linnateatri ajutine kodu Laia tänava maja remondi ajaks. Omaaegne J. Tombi nimeline kultuuripalee on Linnateatrile, toonasele Noorsooteatrile, vana tuttav. Just selle hoone suur saal oli teatri peamiseks mängupaigaks aastatel 1966–1992. Seekord on Linnateatril Salme Kultuurikeskuses aga kaks mängukohta: suur lava ehk Salme Kultuurikeskuse traditsiooniline suur saal ja lisaks kolmandal korrusel värskelt ehitatud black box stiilis mängukoht ehk väike lava. Aja jooksul kolime nendesse saalidesse ümber enamiku praegu Laial tänaval mängitavatest lavastustest. Suurel laval mängitakse lavastusi „Nad tulid keskööl” ja „Osnap”. Väikesel laval on mängukavas lavastused „Õed” ja „Lapsed”.

Hobuveskis mängitakse lavastusi „See hetk”, „John”, „Kant“ ja „Vanja".

Lai 47

177

Salme 12


Parkimine AS ÜHISTEENUSED TASULINE VALVETA PARKLA RANNAMÄE TEE 5:

AS EUROPARK TASULINE VALVETA PARKLA SUURTÜKI 12:

Tsoon P4

Tsoon EP70

Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1.25 eurot. Kalendripäev maksab 10 eurot.

Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 0.75 eurot. Vaata lisa: www.europark.ee

Vaata lisa: www.parkimine.ee PARKIMINE LAIAL TÄNAVAL: Eripakkumine Linnateatri publikule kehtib iga päev kell 17.30–00.00.

Tallinna Linnateatri ees Laial tänaval kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt).

3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot.

Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/ tallinn

Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902. Kolme tunni täitumisel jätkub teenus tavatariifi alusel: 30 minuti maksumus on 1.25 eurot. Parkimisteenuse lõpetamiseks tuleb helistada numbril 1903.

puiestee

PARKIMINE SALME KULTUURIKESKUSES: Salme Kultuurikeskus asub Tallinna linna tasuta parkimise alal. 
Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn



ue

su

ük

i

i

olev

pikk

i oostr r-kl

mu

i

nne

su u

i

la

äe rannam

nu

iste

pag ar

vai

tee

kopl

urt

la bo rat oo riu mi

kotzeb

Põhja

niine

Põhja puiestee

AUTOGA: TEATER (LAI 23) →PARKLA

178

AUTOGA: PARKLA→TEATER (LAI 23)


toetajad ja partnerid

Hooaja peatoetaja

Suurtoetajad

Toetajad ja koostÜÜpartnerid

Publikut kostitavad

179


IN MEMORIAM LEIDA RAMMO 18. aprill 1924 – 23. juuli 2020 Suvel kaotas Tallinna Linnateater kurvastusega ühe oma väga hea sõbra – 23. juulil lahkus meie seast igaveseks näitlejanna ja kultuuriedendaja Leida Rammo. Armastus teatri vastu tegi Leida Rammost Tallinna Linnateatri pühendunud toetaja ja huvide eest seisja, kes oli aastaid eestkõnelejaks Linnateatri suure saali ehituse nimel. 2015. aastal loodi tema algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Leida Rammo Linnateatri Fond eesmärgiga tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi väljaantavast iga-aastasest näitlejapreemiast on saanud Linnateatri jaoks oluline ja ilus traditsioon. Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924 Tallinnas ja lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Rammo Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Oma näitlejaõpinguid alustas ta Viini teatrikoolis, kus õppis kuni kooli sulgemiseni sõja tõttu. 1950. aastal lõpetas Rammo Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Rammo töötas aastatel 1946–47 Noorsooteatris näitlejana, oli 1947–48 Estonias näitejuht-assistent, 1950–51 Endlas ja 1951–53 Rakvere Teatris näitleja, hiljem vabakutseline näitleja. Samuti juhatas ta elu jooksul erinevaid näiteringe ning tegutses lavastaja, näitejuhi, näitleja ja õppestuudio juhendajana harrastusteatrites (1958–63 ja 1972–84 Anton Hansen Tammsaare nimelises Rahvateatris, 1963–65 Paul Pinna nimelises Rahvateatris, 1966–68 rahvateatris Noorus). 1968–77 töötas ta Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Elanikkonna Teenindamise Valitsuses insenerina, vaneminsenerina ja teeninduse organiseerimise osakonna juhatajana. Leida Rammo mängis mitmetes Eesti Televisiooni telelavastustes (H. Rammo „Püha paberi tuli”, 1974; A. H. Tammsaare ja Gunnar Kilgase „Rudolf ja Irma”, 1985 jne), arvukates filmides („Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964; „Viini postmark”, 1967; „Hullumeelsus”, 1968; „Varastatud kohtumine”, 1988, kõik Tallinnfilm; „Noor pensionär”, 1972, Eesti Telefilm; „Kirjad idast”, 1995, Lantem East; „Kallis härra Q”, 1998, Rao Heidmetsa filmistuudio; „Elavad pildid”, 2013, Exitfilm; „Vehkleja”, 2015, Allfilm jne) ja telesarjades. Ta on kirjutanud näidendeid („Villu”, 1965; „Kulisside taga”, 1967; „Ülalpeetav”, 1977), kuulde-

180


181


mänge („Hortensiaga igav ei hakka”, 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, teinud kaastööd ajakirjandusele. 2013. aastal valmis Leida Rammost dokumentaalfilm „August välja!“ (režissöör Peter Murdmaa), mis kajastab tema võitlust Linnateatri uue maja eest. Teatriteadlane Eike Värk on kirjutanud Rammost elulooraamatu „Leida Rammo värvilised maailmad“ (Tallinn, 2014). Leida Rammo ise on koondanud oma teatrimõtted raamatusse „Salapärane näitekunst“ (Tallinn, 2018). 2015. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Leida Rammole Valgetähe V klassi teenetemärgi.

182


Leida Rammo Linnateatri fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

F ondi poolt jagatud preemiate laureaadid : K ülli T eetamm ja I ndrek O j ari ( 2 0 1 6 ) E pp E espäev ( 2 0 1 7 ) A lo K õ rve ( 2 0 1 8 ) H ele K õ rve ( 2 0 1 9 )

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

183


Profile for Tallinna Linnateater

REPERTUAAR SÜGIS/TALV 2020  

Advertisement
Advertisement
Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded